Trismile 2013 - üllatus kuubis!!!

Minu eelmine postitus oli miskipärast kantud pessimismi meeleoludest ning kõlas mõne lugeja jaoks lausa allaandmisena, nii et hää Alari pidi mind lausa hurjutama, et ei ole mõtet veel enne võistlust valget rätikut ringi heita. Tegelikult oli ju võistluseelseks paanikaks põhjust, aga taas tuleb tõdeda, et inimene õpib oma keha tundma vist alles siis, kui ta tunneb, et vikatimees on lähedal. Ehk siis inimene õpib küll kogu elu, aga alles 5 minutit enne surma saab ta lõpuks aru neist märkidest, mida keha talle annab....

Sellest märgist ma küll aru ei saa, ilmselt tehniga longap..... :)

Kuna olin juba enne võistlust alla andnud, siis ei olnud mul ka võistluseelse õhtu sisustamisega või mandrossiga maadlemisega mingit muret. Kella poole üheni sai Pühajärve Puhkekodu pubis jõmistatud ning üsna mitme B-vitamiinirikka joogi manustamise tagajärjel oli uni rahulik. Hommikul panin selge peaga kleepsud ja kotid õigesse järjekorda ning külastasin seekordseid üsna keeruliseks tehtud vahetusalasid. Kuigi see ei ole minu õigus ega tegelikult ka minu asi teiste korraldatud võistlusi kritiseerida, siis seekord jäi ikka üsna mitu probleemi minu professionaalset kretinismi piinama. Et asi ei tunduks liigse norimisena, siis proovin neid veidigi lahata edasise ülevaate käigus.

T1 ja ka T2, millide eurode eest süsinikku... Foto: Küllo Linnupuu

Hommik oli tavapärane - isupuudus ja kõhulahtisus, aga see kõik kaob enne starti. Viimased 10 minutit enne starti olid valusad, umbes 36 kraadi päikese käes ja mustas kalipsos ei ole eriti cool värk! Aga miks ma läksin ujuma kalipsoga? Seepärast, et ilma kalipsota ei tohtinud kompressioonisääriseid jalas olla. Tule taevas appi nr 1!!! Kes kurat on selle idiootse reegli välja mõelnud??? Kuna veest välja tulles on ilmvõimatu neid sääriseid märja jala otsa tõmmata, siis otsustasin seekord kalipso kasuks. Ja siit tekkis minu esimene probleem või pigem siis puhas viga - enne kalipsoga esimest korda hooajal ujuma minekut tuleks seda veidigi harjutada, sest see kest on rusuv ja piirav. Mina aga panin esimest korda sel aastal selle naha selga - smart decision of course!!! Enne esimest poid pidin mitu korda lisanahka kohendama ja endale sisendama, et 15 minuti pärast on jama läbi. Kui see mure sai murtud, hakkasid jamad viitstardiga, peale kolmandat poid lõid minu ees 50-meetrise frondina lupsu umbes 100 konnajalga, ehk siis eelmise laine kehvemad ujujad ja minna ei olnud kusagile. Tõmbasin siis paarkümmend meetrit ise ka konna ning siis juba läbimurdmise lootuse kaotanuna ründasin kroolides. Julmalt ja üle, sest tugevam ju võidab?!? Aga nii ei peaks ju tegelikult olema! Tule taevas appi nr 2! Tehke ikka viitstart, aga nii, et ujujad saaksid ujuda ja suplejad saaksid supelda, ilma et ujujad neist üle ja läbi ujuks! Ujumise aeg siis 17:01, ümmarguselt kaks minutit kehvem, kui tavaliselt.

Ise veel nii ei suuda, aga õnneks on mehi, kes ka nalja mõistavad teha...

