Veebipäeviku algseks eesmärgiks oli tutvustada teed raudmeheks saamiseni. Peale kolmekordseks Ironman'iks saamist kajastan siin oma erinevaid ettevõtmisi spordiradadel - kas siis ise osaledes või korraldades!
Vahel harva, kui miskit sita keema ajab, tõmban üles purje, et oma arvamus välja öelda!!!
Lubasin eelmises postituses, et võtan ennast kokku ja kirjutan kuni sajanda maratonini välja iga läbitud 42,2km kohta postituse. Ehk siis lisaks orale tagumikus neid maratone joosta lisasin sellele orale ka paar kida juurde, et neid maratone kajastada! Mida veel? Valus on ju!
Legendaarne minek pimedas kell 7! Foto siin ja edasi: Külli Leola
Tõnuke ehk igiliikur Tõnu Hendrikson täägis FB-s mind ühel pildil ja kirjutas sinna juurde nii: "Ise korraldan, ise osalen, ise naudin"! Tõnuke on küll Võrumaa kõikse segasem spordimees oma 14 Haanja100 MTB, 11 Võhandu maratoni, 8 Haanja Ultra100 ja 6 Haanja Suusa100 ehk siis kõigi seniste toimunud Võrumaa sadade läbimisega, aga tervelt kahe kolmandikuga pani ta selles FB-pildi allkirjas mööda! Jah, korraldasin! Jah, osalesin! Nautimisest aga oli asi ikka väga kaugel! Minu korraldavate sündmuste osalejate arvu kasvuga tõuseb vastutus, kasvab korralduslik koormus, mis omakorda mõjutab iseenda osalemist isekorraldatud sündmusel ning kahjuks mõjutab seda äraspidises suunas. Aasta-aastalt on minu maratoni lõpetamise aeg Haanja Ultra100-l muutunud üha pikemaks, lahkudes sel aastal ikka lausa uude mõõtkavasse...
Pikaks läinud maratoni põnev outfit -
matkasaapad ja sulejope!
Oktoobri lõpu ilmaskeene on alati olnud ootamatu ning ei olnud erandiks ka see aasta, öösel vastu neljapäeva maha sadanud lumi, Haanjas ca 7-10cm, pani meid dilemma ette - tallata või lükata? Õnneks jagus kannatust oodata reede lõunani ning siis vastavalt ilmaprognoosile tegime otsuse tallata, mis takkajärgi osutus õigeks - rada kestis 90% rajast lumisena veel ligi 8 tundi peale starti, alles siis sadama hakanud vihm muutis raja korralikuks mudaväljaks.
Tegelikult vedas! Pühapäeval oleks rada selline olnud...... :(
Kell seitse rajale minnes oli kõik OK! Sain kätte oma spetsiaalselt erikulleriga Tallinnast kohale tellitud naeltossud, pidamine oli hea. Meelis Atonen, kes mulle lõppkokkuvõttes ca 2 tunniga tuule alla tegi, ägises õla taga ja kurtis liiga kiire tempo üle. Elu oli lill! 9km peal hakkas seesama Meelis vaikselt eest ära vajuma, lasin vahe sisse, sest tundsin, et kõht tekitab probleeme, mis tahavad kiiret lahendamist. Kitsast ruumist laiale rajale saades oli meie kuuene punt kadunud, jätkasin omas tempos ca 5:40 lõpuaja poole. Kuni 25-nda kilomeetrini, ehk neljanda täisringi Kurgjärve toidupunktini läks kõik hästi, regi oli lepane ning lõpp paistis. Peale Sikamäge aga oli keegi loll raja ääres sepikoja avanud - mõni sai naela, mõni kruvika või muukviili. Mulle aga anti suurim sepavasar ja kauba peale ka alasi...
Sikamäe võtmine.......
Tuiasin oma kingitud koormaga kuidagi ringi lõpuni ja varjusin lasketiiru majja - järele mõtlema. Katkestamine ei tulnud kõne allagi, teisalt samamoodi edasiminek oleks tähendanud krahhi! Vahetasin kõik ülemised riided ning panin jalga matkasaapad, eesmärgiga 2 viimast ringi läbi matkata ja ellu jääda. Isegi 100% kõndides oli see rada raske, mulle! Teised paistsid hakkama saavat! Viienda ringi aeg oli 17 minutit aeglasem, kui viimase normaalselt läbitud ringi oma, aga ikkagi suutsin kuiva särgi uuesti märjaks teha ja keha jaoks külmaks muuta. Viimasele ringile minnes, kui lisaks pulkadele ja trummikomplektile oli kogu sümfooniaorkester koos dirigendiga juba nö "läinud", panin taas uue kuiva särgi selga ja sulejope sellele peale. Kulutasin viimasele ringile ligi poolteist tundi, kokku läks aega veidi alla 7 tunni, aga tehtud ta sai, rsk!
Ilm oli muidu OK, aga paljalt selle mehe
vaatamine sundis pidevalt riideid vahetama...
Takkajärgi tark olles saan aru küll, mis laupäeval juhtus! Nädal varem enda jaoks harjumatult kiiresti ja harjumatus kuumas läbitud Bilbao maraton, reisiväsimus, Haanja Ultra100 korraldamise pinged ning sündmuse enda eelne magamata öö lõid piisava fooni selleks, et haamer tuleks! Ja ta tuligi, ca 3,5 tunni kandis, seal kus tegelikult nö tavalisel maratonil ta ikka tuleb! Alles täna, kolmapäeval, tunnen ennast lõpuks taas inimesena - olen välja maganud, puhanud ning valmistumas juba uueks matsuks.
