59/49, small step for a mankind, giant leap for me!

Paar päeva tagasi küsis koolijütsist poeg, et mida ütles N. Armstrong kuule astudes......sealt siis selle pealkirja pikendus. Mis ta tegelikult ütles, teavad vaid asjassepühendunud tegelased, aga see selleks. Üle mitme-sõtme aja esimese postituse pealkirja esimene osa aga tähendab üht numbrikombinatisooni, mille lahtiseletamine on nii oluline, et viimasel ajal kitsi käega autor avab taas oma blogi!

Isegi minusuguse paduoptimisti jaoks oli Tenerifel klaas ikka pooltühi...

Vist umbes-kombes 10. novembril, viibides Tenerife saarel mitte just tavapärase turistina, andsin endale ja hääle toakaaslasele Kasparile ühe lubaduse, mille tingis DNS päev varem toimunud Tenerife maratonil. Olin nii vedel ja pehme, et ei julgenud ennast nii tavapärase maratoni starti lubada, liiati kiusas seal see kuradi ajalimiit, et esimene 21,1km tuleb läbida alla 2,5h, muidu teisele ringile ei lasta. Hiljem protokolli vaadates selgus, et tol päeval anti 4 DNF-i, kaks soomlastele ja kaks ungarlastele, minu viies DNF oleks sellesse ugri-mugri kompotti sobitunud ju ideaalselt...

Sõber Kaspar Tenerife maratoni finitos...

Aga toona lubasin, et tulen sellelt saarelt tagasi ja jooksen kuni uue aastani iga kuradima päev vähemalt ühe tunni, et enam mitte kunagi tunda seda tunnet, mille toob DNS, õigemini siis DND (did not dare)! 12. novembri hilisõhtul maandusin Tallinnas ja 13. novembri õhtul läksin jooksma, jooksin täpselt tund aega. Järgmisel päeval taas jne jne jne. 7. detsembril Vändras jooksin pikemalt, tulemuseks üle kolme aasta esimene vaid jooksujalu läbitud maraton ja aeg 4:40!

Pääle Vändrat, enne sauna ja vanni...

Järgmisel päeval oli dilemma, minna või mitte? Valge kurat võitis ja jooksin edasi, liiati tiivustas mind pidevalt vähenev kaasaskantav ballast, olin jõudnud juba tugevalt alla tsentneri. 21. detsembril olin taas maratonirajal, kerge jooksuga tulemus 4:35 - ja tunda oli, et palju jäi sisse. Vaatamata sellele oli järgmise päeva tunnine jooksuots paras piin, aga elasin üle ja olin valmis uueks maratoniks, aasta viimasel päeval. Kuna tunne oli hea, kaal oli korralikult alla käinud, siis läksin Meremõisa maratonirajale panema, tõestamaks kasvõi endale, et tollel päeval täitunud challenge 49/49, ehk siis iga päev vähemalt tund aega jooksu 49 päeva vältel, annab silmaga nähtavaid ja stopperiga mõõdetavaid tulemusi!

Detsembris sai üle antud Häätegeva Pässa raba maratoni osalejate
abiga kokku kogutud 3017 eurot Nõmme KJK noorte laagritoetuseks!

Andis ja kuhjaga, olin tollel läinud aasta viimasel päeval ca 30km peal isegi mõtlemas unelmapiiri 4h purustamisele, aga keha andis märku, et 49 päeva järjest on ikka vähe, 4h alistamiseks pead rohkem ohverdama. Pidin 34km peal veidi hoogu tagasi tõmbama, aga 4:01:08 on uus isiklik rekord ja "eesti sportlasena " polegi muud öelda, et siit on nüüd hea edasi minna.....

Isikliku purunemise hetk ajavõtja valvekaamerast... 31.12.2019

Aga, nüüd ja täna saan ma tõesti aru, kui nö tippmaratoonarid räägivad, et üle 2-3 korraliku maratoni aastas ei jookse. Eile sai 9 päeva mööda rekordjooksust, aga sellejärgne igapäevane tund jooksu on muutunud motiveerivast tegevusest piinavaks valuks! Kui seda olekut iseloomustada kogenud joodiku sõnapruugiga, siis on see olek nimega: "Ei lähe välja!" Ehk siis, eneseületusega jalgadesse kogunenud valu ei läinud ära, nagu varasemalt - joostes - vaid need jalad tahaks saada puhkust, rahu, jalgade seinale viskamist. Ehk olekski juba aeg, sest esialgne lubadus 49 päeva on miskipärast muutunud 59-päevaseks! Must kurat vasakul õlal ütleb, et jäta jama, valge kurat (ingel) paremal õlal kutsub jätkama..... Kuidas edasi? Tahaks ju puhata, aga ühe põrandal lebava ruudukujulise asja (varem nullist sajani kahe sekundiga) igahommikune info sunnib projekti jätkama, sest 59 päevaga olen endast sundinud lahkuma 10 kilo jagu kahjulikku kraami - täna panin selga oma M-suuruses lemmiksärgi, mis on 5 aastat kapis oma aega oodanud. Dilemma ruudus?

