pühapäev, 24. november 2013

Käega teen suure linna, suuga ei kärbsepesagi...

Alustan täna mittetavapäraselt, ehk siis ei selgita kohe esimeses postituse lõigus lahti pealkirja, vaid teen seda hoopis postituse lõpus. Ja seda mitte teie kontrollimiseks, et kas te ikka minu jutu lõpuni loete, vaid ikka selleks, et nii lihtsalt kukkus täna välja! Aga tänane postitus peaks tegelikult kandma pealkirja: "Pääsküla raba maraton" ning just sellest ma tahangi teile rääkida.

"I love it when a plan comes together", tavatses öelda A-Tiimi pealik Hannibal Smith peale seda, kui ettevõetud asi oli korda aetud. Sellest kuulsast ütelusest on mul lihtne paralleeli tõmmata ühte musta autosse, mis sõitis 11. oktoobril Tallinnast Poznanisse ning mille pardal oli just parajasti 4 meest. Olin koos Eesti maratoni "grand old man" Rein Pärna, kohe-kohe oma sajanda maratonini jõudva Peeter Kirpu ning Lauri Valdmaaga sõitmas Poznani maratoni jooksma, kui jutu käigus tekkis mõte ka novembrikuus kodumaal maratoni joosta. Peale väikeseid vaidlusi maratoni toimumiskoha üle (variantideks olid ka Harku mets või Stromka kant) jäi sõelale Pääsküla raba. Peamisteks Pääsküla poolt peale jäänud argumentideks olid liiklusevabad rajad, võimaliku lume tuleku puhul suusatajate pahameele puudumine ning minu oma kodu lähedus (ca 2km võistluskeskuseni)!!!

Kõik on stardiks valmis - TP, liiderrattur ja osalejad!
Tehtud-mõeldud, aga tegelikult astusin selle Pääsküla maratoni korraldusega enda jaoks üsna tundmatusse vette, sest kuigi ma olen nüüdseks juba 15 aastat erinevaid sportlikke mõõduvõtte korraldanud, siis senini on need kõik jäänud (ühe erandiga) sinna Võrumaale, kus on mu sünnikodu ja kus ma kohaliku inimesena tean paljusid inimesi ning takkapihta oskan kõnelda ka nende keelt!!! Siin, suures linnas, asja ette võttes asusin esmalt uurima, kas siin on mingid omad seadused või nõuded, mis reglementeerivad spordiürituste korraldamist. Tegelikkuses midagi väga uut ei olnud, ainsaks imelikuks asjaks oli nõue ise füüsiliselt linnavalitsusse ürituse korraldamise loa järele minemine...
Stardini on jäänud umbes-täpselt poolteist minutit...
Load käes, läks orgunn lahti. Esialgsest novaatorlikust plaanist liita kokku korraldamise kulud ning neid siis osalejate arvuga jagades saada teada iga osaleja personaalne osavõtutasu suurus, sündis aja käigus hoopistükkis projekt toetada kogu osavõtutasu ulatuses Eesti Maratonitiimi jooksjaid. Heategevusliku idee ettesöötmine võimalikele koostööpartneritele äratas neiski heategevusiha ning praktiliselt kõik maratoni korraldamiseks vajalikud kulutused (ajavõtt, kommentaar, võimendus, auhinnad, toitlustamine, varustus) tehti erinevate teenuspakkujate poolt nö püha ürituse toimumise heaks ära puhta ilma eest ehk tasuta!!! Iga esialgu plaanitud ca 20-30 osalejale lisandunud osaleja kasvatas Maratonitiimile minevat rahasummat ning sundis ühe rohkem pingutama, et kavandatud üritus ikka oma pagunid välja kannaks!!!
Start on antud...
Eile, laupäeval kell 10:00, oli kõik valmis ning 67 osalejat võisid asuda kümmet ringi mõõtma. Tegelikult on hea vahete-vahel ka ringidel maratoni joosta, sest nii on jooksjal jooksu ajal üsna selge ülevaade sellest, mis rajal toimub. Kes on liidrid, kui kiiresti nad liiguvad, kui sobiv on minu tempo nendega võrreldes jne. Enda jooksust rääkides on paslik mainida, et jooksin samaväärselt liidritega ühtlases tempos, mis tähendas seda, et enne iga teise ringi lõppu läksid liidrid minust ringiga mööda. Ehk siis 2=3, aga just selline oli eile minu tempo, mis tähendas lõpuaega sinna 4:40 kanti.
Võitja finiš - Villu Eller, aeg 3:03:18
Nüüd, juba takkajärgi, võin öelda, et kuigi negative split ei kukkunud seekord välja, oli see Pääsküla ilmselt minu 20-st tehtud maratonist kõige ühtlasema tempoga joostud jooks - toon siia väite näitlikustamiseks 4,228km pikkuste ringide ajad:
1. 27:25
2. 27:48
3. 27:31
4. 27:34
5. 27:44
6. 27:46
7. 27:39
8. 28:14
9. 28:42
10. 28:59
Tundsin ise ka, et kaheksandal ringil toimus väike kangestumine, aga see võis olla tingitud sellest, et nii eelmisel päeval kui ka maratoni hommikul sai veidi rabeletud korraldamise kallal.... Õnneks sattusin algusest peale jooksma ühte kvartetti, kellega läbisime koos poolmaratoni 2:18:03 vaheajaga, peale seda otsustasid kaks kvarteti meesliiget maha jääda ning mina jätkasin jooksu koos oma viiendat maratoni jooksnud Liina Volmersoniga. Kusagil 9-ndal ringil poetas Liina mokaotsast, et ta pole veel ühtegi maratoni nö 100% joostes läbi teinud. Ning kuna mul endalgi sai viimane nö jooksumaraton läbitud tervelt 6 maratoni tagasi selle aasta jaanuaris, siis olid need Liina sõnad piisavaks põhjuseks kannatamiseks. Mina sudisin teda ning tema kontrollis mind! Kogemus maksab, 20 nüüdseks minu poolt läbitud maratoni on piisav pagas õigel hetkel õige tempo valimiseks ning lõpuni kestmiseks. Seekord tuli siis lõpuajaks 4:39:26!
Meelis Atoneni nn 4:00 grupp, liduvad nii krresti, et ei jää pildilegi..
Aga nüüd sellest, miks on selle postituse pealkirjaks üks tuntud vanasõna, aga ebaharilikus vormingus? Eile õhtul, naastes koju ühelt läinud aasta omalaadseimalt spordiürituselt, mille ma üsna ootamatult ise ellu kutsusin, läbi viisin ning kus ma takkapihta ka ise osalesin, sattusin interneti avarustest lugema, et mitte Pääsküla raba maraton, mille raames koguti heategevalt üle 1000 euro Eesti Maratonitiimi toetuseks, pole mitte selle nädala tegija Eesti spordimaastikul, vaid selleks on hoopis üks teine oluline uudis!!!

