Tosinamat korda Saku metsas - taaskord kilbiga!

Oled tagantpoolt 24-s, teatas mulle läinud laupäeval, Saku100 raja umbes 15-ndal kilomeetril, üks õnnetu kummilappija, kes alustas kõikide osalejate tagaajamist peale ratta sõidukorda saamist umbes 3-ndal kilomeetril toimunud kummijama järel ning jõudis enne minust möödumist kitsal rajal tervelt 23 skalpi korjata! Tema poolt edastet info oli minu jaoks põhimõtteliselt täiesti mõttetu, sest Saku100-l on sul ainult üks konkurent - sinu enda pehmoversioon! Jah, seesama tegelane, kes ühel hetkel istub sulle õla peale ja hakkab korrutama: "anna alla!", "pole mõtet rohkem sõita!", "saun on soe!", "õlu on külm!", "homme on valus!" jne, jne, jne! Kuigi oma olemuselt mõttetu, oli see hetke koha määratlus, isegi miskitpidi paikapanek, siiski oluliseks märgiks hiljem juhtunud sündmuste jadas, pannes mind tõestama endale ja teistele, et esimene mulje (loe: esimese ringi tagantpoolt 24-s koht) on petlik. Tõestama, et iga sõidetud ringiga (pikkus ca 16,6km) tõusen ma üldises pingereas ettepoole, justnimelt nende loobujate/allaandjate arvelt!

Saku100 mootor Priit Grünberg! Foto: Agnes Pajur

Minu AASTA VÕISTLUSE* hommik oli masendav. Raske töönädala järgne üleväsimusest tingitud magamata öö, peale Tamula järve jooksu taustaks loetud 3-tunnist tapeeti miskipärast karedaks läinud kurk ning kolmapäeval selle-aastase Saku100 rajaga tutvumisest tekkinud mandross olid tekitanud olukorra, et vähkremisest keha all kokkurullunud linaga voodist välja ronides olin valmis leppima isegi vaid ühe Saku rabametsas läbitud (häbi)ringiga. Õnneks olin hiljaks jäämas ning seetõttu ei jäänud murede juurdemõtlemiseks aega. Lausa viimasel hetkel jõudsin starti, võtsin juurikaproffessorile kohaselt sisse koha esireas ja .... siis nad läksid, mina ühena viimastest kaa. Esimene ring oli erinev ning ei sisaldanud troppide vältimiseks kahte esimest singlit - Ivari ja Raba singlit. Jah, just sellise nime oli rajameister selle aasta raja esimesele ja tutt-uuele sinkule andnud, aga silti ennast ta üles ei jõudnud kahjuks panna.

Rajameister Andrus "Konx" Konga. Foto: Agnes Pajur

Vaatamata avaringi singlite vältimisele tekkis Hobuseraua singli juurde esimene saba ning ka Põdra singli esimene sillake oli väga paljudele ületamatuks takistuseks, kus karjakaupa jalastuti ning mitme minuti pikkune tropp tekitati. Kusagil ringi teises poole sai hakata oma sõitu tegema, mis tähendas tempo alla laskmist ja igasugu rapsimise vältimist, ehk siis nö peaga sõitu, eesmärgiga maksimaalselt ökonoomitada ning pika päeva tarbeks jõudu säästa. Kui kolmapäevasel rajatestimisel kulus ringi läbimiseks 1:30, siis laupäeval kulus esimesele ringile vaid 1:20! Lahutades siit stardijärgse passimise ja rajal olnud tropid, siis puhast sõiduaega tuli vaid 1:17, mis andis vaatamata hommikusele mustale masendusele veidike lootust sel aastal täis sada ära teha. Justnimelt ajalises mõttes, et ikka ajalimiiti jõuda, füüsise suhtes oli peale esimest ringi veel vara hõisata....

Mõnel on ratas paks (loe: FAT). Foto: Agnes Pajur

Teisel ringil oli plaan veidi hoogu maha võtta, aga kiired alustajad ei lasknud seda mitte teha. Nimelt leidsid esimesel ringil veidi ülepannud sõitjad teisel ringil minu näol endale abistava tempomeistri, kelle sabas sõita, vältimaks ka teisel ringil ülepanekut. Mis omakorda tekitas minus asjatuid pingeid, kuna ei tahtnud ju neile jalgu jääda. Nii saigi vaatamata tahtmisele tempot alla lasta ka teine ring 1:17-ga läbitud. Kolmandale ringile minnes võtsin juba teise võileiva, vältimaks eelmise aasta nälga jäämist ning otsustasin vaatamata ümberringi toimuvale oma sõitu teha, ehk ikkagi vägisi tempot maha võtta.

Mõni on ise paks...... Foto: Agnes Pajur

Kolmanda ringi keskel läks korraks veidi raskeks, ilmselt olid kaks esimest ringi ikka liiga kiired olnud. Lasin veel tempot alla, endale tundus lausa, et saan kolmanda ringi ajaks 1:30, aga tuli hoopis 1:22! See aeg üllatas, aga kuna rada muutus iga ringiga sõidetavamaks ja kiiremaks ning uued lõigud veeresid palju paremini kui kolmapäevasel läbisõidul, siis las olla 1:22! Neljandale ringile minnes haarasin TP külluslikult toidulaualt midagi lavašilaadset ning lasin suurema pudeli koolaga täita. Kas koola mõjul või mitte, ring ise kulges üllatavalt lihtsalt, välja arvatud üks rajaosa - Puumuna singel - mis muutus iga läbitud ringiga raskemaks ja ohtlikumaks. Vaatamata sellele Puumunale, mille ristisin ümber Nutu ja Hala alleeks, neljas ring jälle 1:22-ga. Veel lavašši, veel koolat pudelisse ja viiendale, peas vasardamas mõte, et ma teen täna selle asja ära. Rada muutus järjest mõnusamaks ja enesetunne kindlamaks, eks see Puumuna tõi korraks jälle maa peale tagasi, aga viienda ringi aeg, taas 1:22, andis tiivad.

Saku100 anno 2017 võitja Sander Saar, aeg 5:19! Foto: Agnes Pajur

Enne viimast ringi pakuti juba radlerit, neelasin õlle alla ka 2 grillvorsti, veel koolat pudelisse ning läksin rajale asja vormistama. Kui eelnevatel ringidel olin ökonoomitades kõva põhjaga singlite ja ülemineku teede peal kergelt kerides puhanud, siis viimasel ringil võis veidi auru välja lasta, andsin ainult tuld. Puumuna singliga jätsin ebasõbralikult hüvasti, kasutades hüvastijätukõnes kasutatavate omadussõnadena suguelundite nimesid erinevates maailma, aga peamiselt siiski idanaabri keeles.... Kohe kergem hakkas endal!

Puumuna singel aka Nutu ja Hala allee viimasel ringil. Autori foto.

Viimane ring 1:20-ga, kokku Saku100 anno 2017 tehtud ajaga 8h6min, ilma suurustamata võin öelda, et vajadusel oleks ringi või kaks veel peale teinud, selle uskumatult hea fiilingu päritolu ei oska aga seletada. Soovin vaid, et mul seda tahtmist ja jaksu jätkuks nüüd ning ka edaspidi, sest palju raskeid ja veel raskemaid tšällendžeid on veel ees ootamas. Esimesena neist juba selle nädala laupäeval Saaremaal BRM300! Ning 50/100 aastat/maratoni projekt teeb oma kamm-päki kusagil Soome külas 28. mail! Aga nii neist maratonidest kui ka sellest 28. maist (TRR kuupäev) juba lähiajal! Kirjutamiseni/lugemiseni!!!

