Kässar maha, kui tõmmet on!

Eelmises postituses kirjeldet kässarit tõmbama sundinud olukord sai tookord tegelikult lahenduse juba 24h hiljem, sest jäin Tartu linnamaratoniks Haanja100 korraldamisest taastumisega just niipalju, ehk ühe ööpäeva võrra, hiljaks. Minu jaoks ärajäänud linnamaratoni õhtul ja ka järgmisel päeval käisin oma single-speediga Harku ringi sees olevate singlite peal ukerdamas, sõitsin ringi Pääsküla rabas ja selle ääres oleval 2km pikkusel singlil, kruisisin Ülemiste järve ääres ja Mustamäe klindi serva peal. Ühesõnaga, tegin pikki ja taastavaid trenne rattal, sekka mõned lühemad jooksuotsad ning see aitas.

Harku metsas on ka muid radasid kui see 8km pikkune stammring....

Aitas üle saada Haanja100 poolt organismis tekitatud kaosest, taas sisse elada normaalsesse unerezhiimi ning olla valmis ..... senise elu pikimaks maratoniks. Jah, olin endas üsna kindel, et niikaua, kuni ma mõnda tõsist mägimaratoni, a la Zugspitz või Mont Blanc, pole lõpetanud, jääb minu Kopenhaageni Ironman'i sees joostud (loe: ca 27km ulatuses kõnnitud) senine kehvim maratoniaeg 5:37:24 "ületamata"! A võta näpust, 9. oktoobril toimunud Eesti Maastikumaratonil suutsin ma sellest "habemega rekordist" 4 minuti võrra veel aeglasem olla. No eks siin ole omajagu õigustusi ka, nagu näiteks ca 1,5km pikem rada, mis sarnanes kohati kuumaastikuga, sisaldades ca 400 tõusumeetrit või siis mingi 6km enne lõppu rajal kohatud sõbrad, kes sundisid mind koos endaga lõpuni vantsima, kuigi sain kusagil poolel maal korraliku jooksutuhina sisse. Igatahes oli see vast üks vinge maraton, totaalselt erinev nö tavalisest linnamaratonist ning seetõttu ka äärmiselt põhjalikult mälusoppidesse süübiv jooks. Mina kiidan korraldajaid ja kutsun kõiki üles 8. oktoobril 2017 Kõrvemaale äärmiselt mõnusat jooksuelamust saama!!!

Sõpradest "piduritega" Aegviidus finitos... Foto: Eesti Maastikumaraton

Kuigi ma tavaliselt maratonist lühemaid distantse ei jookse, väisasin läinud nädalavahetusel üle 5 aasta taas Saaremaa Kolme Päeva jooksu. Noh, mingil määral on siiski tegu maratoniga, mis küll läbitakse kolme päeva jooksul. Kuna viimased jooksuotsad on peamiselt olnud 42,2km pikkused, siis oli mul raskusi esimesel distantsil, reedese 10km peal, ennast liikuma saada. Õnneks oli nö käepärast võtta üks Contra, kellega koos võrokeeli mölisedes sai see kümp läbitud üliaeglaselt, umbes 4:45 maratoni lõpuaja tempos. Aga see-eest oli ülilõbus ning isegi omamoodi kahju, et see finišijoon nii kiiresti tuli.

Teosammul, laibakas taga tulemas... Foto: Saarte Hääl

Saaremaa jooksu peamine magnet on teatavasti see, mis hõlmab lõpuprotokollis olevast jooksuajast ülejäävat saarel viibitud aega, ehk siis afterrun'i - spaas lebotamine ja muu asjalik-ontlik seltsielu Kuressaare (kahe)kümnetes erinevates söögi- ja joogikohtades. Reede õhtul oli peale Grand Rose spaas kontide leotamist linna peale minnes siin-seal jooksuseltskondi märgata, arutati elavalt möödunud/tulevaste etappide ja muidu maailmaasjade üle. Laupäevane etapp, see pikim, joostakse tavapäraselt Sõrve säärel Torgu kuningriigis, nii ka sel aastal, kuid jälle muudetud rajal. Asusime stardist harjumuspäraselt koos Contraga teele, seekord lastes endid erinevatel huvigruppidel nende tempoga kaasa kiskuda. Möla, iga kilomeetri anekdoodid, muu chitchat ning 16km läks lennates, sedakorda oli lõpuajaks 4:30 maratoni lõpuaja tempo. Peale jooksu käisin ära ka kohas, kuhu ma polnud varem sattunud - Sõrve sääre tipus.

