Vasaloppet 2020!

Loodetavasti sõidan järgmisel varakevadel 10-ndat korda Dalarna maakonda Kesk-Rootsis, et osa saada maailma suurimast suusapeost - 96. Vasaloppetist. Sealne pidu on tegelikult suurem, kui mina suudan osa võtta, sest minu sealviibimise aja jooksul, ehk Vasa põhinädala reedest kuni pühapäevani (27.02-01.03.2020), toimub 4 erinevat sõitu, samas kui kogu Vasa festivali jooksul toimub 10 päevaga 10 erinevat sõitu kokku ca 100000 osavõtjaga.

Vasa esimene ja legendaarne tõus, 2 km-ga 180m üles.

Nende varasema üheksa aasta jooksul on meil tekkinud üsna kindel tuumikgrupp, aga alati on sellesse punti mõni uus huviline juurde mahtunud, sest seltsis segasem ja koos on odavam. Ka järgmiseks Vasaks on meil juba suurem osa punti koos, osad neist tänu lojaalsusprogrammile ka juba ennast kirja pannud, aga mõned vabad kohad on siiski saadaval! Kui sul lõi tuluke põlema ja tahaksid maailma suurimal suusapeol osaleda, alusta enda kirjapanemisest, mis avaneb eeloleval pühapäeval, 17. märtsil, meie aja järgi kell 10 hommikul. Kõigepealt on vaja endale luua Vasa konto ja seejärel pühapäeva hommikul valmis panna nobedad näpud!

Öö-Vasa osalejad jõudmas poolele maale Evertsbergi.

Muidugi on ka võimalus suurt trügimist vältida ja osaleda näiteks Nattvasal ehk öösõidul, mis stardib reede õhtul kell 20:00, sõidetakse paarikaupa ja pimedas. Eriti tugevad ja neid on olnud, sõidavad läbi mõlemad sõidud ja seda vaatamata vaid ca 28-tunnisele vahele ühe 90km pikkuse sõidu finišist teise 90km pikkuse sõidu stardini!

Ainsa välisautorina siin blogis oma kirjatükiga üles astunud Aare
koos oma 3+ kilose lisaehtega Vasa2019 finišis.

On olnud aastaid, kui 15800 kohta müüakse ära 91 sekundiga, nii et ole pühapäeva hommikul valmis!

WÄLKOMMEN TIL VASALOPPET 2020!

NB! Loe ka varasemaid selleteemalisi postitusi:

Pikemalt Vasaloppetist

Pasaloppet 2015

88-93, aeg lendab!

Lubasin kunagi, et teen igast neist viimasest veerandsajast maratonist, mis mind lahutavad minu vist kolmandast suurest ettevõtmisest, eraldi postitused, aga ..... mees annab sõna ja võtab ka! Igatsugu tegemist on olnud, lisaks on suur suvi ka Maarjamaale jõudnud, mis omakorda vähendab võimalust küdeva ahju saatel läpaka taga istuda ja oma üleelamisi kirja panna. Olen mitmeid kordi alustanud, aga sinnapaika see  ongi jäänud. Vahest nüüd õnnestub?

Flirt? Korraks? Kuhu edasi? Maybe?

88 - Hispaaniast tagasi jõudnuna sain kolm päeva kodumail olla, kui taas oli vaja (minema) panna. Sihtkohaks Varssavi. Reede õhtul lõpetasin Võrumaa Pikamaajooksusarja esimese etapi kommenteerimise, istusin autosse ja kimasin Riiga. Öö autos ning hommikul lennukile, 29 euro eest Poola pealinna. Quo vadis, RB? 

Orleni maratoni expo oli keset staadioni, kus mänginud enamik vutistaare!

Varssavi maraton 22. aprillil, mõnus nagu ikka, 5 tundi kannatust 23°-ses kuumas, ainsate eesmärkidena jõuda kontrollaega (5:30) ning võtta üks taastumisjook Nowy Swiat nimelisel tänaval. Etteruttavalt ja kokkuvõtvalt võin öelda, et mõlemad eesmärgid täitusid - aeg 5:08 ja (ainult) 1 taastumisjook tarbitud.

Sportlase taastumine algab hetkest, mil ta avab teise õlle.
Kui sportlane avab kolmanda õlle, siis on ta joodik....

89 - MK maraton Harku metsas 25. aprillil, vaid kolm päeva peale Varssavi jooksu. Imelühike aeg taastumiseks, aga aega ju ei ole. Imekombel oli meid tavapärase 3 osaleja asemel lausa 6 jooksjat joonel. Selle mõnusa, Harku metsa teedel toimuva, jooksu märksõnadeks sai kemplus jooksjate vahel, kelle maratoni juurde või lähedale on sattunud kõige kuulsam inimene. Minu trumbiks oli Rooma maratoni rajast ca 150m kaugusel Vatikanis kõnet pidanud Rooma paavst Franciscus. Marathon100.com pidaja Janek Oblikas käis oma trumbina välja kuninganna Elizabeth II, kes olevat Londoni maratonil stardi andnud. Jooksuvälise võistluse võitjaks tuli hoopiski MK ehk Meelis Koskaru, kelle joostud Rovaniemi maratoni stardi andis Jõuluvana, ilmselt tuntuim tegelane kogu maailmas!

Mõnusalt jahedas ja vihmases Eestis, Harku metsas, 89 purgis!

90 - MK maraton Pässa rabas, pidime küll sõitma Helsinki Malmi lennuvälja ümber joostavale Jeesusmaratonile, aga meil polnd niipalju usku ega raha, et ülelahe reis ette võtta. Lihtsam oli ennast piinata vanas heas Pässa rabas, aga nö uuendatud rajal, MK stiilis. Mõõtsime tavapärasest stardipaigast nagu ikka ühele poole 1,76 ja siis ka teisele poole 1,76km ning tegime seda 6 korda, kokku 42,3km. Ilm oli mõnusalt jahe, vihmagi saime, aga joostud see üsna emotsioonitu maraton sai. Viimasele ringile võtsin kaasa vana hea sõbra, härra Püha Migueli, temaga koos oli veidi lõbusam ning saime koos lõpuni, mina oma üheksakümnenda, tema peale üle 3000km pikkust reisi pakendikonteinerisse...

Hää sõbraga ca 41-sel kilomeetril! Endli foto...

91 - Tartu Maastikumaraton 13.05!!! Taustast ja tagamaadest olen sel aastal juba kirjutanud, ehk siis pidin nui neljaks kohal olema. Siiski-siiski, enne veel osalesin Saku100-l, mille lõpetasin seekord kilbil ning sattusin kogemata Euroopa suurimasse linna Istanbuli. Sellest linnast võiks lausa eriposti teha, aga teen seda siis, kui oleme novembris seal ka maratoni ära jooksnud! Diil?

Vasakul Aasia, paremal Euroopa, üleval kajakas ja all vasakul nurgas lammas...

