Kuvatud on postitused sildiga vasaloppet. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga vasaloppet. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 13. märts 2019

Vasaloppet 2020!

Loodetavasti sõidan järgmisel varakevadel 10-ndat korda Dalarna maakonda Kesk-Rootsis, et osa saada maailma suurimast suusapeost - 96. Vasaloppetist. Sealne pidu on tegelikult suurem, kui mina suudan osa võtta, sest minu sealviibimise aja jooksul, ehk Vasa põhinädala reedest kuni pühapäevani (27.02-01.03.2020), toimub 4 erinevat sõitu, samas kui kogu Vasa festivali jooksul toimub 10 päevaga 10 erinevat sõitu kokku ca 100000 osavõtjaga.
Vasa esimene ja legendaarne tõus, 2 km-ga 180m üles.
Nende varasema üheksa aasta jooksul on meil tekkinud üsna kindel tuumikgrupp, aga alati on sellesse punti mõni uus huviline juurde mahtunud, sest seltsis segasem ja koos on odavam. Ka järgmiseks Vasaks on meil juba suurem osa punti koos, osad neist tänu lojaalsusprogrammile ka juba ennast kirja pannud, aga mõned vabad kohad on siiski saadaval! Kui sul lõi tuluke põlema ja tahaksid maailma suurimal suusapeol osaleda, alusta enda kirjapanemisest, mis avaneb eeloleval pühapäeval, 17. märtsil, meie aja järgi kell 10 hommikul. Kõigepealt on vaja endale luua Vasa konto ja seejärel pühapäeva hommikul valmis panna nobedad näpud!
Öö-Vasa osalejad jõudmas poolele maale Evertsbergi.
Muidugi on ka võimalus suurt trügimist vältida ja osaleda näiteks Nattvasal ehk öösõidul, mis stardib reede õhtul kell 20:00, sõidetakse paarikaupa ja pimedas. Eriti tugevad ja neid on olnud, sõidavad läbi mõlemad sõidud ja seda vaatamata vaid ca 28-tunnisele vahele ühe 90km pikkuse sõidu finišist teise 90km pikkuse sõidu stardini!
Ainsa välisautorina siin blogis oma kirjatükiga üles astunud Aare
koos oma 3+ kilose lisaehtega Vasa2019 finišis.
On olnud aastaid, kui 15800 kohta müüakse ära 91 sekundiga, nii et ole pühapäeva hommikul valmis!

WÄLKOMMEN TIL VASALOPPET 2020!

NB! Loe ka varasemaid selleteemalisi postitusi:


Pikemalt Vasaloppetist


Pasaloppet 2015


reede, 9. märts 2018

Vasaloppet 2019!

Olen nüüdseks maailma suurimal suusapeol, ehk Vasaloppeti suusamaratonil, käinud kaheksa korda. Ühel korral tippvormis sõitjana, ühel korral luuserist sõitjana ning ülejäänud kordadel olen seal lihtsalt kohal olnud. No umbes nii nagu eestlane käib iga kord oma laulupeol, mis siis, et samasid laule kuulamas, aga ikka käib!
Vasa stardikoridor 2012 esimese stardigrupi juurest üles võetuna!
Lugu algas aastal 2006, kui saime kokku kriitilise massi ehk ühe autotäie huvilisi ning panime ennast kunagi hilissügisel 2007 aasta sõiduks kirja. 2 nädalat enne Vasat paugutasin Tartu Suusamaratonil ennast 217. possa peale, mis andis tõsise eelduse heaks stardikohaks Vasaloppetil. Seal nimelt pannakse esmakordsed kõik viimasesse, ca 6000-liikmelisse, stardigruppi ning sealt väljatulek võtab tunde ja tunde aega. Ise startisin toona tänu seedning'ule ehk mõne muu varasema maratoni lõpukoha arvestamisele, vist kolmandast grupist ning lõpujoonel Mora kiriku juures kaotasin tollasele võitjale Oskar Svärd'ile ühe tunni, kaheksa minuti ja kuue sekundiga. See on siit kaugelt vaadatuna väga kõva tulemus, aga tegelikkuses oli eesliikujatel sula ja värske lumega paras jama majas ning tagatulijatel oli renn jääs ja lipe mega. Too tolleks, sain tol korral kohe esimese katsega Vasaloppeti medali (selle saavad kõik võitjale vähem kui 50% ajaliselt kaotavad lõpetajad, nt võitja aja 4h puhul saavad medali alla 6h lõpetajad jne) kätte ning minu jaoks oli medali- ja Vasa ambitsioon otsas! 