Vahetusalas toimetasin oma arust üsna kiiresti, proovisin uut lähenemist ehk siis üritasin kogu triatloni läbi teha ilma sokkideta. Sündmuste käigust etterutates võin raporteerida õnnestumisest. Kuna eelmise õhtu pessimismilaines olin otsustanud peale ujumist asja treeninguna võtta, siis alustasin rahulikult kerides, eesmärgiga esimese ringi lisapauna tõusudega oma reitele mitte haiget teha. Imestasin väga, kui Poslavitsa otsas näitas kell keskmiseks kiiruseks 26km/h, sest sinnamaani oli rada vist kogu aeg tõusnud. Esimese rattaringi kõige alumises pöördes näitas kell keskmiseks juba 34km/h, kusjuures ma ju ei pingutanud eriti, vaid sõitsin nö trennitempoga. Tagasi Pühaka poole tõustes hakkaski mulle tunduma, et äkki võiks trenni tegemise asemel siiski täiega panna. Tunne oli hea, kiirus korralik ja Kopenhaagenini ju veel 2 nädalat aega. Teise ringi alumises pöördes näitas kell keskmiseks juba 34,8 ja tunne oli ikka veel hea. Tagasi Pühaka poole minnes hakkasid aga tuju rikkuma tsiklikohtunikud. Eriti haige oli üks Sihva kandis patrullinud närvihaige vestikandja, kes lubas pidevalt terve nö "grupi" maha võtta, tekitades ise pidevalt olukordi, mis normaalselt eraldit sõitvaid osalejaid taas grupiks kokku tõid. Nagu näiteks sellesama kohtuniku sõnelemine "grupi" esimese mehega, kes jala sirgu lasknuna meid laskumisel kokku imes jne. Üritasin ka ise veidigi korda luua, et aeglasemad sõitjad ei sõidaks telgjoonel, vaid paremas ääres, aga selle töö tulemuseks oli hr Püvi poolt mulle näidatud kollane kaart "draftimise" eest. Vanasõna ikka ei valeta, ükski heategu ei jää karistamata............... See kollane pissis ikka nii offi, et lasin terve teise ringi lõpu demonstratiivselt labakäed patjadel, ega üritanudki enam võidu sõita. Korraks tekkis mõte ka maha tulla, aga kuna see kulgemine jättis mind üksi ja sain taas oma sõitu teha, mitte pidevalt jälgida, et ma kellelegi kogemata "tuulde" ei satuks, siis panin omas mahlas ikka edasi. Aga siinkohal oleks paslik kuulutada välja kolmas ja viimane "Tule taevas appi"! Kohtunikud! Üritage aru saada, et osalejad ei taha tahtlikult tuules sõita, aga kui ikka viitstardid viivad võrdsed sõitjad kokku, siis lihtsalt ei ole ruumi..... Kolmandal ringil sain kätte sõbra-konkurendi Kermo, kes oli hädas laenatud tilga-kiivriga, mis ei lasknud üldse õhku läbi ning tähendas kandjale ilmselt kuumarabandust. Kulgesime koos lõpuni, rattaaeg siis 2:53, keskmine 33,4km/h. Veidi sai ikka üle pandud, aga sellest juba järgmises lõigus.

Kui mina jooksma läksin, olid need vennad juba poseerimas....

Jooksma minnes juhtus sama, mis kaks aastat tagasi. Kohe alguses lõi keegi kruvikad põlvede kohal reide ja hakkas neid keerutama. Proovisin kõndida, aga see oli palju hullem, kui jooksmine. Esimese tõusu peal sain suvaliste ergutajate käest pudeli Jaffaga, aga see solk mõjus hästi. Ja kohe nii hästi, et sain ikka korralikult liikuma, lausa 5:30 tempoga! Aedlinna tõus läks muidugi kõnniga ja Poslavitsa kah, aga sealt laskudes sain kätte Kermo, kes kurtis kurnatust. Ilmselt jõudis see kinnise kiivri kuumalaks tema jaoks kohale tõsise jooksuaegse kuvaldana. Jooksin Kermole kõrvale, laksasin talle sõbrakäe õlale ja küsisin, et: "Noh, kas enam ei jõua?" Jaatava vastuse peale kostsin, et: "Tra, siis ma kah enam ei jõua". Ja nii kulgesimegi viimased 4km koos lõpuni, lüües käega nii rajaäärsetele mölisejatele ja unustades, et paljude jaoks on tähtis lõpuaeg jne. Need viimased 4km olid üks mõnus minek, lihtsalt minek lõpuni, säästes ennast kahe nädala pärast Kopenhaageni IronMan'i jaoks. Jooksu aeg siis midagi 1:02, koguaeg 4:18:41. TEHTUD!

