Kuvatud on postitused sildiga walkie-talkie. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga walkie-talkie. Kuva kõik postitused

teisipäev, 5. november 2013

Lidar vs ilves!!!

Läinud kevadel raputas Eestit ootamatu teade, et meie suure uhkuse, Baltimaade kõrgeima mäe Suure Munamäe, tipp ei asugi tegelikult 318,1 meetrit üle merepinna, vaid hoopis 90cm madalamal, ehk siis 317,2 meetri kõrgusel. Šokk missugune, ja kõigepealt asuti netikommentaariumites mäe madaldamises süüdistama muidugi lätlasi?!? Teatavasti on nende Gaizinkalns vaid 6,2 meetrit Munamäest madalam ja just need lisavarbalised peaksid evima peamist motiivi meie mäe madaldamises ja enda oma upitamises. Sest oma mäe otsa ehitasid nad ju kunagi lausa 45 meetri kõrguse punasest rabedatest savitellistest vaatetorni, et siis vähemasti selle tipp Munamäe 29-meetrise vaatetorni tipust kõrgemal asuks!!!
Õnneks sai mõistus võitu ja see monstrums lammutati
eelmisel aastal....
Aga mitte sellest Läti mäest ei tahtnud ma rääkida, vaid ikka meie mägedest. Olen ju mina võtnud endale püha kohustuse vedada edasi Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi poolt 1998. aastal algatatud Lumeilvese ehk Eesti 20 kõrgeima tipu vallutamise projekti. Ning just seetõttu raputas see Lidar'i poolt nö ümbermõõdetud mägede kõrguste avaldamine üsna kõvasti mindki, sest olen ju senimaani oma Lumeilvese matkasid korraldanud ikka Eesti 1995. aasta põhikaardilt leitud tippude alusel. Ehk siis jõuan nüüd välja käesoleva postituse pealkirjani - kumba siis tulevikus usaldada, kas lennukilt teostatud laserskaneerimist (Lidar) või topograafilist põhikaarti?
Läinud laupäeval matkalistega topo18-nda või lidar15-nda ehk Olgluiõ mäe otsas....
Ausalt öeldes ei ole mul õrna aimugi, kuidas topograafilist kaarti tehakse ehk siis kuidas on senini nende Haanjamaa mägede kõrgused välja arvutatud. Mäe suhtelise kõrguse (jalamilt vertikaalselt tippu) saab ju kasvõi tavaliste maamõõduvahendite ja koosinuste abil välja arvutada, aga kuidas arvutatatakse selle mäe jalami kõrgust merepinnast? Lähim meri on ju Munamäest näiteks ca 200km kaugusel. Aga nagu siin meie elus on palju asju, millest me muhvigi aru ei saa (a la kuidas ikkagi see onu telekasse mahub?), siis me tavaliselt lihtsalt lepime sellega ja oletame, et Munamäe tipp on ja ongi kogu aeg olnud 318,1m kõrgusel üle merepinna..... Ja olekski leppinud ja elanud selle ja ka muude mägede kõrguste teadmisega rahulikult edasi, kui poleks tulnud seda Lidari't koos oma uute andmetega!
Kobras tegi ojanirest jõe, aga tegi sinna ka silla. Pole paha, ütleks Villu!
Ehk siis kui tahad Olgluiõ-Korgõmäe pealt Tsälbamäele minna,
pead selle kopratammi üles leidma, sest ümberringi on meri....
Lidar'i abil mõõtmine on ju ikkagi uus tehnoloogiline progress seniste vananenud mõõtmisviiside kõrval ning iga progressiivne kodanik, kes kasutab nutitelefoni, internetti ja kõike muud tänapäeval pakutavat, peaks koos uuendustega ka Lidar'i uue infoga kaasa jooksma ning selle heaks kiitma. Mina ise olen küll vägagi uuendusmeelne, kasutan nii endomondo't, pulsikella kui ka nutitelefoni, kuid olles lugenud mõnede autorite kahtlusi seoses taimestiku olemasolu ja Lidari täpsusega, muutusin ka ise veidi skeptiliseks. Eriti skeptiliseks muutusin siis, kui võtsin endale ette selle nö mägede muudetud kõrguste tabeli, millest suutsin välja lugeda teatud seaduspärasusi mägede kasvamise või kahanemise kohta.