Kõlab kurjalt, aga see aasta leebe, ilma lumeta.....homme!

Vahet pole, homme kell 12 stardin Kornetist Taliharja Vanakurjale, eesmärgiks hakkama saada pehmodistantsi ehk siis 48km-ga. Kaasaelajad saavad minu täpikest jälgida ja ka palju kasulikku infot läbitava piirkonna kohta SIIT! NB! Kogu info ilmub sinna alles võistluse ajal, 11.01, kell 12:00!

Jookseme ikka edasi, vist?

Ich bin ein Berliner!

Võimas oli! Aga ei meeldinud! Ehk siis, tehtud, aga tagasi ei läheks - kui siis, nt rullimaratonile!

Checkpoint Charlie - check!

Aga, et aus olla, siis mulle ei meeldi massid, muidugi juhul, kui nad ei osale minu korraldet sündmustel! Berliini maraton on ilmselt maailma üks suurimaid maratone osalejate arvu silmas pidades ja see on ka tema võlu ja häda! Igasugu probleemid, mis johtuvad suurest osalejate arvust, olid ka Berliinis näha! Aga palun järgnevat võtta mitte tavalise eestlase virisemisena, vaid ühe kah korraldaja kokkuvõttega tema osalemisest Abbott World Marathon Majors ühest osavõistlusest!

Trabant-limo - võimalik vaid Berliinis!

Egas sinna Berliini maratonile niisama saa, miskid loosid ja muu, mina kasutasin kindlat varianti, ehk siis ostsin endale stardikoha, ilmselt tunduvalt suurema summa eest, kui läbi looside ja muu oleks saanud! Tegin otsuse veebruari alul, just pärast seda, kui olin kuu aega järjest jooksnud iga päev ühe tunni ja läbinud Cran Canaria maratoni viie tunni piirimail. Arvasin siis, et jätkan oma tunniseid jooksuotsi ja lähen Berliinis 4 tunni piiri alistama, aga see kuradima vene vanasõna on ikka jummalast õige - tahtsime parimat, aga läks nagu alati!

Trabide paraad Berliinis.

Suutsin aprilli algusest kuni septembri lõpuni oma jooksukilometraazhi täiendada tervelt 50km võrra, ehk siis läksin pühapäeval Berliinis starti nö treenimata! Ärge seda kodus järgi tehke, palun! Mind päästis viimaste kuude tihe välitöö ja Haanja100 rattaraja lõikude läbisõitmine, ehk siis igapäevane pidev füüsiline tegevus, aga sisimas oli ikka hirm nahas, uurisin kontrollaega (6:15) jne, ehk siis olin üsna pabinas, et ikka see "suure raha" eest ostetud stardikoht ka lõpetaja medaliks formeeruks!

Enne starti koos Riigipäeva hoonega!

Etteruttavalt võib öelda, et formeerus ja lihtsamalt, kui karta oskasin. Selle aasta teisel (sic!) maratonil jäi hooaja tippmark küll löömata, aga jõudsin turvaliselt finišisse ajaga 5:10:57! Saja maratoniga kaasnev kogemus ütles mulle enne starti, et antud olukorras on parim minna teele, kasutades juba teisest kilomeetrist 25-ndat energia tarbimise rezhiimi (900m jooksu+100m kõndi), arendades keskmist tempot ca 7:20min/km. Uskusin, et jõuan enne järgmisele, 26-ndale rezhiimile (400+100+400+100), lülitumist turvaliselt 21km peale. Keha aga arvas teisiti, lubades mul niimoodi liikuda lausa 30km märgini, andes alles seal märku, et jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb ümber lülituda 26-ndale rezhiimile.

Berliini maratoni liidrid esimesel kilomeetril.

Ja siis sündis ime - vaatamata lisandunud 100m kõnnile kilomeetri kohta tõusis tempo alla 7 min/km, küündides kiireimal, allamäge kilomeetril lausa 6:12 peale! Hakkasin mõtlema, et võiks teha negatiivse spliti, mis paneks kogu sellelele kahtlasele värgile ette suure ja rasvase plussmärgi! Julgesin mõelda, ega teha oli seda raske, sest peaaegu et võimatu oli kusagil 35-40km sektoris leida mõnda tegelast, kes veel jookseks, eriti veel tempoga alla 6min/km! Ise liikusin oma kõnnisadasid meetreid tehes raja servas või isegi kõnniteel, enamus osalejaid loivas aga seal, kus juhtus, enamasti veel ka kolmekesi kõrvuti... Slaalom märjal, lompidega rajal ei ole see tegevus, mida sa ootaks viimasteks kilomeetriteks. Õnneks läks viimasel paaril kildil rada laiemaks, mis lubas veelgi tempot lisada. Brandenburgi väravate alt läbi ja ZIEL juba paistis. Negatiivne split üle kahe minutiga oli tõsiasi, Berliin - tehtud! 27974 koht, esimene pool 2:36:32 (koht 30051), teine pool 2:34:25 (koht 23323)!!!

