Nullist seitsmekümneni alla seitsme tunni....

... ehk siis harkisjalu stiili suusaõpe Naisteorus!

Siia-sinna piki Naisteoru põhja, jõgi pidevalt kõrval kohisemas...

Nüüd, kus oleme ETV vahendusel kuulnud kuulsate seiklustest ja lugenud onlainist teiste kuulsate "seiklustest", oleks paslik ise jutupliiats kätte võtta ja lihtsale inimesele maakeeli selgeks teha, mis imeloom see Marcialonga on, et läinud nädalavahetusel sinna lausa ca 160 eestimaalast oma palverännaku ette võtsid!

Pilt on illustratiivne ning ei kajasta asjade tegelikku seisu......

Jah, kui eestlased ei löö kvaliteediga, siis vaatamata oma väiksele rahvaarvule löövad nad massiga, olles selle aasta Alpide piirkonna suurimal suusamaratonil osalejate arvu poolest korraldajariigi ja kolme põhjamaa järel üllataval viiendal kohal, eespool kohalikke naabreid austerlasi, sakslasi, prantslasi, šveistlasi. Üllatavalt kohtasin ise aga rajal vaidi paari kaasmaalast ja ka pärast finišit Cavalese linna peal ei olnud neid eriti palju näha, aga noh start oli venitatud tunni aja peale ja rahvast oli kokku üle 10000, eks see vähene eestlaste nägemise protsent ka sellest johtu.

Cavalese pildistatuna meie elupaigast Caranost ca 200m kõrgemalt.

Aga asja juurde! Sinna-tagasi reis oli lihtne - Võru-Riia oma autos, sealt Münchenisse läti lennukiga, edasi ca 350km rendiautoga Cavalesesse, kohapeal sai liigutud korraldaja transpordiga ja peale maratoni sama teed tagasi - 3,5 päeva ja käidud - lisaks sai tutvutud ka mitmete tee peale jäänud vaatamisväärsustega, nagu 1800m kõrgused kurud, eesti "murdmaasuusahukukohamälestuskivi" Seefeldis, mõned kuulsad suusahüppemäed ja Müncheni lähedal asuv õllepood...

Julgustükk: sini-must-valgena Seefeldis....

47. korda peetud Marcialonga on üldjuhul selline maraton, mis ära ei jää (seni 3 juhust 1975 ja 1989-90) ning äärmiste olude puhul toimub lühendatud, 57-kilomeetrise versioonina (samuti 3 juhust 2007, 2015 ja 2017), seetõttu on sellele maratonile enda ca pool aastat ette kirjapanemine üsna lollikindel variant, et seal suusatada saab! Sai ka sel aastal, kuigi loodusliku lume piir algas mägedes seal kusagil 1300 meetri peal, olid korraldajad "itaaliapärase korralikkusega" suutnud ka lumepiirist madalamale ette valmistada "suusaraja laadse" toote!

Veel üks ilupilt, Garmisch-Partenkirchen, tagasiteel koju.

Pealkirja juurde naastes pean möönma, et kuna erialane ettevalmistus - ehk suusatamine lumel - jäi sel aastal enne maratoni tegemata, siis seda suuremat rõhku tuli pöörata tehniliste abivahendite parimale võimalikule ärakasutamisele, et selle hooaja esimesed 70 suusakilomeetrit ei kujuneks enesetapuks (loe: laen ühe "tuntud suusamehe" hiljutisest sõnavõtust)! Ehk siis, sajaprotsendiline pühendumine suuskade määrimisele, kompenseerimaks puudulikku kehalist ettevalmistust! Igatahes! Lisaks veel toitumine ja vedelike tarbimine, kompenseerimaks palavas alpi-ilmas toimuvat energiakadu ja ülekuumenemist! Etteruttavalt võib öelda, et suuskade määrimine läks täkke, kasutasin ära ühe kahest kaasasolnud pidamismäärdest ja see toimis! Ka seest määrimine läks täkke, nälga ei jäänud, hädal ei käinud!

Määrdemehe valikud.....

26. jaanuari hommikul olid 20000 suuska Moenas valmis tarbima korraldjate poolt alpiaasadele ja linnakeste tänavatele laiali laotatud "suusaraja laadset" toodet! Start anti ca 300-400 suusataja suuruste lainetena, miskisel suvalisel hetkel peale käsklust "Andiamo", jooksin oma aedikust välja, panin suusad alla ja kukkusin uhama, umbes 600m, siis sai paar minutit ühe koha peal seistud, kuni suusasasipundar suutis hakata kahes käärireas esimest tõusu võtma. Siis sai veidi lükatud, kuni esimeses külas tuli seista vist lausa 8 minutit, kuni kohalikud ja ka Skandinaavia suusaässad julgesid ühekaupa alla sõita mäest, mille kohta isegi silemaa eestlane ei julgeks küngas öelda. Aga ka seal kukuti ja tropiti ja tehti igasugu suusakaugeid liigutusi. Eelnev stsenaarium kordus iga väikseimagi laskumise juures, niipalju kui neid esimese, 300m ülespoole viiva ja 18km pikkuse lõigu peal rajal oli. Esimese poole tunniga olin läbinud 3km, esimese tunniga jõudsin stardist 7,3km kaugusele, edasi oli keskmine kiirus ca 10km/h!!!

Stardiaedikud sombuses Moenas, taamal murdunud mets...

Canazeis, 18km peal, keeras rada allapoole tagasi ja läks kergemaks, või siis ka raskemaks - nimelt suutsin vahelduva sammu ja pidava suusaga ülesmäge üsna edukalt sõita, aga allamäge paaristõukega oli ilmselgeid probleeme, ehk siis viimase 2,5 kuu jooksul läbitud ca 800 jooksukilomeetrit ei ole suutnud grammivõrragi treenida allamäge suusamaratonide jaoks nii vajalikku paaristõuget, õigemini siis selle tõuke jaoks vajalikke lihaseid! Rada kulges pidevalt allapoole, samas oli ka paar korralikku küngast tee peal, mis oma korda tekitas nendele küngastele järgnevate laskumiste tõttu korralikud seismise ja suusatammumise sabad. Laskumiste alguses olid valves kohalikud suusainstruktorid, kes siis neid värisevate jalgadega "ässasid" ühekaupa ja 5-sek intervalliga laskumisele lubasid - hea paralleel veepargi torudest allalaskmise korraga! Vaatamata piisavale vahele ei sõidetud laskumistest otse alla, vaid hakati kohe sahatama, peale 5000 sahatajat oli laskumise keskel vaid 1,3m laiune renn ja kahel pool renni selle põhjast ca 20-30cm kõrgemad lumevallid. Neid valle pidi mäest alla sõites sai iga laskumisega ca kümnest tegelasest mööda, kellest ilmselt paljud kukkusid, nähes "miskit hullu siledamaameest" nendest 2x kiiremini mäest alla tuiskavat. Õppige suusatama, krt!

