Seekord siis DNF!

Eelmisel aastal suutsin selle karmi maratoni lõpuni teha, seekord tuli umbes 6 tundi enne lõppu kõrvale astuda - kuidagi kahju oleks olnud loobuda sellest, mille nimel sai varasügisest peale vaeva nähtud. Kuigi homne TM ei ole minu selle aasta peamine eesmärk, veelgi enam, see suusasõit ei mahu isegi kolme tähtsama eesmärgi hulka, siis väikese vahekokkuvõttena tehtust kõlbab homne talvine laulupidu küll ja enamgi veel.

Homne tulemus peaks selguma umbes kella poole ühe paiku, sest viimased teated ilmarindelt lubavad kiiret rada, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Eelmise postituse lõpus sai küll lubatud veel ühte maratoniteemalist infokildu, aga lapse haigestumine öösel vastu neljapäeva keeras minu plaanid pea peale ja nii jäigi see kirjutis sündimata. Ega ka täna mingit kirjutamise plaani polnud, aga üks idee hakkas mind tänase suure suusamäärimise käigus kummitama. Kuna selle töö käigus käib käe alt läbi nii palju erivaid suuski, siis kohe tahtmatult tekib soov veidi statistikat teha. Seda enam, et valim on suurem (üle poole protsendi), kui tavaliste nn üle-eestiliste gallupite puhul (ca pool promilli)!

Haanjamatkad.ee nõiaköögis täna lõuna paiku!

Üldiselt oli tulemus etteaimatav, aga et selle ühe margi osakaal nii mäekõrguseks osutub, seda ei osanud oodata. Meie tiimi poolt Tartu maratoniks määritavate suuskade ülelugemisel selgus selline tõde:
1. Fischer 55,1% ehk 27/49
Võitja kohta võiks veel välja tuua, et 10 paari olid nn numbrisuusad, 4 paari tavalised RCS-id ja 13 paari igasugu muud cs-id või cr-d või sc-d
2. Madshus 14,2% ehk 7
3. Rossignol 10,2% ehk 5
4. Salomon 8,1% ehk 4
5. Atomic ja Peltonen 4% kumbagi ehk 2
7. Elan ja Visu 2% ehk 1 esindaja

Kui nüüd keegi suudaks selle valimi alusel mõne analüüsi teha ja välja öelda, miks selle ühe margi ülekaal nii masendavalt suur on, siis see oleks tore. Kas on selles süüdi suusa enda headus või see, et AV kullad tulid just seda marki suusaga ning see on rahva mällu kinnistunud kui võitja suusk? Ei tea, hetkel ei suuda rohkem mõelda ka, uni hakkab tulema...

Töö käib!

Ilusat maratoni kõigile homsetele startijatele ja kaasaelajatele!!!

Maratoninädala tegemistest!

Eeloleval pühapäeval sõidetav Tartu maraton on minu jaoks veidi juubelihõnguline, sest juba 15-nes kord asun selle talvise laulupeo stardijoonele. Seda, et nüüd juba viieteistkümnes kord minna, sain just praegu teada, sest sirvisin eelmise aasta protokolli. Eelmisel aastal oleks nibin-nabin katkenud ka minu ilus seeria lõpetada alates aastast 1983 ikka kolmekohalise kohaga. Esimesel korral, 1982, suutsin 14-aastase tatikana sõita ennast viimasest reast sinna kusagile 1500 kanti. 1983 siis juba esituhandes ja sealt pole seni välja jäänud. Teismelise sportlaskarjääri parima koha sõitsin välja 1986, kui jõudsin pärale 141-ndana. Keskealise mehe teise tulemise (alates 2004) parim koht on seni olnud 217.

Tippaegadel võistlemas kohtade eest 141-250!

Eelnevad numbrid ja faktid on kuivad ning tegelikult polnudki täna plaanis neid välja tuua. Tahtsin selle postitusega hoopistükkis veidi vähem kogenud maratoonaritele veidi hääd nõu jagada, aga selle nõu tummisemaks tegemiseks (loe: tõsiseltvõetavuse suurendamiseks) on ju vaja ka veidi feimi lisada!

Meistersportlast fännamas, aastal 1969?

