Elu on ikka seiklus küll!

Jah, spordimehe, eriti veel sellise, kes mitmeid alasid harrastab, elu on on ikka üks paras seiklus küll. Sest kuidas muidu seletada eile juhtunut, kui seisin hommikul kell 11:30 Jägala joa juures Jõelähtme üliraske 85km pikkuse rattamaratoni stardis ning õhtul kell 21:48 anti mulle Laulasmaal üle diplom, mis kinnitas minu 29-nda maratoni läbimist!

Haamer ultrajooksu auhinnaks? Miks mitte?

Ärge nüüd kohe uskuma tõtake, et suutsin peale 7-8 tundi Jõelähtmes veel maratoni peale joosta, sest tegelikult oli mul plaanis Laulasmaal maratoni starti minna alles täna kell 13:00! Jah, masterplan teha üks parajalt hull sportlik nädalavahetus oli järgmine - laupäeval ca 7-8 tundi maastikuratta sadulas läbimas Saku100 ja Haanja100 kõrval Eesti rattamaratonide esikolmikusse kuuluvat Jõelähtme RM-i, siis 18h taastumiseks ning pühapäeva hommikul maanteerattaga Meremõisa, kus kell 13:00 plaanis maraton. Ja kuna õhtuks pidi elukaaslane poja Laulasmaale laagrisse viima, siis oleks maratonijärgne koju tagasi saamine kah kindlustatud. Aga läks kahjuks teisiti...

Stardis - chill, grill ja partisan Kuldar. Foto autor Agnes Pajur.

Jõelähtme maratoni starti sai mindud väikese aukartusega - 85km võitja ajaga ca 4h peaks maastikurattahuvilisele mõndagi ütlema. Meelis "Flash" Välk oli oma pundiga Põhja-Eesti kidurast MTB-maastikust välja pigistanud 100 ja enam protsenti rada - ja just sihukest rada, mis minu single-speed-ile sobivaim. Männimetsa singlid, fosforiidikaevanduste aherainemäed, Põhja-Eesti paekallas jne jne jne. Juba esimesel Koila singlil hakkas mehi jalgu jääma, vahepealsetel ülemineku asfaldi- ja kruusalõikudel jäeti mind küll taas pikalt maha, aga Kotka mägedesse jõudes olid need samad mehed jälle jalus. Sain neist kuidagi mööda ning asusin oma sõitu tegema, kui prügila kõrvale jõudes käis tagarummus PLINN!!! Kohe ei saanudki aru, mis seal juhtus, aga ca 500m edasi läks kett maha. Kett maha single-speed'il, millel pole juba 3 aastat ühtegi keti ega käiguvahetuse jama olnud?!? Sest käike vahetada ei saa ja kett on BMX-rattalt pärit! Ma ju loobusin käikudest just seetõttu, et minu jalakujule need kergelt purunevad mehhanismid ei sobinud?!?

Astusin tagumise hammasratta pooleks - kuhu edasi?

Kas ma tõesti pean endale täisrauast rummu panema, mille külge keevitatakse terasest hammakas? Kust küll see jõud tuleb, mis rauda purustab? Ei tea, aga sinna 22-le kildile see sõit jäi, läbisin veel paar kilti tõukerattaga lähima suurema teeni, kus Jõelähtme Singli lahe kollektiiv mind võistluskeskusesse tagasi toimetas. Juba tagasisõidul hakkas peas idanema idee veel kohe samal õhtul homne maraton ära joosta - mis täna tehtud, see homme hooletu. Vaatasin Jägala ääres veel poolmaratoni stardi ära ja kiirustasin siis Nõmme kaudu Meremõisa poole, et veel enne pimedaks minekut maraton purki saada.

Siin ja edaspidi näiteid Laulasmaa Ultra rajast...

Laulasmaa Ultra on tegelikult 211km pikkune (5 maratoni) jooksu- ja käimisvõistlus, mille kontrollajaks on 32 tundi. Eripäraks on see, et saad oma stardiaja ise määrata - peaasi, et pühapäeva õhtul enne kella kuut oma valitud distantsi läbitud saad. Kuna mina algaja maratonijooksjana ei ole enda sees veel ultrale kutsuvat krõksu kuulnud, siis eesmärgiks oli piirduda 2 ringiga ehk 42,2 kilomeetriga ehk maratoniga.

Kell 17:00 olin valmis minema. Ega mul enne jooksu rajast mingit erilist aimu polnud, olin vaid kuulnud, et tegu pidi olema raske rajaga. Keila-Joa parki jõudes hakkasin aru saama, millese ma ennast mässinud olen, nimelt sai mõned aastad tagasi sügiseti rattaga Paldiskist Tallinna sõidetud ning peamiselt seda sama rada mööda see jooks kulgeski. Kraavid, ojad, juurikad, rajale langenud puud, tõkkepuud, sillad, trepid, teravad tõusud ja laskumised - just selline on Laulasmaa Ultra rada.