Vaade tagasi Vasa kolmandalt kilomeetrilt...kohe ollakse raja kõrgeimas punktis.
Kusagil 2010, kui hakkasin tihedamalt osalema Estoloppeti sõitudel, sain tuttavaks seltskonnaga, kes soovisid minna Vasale ja muudele Wordloppeti sõitudele. Mina kui "vana" olija panin pundi kokku ja esimest korda olin Vasal tagasi 2011 aasta talvel. Ise tol aastal starti ei läinud, aga sain kohapeal olles piisavalt seda kuulsat rada sõita ning oma vägitegu meenutada. Eriti mõnusaks muutus see iga-aastane Vasale minek siis, kui oma kodumaal talved kadusid. Mõnikord oli lausa nii, et veel 50km enne Mora linna oli ümberringi must maa, aga Vasa rada oli korralik ning Morast lääne ehk stardi poole valitses sügav talv.
3-kordne Vasa võitja Jörgen Brink enne rajarekordi 3:38:41 tegemist aastal 2012!
Meie pundi mõned liikmed aastast aastasse vahetusid, aga tekkisid ka nö stammliikmed, kellest mõnel nüüdseks juba 8 Vasat sõidetud. On olnud ka neid, kes mõne-aastase eemaoleku jooksul on tee sinna suusamekasse taas tagasi leidnud. Viimasel kahel aastal on Vasa korraldajad lisanud põnevust uuendusliku NattVasa ehk siis öösõidu näol. Sellel sõidul saab osaleda vaid paaridena ning starditakse reede õhtul kell 20:00 pilkasesse pimedasse. Igal osalejal peab kaasas olema lamp koos varupatareidega, survival kit, varusärk, -kindad, -müts, oma jook ja tops. Rajal küll juua saab, aga oma topsi. Erinevalt põhi Vasast võib sõita ka uisku ning selle nahka minu eelmise aasta NattVasa läks - uisku harjutamata olid poolel maal Evertsbergis labajalgade võlvid surnud ning pidin kahjuks katkestama...
NattVasa start anno 2017...
Kui paljud teist aru said, et postituse pealkirjas oli järgmise aasta number? Kes asjale pihta sai, taipas ilmselt sedagi, et järgmisel aastal lähen ma taas sinna Rootsimaale ja võtan mitmed sõbrad kaasa. Kui ka sina tahad tulla, siis võta minuga ühendust, tean jõu ja nõuga aidata ning soovitusi jagada. Kunagi ennemuiste, tegelikult vaid 6 aastat tagasi sai Vasale rahulikult regada veel novembris, siis aasta hiljem jooksis regamine kinni maikuus ning viimastel aastatel müüakse 15800 kohta välja vaid 1,5 minuti ehk 90 sekundiga. Nobedad näpud on abiks, aga väike näputrenn kulub ka marjaks ära. Saan ka selles osas häid õpetussõnu jagada! Ühesõnaga, kui tahad minna 2019 aasta varakevadel maailma suurimale suusapeole, võta ühendust!!! Vasaloppet, erinevalt muudest suusamaratonidest ei jää alates aastast 1990 enam kunagi ära, korraldajatel on olemas rahaline võimekus kasvõi neli aastat järjest korraldada kogu sõit ainult kunstlumel, mida toodetakse nö sisekülmahallides!!!

Regamine avatakse järgmisel pühapäeval, meie aja järgi kell 10 hommikul!!!

Kontakt: info@haanjamatkad.ee, telefon 511 4179

Loe ka muljeid Pasaloppetist 2015!



neljapäev, 23. veebruar 2017

Suusatalv nii ja naa!

Aasta ja kuraditosin päeva tagasi kirjutasin nii: Tartu Maraton Tehvandi ringil?!? Tänan, ei! Tänaseks olen veidike oma arvamust muutnud, sest esiteks olen saanud aasta vanemaks, teiseks olen muutunud tasakaalukamaks ning tagatipuks olen saanud vestelda tolle ringitamise peakorraldaja Indrekuga. Nende kolme faktori tulemusena olen ma jõudnud pühapäeval toimuva "suusapeo" "nui neljaks" toimumise osas küll arusaamisele, kuid endiselt ei aksepteeri sellist lahendust ning ise nädalavahetusel Otepää kandis suuska kunstlumeseks ei tee!
Mis liigub, see kulub! /Tehvandi/
Ma küll tunnustan TM-i korraldajate pingutusi, aga samas annan teada, et nt Haanja Suusa100 ei saa kunagi, sõltumata ringi pikkusest, toimuma lühemana kui 100km. Kui täispikka sõitu välja lubada ei saa, siis ma pigem ei korralda seda suusasõitu ega ava ka regamist, nagu juhtus aastal 2014 ning ilmselt on minemas nii ka sel aastal.... Ma küll vaatan ootusrikkalt ilmaprognoose ning hoian endast vaatamata Võrumaalt eemalviibimisele kursis Haanja lumeoludega, aga ilmselt tuleb ka sel aastal ilmataadile alla vanduda. PS! Regamist pole veel avatud...
Näita tissi, Lukas! Vasa 2014.
Kunagi 10 aastat tagasi, kui ma esmakordselt viibisin maailma suurimal suusapeol - Vasaloppetil, sain kuidagi teada või siis pigem kuulda ühest linnalegendist, mis kõneles seltskonnast, kes sõitvat aastas suuskadega ainult 90km!!! Ehk siis pannakse ainult korra aastas suusad alla, et läbida see maailma legendaarseim suusasõit ning siis pannakse suusad taas varna uut märtsi algust ning Sälen-Mora vahelise raja läbimist ootama. Tookord seda juttu kuulates pidasin seda seltskonda ikka parajateks hulludeks, aga nüüd olen ise jõudnud samasugusesse, tegelt isegi hullemasse olukorda!
Vasaloppeti stardi eel 2015, Peep ja Justyna!
Sest nood tegelinskid olid ikka treeninud tüübid, lihtsalt neil ei olnud lubatud suuskadele asuda mujal, kui Vasaloppspåret'il, mina aga olen hoopis hullemas seisus. Suuskadele sain viimati mullu 17. märtsil!?! Olen küll sel aastal jooksnud keskmiselt 1,56km päevas, mis pole ju paha tulemus, aga kahjuks on selle kilometraazhi taga vaid jaanuarikuus läbitus kaks maratoni ning nende kahe jooksuga minu selle-aastane trenn ka piirdubki.
Vasa liidrid 2015 enne Evertsbergi vahefinišit (10000SEK),
keskel Anders Auckland.
Minu olukorra tõsidus selgub kohe, kui te saate teada, mis on mind ees ootamas veidi rohkem kui nädala pärast, kui pean reede (02.03) õhtul kell 8 koos poolteise tuhande teise seiklejaga asuma teele Sälenist Morasse, suuskadel ja lauspimedas, kogu asi kandmas koondnimetust Nattvasa 2017! Sõidetakse paarides, kokku pääseb rajale vaid 750 paari ning ma isegi ei tea, kuidas ja kus ma sellise au osaliseks minu õnnetuseks sain? Õnneks peab minu paariline 24h peale selle öise sõidu lõpetamist Vasa pärissõidule minema ning loodetavasti tõmbab see talle pidurit ja lubab mind järgi oodata....
Sinna kerigu manu tahaks järgmise laupäeva
hommikuks kohale jõuda...
Vaatamata pikale kogemusele ja seni läbitud hullustele nagu Paris-Brest-Paris, Ironman, Tahko 180 MTB, tunnen ma siiski sügavat aukartust selle ettevõtmise ees - ikkagi 90km suuskadel, pimedas ja külmas, maailma uhkeimal suusarajal! Eks järgmisel nädala laupäeva hommikul, hiljemalt kell 8:00, on teada, kas kilbiga või kilbil???