Kolesuusatamine suusaraja laadsel tootel Predazzo tänavatel...

Aga käed aina väsisid, lisaks mul hooti esinevale lateraalsele epikondüliidile, hakkasid ka tri- ja biitsepsid kergeid krambihoiatusi andma, sundides edasiliikumise täielikule säästurežiimile. Säästa oli aga vaja, sest igagi vähegi Marcialongaga kursis olev inimene teab, et lõpus tuleb tõus, 3km pikk! Lükkan siinkohal selle legendi veidi ümber, kuna tegelikult hakkab tõus juba 5,6km enne lõppu, peale tagasipööret Molinas. Alguses kerib see tõus sellise kraad-poolteist nurgaga (3,4km ja 40m tõusu) ja alles 2,2km enne lõpujoont läheb ta järsuks, sest algab Cascata - 144m kõrguste vahega tõus Cavalesesse. Mõtlesin seal veidi pidamist juurde panna, aga loobusin, kohati ca 12% nurgaga tõusul pole suurt vahet, kas astud pidava suusaga otse või mittepidavaga kääri, liikumiskiiruse vahe on minimaalne! Marcialonga lõputõusu kohta näeb elavat pilti postituse alguses viidatud Hannes Hermaküla Ringvaate lõigus!

Panen siia ka tegeliku olukorra, see eelmine pilt oli ilus muinasjutt!!!

Üles ma sain, medal anti ja teenisin ka enne starti paika pandud oma hindamisskaala alusel napilt rahuldava hinde! Lõpuaeg 6h56min, 690 tõusumeetrit! Vaatamata sellele, et:

- päike ei paistnud
- rada ei olnud, lumi oli, märg ja imev
- suusakultuur puudub,

soovitan suusahuvilistel kindlasti kunagi Marcialongal osaleda, sest:

- vaated on suurepärased
- saab teada, kui suur on see väike küür või mäenukk Val di Fiemme suusastaadionil, millelt Kiku kunagi Neumannoval eest kullale kihutas
- inimesed raja ääres on innustavad, soojad, lahedad
- alpikellad....
- Peroni, Nastro Azzurro, Moretti.....
- pizza!!!

Tuvikakane finito pilt (rohkem ma neile raha ei anna)!

Vasaloppet 2020!

Loodetavasti sõidan järgmisel varakevadel 10-ndat korda Dalarna maakonda Kesk-Rootsis, et osa saada maailma suurimast suusapeost - 96. Vasaloppetist. Sealne pidu on tegelikult suurem, kui mina suudan osa võtta, sest minu sealviibimise aja jooksul, ehk Vasa põhinädala reedest kuni pühapäevani (27.02-01.03.2020), toimub 4 erinevat sõitu, samas kui kogu Vasa festivali jooksul toimub 10 päevaga 10 erinevat sõitu kokku ca 100000 osavõtjaga.

Vasa esimene ja legendaarne tõus, 2 km-ga 180m üles.

Nende varasema üheksa aasta jooksul on meil tekkinud üsna kindel tuumikgrupp, aga alati on sellesse punti mõni uus huviline juurde mahtunud, sest seltsis segasem ja koos on odavam. Ka järgmiseks Vasaks on meil juba suurem osa punti koos, osad neist tänu lojaalsusprogrammile ka juba ennast kirja pannud, aga mõned vabad kohad on siiski saadaval! Kui sul lõi tuluke põlema ja tahaksid maailma suurimal suusapeol osaleda, alusta enda kirjapanemisest, mis avaneb eeloleval pühapäeval, 17. märtsil, meie aja järgi kell 10 hommikul. Kõigepealt on vaja endale luua Vasa konto ja seejärel pühapäeva hommikul valmis panna nobedad näpud!

Öö-Vasa osalejad jõudmas poolele maale Evertsbergi.

Muidugi on ka võimalus suurt trügimist vältida ja osaleda näiteks Nattvasal ehk öösõidul, mis stardib reede õhtul kell 20:00, sõidetakse paarikaupa ja pimedas. Eriti tugevad ja neid on olnud, sõidavad läbi mõlemad sõidud ja seda vaatamata vaid ca 28-tunnisele vahele ühe 90km pikkuse sõidu finišist teise 90km pikkuse sõidu stardini!

Ainsa välisautorina siin blogis oma kirjatükiga üles astunud Aare
koos oma 3+ kilose lisaehtega Vasa2019 finišis.

On olnud aastaid, kui 15800 kohta müüakse ära 91 sekundiga, nii et ole pühapäeva hommikul valmis!

WÄLKOMMEN TIL VASALOPPET 2020!

NB! Loe ka varasemaid selleteemalisi postitusi:

Pikemalt Vasaloppetist

Pasaloppet 2015

TM vol 17 - dresscode vintage!

Kui ma nüüd õige rehnuti kokku panin, siis järgmisel pühapäeval peaksin olema 17. korda Tartu maratoni stardis, milles ei ole mitte miskit erilist. Eriliseks teeb aga seekordse stardi see tõik, et kuigi esimest korda sai Matu väljalt mindud seal hallil kaugel aastal 1982, pole ma seda maratoni kunagi sõitnud puusuuskadega. Plastiksuusk ilmus kõige kõrgemal (sportlikul) tasemel välja seal kusagil 70-ndate lõpus ning liikus - nagu uutel ja parematel asjadel kombeks - kiiresti massidesse. Teisalt usun, et vähemasti aastal 1982, kui Matu väljalt läks teele ligi 5000 suusatajat, võis selles massis plastikuid olla kindlasti alla tuhande paari. Mäletan veel mälupilte, kuidas karused mehed enne starti koridori kõrvale tehtud suure lõkke peal oma tolmuseid suuski tõrvasid.... Või on see mälupilt liiga raju ning pärit unenägudest või nn "20 aastat hiljem" maratonijuttudest, mine võta kinni!

Juba uisustiil Tartu Maratonil on retro, rääkimata varustusest:
Aga 1986 välja sõidetud 141. koht jääbki ületamata!

Oli kuis oli, igatahes olid siis mehed rauast ja suusad puust, kahjuks plastikute kohta ei oska võrdlust tuua, aga kui TM päälik Indrek Kelk kuulutas välja retrohõngulise vintage sõidu, lõi mul kohe pirni põlema! Sest mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada, punkt! Eht-eestlaslikult kohe nimi kirja (enne ütle) ja alles siis varustust kokku otsima (siis mõtle)! Kellelgi suurest tutvusringkonnast ikka kusagil midagist vedeleb ja küll feissbuuk aitab. Tutkit, brat!