Laupäevase jooksu käigus ilmusid rajale ka saladuslikud suusajäljed.
Kuna keegi suusatajat ei näinud, siis oldi üksmeelsel arvamusel,
et eks see Neeme Harri vaim oli, kes need jäljed jättis...
Laupäeva õhtul võtan Käärikul ette 3 Kekkost, pimedas! Ma olen küll ositi seda ringi varem jooksnud, tervenisti veel mitte. Suuskadega on seda ringi kunagi Suusahundi raames 8 tunniga läbitud 7 ringi ja veidi pealegi. Ajalimiit sellel võistlusel ehk Suusahullude öömaratonil on 6 tundi, loodan väga, et kohalik sepikoda on valgustamata ning ma ei näe/pea seda külastada/ma! Kirjutamiseni...
Novembri alguses olin kindel, et ega kaks viimast sitta talve ilma kolmandata jää! Veel nädal enne jõule endas sajaprossaliselt kindel olles, kuulutasin ametlikult välja Rõuge Vinterpaik nimelise rattavõistluse, arvates, et sellest üks paras porilaks tuleb, nagu 9 aastat tagasi esimesel Vinterpaigil, tookord veel Haanjas!
Caspar Austa võitmas Haanja Vinterpaiki aastal 2007!
Vastu kõige paremaid ootusi läks teisiti, esimesed korralikud külmakraadid võlus ilmselgelt minu ülbusest pahandet ilmataat välja 27. detsembril, kui mul ja veel 25 hääl jooksusõbral oli plaanis ette võtta kümme 4,22km pikkust ringi Kubija radadel, ehk siis äkk-projekt nimega Kubija Jõulumaraton. Loodan väga, et kõik osalenud said vaatamata mõnele külmakraadile korraliku elamuse ja tarviliku pekikao, kuna selle maratoni juhendijärgne eesmärk oli "osalejate vabastamine jõulude ajal liigkonsumeeritud taagast sportlikul moel"!
Kubija Jõulumaratoni start. Foto: Külli Leola
OK, Kubijal läks õnneks, aga 2. jaanuariks välja kuulutatud Vinterpaigi ajal keeras ilmataat hoopis ära, maalides stardipäeva varahommikuks näiteks Rõuge ja Haanja valdade piiri peal olevas Kokemäe külas -23° lilled akendele ning vaatamata päikese soojendavale toimele ei suutnud kraadiklaasi elavhõbedasammas stardihetkeks, kella 11-ks, tõusta kõrgemale kui -18°C!
Epic start of Rõuge Vinterpaik! Foto: Raul Soome
"Ei ole kehva ilma, on kehv varustus ja virisevad memmekad" - see ütlus passiks igatahes nende 40 jaoks, kes starti tulid! Täisretsept, mehed!!! Vaid üks neist tuli 23km pealt otse sauna, ülejäänud 39 tegid igaüks oma kiirusega etteantud 30,2km nikerdamist ära - ja seda jahedamas keskkonnas, kui meie koduköögi külmkapi sügavkülma osakonnas!
Laskumise pilt ei anna tavaliselt selgust laskumise nurgast!
Äkki see pilt aitab mõista.... Foto: Raul Soome
Kogu selle aja, ehk 6 päeva vaatasin ila tilkudes FB-st pilte sõpradest uiskudel, lootes, et täna saan lõpuks uisu alla ja panna! Ei saanud, sest eile maha sadanud lumi pani kõik peesse - suusatamiseks on veidi vähe, uisutamiseks veidi palju! Siit jõuangi selleni, millest tegelikult tahtsin täna kirjutada, kuidagi pikk sissejuhatus tuli...
Pangodi järv 1. jaanuaril, mõned jäljed jääl. Foto: Dr Ain Kaare
Täna õhtul käsisin luurel, Pässa rabas olid olud üsna head, aga liiga kitsad; Trummis üleval oli suusarada juba pees, ja seda kõndijate-jooksjate-ratturite pärast. Harkus kogus Sparta treener Jaanus Teppan vägesid, kuid ega sealgi olukord kiita polnud, vähemasti Teppan soovitas vaid paaris lükata, et mitte suuskadele kivilihvi teha. Näha oli ka rattajälgi ja samuti jooksjate-kõndijate poolt ülesküntud kivikesi-mulda.
Kes meist ei unistaks raudteest......... Foto: www.vasaloppet.se
Kuna ja kas üldse kunagi oleks võimalik selline asi, et oleks olemas kokkulepitud reeglid erinevate spordialade harrastajate vahel. Ehk siis:
- suusarajal ei sõideta rattaga, ei joosta, ei jalutata koeri
- rattateel ei kõnnita lapsevankritega ega rullitata mitmekesi kõrvuti, klapid kõrvas või mitte
Neist kahest isegi piisaks, aga nende reeglite täitmise saavutamine on meie konnatiigis mission impossible, sest alati leidub keegi, kes on võrdsem kui teised! Alati leidub keegi, kes väidab, et lumi on ajutine ning suusarajal jooksmine või rattaga sõitmine on paratamatu, kuna mujal ei saa seda teha.
Üks neljast ratturist, kes osales ka 2007 samal
sõidul, ehk Tiimo Tõnisson Fat-iga laskumas.