Race report!

Eks me nüüd vaata, kuhu edasi? Äkki kahe nädala pärast Kõrvemaale? Või nelja nädala pärast Haanjasse? Vaatan seente pealt!

Berliin, Tiergarten. 29.09.2019 - suured sirmikud keset linna!!!

30h = 256km = miinus 9kg, ehk joostes mudast välja!

19. november 2018
Stressirohke heategev Pääsküla raba maraton ehk eelmise aasta viimane korraldatud sündmus selja taga, oli aeg joon tõmmata - rasvane joon illusiooni ja tegelikkuse vahele. Illusioon väitis, et kõik on korras, asjad toimivad, elu kulgeb, aga tegelikkuses olin allakäigutrepi mademest poolteist meetrit allpool, kaelani mudas. Suvalised valud siin-seal kehas, krooniline unetus, pidev väsimus - kõige selle ilmselgeks põhjustajaks 30. juunile järgnenud saavutuspohmell. Nagu kordi varemgi, ei tekitanud millegi suure ärategemine uusi ja kõrgemaid sihte, vaid kukutas kolinal igasuguse motivatsiooni - mingis kultuuris nimetatakse seda seisundit ka loorberitele puhkama jäämiseks. Ja seal loorberitel oli oi-oi kui hea olla, keha puhkas ja kasvas ja puhkas ja kasvas, kuni 19. novembri hommikul näitas kaal 107,2kg!!!

Pääskülas maratoniga heategevuseks 2019€! Foto: Kea Kanger

20. november - 26. detsember 2018

Säherdune kaalunumber pani kellad kõvasti helisema ja liigutas midagigi paigast, nii otseses kui kaudses mõttes. Paar korda sai isegi spordiriietus selga tõmmatud ja värskes õhus erinevate distsipliinidega tegeletud, aga see tegelemine tegi valu. Sündis otsus - enne kaal alla ja siis trenni! Väikesed muutused köögis ja asi toimis, viie nädalaga jõudsin vahetult enne jõule sinna tsentneri lähedale, vaid ca kilokese kaugusele. Siis tulid jõulud...

Tavapärane hommikusöök paastuperioodil...

27. detsember 2018 - 25. jaanuar 2019
Peale jõulu 103,7kg! Krõks ja korralik! Mingi uitidee ütles, et mine jooksma. Ja jookse iga päev tund aega, hoolimata ilmast, asukohast, tempost või muust. Lihtsalt jookse, nagu Murakami! Jooksingi - metsas, teedel, lumel, jääl, lörtsis, vihmas, pakases, päeval, õhtul - iga päev ühe tunni! Jooksu tempo kujunes enesetunde ja olude järgi, esimestel kordadel oli tunnise jooksu tulemuseks 7-7,5km, kuid läbitud maa hakkas vaikselt pikenema, mõnikord lausa üle 9 kilomeetri. Kusagil seal kümnenda jooksu kandis hakkasid kaduma igasugu valud, tagasi tuli uni, ehk siis oli nö silmaga näha, et see, mis ma teen, on õige ja minu kehale hea! Otsustasin ettevõtmist pikendada ja joosta järjest 30 päeva, üks tund iga päev!

Õnneks on kodu külje all Pääsküla raba - parim paik jooksmiseks!

26. jaanuar 2019
Eelmise lõigu lõpus jõudsin lõpuks postituse pealkirjas toodud valemi juurde - kui joosta 30 päeva jutti iga päev ühe tunni, koguneb kokku üsna aukartustäratav number kilomeetreid, tervelt 256! Nende kilomeetrite arvust palju tähtsam on siiski nende läbitud kilomeetrite abil saavutatud tulemus - 30 päevaga on kadunud 9,2 kilo meheilu, mille asemel olen üles leidnud kaduma hakanud tervise, uue motivatsiooni ja ka hulganisti riideid, mis olid paar aastat peidus! Täna ei jookse, premeerin ennast kuuajase paastu eest, seevastu jooksen aga homme ja esimest korda sel aastal veidi kauem kui tunnikese!

25.01.2019, 30-päevase jooksukuuri algusest miinus 9,2kg!!!
Pässa maratonist alates on ca 2 kuuga kadunud 12,7 kilo....

Järgmisel nädalal panen paika uued sihid - mida, kuhu, kus ja kuna? Minu spordi sii-viis on veel mõned valged laigud, tahan need laigud veel enne ära värvida, kui vanadusnõtrus peale tuleb!

Paastust tuleb taastuda just nii ja siin, vabandust, sõbrad!

Nali naljaks, aga kui ma vees olin, näitas see aparaat +34°C!
Ehk siis varjus 26, päikese käes ......

Ei ole hülged, ei ole.....aga leia pildilt El Teide!!!