Veel enne jooksma asumist olin piilunud Endomondost mõnede Laulasmaal juba maratoni läbinud jooksjate aegu ning näiteks peale igipõlise konkurendi Marika maratoniaja 5:03 nägemist seadsin endale eesmärgiks iga hinna eest alla 5 tunni tulla. See oleks siis tähendanud sellist 7min/km tempot, mis oleks viimaste nädalate treeningute või siis pigem nende puudumise taustal olnud mõistlik jooksukiirus. Aga vaatamata kehvale ettevalmistusele, hommikusele rattapingutusele ning pidevalt loodist väljas olevale trassile hoidsin ma miskipärast lausa 2/3 distantsi ulatuses ca 6:30 tempot, mis oleks lõpuajaks andnud ca 4:35!

Täna takkajärgi ei saagi aru, mis mind tagant kihutas. OK, eespool läksid selle võistluse teine mees, kogu võistluse jooksul kokku 211km läbinud Rain Seepõld ja Eesti ultrajooksukorüfee Peeter Vennikas ning nende püüdmine ning neist möödumine võis olla üheks kiirustamise põhjuseks. Mis tehtud, see tehtud - 10km enne lõppu, peale neljandat laskumist Rannamõisa pangalt mere äärde, tuli teenitud karistus vastu võtta. Jalad pakustusid hoobilt ning iga väiksemgi allmäge minek tegi põrgupiina. Ca 5km enne lõppu möödus minust varasemalt selja taha jäetud Rain Seepõld, kes oli parasjagu lõpetamas oma kolmandat maratoni..... Ultrad on ultrad on ultrad.... Roomasin need viimased kilomeetrid kuidagi läbi, elavnesin korraks ca 2km enne lõppu, kui tundus, et võimalik on saada lõpuaeg alla 4:50. Sinnakanti ta tuligi, täpsemalt 4:48:45, mis antud kontekstis on ilmselt maksimum, mida võtta oli. Tehtud, 29 maratoni (sel aastal 7) siis purgis!

Jah, elu on ikka seiklus küll, aga ilma selliste seiklusteta poleks ju teilegi millestki kirjutada. Kui nt iseenese tarkusest (loe: lollusest) teha sporti nii, et pääle igasugu vigastusi lubab keha ainukese kestvusspordina vaid maanteed kerida, on peatne mõtete kokkujooks vältimatu ning lugejate suunas saadetav kunagine kuld muutub iga päevaga aina rohkem pasakarva. Minul seda probleemi pole, sest palju huvitavat on veel juunikuuski ees ootamas. Sellest aga juba lähiajal!!!

Jäelähtme rattamaraton - Põhja-Eesti PÄRL!!!

Ja ega vähema või kehvema tiitliga ei saagi seda juba seitsmendat korda toimunud tavaliselt varakevade Eesti esimest pikka maastikusõitu nimetada. Lisaõiguse Jõelähtme sõidu esiletõstmiseks andis eile Tahko 120km 4-kordne võitja Jari Heinikainen. Nimelt võtsin eile JRM-i (Jõelähtme rattamaraton) peakorraldaja Meelis Välgu (aka Flash) palvel sadamast peale kaks ratturit (kellest üks osutus selleks eelpoolnimetet legendaarseks meheks) ja viisin nad Jõelähtmele. Muidugi toimetasin nad peale sõitu ka sadamasse tagasi ja siis saime ka veidi pikemalt rattajuttu puhuda. Sellise mehe sõna, kes on neli korda võitnud Tahko120 nimelise võidusõidu ja sõitnud aastal 2011 ka Haanja100-t alla 5 tunni, peaks olema üsna kõva kaaluga. Nimelt ütles Jari peale sõitu, et tema hinnangul on H100, Tahko120 ja Jõelähtme80 üsna sarnase raskusastmega. Ja kui Haanjas ja Tahkos toidavad raskusastet tõusumeetrid, siis Jõelähtmel keerab vinti peale singlite rohkus.

Jari Heinikainen 2011. aasta Haanja100-l. Foto Sven Berg.