Häppili finitos! Tehtud, rsk, taas!!! Foto: Priit Grünberg

Tänan südamest kogu Porter Racingu peret viimatse pääl sündmuse korraldamise eest! Kui teid ei oleks, ei saakski ma kodumaa pinnal võistluse käigus nii pikalt ja nii kaua rattaga sõita!
SADA TÄNU!!!

UUS LINEUP ON ÜLEVAL!!!

* Kuna ma teistel Eestis toimuvatel ülipikkadel mtb-sõitudel (H100, JRM) ei saa töökohustuste tõttu osaleda, on Saku100 minu jaoks aasta rattavõistluseks!!!

Haanja100 MTB 2016 rajakirjeldus!

Tere
Tekkis selline mõte, et võiks korraldada ühe karmi mtb sõidu Haanja kandis. Tegemist oleks oma ala fanaatikutele mõeldud üritusega, st. rada oleks nii karm kui seda annab siin vähegi teha. Nagu nimestki näha, tuleks raja pikkuseks ~100 km, kindlasti mitte vähem, ehk isegi rohkem. 
Väljavõte kasutaja Silver postitusest velo.clubbers.ee foorumis 15. augustil 2003.

Aga ära ma selle tegin!!!!!!!!!!!!!!!!!
Korraldajal on moraalne kohustus rada enne võistlejate pealelubamist läbida, kas pole nii?
Väljavõte minu postitusest samas foorumis 2. septembril 2004.

Haanja100 vaimne isa Silver.

Ehk siis, Silveri poolt 13 aastat tagasi välja hõigatu sai 26. septembril 2004 teoks ning ka mina ise olen jõudumööda igal aastal enne osalejate "peale lubamist" raja läbi sõitnud. Erandiks oli vaid aasta 2007, kui ma enne sõitu kolm kuud vaid haamrit ja kellut käes hoidnuna vajusin poolel maal kurnatuna kraavi ning tellisin endale auto järele (et järgmisel hommikul samast kohast lõpuni sõita). Kahel aastal, kui olid kavas põhjalikud rajamuudatused, sõitsin H100 raja aga lausa kahel korral läbi. Niiet siis minu jaoks on nüüdseks 14 korda Haanja100 MTB läbitud, aga endiselt on suurimaks unistuseks seda teha õigel päeval, kogu selle melu ja möllu keskel..... Järsku ükskord algab aega?

Haanja100 finišis 2015 - üksi!

Aga ajalugu ajalooks, tegelikult tahaks rääkida selle-aastasest Haanja100 rajast. Kuna starti on tulemas tervelt 141 kollanokka, siis usun, et järgnev jutt kulub mõnele neist marjaks ära! Eeskätt ennetamaks neid vigu, mida tehakse juba enne starti, puudutab see siis varustust või meelestatust! Haanja100 rada on salakaval, seda võib läbida kas puhta jõuga (selliseid on vähe) või siis kavalusega - pidevalt ökonoomitades ning mitte alludes ahvatlustele panna! Kõvematele panijatele paneb rada lõpuks ise ära!!!

H100 testigrupp on valmis teele asuma. 3.9.16, Kubija!

Sektor 1, Start-Enerviti TP1, pikkus 21,4km, 355 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h33min.
Kogu raja lihtsaim lõik vaatamata selle lõpus olevatele Kütioru tõusudele. Esimesed 3km kulgevad mööda asfalti, siis järgneb veidi liivast metsateed, edasi läbitakse Võru linna külje all olev tööstuspark, veel veidi kruusakat ning kaheksanda kilomeetri peal hakkab rada ronima. Raja põhi on kõva - metsateed, mõned singlid, väiksed kruusakad, aga rada ronib kogu aeg ülespoole. 13km peal algab RMK Kütoru matkarada, mis on vaheldusrikas ning mitu korda Eesti sügavaima oru põhjast läbi käiv ning taas üles oru nõlvadele jõudev rajaosa. Veel enne toidupunkti on ca 70m kõrguste vahega laskumine ning seejärel korralik tõus Kütioru mäesuusakeskuse juurde, kus asub raja esimene TP. Avatud raja grupil kulus esimese sektori läbimisele 1h33min, keskmine kiirus 13,8km/h, ehk siis numbrite põhjal on tegu kiire ja lihtsa rajalõiguga, kuid ei maksa unustada neid tõusumeetreid. Liigne paugutamine sellel lõigul tuletab ennast kindlasti meelde raja 60ndal kilomeetril!
NB! Kui sa tunned, et soojendus on tehtud ning võiks panema hakata, siis oota veel veidi, sest raja raskeim osa on alles ees!

Vaade Enervit TP1 vastasnõlvalt, oru põhjas olev Iskna oja on 70m madalamal!

Sektor 2, Enervit TP1-Eesti Pagari TP2, pikkus 24,1km, 567 tõusumeetrit, testsõidu aeg 2h51min.
Haanja100 raja rängim osa, sest lisaks korjatavatele tõusumeetritele (Vällamägi&Munamägi) kulgeb vähemalt pool sellest lõigust piki heinamaid või nendel olevaid teid, mis märjema ilma puhul muutuvad imevateks käsnadeks, aga ka kuivema ilma korral suudavad aeglustada liikumiskiirust. TP järel sõidetakse taas alla Kütioru põhja, sealt üles. Järgneb kergelt tõusev metsatee, veel üks oru läbimine mööda mõnusat singlit ning siis tuleb maantee nr 2 alt läbi minna! Tunnel on betoonpõhjaga ja vabalt sõidetav ning soovitus on seal sõita, sest märja sügise tõttu on tunnelis ca 10cm vett voolamas. Tunneli järgselt kulgetakse üsna pikalt mööda liinialust vana rada, peale Voki küla on ootamas ports erinevaid maaastikuid - koristatud viljapõllud, metsarajad, heinamaateed ning ka mõni korralik mülgas võib tee peale jääda. See praktiliselt ilma tõusudeta lõik tunnelist kuni Sitasilla tammini on küll vaid 5km pikk, kuid minul kulus selle läbimiseks 44 minutit!!!

Testgrupp Vällamäe tõusul.

Edasi tuleb Kavadi, mõnus ja kiire järveäärne kallasraja singel ning siis ootab ees juba Eesti kõrgeim küngas - Vällamägi. Kõva mees sõidab Vällamäest üles sadulas, tark mees jalutab ratta kõrval! Vällamäest on vaja ka alla saada ning see on kohati kurnavam kui ülesminek. Kindlasti saab selle-aastane Vällamäe valem ka paljudele vanadele huntidele olema üllatuseks, sest just neid radu ja just niipidi ei ole vähemalt 10 aastat sõidetud. Vällamäele järgneb üles-alla-muda-üles-heinamaa-alla-üles-kallasrada-heinamaa-muda-üles ehk tüüpiline Haanja maastik kuni Munamäe asfalditõusuni. Munamäe võtmise järel jääb veel sealt alla Vaskna järve äärde sõita ning siis Mõrvari tõus võtta. Sel aastal ei ole Eesti Pagari TP2 mitte Munamäe otsas, vaid 1,5km edasi Plaksi külas, raja 45ndal kilomeetril. Põhjuseks miilisõit, mis läbib seda TP-d 3 korda.

NB! Kui oled jõudnud Eesti Pagari TP-sse, võid endamisi arvestada, et pool on tehtud - ajaliselt!

Eestis kõrgemale enam ei saa....