Rattasõiduks ettevalmistatud rajal. Foto: Raul Soome
Saaks, kui oleks loodud tingimused, a la mõni konkreetne ring suvalises Eestimaa keskuses oleks tehtud lume ajal nö seaduslikuks suusarajaks ning ilma suuskadeta rajal viibijad saaksid karistada, fiskaalselt! Kuna aga neid keskuseid ja nendes olevaid radasid on nii vähe, ei saa seda teha. Kusagil peavad ju ka peast ratturid ja peast jooksjad ome trenne tegema! Või on see siiski võimalik? Nt mina pole näinud talveperioodil Haanja suusaradadel rattureid ega jooksjaid, seevastu Trummi-Harku radadel on need tegelased talvel igapäevaseks nähtuseks. Kuidas mujal, Tehvandil, Tartus, Rakveres, Valgehobusemäel, Jõulumäel asjad on, ma ei tea! Sest ei jõua igale poole! Aga tahaks teada!
Lumemölderdamine Haanjas! Foto: Kadri Parts
Mingi ökosüsteem on viimasel ajal hakanud pidama vihakõnesid kunstlume teemadel, a la milleks seda vaja, rahva raha raiskamine jne! Minu meelest hoolivad lund tootvad omavalitsused ja muud asutused justnimelt rahva raha eest sellesama maksu maksva rahva tervise eest, võimaldades neil tegeleda ilmselt parima spordiga, mis kaitseb rahvast kardioloogi juurde sattumise eest. Suusatamine on ülekaalulisuse ning südame-veresoonkonna probleemide all kannatava inimese jaoks parim sport! Sõidutempot saab ise valida ja suusatades töötab kogu keha! Lisaks ei saa need lumetegemise kritiseerijad aru sellest, et selle toodetud lumega hoiame neid väheseid noori, kes on valinud oma spordiks suusatamise, veidi kauem spordi ja värskes õhus viibimise juures. Seda just ajal, mil üha enam noori kapseldub oma nutiseadmestesse ning elab oma elu seal pakutava infovoo järgi! Iga suusatav laps on samm lähemale meie endi paremale pensionile, mõttekoht????
Kunstlik, laialivedamata lumemägi Haanjas! Foto: Kadri Parts
Aga, nimetage hetkel üks omavalitsus või organisatsioon, kellel on valmis tervelt 1600m pikkune kunstlumest ring! Ilmselt vaid Jõulumäel, kus kasutati eelmise hooaja kunstlund ning hetkel on vist kogu Eesti suusaeliit seal ka treenimas. Otepää paugutas oma eelmise aasta lumega vist liiga vara, jõulueelne sula tegi 1-0, aga hakkab ka seal taas looma. Trummi ja Pirita pole suutnud kuhjadest enamast, Haanjas sai tiigist vesi otsa jne... Andke infot, kus on lood paremad, sest näiteks Trummi leheküljel on värskeim info 6. märtsist 2015..............
Priekuli 1600m ring Cesise kandis. Foto: Priekulu novads
Lätimaal on suutnud Priekuli vald valmis teha 1600m pikkuse suusaringi kunstlumest, kas tõesti on eestlased kehvemad!?!
Ei ole lumeta ükski maa,
kui siis ainult, Eestimaa......
EDIT: 5.01.2015 kell 9:15! Mammastes, kus juhatab vägesid Arne Tilk, olevat 2,5km pikkune kuntslumerada paksusega 50cm! Ei saa me Lätile alla jääda!
Neli aastat tagasi tehtud postitust toonase Haanja100 telgitagustest on eile-täna loetud rohkem kui 200 korda. Kuna nii vana asja vastu on nõnda suur huvi, siis proovin ka selle-aastasest sõidust ja justnimelt selle erilisusest midagi kirja panna, liiatigi veel kui seda 6 päeva tagasi toimunud sõitu on juba siin-seal nimetatud aegade raskeimaks või siis pandud ühele pulgale seniste legendaarsete sõitudega aastatel 2004 ja 2009!
H100 start aastal 2004. Esimestest meetritest alates märg...
PS! Esimest ja viimast korda mindi teele Kubija Laululavalt!
Esimene Haanja100 aastal 2004 oli uus asi, tol korral ei suutnud keegi endale ette kujutada, et kusagil Eestimaa pärapõrgus astutakse korraga nii suur samm meinstriimist kõrvale ning senini rattamaratonidel kruusateedega harjunud ratturid visatakse nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes jääkülma vette! Seninägematu hulk singleid, imevaid põlluteid, vedelaid-voolavaid kruusakaid ning seda kõike tavapärase 50km (OK, TRM oli siis 63km pikk) asemel tervelt 100 kilomeetrit, tagatipuks veel lausvihmas ja vaid paari soojakraadiga, sekka ka lörtsi. Seni Eesti kuulsaima (küll korralduslikult untsu läinud 1999 Keila) mudamaratoni asemele asemele oli tulnud uus tegija.
Haanja100 rada anno 2009! No comments!
Aastal 2009 sõideti juba kuuendat Haanja100-t, seega oli rattaüldsus juba teadlik raja raskusest kui ühest tegurist. Vahepealsed sõidud 2005-2008 olid möödunud suhteliselt (Haanjas on suhtelisusel oma mõõde) kuival rajal, lisandusid uued võitjad Aleksejs Saramotins, Raivo Maimre, Erki Kukk ja Jaan Kirsipuu, osavõtjate hulgas olid ka hilisemad väga kõvad tegijad Kanks ja Vader. Stardis oli valitsev Euroopa XCM meister Allan Oras ja veel mõned kõvad hilisemad tegijad, nagu näiteks Martin Loo ja ka oma ainsa esituse H100-l teinud Massa. Haanja100 nö tavaosalejate valvsus oli aga aastatega raugenud, kuni Haanja lajatas taas, seekord ikka korraliku, läbivajuva ja ratta agregaatide külge kleepuva Haanjamaa savimudaga.....
H100 start aastal 2014, esireas Martin Loo ja Helsinki turult
H100 jaoks 40€ suvalise meesteka ostnud Marko Mutanen.
