Veebipäeviku algseks eesmärgiks oli tutvustada teed raudmeheks saamiseni. Peale kolmekordseks Ironman'iks saamist kajastan siin oma erinevaid ettevõtmisi spordiradadel - kas siis ise osaledes või korraldades!
Vahel harva, kui miskit sita keema ajab, tõmban üles purje, et oma arvamus välja öelda!!!
Neli aastat tagasi tehtud postitust toonase Haanja100 telgitagustest on eile-täna loetud rohkem kui 200 korda. Kuna nii vana asja vastu on nõnda suur huvi, siis proovin ka selle-aastasest sõidust ja justnimelt selle erilisusest midagi kirja panna, liiatigi veel kui seda 6 päeva tagasi toimunud sõitu on juba siin-seal nimetatud aegade raskeimaks või siis pandud ühele pulgale seniste legendaarsete sõitudega aastatel 2004 ja 2009!
H100 start aastal 2004. Esimestest meetritest alates märg...
PS! Esimest ja viimast korda mindi teele Kubija Laululavalt!
Esimene Haanja100 aastal 2004 oli uus asi, tol korral ei suutnud keegi endale ette kujutada, et kusagil Eestimaa pärapõrgus astutakse korraga nii suur samm meinstriimist kõrvale ning senini rattamaratonidel kruusateedega harjunud ratturid visatakse nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes jääkülma vette! Seninägematu hulk singleid, imevaid põlluteid, vedelaid-voolavaid kruusakaid ning seda kõike tavapärase 50km (OK, TRM oli siis 63km pikk) asemel tervelt 100 kilomeetrit, tagatipuks veel lausvihmas ja vaid paari soojakraadiga, sekka ka lörtsi. Seni Eesti kuulsaima (küll korralduslikult untsu läinud 1999 Keila) mudamaratoni asemele asemele oli tulnud uus tegija.
Haanja100 rada anno 2009! No comments!
Aastal 2009 sõideti juba kuuendat Haanja100-t, seega oli rattaüldsus juba teadlik raja raskusest kui ühest tegurist. Vahepealsed sõidud 2005-2008 olid möödunud suhteliselt (Haanjas on suhtelisusel oma mõõde) kuival rajal, lisandusid uued võitjad Aleksejs Saramotins, Raivo Maimre, Erki Kukk ja Jaan Kirsipuu, osavõtjate hulgas olid ka hilisemad väga kõvad tegijad Kanks ja Vader. Stardis oli valitsev Euroopa XCM meister Allan Oras ja veel mõned kõvad hilisemad tegijad, nagu näiteks Martin Loo ja ka oma ainsa esituse H100-l teinud Massa. Haanja100 nö tavaosalejate valvsus oli aga aastatega raugenud, kuni Haanja lajatas taas, seekord ikka korraliku, läbivajuva ja ratta agregaatide külge kleepuva Haanjamaa savimudaga.....
H100 start aastal 2014, esireas Martin Loo ja Helsinki turult
H100 jaoks 40€ suvalise meesteka ostnud Marko Mutanen.
Aeg oli tulla tagasi juurte juurde ning kunagine idee või siis õigemini aade aastal 2015 uue raja sisse valada. Hakkasin juba suve hakul tööle, tegin õhtuseid väljasõite loodusesse, otsides uusi või siis pigem vanu unustatud radu, mis tahtsid vaid uuesti sisse lõikamist ja niitmist. Olümpiamees laskesuusas Margus Ader andis hea idee kasutada riigimaantee nr 2 alt läbiminekuks oma lapsepõlvekodu lähedal asuvat truupi. See aga omakorda võimaldas ellu viia ammuse unistuse vedada Haanja100 trass läbi Eestimaa sügavaima loodusliku augu - Kütioru! Kesksuvel proovisime koostöös Keskkonnaametiga, kas Tour de Rõuge proloogi 150 osalejat suudavad sealseid radasi rikkuda. Ei nad rikkunud ning tee Haanja100 vedamiseks läbi Küti- ja 16 järve oru oli lahti. Lisaks Kütioru radadele sai juurde joonistatud veel Kalporo kandi rajad, Umbsaare tööstusmaastikud ning Holsta-Voki kandi külade unustatud teed. Kokku tuli 100km pikkune ja 1827 tõusumeetriga ring, mida vanad olijad on lugenud aegade raskeimaks ning mille raskus ei tulenevatki nendest tõusumeetritest, vaid hoopis kruusakate puudumisest ja singlite rohkusest.