Eks ilu ole vaataja silmades.................................................................................

Fotod: 1 - internet, 2-5 Andrei Doronin, 6 - Kristjan Indus

Tänud Pääsküla raba maratoni toetajatele ja abilistele:
Nelson Timing - Vahur Leemets
Riho Järvelainen
Stamina
Meelis Atonen
André Abner
Eesti Pagar
Auhinnapood.ee
Kaitseliit
Marika Lilienthal
Margus Tinno
Andrei Doronin
Erik Raitviir
Harry Seinberg
Jüri Kanger


esmaspäev, 18. november 2013

Suusahooaeg on avatud!!!

Jah, käisin täna suusatamas! Lumel! Suuskadega!
Suusarada, see valge ja paremal...
Kui tavapäraselt saab nö tavaharrastaja sügisel jala valgeks ikka põhja pool - Vuokatti tunnelis või Levi kandis, siis mina sõitsin täna suusatama hoopis lõuna poole. Jah, just Eestist veidike lõuna pool asuvas ilusas Läti linnas nimega Sigulda on alates tänasest olemas 720 meetri pikkune lumest suusarada. Ja minul oli täna hea võimalus Võru linna ühe esindajana seal seda lund proovida ning oma suusahooaeg avada.
Esimesed sammud valgel ollusel koos osade fotode tegija Merikesega...
Kuidas see suusalumi sinna saab, küsite te nüüd? Sest vaatamata sellele, et täna hommikul näitas kraadiklaas vähemasti Võrus miinust, on ju õues valdavalt soojakraadid ja need küündivad päeval ikka sinna 8-10 kraadi kanti. Kuidas on võimalik sellise ilmaga lund teha?
Esimesel tõusul...
No nüüd esimene tark kohe ütleb, et lund saab ka üle suve hoida, kui see saepuru ja kilega katta. Jah, saab ja ka see Sigulda rajal praegu maas olev lumi on pärit eelmisest talvest. Järgmine tark küsib, et kuidas see lumi seal maas püsib selle õues valitseva 8°C kraadiga?

Ja siin tuleb mängu raha, õigemini suur raha. Esiteks on vaja rajada rulliraja alla külmutussüsteem, mis jahutaks asfaldi altpoolt -5°C lähedale. Kuna see süsteem on paigutatud kokku 1,2km pikkuse, keskmiselt 4 meetri laiuse asfaldilõigu alla, siis kokku jahutatakse altpoolt 4800m² suurust pinda. Jahutussüsteemis olev vedelik läheb ringi peale -6,5°C juures ja naaseb praeguselt 720 meetri pikkuselt ringilt vaid kraad soojemana, et siis läbi jahuti taas uuele ringile minna. Meie küsimuse peale, palju see energiat võtab, kehitas spordibaasi pealik esialgu Janis õlgu ning vastas siis, et ootavad hirmuga esimest arvet asutuselt nimega Latvenergo.