Tartu Maastikumaratonist ei tahaks pikalt kirjutada, olin täitsa tühi kott ning suutsin suure surmaga selles 28°C palavuses ennast finišisse vedada. Tänu talupojatarkusele, mis sundis paar joogipudelit seljakotiga kaasa vedama. Lihtne arvutus näitab, et jõin rajal üle 4 liitri, peale lõpetamist veel 2 liitrit vedelikke ning loodus kutsus alles kella poole kaheksa ajal Järve Selveri õlleleti ees. Deja vu aastasse 2011, kui Tristaril sarnane vedelikukaotus tabas?

7 aastat pausi ja taas jooksuga selle kaare alla!

92 - MK maraton Kuusalus 17. mail! Rajameister Flash kutsus meid Lauritsa rajale, esimest korda jooksime MK maratoni ringil, mitte edasi-tagasi ning esimest korda päälinnast veidi kaugemal. See Kuusalu tagune mets on jooskmiseks üks äraütlemata mõnus kant, poolik möödus lennates, siis läks veidi raskemaks, lisaraskust lisas kuum, mida oli mitteestimaiselt 24°C!!! Ilmselt seetõttu venitasid kaks viimast ringi päeva väga pikaks, lausa 5:41 peale. Ilmselt hoidis alalhoiuinstinkt mind veidi tagasi, sest kolm päeva peale Kuusalut oli ees ootamas Riia!

Kuusalu stardi ootel, autorit pole fotol!

93 - Riia, 20. mai 2018! Olin kunagi Riia maratonil kirjas, aga töö pani toona tala ning jäi osalemata. Hiljem on Riiaga samal nädalavahetusel toimunud mitmeid Haapsalu maratone, kus olen olnud nii osaleja kui korraldajana ning seetõttu oli lähim välismaraton minu maratonide CV-st veel puudu. Tänaseks on see lünk linnukese saanud ning minu jaoks viies Euroopa pealinnas joostud maraton purgis!

Riia parimas kõrtsus oli ka koduvärve näha! :D

Riiga sain koos seltskonna spordimeestega, saime veel õhtul numbrid kätte ning siis anti vaba aeg, kuni pühapäeva kella 15-ni, mil pidi algama tagasisõit. Kasutasin antud vaba aega sisukalt, tutvusin oma nö kolmanda kodulinna (kaks aastat vene armeed veetsin Riias 1986-88) vaatamisväärsuste ja ööeluga. Polegi sääl linnas peale toda kauget aega palju käinud, tundus teine sellise moodsa ja mõnusana, väärt külastamist veelgi! Maraton sai stardi kell 8:30 hommikul, vaatamata õhtu pikaks venimisele oli algus üsna hea, pooliku tegin 2:30-ga, aga kusagil seal 2/3 peal läks veidi raskeks. Eks see kolmas maraton kaheksa päeva jooksul ning maratoni jaoks veidi kuum ilm nõudsid oma. Pidin veidi järgi andma, aga lõpuaeg 5:10:56 tegi rõõmu. Lisaks veel meeletu emotsioon rahvatantsijatest Tevzemei un Brivibase juures ning koorilauljatest Brivibase tagasipöörde juures! PALDIES LATVIA, tõsiselt hingehakkav kaasaelamine jooksjatele!

Rahvatantsijad kaasa elamas! Foto: Janek Oblikas

93 purgis, 7 minna, olen graafikus! Dr. Holdeni 50/100 pidu toimub 30. juunil Vango Imedemaal, info FB-s ja varsti ka trailrun.ee-s!

79 - rasvad ribadeks ehk Kubija III Jõulumaraton!

Isegi talveund ootav karu ütleks selle ajavahemiku peale, mis mul möödas viimasest maratonist, et on ikka palju mett kerre voolanud! Jah, kuidagi kehvasti on see jõulukuu läinud - kohe kuu alguses, ehk 1.dets, olin sunnitud taas ühe ettevõetud maratoni katkestama. Vändra maratonifestari esimesel päeval keeras sisemuse nii sassi, et pidin tuleviku huvides 28km pealt rajalt maha tulema, nui neljaks lõpetamine oleks heal juhul tähendanud korraliku külmetumist, kehva juhu peale ei taha mitte mõeldagi. Olin veel tahtmist täis kasvõi kolmandal päeval taas rajale minema, aga ei suutnud ega tahtnudki ennast kehva olemise pärast välja ajada. Kodus olid kõik sama viiruse küüsis, mis küll väljendus igaühel erineval moel - kõhuvalust kümme number niidini...

Sild Euraasiast Põhja-Ameerikasse...

Hakkasin valmistuma Rocca Vana-Aasta maratoniks, aga äkiline komandeering tõmbas ka sellele kriipsu peale. Tean küll, et iga sel aastal ära või pooleli jäänud maraton tõstab järgmise aasta kontekstis panuseid ja pinget, aga elu vastu ei saa - kui ikka tekib võimalus käia kohas, kus pole varem olnud, siis seljatab seiklushimu pragmatismi.

Maaküte lekib?

Kunagi pool-juhuslikult ellu kutsutud Kubija jõulumaratonist on saanud ilus traditsioon - kolmandat korda teisel jõulupühal toimuv sündmus võib seda nime vabalt kanda. "Õnneks" oli ilmataat ka sel aastal tegija, pakkudes osalejatele küll veidi ekstreemset, aga samas suusatajatevaba rada. Veel esmaspäeval käis Kubija rullirajale tehtud suusarajal vilgas liiklus, kuid õhtul alanud soojalaine ja vihm muutsid metsaaluse üleöö tavapäraseks eestimaiseks talvepildiks, kus esindatud kõik erinevad sademed - lumi, jää, vihm, pori. Ja just nendest elementidest Kubija jõulumaratoni rada koosneski, sekka ka veidi muru, asfalti, juurikaid ja mõnusat puhast metsarada.

Esmaspäeva õhtu Kubijal - ideaalne suusailm!

Teisipäeva lõuna Kubijal - sitt suusailm!

Kuna Kubija jõulumaratoni oluliseks osaks on maratonijärgne lebo Kubija spaas, siis on maratonil osalejate arv piiratud, sel aastal kauplesin hotellilt pühadeaegse täismaja ja paljude külaliste kiust välja 15 kohta ning just niipalju ka hommikul osalejaid startis. Jooksuveterani Leili saatsime teele tund aega varem, et ajavõtjate päeva kokku hoida, aga ise läksin teele veelgi varem, kell pool üheksa. Kui autorallis sõidab ässade ees julgestuspolitsei ja veel ka null-auto, siis tegin teisipäeval selle töö ise ära - esmaspäeva õhtul sai lumises ja pimedas metsas rada veidi võlssi maha märgitud, panin ise esteks mööda ja siis tulin tagasi ja tõstsin märgid õigeks!?! Lisaks oli suure sulaga raja ainus ojaületus muutunud väikseks järveks, kõne kahele sõbrale peale esimese ringi lõpetamist kell 8:58 suutis tekitada selle järve kohale 45 minuti jooksul korraliku silla, mis säästis kõikidele osalejatele kuivad jalad!

Kohalike inseneride Aare ja Juho kiirsild!!!