Seakari, mitte Tallinna raad... mitte, et need paremad oleksid...
Aga rada Plaani Jaanimäe ja Vaartsmäe tippude vahel, mida kaudu läheb nii
Samsungi, Tour de Rõuge kui ka Haanja100 rattarada, on täiega üles küntud!!!
Olen nüüd juba kaheksa aastat mööda neid tippe kolanud ja tean täpselt, millise mäe tippu katab tihe kuusik ca 30-35 meetriste kuuskedega, millised tipud on täitsa lageda peal või millised tipud on nende aastate jooksul kas lageraiestatud või hoopistükkis võssa kasvanud ning suudan vastavalt eelpool toodud tabelile välja joonistada skeptilisuse mustri. Kindlasti esineb ka erandeid, aga need ainult kinnitavad järgnevaid reegleid:
- kui mäe tipp asub tihedas kuusikus, on ta üldjuhul varasemast kõrgemaks mõõdetud (nt Rohtõsuu-, Haraga-, Ollõ-, Jänesse-, Kuku-, Hardo-, Valgõliiva-, Tuhkri- ja Vaartsmägi 2)
- kui mäe tipus on viimase paarikümne aasta jooksul toimunud lageraie, on see mägi tuntavalt madalamaks mõõdetud (nt Kaldõ- ja Tsardsõmägi)
- kui mäe tipp on olnud kunagi lage rohumaa, kuid nüüdseks veidi võsastunud, on Lidar need mäed veidi kõrgemaks mõõtnud (nt Papisöödu-, Kullipera-, Luku-, Olgluiõ-, Kirbu Esändä- ja Häälimägi)
- Munamägi ja Vällamägi ning ka Kerekunnu- ja Tsälbämägi on omal ajal kõrgeimatena ilmselt nii täpselt ära mõõdetud, et neid see Lidar'i ülemõõtmine palju ei kõigutanud, sentimeetrid siia-sinna
Plaani Jaanimägi on vaid 10cm madalamaks mõõdetud, seepärast on paaristõuge abiks....
Oot-oot, aga miks see mägede kõrgus ikka nii oluline on? Ilmselt keskmisele eestlasele, kes elab 3-toalises korteris ja sõidab punase VW Golfiga, see ei olegi oluline. Aga nendele ilmselt ca tuhandele seiklusspordi huvilisele, kes on 23. veebruaril 2014 naasmas juurte juurde (esimene Winter Xdream toimus Haanjas 20 tipu vallutamisena), ehk siis on osalemas järjekordsel Winter Xdreamil, on see üsna oluline, kas välja reklaamitud neid ees ootava Eestimaa 40 kõrgeima mäe vallutamise osas tuleb plaani pidada topograafilise kaardi alusel või võtta ette Lidar'i poolt koostatud mägede nimekiri. Igatahes läinud laupäevasel matkal ühe laheda seltskonnaga 40-t nn topomäge ühe päevaga vallutada üritades kohtasime Iisraelimäe otsas ka Xdreami tegelasi Tarmo Siimsaaret ja Tõnis Ermi (taas üks maailmameister, mul vist veab nendega viimasel ajal), kes olid üsna kidakeelsed ning vastasid meie küsimustele vägagi ümmarguselt, a la meie tipud (loe: topotipud) on ilusamad, aga Lidar'i omad teevad jällegi raja lühemaks! Mine sa võta siis kinni!
Xdreami juhendis on kirjas, et looma jõul liikuvate abivahendite kasutamine
on keelatud. Et siis kas hobune on abivahend, mis liigub looma jõul???
Ehk siis, kes tahab talviseks Winter Xdreamiks tõeliselt valmis olla, peab oskama üles leida nii senised 40 kõrgeimat mäge kui ka Lidar'i poolt mõõdistatud 40 kõrgeimat tippu. Topokaart koos 40 tipuga on mul pdf-ina olemas, teen lähiajal ka Lidar'i tippude kaardi valmis, kel huvi, võin sheerida!!!