Selle raja ääres oleva torni ülemisele platvormile
olevat võimalik ronida 20-l erineval moel.
Ehk siis seikluspark ca sajal ruutmeetril?
Ka selle peale, et soojade ilmade ja eriti vihmaga muutub rada kiiresti jäärajaks, on mõeldud. Spordibaasi on soetatud rajamasin, mis suudab jää peamist kihti hekseldades sellest lund teha. Kui veel eile olevat olnud rajal nö puhas jää, siis täna hommikune rajamasina töö muutis selle hõlpsasti suusatatavaks.
Suusarajast 300m kaugusel saab nautida miljonivaadet Gauja orule.
Kuna aga Läti lati kurss on nii kõrge, siis nimetavad nemad seda vaadet
"Keisri omaks"... ehk siis "Ķeizarskats"
Aga Siguldas ei saa mitte ainult suusatada, raha eest on võimalik on tegeleda igasugu erinevate talispordi aladega. Kelgurajal harjutasid venelased ja grusiinid, slaalomimägi ootab veel külmasid ja lund ning ka see täna kasutatud suusarada on veel vaid kolmapäevani tasuta kasutatav. Alates neljapäevast tuleb rajale pääsemise eest maksta ja mitte vähe. Kahetunnise külastuse eest küsitakse 4 latti (ca 6€), päevapilet maksab 5 latti. Nädalavahetuse pakettidel ja noortelaagritel on eri (loe: kokkuleppe) hinnad. Ehk siis, kellel nii väga sügeleb (nagu minul täna), see saab oma esimese kihu maandatud. Mina sain - tegin 10 ringi, kokku 7,2km tempoga ca 15km/h. Oli tõeliselt mõnus suusatada, eriti veel kui viimasest suusasõidust on möödas juba 201 päeva....
Vene mees Siguldas starti harjutamas...

Laipni lūdzam uz Siguldu!


laupäev, 16. november 2013

Taganeda pole kusagile, TSM juba 3 kuu pärast!