Adios, amigos!

99 - teeme ühe väikse õlle!!!

Kõik see neli ja pool päeva, mis enne Eesti Vabariik 100 maratoni möödus 98-ndast, olin sügavas stressis või siis spordimehe keeli hullus mandrossis - läinud pühapäeval Harku metsas ettevõetud 98-s osutus kohe selliseks pähkliks, et paigutaksin ta oma raskeimate pingereas lausa kolmandale kohale, kontorimaratoni ja kõige esimese järel.

Harku metsa pikad sirged.....kõndimiseks igavad!

17. juuni õhtupoole Harku metsas peetud 15. MK maratoni 15-ndal kilomeetril keeldus parem reis jooksusammu tegemast, valu oli nii jõrm, et ka tahtejõud ei aidanud. Kõndida lubas, aga mitte normaalses kõnnitempos, vaid ca min per km aeglasemalt. Too hetk mõtlesin, et mingi vale samm või siis lihtsalt paha päev on süüdi, aga kuna järgnevad kolm päeva läks asi ainult hullemaks, siis pidin taaskord endale tunnistama, et see vanakuradi ishias, mis pole mind mitu-setu aastat kummitanud, on taas kohale jõudnud, seekord siis paremas reies. Kuna kolmapäeval ei saand enam ilma käte abita trepist alla, siis hakkasin suure eesmärgi võtmes ette võtma äärmuslikke meetmeid. Kõigepealt palusin Tori-Pärnu maratoni peakorraldajat mind tund varem rajale lubada, et kui ikka joosta ei saa, siis jõuaksin enne finito sulgemist Rüütli tänava lõppu, et saada maraton purki ja sihuke iludus kaela!

Negatiivne vastus peakorraldaja Vahur Mäelt palju optimismi ei süstinud, hakkasin ennetamaks reaalset eesootavat krahhi võimalikke tagavaravariante otsima. No näiteks MK maraton Võrus uuel nädalal vms. Samas asusin tegelema ka selle saatana reiega, et ikka Pärnus see 99-s ära teha. Veidi kreemi, kompressiooni ja mõni tablett. Kogu selle jama tagajärjeks oli see, et olin reedel kell 15 Tori kiriku juures stardis, jalg ettevalmistatud, valust teatajad tapetud ning rinnal number 99, mis oleks pidanud küll olema kellegi teise oma, vastavalt tähestikule! Tuhat tänu Pärnu 2 Silla Klubi päälikule ja Eesti Vabariik 100 maratoni peakorraldaja Vahur Mäele motiveerimast ning numbrisüsteemis muudatust tegemast - oli see 99 seal rinnanumbril ikka abiks ja kohustuseks!!!

Stardis Toril koos Indrekuga, kel 100 täis!

Stardist läksin ettevaatlikult, teisel pool Pärnu jõge tekkis usk, et jalg kannab. Lasin kiirematel minna ja leidsin ennast neljasest pundist, kelle reaalne eesmärk oli lõpetada seal 5,5 ja 6h vahel. Mulle sobis! Proovisin jala säästmiseks ca 100 meetriseid kõnnipause vahele teha, aga üsna varsti sain aru, et nii tehes jään üksi põrgutuule meelevalda, mis puhus pmst esimesed 13km otse vastu, kiirusega ca 15-20m/sek. Hiilisin pundile tuulde, passisin taga ning ühel hetkel läksin vedama. Jalg kandis ja jõudu oli. Mingil hetkel meie neljas liige jäi ning kuna kahel allesjäänul olid erinevalt minust probleemid (ühel võimalik katkestamine ning teisel pikk vigastuspaus), siis surusin neile oma taktika peale - 900m jooksu, 100m kõndi taastumiseks. Töötas, nii minu kui nende suhtes - nemad said küüti, mina seltskonda. Ja seda seltskonda sai kohe mitmes mõttes, nimelt koukis Vändra maratonide päälik Joel kusagil Paikusel põõsast välja ühe pindise Sassi - oli selle enne starti sinna sokutanud, teades ette, et pikalt vigastuspausilt tulnuna võib päev pikaks minna ning siis on Sassist abi!

Joel metsas Sassi otsimas....

Sassist oli abi ka mulle, ja teisest ka, mille ta leidis Papiniidu kandis raja äärest. Elu läks lõbusamaks ning vaikne kulgemine polnud enam igav. Jaansoni raja alguses olevas A2K TP-s meid oodati, suruti kaks lätlast pihku ning pidu jätkus. Joelil oli raskusi, 9-kuune paus ikkagi jätab oma jälje. Endal oli kerge olla, oleks ilmselt suutnud kogu maratoni alla 5h tulla, aga ükski eestlane ei jäta maha meest, kes talle välja teeb. Nimelt lubas Joel Jahtklubi baaris õlled ja praed teha ning selle ootuses ootasin teda järele....

Mis nii viga, külma ilma tõttu olid trofeed mõnusalt külmad!