White men can't jump???

OK, tehtud küll, aga mida sellest kõigest arvata? Uskusin ja teadsin, et olen sihuke paras pasakott, aga et tegelikult oleks peaaegu oma Tristari isikliku teinud, seda küll ei osanud oodata. Ehk siis, kui ikka on pool aastat korralikku põhja laotud, ei vii ka kaks ja pool kuud ulaelu seda põhja minema. Vastupidi ilmselt ei saa, poole aasta ulaelu pealt juba 2,5 kuuga IronMan'i vormi ei saa. Ehk siis vaatamata vahepealsele kahe-ja-poole-kuulisele patustamisele olen käimas õiget teed..........vist?

MSPM ehk mitte s...gi pole muutunud!!!

Istun siin Pühajärve puhkekodu hotellitoas ja mõtlen, et miks on kõik taas, vaatamata sellele, et tahtsin parimat, läinud nii nagu alati. Ehk siis talvisest hiilgevormist on suviste tippsündmuste eel alles vaid riismed.....

Kehva sportlikku vormi on võimalik kompenseerida korraliku
varustusega, aga ainult teatud piirini..... :)))

Talvel tehtud paanid olid küll suured ja auahned, aga samas võimetekohased. Veel mai keskel oli kõik OK, kuu alguses sai Vändras maratoni joostud ja kuu keskpaigas pikk Maituur sõidetud. Aga siis hakkas pihta töö ja kestis tegelikult üleeilseni. Kogu selle 75-päevase perioodi jooksul suutsin ennast ca 10 korral töö võrgust välja rabeleda, aga ka siis ei läinud kogu see võidetud aeg treenituse päästmiseks, vaid oli vaja tegeleda ka muude asiste asjadega. Vaid mõned eredad sähvatused, nagu jaanipäeva-aegsed rattasõidud, 30. juuni Tallinn-Munamägi ja üle Tamula ujumine nädal hiljem jäävad meenutama seda üdini töist perioodi, mille jooksul sai ära korraldatud 5 suuremat võistlust, mõned laagrid ja suvepäevad jne....

Tallinn-Munamägi, 305,4km - TEHTUD!!!

Nüüd on 13 tundi Pühaka TriStar111-e (sel aastal siis TriSmile'i nime all, kuna TriStar läinud pankrotti)) stardini ja olen otsustanud, et homme kell 11:00 algab treeninglaager. Laager saab olema küll lühike, aga peab mul aitama ennast kahe nädala pärast Kopenhaageni IronMan'i finišisse vedada.

Palju edu mulle Teie kõigi poolt!!!

Tonnisõidust ja mitte ainult!

Tonnisõitu ehk just seda suusasõitu, mille käigus saab täis hooaja jooksul suusatatud 1000km, ei saa mitte igal hooajal teha. Mõnel talvel (nt 2011/2012) ongi see tegemata jäänud. Aga seda, et see sõit veel enne Tartu maratoni ära toimub, on varem ette tulnud vaid korra - kaks hooaega tagasi.

Eile oli mul vaja tuhande täissaamiseks sõita veidi üle 10km, aga nii vähesega polnud alguses plaaniski leppida. Kuna väljas oli pluss ja tuli värsket lund, siis otsustasin ka laupäevasele Alutagusele mõeldes veidi suuski testida. Nimelt tegin oma klassikasuusast nn zero-suusa, ehk siis karestasin liivapaberiga pidamisala ja läksin peale ilma pidamismäärdeta. Olen varemalt vaid karestatud suusaga sõitnud Suusahundil peaaegu 60km ja asi toimis, proovinud seda varianti ka Haanja Suusa100-l, aga seal see ei toiminud. Eelmise aasta Haanja maratonil valmistasime oma määrdeklientidele vaid karestatud pidamisalaga suusaga ja kui üle poolte klientidest said sellega Haanjas hakkama, siis mõned ei saanud kuidagi. Sest palju sõltub suusa jäikusest või siis rahvakeeli paindest.