Vana aus seanahk ja N.Liidu tipptoode.....see vist ikka liiga retro...

Esimesed arglikud katsed jalavarje leida takerdusid suure jalanumbri taha, sest kui miskit saapakraami ju siin-seal isegi liikus, aga max suurus jäi kahjuks sinna 43 kanti. Viskasin aasta alguses pilgu ka laia maailma ning e-bay'st jäid silma kusagil Milwaukees, Wisconsini osariigis, müüdavad saapad koodnimetusega Alpina Cross Country Ski Boots 3 Pin Size Euro 46 ja hinnaga 28 taala. Sama päeva õhtul pakkus keegi FB-s ilusa väljanägemisega suuski, millel peal just nendele saabastele sobivad, meil siin pigem haruldased, 75mm Nordic sidemed. Sain esimesena jaole ja ostsin ära, negljadja, poolesaja kohaliku eest.

Hartolan Suksi, erikois malli, Peltosen tuote, vuosimalli 197???

Tundus, et asi sujub, sest miskid riided ja vanemat tüüpi kepid ikka leiab, aga läks veidi teisiti. Esiteks hakkasid muret tegema suusad, sest need ei osutunud mitte tavalisteks ja tõrvatavateks puusuuskadeks, vaid nende põhjad olid kaetud musta ainega, mis osutus hikkoriks, ehk siis ülitugevaks ja kõvaks puiduks, mille abil lisati tolleaegsetele tippsuuskadele jäikust või muudeti suusakante kulumatuks. Iseenesest peaks see hikkoripuust suusapõhi olema kõva sõna, kui ta nii vana ja kulunud ei oleks - mitmes kohas põhja all on hele puit lausa näha ja ka mitmed väiksed augud selle hikkori sees ei tee ilmselt libisemist paremaks. Käisin siit-sealt uurimas, et mis selle põhjaga teha? Soovitusi tuli seinast seina, nagu lintlihvijaga hikkor maha, tõrv alla! Miski ainega augud ära täita! Uued vanad suusad otsida!

Kaua oodatud, kaunikesed! Aga....sellest edaspidi. Foto: E-bay müüja...

25. jaanuaril, 3 tundi enne lendu Kanaaridele, kui olin Pässa rabas oma 30-ndat tunnikorda jooksmas, helistas kuller: "Mjul sin pakk, oljen kjohe kohal"! Palusin panna pakk puukuuri alla ja jätkasin jooksu, 2 tundi hiljem olin lennujaamas ja unustasin selle paki. Naastes oli pakk kuuri all õnneks alles, sees pool maailma läbi sõitnud Alpina suusasaapad nr 46! Kuna saapad käes, otsustasin enne mehhaanilist suusatöötlust need nö pe(rs)es suusad siiski lumel ära proovida ja õigesti tegin, suusk libises ja külma ilmaga ka pidas. Mitme eri kohtades tehtud katsetuste tulemusena leidsin eile, 6. veebruaril nö ideaalse ilma, et suuska proovida. Tõmbasin täies pikkuses suusa alla kuuma rauaga Toko sinise, ehk siis külma ilma pidamismäärde, libisemiseks! Sic! Seejärel viisin suusad külma jahtuma ja siis panin suusa keskosasse, suvalise pikkusega alasse kaks kihti Toko punast, pidamiseks! Harku ja Trummi radadel suutsin läbida 31,5km ehk siis pool Tartu maratoni pikkust ajaga alla 3 tunni, keskmine kiirus 5:30min/km, mis pani mind kärpima senist finišiaja prognoosi ca 8 tunni alla sinna tõsiste tegijate mängumaale, ehk siis 6 tunni alla!

Kuna eile oli Harku rajatraktor metsa ära surnud, oli 7km klassikarada
sihuke omatekkeline, mis küll ei libisenud, aga ei kakkunud ka sidet kinni!

Aga, eilse sõidu 18-ndal kildil käis üks krõks, sest pealse küljest murdus lahti kalli hinnaga USA-st tellitud saapa tald, sõitsin eilse 31,5km pikkuse sõidu viimased 13km haigutava saapaga, ehk siis hoidsin vasakut jalga raja sees ning sellega eriti ei tõmmelnud. Eile õhtul aitas allmighty FB hädast välja, juba täna õhtuks oli eilne hukas saabas juba korras, liimitud ja üle õmmeldud. Lasin ka teise, veel liimist lahti tulemata saapa üle õmmelda - puuriti väikesed augud saapatalla sisse ja õmmeldi kummitald kolme ülitugeva õmblusega nahktalla külge, lisaks liimile, et jumalapärast see Tartu maratonil lahti ei tuleks!

Jaws 12.....

Tänud Nõmmel Pärnu mnt 303 multi-töökoja tegijatele, kes katkise saapa suu kokku tõmbasid ja ka nö tervele saapale lisa/varuõmblused tegid. 30 aastat hallitamist kusagil Milwaukee keldris, veidi märga Eesti suusarada ja oligi hää ja uhke välismaa saabas irvakil! Aga nüüd sellega korras! Mis veel, kepid ja riided? Kepid leidsime venna küünist, peaks olema meie kuulsa lauliku Kait Tamra 80-ndate suusarepertuaarist, neid pole veel proovinud, aga Tartu maratoniks lubatava ca miinus kümnekraadise pakasega käivad paksud nahksed käpikud väga hästi, vältimaks uudsest (vanamoodsest) kepirihmast tulenevaid ville! Ise mäletan hästi, et 80-ndatel sõideti suuska tol ajal tuntud kalarookimiskinnastega, mida sebiti ilmselt siis suurtest kalurikolhoosidest. Tänapäeval on samasugused kindad igas ehituspoes olemas, ehk siis nendega pole probleeme. Müts aga on mul juba mitu hooaega olemas!

Öfkoors, KAHRU oleks tegijam olnud, aga .......

Jäi veel riietus, ehk siis keha pahkluust kaelani retrosse panna, variante oli erinevaid, kuni mütsist lähtuvalt lõi pähe kasutada oma Soome kaverisi leidmaks täydellista pukuaa! Haanja100 legendaarne osaleja Hannu lõi letti 45 aastat vana "suomen maajoukkojen hiihtopuku" ja pani selle ka paar päeva tagasi postiga teele! Nüüd jääb loota vaid, et Omniva on jõuluruuhkast ja narkopakkidest veidigi hõlpu saanud ning suudab mulle 10 päevaga Keski-Suomest selle reliikvia kohale toimetada! Om nii vää, Omniva?

Hannu pani ka padja kombe alla, näitama venimust,
aga seda polnd tarvis, sest olen tervelt 14 kilo kergem kui novembris!