teisipäev, 10. märts 2015

Pasaloppet 2015!

Wikipeedia andmetele tuginedes on traditsioon ehk tava ehk komme inimeste ja põlvkondade vahel toimiv ajaloolise materjali suuline või eeskuju najal edasi andmine. Traditsioon eeldab millegi kordumist - sündmuse, elukommete. Kui nüüd keegi tark läheb murdma traditsiooni, mis on muutumatuna püsinud juba eelmise sajandi keskpaigast (täpsemalt 68 aastat), siis polegi ju midagi imelikku selles, et igati vana ja väärikas Vasaloppeti nimi käänatakse seetõttu Eesti hambameeste poolt kohe Pasaloppetiks, ja põhjusega!
Kuningliku raja 88-s kilomeeter päev enne starti kell 14:00...
Mis sellest 24h hiljem alles oli 10-kraadise soojaga?
Alates 1948-ndast aastast alati märtsikuu esimesel pühapäeval toimunud maailma suurim ja vanim, kuninglik 90km pikkune, suusamaraton lükati Falunis toimunud suusaalade MM-i tõttu nädalajagu edasi ning selline jõhker traditsiooni rikkumine sai kõigevägevama poolt koheselt ära karistatud. Võistlusele eelnenud kahel ööl valitsenud plusskraadid ning Vasaloppeti kõigi aegade soojarekordi purustamine lausa 8 pügala võrra on kindlad märgid sellest, et kellelegi astuti traditsiooni rikkumisega ikka korralikult varba peale.
Pasaloppeti osalejad teel starti...
Siinkohal pean kohe ära ütlema, et minu eelnevat juttu ei tohi mingil põhjusel võtta virisemisena, sest tegelikult olid svenssonid ära teinud tohutu töö. Kehvapoolne suusatalv ei kiusanud mitte ainult Maarjamaa suusatajaid ja maratonikorraldajaid, vaid ka Rootsis oldi veel jaanuaris üsna skeptilised ning valmistati ette 90000 kuupmeetrit (see on terve jalgpalliväljak 18 meetri ehk siis umbes 7-kordse maja kõrguse lumekihi all) lund, mis ka laiali veeti. Halvvasa (45km pikkuse pooliku Vasaloppeti) stardipaigast Oxbergis kooriti peale selle sõidu toimumist mitme hektari jagu lund ning veeti ka see sulavatele suusaradadele. Ehk siis oldi kevade pealetungiks valmis ning saadigi nö nippa-nappa hakkama. Rahvusvaheline telepilt näitas SVT saanide pealt liidrite gruppi üles võttes ilusat valget lund ning vaatamata pekkiläinud stardile oli üldpilt ilus ning 91-st Vasaloppetist pidi jääma ja jäigi televaatajale hea mulje!
Raja 24-s kilomeeter hetk enne liidrite tulekut - lumi on muinasjutt...
8 või siis lausa 11 tundi rajal olnute jaoks on see pilt aga nõrk lohutus. Maratonipäevale eelnenud kahe ööpäeva jooksul ei olnud kraadiklaas kordagi miinuses, pealelõunasel ajal istus elavhõbedasammas aga lausa 7 soojakraadi juures ning suusajäljed tõmmati pehmesse ja märga lumme. Altpoolt tulnud jää toel jäätus ära jäljepõhja peamine millimeeter, mille peal liidriteks pääsenutel oli veel hea lipe, aga juba kahekümnendal mehel oli jäljepõhi vesine. Vahed ca kümnese liidrite grupi ja jälitajate vahel hakkasid kiiresti kärisema ning finišis tehti taas uus Vasa rekord  - 50-s mees kaotas võitjale lausa 31 minutiga!!! See aga omakorda tähendas paljudele eestlastele, keda oli kokku tervelt 124, medalist ilma jäämist, kuna raja seisukord halvenes lausa minutitega ning kuuetunnise lõpuaja tegemine sellistes tingimustes oli ainult tugevate pärusmaa! Paljud kurtsid hiljem, et kusagil 50km kandis hakkas lipe ära kaduma. Suudan siia tuua vähemalt kaks põhjust, miks nii juhtus. Esiteks pani kümnekraadine õhutemperatuur veed voolama ning teiseks oli umbes pool suuskadele alla määritud mitmest tonnist kliistrist rajapõhjas uut suuska ja just selle suusa libisemisala ootamas, et sinna külge kleepuda. Minu teeoriat tõestab ilmekalt järgmine pilt.....
Niiii puhas libisemisala....
Üleeile Sälenis alustanud veidi vähem kui 14000-st suusatajast (registreerunuid oli 15800 ning need kohad müüdi välja 91 sekundiga!!!) katkestas tervelt 10 protsenti, mis on ikka väga suur number ning näitab ehedalt lääne ühiskonna pehmostumist ja mandumist. Eestlane kui kokkuhoidlik hing aga ei saa endale katkestamist lubada, sest kui juba nii kaugele on tuldud ning hunnik raha magama pandud, tuleb iga hinna eest lõpuni tulla! Nii tuligi viimane eestlane Moras finišisse ajaga 11:28! See on vaid 13 minutit kiiremini kui minu Ironman'i aeg!?! Tõsine töö ja tõsine tegija!!! Retsept täiega!
Tartu Maratoni neeger oli pehmo, need
siin on tegijad vennad Vasa finišis....
Ise tegin ka sel aastal Vasa läbi, mugandades õpetaja Lauri õpetussõnu - kui ühe päevaga ei jõua, tee kummalgi päeval pool. Reedel sõitsin Sälenist Evertsbergi testkliisterdatud, aga ebapidava, suusaga, kokku 47km. Laupäeval jätkasin sealt, kus reedel pooleli jäi, ehk Evertsbergist Morasse, karestatud ja ülihästi pidava suusaga, kokku 43km. Koguaeg 6:52, Vasaloppet tehtud, omal moel!!! See-eest saan nüüd täiega öelda, et tean täpselt, millised olud rajal valitsesid enne sõitu!
Viis tundi peale starti finišialas.....troopika!
Kuna jutt on otsas, siis panen veel ühe posu pilte koos pildiallkirjadega siia lõppu:
Peep ja Justyna, mida võtta, mida jätta?
Neljas stardigrupp, isegi esireas on vabu kohti..... :)
Liidergrupp poole maal, keskel hilisem teine Anders Aukland.
Muuseumis oli huvitavaid eksponaate....
Ilmselt eeelmisel korral sama parukaga Vasa läbimise eest pandi
Tõnuke svenssonite poolt automatisk naiste klassi :D
Lahe? Või äkki mitte?
Peasüüdlases Falunis paistis aga lund
jaguvat - terve meetri jagu!