Vaatamata korralikule tormile oli Kuramaa näha (seal laeva taga)!

Teise päeva õhtul peetakse kolmepäevajooksu pidu maha kohalikus naitklaabis, mis seekord küll rohkem linnasaunana tundus, sest sinna kogunenud rahvamassi jaoks oli selles kohas liiga vähe ventilatsiooni. Tõelised tegijad olid need, kes tantsupõrandal üle paari tantsu vastu pidasid, olgu siis põhjuseks saali lämbus või tantsuõhtu dj pime armastus 90-ndate tümaka vastu. Mina nii tegija enam pole, pidasin vastu südaööni. Hommikul kell 11 taas starti, ees ootamas viimased 16km. Contra oli kusagile kadunud, ei näinud teda terve jooksu vältel. Hiljem selgus, et ta oli jooksu alguses Evelin Taltsile tempot teinud ning lõpetanud jooksu eelmisest päevast 22 minutit kiiremini, välejalg sihuke! Ise alustasin taas rahulikult, aga kusagil 6km peal vajutasin veidi juurde, 9km peal veidi veel ja viimased 5 kilomeetrit läksid juba alla 6 minuti, viimane lausa 5:20-ga. Hea oli tunda, et vaatamata kolmandale päevale jalad liiguvad ning tõmmet ja tahtmist jätkus! Viimane etapp sai läbitud 4:15 maratoni lõpuaja tempos, kolme päeva kokkuvõttes siis 42,2km, aeg 4:29:41 ja 555. koht!

Võitlusvaim tagasi, aeg on mõõk haarata!

Täna õhtul tegin kodurabas veel kümneka peale, kolmest jooksupäevast pole ühtegi jälge, kässar on maas! Järgmisena siis Haanja Ultra100 raames maraton, järjekorras kuuekümne esimene. Vana aasta õhtuks tahaks 70 purki saada, ehk siis 10 maratoni sel aastal veel ees. Sajanda tärmin on küll kuratlikult lähedal, aga alla veel ei anna!

Saaremaa 1/3

Täna kell 16:30 anti Kuressaares start 38. Saaremaa Kolme Päeva Jooksule. Tegelikult osalen ma sellel jooksul esimest korda (Kuressaares endas sai viimati käidud vist 1995), paberite järgi olevat ma ka 1986 sellel jooksul osalenud. Olin siis Riias noorsõdur ja mitte mingi ime läbi ei oleks ma siin saanud olla. Arvan, et mu noorem vend käis siin 15-aastasena ja minu dokumendiga ja ilmselt pidu panemas .... sest kirjas on DNF.

Aga see selleks, ajalugu on ürituse kodukal saadaval ja nähtaval. Täna aga joosti 2011 aasta esimest etappi ja distants oli 10km. Etteruttavalt peab ütlema, et rada oli ülitäpselt mõõdetud ja märgitud. Iga kilomeetri märgi juures tegi endomondo taskus häält, ehk siis ka kilomeetri märgid olid paigas. Alustasin ülirahulikult, eesmärgiga joosta 10km täpselt tunniga, hoida pulssi madalal ja teha mõnus treening. See vene vanasõna on ikka krdi hea, sest taas läks nagu alati. Esimene km läks märkamatult tempoga 5:30, järgnevad juba tõusvas tempos:

1 km	5:30
2 km	5:20
3 km	5:18
4 km	5:17
5 km	5:15
6 km	5:09
7 km	5:06
8 km	5:01
9 km	4:57
10 km	4:36

Kusagil poole maa peal hakkas igav tuimalt joosta, tunne oli ülihea, hingamine korras, jalad OK. Tõstsin jala maast rohkem lahti, tegin pikema sammu ehk siis tõstsin tempot. Kõige parem tunne ongi sellest, et suutsin kogu maa joosta tõusvas tempos. Palju parem on lõpu poole teistest mööduda, kui teisi mööda lasta. Viimasel neljal kilomeetril ei möödunud minust keegi, ise aga korjasin järjest skalpe. Mõnus!