Aeg oli tulla tagasi juurte juurde ning kunagine idee või siis õigemini aade aastal 2015 uue raja sisse valada. Hakkasin juba suve hakul tööle, tegin õhtuseid väljasõite loodusesse, otsides uusi või siis pigem vanu unustatud radu, mis tahtsid vaid uuesti sisse lõikamist ja niitmist. Olümpiamees laskesuusas Margus Ader andis hea idee kasutada riigimaantee nr 2 alt läbiminekuks oma lapsepõlvekodu lähedal asuvat truupi. See aga omakorda võimaldas ellu viia ammuse unistuse vedada Haanja100 trass läbi Eestimaa sügavaima loodusliku augu - Kütioru! Kesksuvel proovisime koostöös Keskkonnaametiga, kas Tour de Rõuge proloogi 150 osalejat suudavad sealseid radasi rikkuda. Ei nad rikkunud ning tee Haanja100 vedamiseks läbi Küti- ja 16 järve oru oli lahti. Lisaks Kütioru radadele sai juurde joonistatud veel Kalporo kandi rajad, Umbsaare tööstusmaastikud ning Holsta-Voki kandi külade unustatud teed. Kokku tuli 100km pikkune ja 1827 tõusumeetriga ring, mida vanad olijad on lugenud aegade raskeimaks ning mille raskus ei tulenevatki nendest tõusumeetritest, vaid hoopis kruusakate puudumisest ja singlite rohkusest.
Holsta truup....
Rada sai aus, 5. septembril nö "avatud raja" sõidul ütles isegi kõike näinud Silver mõne koha peal "wow"! Tagasi vaadates sai rada isegi liiga aus, sest H100 karma otsustas just tänavu kolmandat korda paugutada, avades taevaluugid juba öösel enne starti ning kallates sõidu enda ajal vähemasti Haanja kandis peaaegu lakkamatult, muutes tegelikult väga kuiva maapinna pealmise kihi ehk 2-3 sentimeetrit murukamarat ülilibedaks rajaks. Vähem kogenud ja/või liigsileda rehviga sõitja liikumiskiiruse teeb libe rada kohe 2x aeglasemaks, sest peale paari esimest käna hakkab sõitja enese alalhoiu instinkt tööle ning suurem osa laskumisi ja ka tõuse võetakse jala. Lisaks libedusele on see muda ka nakkav, hakates kergelt rehvide külge ning sealt juba edasi lennates ratta liikuvate osade külge, blokeerides ratta veerevust, vähendades käiguvahetajate tööulatust, ummistades käigutrossside kõrid, imedes ketti hammasrattaga kaasa jne. Lisaks on Haanja muda halastamatu ratta osade hävitaja - piduriklotsid ja käiguvahetuse litrid on enim kuluvad osad.
Muda ja tulemus... Foto: MC Kramppi (Soome)
Kogu see muda segatuna aegade raskeima trassiga hakkas vikatina niitma osalejaid, nii tehniliste kui ka füüsiliste põhjuste tõttu pidi katkestama üle 70 osaleja, neile lisandusid õhtupimedas need, kes lihtsalt ei näinud edasi sõita! Kõige drastilisem kõne mulle sel õhtul kell 8 ühelt rajal olnud naisterahvalt oli selline: "Ivar, olen kusagil juurikases metsas järve ääres ning patarei on tühi!" Õnneks teadis ta umbeski oma läbitud kilomeetreid ning suutsime ta positsioneerida ning metsast välja saada. Mitmed juba finišisse jõudnud osalejad tormasid autodega rajale otsima oma sõpru-elukaaslasi-klubikaaslasi, et viia neile lambid. Mõned jõudsid kohale, mõned mitte!
Kaks viimast.... Foto: Külli Leola
Kuigi kedagi metsa ei jäänud ja viimased hullud laekusid õnnelikult Kubijale kell 22:21, siis minu jaoks oli see pimesikumäng ikka niivõrra närvesööv, et uueks aastaks teen uued reeglid. Esiteks viin sisse karmima korra kontrollaegade ja nende täitmise üle. Finišis ootame kõik tulijad ära, aga teedeületuse turvamine ja toitlustuspunktid lõpetavad töö etteantud kellaajal, mis on välja arvutatud minimaalse liikumiskiiruse 10km/h põhjal. Eriolukorra puhul (nagu sel aastal) lisame kontrollajale 10%! Kes jääb ajast maha, on rajal omal riisikol ja oma leivakotiga. Lisaks sellele paigaldame ca 20km enne finišit rajale turvamehe-kohtuniku, kes laseb sellest punktist alates teatud kellaajast rajale edasi sõitma vaid need, kellel on olemas toimivad rattatuled ja piisava akumahuga telefon! Ilma tuledeta rajale tungijad loeme katkestajateks!
Viimaste madallendurite maandumissrada Kubijal! Foto: Merike Õun
Haanja100 2015 on läbi, kohtume uuel aastal! Enne veel aga pean ümber lükkama ühel tuntud peldikusseinal levima hakanud kõlaka! Parafraseerides Mark Twain'i pean ütlema, et "kuuldused minu äkitsest rikastumisest on tugevasti liialdatud"! Nimelt olen otsimas osalise ajaga tööd novembrist kuni aprillini. Kui kellelgi on midagi huvitavat ja mulle sobivat pakkuda, andke aga mulle palun teada!