Vaatamata tagasihoidlikule tempole sai minu 79-s tehtud, hoidsin ennast käesoleva nädala jooksul tulevate tähtsamate sündmuste jaoks. 80-s saab ilmselt tehtud veel enne aastavahetust, aga siis läheb löömaks - 20 maratoni 6 kuuga, ehk siis 2,75 tükki kuus. TEEME ÄRA?

Jaaniajal oli samas kohas numbriks 69, ei ole eriti kaugele jõudnud, rsk!

Ilusat aastavahetust kõigile, kes viitsivad minu pajatusi lugeda! Luban teile, et uuel aastal läheb seoses saja maratoni kauntdauniga postituste arv tihedamaks ning üritan ka ise muuta oma maratonide geograafiat ikka väga mitmekesiseks. Igatahes, põnev poolaasta ootab ees!!! Kirjutamiseni!

Tark ei torma ehk 167 ringi Tondiraba karussellil....

Olen kaks viimast jaanuari lõppu veetnud koos sõbrast maratoonari Aarega Peterburi ja Laadoga vahel (kuhu me sel aastal kahjuks peale ei saanud), joostes seal ühte venelaste poolt palavalt armastatud maratoni nimega "Elu Tee", mis viib osalejad Laadoga järve kaldalt Peterburi linna külje alla mingi "pamjatniku" juurde, kus on siis maratoni finiš. Kuna see õige "elu tee" maratoni pikkust välja ei kanna, siis tehakse ka seal alguses väike paun, et lõpus, seal pamjatniku juures, see maratoni pikkus ikka pädeks. Sama teevad ka kreeklased oma Athens Authentic Maratonil, kus tehakse alguses sisse paun, et tavapärane, see Pheiddipidese poolt joostud distants ikka kattuks Londonis kunagi aastal 1908 kuninganna tujude poolt paika seatud nö tänapäevase õige maratoni pikkusega....

Mingi "pamjatnik" finišis. Mitte see õige....

Läks vist segaseks see algus, eks ma pean kunagi selle kohta omaette posti tegema, aga seoses Peterburi maratoni äralangemisega sain täna siis oma maratonoloogias hakkama uue tembuga - nimelt jooksin oma 65-nda maratoni sisehallis, 252 meetri ja 66 sentimeetri pikkusel ringil, ehk siis 42,195km läbimiseks tuli Tondiraba jäähalli ümbritsevas koridoris joosta 167 ringi. Le Carrousel, ütleks selle peale frantsuusid... Endale see just karussellina ei tundunud, pigem kartsin jooksurajaks olevat sulabetooni ja sisehalli kuiva õhku.

Mingil ringil, taga tänane vari Ivar Lai. Foto: marathon100.com

Kuna mul oli enne tänast jooksu sel aastal jalge all vaid Pässas 7. jaanuaril joostud 42,2km, ei mitte midagi muud, siis alustasin ettevaatlikult, olin kogu rivi viimane. Esimene ring oligi hiljem kogu jooksu aeglaseim, tervelt 1:51! Teisel ringil sain kiiruse paika ning edasi liikusin 165 ringi kiirusega 1:43-1:47, mõned anomaaliad (joomine, tropid, trügimine) välja arvatud. Viimasel ringil tõstsin veidi tempot ning läbisin selle 1:33-ga. Vahepeale ei jäänud midagi huvitavat, vaid ligi 5 tundi üsna monotoonset tegevust, ehk siis ühe jala teise ette tõstmist.

Nende kardinate vahelt tuli vahepeal mõnusat jäist õhku - otse
Jäähallist. Foto: marathon100.com

Kuna suutsin algusest peale oma tempoplaani järgida, siis tegin lõpuks ka negatiivse spliti ning jooksin välja oma viimase aja parima aja peale septembrikuist Volmari maratoni - 4:50.18! Seda vaatamata jooksutrenni olematusele. OK, olen viimasel paaril kuul teinud tugevat pingutust nõudvat füüsilist tööd, päevas üle 10h väljas viibides ning pidevalt nö liigutades. Ehk on see olnud abiks tunduvalt parema jooksuvormi saavutamiseks, kui see mul sügisel oli? Mine võta kinni!

Lõvi valvsa pilgu all koos teise Ivariga. Foto: marathon100.com

Tänase 167 ringi jooksul oli veidi aega ka mõttetööd teha ning treisin oma mõtetes valmis Tondiraba Sisemaratoni slogani - 167 ringi sisehallis ei olegi kõige hullem viis maratoni joosta! Aga seda ainult seepärast, et sellest hullem saab olla ainult maratoni läbimine jooksulindil...... Projekt "100 maratoni 30. juuniks 2018" on endiselt jõus, see nõuab edaspidi vaid 2 maratoni läbimist ühes kalendrikuus. Jaanuari plaan on igatahes TEHTUD!

Maratoniaasta avapauk Elu Teel!

Elu Tee  (Дорога жизни, Doroga žizni) nime kandis ainus tee, mis Leningradi blokaadi ajal Teises Maailmasõjas ühendas sissepiiratud linna Nõukogude tagalaga....kui viitsid, loe edasi siit!

Taamal Laadoga (18000km²), suurim Euroopa piiridesse mahtuv järv!

Eelmisel aastal umbes samal ajal sai selle tee mälestamiseks juba 46-ndat korda peetud maratoni väisatud, sellest tegin valmis ka pikema kirjutise, mis läks oma teid rändama Venemaa erinevates jooksufoorumites ja blogides. Vastavalt "rikutuse astmele" minu vestet, küll läbi Translatori tõlgituna, seal siis kas kiideti või laideti. Mul poogen, vahet pole! Kui siis ainult niipalju, et umbes 80% minu poolt selles postituses esitatud kriitikast oli selle aasta maratoni korraldamisel arvesse võetud, möödalasud parandatud ning selle-aastane maraton oli peaaegu juba normaalse maratoni nägu.

Kuigi diplom tuli ise täita, oli medal OK!

Kui veel eelmisel aastal sai ennast maratonile regada 300 rutsi eest, mis perssekäinud rubla juures tähendas minu pangakontolt 3,81 eurost väljaminekut, siis sel aastal karistati need "jobannõje fašistõ" ära, määrates meile lausa 1700 rublane osavõtumaks. Kohalikud pääsesid 700 rublikuga. Eelmise aasta nõme XБ-rubažka* oli sel aastal asendunud normaalse T-särgiga! Samasuguse positiivse arengu oli läbi teinud ka lõpetaja medal, muundudes 70-ndate stiilis veoauto pilti kandvast plärtsust väga soliidseks hõbedaseks medaliks!  Kui eelmisel aastal ootasin tulemusi lausa kaks nädalat, siis sel aastal oli numbri küljes MyLaps kiip ja aeg saadeti pool tundi peale lõpetamist SMS-iga telefoni! Ja maratoni avakõnes ei kõlanudki enam paatos ja vihatud hümn, vaid see jama oli veidi eemal, "purunenud ringi" mälestusmärgi juures. Meile anti stardis vilet ja oligi minek. Korotšee, objavljaju blagodarnost!