Linna jõudes ei olnud jahtklubi enam kaugel, Vallikraavist läbi ja seal ta oligi - aga oh häda, väike õlu maksis 2.90, aga Joelil oli vaid viiekas. Kauplesime tugevalt happy hour'ile rõhudes ning saimegi oma, aga teist klaasi välja valades sai vaat tühjaks. Aja kokkuhoiu mõttes vahetasime teise kaasi Saku tumeda pudeli vastu ning asusime taas  teele.....ees ootamas rannapromenaad ja muu Pärnu mereäärne.

Kauple, Joel, kauple!!!

Tammsaare puiesteel jõudis tänu meie sekeldustele meile järgi raja algusosas maha jäänud pundi neljas liige ning nii me koos lõpetasimegi, tehtud! 99 maratoni purgis! Hull plaan teha oma sajas ära 30. juunil on tõeks saanud. Sel aastal on 20 maratoni tehtud, selle aasta 21-ne, ühtlasi minu sajas leiab aset järgmisel laupäeval dr Holden 50/100 maratoni raames! Welcome!

Kohal, tehtud, purgis!

88-93, aeg lendab!

Lubasin kunagi, et teen igast neist viimasest veerandsajast maratonist, mis mind lahutavad minu vist kolmandast suurest ettevõtmisest, eraldi postitused, aga ..... mees annab sõna ja võtab ka! Igatsugu tegemist on olnud, lisaks on suur suvi ka Maarjamaale jõudnud, mis omakorda vähendab võimalust küdeva ahju saatel läpaka taga istuda ja oma üleelamisi kirja panna. Olen mitmeid kordi alustanud, aga sinnapaika see  ongi jäänud. Vahest nüüd õnnestub?

Flirt? Korraks? Kuhu edasi? Maybe?

88 - Hispaaniast tagasi jõudnuna sain kolm päeva kodumail olla, kui taas oli vaja (minema) panna. Sihtkohaks Varssavi. Reede õhtul lõpetasin Võrumaa Pikamaajooksusarja esimese etapi kommenteerimise, istusin autosse ja kimasin Riiga. Öö autos ning hommikul lennukile, 29 euro eest Poola pealinna. Quo vadis, RB? 

Orleni maratoni expo oli keset staadioni, kus mänginud enamik vutistaare!

Varssavi maraton 22. aprillil, mõnus nagu ikka, 5 tundi kannatust 23°-ses kuumas, ainsate eesmärkidena jõuda kontrollaega (5:30) ning võtta üks taastumisjook Nowy Swiat nimelisel tänaval. Etteruttavalt ja kokkuvõtvalt võin öelda, et mõlemad eesmärgid täitusid - aeg 5:08 ja (ainult) 1 taastumisjook tarbitud.

Sportlase taastumine algab hetkest, mil ta avab teise õlle.
Kui sportlane avab kolmanda õlle, siis on ta joodik....

89 - MK maraton Harku metsas 25. aprillil, vaid kolm päeva peale Varssavi jooksu. Imelühike aeg taastumiseks, aga aega ju ei ole. Imekombel oli meid tavapärase 3 osaleja asemel lausa 6 jooksjat joonel. Selle mõnusa, Harku metsa teedel toimuva, jooksu märksõnadeks sai kemplus jooksjate vahel, kelle maratoni juurde või lähedale on sattunud kõige kuulsam inimene. Minu trumbiks oli Rooma maratoni rajast ca 150m kaugusel Vatikanis kõnet pidanud Rooma paavst Franciscus. Marathon100.com pidaja Janek Oblikas käis oma trumbina välja kuninganna Elizabeth II, kes olevat Londoni maratonil stardi andnud. Jooksuvälise võistluse võitjaks tuli hoopiski MK ehk Meelis Koskaru, kelle joostud Rovaniemi maratoni stardi andis Jõuluvana, ilmselt tuntuim tegelane kogu maailmas!

Mõnusalt jahedas ja vihmases Eestis, Harku metsas, 89 purgis!

90 - MK maraton Pässa rabas, pidime küll sõitma Helsinki Malmi lennuvälja ümber joostavale Jeesusmaratonile, aga meil polnd niipalju usku ega raha, et ülelahe reis ette võtta. Lihtsam oli ennast piinata vanas heas Pässa rabas, aga nö uuendatud rajal, MK stiilis. Mõõtsime tavapärasest stardipaigast nagu ikka ühele poole 1,76 ja siis ka teisele poole 1,76km ning tegime seda 6 korda, kokku 42,3km. Ilm oli mõnusalt jahe, vihmagi saime, aga joostud see üsna emotsioonitu maraton sai. Viimasele ringile võtsin kaasa vana hea sõbra, härra Püha Migueli, temaga koos oli veidi lõbusam ning saime koos lõpuni, mina oma üheksakümnenda, tema peale üle 3000km pikkust reisi pakendikonteinerisse...