Olen teinud palju, et saaks 17. veebruaril olla koos teiste vanakoolimeestega Tehvandil stardis, puusuusa ja muu juurdekuuluvaga! Äge! Loodan, et ilm tuleb OK ning need muud osalejad austavad vana-kooli-meeste sõitu ning just neile ekstra sisse aetud (laiemat) rada! Trehväme stardis, tegijad!


PS! Määrime ka plastiksuuski libisema ja pidama sellekssamaks suusamaratoniks ning mõned vabad paarid veel jäänud venna Ivo määrdelaual! Kiirustage!!!

Vasaloppet 2019!

Olen nüüdseks maailma suurimal suusapeol, ehk Vasaloppeti suusamaratonil, käinud kaheksa korda. Ühel korral tippvormis sõitjana, ühel korral luuserist sõitjana ning ülejäänud kordadel olen seal lihtsalt kohal olnud. No umbes nii nagu eestlane käib iga kord oma laulupeol, mis siis, et samasid laule kuulamas, aga ikka käib!

Vasa stardikoridor 2012 esimese stardigrupi juurest üles võetuna!

Lugu algas aastal 2006, kui saime kokku kriitilise massi ehk ühe autotäie huvilisi ning panime ennast kunagi hilissügisel 2007 aasta sõiduks kirja. 2 nädalat enne Vasat paugutasin Tartu Suusamaratonil ennast 217. possa peale, mis andis tõsise eelduse heaks stardikohaks Vasaloppetil. Seal nimelt pannakse esmakordsed kõik viimasesse, ca 6000-liikmelisse, stardigruppi ning sealt väljatulek võtab tunde ja tunde aega. Ise startisin toona tänu seedning'ule ehk mõne muu varasema maratoni lõpukoha arvestamisele, vist kolmandast grupist ning lõpujoonel Mora kiriku juures kaotasin tollasele võitjale Oskar Svärd'ile ühe tunni, kaheksa minuti ja kuue sekundiga. See on siit kaugelt vaadatuna väga kõva tulemus, aga tegelikkuses oli eesliikujatel sula ja värske lumega paras jama majas ning tagatulijatel oli renn jääs ja lipe mega. Too tolleks, sain tol korral kohe esimese katsega Vasaloppeti medali (selle saavad kõik võitjale vähem kui 50% ajaliselt kaotavad lõpetajad, nt võitja aja 4h puhul saavad medali alla 6h lõpetajad jne) kätte ning minu jaoks oli medali- ja Vasa ambitsioon otsas! 

Vaade tagasi Vasa kolmandalt kilomeetrilt...kohe ollakse raja kõrgeimas punktis.

Kusagil 2010, kui hakkasin tihedamalt osalema Estoloppeti sõitudel, sain tuttavaks seltskonnaga, kes soovisid minna Vasale ja muudele Wordloppeti sõitudele. Mina kui "vana" olija panin pundi kokku ja esimest korda olin Vasal tagasi 2011 aasta talvel. Ise tol aastal starti ei läinud, aga sain kohapeal olles piisavalt seda kuulsat rada sõita ning oma vägitegu meenutada. Eriti mõnusaks muutus see iga-aastane Vasale minek siis, kui oma kodumaal talved kadusid. Mõnikord oli lausa nii, et veel 50km enne Mora linna oli ümberringi must maa, aga Vasa rada oli korralik ning Morast lääne ehk stardi poole valitses sügav talv.

3-kordne Vasa võitja Jörgen Brink enne rajarekordi 3:38:41 tegemist aastal 2012!

Meie pundi mõned liikmed aastast aastasse vahetusid, aga tekkisid ka nö stammliikmed, kellest mõnel nüüdseks juba 8 Vasat sõidetud. On olnud ka neid, kes mõne-aastase eemaoleku jooksul on tee sinna suusamekasse taas tagasi leidnud. Viimasel kahel aastal on Vasa korraldajad lisanud põnevust uuendusliku NattVasa ehk siis öösõidu näol. Sellel sõidul saab osaleda vaid paaridena ning starditakse reede õhtul kell 20:00 pilkasesse pimedasse. Igal osalejal peab kaasas olema lamp koos varupatareidega, survival kit, varusärk, -kindad, -müts, oma jook ja tops. Rajal küll juua saab, aga oma topsi. Erinevalt põhi Vasast võib sõita ka uisku ning selle nahka minu eelmise aasta NattVasa läks - uisku harjutamata olid poolel maal Evertsbergis labajalgade võlvid surnud ning pidin kahjuks katkestama...

NattVasa start anno 2017...

Kui paljud teist aru said, et postituse pealkirjas oli järgmise aasta number? Kes asjale pihta sai, taipas ilmselt sedagi, et järgmisel aastal lähen ma taas sinna Rootsimaale ja võtan mitmed sõbrad kaasa. Kui ka sina tahad tulla, siis võta minuga ühendust, tean jõu ja nõuga aidata ning soovitusi jagada. Kunagi ennemuiste, tegelikult vaid 6 aastat tagasi sai Vasale rahulikult regada veel novembris, siis aasta hiljem jooksis regamine kinni maikuus ning viimastel aastatel müüakse 15800 kohta välja vaid 1,5 minuti ehk 90 sekundiga. Nobedad näpud on abiks, aga väike näputrenn kulub ka marjaks ära. Saan ka selles osas häid õpetussõnu jagada! Ühesõnaga, kui tahad minna 2019 aasta varakevadel maailma suurimale suusapeole, võta ühendust!!! Vasaloppet, erinevalt muudest suusamaratonidest ei jää alates aastast 1990 enam kunagi ära, korraldajatel on olemas rahaline võimekus kasvõi neli aastat järjest korraldada kogu sõit ainult kunstlumel, mida toodetakse nö sisekülmahallides!!!

Regamine avatakse järgmisel pühapäeval, meie aja järgi kell 10 hommikul!!!

Kontakt: info@haanjamatkad.ee, telefon 511 4179

Loe ka muljeid Pasaloppetist 2015!

Stressivaba(d) maraton(id)!

Oled sa mõnikord mõelnud, et saaks kunagi sõita suusamaratoni nii, et ei pea ei sõidu eel-, ajal-, ega järel mõtlema sellele, kuidas läks, mis koht tuli või kas see teibitud Tartu mees saab taas sind oma heidetute nimekirjas sättida endast tahapoole (sest temast ettepoole tulijaid ju ei mainita)? Kui need eelnevalt ülesloetletud probleemid on sinu jaoks valusad teemad, siis aitab sinu enesehinnangut tõsta mõni Kesk-Euroopas peetav, Worldloppet’i sarja kuuluv, suusamaraton!

Reedene lumeproov Ammergau orus...