Sektor 3, Eesti Pagari TP2-Saare TP3, pikkus 15,6km, 240 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h28min.
Üsna mõnus ja kiire lõik, sisaldab endas küll paari korralikku tõusu (Plaani Külamägi, Plaani Jaanimägi 2x) ning Mõrvari Isa laskumist, aga rajapõhi on enamasti kõva ja sõidetav, välja arvatud esimene tõus Plaani Jaanimäele, Villa küla tagused heinamaad ning nn RMK singel vahetult enne Saare TP-d. Kohe peale TP-d kulgeb rada piki mururada Tsälbämäe poole ning ühel hetkel avastab sõitja enda ees raja ainsa 3 noolega ohumärgi, mis tähistab Mõrvari Isa laskumise algust. NB! Sel aastal on sõidetav vasak pool, parempoolses osas on sügavad uhterööpad sees!!! Käärakult suundutakse Villa küla kaudu raja kõige lõunapoolsemasse punkti Vaartsmäe taga, mille järel ronitakse Kopra singli kaudu üles tagasi Plaani Jaanimäe jalamile. Siit edasi võib ainult tuld anda, sest ees ootavad kiired lõigud kuni Saare TP3-ni raja 61-l kilomeetril Hallimäel. Aga veel enne TP-d on rajal pöördepunkt nende jaoks, kes on endale sobivaks valinud miilisõidu. Raja 60-nda kilomeetri pealt pööravad miilisõitjad paremale ning jõuavad peale mõnekilomeetrise nn lisalõigu läbimist taas Eesti Pagari TP-sse. Esimeses miilipöördes kontrollaega ei ole, kõik miilisõitu alustanud peavad selle 17,5km pikkuse lisapauna ära tegema.
NB! Siledatel ja kõva põhjaga lõikudel anna vunki juurde, sest Haanja100 sõidul on aeg sinu kõige hullem vaenlane!

 

Mõrvari Isa laskumise parem pool...

Sektor 4, Saare TP3-Saunamaa TP4, pikkus 13,8km, 163 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h49min*.
* - testsõidul kulus sellel lõigul nö lisaaega üle 20 minuti, sest oli vaja möödasõitjaid tagasi rajale oodata ning ka üks kodara- ja kummipurunemine viis aega ära
Hallimäel saad maiustada Saare kohukeste ja jogurtijookidega, aga seejärel tuleb teele asuda, ees ootamas Püstümäe tagune singel, Härämäe lõik ja siis juba uue raja osana nn Dendropargi-Paaburissa singel. Suur aitüma Martin Loole 3 aastat tagasi tähelepanu juhtimast, et Härämäelt Rõugesse viiv tee oli liiga kiire - nüüd on palju aeglasem! Ka paljudele teada-tuntud Jürihani org on seekord uue lahendusega ning peale vesioinaste ja Rõuge rattamaratoni finišitõusu läbimist ei kulge rada piki kruusakaid Saunamaale, vaid oleme selleks leidnud uue ja palju aeglasema lahenduse! Vaatamata neile uuendustele on see lõik üsna kerge ja kiire, aga egas enne Saunamaal pakutavat makaroni- ja vorstirooga ei saagi pulssi väga üles ajada!
NB! Haanja100 FINISHER särki ei anta Jürihani või mõnest muust tõusust sadulas ülessõitmise eest! Selle saab see, kes Kubijale Finitosse jõuab! Ökonoomita elu eest, sest tervelt veerand maad on veel minna!

Jürihani oru põhjas eelmisel suvel, hetkel on vett ikka rohkem...

Sektor 5, Saunamaa TP4-A. le Coq TP5, pikkus 14,2km, 274 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h49min*.

* - taas kaks kummi ja ca 20 min ajakadu
Vorstilauast on raske lahkuda, aga veerand maad on veel minna. Kohe peale TP-d tuleb veidi ronida, aga siis on tervelt 4km kiiret rajaosa, kuni Rabadumäe seinani ja sellele järgneva Väikjärve juurikasinglini. Peale juurikasinglit keerab rada Kubija poole, 18km veel minna. Miilisõitjad on selleks hetkeks läbinud 100km. Enne kella 14:30, ehk siis alla 7 ja poole tunni sinna jõudvad miilisõitjad pääsevad nö miiliraja viimasele 59-le kilomeetrile, sellesse punkti hilinejad suunatakse otse finiši poole ning sinna kohale jõudes lähevad nad kirja kui 100km lõpetajad, läbides tegelikult 119km.
Aga, rada jätkub suunaga Taevatrepi poole, ronib veel korraks 240 meetri peale ehk Pedäjämäe (Taevatrepi kodanikunimi) tippu, et siis hakata alla Kubija poole veerema. 15km veel minna! Muda-raiesmikud-veetakistused läbitud, jõutakse Jaanimäele, A. le Coqi TP5-de, RC-Cola ja arbuusi juurde! Testisõitjaid raja 87-nda kilomeetri peal üllatanud koprajärv on tänaseks tühjaks lastud ning viimast korda lõhutakse see tamm maha veel 24. septembri hommikul, et osalejatel jumala pärast ujuda ei tuleks....
NB! Kuna Väikjärve juurikasingel ja Taevatrepi laskumine, lisaks veel mõned muud kohad, on üsna tehnilised, siis ära muutu vaatamata sind rusuvale väsimusele lohakaks. Rada karistab iga väikseimagi eksimuse karmilt ära!

Ei saa üle Emajõest, loe koprajärvest...

Tegime ülemise pildi tiigist raja mööda, et kuiva jalaga pääseda...

Sektor 6, A. le Coq TP5-FINITO, pikkus 11,8km, 111 tõusumeetrit, testsõidu aeg 54min.
Kui arbuus ja koola on sees, võib tõsiselt vajutama hakata, sest viimased 12km lähevad allamäge! Noh, mõned erandid muidugi on, nagu Kuradimägi ja veel mingid põksud, mis isegi sellel allamäge mineval lõigul need 111 tõusumeetrit kokku teevad! Aga see Jaanimäelt allatulek on mõnus, laskuv maastik aitab kaasa ja päästev lõpujoon üha läheneb. Peale Downkill'ile järgnevat Kuradimäge on pisike rajamuudatus,aga lõpp on ikka piki Kubija rollerirada. Seal on siis vastavalt vajadusele aega ja võimalust veel kellelegi särk püksi panna või omaette mediteerida ja tunda rahulolu, et kohe on kõik! Tehtud! Purgis!

Põhjamaa pojad said vist lõpuks soojaks,
soojendusdress visati raja äärde....

Selline sai siis rajakirjeldus, aga Haanja100 edukaks läbimiseks sellest ei piisa. Haanja100 rada paneb lisaks sõitjatele ka tehnika tõsiselt proovile, olen ise eri aastatel pidanud kogema mitut sorti ebaõnne, nagu lenksu murdumine, pidurite kadumine, keti või kummi purunemine, aga alati olen lõpuni tulnud. Haanja100 ajalugu teab legendaarseid lugusid, kuidas rehve on täidetud heinaga, tehtud rattaid singel-speed'ideks, isegi toodud Võru linnast poest uus tagajooks. Raami lõhkemise vastu a la Jaan Kirsipuu anno 2008 pole midagi teha, aga kõike muud nipet-näpet saab rajal teha, olemasolevate materjalide ja riistade olemasolul. Ehk siis, elementaarsed asjad, mida kaasa võtta:

- varulohv (soovitavalt 2), pump või 2-3 ballooni
- multitool (kuuskandid ja ketivõti)
- ketilukk ja võti
- mõni nipukas (kaabliside), veidi teipi
Näited nädala tagant - üks testisõitja sai endale kaika kodarasse, mis lõhkus kodara ning tubeless enam ei pidanud. Lohv sisse, 15km hiljem sai sama lohv snake-bite, uus vahetus. Teisel sõitjal eemaldus saapatald, Mägi Aivari teibi abil sai tald kinga ja jala külge tagasi ning sõit jätkus!
Enne Haanjasse suundumist oleks mõtekas lasta oma ratas mõnel spetsialistil üle vaadata, eriline tähelepanu piduriklotsidele, keti ja hammakate kulumisele (chain-chuck), tubeless kummi puhul piima olemasolu kontroll (läksin ise nädal tagasi selle õnge).

Selline käkker oli minu tubelessi sees piima asemel....