Hää sõbraga ca 41-sel kilomeetril! Endli foto...

91 - Tartu Maastikumaraton 13.05!!! Taustast ja tagamaadest olen sel aastal juba kirjutanud, ehk siis pidin nui neljaks kohal olema. Siiski-siiski, enne veel osalesin Saku100-l, mille lõpetasin seekord kilbil ning sattusin kogemata Euroopa suurimasse linna Istanbuli. Sellest linnast võiks lausa eriposti teha, aga teen seda siis, kui oleme novembris seal ka maratoni ära jooksnud! Diil?

Vasakul Aasia, paremal Euroopa, üleval kajakas ja all vasakul nurgas lammas...

Tartu Maastikumaratonist ei tahaks pikalt kirjutada, olin täitsa tühi kott ning suutsin suure surmaga selles 28°C palavuses ennast finišisse vedada. Tänu talupojatarkusele, mis sundis paar joogipudelit seljakotiga kaasa vedama. Lihtne arvutus näitab, et jõin rajal üle 4 liitri, peale lõpetamist veel 2 liitrit vedelikke ning loodus kutsus alles kella poole kaheksa ajal Järve Selveri õlleleti ees. Deja vu aastasse 2011, kui Tristaril sarnane vedelikukaotus tabas?

7 aastat pausi ja taas jooksuga selle kaare alla!

92 - MK maraton Kuusalus 17. mail! Rajameister Flash kutsus meid Lauritsa rajale, esimest korda jooksime MK maratoni ringil, mitte edasi-tagasi ning esimest korda päälinnast veidi kaugemal. See Kuusalu tagune mets on jooskmiseks üks äraütlemata mõnus kant, poolik möödus lennates, siis läks veidi raskemaks, lisaraskust lisas kuum, mida oli mitteestimaiselt 24°C!!! Ilmselt seetõttu venitasid kaks viimast ringi päeva väga pikaks, lausa 5:41 peale. Ilmselt hoidis alalhoiuinstinkt mind veidi tagasi, sest kolm päeva peale Kuusalut oli ees ootamas Riia!

Kuusalu stardi ootel, autorit pole fotol!

93 - Riia, 20. mai 2018! Olin kunagi Riia maratonil kirjas, aga töö pani toona tala ning jäi osalemata. Hiljem on Riiaga samal nädalavahetusel toimunud mitmeid Haapsalu maratone, kus olen olnud nii osaleja kui korraldajana ning seetõttu oli lähim välismaraton minu maratonide CV-st veel puudu. Tänaseks on see lünk linnukese saanud ning minu jaoks viies Euroopa pealinnas joostud maraton purgis!

Riia parimas kõrtsus oli ka koduvärve näha! :D

Riiga sain koos seltskonna spordimeestega, saime veel õhtul numbrid kätte ning siis anti vaba aeg, kuni pühapäeva kella 15-ni, mil pidi algama tagasisõit. Kasutasin antud vaba aega sisukalt, tutvusin oma nö kolmanda kodulinna (kaks aastat vene armeed veetsin Riias 1986-88) vaatamisväärsuste ja ööeluga. Polegi sääl linnas peale toda kauget aega palju käinud, tundus teine sellise moodsa ja mõnusana, väärt külastamist veelgi! Maraton sai stardi kell 8:30 hommikul, vaatamata õhtu pikaks venimisele oli algus üsna hea, pooliku tegin 2:30-ga, aga kusagil seal 2/3 peal läks veidi raskeks. Eks see kolmas maraton kaheksa päeva jooksul ning maratoni jaoks veidi kuum ilm nõudsid oma. Pidin veidi järgi andma, aga lõpuaeg 5:10:56 tegi rõõmu. Lisaks veel meeletu emotsioon rahvatantsijatest Tevzemei un Brivibase juures ning koorilauljatest Brivibase tagasipöörde juures! PALDIES LATVIA, tõsiselt hingehakkav kaasaelamine jooksjatele!

Rahvatantsijad kaasa elamas! Foto: Janek Oblikas

93 purgis, 7 minna, olen graafikus! Dr. Holdeni 50/100 pidu toimub 30. juunil Vango Imedemaal, info FB-s ja varsti ka trailrun.ee-s!

87 - Nuustakult Barcelona kaudu Rooma!

Pean alustuseks teieni tooma sügavad vabandused kaheksakümne kuuendast maratonist kõneleva postituse puudumise pärast - no ei olnud millestki eriti rääkida. Põhjusteks siis Tali Tiidu Otepää-Tartu oma "tuntud headuses" ja suur kiire siit talvevangis Eestist lahkumisega - ikka taaskord sinna, juba kaheksandat kevadet jutti, kus muru on roheline ja päike kõrgel! Persekukkunud aktsiisipoliitikast ja rotina laevalt põgenevast ministrist rääkimata......

Maantepüss teki sisse ja lõunasse....