Kui selle jutu peale palus see teine soomlane, kelle nime mul kahjuks ei õnnestunudki teada saada, Jaril soomlaste rattafoorumis veidi ka sellest sõidust kirjutada ja sellega veelgi rohkem põhjanaabreid logistiliselt nii Helsingi lähedal toimuvale sõidule meelitada, vastas Jari talle üsna stoiliselt, et: "Ei ne suomalaiskuskit ikina usko, että Tallinnan lähella on mahdollista ajaa 80km maastopyöraa ajalla yli nelja tuntia!" Vabandan siinkohal oma võimalike vigade eest selles lauses, aga mingi viis aastat tagasi tuli välja, et iga soomlane teab, et Eesti on sile maa (tasainen maa) ilma ühegi mäeta. Sest nii on kirjas Soome koolide geograafia õpikus. Ja kui nüüd tuleks üks soomlane, mis sest et kõva tegija Soome rattamaailmas, teistele kuulutama, et Tallinna külje all saab sõita ühte 80km pikkust ringi maastikurattaga ajaga üle 4 tunni (Jari Tahko120 võiduaeg 2011 aastal oli 5:50) ning ronida kokku 650 tõusumeetrit, siis keegi seda niikuinii ei usu. Sest põhikoolis õpiti ju, et Viro on tasainen maa!!! Aga vaatamata sellele alustõele oli soomlasi eile tegelikult ju rohkemgi kohal, teiste seas ka eelmisel sügisel Haanja100 miilisõidu singel-speed-cyclokaga läbinud Jouni Kattilakoski.

Jouni Kattilakoski 2012. aasta Haanja100 miili sõidul. Foto Sven Berg.

Ise suutsin eile siis teist korda Jõelähtme sõidu lõpetada. Eriti tähtis oli see minu ego jaoks just seetõttu, et sel kevadel Saku100-t miskipärast ei korraldata ja kuna ma Haanja100-l ise osaleda ei saa, siis jäigi see eilne sõit sel hooajal nö ainsaks võimaluseks tõelist mtb-maratoni sõita! Ja ma nautisin seda täiega! Vaatamata sellele, et mind sõidu alguse maanteekilomeetritel eelviimaseks jäeti, suutsin ma juba esimestel tehnilistel lõikudel skalpe korjama hakata. Asfaldil sõidab iga tsainik oma käikudega rattaga minu sinku eest ära, aga singlite peal on tingimused võrdsed ja mängu tulevad nii laskumisoskused kui ka oskused õigesti tõusupõksudele peale minna. Kaks aastat singel-speed rattaga sõitu on muutnud tundmatuseni minu sõidustiili. Kui varasemalt sai ikka enne tõusu veel käike sätitud, siis nüüd peab selle koha peal olema täishoog sees, et ikka üle nuki saaks.

Minu sinku Trek Marlin SS 29er nö tehase konfis.

Eile seal tagapool otsas sõites sain näha, et meil ei osata (loe: ei julgeta) veel rattaga sõita. Igal veidi tehnilisemal laskumisel jalastuti ilma laskumist proovimata. Ise sõitsin eile kõik (ka selle kolme noolega) laskumised põhimõtte pärast sadulas alla, paar korda oli küll asi üsna piiripealne, aga alla ma sain. Mitmed teravad tõusunukid jäid küll käikude taha, aga samas sai mitmest korralikust nukist hiljutiste Hispaania mägede võtmise toel oma 32-20 ülekandega ka üles pressitud.

Kui see mägi oleks niipalju kõrgem, saaks 1,5km täis!

Tasahilju hakkasin enne lõppu sihtima aega alla 6h, aga kummi purunemine 6km enne lõppu kustutas selle lootuse. Üleni mudase esiratta sisekummi vahetus kujunes parajaks pähkliks, pidin ühe kaelas olnud buffi (Tahko180 lõpetajale antud) ohverdama kätepuhastuslapiks. Kuidagi sain selle esijooksu sisekummi vahetatud, aga ilmselt pean selle uuesti lahti võtma ja puhtaks tegema, sest sinna kahe kummi vahele läks kindlasti umbes miljon muda- ja liivatera. Kunagi seda ratast ostes lubasin endale, et peale esimest kummipurunemist ostan sisekummiga pöia asemele uued tubeless'id. Nüüd on see aeg käes, seda enam, et eile õhtul ratast bussist keldrisse tõstes avastasin, et ka tagumine rehv on tühi! Hää, et niigi veel läits!!!

Aga rajal oli eile chill ja grill! Nii peabki! Foto Meelis Luiks.

Eilne aeg läks küll üle 6 tunni, täpsemalt 6:17:37, aga koht oli see-eest igati soliidne, lausa 69-s!!! Eelmise laupäeva Võhandu maratoni 10h11min ja selle laupäeva Jõelähtme 6h17min kõrval tundub järgmine laupäev tulevat hoopis lühike, vaid 4h30min, aga see-eest kõige karmim - 42,2km jooksu ehk 40. Vändra maraton!!! Õnneks olen viimase nädalaga seda karmust veidigi leevendanud, sest kerest on kadunud 3,8 kilo ja see annab juba paar sekki kilomeetri peale edu....

Rõuge Samsung - esimene katse!