Kaske, kaske....

Peale 5km pikkust algpauna stardipaika tagasi jõudes sain veel kaasa ümiseda kõllidest kajava "eeta den pabeedõ" sõjaväes pähetaotud sõnu ning siis tuli pikk vaikus, kuni esimese TP-ni, kus kohtasin ka Eesti maratonidelt tuttavaid Igorit ja Ljubat ning koos veel ühe valgevenelannaga lõbusalt mölisedes kulusid kilomeetrid ruttu. Kusagil 21km peal jäid sõbrad TP-sse toituma (olin 30km punktini oma joogi peal) ning liikusin neist ette oma jooksu jooksma. Sättisin tempo oma tavapärase lõpuaja, selle töise 4:45 peale ja etteruttavalt nii ka läks, suutsin poolmaratoni aja 2:22:20 muundada lõpujooneks ajaks 4:45:07. Tegelikult täit tõde ei teagi, sest umbes 8-nda kilomeetri peal oli kõigil gps-kellade omanikel umbes 600m pikkune black-out, osade osaliste selgitusel tingitud sõjaväe radarijaamast, millest me mööda jooksime - поле чудес. Vaatamata kuuajalisele eemalolekule jooksuradadelt suutsin oma nö stampaja ära teha, takkajärgi küll sellise kolmepäevase ai-ai hinnaga, aga ei viitsinud sõpra Aaret kaua finišis mind oodata lasta.  

Finito....

Tegelikult tahaks seda maratoni soojalt soovitada ja just säherdustele tegelastele, kes igapäevaselt meie Eesti elu üle virisevad! Käige korra seal ära ja tagasi tulles te avastate, et elame me siin Eestis ikka kuradima hästi. Ei ole meil pagulasi, ei ole igal võimalikul põhjusel või siis ka niisama autot peatavaid mente, ei ole meil nt Sakus toimuvat maratoni, mille stardimaterjale tuleks otsima minna Piritale jne. Meie elu on ikka kuradima lill siin! 

Kesklinnast 9 peatust metrooga, siis jala 3,5km mööda seda prospekti
ning leidsimegi üles maratoni EXPO tervelt 2 müügikohaga!
Stardimaterjale anti ka sealsamas päraperses....

Mina ei virise, ma nendin fakte! Ma ju tean, et juba 300 aastat, alates Peeter Esimesest on püütud Venemaad õigetele (loe: euroopalikele) rööbastele suunata, aga ei lähe ta mitte! Ja kas ongi mõtet, sest inimesed tunduvad valitseva olukorraga rahul olevat - on püstirikkad, on tšinovnikud, on tavalised inimesed, leppinud oma olukorraga ning kõige lõpus on kerjused, kes igal tänavanurgal almust paluvad! Nii oli see üle 100 aasta tagasi enne esimest ilmasõda ning nii see ka jääb, kuni järgmiste ilmasõdadeni! Aga kuradi meeldiv on kuulda mitte ainult ühe venelase käest, et see, mis me oleme oma Eestiga 20 aastaga teinud, on tõeline ime - teekond inetust pardipojast kauni luigeni!

Buss jõudis kell 8:55 stardipaiga lähistele.
Rahvas saadeti kooli ümber riietuma, 2h ja 20min!!!
11:15 sõideti starti edasi, mis tan iks muud tetä!

Niiet seltsimehed, vähem hala ja rohkem tegusid!!! Edasi võitude poole!!! Igatahes!!!


*XБ - hloptšato-bumažnõi, ehk siis puuvillane

Maailmalõpp on käes....

Eile avalikustas KTM (Klubi Tartu Maraton) pressiteate mõningatest uuendustest, mis ilmselt Eesti aegade kuulsaimat spordisündmust uuel aastal ees ootavad. Uuendused on IMHO igati positiivsed, sest need on enamuses ette võetud, tuginedes osalejate tagasisidele. Üks uuendus on tingitud ka nö moodsatest aegadest, sest iga normaalne spordisündmus pakub viimastel aastatel otseülekannet, tagamaks osalejate lähedastele või mingil põhjusel sündmusest kõrvalejääjatele võimalust toimuvaga kaasas olla ning omade ponnistusi jälgida. Minu korraldatud Haanja100 MTB on kolm viimast aastat otseülekannet (mis on ka hiljem youtube'i vahendusel järelvaadatav) enesestmõistetavalt pakkunud ning hea, et KTM on kah lõpuks sellele reele saanud. Aga ega suur elevant suudabki sõjaväelist käsklust "Ümberpöörd" täita umbes 27,5 korda aeglasemalt kui väike ja paindlik rebane...

Kellele elu küsimus, kellele poogen! Foto: Sulev Kraam

Ühele uuendusele aga oleks vaja lähemat tähelepanu pöörata, sest see mõjutavat teatud allikate sõnul lausa tuhandete inimeste elu ja eesmärke. Nimelt on Kelk ja Co-l plaanis eeloleval talvel toimuval Tartu Maratonil juurutada nn netoajavõttu, mis maakeeli tähendab seda, et osaleja aeg läheb käima hetkel, kui osaleja ületab stardijoone ning aeg läheb kinni siis, kui osaleja ületab finišijoone. Igati loogiline otsus, sest miks peaks nt viimasest grupist startijal aeg juba tiksuma, kui ta pole veel stardijoont ületanudki. Neli nädalat tagasi ületasin ma Valencia maratonil stardijoone ligi 13 minutit peale stardipauku, lõpetasin maratoni brutoajaga 5:06 ning protokolli läks aeg 4:53! Igati loogiline ju! Jah, loogiline on see ilmselt enamuse osalejate jaoks, kes lähevad maratonile osa saama suurest talvisest laulupeost, kelle jaoks ei ole eluliselt oluline, kas nad on selle peo lõpuprotokollis kohal 492, 501, 602 või hoopis 3512! Tuletagem või meelde dialoogi Eesti kultusfilmist "Vallatud kurvid":

- Miks nad niimoodi kihutavad?

- Sest esimene saab auhinna!

- Mhm, materiaalne huvi, arusaadav! Aga miks need teised siis kihutavad?

Voldemar Panso ja Eve Kivi filmis "Vallatud kurvid".
Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Samas on meie hulgas inimesi, kelle jaoks on see uuendus 200% vastukarva. Kujutage endale ette seda frustratsiooni, kui olete pilt taskus suutnud 63km pikkuse suusamaratoni lõpukurvis sõita üle oma lähima konkurendi suusaninade ning tänu sellele üdini "sportlikule ja mehelikule" maneerile edestanud sedasama konkurenti finišijoonel terve suusapikkusega ning protokolli sirvides selgub, et see lõpukoridori "mehelik" ponnistus oli vaid Pyrrhose võit, sest seesama "konkurent" ületas stardijoone sinust kaks sekundit hiljem ning on tänu netoajavõtule lõpuprotokollis sinust hoopis sekundiga eespool! Kui see ajab sul sita keema, siis mine ravile, mitte aga mingisuguste "libadoktorite" mudaravile, vaid ikka sinna päälinna, hipodroomi kanti!