Kuna selle aasta Eesti suusatalv oli taas kiskumas sinna folkloori juurte juurde, ehk peale kolme suvekuu pidi Eestis valitsema veel 9 kuud sitta suusailma, siis otsustasin veel läinud vana-aasta õhtul ennast ja ka paari sõpra kirja panna Austria piiri ääres Saksamaal Ammergau orus toimuvale WL-sarja suusamaratonile nimega König Ludwig Lauf! Ja et kilomeetri hind ei tuleks liiga karm, panime ennast kirja ikka mõlemale – nii laupäeval toimuvale vabastiilis, kui pühapäeval aset leidvale ja SwixSkiClassic’u sarja kuuluvale klassikamaratonile. Olgu siis kohalike maratonidega võrdlusmomendi tekitamiseks lisatud, et ühe maratoni hind oli 48€, kahele korraga sai ennast kirja panna aga vaid 60€ eest.

Austrias meie elupaiga ees, taamal Saksamaa kõrgeim mägi...
Kes seletab lahti, mis mägi ja miks Austrias ehk siis, mis värk sellega on?

Kuni 2000km kodust eemal toimuvatele maratonidele mööda maad sõit on küll üks parajasti ebamugav ettevõtmine, aga vähemasti 6 osaleja puhul on see ajutist, 24-tunnist, ebamugavust ära kannatades rahakotile ikka pöördvõrdeliselt soodsam kui lennusõit. Ja nii sõitsime ka meie – Võrust Oberammergausse keris kokku 2150km ning see võttis ca 26 tundi aega. Aga see selleks, ma ei taha lugejat rohkem kommunaalprobleemidega tüüdata ning lähen kohe kõige tähtsama juurde!

Konkurendid olid juba neljapäeval kohal suuski testimas.... :)

Laupäevaseks uisusõiduks lubati 12 kraadi sooja – käisin õhtul läbi erinevad võimalused kaasavõetud riiete osas ning tegin otsuse, et võin ju teisel ringil juba sooja päikese käes (kehvade lumeolude tõttu sõideti 2x23km ringi) oma vana suusakombe püksid ribadeks tõmmata ning lühkaritega finišeerida, lihtsalt show pärast! Hommikul stardipaigas termomeetrit vaadates tõmbasin õhukese kombe asemel aga tavalised paksemad suusapüksid jalga ja unustasin eelneva. Sest vähemasti auto kraadimõõdik näitas pool tundi enne starti veel miinus kolme kraadi!

Viimane stardirida, päike juba kütab, kaif on ees ootamas!

Stardis läksime koos venna Ivoga kõige lõppu, eelkõige seepärast, et polnud mingit aimu oma võimetest suuskadel ning teiseks ka seetõttu, et möödasõit igasugu kiirelt alustanud lammastest annab hiljem tiivad. Nii ka läks – juba esimestel kilomeetritel lasime oma pulbrisuuskadel endast looma välja ning mõnuga sai möödutud igasugu fruktidest – parukalaadse soenguga naistest, pika valge habemega meestest ning mõnedest tegelastest, kes olid just 5 minutit tagasi vist suusad esimest korda jalga saanud!!! Kusagil 5km peal loksusid jõujooned paika – saime nö omade sekka. Sõit läks mööda alpiaasasid, kus suvel ilmselt vohavad alpikannid. Nüüd aga oli kahelt poolt rada lumi kokku korjatud ning sellest keskpõrandale kokku rada tehtud – asi seegi! Esimene 23km sai kaetud ajaga 1:17, mis tundus endale küll liiga kiire tempona ning see tunne ei olnud petlik – teise ringi alguse tõusudel hakkasid triitsepsid SOS-signaale saatma. Aga see oli ka mõistetav, kuna minu selle suusahooaja ettevalmistus (loe: Tartu Suusamaratoni ettevalmistus) oli rajatud vaid ühele kaardile – TSM JÄÄB ÄRA!!! Ning just seetõttu olid minu käekesed saanud sel hooajal vaid 111km sellist treeningut, kus neid käsi või siis pigem suusakeppe vaja oli. Kogu muu treening oli tehtud jooksuna, ehk siis ainult jalgadele!

Kurat, sihukesel rajal pidime sõitma!!! Pilt tehtud väikesel laskumisel
sõidu pealt. Kell 12 päeval hakkas kirikukell ka veel lööma......

Teise ringi keskpaigas peale metsavahelisi laugeid tõusukesi taas alpiaasadele jõudes võtsin käigu välja, sest päike küttis ning polnud enam tarvidust sooja saamiseks kiiremaid liigutusi teha. Lasin pulsi 125 kanti ja lihtsalt kulgesin - võin julgelt öelda, et kunagiste 30 aasta taguste isa ja vennaga ettevõetud kevadiste koorikusõitude kõrval oli laupäeval raudselt tegu minu elu ühe mõnusaima suusatamisega - tõeline kaif!!!

Sihukese koleda kiviseina alt pidime
2 korda päikese käes läbi sõitma...... :)

Aasadel paunasid tehes nägin ka oma venda mingi 4-5 minutit tagapool liikumas ning otsustasin veel tempot alla lasta, et temaga koos lõpetada. Kulgesin need sõidu viimased 13km kaassõitjatega suheldes, pilte tehes ning tuleviku masendushetkede jaoks ilusaid mägedevaateid mällu tempeldades. Ootasin veel finišikoridoris mõned-kümned sekundid oma selle hooaja esimest suusasõitu teinud venna järele ning sõitsime siis koos üle lõpujoone. Tulemus ja koht ei omanud absoluutselt mitte mingisugust tähtsust, sest kõik muu oli palju olulisem!

Laupäevane after-ski Ehrwaldi parimas kõrtsus.....

Pühapäevase klassikasõidu jaoks, mis kuulus SwixSkiClassicu sarja ning millest tegi ilmselt ülekande ka Eurosport, oli aga Ammergau orul oma plaan. Hommikul hakkas väikeste miinuskraadide juures vihma sadama, mis pidi lõunaks üle minema tõsiseks lumesajuks korralikus plusskraadises ilmas. Veel hommikul telekast nähtud pildid Linzist, Austriast, kus sadas maha meeter lund, panid veidi kukalt sügama. Õhtune otsus kasutada pidamiseks ökovarianti, ehk siis sajast liivapaberit, hakkas tunduma üha õigema otsusena. Aga määrde või selle puudumise pärast põdeda polnud tegelikult mingit vajadust, sest ees oli ootamas taas üks stressivaba suusasõit ilusate mägede vahel.

Taas start ja tagarida! Poolteist tundi peale starti läks lumesadu nii
tihedaks, et pildil olev kopter oli sunnitud ajutiselt maanduma!

