Dr Holden läheb tuleva kevade Hispaaniasse laagrisse!

Kõigepealt vabandan pika pausi pärast siin blogis, oli töid ja tegemisi, enam siiski suure eesmärgi täitmise järgset moti langust, aga see selleks. Ehk üskkord algab aega!

Moti langemise hetk 30.06.2018!

Aga, et uuesti motti leida ning eluga edasi minna, lähen taaskord, juba üheksandamat korda Hispaaniasse, sinna kaugele ookeani taha, laagerdama! Sest siin Haanias, kaugel ookeani taga, on sel ajal veel nii külm, et ei kannata lühkaritega ratast sõita!

Playa de la Grenadella, üks lemmik paiku seal kandis!

Ehk siis lähen juba kuuendat korda Denia kanti ja võtan sõbrad kaasa, kellest hetkel juba üle 10-ne on paadis. Kuidas ja mis, saate teada minu käest maili, messengeri või telefoni teel! Avalikult ei tohi enam midagi öelda, sest mõnedele eestlastele meeldib kitse panna, eriti "konkurendi" peale, kes sõpradega laagerdamas käib!

Kollanokk Hispaanias, 4.4.2011, Coll de Rates ehk Ticketitõus!

Helistage, kirjutage, joonistage! Äge primavera on Espanas ees ootamas!

Dr Holdeni kevadlaager Hispaanias, Denias, 26.märts-9.aprill 2017!

Jah, ta tuleb taas!

Tuntud tõus Parcent-Tarbena teel, teatud ka kui Ticket'i tõus,
sel aastal läks Vuelta eelviimane etapp siit alla!

Vahepeal kaks aastat laagrikorraldamisest puhanuna olen jõudnud otsusele, et kuigi Mallorcal on küll ratturi paradiis, siis Denias laagerdada on ikkagi parem, sest:

1. Vähemasti mina ise olen Mallorcal vaid ühe korra meres ujumas käinud (novembris 2012), kevadel aga mitte kunagi. Seevastu Denias on ujutud küll ja veel. Ehk siis, mandril on olnud soojem!
2. Rattaradade valik on Mallorcal suurepärane, aga nö igale poole pääsemiseks tuleks elada sisemaal. Mere ääres elades jäävad head rajad kaugele. Denias olen olnud 4 kevadet ning äsjast ja mullust Vueltat vaadates avastasin aina uusi ja uusi kohti. Mis tähendab seda, et avastamata radasid on veel palju!
3. Denias laagerdamine on igapidi odavam, nii sinna kohalesaamise (lennuk), majutuse hindade, oma ratta olemasolu kui ka kohapealse transpordi osas.
Ehk siis - Dr Holdeni neljas kevadlaager avatakse 26. märtsil, umbes siis jõuab kohale maad mööda minev killavoor koos laagris osalejate rataste ja kottidega. Killavoor hakkab tagasi liikuma 10. aprillil, ehk siis ideaalne lahkumispäev oleks pühapäev, 9. aprill! Aga väga vabalt saab oma laagerdamise sättida selle ajavahemiku vahele, kas siis 10- või 12-päevasena või just täpselt nii pikalt, kui see võimalik on!

Kilt ujutud, tuju hää! Vist aastal 2012 Denia rannal?

Hetkel on võimalik majutuda mitmesse eri suurustega majasse...

Kõht sisse, rind ette, nii hea on olla! Kusagil Cullera serva peal 2013!

Kohale lendamine toimub Tallinast lennukiga......

Mitte ainult rattaga, väike mägimatk on abiks rutiini tapmas!
Kohustuslik taastusjook Montgo tipus Denias, 2011?

Hinnatase on meil selline, et kui reageerida kiiresti, siis peaks kogu laagri hinnaks tulema mitte rohkem kui ......

PS! Kuna asjaomased instantsid leidsid minu blogi postituses märke pakettreiside orgunnis, siis oli see postitus pikka aega blogist maas! Kuna nüüd on asi lõpetatud ja olen omad vitsad saanud, siis panen üles nuditud postituse! Elame, näeme!

Harakale halu, varesele valu....

.....mustale linnule muu tõbi! Sääl oli neid saagimehi palju, kes seda valu sai. Karule kaits kapatäit, rebasele riitäis - just nii loeti kaugel hallil aal Kambja kandis lastele peale, kui nad haiget said või haigeks jäid. Ka minul siin Hispaaaanias, kaugel ookeani taga, oleks tarvis olnud säärast õigeaegset päälelugejat, et mind taaskord justnimelt märtsi lõpus tabavast otorinolarüngoloogilisest probleemist säästa, kuid......läks nii nagu tavaliselt!