28. märtsil panime Tallinnas koorma peale ja kütsime sooja otsima. Esimese hooga sinna, kus kolme riigi piirid kohtuvad, ehk Edela-Saksa linnakesse nimega Weil am Rhein. Öökene linade vahel magamist ja siis edasi juba ammu unistet linna ühe järve kaldal, kus kunagi ühed "sügavalt purpursed" mehed nägid kasiino tulekahju ja kirjutasid sellest ühe surematu loo. Too tolleks, aga säälsamas linnas selle järve kaldal seisab üks pronkskuju, mille London kunagi ära põlgas, paras neile! Või siis pigem tänu neile oli see linn ja see kuju minu palverännaku sihtkohaks! TEHTUD!

Montreux, Šveits, 30. märts 2018!

Edasi suundusime frantsuuside manu Alpide jalamile, et kahe päevaga ära võtta kolm kolli, ehk siis kolm kuru (siinsetes keeltes on kuru nimeks Col). Kohe esimene Col ehk siis Tourniol (1145m) tähendas minu isiklikku rekordit rattasadulas. Seejärel sai kogemata ää võetud ka järgmine Col ehk siis Limouches (1086m). Järgmisel päeval oli plaanis Col de Jerome Cavalli, aga see osutus tõsiseks pähkliks ning seda peamiselt jaheda tuule soovimatu kaasabi pärast.

Col 1

Col 2

Ja Col 3

Jahedatest ja järskudest Alpidest siiber, kimasime 2. aprillil Katalooniasse Sabadelli kanti, tõelise päikese alla. Samal päeval jõudis ka muu kaader kohale ning kohe sai laager hoo sisse. Esimesel päeval nuusutasime kohalikke tõuse, teisel päeval aga käisime ratastega suurlinnas. Sõpradele ei soovita, jala või autoga on Barcas piki La Ramblat või Plaza Espanat lihtsam liigelda, rääkimata Sagrada la Familia külastamisest....

Siin toimus laulu "Barcelona" üks kuulsamaid live ettekandeid,
mis jäigi Freddie viimaseks avalikuks esinemiseks 8.10.1988!
3 aastat tagasi startisin sama laulu fono saatel siit Barca maratonile...

Läinud laupäeval lendasin Barcast Roomasse, et märtsikuus unarusse jäänud "suurplaan 50/100" uuesti elule puhuda. Kodu-Eestist oleks Rooma sõit ilmselt üle-eelarveliseks kujunenud, aga siit kaugelt Hispaaniast, juba ookeani tagant, sai kogu Rooma maratonitrett ära lahendatud alla 200-eurose eelarvega! Kui Hispaaniasse maha jäi vihm ja jahedus, siis Roomas ootas ees tõeline põrgukatel, 24°C sooja ja pilvitu taevas.

Kümned tuhanded palverändurid teel maratoni starti Coloseo poole....

Ja just sellises kuumas ma pidasingi pidu, ehk läbisin oma 87-nda maratoni. Rada oli põnev, nägin ära mitmed sellised vaatamisväärsused, mida paar aastat tagasi Roomat külastades kolme päevaga ära vaadata ei jõudnud. Ja rajal olles oli aega vaadata, sest Rooma maratonil on harukordselt pikk kontrollaeg, lausa 7 ja pool tundi. Isegi 7:30 tempomeister, kelleks oli ca 70-aastane daam, oli neil makaroonidel olemas! Peale minu lõpetamist seal 5 ja poole tunni kandis tuli veel hulgim sulelisi ja karvaseid, üks vanem kui teine. Ehk siis, esimeseks maratoniks sobiks Rooma küll, kõik oodatakse ära!

300 meetrit finišini, Piazza Venezia, uhke värk!

Õhtul läks Roomas nii kuumaks, et pidasin paremaks naasta viimase lennukiga vihmasesse Barcelonasse ja tuua ka sinna veidi ilusat ilma. Õnnestus, olen nüüd kaks päeva sadulas veidi oma jalgu silunud ning kuumarabandusest üle saanud. Meie Kataloonia rattalaager jätkub veel nädala, aga järgmise maratoni jooksen Varssavis 22. aprillil!

PS! Viimaste sõitude-jooksude täpsem spetsifikatsioon saadaval SIIT!

85, EV100 eri, Pinocchio eri!

