Sättisime matka marsruudi nii, et esimese päevaga saaks ca 2/3 matkast tehtud. Et siis teisel päeval, juba veidi valutavate lihastega, veidi lihtsamalt pääseda. Peamiselt Põhja-Eestist pärit matkalisi üllatas Haanja oma keskmiselt 50cm paksuse, kohati aga lausa puusadeni matkalisi endasse imenud lumavaibaga. Seetõttu kujuneski linnulennult ca 25km pikkune matk meil kokku 34km pikkuseks. Kergem oli otsida kõvemat jalgealust ja minna seetõttu järgmise mäe juurde ringiga, kui sumada otse läbi paksu lume. Mitmes kohas oli abiks Ekstreempargi jõulumatka kaduv jälg, abiks oli ka mõne üksiku lumesaani jäetud vagu. Teisel päeval aitas meid palju üks räätsadega ca 15-liikmeline matkagrupp, kelle jäetud jälg oli nagu raudtee. Kahju ainult, et nad ei olnud suutelised mitme mäe tegelikku kõrgeimat kohta üles leidma, kuigi nende jälgi oli tipu ümbrus täis.
Laupäeval kulus 12 mäe võtmiseks 7:32, millest tubli 1,5 tundi kulus grupi saba järele ootamisele. Teisel päeval oli grupp võrdsem (loe: aeglasemad loobusid) ja järelejäänud 8 mäge sai võetud 3:48-ga. Kokku siis 2 päevaga 11:20 matkamist, ca 34 kilomeetrit. Keskmine pulss saja matsu ringis, max küündis kohati 155-ni.
![]() |
| Eile Vällamäe tagumisel nn köietõusul... |
Aga pauk tuli sealt, kus seda kõige vähem oodata. Õhtul koju sõites lõi autol jahutusvedeliku tule põlema, sest üks lõdvik otsustas koostööst loobuda. Õnneks elas maanteest ca 3km kaugusel üks minu kaasreisija tuttav, kes asendas katkise lõdviku osa metalltoru ja paari toruklambriga. Aga see kiirremont toimus õues, -15 kraadi juures, seljas tänavariietus, jalas kingad, käed jahutusvedelikust märjad jne. Lõpuks koju Nõmmele jõudes tundsin kurgus kibedust. Oli vaja kiiresti tegutseda - pool küüslauku, ingveritee meega ja paar pitsi kangemat sisse ning teki alla sooja. Praegu hommikul on kõik korras. Napp pääsemine???