Tartu suusamaratonieelse nädala kondikava on minu jaoks paigas olnud juba aastast 1982 ja selle pani tookord paika minu suurim eeskuju - minu isa. Omal ajal laskesuusa teates Eesti meistriks tulnud ja individuaalselt eestikate pronksi saanud meistersportlase master-plan oli järgmine:
P - tühjendus 40-50km
E ja T - puhkus
K - 20km, ca 1,5h
N - 20km, ca 1,5h
R - puhkus
L - 30min, sekka mõned kiirendused (kopsud lahti)
P - maraton
Lisaks suusatamisele oli paigas ka toitumiskava, aga seda ma imestan senimaani, kuidas tolleaegse totaalse toiduainete defitsiidi tingimustes suutis minu ema seda täita, ehk siis vastavalt plaanile koduse toidulaua katta. Põhimõtteliselt tegime teiperit, E-K tekitati organismis süsivesikute defitsiit, süües võimalikult vähe leiba-saia, jahu ja muud sellist süsivesikuid sisaldavat toitu ning rohkem valku-rasva. Neljapäeva lõunast hakati andma süsivesikuid ja organism (üle)laadis ennast, eelnevat kriisi veel hästi mäletades, süsivesikuid korralikult ja üle normi täis. Ja siis pühapäeval maratoni sõites, oli kerel, mida kulutada.

Isaga Otepääl 30km liidukaid vaatamas, äkki 1981?
Võitis Beljajev, Rotšev oli vist teine!

Viimastel aastatel olen neid rohujuure tasandilt pärit teadmisi veidi mugandanud, aga mitte palju. Konkreetselt sellel aastal oli tühjendus juba laupäeval Alutagusel. Sellele järges 2 päeva puhkust ja täna olin juba suusatamas. Ilmselt teen kaks päeva veel sellise kerge sõidu, lihtsalt selleks, et lihaseid ja vaimu toonuses hoida. Ja tavalise laupäevase sõidu asemel teen ka sel aastal kiiremaid liigutusi suuski määrides, sest kohe-kohe saab meie 50 paari ära bronnitud. Toitumisega või siis pigem teiperiga ei ole ennast viimastel aastatel vaevanud, kuna minu üldise orientatsiooni muutumine pikemate võistluste kasuks on organismi harjumusi muutnud. Nö tavaharrastajal on sellest klassikalisest teiperist kasu võistlusel, mis kestab üle 2,5h, sest just siis on kerest need ülelaaditud süsivesikud võtta. Ise ma ise suudan mingi 3-4 tundi ära paugutada ka ilma rajal söömata, seega peaks Tartu maratonil ilma teiperita hakkama saama.

Müüa kleeps, hind 3 rubla! :)

Olen viimased 3 aastat osalenud erinevatel võistlustel, aga pole rajal tarbinud ühtegi kiiret süsivesikut ehk siis nn spordigeeli. Ma saan täiesti aru kaupmeeste huvist geele müüa ja neid promoda, aga no kui lugeda viimast "Maraton" nimelist üllitist (autor Priit Pullerits), siis seal on paika pandud Tartu maratoni energiastrateegia, mis nõuab harrastajalt 15 erineva asja allaneelamist, sh stardieelsed geelid, tabletid, rajageelid, taastumisgeelid jne. Tule taevas appi, milleks??? Hiljuti lõppes ühe Suurbritannia harrastaja elutee mingit spordikeemiat tarvitades, eelmisel aastal TriStar'il elustati ühte koomakolli, kes oli nii võistlusel kui ka võistluseelsel päeval toitunud vaid purgi-paki-geelidest-magneesiumist-millestiganes!!! Palun, olge selle kraamiga mõistlikud, 2-3 geeli rajal on OK, aga 15?!?

Aasta vist 1986, jalas tutikad Menokkaat
talvetossud jne. Keskkool sai kevadel läbi, enne
sõjaväge olin ärikas, taustal Võru miilitsaülema
Volga, millega maratonile tulime...... :))))

Ilmselt teen sel nädalal veel ühe postituse, kus räägin täpsemalt, kuidas rajal käituda, ehk siis kuidas alustada, kuidas kulgeda ja kuidas lõpetada! Seniks treenimiseni-toitumiseni!!!

Kõik fotod autori erakogust, pildistatud paberfotolt Canon 1100 EOS-iga!