Kuna mul endal on selline keskmise paindega suusk, siis vähemasti eile sain suusa ilma määrdeta pidama. Ka libisemisel ei olnud esialgu probleeme, aga peale Kadaka viadukti alt läbisõitu lisandus suusa alla mingit keemiat (teedele pritsitav soolalahus?) ja karestatud pidamisalale hakkas tekkima jää. Paar korda sai seda kepiotsaga sealt ära kakutud, aga ta tuli tagasi. Ja see jää pärssis libisemist, sarnaselt kliisterdatud suusaga, mis hakkab nö kakkuma. Lumesaju tugevnedes läks ka libisemine halvemaks ja nii piirdusingi eile vaid 12,5km pikkuse sõiduga. Ehk siis andsin ilmale alla! Aga vähemasti 1000km sai täis!

Jää karestatud pidamisalal...

Aga see eilne allaandmine (plaan oli sõita 2h, sõitsin vaid napilt üle tunni) pani mind ka veidi suuremas plaanis mõtlema. Mõtlema sellele, et miskuradiasjaga ma hetkel tegelen? Teen lõike ja valmistun milleks? Tartu maratoniks? Aga paar aastat tagasi sai ju enda jaoks vastu võetud otsus, et igasugu nö võistlusspordiga on lõpp! Mis muidugi ei tähenda minu jaoks erinevate võistluste osalemiskeeldu. Osaleda võib ja osalema peabki, aga võistlus kui selline peaks minu jaoks kestma üle 4h. Miks just täpselt 4 tundi, mitte 3,5h või 5h? Ei tea, aga tunnen hetkel, et kui ma tahaks näiteks maratoni joosta alla 4h, siis ma peaks rabelema. Aga mulle meeldib tiksuda ja nii kulub maratoni läbimiseks üle 4 tunni. Sama 4h piir on ka näiteks TriStari puhul.

Ehe rõõm läbitud maratonist!

Seletust sellele, miks näiteks 2:20 kestnud 42km pikkune Viru suusamaraton oli minu jaoks kordades raskem kui 4:16 kestnud 42,2km pikkune Rakvere-Vinni jooksumaraton, tuleb otsida emeriitprofessor Karu poolt paar aastat tagasi mulle pandud diagnoosist. Olin just lõpetanud Vomax'is koormustestid ja sain kuulda tõde: minu organism on nagu vana diiselauto, suuri pöördeid ei armasta, aga tuksub madalatel pööretel korralikult ja mis kõige tähtsam, ta tuksub hirmus kaua! Sellest diagnoosist tulebki hakata otsima põhjust, miks ma peale tunni pikkust punases uhamist Viru maratonil järsku jala sirgu lasin, miks mul Tamsalu maratonil oli lausa hea meel, et kepi rihm katki läks! Sest leidsin vabanduse hoogu alla lasta. Sest selline uhamine ei ole minu jaoks!!!

Tõsise suusamaratoonari suusad!

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, minu liistud on jooksumaratonid, IronMan, Suusahunt, Haanja Suusa100, Saku100 jne. Sest nendel sündmustel ei pea mitte panema või kedagi võitma, vaid seal tuleb lõpuni jõuda! Ainsa erandina jääb kavasse TriStar, kuna seal on hää konkurendiga juba traditsiooniliselt kast Tšehhi või Slovaki černe't või tmave't vahele pandud ning hää õlle nimel olen ma valmis korra aastas ka pingutama!

Life is like a box of beer, you never know what you're gonna get!