Läinud kevadel raputas Eestit ootamatu teade, et meie suure uhkuse, Baltimaade kõrgeima mäe Suure Munamäe, tipp ei asugi tegelikult 318,1 meetrit üle merepinna, vaid hoopis 90cm madalamal, ehk siis 317,2 meetri kõrgusel. Šokk missugune, ja kõigepealt asuti netikommentaariumites mäe madaldamises süüdistama muidugi lätlasi?!? Teatavasti on nende Gaizinkalns vaid 6,2 meetrit Munamäest madalam ja just need lisavarbalised peaksid evima peamist motiivi meie mäe madaldamises ja enda oma upitamises. Sest oma mäe otsa ehitasid nad ju kunagi lausa 45 meetri kõrguse punasest rabedatest savitellistest vaatetorni, et siis vähemasti selle tipp Munamäe 29-meetrise vaatetorni tipust kõrgemal asuks!!!
Õnneks sai mõistus võitu ja see monstrums lammutati
eelmisel aastal....
Aga mitte sellest Läti mäest ei tahtnud ma rääkida, vaid ikka meie mägedest. Olen ju mina võtnud endale püha kohustuse vedada edasi Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi poolt 1998. aastal algatatud Lumeilvese ehk Eesti 20 kõrgeima tipu vallutamise projekti. Ning just seetõttu raputas see Lidar'i poolt nö ümbermõõdetud mägede kõrguste avaldamine üsna kõvasti mindki, sest olen ju senimaani oma Lumeilvese matkasid korraldanud ikka Eesti 1995. aasta põhikaardilt leitud tippude alusel. Ehk siis jõuan nüüd välja käesoleva postituse pealkirjani - kumba siis tulevikus usaldada, kas lennukilt teostatud laserskaneerimist (Lidar) või topograafilist põhikaarti?
Läinud laupäeval matkalistega topo18-nda või lidar15-nda ehk Olgluiõ mäe otsas....
Ausalt öeldes ei ole mul õrna aimugi, kuidas topograafilist kaarti tehakse ehk siis kuidas on senini nende Haanjamaa mägede kõrgused välja arvutatud. Mäe suhtelise kõrguse (jalamilt vertikaalselt tippu) saab ju kasvõi tavaliste maamõõduvahendite ja koosinuste abil välja arvutada, aga kuidas arvutatatakse selle mäe jalami kõrgust merepinnast? Lähim meri on ju Munamäest näiteks ca 200km kaugusel. Aga nagu siin meie elus on palju asju, millest me muhvigi aru ei saa (a la kuidas ikkagi see onu telekasse mahub?), siis me tavaliselt lihtsalt lepime sellega ja oletame, et Munamäe tipp on ja ongi kogu aeg olnud 318,1m kõrgusel üle merepinna..... Ja olekski leppinud ja elanud selle ja ka muude mägede kõrguste teadmisega rahulikult edasi, kui poleks tulnud seda Lidari't koos oma uute andmetega!
Kobras tegi ojanirest jõe, aga tegi sinna ka silla. Pole paha, ütleks Villu!
Ehk siis kui tahad Olgluiõ-Korgõmäe pealt Tsälbamäele minna,
pead selle kopratammi üles leidma, sest ümberringi on meri....
Lidar'i abil mõõtmine on ju ikkagi uus tehnoloogiline progress seniste vananenud mõõtmisviiside kõrval ning iga progressiivne kodanik, kes kasutab nutitelefoni, internetti ja kõike muud tänapäeval pakutavat, peaks koos uuendustega ka Lidar'i uue infoga kaasa jooksma ning selle heaks kiitma. Mina ise olen küll vägagi uuendusmeelne, kasutan nii endomondo't, pulsikella kui ka nutitelefoni, kuid olles lugenud mõnede autorite kahtlusi seoses taimestiku olemasolu ja Lidari täpsusega, muutusin ka ise veidi skeptiliseks. Eriti skeptiliseks muutusin siis, kui võtsin endale ette selle nö mägede muudetud kõrguste tabeli, millest suutsin välja lugeda teatud seaduspärasusi mägede kasvamise või kahanemise kohta.
Seakari, mitte Tallinna raad... mitte, et need paremad oleksid...
Aga rada Plaani Jaanimäe ja Vaartsmäe tippude vahel, mida kaudu läheb nii
Samsungi, Tour de Rõuge kui ka Haanja100 rattarada, on täiega üles küntud!!!
Olen nüüd juba kaheksa aastat mööda neid tippe kolanud ja tean täpselt, millise mäe tippu katab tihe kuusik ca 30-35 meetriste kuuskedega, millised tipud on täitsa lageda peal või millised tipud on nende aastate jooksul kas lageraiestatud või hoopistükkis võssa kasvanud ning suudan vastavalt eelpool toodud tabelile välja joonistada skeptilisuse mustri. Kindlasti esineb ka erandeid, aga need ainult kinnitavad järgnevaid reegleid:
- kui mäe tipp asub tihedas kuusikus, on ta üldjuhul varasemast kõrgemaks mõõdetud (nt Rohtõsuu-, Haraga-, Ollõ-, Jänesse-, Kuku-, Hardo-, Valgõliiva-, Tuhkri- ja Vaartsmägi 2)
- kui mäe tipus on viimase paarikümne aasta jooksul toimunud lageraie, on see mägi tuntavalt madalamaks mõõdetud (nt Kaldõ- ja Tsardsõmägi)
- kui mäe tipp on olnud kunagi lage rohumaa, kuid nüüdseks veidi võsastunud, on Lidar need mäed veidi kõrgemaks mõõtnud (nt Papisöödu-, Kullipera-, Luku-, Olgluiõ-, Kirbu Esändä- ja Häälimägi)
- Munamägi ja Vällamägi ning ka Kerekunnu- ja Tsälbämägi on omal ajal kõrgeimatena ilmselt nii täpselt ära mõõdetud, et neid see Lidar'i ülemõõtmine palju ei kõigutanud, sentimeetrid siia-sinna
Plaani Jaanimägi on vaid 10cm madalamaks mõõdetud, seepärast on paaristõuge abiks....