Vötta saab ka mönuga! Foto: Art Soonets aka Lobamokk

OK, jätaks emotsioonid ja läheks kuivade numbrite juurde. Tartu Maratoni stardijoone peaks esimene tuhat startijat, vähemasti minu mälu järgi, ületama umbes minuti jooksul alates selle koleda hümni avataktidest! Esimene tuhat lõpetajat laekub Elva lasketiiru 80 minuti jooksul, mis teeb keskmiselt 12,5 lõpetajat minutis. Vastavalt päälik Kelgu väidetele võib kohtade korrektsioon olla 5-10 protsenti, mis eelpooltoodud numbritele tuginedes on ilmselgelt üle pakutud. Kui minutis tuleb ca 12,5 lõpetajat, siis eksimusprotsent on 12,5/1000 ehk umbes 1,25%. OK, võitja ja peagrupp tulevad tagaajajatega võrreldes ilmselt veidi pikema vahega ning ka eelpool pakutud valem ei ole lõplik tõde, aga usun ise, et võimalik lõpukoha kõikumise protsent jääb igal juhul alla kolme ehk siis muretsemiseks ei ole põhjust!

Killuke Kubija Jõulumaratoni rajast.
Foto: Aare Huik

Pealegi, nagu üks Võrumaa ilmatark mulle juba oktoobri lõpus ütles - ega kaks sitta talve ilma kolmandata jää!!! Seetõttu pühendungi sel talvel enam jooksule, näiteks 27. detsembril korraldame koos sõpradega üsnagi eksklusiivse Jõulumaratoni ning 16. jaanuaril ootan kõiki fänne Pääsküla rappa, et kasvõi piskuga toetada meest, kes on Eesti maratoni ajaloo tarbeks teinud ära vaat et suurema töö, kui seda oli kunagine Augeiase tallide puhastamine Heraklese poolt! Täpsem info ikka kodukal haanja100.ee!

Jooksmiseni.........

Maрафон со слезами на глазах!

46-nda "Elu Tee" maratoni, pühendatud Leningradi blokaadi lõpliku murdmise 71. aastapäevale, peakohtuniku - kindralleitnant N.I.Petrovi - poolt stardi eel lausutud sõnad andsid sellele postitusele ilma pungestamiseta hea pealkirja. Aitüma kindralile sellegi eest, sest vaatamata temapoolsele pidevale igalpool kohalolekule ja kulmukortsutaval pilgul ringivaatamisele lonkas kogu see paatoslik üritus veidike igast servast, mis siiski ei olnud põhjuseks neile pisaratele osalejate silmis, nemad nutsid ikka asja pärast, ehk siis patriotismist! Meie, kaks sellel jooksul osalenud "fašisti", saime oma pisarad välja naeru tõttu kogu selle korraldusliku kammaijaa üle, mis meie jaoks tähendas ikka ja ainult üht - "Võimalik ainult Venemaal"!

Kes arvab esimesena ära, mille järjekorras need inimesed sabatavad,
sellele teen järgmise "Elu Tee" maratoni osaluse välja!
Vihjeks niipalju, et koolivõimla otsaukse taga algab välishoov!

Laupäevane mandaat oli esinduslik, isegi kindral istus oma laua taga, laual silt "Главная судья". Peale väikest sebimist leidsin üles leti, kus mulle anti ümbrik numbriga 364 ja stardinumber 492! Loogiline ju? Ilmselt siiski ainult Venemaal, sest veel täna õhtul, kolm päeva peale maratoni toimumist seisab kodulehel teade: "Идет обработка результатов"! Meil siin kodumaal tulistataks korraldaja mürgiste kommentaaridega sõelapõhjaks, kui tulemused juba samal õhtul üleval pole! 

Идет подведение итогов ehk siis ajavõtubrigaad tööhoos! :)
Kaua veel?

Korraldajate kõige hullem möödalask oli osalejate hommikune bussidesse laadimine, kui 5 ja 21km jooksjate bussid sõitsid nagu kellavärk, aga 42km jooksjad pidid miskipärast tervelt 50 minutit seisma tuulisel Arsenalnaja Nabereznjal ning külmetama. Siis hakkasid sinna ilmuma ka esimesed bussid sildiga 42,2km, mis vallandas anarhia - kes ees, see sees. Senini viisakalt järjekorras seisnud külmetav rahvamass hakkas tormama edasi-tagasi ning endale soojades bussides kohta otsima. Ja see käis ikka nii, et kodanik X viskas bussi sisse saades kohe 10 esimese koha peale oma taskud tühjaks, mõne tooli peal oli telefon, mõne peal Snickers või taskurätipakk, ühesõnaga jättis märgi maha ehk место занятo ning asus siis oma tovarišitele helistama ning seletama, kus bussis ta jala maha sai! Короче, полный бардaк!!!

Kooli stolovaja oli kinni, vett sai
ukse kõrvalt pajast! :)

Siis sõitsid bussid stardist 2km kaugusele Vaganovosse, kus rahvas kupatati tunniks ajaks kohalikku koolimajja riietuma. Külakoolis suruti 620 osalejat nagu kilud karpi, vaba nurga leidmiseks, kus sai tagumiku maha toetada, tuli mitu ringi koolile peale teha. Koolis levis vänge vene spordikreemi hais (vanakooli tegijad teavad seda lõhna) ning mingi seltskond kühveldas kaasavõetud pajast lusikaga endale sisse rooga nimega макароны по флотски ehk meie keeli pastat! Seejärel aeti rahvas taas bussidesse ja viidi stardikohta Laadoga järve ääres. See on siis justnimelt see kitsas riba, mida sakslaste blokaadi raudne rõngas ei suutnud sulgeda ning mille kaudu veeti Gaz AI-AI tüüpi masinatega leiba nälgivasse suurlinna. Väike segadus pakihoiu teemadel ehk just millisesse bussi oma kott jätta ning juba oli aeg minna starti, kus pidime kuulama paatosest nõretavaid lugusid kangelastest jne. Siis kindrali sõnavõtt, vana tuttav hümn ja minek!

Kaks "fašisti" - ühel veel märk ka otsaees, mille kohta bussi-
kaaslane küsis, et что за знак? Vastuse peale, et see on Eesti
lipp, küsis mehike, et kas Liivalaia tänav on veel alles???

Neid minejaid oli igasuguseid - lühikeste pükstega, futbolka väel, vene sõduri vormis (hebee püksid, telogreika ja pilotka!?!), suurte ja väikeste armee ning dessantnikute lippudega. Ja stardist mindi hurraaga, nagu Venemaal kohane. Ses mõttes, et ypaaa hüüd kõlas ka, aga pean siinkohal silmas midagi muud. Stardist pandi minema nagu kahurilihale kohane, mõtlemata, mis ootab ees. Ainsaks eesmärgiks joosta maratoni ning austada oma jooksuga langenud kangelasi, mõtlemata sellele, et 10km pärast ollakse ise see langenud kangelane!!! Teise kilomeetri tagasipöördes olin tagantpoolt ca kümnes....