Ja veel! Olen blogi lugejaid pidevalt ja vahest ka juba tüütavalt kursis hoidnud oma kaaluprobleemidega. Kui sügisesel pikkade ja aeglaste treeningute perioodil juba tundus, et saangi lõplikult alla 90 ära, siis jaanuaris, lühikeste lõigutrennide ja rohkete puhkepäevadega kuus, hakkab asi taas ülesmäge minema. Või siis pigem allamäge....  Söön küll nagu peab, aga kui koormust taga ei ole, ega siis tulemust tule ka!

Tavaline lõuna. Head isu!

Nii minoorselt peangi lõpetama! Vabandan kõigi kaasaelajate ees, kes võib-olla ootasid minult Tartu maratonilt mingit imetulemust. Ei taha, ei viitsi, ei saa!!!

Kõige parem on metsas, ilma numbri ja ajavõtuta....

Tegelikult vabanes üks koht selle aasta Vasaloppetile! Ärasõit 27. veebruaril, tagasi 5. märts. Hind ca 500€ koos osalustasuga (ei sisalda ümberegamistasu)! Huvilisel kontakteeruda!!!

Kaksteist ehk HVAL!!!

Kuidagi sümboolselt sai issanda kahe tuhande ja kaheteistkümnenda aasta kaheks üsna tõsiseks märksõnaks minu jaoks number 12!!! Kuna tähtis hetk on lähenemas, siis teen nö operatiivpostituse, üritades just need kaks märksõna ehk siis möödunud aasta olulisema veel enne lõppu välja tuua!!!

1. jaanuar 2012

31.detsember 2012

Esimese asjana palun lugejal leida ülaltoodud piltidelt 12 erinevust!!!

Teiseks sain tänase Estonian Ultrarunners Klubi korraldatud "Viimase öö unistuse" nimelise ultrajooksu raames tehtud oma 12-nda ametliku maratoni, sel aastal siis seitsmenda. Ja koos üleeilse TriSmile "Pekist priiks" ürituse 45 kilomeetriga (sh ca 25 jooksukilomeetrit), mis ei läinud ametliku maratonina kirja, sai rehabiliteeritud ka suvise Kopenhaageni Ironman'i kõndimise fiasko.

Kuhu edasi, kas järgmisel, 2013 aastal, näiteks 13 maratoni???
Või Kopenhaageni Ironman alla 10,5h???
Või TriStaril ajaga 3:50 M45 klassis poodiumile???

Ooops, lobisesin oma eesmärgid välja!!! Aga kui eesmärki ei ole, pole ka kusagile püüelda!

Lõbusat lõppu ja spordirohket uut aastat kõikidele lugejatele, viimane aasta on ka selle blogi lugejanumbreid korralikult kasvatanud, ca 6000 külastust kuus (200 päevas) on viimastel kuudel tavaline. Igatahes minule tundub, et ka kellelegi peale minu enda on seda blogi vaja. Ja igatahes, luban jätkata!!!

Ah jaa, 549 tundi sai täis ja koos sellega ka 9000 (treeningu)kilomeetrit! Aga täpsem kokkuvõte juba uuel aastal.......

Totaalne ülepanek TriStar'il!!!

NB!!! Ootasin eile õhtust peale TriStari vaheaegadega tulemusi, et lubatud postitust ära teha, aga mida pole, seda pole!!! Lubati on Monday, siis on Tuesday afternoon......enam ei jõua oodata!!! Edit: 10.august kell 8:23, vaheajad tulid, aga I vahetusala aeg puudu, oma kella järgi tuleks see aeg 2min ja 16 sek.

Kohe-kohe hakkab saama juba 52 tundi Tristari finišist mööda, aga olek on säärane, et palun-palun andke mu normaalsed (vanad) jalad mulle tagasi. Nende hetkel allolevate puupakkudega ei saa kummardada, kükitada, trepid (alla) valmistavad põrgupiina ning ainult istuda-astuda saab normaalselt. Üritan endamisi jälile jõuda, kus sai sisse lastud see apsakas, mis esiteks ei lubanud mul peale ratast normaalselt jooksma asuda ning veel praeguseni piina valmistab.