Klassika, mu arm!

Võtsin tänast Alutaguse klassikamaratoni juba ette üsna lõdva randmega, ei teinud ma neid kuradi lõike ega ka toitunud nii, nagu vaja oleks olnud. Viimase nädala tulipunkt oli suunatud hoopis ühele teisele teemale ja Alutagusele selle nädala plaanides eriti ruumi ei olnud. Kui, siis ainult niipalju, et olin lubanud 8 meest Tallinnast Pannjärvele viia ja viiele mehele ka suusad määrida. Ja see oli kõik - oma sõit seal Kurtna järvede vahel ununes sootuks. Aga kuna sai ennast kirja pandud ja veel selle II vooru, ehk siis kallima, hinna eest, siis pidasin vajalikuks ka joonele asuda. Eile õhtul sai tavapärase maratonieelse pasta asemel kodus hoopis väikesed liigud tehtud koos kalamarja, prosecco kihiseva joogi ja nii mõnegi õllega. Miski ei viidanud sellele, et järgmisel hommikul tuleb juba 5:40 tõusta ja sättima asuda.

Aasta pärast on suusamailma pilgud neil radadel - Šotsis!

Kuna olin endale võtnud teatud kohustuse paari seltsimehe suusad Alutaguse maratoniks võistluskonditsiooni panna, siis pidin seoses sulailmade ja värske lume üledoosiga veidi ka suuska testima. Teisipäeval ja kolmapäeval sai veidi Harkus asja testitud, tegelikult olid seal üsna sarnased olud tänase maratoniga - lai sadav lumi, jäine laperdav klassikajälg jms. Peale kahte testipäeva (loe: mõnda tundi) sai selgeks, et kogu Alutaguse maratoni pidamise määrimise saladus on lihtne - pidamist ei tohi panna. Kui, siis ainult näpuotsaga puhast flooripulbrit pidamisalale ja kõik!!!

Suusastaadion?

Kui üritasin täna hommikul juba Alutagusel oma teooriat ka oma klientidele selgitada, siis esimesel hetkel nägin mind vaatavaid pikki nägusid. Aga peale testimist olid mehed nõus vaid liivapaberi ja pulbri abil pidama saadud suusaga rajale minema. Etteruttavalt võib öelda, et kõik olid ka tagasi tulles sõbrad - nii et seekord määrimisega taas peaaegu täkkesse. Ainsaks miinuseks või siis selleks vale aine tilgaks selles õiges potis oli ühe kliendi mure, et ca poole peal kadus tal libisemine. Kuna 3 paari sai tehtud täpselt ühtemoodi ja vaid ühel paaril kadus libisemine, siis lükkaks probleemi heameelega suusa peale, aga nii ei tohi. Mõtleme veel!

Olümpiaküla - on küll sedamoodi... :)

Aga sõidust! Läksin rahulikult nö viimasel hetkel starti ja võtsin sisse koha vastavalt oma numbrile 187 - teise sajase grupi lõpuosas. Plaan oli sõidust rõõmu tunda ja nagu viimase Haanja Jala100 võitja Hannes Veidega sai räägitud, ka veidi banaani süüa. Stardist pandi ikka parajalt rüseldes minema, üritasin sirgjooneliselt liikuda ja keppe hoida. Paaril korral jäi minu rida toppama, ilmselt mõne sõitja tõttu, kes avastas pidamise puudumise, vaatamata pidama MÄÄRITUD suusale,  alles raja esimestel kilomeetritel. Üsna pea sai vabamasse vette, aga siis selgus ilme tõde - liidrid olid sõitnud rada just nii, nagu vedaja otsustas, ehk siis ühel hetkel libises üks rada, siis jälle teine. Pidi olema paras hiromant, et õiget rada nö ära arvata ja kergemat libisemist saada.

Гостиница на берегу реки...