Veel enne starti pani üks korraldaja saan korraliku pasa maha,
tõmmates ilusa pasase joone otse ässade rivi ette! Normaalne!


kolmapäev, 6. veebruar 2013

Tonnisõidust ja mitte ainult!

Tonnisõitu ehk just seda suusasõitu, mille käigus saab täis hooaja jooksul suusatatud 1000km, ei saa mitte igal hooajal teha. Mõnel talvel (nt 2011/2012) ongi see tegemata jäänud. Aga seda, et see sõit veel enne Tartu maratoni ära toimub, on varem ette tulnud vaid korra - kaks hooaega tagasi.

Eile oli mul vaja tuhande täissaamiseks sõita veidi üle 10km, aga nii vähesega polnud alguses plaaniski leppida. Kuna väljas oli pluss ja tuli värsket lund, siis otsustasin ka laupäevasele Alutagusele mõeldes veidi suuski testida. Nimelt tegin oma klassikasuusast nn zero-suusa, ehk siis karestasin liivapaberiga pidamisala ja läksin peale ilma pidamismäärdeta. Olen varemalt vaid karestatud suusaga sõitnud Suusahundil peaaegu 60km ja asi toimis, proovinud seda varianti ka Haanja Suusa100-l, aga seal see ei toiminud. Eelmise aasta Haanja maratonil valmistasime oma määrdeklientidele vaid karestatud pidamisalaga suusaga ja kui üle poolte klientidest said sellega Haanjas hakkama, siis mõned ei saanud kuidagi. Sest palju sõltub suusa jäikusest või siis rahvakeeli paindest.