Ettevalmistus sujus normaalselt, olin suutnud eelmise nädala keskpaigaks oma tavakaaluga võrreldes enda küljest maha raputada mingi 5 lisakilo, joosta tundus üsna kerge ja rattal liikusin ilusti. Neljapäeval külgekruvitud aerolenks sai ka mitme proovimisega lõpuks nii paika sätitud, et kusagilt ei pitsitanud. Laupäeva lõunast hakkasin varusid laadima, jõin korralikult nii spordijooki kui vett. Magasin öösel ilusti, mandrossilaine oli eelmisel ööl juba üle käinud ja kõik tundus olevat OK!

Laupäevaõhtune lõhepasta, 3 taldrikutäit läks sisse....

Hommikul läksin varakult kohale, ainsaks mureks ja probleemiks oli fakt, et unustasin õhtul poes käies mee ostmata. Jah, just nimelt tavaline mesi, mida kasutan geeli asemel. Sõitsin hommikul veel Võru Favorast läbi, et äkki seal on seda mesilinnurohtu, aga ei! Veidi enne Pühajärvele jõudmist märkasin Otepää kultuurimaja hoovis mingit laata ja ennäe, mesi olemas ja eriti odavalt kah veel. Mured murtud, ilm ilus, jõudsin stardipaika. Stardieelsest saginast polegi palju rääkida, see vahetusalade kottide pakkimine nõudis omajagu loogilist mõtlemist ja süvenemist. Kuulsin veel mitmest suust nö laitust, et ma kalipsoga vette ei lähe, aga no 1 kilomeetri pealt kalipsoga ujumisest saadav oletatav edu ei ole ju suurem, kui selle naha mahakiskumiseks kuluv aeg! Üks pisike probleem jäi, vahetult enne starti tekkis korralik häda, aga võimalust sellest lahtisaamiseks enam ei tekkinud.

Hirmus vägi enne pesumasinat! Foto: Heidi Tarkpea

Sebisin ennast ujumise stardiks sinna proffide lähedale ja takkajärgi tundub, et oli tark otsus. Kuigi enne starti arutati, et kohe tuleb korralik pesumasin, minu ees startinud Allan Oras palus härdalt, et ärge teda seekord pekske, siis tegelikkus osutus minu jaoks ikka väga roosiliseks. Kuidagi juhtus nii, et minu ees oli ujudes selline 3x3 meetrit ujujatest tühi kast, sain rahulikult oma pikka tõmmet teha ning ei pidanud oma käsi avasirgel kangeks kakkuma. Teisel sirgel lisasin kiirust, kolmandal hakkas ümberringi valgeid mütse (naisprofid) näha olema. Ujumine möödus kuidagi ülikiiresti, äkki oli distants veidi lühem kui kilomeeter. Igatahes sellist aega oma ujumisetapilt küll ei oodanud. Ujumise aeg siis 15.35, kaotust ujumise kiireimale 3.36, ujumise koht üldjärjestuses 48-s.

Esimesed vändapöörded, foto Grete Krüger.

Veest välja, kaasasolnud veepudelist jalad liivast puhtaks, sõidukingad jalga, kiiver-prillid-number ja minek. Hüppega rattale, kõik sujus. Kohe esimesel tõusul hakkasin nägema hääd konkurenti Einarit (üks väheseid oma kaalukategooria triatleete), kelle liikumine ei olnud tõusu peal eriti kerge. Poslavitsa otsa jõudes hakkasid kiired laskumised ja seal tegi mass tööd. Tõusude peal mööda surunud kilud jäid ikka pika puuga maha. Ilmselt tänu esimeste tõusude järskusele ja pikkadele laskumistele suutsin esimese 35-kilomeetrise ringi lõpetada enda jaoks hirmuäratava keskmise kiirusega 34km/h. Teisel ringil läks liiklus tihedamaks, aeglased ujujad hakkasid rattaga mööda pressima. Kohati läks ikka tõsiseks grupisõiduks ja seda tuulekotti kasutati ikka varmalt ära. Kuradi spordimehed, kui ikka tuulessõit on keelatud, siis ei ole ilus teise mehe pe..es sõita. Mõnede kodanike käitumine ajas ikka väga närvi, aga õnneks otsustasin oma jõu hoida oma soorituse jaoks. Lisaks kiusas ikka veel see stardieelne häda...