Kuigi esialgne plaan oli banaani süüa, siis rajal edenedes ja näiteks Tea Pärnikust (kes mulle kahel eelmisel sõidul pikalt kandu näitas) ja Terje Piirmannist möödudes tekkis tunne, et äkki laksaks täna täiega? Kusagil esimese TP kandis kaotasin silmist klubikaaslase Olavi Mõtsa, kes liikus uskumatult hästi just paaristõuke rakendamise aladel. Minul endal oli seal pidevalt raskusi teiste sabas püsimisega. Peale 40-minutilist sõitu loksusin kuidagi paika ühte gruppi, mida vedas kollase liidrinumbriga Eveli Saue. Hunnik härgasid olid Eveli taga, aga mööda ei saanud, sest kõrvalrajale astumine võrdus nö rattaga asfaldilt heinamaale sõitmisega, rabele palju tahad, aga möödutavast mööda ei saa. Ja kui läbi häda saabki keegi mööda, siis peab ta kohe sellest möödumisest taastuma, millega omakorda jääb teistele jalgu ja muutub möödutavaks. Tekkis selline nokk-kinni-saba-lahti olukord. Loksusin selle pundi sabas üsna kaua ja tegelikult rahunesin, pulss läks alla ja oli juba peaaegu hea olla. Peast käis läbi mõte, et tiksukski nii lõpuni, sööks banaani jne. Kuidagi juhtus aga nii, et ühes järsus kurvis sain ma kogemata Evelist mööda ja siis sundis juba kambavaim veidi vajutama. Sattusin koos sõitma Raivo Laanemetsaga, tegeliku Eesti (jää)uisuradade kunniga ning ühel hetkel Raivo küsis, et kas "rahvuslikku põlve nr 2" polegi täna rajal? Tegelikult olin selleks hetkeks juba avastanud endast umbes 400m eespool liikuva kangutava sõitja, kes kandis sini-tumesinist kombet ja oli oma liigutustes kangesti selle Dendropargi paaristõukekunni moodi. Kunnile lähenedes nägin, et tal ikka absull ei pea, mees lükkas paaristõukega ka väikseid tõusunukke üles ja see lükkamise liigutus oli kole, okei ei hakka nii halvasti ütlema, ütleme, et see oli kole vaevaline!

iДеревo???

16km enne lõppu, umbes seal, kus esimesed korralikud tõusud hakkasid, jõudsin kunnile järele ja ühe tõusu lõpus läksin tast mööda. Midagi sai talle ka öeldud, ilmselt tema olematu pidamise kohta, mis oli ilmselt saavutatud määrde ebakompetentse laotamisega pidamisalale! Tegelt oli temast kahju, inimene üritas südamest, aga suuska all ei olnud!
Kuna olin ennast kunni tagaajamisega (jah, sellest mehest möödumine paneb käed-jalad kiiremini tööle) veidi kulutanud, siis oli taas aeg väikseks leboks. Õnneks muutus rada vahelduvaks, ehk siis üles-alla käivaks, nii sain oma tänase trumbi, vahelduvtõukelise suusasammu tööle panna. Mingil hetkel ca 8km enne lõppu loeti kohaks 145, olin sellega enamgi kui rahul. Lõpus sai veel mõnuga paar kiiremat liigutust tehtud ja lõpukohaks tuli 139, kaotust võitjale 23 minutit. Normaalne!!!

Tulbi tänava kõrts?

Kuigi eelmises postituses sai veidi viu-viu tehtud ja kiiretest liigutustest kategooriliselt keeldutud, siis tegelikult oli täna mõnus. Ja mõnusaks tegi tänase sõidu see, et see toimus klassikalises ehk siis Juha Mieto sõnade järgi kreeka-rooma stiilis, just selles, mis mulle juba emapiimaga kaasa anti! Teine oluline faktor oli täkkesse länud määrimine või siis mittemäärimine - 150-ne liivapaber ja 100% flooripulber olid tänase pidamise võtmesõnad. Kokkuvõttes - kui on õige tehnika ja õige suusk, siis võib ka võidu sõita!!!

Mina tänan!!!

PILDID: Merike Õun otse Šotsist

PS! VEEL 5 VABA KOHTA TARTU MARATONI SUUSAMÄÄRIMISEKS!!!

Tartu (määrimis) Maraton!

Minu neljateistkümnes Tartu Maraton sai siis eile kell 13:05 tehtuks! Kuna ma ei soovi lugejat taaskord vaevata kuivade (seekord küll lumiste) faktidega rajal toimunust, üritan seekord kogu asja kajastada veidi teises võtmes.