Kuigi Haanja100 toidulaud on rikkalik, siis igaks juhuks võiks kaasas olla midagi, mis aitaks üle TP-de vahel märkamatult saabuvast raskest hetkest. Läinud laupäeval ei läinud mulle enne TP3-e ükski söök sisse, kuum ilm ei soodusta toitumist. Minu päästjaks olid koti taskus olnud Kirju Koer kommid, mida sai üsna algusest peale mingi 10tk söödud. 60km peal siis sõin korraliku võileiva, millega venitas lõpuni välja. Kogu saja kilomeetri läbimist ei maksa üles ehitada ka ainult geelide peale, sest peale viit-kuut tundi rajal tahab organism nö tavatoitu, mitte kiireid süsivesikuid. Eks see toitumise teema ole enam-jaolt individuaalne, aga Haanja100 ei ole vist see õige koht indiviidi vajaduste väljaselgitamiseks.

Kokkuvõtvalt, nii nagu ei päde kõigi jaoks eelmises lõigus esitlet toiduteema, ei käi ka rajakirjelduses toodud raskused-lihtsused kõigi pihta. Mõnele meeldib igast tõusunukist üles kerida, teine jälle mõnuleb imeval heinamaal. Kellele ema, kellele tütar! Üks on aga kõigi jaoks ühine, et H100 lõpetaja särki või 5 korra lõpetaja buffi või hoopis 10x lõpetaja medalit saada, on vaja taaskord Kubijalt Kubijale jõuda, eelnevalt muidugi 100km või 100 miili läbi sõites!

Edu kõigile startijatele - nael kummi, kaigas kodarasse, kivi kotti ja kett maha! 


Haanja100 MTB 2016 rajaprofiil!

Soovituslikku lugemist eelmisest aastast!

Haanja100 võlu ja valu anno 2015!

Neli aastat tagasi tehtud postitust toonase Haanja100 telgitagustest on eile-täna loetud rohkem kui 200 korda. Kuna nii vana asja vastu on nõnda suur huvi, siis proovin ka selle-aastasest sõidust ja justnimelt selle erilisusest midagi kirja panna, liiatigi veel kui seda 6 päeva tagasi toimunud sõitu on juba siin-seal nimetatud aegade raskeimaks või siis pandud ühele pulgale seniste legendaarsete sõitudega aastatel 2004 ja 2009! 

H100 start aastal 2004. Esimestest meetritest alates märg...
PS! Esimest ja viimast korda mindi teele Kubija Laululavalt!

Esimene Haanja100 aastal 2004 oli uus asi, tol korral ei suutnud keegi endale ette kujutada, et kusagil Eestimaa pärapõrgus astutakse korraga nii suur samm meinstriimist kõrvale ning senini rattamaratonidel kruusateedega harjunud ratturid visatakse nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes jääkülma vette! Seninägematu hulk singleid, imevaid põlluteid, vedelaid-voolavaid kruusakaid ning seda kõike tavapärase 50km (OK, TRM oli siis 63km pikk) asemel tervelt 100 kilomeetrit, tagatipuks veel lausvihmas ja vaid paari soojakraadiga, sekka ka lörtsi. Seni Eesti kuulsaima (küll korralduslikult untsu läinud 1999 Keila) mudamaratoni asemele asemele oli tulnud uus tegija.

Haanja100 rada anno 2009! No comments!

Aastal 2009 sõideti juba kuuendat Haanja100-t, seega oli rattaüldsus juba teadlik raja raskusest kui ühest tegurist. Vahepealsed sõidud 2005-2008 olid möödunud suhteliselt (Haanjas on suhtelisusel oma mõõde) kuival rajal, lisandusid uued võitjad Aleksejs Saramotins, Raivo Maimre, Erki Kukk ja Jaan Kirsipuu, osavõtjate hulgas olid ka hilisemad väga kõvad tegijad Kanks ja Vader. Stardis oli valitsev Euroopa XCM meister Allan Oras ja veel mõned kõvad hilisemad tegijad, nagu näiteks Martin Loo ja ka oma ainsa esituse H100-l teinud Massa. Haanja100 nö tavaosalejate valvsus oli aga aastatega raugenud, kuni Haanja lajatas taas, seekord ikka korraliku, läbivajuva ja ratta agregaatide külge kleepuva Haanjamaa savimudaga.....

Kuni eelmise nädala laupäevani räägiti heldimusega tollest legendaarsest sõidust ning aeg-ajalt käiati meie põhjanaabrite poolt vändatud videot Hermanni ojaületusest aastal 2009. Kuna tookord hakkas too video hinge, ehitasime selle koha peale silla. Tegime sildasid ka mujale, et see rada ikka nii karm ei oleks. Ilmataat oli kah 2010-2014 niivõrd armuline, et Haanja100 hakkas paljudele tunduma kerge jalutuskäiguna looduses. Kui valitsev XCM maaailmameister Christoph Sauser kaks aastat tagasi osales ning sõitis välja võiduaja 4:08, hakkas mul esimene kell helisema. Proovisime 2014 rada muuta, et see võitja aeg ikka sinna 5 tunni juurde tagasi läheks, aga välja kukkus nagu alati. Võitis Riivo Schumann ajaga alla 4 ja poole tunni, viiendaks jäetud H100 kahekordne võitja Martin Loo aga ütles nii: Rada Haanjas oli päris palju uuendust saanud aga minu arust natukene vales suunas. Oli küll uusi metsalõike aga rohkem kui varem oli kruusa- ning laiu metsateid. Võimalik, et sellel kõigel oli ja on ka oma põhjus, aga see muutus tundus liiga suur. Kell minu sees helises edasi ja aina kõvemini. Sain aru, et olime vahepealsetel aastatel Silveri poolt aastal 2003 välja käidud Haanja100 esialgsest ideest liiga kaugele läinud: Tekkis selline mõte, et võiks korraldada ühe karmi mtb sõidu Haanja kandis. Tegemist oleks oma ala fanaatikutele mõeldud üritusega, st. rada oleks nii karm kui seda annab siin vähegi teha. Nagu nimestki näha, tuleks raja pikkuseks ~100 km, kindlasti mitte vähem ehk isegi rohkem.

H100 start aastal 2014, esireas Martin Loo ja Helsinki turult
H100 jaoks 40€ suvalise meesteka ostnud Marko Mutanen.

Aeg oli tulla tagasi juurte juurde ning kunagine idee või siis õigemini aade aastal 2015 uue raja sisse valada. Hakkasin juba suve hakul tööle, tegin õhtuseid väljasõite loodusesse, otsides uusi või siis pigem vanu unustatud radu, mis tahtsid vaid uuesti sisse lõikamist ja niitmist. Olümpiamees laskesuusas Margus Ader andis hea idee kasutada riigimaantee nr 2 alt läbiminekuks oma lapsepõlvekodu lähedal asuvat truupi. See aga omakorda võimaldas ellu viia ammuse unistuse vedada Haanja100 trass läbi Eestimaa sügavaima loodusliku augu - Kütioru! Kesksuvel proovisime koostöös Keskkonnaametiga, kas Tour de Rõuge proloogi 150 osalejat suudavad sealseid radasi rikkuda. Ei nad rikkunud ning tee Haanja100 vedamiseks läbi Küti- ja 16 järve oru oli lahti. Lisaks Kütioru radadele sai juurde joonistatud veel Kalporo kandi rajad, Umbsaare tööstusmaastikud ning Holsta-Voki kandi külade unustatud teed. Kokku tuli 100km pikkune ja 1827 tõusumeetriga ring, mida vanad olijad on lugenud aegade raskeimaks ning mille raskus ei tulenevatki nendest tõusumeetritest, vaid hoopis kruusakate puudumisest ja singlite rohkusest.

Holsta truup....