Olete te kunagi rattaga sõitnud (vabandust, naislugejad!) munadeni lumes? Või siis mitte sõitnud, vaid sumanud umbes 60 meetrit, ratas peakohal ja (veelkord vabandust, naislugejad!) munad märjad. Mina nüüd olen ja seda peale tänast esimest katset alistada (loe: üle mõõta) 8. juunil Samsung Estonian Cup raames toimuva Rõuge rattamaratoni rada. Etteruttavalt võib öelda, et ilmselt peale seda raja 18-ndal kilomeetril toimunud sumamist jäigi see tänasele katsele mineku hoojooks lühikeseks ja katse lõppes lati maha ajamisega...

5. mail, Viljandis, läheb lahti! Foto: Jaanus Ree

Nüüd muidugi ninatargad küsivad, et miks ma siis nii vara seda rada mõõtma läksin? Tegelikult ei ole ju vara, aga viimasel ajal ei tunne aastaajad enam hästi kalendrit ja laiutavad üle oma volituste piiride. Ja see niigi pikk ja ikka veel hambaid näitav talv hammustab tavaliselt kõige valusamalt just Haanjas, mille teine tuntud nimi, eriti ilmateadetes, on "Kohati"! Aga minna oli vaja, sest juba homme alustavad 1/8/500 nimelisest laagrist osavõtjad oma sõitmist Kõrvemaal ning plaanivad Rõuge raja järgmisel teisipäeval ette võtta. Minu tänaseks eesmärgiks oli rada üle mõõta ja saada sellest rajast gpx-fail, mida saaks siis vastavasse seadeldisse sisse tõmmates kasutada digitaalse teejuhina. 

Hakkab see kevad lõpuks ka Haanjasse jõudma. Aga sellist
silmailu ei olnud kauaks...

Kell 12 panin siis Rõugest minema, algus oli ilus - päike paistis, lind laulis ja vesi voolas. Vaatamata sellele, et Rõuge rada ronib juba esimese 3 kilomeetriga ligi 100 meetrit, oli minna mõnus, sest tee oli kuiv ja kõva. Esimene lumi ilmus rajale 4,5km peal ja seal suutsin ka hooaja esimese nipliga maha saada, kui üsna korraliku hoo pealt sisenesin üsna paksu lumme. Õnneks oli kukkumine pehme, sest tervelt pool meetrit lund oli hoogu pidurdamas. Edasi sai sõita juba hooti, 100m sõitu, teine 100 sumpamist. Ja kui sõitu ei seganud lumi, siis ajas oma rida pori, ikka oma 6-7cm tõmbas ratast enda sisse, nii et ka allamäge oli vaja pulss punases tööd teha. 10km peale ehk Hallimäe kanti jõudsin veidi enam kui tunniga ja sellest kohast raja 12,5km peal, kus maraton ja poolmaraton lahku lähevad, hakkas košmaar pihta. 

Raja 13-s kilomeeter, peale esimest lahknemist poolmaratoniga.

Edasi 3,5km mööda lund, sellest vahest 300 meetrit sadulas, siis edasi 2km sellist fifty-sixty't ehk vaheldumisi muda ja lund kuni 17km ehk Plaani Karjamõisa TP-ni välja. Plaanil sai veidi sõita, aga peale laskumist alla Kopra singlile saigi see hargivahe märjaks ning peale selle strateegilise koha niiskumist hakkas esialgne entusiasm vaikselt maha käima - labajalad olid juba ammu läbi vettinud vaatamata talvesaabastele ja matkabahillidele ning iga samm külmas lumes muutis need järjest tundetumaks. See Koprasingli kilomeeter sai läbitud ajaga 15:06!!! Liikusin veel kuidagi üle Plaani Jaani- ja Külamäe Kääraku ja Massimõrvari suunas, aga Käärakul läkski see latt maha. Füüsiliselt oleks ju jõudnud ka lõpuni lumes sumbates selle raja läbida, eriti veel, et kilomeetrid 45-55 olid kindlalt lumevabad külateed ja ega vaim ka alla ei andnud, aga kogu selle olukorra lootusetuse ja mõttetuse adumine oli see, mis pani mind otseteed Rõugesse tagasi sõitma.

Tegin Koprasingli peal liiga vara selle pildi ära, see munadeni lumi
algas seal eespool selle mahakukkunud kuuse juures...

23,8km ajaga 3 tundi ja 3 minutit suutsin mina täna rajal püsida. Mis aga järgmisel nädalal saab, kuidas need laagerdajad seda rada sõidavad, sellest juba järgmisel nädalal! Ise sõidan laupäeval Jõelähtme maratoni pikka, 80km pikkust, distantsi. Loodan väga, et seal lund ei ole. Ausõna, sellest valgest sitast on juba siiber!!!