Postituse pealkirjas kasutatud Isamaasõjast pärit tuntud käibefraasi päritolu ja venekeelset originaalteksti otsides jõudsin lõpuks välja Moskvat Volokamski maantee kandis sakslaste pealetungi eest kaitsnud panfiilovlaste politruki Klotškovi väidetavate viimaste surma-eelsete sõnadeni: Велика Россия, а отступать некуда", kuigi meie jaoks on see käibefraas kõlanud ikka ju niimoodi: "Отступать некуда - за нами Москва"! Sõnastus sõnastuseks, eks propagandistid väänasid tollal sõnu ja tõde just nii, nagu neil just parajasti vaja oli. Aga, aga ..... nüüd läheb põnevaks - politruk Klotškov ütles oma kuulsad sõnad 16. novembril 1941 ja just samal päeval, vaid 72 aastat hiljem, jõudsin ka mina järeldusele, et enam pole mul kusagile taganeda......
Panfiilovlaste memoriaal Moskvas samanimelisel uulitsal...
...... sest kätte on jõudnud päramine aeg alustada ettevalmistusega uueks hooajaks! Sest minu nii umbes-täpselt 4-5 võistlusest koosneva hooaja juhatab sisse juba vaid 3 kuu pärast, 16. veebruaril, toimuv talvine laulupidu - Tartu Maraton. Niipea, kui ma selle 63km pikkuse suusasõidu ametliku nime siia kirjutasin, tuli mul üks vana kana või siis pigem selle kitkumine meelde. Hr Indrek Kelk, tehke oma ürituste nimed korda, sest need on segi nagu Kört-Pärtli särk! Tartu Maraton on suusatamine (võiks olla Tartu Suusamaraton), Tartu Linnamaraton on jooks (võiks olla Tartu Maraton), Tartu Jooksumaraton on 23,6km pikkune jooks?!? (võiks olla Tartu Kevadjooks või Tartu jooks). Kas sain nüüd kana sulgedest puhtaks? Ilmselt siiski mitte, sest hane selg ju vett ei karda! Endal sai vähemasti korrakski kergem...
No comments!
Kuigi ma olen mõnes asjas üsnagi jäärapäine ning olen mõne brändi (Adidas, Nike, Nalini, Statoil, McDonald's, Tartu Jooksumaraton) kandmisest-kasutamisest-osalemisest just nimelt põhimõtte pärast loobunud, siis vaatamata sellele nimesegadusele olen otsustanud siiski Tartu Suusamaratonil (nimetan seda juba korraga siis õige nimega) osaleda niikaua, kuni teenin välja punase numbri. Kes on käinud Vasaloppetil, see teab, mida see tähendab. Rootsimaal tuleb küll austusväärse numbri väljateenimiseks 30 korda Mora kiriku juures lõpetada, aga hr Kelk lubas oma maratonil juba 25-nda korra pealt kulupäid kummardama hakata! Mul on sinnamaani veel 10 korda vaja Elvas lõpetada ükskõik mis koha või ajaga, aga kuna Tartu Suusamaraton pidi ju olema Eesti mehe kõige tähtsam mõõdupuu, siis olen ka enda jaoks võtnud eesmärgiks alati see 63km läbi teha nö täie pasaga, ehk siis nii kiiresti kui vähegi võimalik!
Viimasel Tartu Suusamaratonil liidri gruppi vedamas.... :)
Peale augustikuise Kopenhaageni Ironman'i ärategemist olen tegelikult teadlikult uue hooaja ettevalmistuse avapauku edasi lükanud. Olen küll mõnedsajad kilomeetrid rattaga sõitnud, veidi matkanud ja ka jooksnud (sh 4 maratoni), kuid senini on see olnud selline paras vegeteerimine, mis küll ei lase olemasoleval füüsisel täielikult ära känguda, kuid samas mingit edasiminekut kah ei anna. Aga see avapauguga venitamine ei tulene mitte laiskusest, vaid eelmise sügise kogemusest. Eelmisel hooajal sai juba oktoobri alguses päästik vinna tõmmatud ning seal kusagil jaanuari alguses, kui oleks pidanud alustama täppissihtimisega, oli salv kahjuks juba püssirohust tühjaks saanud ning üsna raske oli leida motti veebruari keskel toimuva võistluse jaoks. Sel hooajal alustan ca kuu aega hiljem, äkki siis on kuni 16. veebruarini sära silmis?
Sära säilitamiseks käin enne maratoni ära ka mägedes....
Eks see tee sinna püha tõe, ehk Elva finiši, suunas saab olema pikk ja huvitav ning saab ilmselt üsna palju sõltuma ka ilmast või siis pigem ikka sellest, kuna lumi maha tuleb. Aga tegelikult ei ole ju ka see lumi primaarne, kui ettevalmistuse arsenalis on olemas mitmed erinevad relvad - jooks, imitatsioon, rattasõit, matkamine, kepikõnd, rullsuusk- ja uisk, ujumine. Aga ka sellest arsenalist jääb väheks, kui on puudu siht, see eesmärk, see ora tagumikus, mis aitaks ennast sundida tegema nii ebainimlikku ja loomuvastast asja, kui seda on kestvusalade treening!!! 
Tartu Suusamaratoni stardipauguni on jäänud kolm kuud ehk 92 päeva!!! Selle tähistamiseks lähen nüüd varsti koos huvilistega tutvuma järgmisel nädalavahetusel, 23. novembril, Pääsküla rabas toimuva maratoni ringiga. Nädala pärast tuleb mul seda 4,22km pikkust ringi läbida 10 korda, et saada kirja oma 20-s maraton. 

Lugemisteni-kirjutamisteni!
 
Piltide allikad: Wikipedia, Kermo Tsäro, maratonipildid.ee, www.worldwideticketing.com, www.cartoonstock.com

teisipäev, 12. november 2013

Nissis saadeti kanni, hää et niigi veel läits!