Rada sai aus, 5. septembril nö "avatud raja" sõidul ütles isegi kõike näinud Silver mõne koha peal "wow"! Tagasi vaadates sai rada isegi liiga aus, sest H100 karma otsustas just tänavu kolmandat korda paugutada, avades taevaluugid juba öösel enne starti ning kallates sõidu enda ajal vähemasti Haanja kandis peaaegu lakkamatult, muutes tegelikult väga kuiva maapinna pealmise kihi ehk 2-3 sentimeetrit murukamarat ülilibedaks rajaks. Vähem kogenud ja/või liigsileda rehviga sõitja liikumiskiiruse teeb libe rada kohe 2x aeglasemaks, sest peale paari esimest käna hakkab sõitja enese alalhoiu instinkt tööle ning suurem osa laskumisi ja ka tõuse võetakse jala. Lisaks libedusele on see muda ka nakkav, hakates kergelt rehvide külge ning sealt juba edasi lennates ratta liikuvate osade külge, blokeerides ratta veerevust, vähendades käiguvahetajate tööulatust, ummistades käigutrossside kõrid, imedes ketti hammasrattaga kaasa jne. Lisaks on Haanja muda halastamatu ratta osade hävitaja - piduriklotsid ja käiguvahetuse litrid on enim kuluvad osad.

Muda ja tulemus... Foto: MC Kramppi (Soome)

Kogu see muda segatuna aegade raskeima trassiga hakkas vikatina niitma osalejaid, nii tehniliste kui ka füüsiliste põhjuste tõttu pidi katkestama üle 70 osaleja, neile lisandusid õhtupimedas need, kes lihtsalt ei näinud edasi sõita! Kõige drastilisem kõne mulle sel õhtul kell 8 ühelt rajal olnud naisterahvalt oli selline: "Ivar, olen kusagil juurikases metsas järve ääres ning patarei on tühi!" Õnneks teadis ta umbeski oma läbitud kilomeetreid ning suutsime ta positsioneerida ning metsast välja saada. Mitmed juba finišisse jõudnud osalejad tormasid autodega rajale otsima oma sõpru-elukaaslasi-klubikaaslasi, et viia neile lambid. Mõned jõudsid kohale, mõned mitte!

Kaks viimast.... Foto: Külli Leola

Kuigi kedagi metsa ei jäänud ja viimased hullud laekusid õnnelikult Kubijale kell 22:21, siis minu jaoks oli see pimesikumäng ikka niivõrra närvesööv, et uueks aastaks teen uued reeglid. Esiteks viin sisse karmima korra kontrollaegade ja nende täitmise üle. Finišis ootame kõik tulijad ära, aga teedeületuse turvamine ja toitlustuspunktid lõpetavad töö etteantud kellaajal, mis on välja arvutatud minimaalse liikumiskiiruse 10km/h põhjal. Eriolukorra puhul (nagu sel aastal) lisame kontrollajale 10%! Kes jääb ajast maha, on rajal omal riisikol ja oma leivakotiga. Lisaks sellele paigaldame ca 20km enne finišit rajale turvamehe-kohtuniku, kes laseb sellest punktist alates teatud kellaajast rajale edasi sõitma vaid need, kellel on olemas toimivad rattatuled ja piisava akumahuga telefon! Ilma tuledeta rajale tungijad loeme katkestajateks!

Viimaste madallendurite maandumissrada Kubijal! Foto: Merike Õun

Haanja100 2015 on läbi, kohtume uuel aastal! Enne veel aga pean ümber lükkama ühel tuntud peldikusseinal levima hakanud kõlaka! Parafraseerides Mark Twain'i pean ütlema, et "kuuldused minu äkitsest rikastumisest on tugevasti liialdatud"! Nimelt olen otsimas osalise ajaga tööd novembrist kuni aprillini. Kui kellelgi on midagi huvitavat ja mulle sobivat pakkuda, andke aga mulle palun teada!

Saku100, anno 2014!

PROLOOG - SISSEJUHATUS
Selle blogi vanale lugejale ei pea ilmselt seletama, mis on Saku100 ning miks ma sellest olen alati kirjutanud. Uuemale lugejale ütleks tutvustuseks niipalju, et Eestis on vaid 4 maastikurattasõitu, millel ma ise osaleda tahaks ning kahel neist ma ise kahjuks korraldajana osaleda ei saa. Ülejäänud sõidud on Jõelähtme rattamaraton ja Saku100! Minu ustavust sellele Eesti mõistes unikaalsele maastikusõidule tunnistab eelmise aasta Saku100 nui-neljaks läbimine, vaatamata sellele, et korraldaja seda sõitu ei korraldanudki.

Erinevad spordiüritused tunnustavad oma lojaalseid osalejaid mitmeti, Haanja100 näiteks annab igale 5 korda selle katsumuse läbinule unikaalse ning ratturite seas eriliselt hinnatud Buff'i®, Saku100 aga peab arvestust selle üle, mitu kilomeetrit on osalejad aastate jooksul sellel ränkraskel rajal võistluse käigus läbinud. Nagu alltoodud pildil olev number näitab, olen mina selles arvestuses auväärsel kolmandal kohal ning võin vabalt kanda Juurikaprofessori tiitlit. Loodan, et sellest ei tule nüüd rahvusvahelist skandaali, kui üks Emajõe Ateena ükspõlv avastab, et lisaks doktoritiitlile olen ennast pärjanud ka professoritiitliga.

Juurikaprofessorite esikümme saab nö nimelised numbrid....

ESIMENE RING - ÜLLATUS (aeg 1:26.10, pulss 150)
Selle aasta Saku100 peeti 16,8km pikkusel ringil, mis oli ilmselt paljudele üllatuseks keeratud kogu ulatuses teisipidi ning lisaks samas peetud kolmapäevaku raames paljusid rabanud Põdrasingli üllatusele oli uusi singleid veel ja veel ning need olid oi-oi kui valusad - turvas, juurikad ja vesi. Pool ringi sai läbitud ajaga 45 minutit ning esialgsesse plaani sõita kõik ringid 80 minutiga (kokku siis 100km 8h) hakkas tekkima suuri mõrasid. Õnneks oli ringi teine pool joonistatud mööda vanu ja seetõttu kiiremini sõidetavaid Saku singleid nagu Oja, Pommiaugu, Koolme ja Käsna!

Ühel mitmekümnest esimese ringi sillast!
Foto: grimsun.eu

TEINE RING - RAHULDUS (aeg 1:28:58, pulss 151)
Kuna esimene ring oli üle 100 osaleja tõttu üsna sagimist täis, sai teisel ringil lõpuks ka oma rütmis sõitma hakata. Ja siis oli hea näha, kuidas varased paugutajad hakkasid tehnilistel singlitel jänni ning minu single-speedile jalgu jääma. Tasasematel teelõikudel pandi muidugi minust täiega mööda, et singlitel taas jalgu jääda. Endal oli samas üsna hea tunne nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. 8-tunnise lõpuaja alistamine oli unustatud, vaikselt hakkas vägisi mõtteisse ronima kahtlusekurat, et kas ikka suudan viienda ringi alla 8h lõpetada, et pääseks enne kontrollaega viimasele ringile.

28-18 ülekanne käras täna Sakus küll je veel!!!

KOLMAS RING - VÄSIMUS (aeg 1:33.56, pulss 155)
Kuigi ligi kolm tundi oli juba stardist möödas, polnud ringi alguses mingit tahtmist süüa. Õnneks oli niipalju kogemust, et haarasin raja äärsest kotist oma standardvõileiva kaasa. Poole ringi peal, peale käsnade ja svammide läbimist hakkas uni peale tulema - see on minu jaoks esimene märk salaja pealetükkivast väsimusest. Sain kohe aru, et kiiremas korras peaks võileiva kurku ajama, aga enne ringi lõpus olevat sirget ei tulnud selleks mingit võimalust. Siis pidasin kinni ning edasi sõitsin kuni kolmanda ringi lõpuni pajukit nosides. Hakkas parem!