Oot-oot, aga miks see mägede kõrgus ikka nii oluline on? Ilmselt keskmisele eestlasele, kes elab 3-toalises korteris ja sõidab punase VW Golfiga, see ei olegi oluline. Aga nendele ilmselt ca tuhandele seiklusspordi huvilisele, kes on 23. veebruaril 2014 naasmas juurte juurde (esimene Winter Xdream toimus Haanjas 20 tipu vallutamisena), ehk siis on osalemas järjekordsel Winter Xdreamil, on see üsna oluline, kas välja reklaamitud neid ees ootava Eestimaa 40 kõrgeima mäe vallutamise osas tuleb plaani pidada topograafilise kaardi alusel või võtta ette Lidar'i poolt koostatud mägede nimekiri. Igatahes läinud laupäevasel matkal ühe laheda seltskonnaga 40-t nn topomäge ühe päevaga vallutada üritades kohtasime Iisraelimäe otsas ka Xdreami tegelasi Tarmo Siimsaaret ja Tõnis Ermi (taas üks maailmameister, mul vist veab nendega viimasel ajal), kes olid üsna kidakeelsed ning vastasid meie küsimustele vägagi ümmarguselt, a la meie tipud (loe: topotipud) on ilusamad, aga Lidar'i omad teevad jällegi raja lühemaks! Mine sa võta siis kinni!
Xdreami juhendis on kirjas, et looma jõul liikuvate abivahendite kasutamine
on keelatud. Et siis kas hobune on abivahend, mis liigub looma jõul???
Ehk siis, kes tahab talviseks Winter Xdreamiks tõeliselt valmis olla, peab oskama üles leida nii senised 40 kõrgeimat mäge kui ka Lidar'i poolt mõõdistatud 40 kõrgeimat tippu. Topokaart koos 40 tipuga on mul pdf-ina olemas, teen lähiajal ka Lidar'i tippude kaardi valmis, kel huvi, võin sheerida!!!
Aga palju rohkem ootaks ma arvamusi, kumb suund on õige? Kas usume vana topograafilist meetodit ja seeläbi põlistamine need olemasolevad 40 tippu igaveseks või võtame üle moodsa tehnoloogia ning usume, et vaatamata mäetippudel kasvavale taimestikule (kõrgusega ca 1-40 meetrit) mõõdetakse lennuki pealt 2400 meetri kõrguselt mäetippude senised kõrgused õigemaks?
Täna sai tehtud enda jaoks ajalugu ja käidud Eestimaa pinnal maikuus suusatamas! Ja see ei toimunud mingil varjulises kohas oleval lumelaigul, vaid ikka kokku ca 2,5km pikkusel rajal, mida katkestasid mõned üksikud paarimeetrised lumevabad kohad. Ühes kohas oli see must maa ka umbes 30m pikkune, nagu järgnevalt videolt näha saab:
Tänase sõidu esimesed sammud olid veidi kobad, aga paari kilomeetri järel sai tunde kätte ja vaatamata üsna mustale lumele, kohatisele jääle või pehmele-lörtsisele lumele ma tõeliselt nautisin suusatamist. Miks küll, peale üle 1400km suuskadel läbimist talve jooksul? Usun, et ainsaks põhjuseks oli tänane ilm, sooja ligi 14 kraadi, päike paistis. Saaks nii terve talve suusatada....
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, kuigi esimesel mail suusatamine vääriks ju tegelikult eraldi postitust. Tänase jutu pealkiri on "Negative split" ja siin tahan anda vist juba kogenud maratoonarina (13 läbitud maratoni seljataga) veidi nõu jooksuhuvilistele, kellel seisab peagi ees üks jooks, mis miskipärast kannab maratoni nime. "Negative split" inglisekeelse terminina tähendab maratonijooksjate jaoks olukorda, kui jooksja suudab maratoni teise poole (21,1km) läbida kiiremini kui esimese poole. Ma ei ole ise kokku lugenud, mitmel korral 13-nest on see mul endal õnnestunud, aga vähemasti esimesel maratonil see kohe kindlasti nii ei läinud. Alustasin toona, kaugel 2009 aastal, Otepää-Tartu maratoni ikka enda jaoks sildu põletava tempoga ja läbisin esimese poole täpselt 2 tunniga. Kuna koguaeg oli siis midagi 4:24, võite ise arvestada, kui positiivseks see splitt läks.
Oma esimese finišis Tartus kevadel 2009!
Oma teisel maratonil, 2010 aasta detsembris, jooksin kogu distantsi sama tempoga, aga tõusva pulsiga. Kuigi tol korral täpset rajamärgistust poolmaratoni läbimise kohta ei olnud, siis nö tunnetusele toetudes usun, et suutsin teha negatiivse spliti, sest viimasel kolmel kilomeetril oli üsna kerge sammu kõrgemaks tõsta ja kiirendama hakata. Ja just see ongi teise poole kiiremini jooksmise üks suurimaid boonuseid - sina liigud edasi, aga teised liiguvad sulle selg ees vastu. Parima emotsiooni neg-spliti tegemisest sain mullu sügisel Tartu Linnamaratonil, kui suutsin viimasel seitsmel kilomeetril viia seni joostud ca 6:10 tempo umbes 5:50 peale ja seljad hakkasid vastu tulema. Tagatipuks suutsin joostes üles saada isegi Toomemäest, mis "ebakindlate ajakirjanduslike allikate" info põhjal isegi esikümne mehi kõndima sundis.