Minu jaoks sai üsna levinud eestikeelne softroppus "Käi kanni" läinud pühapäeval uue mõõtme, sest tegelikult polnud mul mõtteski sealsamas Prantsuse Rivieras peetud Marathon des Alpes-Maritimes raames Nissist Kanni (from Nice to Cannes) käia, eesmärk oli ikka see etteantud vahemaa joostes läbida. Liiatigi on siin-seal viimasel ajal igasugu tegelinskid hakanud sõna võtma just asjasse puutuvatel teemadel a la "Maraton on ainult jooksmiseks!" või "Maratone on liiga palju!" või "Maratoniturism on loodust lammutav!" Aga nagu üks tuntud kaasa-aegne vene vanasõna juba teab, siis "получилось, как всегда"! Aga võin nö käsi südamel öelda, et taaskord ei olnud süüdi mitte mina, vaid ikka see kehv ilm ja ilmselgesti ka see rahvusvaheline imperialism!
Finito oli vasakult paremale Cannes' rannapromenaadil
La Croisette'l. Tuul 18-19m/sek, puhanguti kuni 30m/sek.
Foto: Raul Andresson
Aga hakkaks taaskord Agu Sihvka kombel algusest, ehk siis läheks juurte juurde ning alustaks sellest, et kunagi suvel ilmus interneti avarustesse teade Jooksupartneri poolt korraldatavast maratonireisist Prantsuse Rivierasse. Kuna ma polnud oma lühikese elu jooksul veel sinnakanti saanud ning ka maraton ise tundus põnev, sai ennast kirja pandud. Eelmisel neljapäeval Nizzas maandudes tänasin nii ennast kui Jooksupartnerit südamest selle eest, et sain neljaks päevaks välja kaamosekupli alt nautima sellist keskmist Eesti suve novembrikuise Vahemere ääres. Südamest seetõttu, et sain reisi eest 100% ära maksta suvel, praegu ma poleks selleks lihtsalt kusagilt vahendeid leidnud!
Nietzsche rajal laskumas mere poole...
Marathon is Nice! Yes, I Cannes!
Usun miskipärast, et nö suurele grupile eriti see ei meeldinud, et me kohe esimesel päeval koos elukaaslasega nö ära kadusime ning asusime piirkonda omal käel avastama. Aga kuuldes hiljem teiste aruandeid äranähtud vaatamisväärsuste kohta, siis panime teistele ikka pika puuga. Monte Carlo kasiinost Nietzsche rajani Eze's või Herzeni hauast Nizza kalmistul kuni Picasso muuseumini (mina ise küll sinna ei jõudnud, olin sel ajal maratonirajal ja jooksin sealt mööda). Etteruttavalt võib öelda, et lisaks maratonielamusele sain ka täisväärtusliku kultuurilaksu! Ja et mitte nautida kultuuri tühja kõhuga, sai ikka ka kohalikku kulinaariat nauditud. Tagasiulatuvalt mõeldes oli see aga miskipärast vägagi itaaliapärane.,.....pasta-pasta-pasta!
Fettuccine Fellini.....mmmmm!!!
This is not a Miracle, that I finished! Miracle is, that I've got the balls to come to the start!
Kuigi ma hakkasin laupäeva õhtul veidi põdema, et kolme eelmise päeva jooksul sai liiga palju jalgsi ringi trambitud, siis gruppenführer Margus Pirksaar rahustas mind, et iial ei tea, milleks see hea võib olla. Üks mees olevat kevadel peale nädalast kogu perega Pariisis ringitrampimist maratoni isikliku jooksnud... Tundub, et ka mul oli sellest aeroobsest eeltegevusest kasu, sest mul pole ammu nii kerge joosta olnud, kui oli pühapäeval maratoni esimesed 30 kilomeetrit.

Stardihommiku kohustuslik grupikas hotelli Best Western Mondial'i fuajees.
Pain is temporary, Glory is Forever!
Stardist läksin rahulikult liikuma, eesmärgiga hoida pulssi 145 kandis. Kusagil 10km peal pani imestama see, et vaatamata pulsi samaks jäämisele hakkas jooksutempo tõusma. Nizza laht on läänetuule puhul vist Antibes all asuva poolsaare tõttu üsna varjuline, sest vaatamata eelmisel päeval antud tormihoiatusele oli seal ikka väga vaikne, meri sinas helesiniselt ja kerge tuuleke sasis palmilehti. Usutavasti sain ise esimese kümne kilomeetriga lihased soojaks ja hea jooksurütmi kätte, sest teise kümne tempo tõusis ikka märgatavalt:
10km - 1:04:55, lõigu tempo
6:29
21,1km -  2:15:00, tempo 6:18
30km - 3:13:04, tempo 6:31
Kolmanda kümne tempo viis alla 27-nda kilomeetri märgis aset leidnud peldiku külastus, minut järjekorda, teine tegutsemist ning taas rajale, aga 2 minutit oli läinud, see teeb 14 sekundit kilomeetri kohta ehk siis tegelikult oli kolmanda kümne netotempo seal 6:17 kandis. Aga see oli ka ilu lõpp, sest üle poolsaare otsa Cannes'i lahe poole väljumist selgus reaalsus:
42,2km - 4:33:22, tempo 6:35

Tegelikult lootsin väga sellise 6:15-ga jätkata, aga kohe esimene vastutuule sahmakas pani asja paika. Kui ikka puhub nii, et võtab sammu sassi, siis on raske joosta. Veel raskem on siis, kui merest soolast vett üle pea lööb või rajapiirded-sildid-palmioksad ringi lendavad. Tegu ei olnud küll Haiyan'i-laadse katastroofiga, mis hiljuti Filipiine tabas, aga tol hetkel seal joostes tundus küll, et olen sattunud taifuuni keskele. Kohati polnud mõtet joosta, vaid tuli käed põlvedel kummargil edasi liikuda.....
Viimastel kilomeetritel olin kätte saanud Kairi ja Tiiu, kellega olin koos startinud ning murdsime üksteisevõidu tuult lõpuni, kõigile läks kirja sama aeg.