Ronisin taas viimasesse ritta, ehk siis startisin ca 2100-nda koha pealt. Karestatud suusk pidas, vähemasti kuni kolmekraadiste tõusunukkide peal ning seetõttu liikusin esimese 9 kilomeetriga mingi 1000 kohta ettepoole. Taas seal alpiaasade peal sai selgeks, et paaristõuget mul sel talvel ei ole ega ka tule, seetõttu lasin käed sirgu ning liikusin pidevalt suheldes-mölisedes (nii eestlaste kui väljamaalastega) vahelduvtõukega ringi lõpu poole. Kuna olin sellele nö lisamaratonile saanud ennast regada vaid 12 euro eest, siis tiksus esimese ringi poole (ehk siis juba veerand maratoni) peal taksomeeter täis ning mingit vajadust kõvaks ajada ning ikka poolvägisi kaks ringi läbi sõita, mul enam polnud. Sest suusatamine, kui inimesele loomuvastane tegevus, peab olema mõnus - mingit mõtet pole ju vägisi, vastu tahtmist, suusatada. Aga just seda see pühapäevane sõit oli, sest niigi vähese lumega kokku kraabitud rada lagunes, suusajälg laperdas, üha rohkem tuli jälje seest maad välja jne. Teisele ringile mineku puhul oleks minu jaoks tegu olnud vägistamisega, mille eest võib paragrahvi alla minna. Õnneks silmasin enne esimese ringi viimasele kilomeetrile suundumist, et ässad on minust paar kilti tagapool teel finiši poole ning analoogselt viimase aja Eesti teatetiimidega MK-sarjas on mul võimalus ringiga pähe saades iseendale disklaff  (sic!) välja kuulutada!?!

Kahelt poolt rada võetud lumega kuhjati keskpõrandale sõidetav
osa kokku. Aga sula tegi jälje parajaks umbluuks......

Astusingi rajalt ilma igasuguste süümekateta maha - vastu tahtmist pole ju mõtet punnida. Aga see ei tähendanud, et ma oleksin loobunud maratoni osavõtutasu eest pakutavatest hüvedest. Järgmist juttu võiksid lugeda kõik kohalikud nö suusamaratonikorraldajad! Peale finišit sai istuda bussi, mis viis Oberammergausse reläksima - suures võimlas sai käia pesemas, süüa puljongit-võileiba, süüa pastat ning juua igasugu jooke, koolast õlleni, nõrkemiseni! Ja kõike seda leboasendis siseruumis vaipkattega põrandal vedeledes, mitte kusagil lageda taeva all lumes või läppuvas telgis maid jagades. Ja seda kõike 30 euro eest (maksin kahe maratoni osaluse eest 60 eurot) maratoni kohta!!! Ehk siis König Ludwig Lauf'i deviisiks peaks olema sentens - osaleja on kuningas ehk siis see "kunn Ludwig ise"!!!

Hetk 500m enne ässade finišit - nr 717 ei saa aru, kus ja kes ta on!

Üheksa meest on nr 717-st mööda saanud...

717 on taipamas, et on jalgu jäänud!

717: "Rikkusin küll mõne mehe finiši ära, aga see-eest sain
8 sekundit peagrupis sõita...
PS! Kui vaatad ülaltoodud SwixSkiClassicu linki, näed seda
situatsiooni videos ja 1:57:10 võid ka mind vasakul märgata.... :)

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis käisin ju tegelikult järgmise aasta Königi-reisiks maad kuulamas, grupi maabumist ette valmistamas. Leidsin ka ühe pädeva majutusasutuse ürituse peastaabist vähem kui kilomeetri kaugusel. Ehk siis, kui kellelgi tekkis peale ülaltoodud juttu soov või on huvi juba ammu olnud König Ludwig Lauf ära teha, siis saan mina 2015 aasta König'i plaanimisel abiks olla. Idee ise siis järgmine - reede varahommikul lend Tallinast Münchenisse, sealt transfeer Oberammergausse, rajaproov; laupäev-pühapäev maratonid vabal valikul (suuskade ettevalmistus meie poolt) ning peale pühapäevast after-ski'd lend esmaspäeval tagasi Talllinna. Seltsimehed-naised suusafännid, kiirustage, grupis on vaid 11 kohta!!

Oberammergaus on .....!!!

100km alpipäikese all!

Jah, eile oli Haanjas selline ilm, et kui isegi hakkaks korraldajana unistama ja mõtlema, et missugune võiks Haanja Suusa100 ajal ilm olla, siis eilset ilma oleks raske vist ette kujutadagi. Kuigi esimeste ringide ajal, start anti kell 9, valitses väljas veel hommikune krõbe külm (ca -15 kraadi), siis mida ring edasi, seda ilusamaks ilm muutus. Keskmiselt -4, lauspäike, tuuletu, rada nagu raudtee (libiseb ja peab), mida üks suusasõber veel oskaks tahta?

Eilse võitja stiilinäide alpipäikese all.
Kõikide fotode autor on Uku Vislapuu.

Ja suusasõpru oli, vaatamata ebatavalisele toimumisajale, kokku ligi viiskümmend. Etteruttavalt võib öelda, et 34 neist, kaasaarvatud mina ise, tegid läbi täisprogrammi ehk 20 viiekilomeetrist ringi ehk 100km suuskadel ehk 2220 tõusumeetrit.

Start on antud! Vasakult esireas Siim Vinter, Ivar Ivanov,
mina, Väino Ellamik, Tõnu Hendrikson. Teises reas vasakult
Juho Joonas, Ahto Vink, Aare Huik, Eero Antons,
Andres Pak ja Indrek Pak.

Kui nüüd minna aegade hämarusse ja kaevuda eilse suusasõidu ajalukku, siis ilmselt sai ajendiks 2009 aasta varakevadel hää sõbra Tõnis Piirisillaga ette võetud suusasõit teemal 2XHaanja maratom. Sõitsime toona nädal peale õiget Haanja suusamaratoni kahekesi läbi 2 maratoni täisringi (80km) ning aega kulus meil veidi vähem kui 6 tundi. 2010 talve alguses sai koos Tarmo Tarlapiga Pühajärve ja Tamula uisumaratonide jää valamiste ajal paika pandud, et kui juba 80km sai sõidetud, asi see 100-gi siis ära teha. Esimene Suusa100 toimus miskipärast Haanja Vinter100 nime all, aga peale seda kui Siim Vinter selle sõidu kinni pani, muutsin sõidu nime Suusa100-ks!

Esimese ringi lõpus, Siim Vinter läheb oma teed, tema taga
viis klassikut, vabamehi ei kusagil.