Mallorca, 3640km² (ca Saaremaa ja Hiiumaa kokku), elanikke 860000.

Minu kuues kevadine rattalaager sõbralikus Hispaanias, seekord siis teist aastat järjest Mallorcal, algas ju ilusti. Esmaspäeva keskpäeval Palmasse kohale jõudes saime kohe ilma eelmise aasta komplikatsioone kordamata auto renditud, selleks osutus seekord tutt-uus Opel Corsa koguhinnaga 10,60€/päev, minu jaoks siis vaid 2,65€/päev?!? Pool tundi hiljem olime juba rattarendis, kust saime rattad hinnaga 12,30€/päev?!? Elu on ikka ebaõiglane, onju? Sealsamas sõbralikus rattarendis veel enne nende siesta algust kiired tööd - pedaalid külge, sadulad vahetusse, kellad peale, rattariided selga ja siis oli minek, kahel rattal meie laagerdamispaika saare põhjaosas Port Alcudias.

Enne starti Can Pastilla promenaadi ääres.

Kui lühim teekond Palma ja Port Alcudia vahel, kiirteed välistades, on ca 55km, siis kevadise rattalaagri spetsiifikat arvesse võttes ei olnud mitte kohe mõistlik sõita nö otse punktist A punkti B. Laagri boonussüsteemi silmas pidades oli palju mõistlikum tekitada juurde punktid A1, A2, A3 ja ka A4, et siis nende läbimise järel punkti B jõudes omada moraalset õigust avada külmkapp ja võtta sealt seda. Takkajärgi tark olles võiski seesama asi olla üheks medistsiinilise probleemi süvendajaks, seda muidugi juhul, kui ma selle probleemi korjasin üles juba kodumaal olles, näiteks laagrieelsel laupäeval tehtud märjal ja külmal rattaringil Saku kandis.

Sõbrad eile Puig Massanella (1364m) tipus, mina kodus haigevoodis....

Teisel päeval sai ette võetud ring saare põhjaosas ilma mägesid nuusutamata. Päike kõrvetas, tuul jahutas, võib-olla isegi liiga, aga sõita oli mõnus, kui välja arvata ca 60km peal ühte pikka ja mõnusat cami'd* läbides tekkinud nõrkusehetk, kui pidin lausa maha istuma ja veidi puhkama (neljandal päeval seda lõiku teistpidi läbides sain aru, et tegu oli hiiliva ja pideva tõusuga, mida silmaga polnud näha). Kolmandal päeval käisime esimest korda mägesid nuusutamas ning Pollenca poolt mineval tõusul Lluc'i poole hakkas ikka tõsiselt raske, õhk ei käinud läbi ning kell näitas õhutemperatuuriks 32,6°C! Õhtul hakkas kurgus kergelt kipitama ja ilmselt oli üks teine temperatuur juba üle 36,6°C!

Lluci kandis heitsin pilgu kellale......

Kuna varemgi on väikesest nohust-köhast trennis lahti saadud, siis otsustasin vaatamata veidi krõbedale kurgule ka neljapäeval välja minna, liiatigi pidime minema suurema eestlaste pundiga, millele mina olin teejuhiks. Saad sa siis koju jääda, kurat! Juba esimesel suuremal tõusul Muro linnakesse olin grupi kirstunaelaks ning nii see jätkus kuni koju tagasijõudmiseni. Nelja sõidupäevaga 420 rattakilomeetrit küll tehtud, aga suur auk ees ootamas, sest olin haige, mis haige! Esimese matsuga üritasin murdjale vastu hakata vanade eestlaste kombe kohaselt, aga see tegi asja ainult hullemaks - tuli ikka sellesse "vaheldumisi välistemperatuuri ja kellaaega näitava punase risti kujulise reklaamiga majasse" minna ning pisut katalaani keelt purssida.

Süüa antakse siin laagris korralikult.....

Täna annab juba olla, aga jätsin igaks-puhuks veel ka tänase päeva taastumiseks, et mitte lasta haigusel vinduma jääda. Sest egas siin kaugel maal ainult hommikust õhtuni rattaga sõideta, siin on ka palju muud ja huvitavat teha. Kolme päeva pärast näiteks suundume kaheks päevaks naabersaart Menorcat avastama ja juba nädala pärast, pühapäeval 10. aprillil, ootab meid ees Palmas joostav 261WMM maraton!