Holsta truup....
Rada sai aus, 5. septembril nö "avatud raja" sõidul ütles isegi kõike näinud Silver mõne koha peal "wow"! Tagasi vaadates sai rada isegi liiga aus, sest H100 karma otsustas just tänavu kolmandat korda paugutada, avades taevaluugid juba öösel enne starti ning kallates sõidu enda ajal vähemasti Haanja kandis peaaegu lakkamatult, muutes tegelikult väga kuiva maapinna pealmise kihi ehk 2-3 sentimeetrit murukamarat ülilibedaks rajaks. Vähem kogenud ja/või liigsileda rehviga sõitja liikumiskiiruse teeb libe rada kohe 2x aeglasemaks, sest peale paari esimest käna hakkab sõitja enese alalhoiu instinkt tööle ning suurem osa laskumisi ja ka tõuse võetakse jala. Lisaks libedusele on see muda ka nakkav, hakates kergelt rehvide külge ning sealt juba edasi lennates ratta liikuvate osade külge, blokeerides ratta veerevust, vähendades käiguvahetajate tööulatust, ummistades käigutrossside kõrid, imedes ketti hammasrattaga kaasa jne. Lisaks on Haanja muda halastamatu ratta osade hävitaja - piduriklotsid ja käiguvahetuse litrid on enim kuluvad osad.
Muda ja tulemus... Foto: MC Kramppi (Soome)
Kogu see muda segatuna aegade raskeima trassiga hakkas vikatina niitma osalejaid, nii tehniliste kui ka füüsiliste põhjuste tõttu pidi katkestama üle 70 osaleja, neile lisandusid õhtupimedas need, kes lihtsalt ei näinud edasi sõita! Kõige drastilisem kõne mulle sel õhtul kell 8 ühelt rajal olnud naisterahvalt oli selline: "Ivar, olen kusagil juurikases metsas järve ääres ning patarei on tühi!" Õnneks teadis ta umbeski oma läbitud kilomeetreid ning suutsime ta positsioneerida ning metsast välja saada. Mitmed juba finišisse jõudnud osalejad tormasid autodega rajale otsima oma sõpru-elukaaslasi-klubikaaslasi, et viia neile lambid. Mõned jõudsid kohale, mõned mitte!
Kaks viimast.... Foto: Külli Leola
Kuigi kedagi metsa ei jäänud ja viimased hullud laekusid õnnelikult Kubijale kell 22:21, siis minu jaoks oli see pimesikumäng ikka niivõrra närvesööv, et uueks aastaks teen uued reeglid. Esiteks viin sisse karmima korra kontrollaegade ja nende täitmise üle. Finišis ootame kõik tulijad ära, aga teedeületuse turvamine ja toitlustuspunktid lõpetavad töö etteantud kellaajal, mis on välja arvutatud minimaalse liikumiskiiruse 10km/h põhjal. Eriolukorra puhul (nagu sel aastal) lisame kontrollajale 10%! Kes jääb ajast maha, on rajal omal riisikol ja oma leivakotiga. Lisaks sellele paigaldame ca 20km enne finišit rajale turvamehe-kohtuniku, kes laseb sellest punktist alates teatud kellaajast rajale edasi sõitma vaid need, kellel on olemas toimivad rattatuled ja piisava akumahuga telefon! Ilma tuledeta rajale tungijad loeme katkestajateks!
Viimaste madallendurite maandumissrada Kubijal! Foto: Merike Õun
Haanja100 2015 on läbi, kohtume uuel aastal! Enne veel aga pean ümber lükkama ühel tuntud peldikusseinal levima hakanud kõlaka! Parafraseerides Mark Twain'i pean ütlema, et "kuuldused minu äkitsest rikastumisest on tugevasti liialdatud"! Nimelt olen otsimas osalise ajaga tööd novembrist kuni aprillini. Kui kellelgi on midagi huvitavat ja mulle sobivat pakkuda, andke aga mulle palun teada!