Kui juba Moskva pisaraid ei usu, mis siis veel Leningradist rääkida....

Kolmandal kilomeetril möödusin Kostjast, kes veel minust ees olles jõudis selja taha küsida, et miks ma nii raskelt jooksen. Minu vastuse peale, et tsentner ei saagi kergelt joosta, arenes tervelt seitsmeks kilomeetriks korralik vestlus, mille mingis faasis ma hakkasingi juba uskuma, et Ukraina rohelised mehikesed, kes on tegelikult NATO sõdurid, on hoopiski Venemaale tunginud, mitte vastupidi. Esimesest joogipunktist 10km peal jooksin peatumata läbi ja sain Kostjast lahti. Uhh! Napilt läks!

Käib töö ja vile koos......

Mingi tund aega enne starti sadama hakanud lumi muutus asfaldile jõudes mingi keemia läbi lögaks ning see muutis jooksmise raskeks, kas siis polnud korralikku pidamist või kogunes tossu talla alla korralik lörtsine klots. Kogu trass oli liiklusele suletud ning minu hinnangul oli seda turvamas tohutu vägi, umbes 200-300 triibulisi sauasi keerutavat poolitsat ja veel mingeid vestis tegelasi, kes blokeerisid oma eraautodega ära kõik jooksutrassile saabuvad teed ja teekesed. Hull ressurssi raiskamine, aga kui kahuriliha jätkub, pole ju probleemi! Raja ääres oli ka palju veterane, kes tänasid osalejaid mälestuse säilitamise eest jne.

Elu tee 35-ndal kilomeetril! Pamjatnik autole - Geroi Gaz AI-AI...

Viimane seitse kilti kulges piki 3+3 magistraali, mille parempoolne osa oli jooksjate jaoks reserveeritud, tekitades kogu liiklust vasakule osale suunates sinna korralikud probkad! Lisaks oli see viimane seitse nii-öelda piki sirget linti, osutudes paljude jaoks tõsiseks motivatsioonitrassiks. Ka mulle endale, kellel kuni 34-nda kilomeetrini vaatamata üsna mägisele rajale 20-nda ja 35-nda kilomeetri vahel, polnd viga midagi, pani see viimane seitse ikka korraliku põõna - tempo langes drastiliselt, aga olin endiselt kiireim mees sektoris. Sest ülejäänud olid kõik parajad zombid, põdedes oma esimeste kilomeetrite hurraa-vaimustust! 100-meetrine finišisirge oli aga puhta jää peal, mis oli põnevuse tekitamiseks kaetud värske lumepudruga. Ilmselt seal korraks libastudes tõmbasin ma oma reie ära, mis on senini nii valus, et ei teagi, kas lubab laupäeval-pühapäeval Oberammergaus 2 suusamaratoni ette võtta?

Nagu oleks autoga maratoni sõitnud?

Käidud-tehtud! Ja vististi ikkagi kilbiga! Aga kui nüüd seda kokkuvõtet lugedes tekkis kellelgi huvi kas sedasama või siis südasuvel Piiteris peetavat maratoni joosta, soovitan soojalt. Need, kes vana aega ja Venemaal peetud võistlusi veel mäletavad, saavad sealt ikka korraliku nostalgialaksu. Need aga, kes siin pidevalt elu ja ürituste korraldajate üle virisevad, soovitan korra seal ära käia, et aru saada, kui hästi me siin Eestis tegelikult elame või kui hästi on meie siinsed võistlused korraldatud!!!

3 päeva on möödas, esimesed tulemused hakkavad tulema.......

Kui nüüd kellelegi tundus, et ma liialt virisen, siis soovitan lugeda ühe osaleja kommentaari, mis on kopitud maratoni ametliku kodulehe kommentaaridest:

Всем привет!
Забег и правда был классный! Начиная со старта и до финиша! Спасибо солдатам, волонтерам, детишкам, болельщикам! Всем спасибо!
Что касается организации до и после самого забега... Это жесть! Никакой быстрой регистрации не было! Духотища! Я 40 минут простоял за номером. За мной парня отправили получать подпись врача на справке врача... Зачем-то собирали только оригиналы справок, хотя в Москве, да и в Сочи достаточно было показать оригинал и отдать копию. Ситуация с автобусами - отдельная песня... Наш 17 сначала потерялся... При отъезде от места переодевания мест всем желающим в автобусы не хватило... Люди бежали за автобусами, а их не пускали... Только когда, мы начали шуметь на водителя и сопровождающую нас хамоватую девушку, впустили 4 человек стоя.
Ситуация с вещами вообще фантастическая... До старта 2 минуты, а в автобусы для хранения вещей ВЕЩИ НЕ БЕРУТ! Тетка орет "больше нет места" и закрывает дверь! Хорошо нормальный парень попался в 27 автобусе!
На финише тоже фигня какая-то... Стоят пустые автобусы с закрытыми делами, а разгоряченных, потных людей не пускают... Опять же, хорошо ребята из 27 автобуса всех пустили переодеваться к себе! Там уже было не до женских и мужских раздевалок. Без лишних стеснений переодевались все вместе!
За кашей и чаем надо было стоять огромную очередь... Выдавали их только в одном пункте раздачи... Так что все до города ехали без воды и еды... Хорошо в автобусе, в который впустили под давлением общих негодований, нашлись добрые люди с термосами, которые бегунам-старушкам налили чай.
Краткий итог от меня: сам забег мне понравился! А организация жесть!

Esilehel, viimaks!

Kui ma peaaegu kuus aastat tagasi ühel lörtsisel ja tuulisel märtsilõpu hommikul sõitsin Võrust Otepääle, et sealt Tartusse oma elu esimene maraton joosta, ei olnud mul muud kandvat ideed, kui vaid ennast enne suvel eesootavat Ironman'i testida. Kuu aega hiljem oli jooksuvorm kasvuteel - 1. mail jooksin kihlveo kaotuse tõttu 2 ringi ümber Viljandi järve ajaga 1:56.25, 10 päeva hiljem Otepäält Elvasse 1:49-ga jne. Siis aga lõin vedelaks ja hakkasin endale vigastusi välja mõtlema, sest polnud veel raudmeheks valmis. Tegin tol suvel küll nö plekkmehe, ehk poolpika triatloni läbi, aga see oli pikaks ajaks ka kõik. Veel sama aasta, ehk siis 2009, detsembris tekkis uitmõte minna Vana-aasta maratonile, aga see jäi miskipärast ära. 2010 oli metall ikka veel nii vedelas olekus, et raudmeheks jäi saamata! Õnneks suutsin ennast niipalju kokku võtta, et jooksin detsembris Rocca al Mare kandis läbi oma teise maratoni. 2011 augustis sai siis see kaua tehtud, kaunikene teoks, kuid vaid 3 nädalat peale raudmeest ette võetud SEB Tallinna maratoni lõpujoon tuli ikka nii raskelt kätte, et sädet veel ei tekkinud.