Tegelikult algas minu maraton juba kaks nädalat varem, kui hakkasid paika saama esimesed kokkulepped suuskade määrimiseks Tartu Maratoniks. Nädal enne suusarahva laulupidu toimunud Alutaguse maratonile valmistasin ette 6 paari suuski. Krõbe ilm ja eelmisel aastal TM-iks soetatud külmamäärde olemasolek tegid Alutaguse määrimise lihtsaks, asi läks täkkesse ja kolm esimest suusapaari Tartu määrimiseks olid kohe kirjas. Edasi panin kuulutuse sportinfosse, kus teatasin, et teeme vähe, aga teeme korralikult. Arvutasime välja, et suudame vennaga kahepeale ette valmistada 25 paari suuski. Nädala alguses hakkas vaikselt tellimusi tulema ja kuna viimane tellimus oli korraga 7 paari peale, siis tõusis tehtavate suuskade arv 33-ni.

Reede hommikust hakkasin linna pealt suuski kokku korjama ja neid juba jooksvalt kruntima. Õhtuks oli üle 20 paari koos ja puhastatud-krunditud. Samal ajal tegi vend Võrus sealt kandist kokku kogutud paarid valmis. Laupäeval võtsin veel viimased suusad peale ja sõitsin lõuna poole. Kell 16 hakkas tõsine töö, mis lõppes kell:

Kell määrdeboksi seinal peale kahte kihti pidamist..

Teki alla pugedes äratust pannes teavitas telefon mind kuivalt - äratuseni on jäänud 3 tundi ja 23 minutit! Pidime nii vara, ehk siis 5:40 Võrust, liikuma hakkama, sest me polnud veel kindlad hommikuses ilmas, täpsemalt lumesaju algushetkes, mis ei lubanud õhtul suuski lõplikult valmis teha. Hommikul kell 6:30 määrdepukki välja võttes ja viimast kihti 66 suusa peale kandma hakates oli õues koerailm - miinus kaheksa ja tuul, mis viis määrdekorgid pidevalt laualt minema, vaatamata sellele, et tegutsesime bussi varjus.

Kaks tundi enne starti. Foto: Ilmar Saabas, Delfi.

Kui viiele-kuuele paarile sai enne starti lisakiht pidamist juurde pandud, siis sain ka ise mahti starti minna. Kui ma oleks eile maratonile tulemust tegema läinud, oleks nüüd võinud vabandada, et sõit läks nende ette võetud 33 paari suuskade määrimise nahka. Aga seda ma ei väida, sest minu eesmärk oli maraton läbida. Lisaks määrdepuki taga oldud ca 15 tunnile sai maratoninädalal koos maratoniga kirja 16 tundi ja 28 minutit sportimist. Reedel ja laupäeval suusamäärimisest tingitud ajapuudus (reedel sain suuskadel olla 2:22 ja laupäeva varahommikul 1:17) pani löögi alla minu seitsmenda 4-päevase treeningtsükli 10-tunnise plaani täis saamise. Kuna peale Tartu Maratoni haigutas tsükli plaanis veel 32 minutine puudujääk, siis klaarisin selle peale maratoni Auras tehtud 1600m pikkuse ujumisega. Ehk siis võtsin eilset Tartu Maratoni kui kõva treeningut, ühe osana ettevalmistusest suviseks peamiseks võistluseks.

Maraton on ju rõõm, mitte nüri töö!!!

Aga sõidust siis kah. Kuni Andeni andsin kuuma, vajutasin ikka mõnuga, sest olemine tundus hea. Maratoni nautida saab ka täiega pannes. Kusagil peale Kuutset tõmbasin veidi vunki maha, sest jalad tundusid all pehmete makaronidena. Peebust Paluni sõitsin säästurezhiimil, mis lubas viimasel viiel kilomeetril taas vajutada ja endale postiivset emotsiooni lubada. Meelde jääb ju alati hiljem toimunu ja positiivne. Lõppkokkuvõttes tuhande hulka jõudmine oli boonuseks ja heaks palsamiks hingele, sest pole peale 1982 aastat neljakohalist lõpukohta saanud. Eile siis lõpuaeg 4:05, esialgne koht 974.

Järgmisena paugutame juba tõelistel maratonidel, ehk siis Suusahundil ja Haanja Suusa100-l!!!