Menorca, foto: OkinBook.com

Kolm sellist pealesunnitud vaba päeva pole iseenesest paha, sai veidi jalga puhatud, hulga tööd ära tehtud ning ka siia blogisse üle pika aja midagi kribatud! Töö tulemusena võite kiigata säärasele saidile nagu haapsalumaraton.ee, sest juba homsest läheb seal mai keskpaigas peetavale jooksule regamine lahti - laiendame haaret, nagu öeldakse! Olge terved ja ärge külmetage!!!

* Cami - tee, rada (katalaani k.), siinmail kasutuses peamiselt külavaheteede kohta, mis suuremalt jaolt asfalteeritud ning ideaalsed mõnusaks rattaga kulgemiseks, näidispilt selline!

DNF ehk oskus kuulata keha häält!

Kui ma läinud laupäeva keskpäeval jala Pääsküla 6. raba maratoni stardijoonele panin, ei osanud ma aimata, et senimaani 39-st maratonist 39 lõpetanuna jääb see neljakümnes mul pooleli! Ka veel kaks tundi hiljem ei aimanud ma peatset katkestamist ette, sest olemine oli hea. Vaid pulss tegi imelikke trikke, rallides 140 ja 150 löögi vahel üles-alla nagu litsimaja lift! Vaid 5 minutit hiljem andis organism märku, et kellal on siiski õigus - midagist on kapitaalselt mäda!

Enne starti osalejatele infot jagamas. Foto: Külli Leola

Kahekümnendal kilomeetril, silda ületades, jäin seisma, sest tundsin südames kerget pitsitust. Ei midagi erilist, samalaadset pitsitust olen varemgi tundnud, aga mitte maratoni joostes. See tegi ettevaatlikuks, kulgesin vaikselt edasi kuni ringi lõpuni ning seal võistluse arstiga konsulteerides otsustasin maha tulla, kõrvale astuda, maratoni pooleli jätta. Mingi jalavalu pärast poleks ma seda mingil juhul teinud, aga südamest lähtuvate signaaalidega pole mõtet kõvatada. Liiga palju on viimasel ajal uudiseid äkksurmadest, mina ei taha olla järmiseks uudiseks! Tagatipuks on juba sel laupäeval ees ootamas Pariis-Brest-Pariisi esimene kvalifikatsioon, 200km pikkune brevet!

Kell kaks, siin sillal..... Foto: Külli Leola

Pitsituse ja sellest tulenenud katkestamise põhjust ma sajaprotsendiliselt välja tuua ei saa (egas ma mõni doktor pole!?!), aga nukkapidi aiman, kus kivi all see sõraline peidus on! Täpselt nädal enne Pääsküla maratoni lõppenud rattalaager Mallorcal ning seal kahe nädalaga läbi sõidetud kilomeetritega akumuleerunud väsimus ongi ilmselt see, mille kaela saan seekord süükoorma riputada. 1450km ratast 14 ja poole päevaga, kuigi kergelt ja madala pulsiga sõidetuna, ei ole vaatamata suurele tahtmisele siiski seeditav maht, liiatigi minusuguse keskaealise ja ülekaalulise harrastussportlase jaoks. Aga tahtmine oli suur, sest see saar on tõeline rattaparadiis ning kui juba kodust nii kaugele tuldud, siis tuleb võtta kõike ja nii palju kui vähegi võimalik!!!

Cala Mirror'i rand saare idakaldal. Bueno!

Ja alalhoidliku eestlasena ma võtsingi, veetes lausa 62 tundi rattasadulas, käies ära paljudes ilusates kohtades, kaasa arvatud saare kõrgeim koht, kuhu maanteerattaga saab sõita - Monnaber'i tunnelisuu 1445m kõrguse Puig Majori jalamil 866m kõrgusel üle merepinna. Üks must be koht jäi veel võtmata - Sa Calobra, aga midagi peab ju ka tulevikuks jääma, et oleks põhjust paradiisi naasta!

Ilmselt saare kõrgeimal kohal olev maanteelõik...

....kust avaneb säärane vaade!