Tuulevaiksel ööl.........
Tegelikult oli kerge jooks, need ülaltoodud paksemas kirjas lõikude alguses toodud tsitaadid lugesin jooksu käigus välja kaasjooksjate selgadelt. Tegelikult on tore selliseid nn sõnumitoojaid rajal kohata, teevad kohe tuju paremaks!!!
Sponsored by Kronenbourg...
Olen nüüdseks korraldanud või parajasti korraldamas 3 kevadist Hispaania rattalaagrit, 4 sõitu Vasaloppetile ning mitmeid väiksemaid sõite rajatagustele nii ratta- kui ka suusamaratonidele. Nüüd ampsan uue suutäie ning asun uuele rindele! Esimese pääsukesena pakun välja Divina Pastora maratoni Valencias novembris (ilmselt 16.11) 2014! Olen seal ise jooksnud ning ka rattalaagrite käigus selle linnaga lähemalt tutvunud. Teen veel eeloleval kevadel endale asjad lõplikult selgeks suunal lennujaam-hotell-start-aftekas jne. Kui on huvilisi, kes on huvitet järgmise aasta novembris Hispaania päikese alla organiseeritult jooksma minema, andke aga teada, saaks hakata organiseerima....
Bentley, AMG, 2x Maserati, BMW GT, Cayenne jne

teisipäev, 5. november 2013

Lidar vs ilves!!!