Paar kilti enne lõpujoont! Foto: Simmo Kikkas

Homme siis ees ootamas 16.195km Sõrve säärel ja pühapäeval 16km Kuressaares, eesmärk võtta asja rahulikult...ha-ha-ha....no tegelt tahaks ikka kolme päevaga maratoni alla 4h saada. Eesmärk on raske, aga võimalik. Tuleb ainult pea külmas hoida ja esimesed kilomeetrid omas tempos teha! Simpel???

Ja veel - Arabella hotell, kus mul oli L-P koht broneeritud, andis juba täna mulle toa välja ja küsis selle eest............30€!!! 30 eurot kahe öö eest üksinda kaheses toas (telekas, dušs, külmkapp jne). Ma olen senini arvanud, et kogu Saaremaa on orienteeritud turistide lüpsmisele ja olen ise ka ühte teatud legendi levitanud: kui Saaremaal tee ääres vett küsida, siis tahetakse liitri eest paar krooni, Hiiumaal vett küsides saad kauba peal ka öömaja tasuta! Enam ma kunagi seda legendi ei levita, ausõna!!!!

Puhkamine paneb keha valutama

Eelmisel sügisel lõin 15-ndal oktoobril labida maasse. Ehk siis alustasin vundamendi ladumist käesolevaks hooajaks, eelkõige Finale Ultimoks. Ka sel sügisel oli plaan ligikaudu samal ajal alustada, aga organism, täpsemalt siis valutav selg ja tuikavad lihased, sundisid varem tosse jalga tõmbama ja rajale minema.

Nüüd, pärast kolme treeningpäeva, mille jooksul olen läbinud joostes-kepikõndides ligi 28 kilomeetrit, on olemine kohe oluliselt parem. See on see sõltlase elu, kui uut doosi ei saa, kisub olemise pahaks. Nagu narkomaan, aga siis positiivse märgiga. Ka doktor Leho Rips ütles suvel, et organism on nagu tohutu keemiavabrik, mis vabastab just treeningu (pingutuse) ajal organismi teatud mõnuaineid. Ehk siis, kui tahad ennast paremini tunda, ära viska pikali, vaid mine õue.....

Aga jah, hooaja järgne puhkus kiskus erinevatel põhjustel pikale. SEB maratonist möödunud kuu jooksul sai lausa kolm korda spordiga tegeletud - kõik need korrad möödusid single-speediga metsa vahel, mitte treenides, vaid mõõtes, kord Haanja100, siis Haanja Jala100 radasid. Kokku siis kuu aja jooksul tervelt 10h ratta seljas. Lootsin küll Haanja100 järgselt varem liigutamisega alustada, aga Haanja100 rada maha võttes läks mõistatuslikult kaduma minu parema jala jooksujalats, mis oli mind eelmisest sügisest hästi teeninud, läbinud koos minuga ca 650km (sh 3 maratoni). Kui keegi selle kusagilt Haanjast leiab, siis vasaku jala toss maksab vaevatasu!

Esmaspäeval sai siis AT Spordist uued jooksujalatsid soetatud (aitäh meestele hea hinna eest!) ja õhtul kohe rajale. Kuna mahuhooaja alguses tavaliselt kunagi joosta eriti ei kannata (puhkuse kehakaal, jooksulihase taandareng jne), siis tegin esimeseks trenniks traditsioonilise kepikõnni, läbides 1:20-ga kaks Trummi viiest ringi. Allamäge sörkides oli aga jooksutunne nii hea, et üleeile ja eile sai juba nö puhtalt jooksmas käidud. Jalg kandis, tempo sinna 6:20-6:30min/km kanti ja kahe trenniga ligi 18km läbitud. Kusagilt midagi ei valuta, väsimust ei ole - ühesõnaga mõnus! Tunne on kohe nii hea, et homme stardin 38. Saaremaa Kolme Päeva Jooksul. 

Järgmine post juba Saaremaalt ja siis saab ka möödunud aasta (15.10.2010-14.10.2011) kokku võetud!