Läinud sügisel sain kõne mitmekordselt Haanja Ultra100 lõpetajalt Valdo Kanemäelt, teemaks 24.02.2018, EV100, kontorimaraton, 100 ringi, palju treppe jne. Ta küsis palju maratoni korraldamisega seonduva kohta ning mina suutsin teda ilmselt aidata, sest veidi aega hiljem kuulutati välja, et meie Eesti sajandal sünnipäeval toimub Tartu kesklinnas asuvas Playtech'i kontoris maraton, mis joostakse sajal ringil ja viiel korrusel, ehk siis kogu selle statistilise poole võtavad kõige paremini kokku jooksu ametliku t-särgi seljale kantud numbrid:

Päälik peab kõnet! Veidi enne starti! Foto: Adam Illingworth

See asi tundus mulle esmapilgul nii kuradima jabur, et ma kohe pidin sellest osa saama. Egas meil ju siin Maarjamaal sääraseid erilisi asju tihti korraldata ning kuna ma olen oma 50/100 projektiga pidevalt hädas, siis kuupäevaliselt sobis see maraton küll ja veel. Ehk siis, samal ajal kui Iivo Niskanen Soomele esimese ja ainsa olümpiakulla tõi, mõõtsin mina koos 35 kaaslasega juba treppe ja nurkasid sellel väga imelikul maratonirajal. Ringi pikkus 422 meetrit, viis korrust üles, viis alla, umbes paarkümmend pööret, neist enamus 180° ja ka 90°, katteks betoon, asfalt (maja all garaazhis), pvc, puit ja ka kunstmuru. Enne starti arvutasin, et kui kulutada iga ringi läbimiseks 4 minutit, siis tuleks lõpuajaks 6h ja 40min!?! Veidi hirmus hakkas.....

Mida nägu? Foto: Adam Illingworth

Esimesed ringid tulidki sinna 4 minuti peale ja alla, tegelikult vist kuni 40-nda ringini püsisin ilusasti ettemõeldud graafikus. Siis hakkas raske ning selle põhjustajateks olid kaks faktorit - kuumus ja esimene tõus. See tõus, mis üsna kiiresti ka endale Sikamäe nime sai, algas praktiliselt kohe peale uuele ringile minekut ning sellega tõusti esimeselt korruselt neljandale. Kui need esimesed 40 ringi suutsin peale tõusu kohe jooksma hakata, siis sealt edasi kulus peale tõusu ikka jupp aega, ehk kogu neljanda korruse saali pikkus, et taastuda. Siis järgnes üks korrus alla ning tuli ringi parim lõik kolmandat korrust pidi läbi aatriumi, siis veel korrus alla, läbis teise korruse aatriumi ning siis sai kohe kaks korrust järjest trepist alla kihutada, et jõuda garaazhi.

Garaazhis, 30m ja 180°, siis taas 30m ja 180° ja siis veel ja veel...

Garaazhis tuli läbida kolm zhikaani, siis tõusta poolteist korrust üles ning pmst avaneski juba ringi lõpusirge, kus oli ka TP. Nagu eelnevalt mainisin, oli kuni 40. ringini ehk siis ca 17km-ni hää ja mõnus joosta - treppidest pika ja üle ühe astme kõnnisammuga üles ning samamoodi üle astme alla. Sealt edasi läks huvitavaks. Mingil hetkel ma teatud jooksjaid, kes olid minust 3-6 ringiga mööda läinud, enam ei näinud! Ehk siis meie kiirused tasakaalustusid. Näiteks Contrat, kes möödus minust alguses paar korda, viimati vist 30. ringi peal, nägin ma uuesti alles 80. ringi paiku ja hiljem, kui temast korduvalt möödusin. Ainsa välisautorina siin blogis kunagi sõna saanud Aare möödus minust alguses 3 korda, ca poole maa peal liikusime võrdselt, aga vist 70 ringi kandis olime tasa ning edasisest ma ei räägi - protokollid on avalikud.

Raskelt naljakas või naljakalt raske?
Viiking Aare rajal. Foto: Adam Illingworth

Nähes võistluse lõpuosas pidevalt teiste ja minust tunduvalt kõvemate jooksjate rajal kustumist, tundsin heameelt, et ise suudan liikuda, küll mitte plaanitud kiirusega 4 mintsa/ring, aga siiski piisavalt kiiresti, et jõuda pingviinide paraadi alguseks koju. Nüüd, kaks päeva hiljem, ma ei mõista, et kuhu mul kiire oli? Sest kuradi valus on! Ausalt öeldes ei mäletagi enam, millal viimati pärast mõnda maratoni nii valus on olnud? Kindlasti peale esimest seal aastal 2009 ja võib-olla ka mõnda teist esiotsa maratoni. Kindlasti peale Ironman'e, kus maratonile eelneb 7 tundi võimlemist vees ja rattal.

Lihtsam oleks olnud mitte vastu hakata, kuul pähe võtab jalavalu... Foto: Adam Illingworth

Aga et need trepid jalad nii ära võtavad, seda poleks uskunud! Ega praegugi ei usuks, kui nii valus poleks. 48h on möödas, aga peldikusse minek võtab minuteid.... Küll võis kunagi sellel Pinocchiol (või oli see Buratino) valus olla kõndida, sest kõik tema liigesed ja kõik muu oli tehtud puust - just nii nagu minul praegu!!!

Lohutus peale maratoni kodus laual - aitäh!!!

Ehk siis:

1. Teist korda ei läheks!
2. Vaenlasele soovitaks!
3. Hea vabandus on kontorimaratoni heategev iseloom!
4. Elagu Eesti! Sada ja ....