Olete te kunagi rattaga sõitnud (vabandust, naislugejad!) munadeni lumes? Või siis mitte sõitnud, vaid sumanud umbes 60 meetrit, ratas peakohal ja (veelkord vabandust, naislugejad!) munad märjad. Mina nüüd olen ja seda peale tänast esimest katset alistada (loe: üle mõõta) 8. juunil Samsung Estonian Cup raames toimuva Rõuge rattamaratoni rada. Etteruttavalt võib öelda, et ilmselt peale seda raja 18-ndal kilomeetril toimunud sumamist jäigi see tänasele katsele mineku hoojooks lühikeseks ja katse lõppes lati maha ajamisega...
5. mail, Viljandis, läheb lahti! Foto: Jaanus Ree
Nüüd muidugi ninatargad küsivad, et miks ma siis nii vara seda rada mõõtma läksin? Tegelikult ei ole ju vara, aga viimasel ajal ei tunne aastaajad enam hästi kalendrit ja laiutavad üle oma volituste piiride. Ja see niigi pikk ja ikka veel hambaid näitav talv hammustab tavaliselt kõige valusamalt just Haanjas, mille teine tuntud nimi, eriti ilmateadetes, on "Kohati"! Aga minna oli vaja, sest juba homme alustavad 1/8/500 nimelisest laagrist osavõtjad oma sõitmist Kõrvemaal ning plaanivad Rõuge raja järgmisel teisipäeval ette võtta. Minu tänaseks eesmärgiks oli rada üle mõõta ja saada sellest rajast gpx-fail, mida saaks siis vastavasse seadeldisse sisse tõmmates kasutada digitaalse teejuhina.
Hakkab see kevad lõpuks ka Haanjasse jõudma. Aga sellist
silmailu ei olnud kauaks...
Kell 12 panin siis Rõugest minema, algus oli ilus - päike paistis, lind laulis ja vesi voolas. Vaatamata sellele, et Rõuge rada ronib juba esimese 3 kilomeetriga ligi 100 meetrit, oli minna mõnus, sest tee oli kuiv ja kõva. Esimene lumi ilmus rajale 4,5km peal ja seal suutsin ka hooaja esimese nipliga maha saada, kui üsna korraliku hoo pealt sisenesin üsna paksu lumme. Õnneks oli kukkumine pehme, sest tervelt pool meetrit lund oli hoogu pidurdamas. Edasi sai sõita juba hooti, 100m sõitu, teine 100 sumpamist. Ja kui sõitu ei seganud lumi, siis ajas oma rida pori, ikka oma 6-7cm tõmbas ratast enda sisse, nii et ka allamäge oli vaja pulss punases tööd teha. 10km peale ehk Hallimäe kanti jõudsin veidi enam kui tunniga ja sellest kohast raja 12,5km peal, kus maraton ja poolmaraton lahku lähevad, hakkas košmaar pihta.
Raja 13-s kilomeeter, peale esimest lahknemist poolmaratoniga.
Edasi 3,5km mööda lund, sellest vahest 300 meetrit sadulas, siis edasi 2km sellist fifty-sixty't ehk vaheldumisi muda ja lund kuni 17km ehk Plaani Karjamõisa TP-ni välja. Plaanil sai veidi sõita, aga peale laskumist alla Kopra singlile saigi see hargivahe märjaks ning peale selle strateegilise koha niiskumist hakkas esialgne entusiasm vaikselt maha käima - labajalad olid juba ammu läbi vettinud vaatamata talvesaabastele ja matkabahillidele ning iga samm külmas lumes muutis need järjest tundetumaks. See Koprasingli kilomeeter sai läbitud ajaga 15:06!!! Liikusin veel kuidagi üle Plaani Jaani- ja Külamäe Kääraku ja Massimõrvari suunas, aga Käärakul läkski see latt maha. Füüsiliselt oleks ju jõudnud ka lõpuni lumes sumbates selle raja läbida, eriti veel, et kilomeetrid 45-55 olid kindlalt lumevabad külateed ja ega vaim ka alla ei andnud, aga kogu selle olukorra lootusetuse ja mõttetuse adumine oli see, mis pani mind otseteed Rõugesse tagasi sõitma.