Toomemäest joostes üles, foto Leho Rips.
Loodan, et saite nüüdseks pihta, mida see võõrkeelne termin tähendab. Aga kuidas seda teha, kuidas valida alustamiseks just see õige tempo. Siinkohal olen ise palju abi saanud ühest netikalkulaatorist, millesse saab sisestada oma baasandmed ning mis annab üsna täpse info nii pulsi kui tempo kohta eesmärgiks seatud aja väljajooksmiseks. Ja teiseks tuleb endale jooksu jaoks ette seatud joonest ka kinni pidada, kuigi see on stardist minema tormavate konkurentide-kaasjooksjate marulise algtempo tõttu üks üsna raske tegevus. Suurtel maratonidel (SEB Tallinn, Tartu Linna) on olemas tempomeistrid, kes üldjuhul viivad oma grupi finišisse negatiivse splitiga, ehk siis jooksevad ühtlaselt, samas ka selgitavad jooksu ajal, palju ja mida juua-süüa jne. Esimest korda maratoni jooksjale soovitan sajaprotsendiliselt mõnda sellisesse gruppi võtta, sest sealt saadav kogemus on üsna hinnaline, kuna see säästab teie jalgu ka tulevikus.
Aasta 2009, kihlveo tõttu 2 ringi ümber Viljandi
järve, aeg 1:56:25. Tehke järgi või ostke ära!
Kuigi selle 12. mail toimuva jooksu osalejad sellest kalkulaatorist küll otsest abi ei saa, sest sellise distantsiga maratone rohkem maailmas ei joosta, siis saate selle kalkulaatori toel ju endale nö skeemi ette joonistada. Uskuge mind, viimast kaheksat kilomeetrit ainult 10 sekki kilomeetri kohta kiiremini joostes kui esimesi kilte, nopite te hulgaliselt taaruvaid tegelasi, kes on Otepääl sillad põlema pannud ja enne Elvat surevad. Oma viimasel Otepää-Elva jooksul sain just enne Elva jõge (seal, kus 10km jooks pikemale rajale sisse tuleb) oma elu magusaima skalbi. Margus, mäletad? Kuna olen enda jaoks paika pannud põhimõtte, et ma ei osale ühelgi maratonil, mis on alla 42,2km pikk, siis kahjuks ma Otepäält Elvasse jooksma tulla ei saa. Ja Nelik jääb kah selle pärast tegemata. Kelk, auuuu!
On küll elamus, aga mitte see 23-kilomeetrine libamaraton....
Ise aga lähen laupäeval Vändrasse, mitte saelaudade järele ega karuga kohtuma, vaid omaaegse Nõukogude Liidu kõige populaarsema maratoni reinkarnatsioonile kaasa elama ja õiget, 42,2km pikkust, maratoni jooksma!
Vana musta-mulla suusk sai nagu aru, et hooaja viimane sõit...
Mõned näited negative splittidest tänasel Viljandi jooksul:
1. Heiki Pruul
2. Kermo Tsäro, vaheajapunktis aeg 25:00, koht 1228, finiš 59:23, koht 884, 344 skalpi!!!
Kui mina õppisin koolis, siis raiuti mulle pähe üks tõde - kolm talvekuud on detsember, jaanuar ja veebruar. Viimast kolme-nelja talve vaadates hakkab mulle üha enam tunduma, et mulle taoti pähe hoopis ebatõde! Igaüks meist teab, et ka veel praegu, jüripäeva paiku, on aknast välja vaadates siin-seal veel lund näha. Ise imestasin eelmisel teisipäeval koduteel Hispaaniast Eestisse sõites, et Lõuna-Saksamaal on veel üsna suurte laikudena lund näha ja peaaegu kogu Poola oli veel valge. Olin küll teadlik, et see talv on Maarjamaal erakordselt pikale venimas, aga no nii pika vinnaga talve ei ole mina veel näinud.
Haanja Lasketiir 18.04.2013...
Täna tegin Eestis selle aasta esimese rattasõidu ja sõitsin uurima, mis siis tegelikult toimub ja kaua see talv veel kesta võib. Tulemus oli ausalt öeldes jahmatav, aga kõigest järjekorras. Piusa äärde jõudes tundus asi kevadine - igast vähegi endast lugupidavast nõost või kraavist jooksis täiega vett. Ja ikka alla Piusa poole, mis olevat jõe ääres rassinud Alar Siku sõnul hetkel 3 meetrit ja 10cm üle oma tavalise veetaseme. Selles numbris ma veidi kahtlen, sest tegelikuks veetaseme määrajaks on järgmisel pildil olev kivi. Kui seda enam näha pole, on Piusal raftimine tõeline kaif, kui kivi veel napilt paistab, siis on asi nö bolee-menee!
Piusa sõidetava osa veetaseme indikaatorkivi - veel on näha...
Ise usun, et eeloleval pühapäeval tõuseb jõgi veel umbes meetri ja siis on minek. Meie raftidesse on pühapäevaks veel üksikud vabad kohad, huvilised saavad ühendust telefonitsi 511 4179 või maili teel info@haanjamatkad.ee. Tegelikult peaks minu tänaste luureandmete põhjal (pildid hiljem) Piusa olema laevatatav ilmselt 1. maini välja, nii et kui kellelgi vähegi huvi on adrenaliin möllama lasta, siis Eesti parim raftijõgi on õige koht.
Veemöll Piusal Vasekoja juures..