Aga palju rohkem ootaks ma arvamusi, kumb suund on õige? Kas usume vana topograafilist meetodit ja seeläbi põlistamine need olemasolevad 40 tippu igaveseks või võtame üle moodsa tehnoloogia ning usume, et vaatamata mäetippudel kasvavale taimestikule (kõrgusega ca 1-40 meetrit) mõõdetakse lennuki pealt 2400 meetri kõrguselt mäetippude senised kõrgused õigemaks?

Quo vadis, Lumeilves?


Tänud ja viited: Tõnu Oja
Fotod: Paul Lumi, Internet (Gaizinkalnsi torn)

kolmapäev, 1. veebruar 2012

H100 suuskadel!

Pean kohe ära ütlema, et Haanja100 suuskadel jäi seekord tegemata - esiteks polnud meil teele asudes sihukest plaanigi ning teiseks oli eelmise nädalavahetuse ilm ikka kõike muud, kui pikaks matkaks sobiv. Aga ilmvõimatu see idee - kahe päevaga matkasuuskadel Haanja100 algupärasele rajale tiiru peale tegemine - ei tundugi, vaja on täpsemat planeerimist ehk siis ilma, varustuse ja tiimi valikut. Abiks oleks veel ka kukesammu võrra pikem päev ja kevadine lumekoorik. Aga see on juba tuleviku teema, igatahes hammas sai verele aetud ja ükskord me võidame niikuinii...
Matkalised laupäeval matka kõrgeimas punktis - 302,9 m ümp.
Eelmises postituses saime vist selle selgeks, miks sihukesele matkale minna ning sellel ei hakka enam pikemalt peatuma. Igatahes läinud laupäeval oli kella 10 paiku Kubija hotelli fuajee suuski ja matkajaid täis, sätiti varustust jalga ja selga. Kõik paigas, suundusime minu bussiga Haanja poole. Alustasime siis kaheksakesi vallavalitsuse eest suunaga Papisöödu mäe poole (kes H100 rada teab, siis see koht, kus miil ja km lahknevad), et oma matkaga pihta hakata. Laupäevaseks eesmärgiks sai ca kahekümnekraadist pakast ja erineva tasemega matkaseltskonda arvesse võttes H100 raja viimased 26km, ehk siis Papisöödu-Kubija.
Esimesed sammud puudril - Papisöödu...
Algus oli ilus - päike paistis ja tegi olemise kuumaks. Paar kilti edasi juba nii mõnus ei olnud, sest kuidagi oli vaja üle saada Vällamäest. Sai küll proovitud suuskadega seda tõusu võtta, kuid seal juurte peal, kus tõus väga teravaks läheb, vandusin alla ja marssisin jalgsi üles. Ma täpselt ei näinud, aga ilmselt said kaks matkaseltskonna liiget suusad jalas Vällaga hakkama, aga neil olid ka veidi peenemad suusad, ilmselt kusagilt 50-ndatest pärit korralikud puukad, millel tavalist matkasaabast siduv side. Minul olid all Rootsist pärinevad Eesti Kaitseväe puusuusad, millel iseenesest polnd libisemise-pidamise koha pealt suurt häda, aga side oli veidi nadi, lasi kanda liiga palju kahele poole liikuma.
Soome kummik, Rootsi side ja suusk!
Naljakaks läks siis, kui oli vaja Vällast alla saada. See on rattagagi paras pähkel, aga üsna juhitamatu matkasuusaga on see selline katsumus kuubis. Läksin esimesena ja tegin kahe laskumise peale ilmselt 10 saba- või küljepidurit, sest hoog hakkas ikka liiga suureks minema. Lisaks olid ka mõned langenud puud ees. Takkajärgi võin öelda, et veel Välla tõusu peal jalga pandud suusad võtsin ära alles hotelli ees, ehk siis kogu ülejäänud maa kannatas suuskadel läbida.
Laskumine Välla külje pealt - Sigridi stiilinäide.
Haanjamehes tegime väikese pausi ja ikka edasi, Kavadi kallasrada ning siis mööda kruusakaid ja allamäge. Meie grupi naisterahvastel olid all sellised suusad, millega oli hea ainult veidi allamäge ja paksus lumes liikuda, sest tõusu peal nad ei pidanud, liiga sileda peal (kinnisõidetud lumi) vajusid suusad laiali jne. Ühesõnaga, naiste kehv suusavalik pidurdas liikumiskiirust. Aga kuna need naised olid kogu selle matka algatajad, siis peame neile andeks andma!
Suurem söögipaus Bock'i-vana juures trepil.
Aga ilm oli ilus, külm oli ka veidi järele andnud ning me ikka liikusime - Kubija hotell ja tuttuus spaa ei olnud enam kaugel. Haanja100-l osalenud teavad, et raja lõpuosa on üsna lihtne, välja arvatud viimased 4km ja seda hakkasid osad rada teadvad matkajad juba ette põdema. Kuna aga matka eesmärgi püstitus oli, et sõidame vähem kui 100, aga sõidame mööda õiget rada, siis keerasime ikka sinna downkill'i taha metsa ja tulime ka downkill'ist alla - küll mööda seda lagedat slallinõlva, sest hämaras metsa ronimine ei tundunud mõistlikuna. Lõpus oli veel plaanis uhkelt tulede valgel mööda rullirada hotelli juurde kulgeda, aga Võro om iks üks ummamuudu liin - sealsed valitsejad nimelt arvavad, et linnakodanikud saavad nädalavahetusel oma suusatiiru ka valges ära teha ning seetõttu laupäeval-pühapäeval Kubija suusarajal õhtul tuled ei põle!!! Kummaline suhtumine või siis pigem imelik kokkuhoiukoht - mis eriti küüniline hiljutise linnajuhtide 34%-lise ehk 600-eurose palgatõusu taustal. Lõikasime siis sealt otse hotelli juurde, pimedas metsas polnud mõtet sahmida.
Rajal 10km enne finito't.
Kubija uus spaa on ikka tegija - hunnik saunu, eri temperatuuriga basseinid, välisaunad jne. Siis veel 10-eurone õhtubuffee, mõnigi taastusjook ... ja und polnud vaja taga nõuda - see tuli ise. Esimese päeva tulemiks siis 26km ja 6:10 kulunud aega. Keskmine kiirus 4,2km/h ja minu pulss oli 121/155.....