Tegin Koprasingli peal liiga vara selle pildi ära, see munadeni lumi
algas seal eespool selle mahakukkunud kuuse juures...
23,8km ajaga 3 tundi ja 3 minutit suutsin mina täna rajal püsida. Mis aga järgmisel nädalal saab, kuidas need laagerdajad seda rada sõidavad, sellest juba järgmisel nädalal! Ise sõidan laupäeval Jõelähtme maratoni pikka, 80km pikkust, distantsi. Loodan väga, et seal lund ei ole. Ausõna, sellest valgest sitast on juba siiber!!!
....seisneb küsimuses, kas minna laupäeval Tartusse maratoni jooksma või mitte???
Miks ma peaksin minema:
- seadsin endale eesmärgi 2012. aasta lõpuks 10 läbitud maratoni kirja saada, seitse on hetkel purgis
- rääkisin kunagi 4-5 aastat tagasi Kelgule (mitte see komissar, vaid KTM (Klubi Tartu Maraton) päälik), et aeg on see jõhkralt vale nime all peetav kevadine jooks Otepäält Elvasse pikemaks teha. Kelk vastas, et rahvas pole veel valmis. Nüüd, peale SEB maratoni edu 2011 aastal (üle 1000 kodumaise maratoniläbija) on rahvas äkki valmis saanud ja Kelk nö viimasel sekundil rongile hüpanuna ka maratoni korraldamas. Ehk siis, kuna ma ise seda maratoni Kelgule peale ajasin, oleks ju minust viisakas ka ise esimesel korral kohal olla
- üle-eelmisel nädalal tehtud jooksutrennid olid paljulubavad, tegin enda kohta ikka hirmkiire (5:28) tempoga 10-kilomeetrise jooksu, mis ei jätnud jalgadesse mingit jälge, ehk siis viimaste nädalate töö oma kehakaaluga ja plaanipäraselt korralik treenimine hakkas juba vilju kandma
Miks ma ei peaks minema:
- üks vääramatu jõud nimega Haanja100 tuleb ja keerab vaatamata iga-aastastele lubadustele kõik selleks vajalik varakult valmis teha ning ära organiseerida ikka selle H100-eelse nädala nii kuradi pea peale, et alati jääb üks päev puudu ja trenni sel nädalal lihtsalt ei jõua. Nii läks ka seekord, vaatamata sellele, et isegi trenniplaan oli paika pandud. First things first, ehk tähtis oli see Haanja100 ära korraldada ning oma ambitsioonid unustada
- ei tahaks enam ühelgi tulevasel maratonil kõndida, aga see ligi 10-päevane auk treeningutes ilmselt viib taas selleni, et kusagil 30-nda kildi peal hakkab tee ees püsti tõusma. Viimasest, SEB maratonist jäi ikka nii hea maitse suhu, et ei tahaks seda ebaõnnestumisega rikkuda
- pole ammu kodus käinud, nüüd peaks selle Tartu Linnamaratoni pärast taas kodusõitu 4-5 päeva võrra edasi lükkama
Kindlasti on neid plusse-miinuseid veel, aga mis ma siis ikkagi teen? Jooksen ei jookse? Andke nõu!!!
Eile nihutati Sakus rajajooni. Senini ilmselt Eesti 100km pikkuste rattamaratonide raskuse edetabelit juhtinud Haanja100 sai eile haledalt peksa. Saku metsa rajameister Priidu poolt mahajoonistatud 25km pikkuse ringi neljakordne läbimine andis näiteks võitja ajaks 4:59.28, mis on 11 minutit aeglasem kui eelmise Haanja100 võitja Allan Orase sooritus. OK, muidugi võib vaielda, et eilne võitja ei ole ikka Orase masti mees, aga kuidas siis kaotas eilne kolmas jalg võitjale kalendriga, ehk 20 minutiga. Ja see kolmas mees ei olnud keegi muu kui Kodar ise!?!?!?