Grupp Otepää tõusul, foto Grete Krüger.

Teise ringi alguses olin oma suure tühja pudeli annetanud Mäe tänava tõusul GreenZone'i, saades vastu väikese pudeli vaid ca 400ml veega, ja seda oli 31-km ringi kohta vähe. Tarbisin siis oma mett ja jõin vett peale, aga Sangaste pöördes oli pudel peaaegu et tühi. Suulagi hakkas kuivama ja keel muutus karedaks. Omamoodi imelik, et tekkinud vedelikupuudus ei mõjunud kuidagi põiele, see piinas ikka veel! Kolmandal ringil sain uue pudeli ja pool sellest kulus kohe tule kustutamiseks ning Sangaste pöördes oli taas pudel kuiv. Kuna 76-ndal kilomeetril andis parem reis juba ka esimese krambihoiatuse, siis tõmbasin tempot alla ja kohe niipalju, et teise ringi keskmine 33,5km/h kukkus kolmandal ringil 31km/h peale. Siiski suutsin vaatamata janule ja hädale (need koos ei ole ju loogiline!) sõita rattaetapi alla 3 tunni, täpsemalt siis kulus 97,1km (minu kella andmed) läbimiseks 2:57.53 keskmise kiirusega 32,8km/h. Rattal kulutatud kaloritest või keskmisest pulsist pole aimu, sest miskipärast kell pulssi ei lugenud. Teadsin aga jooksule minnes, et ühe eesmärgi, 4:15, alistamiseks pean suutma joosta 10km keskmiselt tempoga 5:30 kilomeetri peale. 

Vahetus läks peaaegu et perfektselt (vahetusalas kulus aeg 1.41, oli minust kiireimaid, aga rohkem kindlasti aeglasemaid), välja arvatud parem sõiduking, mis otsustas 50m meetrit enne vahetusala algust pedaali ja asfaldi vahelt läbi sukelduda. Tulemus ei mõjunud saapa kaubanduslikule välimusele hästi, aga loodan, et lõppkiirusele see mõju ei avalda!

Asfaldipõletus rattakingal.

Sokid jalga, tossud otsa, number ette ja minek. Unustasin buffi kotti, sellega oleks hea olnud higi pühkida. Kohe peale vahetusalast väljumist oli joogipunkt, haarasin topsi vett, pool sellest läks suu piirkonda ja siis hakkas peale. Korraga olid mõlemad reied krambis, ei saanud joosta ega kõndida. Komberdasin veel kuidagi edasi, kuni sein tuli ette. Jäin seisma, vajusin põlvili asfaldile, panin ka otsaesise vastu maad ja mõtlesin....mõtlesin, kuidas on võimalik liikuda kui kõndida ei saa ja joosta jalad ei lase. Minut möödus, ajasin ennast püsti, kõndida ei olnud võimalik, sestap hakkasin jooksma ja oh imet, jalg lubas - küll läbi hirmsa valu, aga ma liikusin. Esimese jooksukilomeetri läbimiseks kulus koos põlvitamisega üle 7 minuti, aga ma liikusin edasi. Teine km juba 5:14-ga ja kolmas 4:55-ga. Siis lõppes sile maa ära ja algas Aedlinna tõus. Tõusu kõndisin pika venitava sammuga vaatamata pealtvaatajate hurjutamisele. Olin tagasipöördes ära näinud ka lähimate häädest sõpradest jälitajate (Margus, Tõnuke, Kermo) kauguse endast ja nad olid lähedal, peaaegu et sabas.

Sumotriatleet Kermo, foto Grete Krüger.