MTB-sillaehituse uued suunad!
By Saku100!!!

NELJAS RING - IKALDUS (aeg 1:54.57, pulss 149)

Et nüüd aus olla, pean välja ütlema, et mõtlesin selle postituse struktuuri ja nende ringide nimed välja juba sõidu käigus. Sest vaatamata pidevale raputamisele on Saku100-t sõites piisavalt aega mõelda, mediteerida ja elu üldiste postulaatide üle omaette arutleda. Selle ringi pealkiri sai välja mõeldud enne kolmanda ringi lõppu ning võimaliku ikalduse all pidasin ma silmas ikka füüsilist äravajumist ja just selle võileiva liighilise makku jõudmise pärast. Oleks ma siis teadnud, mis mind neljandal ringil ees ootab, oleks vist mõne muu pealkirja välja mõelnud. Aga teha polnud enam midagi, saatus oli ette määratud ja Svammi singli ainsal sillal läks ratas vasakule kraavi, ise aga paremale ja ikka nii, et seljakott oli kraavi põhjas ja üle kõhu lõid lained kokku. Ehk siis täiega mudas ja ikka nii sügavalt sees, et väljarabelemiseks läks oma 20 sekundit. Esimene mõte oli, et jalad päästke keha, sest kuivaks jäi ainult pea. Peale suplust veidike kanarbiku vahel pikutades aga mõte selgines - ikka edasi, sest võistluskeskuses on ju terve komplekt kuivi riideid ootamas. Mürsu singlil, mis on mul korra lõhkunud keti ja teisel korral käikari (see oligi see hetk, kui pöörasin sinku-usku), oskasin aga ennast juurikate peal niimoodi külili keerata, et terve keha sai vorpe täis. Vasak pöial aga sai ilmsesti risti keeranud lenksu käest sihukese paugu, et oigasin pikalt sambla peal ja mõtlesin, et kuhu ja mida veel??? Viienda ringi nimeks olin planeerinud sõna KANNATUS, aga see algas mul juba neljanda ringi Mürsu singlist alates - sadulasse istuda ei saanud, sest turbamuda oli kraavispaa supluse tagajärjel salakavalalt sõidupükste pamperi vahele ilmunud ning lenksust korralikult kahe käega kinni hoida ei saanud, sest pöial tegi põrguvalu. 12 kilomeetrit püsti rattal poolteise käega lenksust kinni hoides kustutas igasuguse sõiduiha ning nii see neljas ring mulle sel aastal viimaseks jäigi. Kuigi ma oleks peale riiete vahetust ja pöidla teipimist suutnud ka selle viienda ringi läbi teha, ei näinud ma sellel mingit mõtet, sest kuuendale ma poleks niiehknaa pääsenud..... Kahju, sest kuuenda ringi nimeks oli juba ette pandud LUNASTUS - ehk siis see hetk, kui ma jätan isiklikult hüvasti iga raja juurika, silla ja mättaga, lubades samas kunagi ikka tagasi, neid vaatama, tulla!!!

Kolm tublit naist, kes tegid täna 5 ringi ja jagasid poodiumikohad!

Ma ei viitsi hakata kaevama vanades tulemustes, aga mulle tundub, et tänase sõidu näol oli tegemist ajaloo raskeima Saku100-ga! Rääkides finišijärgselt erineva tasemega sõitjatega jäi kõlama üldine mõte, et rajameister keeras vindi ikka korralikult üle. Ja selle vindi keeras lõplikult maha eile sadanud padukas!!! Mõelge ise, alla 8 tunni suutis 100km läbi sõita vaid 7 meest?!? Jah, kindlasti saab teha veel raskemat rada, aga kas seda on vaja? Kas eelmisel aastal osalejate vähesuse tõttu vahe-aastat pidanud Saku100 saab endale lubada osalejate peletamist raja raskusega? Eks see ole korraldajate otsustada...

Hooaja esimene MTB100, ikka Sakus!

Sel samal maikuu nädalavahetusel, kui kogu Eesti progressiivne harrastussportlaskond (kaasa arvatud üks Tartu invaliid) osaleb ühel maratonil, mis tegelikult maratoni mõõtu välja ei anna, on tavapäraselt toimunud veel üks sportlik ettevõtmine, nimelt Saku metsades ja rabades sõidetav 100km pikkune maastikurattasõit koondnimetusega Saku100. Ja see on Maraton suure algustähega.

Sama nõudlike Eestis peetavate mtb-sõitude üleslugemiseks jääb ühe käe sõrmedest üks üle. Ja kuna teatavasti ei saa ma kahel sõidul neist neljast osaleda, siis olen nii Jõelähtmel kui Sakus võimalusel ikka osalenud. Ja seepärast võibki mind ilmselt pidada selle sõidu suurimaks fänniks, olen sellel sõidul osalenud kõikidel kordadel peale esimese sõidu 2004. aastal ning juurikaprofessori, ehk Saku100 ajaloo jooksul enim kilomeetreid läbinud osalejate arvestuses olen korralikul kolmandal kohal. 

Juurikaproffessorite erikujundusega number.

Ja nüüd võite kolm korda arvata, kui külm see dušš oli või mis minu südames toimus, kui kaks kuud tagasi tuli uudis, et sel aastal kümnendat korda toimuma pidanud Saku100 JÄÄB ÄRA! Juba siis, märtsi alguses, sai vastu võetud otsus, et toimub see 100 seekord või ei toimu, mina sõidan sel õigel päeval Saku metsas oma 100km ikka ära! Ja eile oligi siis see päev käes, kui tuli oma lubadus välja lunastada ja rajale minna.

Oh ajad, oh kombed! Esimesel Saku100-l anno 2005.

Lootsin küll salamisi, et äkki leidub mõni hull veel ning ei pea üksipäini metsas ringe ketrama, aga lõpuks ta ikka nii läks, et esimesel kahel ringil olid kohalikud Porterracingu teejuhid mulle abiks, aga alates sõidu 30-ndast kilomeetrist kuni lõpuni sõitsin üksi. Mingis mõttes oli tegelikult nii paremgi, sest sain teha oma sõitu enda jaoks paraja pulsi ja tempoga. Esimesel ringil saigi teiste sõitjate tempos liiga kõrge pulsiga hagu antud ning see andis kolmanda 20-kilomeetrise ringi lõpuosas üsna valusalt tunda.

Eile Seljandiku singlil, see singel on hää kõva põhjaga!

Aga mida see Saku mets endas ikka peidab, et see 100km tavaliselt nii raskelt kätte tuleb. Tõuse seal metsas ei ole, valdavalt on tegu sellise vahelduvalt rabase männimetsaga. Raskeks teevad selle sõidu juurikad ja pinnase pehmus, ehk siis mida madalamast-rabasemast kohast singel läbi viib, seda aeglasem on minek. Ja mida pehmem on pind, seda rohkem on sealt mulda minema ja juurikaid välja sõidetud. Eriti karmid lõigud on näiteks Tünni singli ca 1200 meetrit (läbimise aeg ca 10min), Koolme-, Oja-, Veneetsia-, Pokumaa- ja Laane singlid tervenisti või osaliselt. Aga ka muud ja peamiselt kõva põhjaga singlid on piisavalt tehnilised, pidevalt tuli sõita nina maas ja jälgida, mida sealt oodata on. Omaette ooperiks Saku100 rajal on sillad - kokku on neid selle 20km ringi peale ligi paarkümmend ja nende eripära on see, et nad lähevad iga sõidetud ringiga kitsamaks. Ja ega nad esimesel ringil ka rohkem kui 30cm laiad pole.