31.12.2014, "Viimase Öö Unistus" Meremõisas.
Millest parajasti unistan, ei mäleta!

Krõks käis ilmselt 9. septembril 2012, kui suutsin peale ebaõnnestunud Kopenhaageni Ironman'i Tallinnas maratoni mõnuga lõpuni joosta. Vaid 3 nädalat hiljem ette võetud Tartu Linnamaraton tõi isikliku ning oktoobrilõpu Haanja ja novembri Valencia kaudu detsembris Vändrasse jõudes tuli juba uus isiklik - 4:08! Sõrm oli antud ning tervelt seitse maratoni aasta jooksul läbitud. Siis sai ka üha tihedamini hakatud ühte veebis olevat (ede)tabelit kiikama! 2013 aasta lõpuks oli saldo 11/22, ehk siis tolle aastaga sain sama palju maratone purki, kui 4 eelneva aastaga kokku! Eelmisel aastal kogunes neid 42,2-id kaukasse tükki 14 ning läinud laupäeval Pääskülas oma 37-ndat maratoni lõpetades võisin olla kindel, et olen selle tabeli esilehel, lõpuks ometi! 

SEB Tallinn tempomeister, töö tehtud! Finitos koos Riho Sarv'ega.

OK, esilehel küll, aga kus ikkagi on säärase "amokijooksu" point, küsivad ilmselt paljud! Ja õigusega küsivad, sest nad ei saa aru! Jämedalt arvutades saab sellest tsipake aru vaid ca 0,5% Eesti inimestest, ehk siis need elusolevad ca 5000, kes oma elus on vähemalt ühe maratoni läbinud. Veidi rohkem saavad poindile pihta need ca 1000, kes läbinud 10 või rohkem maratoni. Ning ilmselt vaid sadakond ongi neid, kes mõistavad mind täielikult, sest nad ise on saanud minuga sama diagnoosi - maratonikogujast jooksuhull!!!

Valencia, november 2012. Koos Indrek Jürgensteiniga lebotamas.

Otseselt nakkav see haigus pole, aga paranemine on vist sama raske kui küürakal, keda parandavat vaid ....! Samas nagu ei tahakski paraneda, sest see "haigus" ju otseselt ei vaena, ainsate sümptomitena on ligikaudu 20 korda aastas (loodetavasti) paar päeva koivad veidi ebatavalised ehk siis tiba valusad. Ja niikaua, kuni välismaistel maratonidel osalemine liigselt kauka peale ei hakka, on ju kõik hästi. Sest Eestis reeglina ühe maratoni peale üle 50 euro ei kulu ning isegi 20-l kodumaisel maratonil osalemise puhul ei ületa aastane eelarve tuhandet rahagi (aastas)! 

Alpes Maritimes ehk Nizzast Cannes'isse.
November 2013.

Vabandused vabandusteks ja seletused seletuseks, sest egas ma ikka niisama tühja ei plaani ühes aastas 20+ maratoni ära teha. Nimelt olin ma ju peale 2011. aasta augustit ning ühe pikaaegse unistuse täitumist juba pikalt otsimas uut ja tuumakat väljakutset! Kuu aja pärast Kuopios toimiv 200km pikkune uisumaraton või augustis aset leidev Paris-Brest-Paris 1200km pikkune rattasõit on küll piisavalt hullud ettevõtmised, aga need toimuvad ära ja siis on taas ees tühi maa! Minusugune rahutu hing aga vajab midagi enamat, midagi pikemaaegset ja veel hullemat!

Ateena, nov 2014!

Seetõttu mõtlesingi enda jaoks välja ühe tõsiselt kreisi eesmärgi - korraldada oma 50-aasta juubeli puhul, ehk just 29. detsembril 2017, üks maraton, mis päädiks õhtul juubelile kohaselt korraliku süldipeo, mitte nii väga süldibändi esinemise ja korraliku tulevärgiga. Asja teeks eriti monumentaalseks aga just see tõik, et see saaks olema minu SAJAS MARATON! Selle sündmuseni on aega jäänud 1069 päeva ning mul veel tarvis joosta 62 maratoni, ehk siis üks iga 17 päeva takka ja nii 3 aastat jutti!!! Sounds like a plan!?!

Aprill 2014, Varssavi maratoni stardis koos Aarega,
kellega koos homme Piiterisse läheme.

Igatahes, passida pole siin midagi. Juba ülehomme kell 12 seisan Laadoga järve ääres nn "Разорванное кольцо" monumendi juures, et joosta sealt 42,2 kilomeetrit jõudmaks "Цветок жизни" monumendi juurde.........................ees on ootamas 46-s rahvusvaheline "Elu tee" maraton!

Aare Huik: Terase karastamisest Poolas!

dr Holden: Teen esmakordselt blogi seitsme-aastases ajaloos erandi ning avaldan siin kellegi teise jutu! Seda just seetõttu, et pean seda juttu hädavajalikuks õppevahendiks algajale maratonijooksjale!!! Visuaalsuse mõttes lisan omalt poolt Aare postituse teksti vahele mõned pildid.

 ******

Aare jätkab:

Jah, nii ta kipub olema, et vahva on kirjutada siis, kui kõik hästi läheb!

Seekord nii hästi ei läinud - või siiski?

Jõulude paiku, kui igale vähegi suusatamisega kokkupuutunud inimesele oli selge, et sellel talvel tavaharrastaja jaoks normaalset suusahooaega ei tule, tuli leida mõni teine huvitav tervistav ajaviitmisvorm. Valisin jooksmise, sest seda valikut soosis lumetu talv ning Võru ümbruse kümnete kilomeetrite kaupa valgustatud kergliiklusteid. Kohe alguses panin endale karmid kriteeriumid paika - ei mingit „tilu-lilutamist“, vaid hakkame treenima! Sõltumata ilmaoludest, ahvatlevatest nädalalõpu kiusatustest ning rubla kursist, läksin ikka 5 korda nädalas trenni ja pidasin režiimi (unustasin enda jaoks mõnusad õhtused õlled!). Algus oli tuim "seasörk" ja peale esimest kolme nädalat suurt midagi ei juhtunudki, kui just mitte märkimata jätta ca 2,5 kg mõistatuslikku kadumist minu pagasist. Uus kuu algas juba kergemalt igas mõttes ning 1:00 - 1:30  trennid lõppesid juba valutumalt!

Aare aastal 2009 peale oma kuuenda Haanja100 läbimist!
Nüüdseks on neid läbimisi 10, ehk tegu on "alati lõpuni" mehega.

Kui oled üksi trennis ja käimas on mahuperiood (madala pulsiga saad mõlgutada mõtteid), siis tekkis mingil müstilisel ajendil mõte - teeks ühekordse projekti "jooksumaraton"! Isegi see mõte tundus siis nii "lahmiv", et ei julgenud sellest isegi kõige lähedasematele iitsatada, kuigi salasoov kripeldas igas trennis. Simple! - nagu ütlevad elavad klassikud - guugelda! Ja niimoodi "kotkas laskuski" Orlen Warsaw Marathoni näol minu plaanidesse! /Vahemärkusena - siis ei teadnud ma veel Ivari kavatsustest ja ilmselt tema ka minu omadest/.