Läinud kevadel raputas Eestit ootamatu teade, et meie suure uhkuse, Baltimaade kõrgeima mäe Suure Munamäe, tipp ei asugi tegelikult 318,1 meetrit üle merepinna, vaid hoopis 90cm madalamal, ehk siis 317,2 meetri kõrgusel. Šokk missugune, ja kõigepealt asuti netikommentaariumites mäe madaldamises süüdistama muidugi lätlasi?!? Teatavasti on nende Gaizinkalns vaid 6,2 meetrit Munamäest madalam ja just need lisavarbalised peaksid evima peamist motiivi meie mäe madaldamises ja enda oma upitamises. Sest oma mäe otsa ehitasid nad ju kunagi lausa 45 meetri kõrguse punasest rabedatest savitellistest vaatetorni, et siis vähemasti selle tipp Munamäe 29-meetrise vaatetorni tipust kõrgemal asuks!!!
Õnneks sai mõistus võitu ja see monstrums lammutati
eelmisel aastal....
Aga mitte sellest Läti mäest ei tahtnud ma rääkida, vaid ikka meie mägedest. Olen ju mina võtnud endale püha kohustuse vedada edasi Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi poolt 1998. aastal algatatud Lumeilvese ehk Eesti 20 kõrgeima tipu vallutamise projekti. Ning just seetõttu raputas see Lidar'i poolt nö ümbermõõdetud mägede kõrguste avaldamine üsna kõvasti mindki, sest olen ju senimaani oma Lumeilvese matkasid korraldanud ikka Eesti 1995. aasta põhikaardilt leitud tippude alusel. Ehk siis jõuan nüüd välja käesoleva postituse pealkirjani - kumba siis tulevikus usaldada, kas lennukilt teostatud laserskaneerimist (Lidar) või topograafilist põhikaarti?
Läinud laupäeval matkalistega topo18-nda või lidar15-nda ehk Olgluiõ mäe otsas....
Ausalt öeldes ei ole mul õrna aimugi, kuidas topograafilist kaarti tehakse ehk siis kuidas on senini nende Haanjamaa mägede kõrgused välja arvutatud. Mäe suhtelise kõrguse (jalamilt vertikaalselt tippu) saab ju kasvõi tavaliste maamõõduvahendite ja koosinuste abil välja arvutada, aga kuidas arvutatatakse selle mäe jalami kõrgust merepinnast? Lähim meri on ju Munamäest näiteks ca 200km kaugusel. Aga nagu siin meie elus on palju asju, millest me muhvigi aru ei saa (a la kuidas ikkagi see onu telekasse mahub?), siis me tavaliselt lihtsalt lepime sellega ja oletame, et Munamäe tipp on ja ongi kogu aeg olnud 318,1m kõrgusel üle merepinna..... Ja olekski leppinud ja elanud selle ja ka muude mägede kõrguste teadmisega rahulikult edasi, kui poleks tulnud seda Lidari't koos oma uute andmetega!
Kobras tegi ojanirest jõe, aga tegi sinna ka silla. Pole paha, ütleks Villu!
Ehk siis kui tahad Olgluiõ-Korgõmäe pealt Tsälbamäele minna,
pead selle kopratammi üles leidma, sest ümberringi on meri....
Lidar'i abil mõõtmine on ju ikkagi uus tehnoloogiline progress seniste vananenud mõõtmisviiside kõrval ning iga progressiivne kodanik, kes kasutab nutitelefoni, internetti ja kõike muud tänapäeval pakutavat, peaks koos uuendustega ka Lidar'i uue infoga kaasa jooksma ning selle heaks kiitma. Mina ise olen küll vägagi uuendusmeelne, kasutan nii endomondo't, pulsikella kui ka nutitelefoni, kuid olles lugenud mõnede autorite kahtlusi seoses taimestiku olemasolu ja Lidari täpsusega, muutusin ka ise veidi skeptiliseks. Eriti skeptiliseks muutusin siis, kui võtsin endale ette selle nö mägede muudetud kõrguste tabeli, millest suutsin välja lugeda teatud seaduspärasusi mägede kasvamise või kahanemise kohta.
Seakari, mitte Tallinna raad... mitte, et need paremad oleksid...
Aga rada Plaani Jaanimäe ja Vaartsmäe tippude vahel, mida kaudu läheb nii
Samsungi, Tour de Rõuge kui ka Haanja100 rattarada, on täiega üles küntud!!!
Olen nüüd juba kaheksa aastat mööda neid tippe kolanud ja tean täpselt, millise mäe tippu katab tihe kuusik ca 30-35 meetriste kuuskedega, millised tipud on täitsa lageda peal või millised tipud on nende aastate jooksul kas lageraiestatud või hoopistükkis võssa kasvanud ning suudan vastavalt eelpool toodud tabelile välja joonistada skeptilisuse mustri. Kindlasti esineb ka erandeid, aga need ainult kinnitavad järgnevaid reegleid:
- kui mäe tipp asub tihedas kuusikus, on ta üldjuhul varasemast kõrgemaks mõõdetud (nt Rohtõsuu-, Haraga-, Ollõ-, Jänesse-, Kuku-, Hardo-, Valgõliiva-, Tuhkri- ja Vaartsmägi 2)
- kui mäe tipus on viimase paarikümne aasta jooksul toimunud lageraie, on see mägi tuntavalt madalamaks mõõdetud (nt Kaldõ- ja Tsardsõmägi)
- kui mäe tipp on olnud kunagi lage rohumaa, kuid nüüdseks veidi võsastunud, on Lidar need mäed veidi kõrgemaks mõõtnud (nt Papisöödu-, Kullipera-, Luku-, Olgluiõ-, Kirbu Esändä- ja Häälimägi)
- Munamägi ja Vällamägi ning ka Kerekunnu- ja Tsälbämägi on omal ajal kõrgeimatena ilmselt nii täpselt ära mõõdetud, et neid see Lidar'i ülemõõtmine palju ei kõigutanud, sentimeetrid siia-sinna
Plaani Jaanimägi on vaid 10cm madalamaks mõõdetud, seepärast on paaristõuge abiks....
Oot-oot, aga miks see mägede kõrgus ikka nii oluline on? Ilmselt keskmisele eestlasele, kes elab 3-toalises korteris ja sõidab punase VW Golfiga, see ei olegi oluline. Aga nendele ilmselt ca tuhandele seiklusspordi huvilisele, kes on 23. veebruaril 2014 naasmas juurte juurde (esimene Winter Xdream toimus Haanjas 20 tipu vallutamisena), ehk siis on osalemas järjekordsel Winter Xdreamil, on see üsna oluline, kas välja reklaamitud neid ees ootava Eestimaa 40 kõrgeima mäe vallutamise osas tuleb plaani pidada topograafilise kaardi alusel või võtta ette Lidar'i poolt koostatud mägede nimekiri. Igatahes läinud laupäevasel matkal ühe laheda seltskonnaga 40-t nn topomäge ühe päevaga vallutada üritades kohtasime Iisraelimäe otsas ka Xdreami tegelasi Tarmo Siimsaaret ja Tõnis Ermi (taas üks maailmameister, mul vist veab nendega viimasel ajal), kes olid üsna kidakeelsed ning vastasid meie küsimustele vägagi ümmarguselt, a la meie tipud (loe: topotipud) on ilusamad, aga Lidar'i omad teevad jällegi raja lühemaks! Mine sa võta siis kinni!
Xdreami juhendis on kirjas, et looma jõul liikuvate abivahendite kasutamine
on keelatud. Et siis kas hobune on abivahend, mis liigub looma jõul???
Ehk siis, kes tahab talviseks Winter Xdreamiks tõeliselt valmis olla, peab oskama üles leida nii senised 40 kõrgeimat mäge kui ka Lidar'i poolt mõõdistatud 40 kõrgeimat tippu. Topokaart koos 40 tipuga on mul pdf-ina olemas, teen lähiajal ka Lidar'i tippude kaardi valmis, kel huvi, võin sheerida!!!

Aga palju rohkem ootaks ma arvamusi, kumb suund on õige? Kas usume vana topograafilist meetodit ja seeläbi põlistamine need olemasolevad 40 tippu igaveseks või võtame üle moodsa tehnoloogia ning usume, et vaatamata mäetippudel kasvavale taimestikule (kõrgusega ca 1-40 meetrit) mõõdetakse lennuki pealt 2400 meetri kõrguselt mäetippude senised kõrgused õigemaks?

Quo vadis, Lumeilves?


Tänud ja viited: Tõnu Oja
Fotod: Paul Lumi, Internet (Gaizinkalnsi torn)

reede, 1. november 2013

Kevadlaager Hispaanias, vol4, 26.03-9.04.2014 (KOHAD TÄIS!!!)