Aga eile, neljandal Suusa100-l tuli starti 46 tegijat, neist kuus naist, kaksteist klassikut ja 28 vabameest. Võistlusele lisas kaalu viie naaberriigi esindaja kohalolek, mis muutis jõukatsumise rahvusvaheliseks. Lisaks väga erinevatele ja värvilistele rinnanumbritele muudavad Suusa100 värvikaks ka osalejad. Näiteks eilne teine naine Monika Irves on nüüd oma elus osalenud kahel suusamaratonil ja need mõlemad on olnud Haanja Suusa100-d. Kui eelmisel aastal lõpetas Monika pimedas, siis sel aastal oli tema lõpetamise hetkel veel suur valge väljas. Kui täna kogutakse üle Eesti suusakilomeetreid eesmärgiga teha maakerale tiir peale, siis eile läbisid ainuüksi Haanja Suusa100 osalejad kokku 4130 kilomeetrit, ehk üle kümnendiku sellest teekonnast.

Monika Irves oma teisel suusamaratonil.

Oma sõidu kohta ei oskagi midagi öelda, esimenel ring sai koos ässadega paugutatud - suusk lihtsalt libises nii hästi. Teisel kilomeetril olin mõnda aega ka võistluse liider, sest Tartu maratoniks määritud suusad olid ka 6 päeva ja 83 kilomeetrit hiljem nii head, et pikal laskumisel libisesin kõigist mööda. 40km paiku hakkas suusatalla alune pulber lõpuks väsima ja tegin vahetust. Vend oli vanade Madshuse-nimeliste mullasuuskade alla määrinud "pulli pauku" - vene päritolu libisemisgeeli ja see muutis need vanad pütilauad korraks isegi paremaks kui vanad head Fischerid. Aga see geel ei kesta kaua ja nii käisin veel 3 korda suuski vahetamas, enne kui lõpuks saime ka Fischerid libisema ning sõitsin nendega lõpuni. Kusagil 50km peal läks raskeks, ringiajad kukkusid korraga 2 minutit. Põhjus võis peituda selles, et suure hurraaga alustasin toitumist üsna hilja, alles 2,5 tunni peal. Kuna eilne sõit võttis kokku 5909 kilokalorit, ehk umbes 3 ööpäeva tavanormi, siis energia pidev juurdevool oli väga vajalik. Peale taastumist ca 70km paiku stabiliseerusid ringiajad seal 20-21 minuti vahel. Endale küll tundus, et panen kogu aeg vunki juurde, aga tegelikkuses jäi liikumiskiirus samaks.

Kurase hüljes jääpurikatega...

Ja kui sõitu lõpetades näitas endomondo läbitud sõidumaaks vaid 98,52km, ei jäänud muud üle, kui üks kahene ring peale teha. Kokku siis 100,26km ajaga 6:41, ametlikuks lõpuajaks tuli 6:32:47!!! TEHTUD!

100km suuskadel, piece of cake!

Kolmapäeval siis Vasale, ülejärgmisel laupäeval Haanja suusamaraton, 16. märtsil Suusahunt Käärikul ja äkki juba 20. märtsi õhtupoolikul 20 kraadi sooja ja rattaga maanteel.....ja õhtul San Miguel!!!

TULEMUSED

PILDID HILLAR IRVES

PILDID KÜLLI LEOLA

Lühhike öppetus ehk marratonimehhe 10 käsku!

Pühapäeval jäi asi vormistamata, sest ette pandud eesmärgi täitmisest jäi puudu 1.20,7 ehk 80,7 sekundit ehk ca 1,3 sekundit iga raja kilomeetri kohta. Enne kui selle-aastane TM vajub ajaloo hämarusse ja üleeile toimunud üksikasjad hakkavad segunema eelmiste maratonide mälestuskildudega, tahan selle postitusega teha valmis väikese spikri, mis peaks olema nö kohustuslik kirjandus neile, kes tulevikus on minemas Eesti suurimale suusapeole tulemust tegema.

Kindlasti on olemas veel mitmeid ja paremaidki vahendeid sõiduaja kärpimiseks, aga sinna professionaalsete harrastajate - ehk siis tablettide, lumelaagrite, spetsiaalsete treeningplaanide - maailma pole tahtmistki siseneda. Koostan selle spikri oma vaatenurgast tulenevalt ja see peaks olema abiks pigem neile, kelle eesmärgiks on pääseda Tartu maratonil näiteks 500 või 1000 sisse, sõita üle mingi varem alistamata rajajoon, olgu selleks siis 4h või 3:30!

Mis jook on Toko, mis jook on Fischer?
Suusaprofessor pühapäeval TM-i raja ääres.
Foto Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix.

1. Ettevalmistaval perioodil ehk sügisesel põhjaladumisel ja talvisel erialasel treeningul ei taha pikemalt peatuda, eks iga vähegi endale eesmärke seadev harrastaja treenibki just nii palju, kui pere ja töö kõrvalt aega leiab. Selline aasta keskmine 365 tundi aastas ehk 30 tundi kuus peaks olema optimaalne treeningu maht, et ennast aastaringselt vormis hoida. Kui suvel sobib selleks ideaalselt ka rattasõit, siis sügisesel perioodil peab sisse tulema ka jooksu, imitatsiooni ja rull-suuska. Viimastel nädalatel on soovitav mõni Estoloppeti maraton (soovitavalt Alutaguse) ära paugutada, saab lõõrid lahti ja väikese teadmise iseenda valmisolekust!

2. Viimase maratonieelse nädala tegemistest sai ca nädal tagasi kirjutatud, oluline on rohkem puhata ja vältida nö viimase võtmist. Viimasel nädalal toob puhkus rohkem kasu kui treening!

3. Eelmisel päeval söö ja joo nagu loom, unusta kehakaal. Söögiks siis ikka pasta ja joogiks mineraalvesi (Borjomi, Essentuki). Maratonihommikul peab olema tunne, et enam ei lähe grammigi sööki sisse, aga söö ikka, aja jõuga sisse. Ise valin hommikuks eriti meeldiva toidu (mõni plaadikook, pannkook, sel korral Eesti Pagari kaeraküpsis jõhvikatega). Rajal olles kulutad 4 tunniga tavapäraselt 48 tunni jooksul kuluva energiakoguse ja see vajab ette laadimist. Rajal sekundeid taga ajades ei ole aega süüa!

4. Kui sa ise suuski ei määri, osta teenust! Aga uuri täpselt tegijate tausta, ürita määrijatele oma suusa kohta võimalikult palju infot anda - paine, õige pidamisala pikkus, libisemise iseärasused jne. Hea, kui laseksid samadel tegijatel oma suusa teha ka Alutaguse maratoniks, siis saad seal välja tulnud võimalikud vead Tartu sõiduks elimineerida. Mida rohkem on määrijal suusa ja sinu enda kohta teada, seda parem sinu suusk saab!