Kuna mul endal on selline keskmise paindega suusk, siis vähemasti eile sain suusa ilma määrdeta pidama. Ka libisemisel ei olnud esialgu probleeme, aga peale Kadaka viadukti alt läbisõitu lisandus suusa alla mingit keemiat (teedele pritsitav soolalahus?) ja karestatud pidamisalale hakkas tekkima jää. Paar korda sai seda kepiotsaga sealt ära kakutud, aga ta tuli tagasi. Ja see jää pärssis libisemist, sarnaselt kliisterdatud suusaga, mis hakkab nö kakkuma. Lumesaju tugevnedes läks ka libisemine halvemaks ja nii piirdusingi eile vaid 12,5km pikkuse sõiduga. Ehk siis andsin ilmale alla! Aga vähemasti 1000km sai täis!
Jää karestatud pidamisalal...
Aga see eilne allaandmine (plaan oli sõita 2h, sõitsin vaid napilt üle tunni) pani mind ka veidi suuremas plaanis mõtlema. Mõtlema sellele, et miskuradiasjaga ma hetkel tegelen? Teen lõike ja valmistun milleks? Tartu maratoniks? Aga paar aastat tagasi sai ju enda jaoks vastu võetud otsus, et igasugu nö võistlusspordiga on lõpp! Mis muidugi ei tähenda minu jaoks erinevate võistluste osalemiskeeldu. Osaleda võib ja osalema peabki, aga võistlus kui selline peaks minu jaoks kestma üle 4h. Miks just täpselt 4 tundi, mitte 3,5h või 5h? Ei tea, aga tunnen hetkel, et kui ma tahaks näiteks maratoni joosta alla 4h, siis ma peaks rabelema. Aga mulle meeldib tiksuda ja nii kulub maratoni läbimiseks üle 4 tunni. Sama 4h piir on ka näiteks TriStari puhul.
Ehe rõõm läbitud maratonist!
Seletust sellele, miks näiteks 2:20 kestnud 42km pikkune Viru suusamaraton oli minu jaoks kordades raskem kui 4:16 kestnud 42,2km pikkune Rakvere-Vinni jooksumaraton, tuleb otsida emeriitprofessor Karu poolt paar aastat tagasi mulle pandud diagnoosist. Olin just lõpetanud Vomax'is koormustestid ja sain kuulda tõde: minu organism on nagu vana diiselauto, suuri pöördeid ei armasta, aga tuksub madalatel pööretel korralikult ja mis kõige tähtsam, ta tuksub hirmus kaua! Sellest diagnoosist tulebki hakata otsima põhjust, miks ma peale tunni pikkust punases uhamist Viru maratonil järsku jala sirgu lasin, miks mul Tamsalu maratonil oli lausa hea meel, et kepi rihm katki läks! Sest leidsin vabanduse hoogu alla lasta. Sest selline uhamine ei ole minu jaoks!!!
Tõsise suusamaratoonari suusad!
Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, minu liistud on jooksumaratonid, IronMan, Suusahunt, Haanja Suusa100, Saku100 jne. Sest nendel sündmustel ei pea mitte panema või kedagi võitma, vaid seal tuleb lõpuni jõuda! Ainsa erandina jääb kavasse TriStar, kuna seal on hää konkurendiga juba traditsiooniliselt kast Tšehhi või Slovaki černe't või tmave't vahele pandud ning hää õlle nimel olen ma valmis korra aastas ka pingutama!
Life is like a box of beer, you never know what you're gonna get!
Ja veel! Olen blogi lugejaid pidevalt ja vahest ka juba tüütavalt kursis hoidnud oma kaaluprobleemidega. Kui sügisesel pikkade ja aeglaste treeningute perioodil juba tundus, et saangi lõplikult alla 90 ära, siis jaanuaris, lühikeste lõigutrennide ja rohkete puhkepäevadega kuus, hakkab asi taas ülesmäge minema. Või siis pigem allamäge....  Söön küll nagu peab, aga kui koormust taga ei ole, ega siis tulemust tule ka!
Tavaline lõuna. Head isu!
Nii minoorselt peangi lõpetama! Vabandan kõigi kaasaelajate ees, kes võib-olla ootasid minult Tartu maratonilt mingit imetulemust. Ei taha, ei viitsi, ei saa!!!

Kõige parem on metsas, ilma numbri ja ajavõtuta....

Tegelikult vabanes üks koht selle aasta Vasaloppetile! Ärasõit 27. veebruaril, tagasi 5. märts. Hind ca 500€ koos osalustasuga (ei sisalda ümberegamistasu)! Huvilisel kontakteeruda!!!

kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Läheb lahti!

Laupäeval kell 11 antakse Mõedakul start selle hooaja Estoloppeti esimesele maratonile, milleks traditsiooniliselt on Viru maraton ja stardihetkeks lubavad erinevad ilmaportaalid Viru maratonile juba traditsioonilist alla 15 kraadist pakast. Olen kaks viimast talve sellest karusellist suusatajana eemal olnud, küll aga olen Estoloppeti osalejatele pakkunud nii transpordi, majutus- kui ka suusamäärimisteenust. Sellel hooajal pakun oma teenust edasi, aga mõnel maratonil tahaks ikka ise ka sõita. Arvata on, et tahtmine osaleda tuli tagasi seetõttu, et olen kogu sügise ja veel pool talve takkapihta enda sisse purakat kogunud, mis tahab nüüd hirmsasti väljalaskmist. Maratone joostes seda purakat välja ei saa, sest seal tuleb pulssi madalal hoida, muidu ei kesta 42,2km-t ära. Aga suusamaratoni saab panna täiega, sest laskumistel ja vahepeal ka tuules saab veidi tirri lasta ning taastuda.
Ja pühapäeval lähen Mulki uisumaratonile....
Eelmisel nädalal sai siis vaikselt hakatud lõike tegema, peaeesmärgiks ikka Tartu Maraton, aga loodan, et need tehtud treeningud avaldavad väikest mõju juba ka laupäevasel sõidul. Peale pühapäevast Rakvere maratoni lubasin endale kaks päeva puhkust, sest hetke füüsilise seisu juures on targem kuulata keha häält, kui ajada taga mingit koostatud plaani. Täna tegin hommikul kerge ujumise, tegelikult sai ka seal ca 500m tavalisest veidi kiiremini vajutatud ja 1000m alla 16 minuti ujutud. Peale lõunat aga ootas mind Harku mets ja 3x10min lõigud 5min taastumisega. Lõigutrennile lisaks lootsin veidigi aimu saada oma liikumiskiirusest täispöörete juures ja selle abil prognoosida võimalikku aega või kohta Virus.