Suveaeg läinud, pimedad õhtud taga. Kaamos surub peale. Mis aitaks?

Ma tean ühte sõpra, kes võib une pealt öelda, mitme päeva pärast ta tuleval kevadel laagrisse lendab! Kuigi see lend on alles 5 kuu pärast, teab ta täpselt, mitu päeva on veel jäänud ning see aitab tal sellest kaamosest üle olla. Kindel värk!
50km kaugusel laagripaigast Cullera mäe otsas.
Indrekust vasakul Denia mägi Montgo, paremal siledad teed...
Olen koos sõpradega organiseerimas 2014. aasta kevadlaagrit Hispaania parimas piirkonnas - Costa Blancas. Seda, miks ma lähen juba neljas aasta täpselt samasse kohta, ei olegi võimalik üheselt seletada. Ju siis on sellel paigal, keskusega Denia nimelises linnas, mis asub Valencia ja Alicante vahel, mingi eriline fluidum. Või on põhjuseks väga tihe heade teede võrk või valikuvõimalus, kas sõita siledat maad või murda mägesid? Või on meelitajaks seal kandis viimasel kolmel aastal valitsenud ideaalilähedane ilm? Või on asi veel milleski muus? Täpset vastust ma ei tea, aga kindlalt tean seda, et lähen sinna tuleval kevadel taas tagasi ja kutsun teidki kaasa!
Mitte ainult rattaga! Mägimatkal Montgo otsas!
Kuna?
Mina laagri korraldajana olen ise kohapeal 26. märtsist 10. aprillini. Üks majatäis (6 meest) lendavad kohale näiteks 28.03 ja tagasi 09.04, üks pere on tulemas 26.03-8.04 jne
Hinnanguliselt on ca 300 eestlast sel ajal seal piirkonnas!
Elamine?
Elatakse üldiselt 6-10 kohalistes majades (villades, kus on 3-5 kahekohalist magamistuba, elutuba, köök, 2 vannituba, terass, katuseterass, pesumasin, gaasipliit, külmkapp, köögiriistad), aga võimalikud on ka väiksemad majad. Kuuese-kaheksase maja hind on max 15€/öö inimese kohta. Mõned näited majadest:
La Yuca 10-kohaline
La Paloma 8-kohaline
La Gavina 6-kohaline
Meri on kohe aia taga, näiteks La Yucast rannajooneni on ca 30 meetrit. Õhutemperatuur on selline keskmine Eesti suvi 20-25° C, merevesi on olnud ujutav!
Laagri territoorium on kinnine, võõrad hoovist läbi ei käi. Kolme aasta jooksul ei ole olnud ühtegi insidenti!
Laagri villade vahel...
Transport?
Kuna ma ei orgunni laagrit rahateenimise eesmärgil, siis broneerin ainult majad, viin teie kraami (ratas ja kohvrid) mööda maad Hispaaniasse ning teen lennujaamadest (Alicante, Valencia) transfeeri laagripaika.
Rattakasti (max20kg) + kohvri/koti (max 20kg) veo eest Eestist sinna ja tagasi küsin 100€. Transfeer lennujaamast maksab 40€ jagatuna sõitjate arvuga (max 8 kohta)!
Hispaaniasse tuleb teil ise kohale saada, mina võin anda ainult soovitusi:
1. Mugava inimese kallim variant - Lufthansaga Tallinnast üle Frankfurti Valenciasse, edasi-tagasi 308€.
2. Air Baltic Riia-Barcelona-Riia ca 177€, sel juhul on vaja rentida auto, millega sõita Barcelonast laagripaika (ca 480km).
3. EasyJet Tallinn-Gatwick-Alicante üks ots 75€, tagasi näiteks Ryanair Alicante-Kaunas (65€). Kaunasest bussiga Tallinna (39€).
Kindlasti on variante veel ja veel, kõikide vedajate graafikud ei ole veel ka nii pikalt väljas!
Vitamiinid otse puu otsast
Hind?
Eelnevalt sai siin erinevaid hindasid välja pillutud, aga kokkupanduna maksaks selline keskmine 12-päevane laager keskmise hinnaga lennuga umbes 500 eurot inimese kohta + söök, mis on aga kamba peale tehes ja eriti Hispaanias sigaodav! Nüüd ja praegu ehk siis novembris tuleks kõigepealt ära osta lennukipiletid, siis tuleks ära maksta majade broneeringutasu (pool hinnast) ning alles märtsis siis teine pool elamisrahast ja asjade transport.
Õhtuooteks bruschettad? Miks mitte?
Hetkel on laagri hingekirjas juba 19 inimest (11 ratast). Majasid peaks jätkuma, aga rattakohti on veel vaid 14!!!
Ootan küsimusi, broneeringuid aadressile info@haanjamatkad.ee, telefon 511 4179