----------

Teine hommik äratas miinus 23 kraadiga, lükkasime veidi starti edasi. Kaks matkasellli olid vahepeal vahetunud, aga kokku oli meid ikka kaheksa. Alustasime ikka selle õige koha pealt.
Start Kubijalt
Teine päev tundus raskem tulevat, ikkagi ülesmäge ja vähemate teedega maastikul. Esialgne plaan jõuda välja Munamäele raja 30-ndale kilomeetrile sai õige kähku õgvendust - teeme üle Kurgjärve Haanjani. Ja õige ta oli, kui ikka peale Jaanimäge singlite peale keeras, läks liikumine vaevaliseks, näiteks viie kilomeetri peale (Jaanimäe teeületusest Kurgjärve asfaldini) kulus meil aega üle 2 tunni! Üsna paks lumi, kitsad tõusud, langenud puud, Taevatrepp jne.
Koht Haanja100 rajalt, kes pakub, kus???
Kurgjärvele me jõudsime, aga edasi suundusime piki Haanja kolmest bussi juurde, sest kokku läks meil ca 17 km läbimiseks aega üle 5 tunni, keskmine kiirus 3,3km/h, tunduvalt aeglasem kui laupäeval. Pulss 117/146.
Eelmine pilt alt võetuna, sama kõrge känd! Mis koht?
Matka kokkuvõttes pean tõdema, et suusamatk kui asi, mida ma pole varem teinud, hakkas pinget pakkuma. Kas siis on eesmärgiks selle Haanja100 suuskadel läbimine või mõne muu marsruudi valimine, igatahes panin oma kanalid tööle, et sebida haanjamatkad.ee-le mingi 10 paari neid sõjaväe matkasuuski. Eesmärgiks siis lisada haanjamatkad.ee valikusse uus teema - suusamatk!!! Ausõna - hoopis teine tunne on lihtsalt suuskadel liikuda ja loodust vaadata, ilma et kell tiksuks või Pullerits mööda kihutaks. Lihtsalt suusatada, ilma agadeta....