Varssavi metroo iseärasustega tutvumas. Foto: Tõnuke

Et säästa lugejat spetsiifilistest sportlikest terminitest ja trenni salanippidest, jõuamegi välja 13.aprilli 2014 eelnevasse nädalasse!

Mis oli vahepeal minuga juhtunud?

Juhtunud oli see, et jooksmine oli vist esimest korda elus isegi naudingut hakanud pakkuma ja selleks aitas kaasa ka ca 8 kg kehakaalu haihtumine ja umbes 1000 km läbimine aasta algusest! Lisaväärtusena suutsin emotsioonitult mööduda riiulist, kus olid reas uued ja huvitavad proovimata õllesordid:) Algne "seasörk" oli asendunud visuaalselt nauditavama jooksusammuga! :) Isegi tuttuued "New Balance" RC 1400 helekollased tossud kandsid minus edasi kevadist vabanemistunnet ja kindlat soovi: lõpetada see "ühekordne projekt" reaalsena tunduva 4 tunnise pingutusega kevadises Varssavis!

Orlen Varssavi maratoni võistluskeskus päev enne starti!

13. aprill 2014, kell 9:15 seisime Ivariga kõrvuti stardikoridoris ("VERVA" 4:00-4:15), meist tehti pilti ja enesetunne oli igati hea! Ütlen ausalt - arvasin, et oleks ikka pidanud 3:45-4:00 koridori minema! Stardipauk! Tagasiteed enam ei olnud! Tuli minna koos 8000 kaaslasega 42,2 km pikkusele katsumusele!

Esimesed viis kilomeetrit - rahvast palju, tuli üsna tihti "jõnksutada" ja vaadata, et keegi sind ei nügiks ja ise kellelegi liiga ei teeks. Kusagil 5 km  kandis haakisin sappa  4:00 "pace-makeritele", kelle õhupallid mul närviliselt näos hüplesid :) Koos selle "lõbusa" seltskonnaga jooksin hea enesetundega rahva marulise kaasaelamise ja erinevate bändide muusika saatel kuskil  15 km kanti - ja nagu Dr. ütles: "elu oli lill".

Nüüd tegin hilisemast analüüsist lähtuvalt rängima vea!!! Oma kogenematusest ja kevadisest eufooriast lummatuna, ei suutnud ma adekvaatselt aru saada vaheaja tabloodest, mis särasid iga 5 km järel. Nimelt näitasid need "brutoaega", mis oli minu reaalse "netoajaga" nihkes ca +4.30 minutit! Tekkis väärarusaam, et jooksen vist liiga ettevaatlikult ning tempomeistrid on vist alustanud liiga aeglaselt ja kardetavasti lõpu poole tõstavad seetõttu järsult tempot, mis oleks halb variant. /Vahemärkusena - jooksin ilma kellata ja seetõttu oli võimatu oma tundeid ohjata/ - Viga nr.2!!!

Mis seal ikka - tunne super, ei ole vaja end "vägisi tagasi hoida" ja nii ma neil 4:00 meestel eest valgusin. Ja saatuse irooniana kuulsin enam-vähem samal hetkel seljatagant valjuhäälset Viru tänavale omast soome keelt! :) Sõnasin lõuna-eestlaslikult: "Hüva Suomi" ja nii see mind laastav sõprus sõlmitud oligi! Järgnevad kilomeetrid jooksime ilmselt 5.10-5.15 tempoga, mis tundus esialgu lõbus ja "kaverid" arvasid end jooksvat lõpuajaga natuke alla 4 tunni - super variant, kas pole? Ei ole! Umbes 19,5 km kandis läks soomlastest kõvem ja kõhnem põõsasse vett viskama ja mina teise Dr. klassist mehega jooksime lõbusasti edasi!

/Vahemärkusena- väga paljudel jooksjatel olid peal nn. pudelivööd, koos geelipakkidega! Somm paugutas ka enne joogipunkti geeli sisse ja mina loll vaatasin vaid pealt./ Arvan, et viga nr.3 oli nn. nälga jäämine?! Olen harjunud pikkadel kurnavatel distantsidel geele kasutama, kuid seekord olin kuival ja tundsin sellest puudust - vahet pole kas füüsiliselt või vaimselt!

Naislugejale ka veidi Varssavi jooksumoodi - bikiinid pidid in olema!

Poole peale jõudsin reaalselt 1:54, mis teeb keskmiseks 5.24 min/km ja millest 15-21,1 km läbisin ilmselt 5.10 -5.15-ga. Kõik oli tore kuni 28 km-i, kus oli lisa joogipunkt; punktist väljudes tundus, et justkui oleks joonud Vene muinasjutust pärit nõrgendavat jooki, kuid mitte tugevdavat! :)  Jalad muutusid raskeks!? 30 km tähises andis ka veel väikest vastutuult ja minu võistlus asendus seekord siit alates võitlusega ellujäämise eest! Hea kerge jooksutunne oli just kui hetkega (ilma naljata - ühe kilomeetri jooksul) asendunud puise "seasörgiga"!? Mõttes lootsin, et võtan nüüd veidi rahulikumalt ja üldpilt paraneb, kuid see oli loll lootus! Läks aina kehvemaks! Vist kuskil 32 km-l  möödusid 4:00 õhupallid minust, kui seisvast postist, ja ei olnud vähimatki lootust ega võimalust nendega jätkata. :( Kannatasin kõvasti - ausalt! Igas võimalikus joogipunktis jõin ja lubasin isegi mõne banaanitüki, kuid asi ei paranenud, vaid aina süvenes! Vist 33-35 km kandis lubasin esimesed häbiväärsed kõnnisammud. 36-ndal kildil jõudis järele Ivar, kellele proovisin agoonias järgneda, kuid üritus lõppes omaette ropult sajatades peale 100-150 meetrit! Kõik valutas, kui jooksuliigutusi tegin (need ei olnud krambid, vaid tuim valu kõigis lihastes, mis halvas jooksmise) - samas kõndida lasi! Alguses oli piinlik kõndida, kuid inimene harjub kõigega, isegi siis kui rajaääred toetajaid-kaasaelajaid täis! Sellist viimast 36-42,2 (6,2 km ) ei tahaks enam ise küll kogeda! Siit moraal - säilitada "külm pea" ka kõige "kuumemate tunnetega", sest muidu saabub üks asi tõesti märkamatult!

Esimesed muljed peale ränka lõppu. Foto: Tõnuke.

Lõpetuseks - pika jutu alguses oli järeldus/küsimus: "Seekord nii hästi ei läinud - või siiski?" Untsu läinud asja hea külg on selles, et sellist "ühekordset projekti" häbeneks iga tõsine spordimees ja seepeale ütlen nüüd esimest korda "suurele ringile" välja lause: "Jauns notikums uz Daugavas krastas! 18.05.2014"!!!

Kes peab/tahab aru saada - see saab!

Ära iial lihtsalt alla anna!