10-minutilised kiirendused sai sõidetud keskmise tempoga 3:10min/km ehk siis ca 19km/h. Kiirenduste pulss oli 169/174. Peale lõigu lõppemist lasin pulsi ca 145 peale ja siis taas 10min laustuld! Koos üle poole tunnise soojendusega ja hilisema mahasõiduga tuli kokku 28,5km, aega kulus 1:42. Kogu treeningu keskmine tempo tuli 3:33min/km. Samasuguse tempo juures kuluks Viru maratoni 42km pikkuse raja läbimiseks ca 2,5h, mis eelmisel aastal andis umbes täpselt 200-nda koha. Kui nüüd laupäeval Virumaal kõik see 42km paugutada, siis oleks mulle jõukohane selline 3:20min/km tempo, mis eelmisel aastal andis umbes 125-nda koha. See juba sobiks, aga nagu ei ole olemas kahte ühesugust suusailma või grammi pealt sama head libisemist, pole ka aastad vennad. Eelmisel aastal tuli lumi hilja, alles jaanuari alguses ning suuremal massil suusatajatel jäi ettevalmistus lühikeseks. Sel hooajal aga lubas terve detsember lumel harjutada. Tahan oma jutuga jõuda sinna, et eelmise aasta protokoll sel aastal ei kehti ja ajaga alla 2h20min võib Viru maratoni ära paugutada lausa 200 suusahunti. Nii et parem ma ei ennusta, läheb nii kuis läheb!
Suusamaratoonari unistuste stardikoridor...
Õnneks on mul üks salarelv varuks - üle-eelmisel talvel soetatud külmapulber, mis töötab eriti hästi temperatuuril alla -15 kraadi. Enne 2011 Tartu maratoni sai seda määret Trummi radadel proovitud ja libisesin toona tunneli laskumiselt lausa spordikeskuse aeda sisse!?! Nüüd jääb üle ainult loota, et ilmaprognoosid on öösel vastu laupäeva Venemaalt Eestisse tulvavat külmalainet alahinnanud!


teisipäev, 28. veebruar 2012

Üks vale samm ja......


Teinekord on kohe nii, et kui kõik läheb liigagi hästi, siis ilmneb kohe mingi jama või juhtub mõttetu õnnetus. Ja selline asjade järjepidevus paneb ikka tõsiselt mõtlema, et kusagil on olemas mingi kardinatagune jõud, mis sekkub just siis, kui mõnel hallist massist ja harju keskmisest välja tahtjal hakkab see just õnnestuma.

Eelmine jama juhtus 5. novembril, kui läksin nö uut treeningaastat alustades pikemale jooksuotsale. Jooks lõppes Kalda tänava ladude juures põlve (pigem selle külje) valuga, mis lasi hädapärast kodu kõndida. Kõndimine aga ei soojendanud piisavalt keha ja märjas riietuses üle 6km liiga aeglane läbimine lõppes korraliku tatitõvega. Sealt sai alguse üle kahe kuu pikkune allakäik ja kogu see muu jama, millest siin juba aastavahetuse paiku kirjutatud.

Nüüd siis sain taas hoo üles - 43 päeva jooksul sai tehtud 87 tundi trenni, millest 800km suusatamist, 20km kepikõndi ja 30km ujumist. Kaal langes 102,1 kilogrammi pealt sinna 94 ja 95 kilo vahele (oli seal stabiilselt viimase nädala). Plaanis oli veel kaks nelja päeva pikkust treeningtsüklit teha ja siis hoog maha võtta, ees ootamas ju Suusahunt ning Haanja Suusa100.

Tegin maratonireisi Haanjasse, korjasin Tallinnast peale sõitjad ja suusad, määrisime ligi 15 paari suuski, pidamist ei pannud (ühele paarile panime, sest klient ei olnud karestatud suusaga nõus), sõitsin ka ise maratoni ajal raja erinevaid lõike:
Liidrid mõrvaritõusul 4,5km enne lõppu.

Õhtul tegime Lauga talus sauna ja siis tuligi see vale samm - läksin lavalt õue sauna kerise alla värsket õhku juhtiva toru klappi avama, kui murule langenud värske lume peal libises vasak jalg alt ja keha prantsatas jalale peale. Kohe ei saanud aru, et midagi viga on, ainult veidi valus oli. Õhtul käisime veel kohalike vaatamisväärsustega tutvumas...
Head vabariigi aastapäeva!
... ja hommikul ei saanud enam jala peale toetuda. Läbi häda sain liikuma ja sõitsin veel Tallinna. Kodust saadeti muidugi kohe traumapunkti ja seal läks asi tõsiseks. Jalg taheti kipsi panna ja kirjutati mingid hullud ained välja. Tagatipuks olime eelmisel päeval Haanja maratonil traumatoloog-ortopeed dr Leho Ripsi pidamisega kapitaalselt puusse pannud....ja minu kõnele ta ei vastanud!!!

Õnneks helistas Leho tagasi - keelas kipsi ja muu jama ning soovitas pigem jalga liigutada ja venitada. Esmast diagnoosi pole, sest röntgen midagi vale ei näidanud ja tomograafi niisama ei saa. Peab andma jalale mõõdukalt rahu ja veidi venitusi. Spordipaus 4-6 nädalat......kes kurat teab, milleks see taas hea on.....