Veel üks fotomeenutus aastast 2010.

Nagu eelnevalt sai juba märgitud, läks kolmanda ringi lõpus raskeks, aga peale võileiva manustamist ja lisaks Isostari spordijoogile ka soolase Vytatutase jooma hakkamist läks kergemaks. Neljas ring läks puhta sõiduaja järgi (ilma boksipeatuseta) isegi kiiremini kui kaks esimest. Viienda ringi alguses toppisin teise võileiva kurku, aga siis hakkas juhtuma. Kohe esimeselt oosilt mahapöördel Laane singlile läks üks puu ilma hoiatamata üle raja ja sõitsin õlaga puusse. Ratas koos jalgadega aga jätkas liikumist ja nii ma täies pikkuses maha prantsatasin. Veidi oigamist ja edasi, aga 300m hiljem olin taas pikali. Füüsis oli veel tugev, aga ilmselt pidevast singli vahtimisest tekkinud vaimne väsimus oli see, mis kukkumisi põhjustas. Vahepealsed kõvemad singlid möödusid valutult, aga Tünni singlil panin taas kaks korda puusse. Peale sildade kitsenemise on Saku100 rajaäärsetel puudel ka oma eripära - nad nimelt liiguvad iga ringiga rohkem singli poole.

Võidukarikas ja võidusokid!

Kuna see eilne läbitud ring oli tegelikult mingi 19,5-19,8km (sõltus rajal eksimistest) pikkune, siis pidin viimasel ringil kusagilt 2km lisaks sõitma. Tegin selle edasi-tagasi otsa ära raja kõige lihtsamal osal, kõva põhjaga rabateel Mürsu ja Tünni singli vahel. Finišis ootas mind Saku100 peakorraldaja Priit koos auhinnakotiga, mille väärtuslikeim osa tema jaoks oli ilmselt Porterracingu õllepokaal, minu jaoks aga jääkülm õlu. Nimelt sai pool tundi enne sõidu lõppu jook otsa ja lõpetamise hetkeks oli janu muutunud juba parajaks saharaks.

Kokkuvõte...

Aega läks, aga tehtud ta sai. Sõidu põhiandmed on ülemisel pildil toodud, lisan juurde veel pulsinumbrid 143/166 ja kulutatud energia 6089 ühikut!

PS! Eilsete fotode autor on Priit Grünberg, vintage fotode autor(id) jäi(d) tuvastamata.

Vastutuulega Võrust Viljandi...

... ja muidugi jalgrattaga, sest muidu ei peaks pealkirjas olema viidet vastutuulele või miks muidu sellest linnast-linna sõitmisest ikka kirjutada.

Rõuge Ööbikuoru plats, 9.06.2012, ca kell 10:30

Aga see reedene rattasõit on ilmselt nö heaks põhjuseks, et nokk taas lahti teha. Liiga palju on juba blogimispausi peetud ja endale pidevalt uusi lubadusi antud... Niiet räägiks selle reedese sõidu lahti ja siis juba kõigest muust.

Rõuge Ööbikuoru plats, 9.06.2012, kell 12:00:05

Asi oli siis nimelt selles, et kuidagi oli reedel vaja koos jalgrattaga (minu buss on remondis) Tallinna saada. Liinibussidega on nii, et kui satub hea bussijuht, siis võtab ratta peale, aga kunagi ei tea. Järele jäi rongivariant - lähim jaam Võrule on Tartu. Kuna aga pidin reedel kindlasti enne 16:00 Nõmmel olema, siis päevane Tartu rong ei sobinud, sest see jõuab liiga hilja kohale. Õigeaegselt jõudnuks Tallinna aga Viljandi rong, kuid Viljandi on Võru suhtes Tartust ca 60km kaugemal. Tehtud-mõeldud, tõmbasin reede hommikul pool kaheksa seljakoti selga ja asusin Viljandisse väntama. Arvestatud oli rahuliku sõidu, ehk 25km/h keskmise kiirusega ja ca poole tunnise varuga kohale jõudmisega. 

Rõuge Ööbikuoru plats, 9.06.2012, kell 12:15:05

Kohe linnast välja saades üllatas vastutuul, küll mitte tugev, aga liikumiskiirust ca paari km/h võrra kärpiv. Kui ikka enne Kanepit hakkas keskmine alla 25 vajuma, keerasin veidi punni peale. Aga ega enne Otepääd keskmist kõrgemale ei saanudki, sest tuulele lisandus tõus - pluss 100 meetrit ülespoole. Korraks tekkis juba hirm, et pean hakkama rongile jõudmiseks võistlustempot arendama, aga hirm kadus kiiresti kui peale Rõngut Pikasilla poole sõites keeras kuni Väikese Emajõe suudmeni tuulekese poolviltu taha ja kerisin keskmise kergelt 26,8 peale. Mustlas, 102km peal, tegin söögipausi, ostsin poest 2 banaani ja pudeli RC-d. Korraks käis enne Viljandit ketserlik mõte peast läbi, et prooviks Kõrgemäe tõusu, aga õnneks loobusin, sest isegi tavatõusust üles jõudes lõi reites veidi haamerdama. Vaksali tänavast rongile, 6 eurot ja olin kell 15:35 Liiva jaamas, sealt kodu vaid 1,5km. Kokku sai sõidetud siis 132km, aega läks 5:04 ja keskmine kiirus lõpuks 26,0km/h.

Kolmanda koha heitlus, numbrite järgi õiged mehed aktsioonis.

Aga koos rattaga oli Tallinna vaja jõuda seetõttu, et tahtsin laupäeval osaleda selle aasta esimesel brevetil - 200km pikkusel sõidul. Tervet brevetit ma muidugi kodustel põhjustel teha ei saanud, aga talitasin õpetaja Lauri sõnade järgi - tegin pool, aga korralikult. Eilne sõit siis 103km ja kesmine 30,7km/h! Kui siia ritta lisada veel neljapäeva õhtune Võru-Vastseliina-Kapera-Haanja-Võru sõit, siis tahaks nii väga öelda, et olen taas ree peal, ikka selleks, et 12. augustil Kopenhaagenis valmis olla. Valmis teistkordseks raudmeheks saamiseks.

Inglid kesapõllul, ehk saunamaa.ee/Rõuge vald TP

Nagu need kolm viimast sõitu näitavad, siis vaatamata tõsistele aukudele ettevalmistusperioodil on üldine foon hea. Ja seda põhja on nüüd vaja lihvima hakata. Edu mulle!!!

Kuus meest poodiumil, Caspari pojast rääkimata...

Veidi arve ja statistikat:

Selle aasta trennipausid - 13 päeva, 7 päeva, 2x5 päeva, 6x4 päeva, pluss veel 32 päeva.
2012 aastast on möödas 169 päeva (neist minul 83 trennipäeva ja 86 puhkepäeva) - kokku 253h trenni, keskmine päev ca 1,5h, tegelik trennipäeva keskmine 3:05!!!
MNT - 2348km

MTB - 765km

Suusk - 857km
Ujumine - 29,2km (viimane veekatsumine 22. veebruar....)

Jooks - 12,7km (mõttepaus.......)

Fotod: ProShop Rõuge rattamaratoni galeriidest, aitähh fotode tegijale!

Runners run Marathons, we run it for Cooldown!

Kõigepealt suur aitäh mehele nimega Priit Ailt - olen siin juba üle nädala postitust nö ette valmistanud, aga pealkirja ei olnud ega olnud. Täna juhuslikult Priidu kaudu kuuldud lause on kui rusikas silmaauku pealkiri, iseloomustamaks viimase kahe nädala ja tuleva nädala tegemisi.