Kodar kanarbikku niitmas!
Aga ok, las ässad tulistavad omasoodu, seal tagapool oli palju huvitavam. Peaaegu kolmenädalane regulaarne treenimatus ei olnud erilist mõju avaldanud. Stardist sain ilusti minema, esimestel uutel singlitel (Käsna ja Puumuna singlid) püsisin ilusti pundis (omade, mitte liidrite). Järgnenud vanemad ja kõvemad rajaosad (Seljandiku, Pommiaugu, Kibuvitsa, Pauna singlid ja isegi Oja singel) olid tõsist kaifimist väärt. Elu oli lill. Peale üllatavalt sõidetavate Lenduri, Veneetsia ja Mürsu singlite läbimist aga algas paras peavalu. Rajameister oli vist lindirulliga võsast läbi jooksnud ja seal mingis meeleheitehoos lindijupikesi rabamändide otsa riputanud. Kogu see loomakari pani esimesel ringil vist igaüks oma trajektoori, sest sellist konkreetset jutti maha ei jäänud. Mõtlesin nendele uutele osadele juba uusi nimesid välja, nagu Svammi, Nuustiku, Lõputa, Mõttetu jne singlid. Siis järsku peale Igivana singlit oli mets tiirutavaid mehi täis, isegi liidrite hulka kuuluv Tarmo Neemela mängis seal peata kana! :) Kiire kõne rajameistrile ja kamba peale leidsime õige juti taas üles. Ja see ringi lõpp ehk viimane 7km oli ikka tõsiselt raske, tipnedes eelmise aasta uudis-singli Pokumaaga. Esimene ring sai läbitud ajaga 1:45, mis tegi kohe korrektuure eeldatavas lõpuajas. Ees terendas selline 7,5-8 tunnine tööpäev. :))
Pokumaa singel, märjaga läks asi libedaks!
Teine ring oli rahulikum, sai oma sõitu sõita ja veidi tempot maha võtta. Rabadesse hakkas juba nö korralik jutt tekkima, mis tegi need uued singlid sõidetavamaks. Kahjuks trügis kaarte segama tugevnev vihm, mis muutis uued singlid imevaks, vanade singlite juurikad ja ka rajal olevad kümned-ja-kümned sillad väga libadaks. Teine ring sai läbitud 1:47-ga, siis tegin pikema toidupausi, kuna 3,5 tunniga oli kõht ikka korralikult tühjaks läinud. Hernesupp, banaan, leib, kurk, ohtralt jooki ja edasi.
Veel on rattal üle ühe käigu ja meel hea!
Kolmandal ringil sai 10km sõidetud, kui hakkas tunne tulema - selline mõnus ja hea tunne, et mõnus on sõita. Käed ja õlad olid küll väsinud, kuid jalad töötasid üllatavalt hästi. Mitu selga tuli vastu ja suutsin need seljad ka üsna pikalt maha jätta. Peale Mürsu singlit oleval uuel kraaviäärsel singlil käis saatuslik krõks - käikari kõrv (4tk 3 hooajaga!!!) andis saba ja ees ootas mehhaanikutöö.
Hand-made singlespeed!
Mott läks vulinal piki remondipaiga kõrval olevat kraavi pidi oma teed, niipaljukest veel sisu jäi, et otsustasin sellise konfiga vähemasti 3 ringi lõpuni sõita, et Saku100 Juurikaprofessori (kogu Saku100 ajaloo jooksul enim kilomeetreid läbinud osalejad) arvestuses mitte väga kaugele kukkuda. Täpne ülevaade hetkel puudub, aga 100km sõitmise puhul oleks ma selles arvestuses ilmselt esinelikusse tõusnud. Kulgesin oma singelspiidiga kuidagi 3 ringi lõpuni ja sinna see seekordne 100 läbimine seekord jäi. Ilmselt oleks suutnud ka selle lonkava rattaga veel ühe ringi ära teha, aga kell kuus pidi lapsehoidja jalga laskma ja enam ei olnud aega..... Kahju!!!
Tegijal tegija nummer ja ka kollane lint rattal!!!