Neljapäeval sõidan Rootsi Vasale - õnneks reisikorraldajana! Äkki järgmine jutt juba sealt?

reede, 17. veebruar 2012

Mina ja Tartu Maraton - 30!

Jah, just täpselt 30 aastat tagasi, tol kaugel ja hallil 1982 aasta talvel, seisin ma 14-aastase tattninana Tartu Maratoni stardikoridoris ja ootasin pauku. Nahkpintsakut mul siis veel polnud, Savoy ball Linnahallis oli ka veel nägemata, alustasin oma tõeliseks nõukogude meheks saamist Matu lahinguväljal. 30 aastat on piisavalt pikk aeg, et meelest pühkida pisiasjad, nagu mis mu stardinumber oli, mis suuskadega ma sõitsin jne jne. Mäletan vaid, et startisin sealt kusagilt 4700 piirimailt ja kogu sõit oli üks hirmus trügimine, lõpukohaks kirjutati midagi 1500 kanti. TP-des pakuti ehtsat viinerit, igapäevaelus oli see kraam tavamüügis ainult Ida-Virumaal, Tallinna paremates poodides ja rajoonide partkomide puhvetites.

1983 olin juba veidi suurem ja tugevam, murdsin ennast esituhandesse (vist 958 koht). 1984 toimus järsk esiotsa osalejate kvalitatiivne hüpe. Kuigi ma sõitsin toona lausa pool tundi kiiremini, kui aasta varem, paranes minu lõpukoht ainult 30 võrra. 1984 oli see aasta, kui maratonist sai laulupidu, oma mäletamist mööda ületati esimest korda 10000 registreeruja piir. Kuna ma olin poisieas hilise kasvuga ja just aastatel 82-85 kasvasin kokku ca 30cm, siis polnud pidev tulemuste paranemine mingiks üllatuseks. 1985 aastal sõitsin välja 245-nda koha. Samas ajavahemikus toimus suusatamises ka nn uisurevolutsioon, mis oma kõige naljakamas vormis päädis sellega, et mingil aastal (kas 84 või 85) oli stardist kuni esimese TP-ni sõita klassikat, edasi võis võtta vabalt. Ehk siis mingi 15 aastat enne FIS-i skiatlom'i või double-pursuit'i (võimisiganestanimikaeiole) tehti Tartu Maratonil juba suusavahetusega sõitu. Mind ootasid esimeses TP-s madalaks käiatud ninade ja lühemaks lõigatud sabadega uisusuusad ja pikemad kepid. Olid ajad.....

1986 olin siis valmis, et murda Tartu Maratoni esisajasse. Jõudu oli, aga mõistust nappis. Kusagil rajal kellegi poolt loetud saja piires oleva koha hoidmine oli nii tähtis, et unustasin toitumise ja kusagil 10km enne lõppu väänlesin krampides, mis lõid vist igasse lihasesse, mis vähegi tööd tegi. Nö läbi häda tookord saavutatud 141. koht jääbki vist kõigi aegade parimaks. Veel aastal 2007 (lõpukoht 217.) olin välismaalasi välistades täpselt samal - 141. kohal!!!

Kokku on tänaseks läbitud 13 Tartu maratoni, tahaks veel 17 läbi sõita. Miks just 30, mitte vähem? Kunagi 5 aastat tagasi, kui olime Lobamoka ja Reedi Teeduga Vasaloppeti raja 8-ndal kilomeetril rada proovimas, palusime ühel Rootsi vanahärral meist pilti teha. Pilt tehtud, sai vanaga ka vähe lobisetud. Küsimuse peale, et kas ta ise ka Vasat sõidab, vastas mees, et minu Vasad on tehtud - 30 tükki, ja sellega nn punane number välja teenitud (punase numbriga saavad Vasal startida maratoni 30 korda läbinud)! Nägin siis mehe silmis sellist uhkuse ja kadeduse segust pilti. Uhke oma saavutuse üle ja kade meie peale, kes me toona olime veel seal 40 tuuris. Olen selle peale mõelnud ja ka endale sihi seadnud, et kunagi tahaks lapselast põlve peal hüpitada ja rääkida talle oma kolmekümnest Tartu Maratonist!!!

Nagu eelmises lõigus sai juba öeldud, on minu eesmärgiks kokku 30 Tartu Maratoni läbi sõita. Just nimelt läbi sõita, mitte võistelda. Pole isegi pühapäevase sõidu pärast oma tavalisi treeningplaane muutnud, sel nädalal on kirjas juba üle 8 treeningtunni, täna-homme teen enne pühapäevast veel paar-kolm tundi juurde.....ja võtan ka maratoni sellise kõva treeninguna. Lahinguväljal näeme, rsk!!!


PS! Kui mõnel lugejal on midagi küsida maratoni, riietuse, määrimise või muu kohta, andke kommentaarides tuld!

reede, 11. märts 2011

Vasa, pikemalt!

Kuna eelmine postitus sai tehtud kiirustades, siis üritaks nüüd veidi pikemalt.