Peale TriStari andsid reiepealsed lihased veel laupäevani tunda, peale Ironman'i suutsin esmaspäeva õhtul juba ilma valugrimassita kükke teha. Totaalselt erinev tempovalik ja totaalne erinevus taastumises nende kahe võistluse vahel ainult kinnitab kuldset tõde: "Tapab tempo, mitte distants". Kolm päeva peale Ironman'i käisin juba rattaga sõitmas ja laupäeval võtsin ette Otepää rattamaratoni - mõnusa 63km-se kulgemise. Silm läks nii mul kui single-speedil eriliselt särama Kekkose rajal, täpsemalt aga juba ETV videopildi vahendusel, alates 19:30 pealt on minu "45 seconds of fame or shame".

Otepää rajal..

Otepääl sõitsin oma 46 number Shimano talvesaabastega, sest ainsa tüsistusena Ironman'ist oli mul parema jala suure varba küüs otsustanud koostöö lõpetada ning ükski muu rattajalats jalga ei mahtunud. Seetõttu ei saanud ka jooksutrenni teha. Aga juba eelmisel kolmapäeval sai ka esimene triatloni lõdvestusmaratoni järgne jooksuots tehtud ja asi tundus joones olevat. Reede õhtul jälgisin Eesti vutimeeste triumfi ning värava peale teisest toast teleka ette joostes lõin parema jala väikese varba vastu treppi nii kõvasti ära-katki-puru, et see pauk pani esialgu tõsise küsimuse alla osalemise pühapäevasel SEB maratonil. Täna proovisin tossu jalga panna ja jooksma minna, aga sinnapaika see jäi - varvas on veel nii valus, et kohe ei tea. Samas veel aega nagu on, aga vaja oleks ka natuke seda jooksusoolikat venitada, muidu võib pühapäeval juba Russalka juures ai-ai olla.

Kui ikka varvas kuidagigi lubab, siis olen pühapäeval stardis. Õnneks puuduvad seekord igasugused eesmärgid, seega võtan asja väääga vabalt. Aga no isikliku võiks ikka välja joosta, sest senijoostud maratonid on kõik olnud sellised veidi imelikud:
1. Otepää-Tartu 2009, vihm, lörts, 0°C, jääs teeääred - tulemus 4:24
2. Vana-aasta maraton 2010, -11°C, libe, lumi - tulemus 4:27
3. Eesti Ironman 2011 - 7 tunniseks veninud soojendus - tulemus 4:45

Eeloleval pühapäeval saab minna starti ilma mingite lisadeta, lihtsalt mine ja jookse - ja seda ma teengi!!!

Trek Marlin 29er SS

Eile õhtupoole lätlaste rattafoorumis ringi kolades (ok, tegelikult tahtsin teada, mida nad äsja lõppenud Rõuge tuuri kohta kirjutavad) jäi poolkogemata silma üks reklaam, mis pakkus just seda, millest olin juba Saku100 raamikõrva murdumisest peale mõelnud - vaja oleks maastikuratast, mille raamikõrv ei murduks. Lisaks olid paljud ratturitest sõbrad hakanud oma 26" MTB-sid vaikselt BigFoot'i ehk 29 tollise rattamõõduga rataste vastu välja vahetama. Nimelt pakkus reklaam üsna soodsa hinna eest just seda pealkirjas toodud isendit, mis pildil nägi välja selline:

Kuna tunnen Läti maaletoojat, siis saatsin talle nii igaks-juhuks sõnumi küsimusega - čik maksa (palju maksab)? Hommikul sain vastuse või siis pigem pakkumise, millest ei saanud keelduda. Enne lõpliku otsust uurisin veel veidi tausta. Treki foorumis kirjutas üks rattaostja niimoodi: I am completely sold on having a 29er. There's no going back. I think the Single Speed separates the men from the boys, but I do miss having a touch more speed on the high end. I hear there is an easy convert to a 9 speed if I get sick of the SS. See jutt otsustas, tegin kõne maaletoojale ja õhtul kell 10 saime Ape turuplatsil kokku ja tegime diili!!!

Ape, täna kell 22:05, õnnelik ostja ja õnnelik müüja!

Mis nüüd edasi? Eks lähipäevil tuleb ära proovida ja ikka seal, kus seda kõige rohkem vaja on - Haanja maastikul. Kruusal ja Harku ringil pole sellega midagi teha. Aga kõigepealt peab puhkama minema, sest homme teen ühe triatloni üle 2 aasta - Mulgi triatlon (0,75+20+5). See on ka uue treeningtsükli alguseks, sest eelmine lõppes 2 kuud tagasi, täpselt nädal peale Hispaaniast kojujõudmist. Kindlasti olen kahe kuuga kehvemaks jäänud, harv trenn, ületöötamine ja ebakorrapärane toitumine on (eriti jooksu)vormile karmi laksu pannud. 

Aga homsest siis uue hooga, alustame taasülesehitustööga!!!

Äraspidi triatlon ehk nädala kokkuvõte!

Plaan oli küll nädalat kokkuvõtvat postitust vähe teise pealkirjaga üllitada, aga tänased trennid kukkusid nii äraspidi triatloni moodi välja, et esialgne plaanitud pealkiri jääb paremaid aegu ootama.

Aga mis triatlon, talv ju? Ja mis äraspidi?
Kohe selgitan. Üks tegelane kutsus täna ratast sõitma ja rääkis midagi ca kahetunnisest sõidust.Minu mõte oli, et 2 tundi on liiga vähe, seega võiks hommikupoole veel lisaks jooksmas käia. Jooksin 9km keskmise kiirusega veidi üle 6min/km. Järve terviserajal oli hea ja mõnus joosta, rada kõva ja tühi, vaid kümmekond pensionäri suuskadel. Siis sain ca kella ühe paiku kõne, et rattasõidule kutsuja ise ei tule jne jne jne. Sõitsin siis ise. Alguses tundus, et on libe, võtsin kurve ja pöördeid ülitasakesi, aga aegamööda tuli julgus tagasi. Viimati sai ju rattaga sõidetud novembris, see oli suusakilomeetrites arvutades lausa 950 kilomeetrit tagasi!!! 1:50-ga jõudsin tiirutades ja korraliku vastutuulega Murastesse, seal sai kergliiklustee otsa ja pöörasin otsa kodu poole tagasi. Varbad ja mõni sõrmeots küll veidi külmetas, aga muidu oli mõnus, päike paistab, üsna tühjad teed, ole aind mees ja sõida. Kodus näitas spido 56,6km ja aega läks 3:04. Telefoni GPS läks Tabasalu tunnelis lolliks ja õigeid satelliite enam ei leidnudki. No ja õhtul läksin Nõmme basseini ujuma, üritasin tunniga 3400 meetrit ära teha, aga 25 meetrit jäi puudu.

Kokku siis täna äraspidiselt läbitud triatlon 3,4kmU + 56,6kmR + 9kmJ, koguaeg 4:58 - hooaja esimene triatlon - TEHTUD!!! :)))

Aga veebruari esimene nädal (törts jaanuari kah sees) sai kokkuvõttes üsna julm, kokku 18h ja 11min, 235,8km ja 13065kcal.

Detailid:
Klassikaline suusk -  9:54 ja 140km
Jooks - 3:19 ja 32,8km
MTB - 3:04 ja 56,6km
Ujumine - 1:53 ja 6,4km

Nüüd peab vist kaheks nädalaks mahu alla tõmbama ja veidike TM-ile keskenduma. Tegelikult eriti ei viitsi, sest mul ei ole sellel suurel suusapeol midagi eriti tõestada. Kunagist parimat kohta (1986.a 141. koht) niikuinii üle ei sõida, Pulleritsu ei võida, neliküritusel ei osale jne jne jne.
Ühesõnaga, teen ettevalmistust augustikuiseks peaürituseks vaikselt edasi, vbla tõmban nii 25 prossa mahust alla. Elame, näeme!