Veidi enne Poslavitsa tõusu jõudis siis kätte see hetk, kui enam kuidagi ei saanud. Varjusin suure puu taha ja .... hakkas kohe kergem. Lisasin sammu, Poslavitsa ja teise Aedlinna tõusud küll kõndisin, aga ülejäänud kõik joostes ja tempoga ca 5:15-5:20. Ca paarsada meetrit enne finišit oli üks osaleja raja ääres pikali, abistajad ümber ja kiirabi tulemas (hiljem kuulsin poole kõrvaga, et põhjuseks olevat olnud joogi-söögi täielik asendamine erineva keemiaga ja sellest tingitud akontaktne olek). Vaibaga kaetud finišitõusul ajasin veel pulsi 185 peale (füsioloogiline max olevat 176) ja läbi ta oli. Jooksuetapile kulus aega 56:43, pulss 176/185 (põlvitamise ajal aga lausa 137).

Aga nüüd takkajärgi olen ikka kindel, et sõitsin rattal viimased 30km ikka totaalselt janus ja sellest olid timgitud ka krambid, hilisem põlvitamine ja praegune valu. Veel enne starti uurisime, et kas joogipunktis pakutavad lisapudelid on suured või väikesed, aga konkreetset vastust ei saanud. Nii pika ringi jaoks oleks vaja olnud miinimum kolmveerand liitrit vett 400ml asemel. Ehk siis järgmisel aastal support-tiim kaasa! Teise suure veana ei teinud endale enne starti selgeks jooksuraja joogipunktide asukohta. Parimaks kinnituseks organismi kõrbestumisele oli säärane fakt, et peale lõpetamist jõin finišialas mingi liitri jooki (coca, vesi), edasi läks 2 Premiumit kere vahele. Kella poole seitsme ajal Tallinna sõitma asudes konsumeerisin Otepää Konsumist 3 Rock Zero't. Ehk siis peale puu taga käiku jooksuraja 6-ndal kilomeetril ca kella 14:50 paiku kutsus loodus järgmine kord Järve Selveri õlleleti ees seistes (kell 20:54). Nende kahe tärmini vahel valasin keresse üle 4 liitri vedelikku....

Üleeilset võistlust kokku võttes võin tõdeda, et sai endale korralikult liiga tehtud. Kuidas see mõjutab minu sooritust vähem kui kahe nädala pärast toimuval Finale Ultimol, pole vee selge. Igatahes kogemuse võrra olen targem - kui häda piinab, käi hädal, kui janu piinab, siis joo!!! 

Kui nüüd keegi tahaks küsida, et oli sellist pingutust siis tarvis või oli see asi seda vaeva väärt, siis teema lõpetuseks: eelmisel neljapäeval peale Trapi karjääris kalipsoga ujumise proovimist läks hää sõber Margus härga täis ja et asi Pühajärvel ikka lõbusam oleks, siis panime ka midagi traditsioonilist vahele!
Margus, väikesed vihjed, äkki on abiks?

TriStar Estonia - 4:14, HINNE 5!!!!

Täna sai siis oma ironman'i ettevalmistust testitud ja ikka korralikult - tulemuseks krambid, suulae liivapaberistamine, põlvili asfaldil kõigevägevama palumine, looduspargi reostamine ja veel palju muud. Kuna tulemusi veel ei ole, pilte samuti mitte, suppi ka ei saanud, siis ei olegi tegelikult millestki kirjutada.

Rattaid mingi miljoni eest (ikka eurodes)!!! Vahetusala...

Aga kirjutaks sellest, et täna oli kolm eesmärki:

1. võtta asja rahulikult
2. alistada 4:15 piir (15min ujumine, 3h ratas ja 1h jooks, vahetused eelnevatelt etappidelt võidetud aja eest)
3. ära panna hääle sõbrale Margusele (aka velo.clubbersi Mati), sest vahele (kihlvedu) polnud pandud ei rohkem ega vähem kui jedna korobka češke-slovensko tmave't, ehk siis kast hääd tšehhi-või-slovaki tumedat

Kuidas läks: noh 2 kolmest, see esimene ülesanne ei õnnestunud kahe järgmise õnnestumise tõttu.

Aero-Ridley, hand-made by myself - ja toimis ideaalselt!!!

Homme aga juba põhjalikult, koos etapiaegade ja analüüsiga!!!