Kunagi eelmisel kevadel hakkasid paar sõpra peale käima, et vaja ikka Vasale minna ja pöördusid minu, kui seal käinud ja erinevate võistlusreiside orgunniga kokku puutunu poole sooviga, et äkki ma teeks neile reisi. Tehtud-mõeldud. Minu bussis on 7 kohta, seega pääses kaasa 7 suusameest. Reisil osalemise eeltingimuseks oli stardinumbri olemasolu ja jah-sõna minule. Läbi raskuste ja mitmete reisiliste muutumise saime lõpuks kokku sellise seltskonna, kusjuures viimane osaleja vahetus veel ca 48 tundi enne väljasõitu!
See eelmine pilt on küll kohustuslik lõpupilt, aga ega me enne kogu tiimi ühele pildile kokku ei saanud. Läksime siis kolmapäeva õhtul laeva, hommikul olime Stokis ja peale lõunat juba Moras. Seal said 2 meest ajakirjaniku akrediteeringu (ajaleheks "Lounaleft" :) ) ja kõige tähtsama asja, ehk autokleebise:
See kleebis aitas palju - lubas stardis parkida stardikoridorist ca 150m kaugusele, lubas finišis murda läbi ummikute ja pääseda praktiliselt finiši juurde. Abiks ikka. Aga asjast - eelmises postis sai lühidalt tegemised üles loetud, alustan sealt, kus pooleli jäin. Mustikasõit sõidetud,
oli aeg hakata põhisõiduks valmistuma. See tähendab siis korralikku laadimist ja põhjalikku määrimist. 3 meest otsustasid oma määrdevaistu testida, ise panin neljale mehele oma variandid. Valik oli üsna ahtake, sest nö õige pulber ei olnud kaasas, aga kokkuvõttes minu variandi vastu suurt kisa peale sõitu ei tõstetud, isemäärijad olid natuke vaiksemad. Missa ikka enda kallal ilgud! :)
Põhisõit on suursündmus nagu ikka. Kui ikka stardis on ca 15000 sõitjat, siis on rivi üsna pikk. Stardipaigas näitas kraadiklaas hommikul -16°C, kõigil oli karp lahti, et mida? Aga noh ca 200-300 meetri sügavuse oru põhi on kõrgrõhkkonna hommikuti ikka jahe. Stardihetkeks (8.00) jõudis päike ka stardikoridori üle kullata ja läks kohe soojemaks.
Peale starti kihutasin kohe rajale, aga üsna peagi sai ca 5km sõita esimese käiguga - ummikud missugused ja kõik on niiiii viisakad, et endal ei tekkinud tahtmistki laiama hakata. Parkisin ennast 23-ndale kilomeetrile:
Liidrid tulid sinna tunniga, minu esimene hoolealune 1:17-ga


Edasi passisin-jootsin veel 41-sel ja 77-ndal kilomeetril. Kui ikka igas paigas ca pool tundi ära olla, siis rohkem üksinda ei jõua. Õnneks on Vasaloppsvägen pidevalt rajale nii lähedal, et peale parkimist kulub rajani jõudmiseks 3-5 minutit.

Suurem osa punti tuli Mora kiriku juurde 5 ja 6 tunni vahel, 2 viimast laekusid veidi hiljem. Õhtul kõvad lihad, taastusjoogid ja hommikul juba Stoki poole teele. Teisipäeva hommikuks olime Tallinnas tagasi!

Hyvä reis oli!!! Ja saladuskatte all võin öelda, et järgmisel talvel taas minek!!! 2-3 kohta juba kinni, edasise suhtes on nii, et kes ees, see mees!!!

laupäev, 5. märts 2011

Vasa, lühidalt!

Heaoluühiskond või asi. Internetti pääseb kah ainult Lounaleft nimelise ajalehe akrediteeringuga teise mehe kaelakaarti kasutades Vasaloppeti pressikeskuses.
Täna siis toimus nö mustikasõit, ehk tänuavaladus sponsoritele-ajakirjanikele. Sõideti Eldrisest ehk viimasest TP-st Morasse, kiriku juurde. Distants 9km, Hilks (üleval paremal, Lounaleft'i ajakirjanik) sai 7. koha. Seepärast Moras olemegi ja tänu sellele ka sain postituse teha.
 Esimesel õhtul ehk siis neljapäeval käisime Evertsbergi kandis rada proovimas. Seal oli 3,7km pikkune valgustatud lõik (Vasa rada 43,3-47km). Rada oli ülikiire ja kõigil kohe hää meel. Kohalik näitas ette, et kui õhtul tuled ei põle, siis saate lülitist lülitada! :) Tuled lülivad ise kell 21:30 välja! Tack so mycket!

Eile käisime Sälenis starditõusuga tutvumas. Päike oli selja tagant ja peale lõunat sulatas tõusu täitsa ära. Üles ei saanud (ei pidanud), alla ka ei saanud (ei libisenud). Siis sõitsime autoga Mangsbodarnasse (2 TP), sealt sõitsid 7 meest Risbergi (3 TP). Ise sõitsin Risbergist neile vastu. Lasin veidi üles- ja siis 3km allamäge. Peale liidritega kohtumist määrisin pidamist juurde ja sõitsime kolmekesi Evertsbergi välja. Kokku tuli mingi 24km.
Eile õhtul sadas vihma ja täna hommikul oli väljas miinus. Kõik on jääs. Suuski testima läinud tegelased tulid tagasi, pidamisala kaetud männikoore ja kuuseokastega. Loodame ikka, et homseks rada üle freesitakse, nii oksapurust rada pole isegi Harku ringil näinud! Järgmine pilt on tehtud Eldrises, kus United Bakeries tiim teste tegi!