5. Riietuse koha pealt panin mina vähemasti pühapäeval puusse. Kuigi olin hooaja kulgedes pidevalt seljasoleva kogust vähendanud, siis miskipärast riietusin üleeile nii, nagu oleks olnud stardis -10 ja jahedam. Tegelikult ju lubaski sellist ilma ja eks ma seetõttu ka niimoodi hommikul kell 5:15 riietusin. Kohapeal läks aga juba nii kiireks, et sellise väikse asja peale enam mõte ei liikunud. Stardis seistes peab külm olema, mul oli seistes paras, hiljem rajal juba kuum. Trennis ei saa õiget riietust testida, seda tuleb teha siis, kui pulss on 2h punases!

Neegril ei hakka kunagi kuum! Foto Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix.

6. Kuna stardikoha saad üldjuhul eelmise või siis üle-eelmise aasta koha järgi, siis sellega ei ole midagi teha. Aga ole maratonihommikul Tehvandil ca kell 8:15 oma koridori juures kohal. Ainult nii saad oma suusad oma stardikoridori esiritta ja võidad korraga mitte sekundeid, vaid lausa minuteid! Startisin üleeile ise oma 701-1000 koridori esireast ja juba Valga maantee ületusel olin ca 500 sees!

TM stardikoridorid 2013, foto Karli Saul / Scanpix.

7. Sõidutaktika ehk energia jagamine 63 kilomeetri peale. Siin on minu tagashoidlikule arvamusele tuginedes kaks taktikat - "sillad põlema" või "tark ei torma". Õige taktika valik sõltub suuresti ilmast (loe: rajaoludest), üleeile olid mõlemad taktikad võrdsed ja valik sõltus sõitjast. Värske lumega raja puhul ei pääse hiljem tagant tulema, sest ainult üks rada hõõrutakse libisema, üleeilse ilmaga oli ka mõni rada libedam kui teine, aga see vahe ei olnud nii hull, kui näiteks Alutagusel.
Ma ise läksin üleeile sildu põletama, seda soodustas hea õnn stardikoha valikul, ülihästi libisenud suusk ja usk oma sügisesse ettevalmistusse. Olin kindel, et suudan alguse paugutamisest taastuda ja peaaegu nii ka läks. Kui vaadata ühte ülihead analüüsivahendit, mille koostas Myttajate nimeline kollektiiv, suur aitähh neile!, sisestada sinna minu ja peakonkurendi nimi, siis on näha, et tegelikult jõudsin Matu TP-ks just sellele kohale, millega ka lõpetasin. Peakonkurent aga vajus Matult alates vaikselt tahapoole. PS! Palu punkti koha peal on tabelis viga, kuna sealt on puudu ca 100 läbija ajad. Aga just peale Palust või isegi veel Hellenurmes, kui oleksin pidanud asja ära vormistama, hakkasin liiga kiirele algusele lõivu maksma ja nii ta seekord läks! 

Kuigi see jääbki tegelikult teadmata, milliseks oleks lõpptulemus kujunenud siis, kui oleksin alustanud tasa ja targu, siis usun, et ma poleks lõpuks nii ette jõudnud. Lihtsam on pundist pudeneda kui pundist punti järgi minna!

Sillad põlema!!! Foto Karli Saul, Scanpix.

 8. Sõiduaegse toitumise koha pealt olen teatavasti eriarvamusel enamiku teiste sõitjatega, nimelt mina ei tarbi juba 3 aastat põhimõtteliselt neid nn spordigeele. Usun, et paljude pühapäeval rajal viibinute jaoks avanes enne iga TP-d ikka masendav vaatepilt sellest, millises ulatuses prügistatakse. Rada oli paksult täis geelipakke ja mina sõitsin seal 400-nda koha peal. Tagapool olevat mitu korda hullem olnud. Aga see selleks, äkki ükskord algab aega...
Usun, et oma jootmistiimi palumine-palkamine sind rajale abistama säästab kokku enam kui minuti jagu sõiduaega, kui mitte rohkem. Kui peale Tamsalu untsu läinud maratoni lõin korraks kogu kupatusele käega ja vallandasin ka oma TM-iks kaubeldud abilise, siis üritasin teda peale Alutaguse õnnestumist tagasi kaubelda, aga oli juba hilja, mehel olid juba muud plaanid tehtud ja nii pidin ise hakkama saama.

Jootmis- ja toitmissüsteem on tegelikult lihtne - abilin(s)e(d) peaks jõudma sind igasse TP-sse jootma-söötma. Kindlasti tuleb kokkuleppida jootmine enne TP-d, sest kui juhuslikult (ummikud, misiganes) abilist enne TP-d kohal pole, saad leppida TP-st pakutavaga. Jootmine peab toimuma laugel laskumisel ja kahe abilise puhul annab esimene sulle geeli või muu söögi, teine abiline ca 50m hiljem pudeliga (nt Jänksi shake on hea pudel) joogi. Geelipaki viskad teise abilise juurde, pudeli otsib ka avitaja hiljem ära. Peale toitumist saad TP-st läbi sahistada, vältides sealset risti-rästi liikumist ja võtad kümneid skalpe.

Mustikasupi pajad Vasaloppet'i Mangsbodarna TP-s,
autori foto aastast 2012.

9. Raja trajektoori valik oli ka üleeile, vaatamata väga libedale rajale, äärmiselt tähtis. Kui juba liidrid ees kõik nurgad sirgeks lõikavad, siis pead ka sina seda tegema. Mitmel puhul sain üleeile enne suuremat kurvi juba varen nö õige raja peale minnes paarist-kolmest konkurendist mööda, kes märkasid pööret liiga hilja. Samas astusin ka ise mitu korda sama reha otsa ja hävisin.

Need mehed teavad, kuidas rada lõigata ja õige positsioon
kätte võita! Foto Karli Saul, Scanpix.

10. Leia endale rajal sihtmärk, keda taga ajada. Minul oli heaks valguskiireks Eveli Saue oma kollase numbriga. Tõusudel liikus ta küll eest ära, aga laskumistel kukkusin talle jälle sappa. Kui Eveli maha jäi, leidsin kohe uue saaklooma jne. Kogu sõidu ajal peab olema ora seal kohas, et mitte hetke olukorraga leppida ja sobivasse punti loksuma jääda.

Kui kunagi päriti ühe kuulsa kossumehe käest, et mis talle
naiste korvpallis meeldib, vastuseks tuli, et meeldivad mängijad!
Ka suusatamine on tore ala, pildil naiste võitja Sandra Hansson.
Foto Karli Saul, Scanpix.

Vist saigi kõik! Ise panin üleeile täiega mööda kahe ülaltoodud punktiga (5 ja 8), natuke mööda läks veel kahega (2 ja 7). Ja sinna ei läinud mitte see puudu jäänud 1:20, vaid ikka rohkem väärtuslikku aega!

Inimene õpib kogu elu, aga kas mul sellest enam kasu on. Otsustasin ju harrastustippspordist loobuda!?!