Jaaaahhh, Mallorca on pärl, aga see postitus on keha kuulamisest! "Võta, aga pane tagasi", ütles Kert Ämmapets ning see ütlus pädeb enam kui vaid raha kohta. Kui oled keha kulutanud, siis pead talle ka tagasi andma, kas puhkuse või siis kergema koormuse näol. Alati ei ole see vajalik, kuid mõnikord siiski ning kui just siis tuleb organismilt ohumärguanne, oska seda hinnata ja vajalikul hetkel kässarit tõmmata! Loobumine ei ole alati allaandmine, kõva mehe testi tulemust sinu hauakivisse ei raiuta!!!

Vigade parandus!

Saan tänase postitusega kohe kaks viga ära parandada. Esiteks pole ma juba ligi kuu siia sõnakestki poetanud ning teiseks tegin täna järgi läinud laupäeval minu jaoks puuduliku hindega lõppenud Pääsküla 3. raba maratoni! Esimese paranduse osas luban ennast lähiajal parandada, sest ees on ootamas peaaegu 3 argimuredest vaba nädalat soojal maal. Ja soe ilm teatavasti soodustab ajutegevust, erinevalt meil siin valitsevast не мясо, не рыба ilmast!!!

Danieli juures Pego raekoja platsil vist 3 aastat tagasi...

Teise vea parandamine oli aga mitmes võtmes vajalik - kõige pealt rehabiliteerisin loodetavasti ennast sellega kõigi nende 30 eelmisel laupäeval Pääskülas maratoni lõpetanu ees, teiseks sain ikka märtsikuusse kah maratoni kirja ning kolmandaks võin ma rahulikult vastu minna üle 2 ööpäeva pikkusele autosõidule, head pikad trennid tehtud ning lihastel hea rahulik vedelevas olekus taastuda.

Loodetavasti on meri Denias juba soe!

Aga et ikka lugeja täpselt aru saaks, mis vigadest ja parandusest ma siin jahun, siis peaksin alustama sellest, et otsisin terve veebruari enda jaoks ühte märtsikuist maratoni, erinevate variantidena olid arutluse all nii Barcelona, Rooma kui ka kusagil Milano kandis toimuv Brescia maraton. Peamiselt just finantsilistel kaalutlustel jäid plaanid siiski soiku ning alternatiivina otsustasin ise endale maratoni korraldada! Ja kus mujal ikka, kui Pääskülas, kus ees juba tuttavad rajad ja mõnusalt lihtne maratoni korraldada. Kolmas Pääsküla raba maraton vähem kui nelja kuu jooksul sai välja hõigatud veebruari lõpus, kui oli selge, et sel talvehooajal jäävad ära kõik veel tulevad maratonid - nii Estoloppeti omad kui ka need teised, kiiksuga sõidud - Suusahunt ja Haanja Suusa100! Ehk siis plaanis oli selline mõnus kevadine jooks!

Ilmataadil on Pääskülaga mingi oma teema.... Foto: Toomas Ellmann

Reedel, maratoni eelpäeval, rada märgistades oli rabas imeilus ilm ja talvest korralikult taastunud ja kuivanud maapind. Järgmisel hommikul aga näitas ilmataat hambaid, üritades täita kellegi "talve" igiammust lubadust mitte taeva jääda. Hommikul rattaga rada kontrolli mõttes läbi sõites sain aru, et sellise ilmaga ma ise rajale minna ei saa. Kuigi mõnele tegelasele tundub, et spordiürituse korraldamine piirdub osalejate käest "papi lüpsmisega"*, siis tegelikkuses see nii ei ole. Korraldaja võtab spordiürituse korraldamisega (sh osalustasude kogumisega) endale vastutuse selle eest, et üritus saaks läbi viidud nii heal tasemel, kui see vähegi võimalik on. Ja see tase sisaldab kõike - raja ettevalmistust, jootmist-toitmist, osalejate turvalisust jne. Viimastel maratoni eelsetel päevadel hüppeliselt kasvanud osalejate arv (35 maratoni- ja 35 pooliku jooksjat) ning maratonipäeva üsna äärmuslik ilm tõstis ürituse riskifaktori minu jaoks nii kõrgele, et mul polnud valikut. Ise jooksma minnes poleks ma saanud vajaduse tekkimisel kuidagi osalejatele abiks olla ning seetõttu tuli mul seekord kõrvale jääda....