Ja veel, pole kehva ilma, on sitad riided - mul küll miinus 20-ga probleeme polnud. Jalas, Lorpeni heavy-sokid, kummikuvildid ja kummik, ülevalpool pesu ja mäesuusapüks, veel kõrgemal samad riided kui suusatades (higisärk, kaks pesusärki, Crafti suusajakk), aga pealmise Craft'i suusavesti asemel O'Neilli suusajope, peas kaks buffi ja suusamüts, käes suusakinnaste peal labakud- liiga kuum oli, eriti päikese käes:
Kusagil ca 12km enne finito't...

Hea matka ülevaade ka walkie-talkie'de blogis - loe kindlasti!

laupäev, 28. jaanuar 2012

Esmamuljed ree pealt!

Eelmises postituses sai väidetud, et olen ree peale saanud - rahvakeeli siis, et vaikelu on lõppenud ja uus trenniperiood on hoo sisse saanud. See eestlane on ikka üks hull loom, see väljend alguse mitte vedama saamise ja hilisema mitte pidama saamise kohta on ikka sada prossa tõsi. Piisab ainult hullul eestasel peale kahekuist hookogumisperioodi taas ääri-veeri trenni tegema hakata, kui juba kümne päeva pärast (kui lisastiimulina ka kaal veidi langenud on) peab seesama kaks kuud laiselnud vorst ennast tõsiselt sundima treeningut lõpetama ettenähtud ajal. Viimased suusasõidud saidki sätitud nii, et mingi muu jõud nõudis teatud kellaajal suusarajalt lahkumist, ilma kellaaja piiranguta oleks vist juba taas tilgutite all.... :))
Kunagi vanal hallil ajal kas ütles mulle keegi või avastasin ise, et parim variant mahutreeningu tegemiseks on seda teha nelja- (õigemini viie-) päevaste tsüklitena, kus siis esimese päeva trenniaeg oleks 1,5-2h, teine päev 2-2,5h, kolmas päev 3-3,5h, neljas päev 2-2,5h ja viies päev oleks puhkepäev - kokku tuleks tsükli jooksul trenniaega keskmiselt 10h ja analoogselt tsüklisisese ajamahu tõusuga tõuseks ka tsüklite endi maht - ehk siis hea oleks teha nt 9+10+11+10 tunnised tsüklid. Ma ausõna ei tea, kas see on õige asi, aga senini olen ise niimoodi sügiseti-talviti heas usus mahutrenni teinud. Hetkel on kaks tsüklit läbitud, esimene koguajaga 9:37 ja teine ajaga 10:28. Kolmas tsükkel on hetkel käsil, aga see läheb veidi loodist välja, sest peale tänast pooleteise tunnist suusasõitu ootab homme ees hoopis midagi muud!

Lasin ennast taas nendel walkie-talkie'del ära rääkida ja lisaks 2009 sügise rattamatkale ja 2010 sügise jalgsirännakule on meid homme ees ootamas suusamatk Haanja100 radadel. Kuna aga homme algab selle talve karmima pakasega nädalavahetus, siis kärpisime algeesmärgi 100km pikkuse matka pealt õpetaja Lauri kombel sinna poole kanti - ehk siis, kui on külm ja kogu rada ei suuda läbida, siis tee pool, aga tee korralikult. Homme stardime siis esialgse plaani järgi kell 11 (kui suurem külm on läbi) Haanjast ja üritame matka- ja sõjaväesuuskadel läbida algupärast Haanja100 rada pidi vahemaa Papisöödu mäest (raja 76km, miilisõidu lahknemiskoht) kuni Kubija hotellini. Seal hotelli tuttuues spaas väike lebo ja pühapäeval on plaan jõuda H100 stardist kuni Munamäeni ehk siis läbida H100 raja esimesed 30km.
Rääkivad-kõndijad Kõrvemaal Winter X-Dreamil...
Kas ja kuidas me sellega hakkama saame, sellest juba hiljem. Küsimust MIKS pole aga mõtet küsida, sest vastus on ilmselt MIKS MITTE!!!