Maratoni start - mina seisan kõrval.... Foto: Sirle Seilenthal

Jäin tookord jooksust kõrvale üsna rahuliku südamega, sest mul oli tagataskus nö varuvariant - 22-23. märtsil toimuv Marathon100.com II Virtuaaljooks oli juba välja kuulutatud ning see oli minu päramine variant veel enne Hispaania trippi oma märtsikuu maraton ära teha. Ja tehtud ta sai, vaatamata sellele, et eilne esimene katse ei õnnestunud - kokku sai vaid poolmaraton. Ebaõnnestumise põhjuseks oli vale strateegiavalik, sain endale jooksukaaslase vaid poolmaratoniks ning üksinda hiljem veel sama pika maa jooksmine ei mahtunud mulle eile ikka üldse pähe. Tänaseks olin targem - kauplesin endale kaaslase maratoni teiseks pooleks ning see strateegia töötas, kuuendal Pääsküla ringil liitus minuga poolmaratoni jooksnud Andrei (kolme senise Pääsküla maratoni korralduse juures mees nagu orkester - pargib, joodab, paigaldab ja koristab) ning vedas mind peaaegu et lõpuni. Ta küll väsis veidi ca 3 kilomeetrit enne lõppu ning jäi veidi maha, aga suutis ilmselt minu pärast ennast veidi ületada ning lõpetasime koos - mina maratoni, tema poolmaratoni. Splitid 2:12 ja 2:15, eilne poolik sundis alates seitsmendast ringist veidi tempos järele andma. Kokku 4:27 ja minu 25-s maraton purgis!!!

Porine, väsinud, õnnelik...

Uued jutud juba Hispaaniast Deniast - ratturite paradiisist. Head teed mulle sinna kõigi Teie poolt!!!

* - Eesti enimtsiteeritud spordiblogija väitis oma 25.04.2013 postituses nii: But, of course, he is more skilled in many other things than me, like milking cash out of ordinary folks by urging them to ski or run 100 km – definitely a remarkable achievement! For Dr Holden, of course, not for those poor skiers and runners.

Lootus sureb viimasena ehk ime ootuses!

Nagu paljud juba teavad, ei sujunud lõunatripp sekeldusteta. Esialgsete (reisieelsete) plaanide kohaselt oleksime pidanud täna-homme siit koju liikuma hakkama, aga hetke olukord on täpselt selline nagu pealkirjas mainitud. Et lugeja veelgi täpsemalt asja olemusest aru saaks, siis Soonets sebis homme hommikuks lennupileti Eestisse. Tal vaja 101 prossa esmaspäeval tööasjus Eestis olla ning riskida ei saa.

Käru hakkab kokku saama, aga hobust ei ole veel!

Minul veel nii ei põle, aga kuumaks kisub juba küll. Lisaks veematkadele, X-dreamile, Võhandu- ja Jõelähtme maratonidele (kanuurent, ratta stardinumbrite valmistamine jne) on ju ka Elioni Rattamaratonide Sarja esimene etapp uksele koputamas ja kell tiksub hirmsa hooga.

Igav liiv ja tühi väli....

Lõunalaager iseenesest oli ju mõnus, stabiilselt üle 20-kraadised temperatuurid, ülihead teed rattaga sõitmiseks, soe merevesi, lahe seltskond ja kõik muu lasid ikka korralikult ennast maha laadida või siis pigem ennast head energiat täis laadida algavaks kurnavaks tööpoolaastaks, kus ilmselt ei ole ühtegi vaba nädalavahetust ees ootamas. Kogu laagri jooksul, ehk siis 28. märtsist kuni eilseni kogunes 1406 rattakilomeetrit, 13km mägimatka, 4km jooksu (ai-ai) ja paar kilti ujumist. 17 laagripäeva treeningmahuks tundides tuli kokku 61 tundi ja 14 minutit. Sai seda kõike palju või liiga palju, eks aeg annab arutust, aga viimastel päevadel polnud 32-34 km/h kiiruse hoidmine siledal teel enam mingiks probleemiks. Jooks kui ironman'i oluline komponent jäi küll pisut unarusse, aga eks siis külmas Eestis pea seda veidi järele aitama. Saaks ainult koju....

Taamal oleva Serra de Bernia (1126m) otsas jäigi käimata.

Taas Pego ja taas 70km sõidetud....

Müüa küttepuid (koos kohaletoomisega).

Benigembla metspõlengut näidati HRR (ERR kohalik vaste) uudistes.