Piusa oludega tutvunud, suundusin edasi Haanjasse. Ootasin sisimas samasugust vetemöllu, aga seal üleval mägedes oli talv tukkuma jäänud. Truubid veest tühjad, eurokraavid meetrise lume all, ei mingit voolamist, ei mingit märkigi kevadest. Vaatamata sellele, et Polar näitas lenksul pidevalt 15-17 soojakraadi ja päike oli väljas. Ilmselt saab nii mul endal, kes ma pean nende 1/8/500 meeste jaoks Rõuge Samsungi raja gepsuga läbi sõitma, kui ka nendel 1/8/500 sõitjatel 30. aprillil raske päev olema. Pakun, et ca 10-15km tuleb neil lumes sumbata!!! Aga teisalt on see Haanja vaikelu minu kogemuse põhjal petlik, kui see asi seal üleval lõpuks sulama ja alla liikuma hakkab (ja see toimub üsna äkiliselt), siis saab Piusa ikka väga vett täis!
Piusa ülemjooksul enne Haanjat, midagi nagu voolab....aga
ei mingit fiilingut!
Rõuges oli asi juba parem ja hiljem Sännas oli üldse väga harva lund märgata. Rõuge finišipaigas on need väikesed pimedad mustad elukad vist terve talve oma Samsung Cup'i pidanud, kuhu need väsinud lõpetajad nüüd peale rasket maratoni pikali saavad visata???
Elas metsas (loe: aasal) mutionu, keset kuuski noori-vanu... :)
Aga jah, mis ma siin ikka tühja juttu ajan, kogu see postitus on siia üles riputatud ainult ühe eesmärgiga - inimesed, tulge Piusat kaifima, sihukest Piusa jõge, nagu me kuni maipühadeni pakume, pole veel olnud ja kas tulebki? Nädalavahetustel teeme kaks tretti, stardid kell 10 ja kell 15, nädala sees start vastavalt soovile kell 17-18. Nädalasisene sõit on eriti sobiv firmadele, laske oma töötajate adrekas valla!!! Aga mis iganes ajal selles ajavahemikus on haanjamatkad.ee tiim valmis Teid teenindama. Ja karta pole vaja, alati tuleb üks kogenud matkajuht paati kaasa!!!
Ise sain adreka valla, kui ussist üle sõitsin. Lumi veel Haanjas
ei sula, aga roomajad juba roomavad...
Möödunud nädal möödus töö tähe all, üle mitme-setme kuu. Väiksemaid kodutöid ja muidu toimetamisi on ikka ette tulnud, aga esimest korda üle kolme kuu sai tehtud nö palgalist-tasulist tööd. Aga minu õnneks on minu töö selline, mida saab südamerahuga treeningpäevikusse kanda. Olin nimelt kaks päeva Haanjas matkajuht, eesmärgiga viia minu hoolde usaldatud matkagrupp kahe talvepäeva jooksul kõigi Eesti kõrgeima 20 mäe (loe: künka) otsa. Teadjamad tegijad tunnevad seda matka ka "Lumeilvese" matka nime all.
Sättisime matka marsruudi nii, et esimese päevaga saaks ca 2/3 matkast tehtud. Et siis teisel päeval, juba veidi valutavate lihastega, veidi lihtsamalt pääseda. Peamiselt Põhja-Eestist pärit matkalisi üllatas Haanja oma keskmiselt 50cm paksuse, kohati aga lausa puusadeni matkalisi endasse imenud lumavaibaga. Seetõttu kujuneski linnulennult ca 25km pikkune matk meil kokku 34km pikkuseks. Kergem oli otsida kõvemat jalgealust ja minna seetõttu järgmise mäe juurde ringiga, kui sumada otse läbi paksu lume. Mitmes kohas oli abiks Ekstreempargi jõulumatka kaduv jälg, abiks oli ka mõne üksiku lumesaani jäetud vagu. Teisel päeval aitas meid palju üks räätsadega ca 15-liikmeline matkagrupp, kelle jäetud jälg oli nagu raudtee. Kahju ainult, et nad ei olnud suutelised mitme mäe tegelikku kõrgeimat kohta üles leidma, kuigi nende jälgi oli tipu ümbrus täis.
Laupäeval kulus 12 mäe võtmiseks 7:32, millest tubli 1,5 tundi kulus grupi saba järele ootamisele. Teisel päeval oli grupp võrdsem (loe: aeglasemad loobusid) ja järelejäänud 8 mäge sai võetud 3:48-ga. Kokku siis 2 päevaga 11:20 matkamist, ca 34 kilomeetrit. Keskmine pulss saja matsu ringis, max küündis kohati 155-ni.
Eile Vällamäe tagumisel nn köietõusul...
Kuigi mõnede matkaliste riietus ei kannatanud mingit kriitikat, siis selle puudujäägi korvas nende tublidus. Ise olin riides nagu peab - kihiliselt, bahillad kaitsmas saapaid lume sissetungi eest jne. Vaatamata pidevatele grupi saba järeleootamisest tingitud seisupausidele ja väljas valitsevale ca 13-kraadisele talveilmale külm ei hakanud.
Aga pauk tuli sealt, kus seda kõige vähem oodata. Õhtul koju sõites lõi autol jahutusvedeliku tule põlema, sest üks lõdvik otsustas koostööst loobuda. Õnneks elas maanteest ca 3km kaugusel üks minu kaasreisija tuttav, kes asendas katkise lõdviku osa metalltoru ja paari toruklambriga. Aga see kiirremont toimus õues, -15 kraadi juures, seljas tänavariietus, jalas kingad, käed jahutusvedelikust märjad jne. Lõpuks koju Nõmmele jõudes tundsin kurgus kibedust. Oli vaja kiiresti tegutseda - pool küüslauku, ingveritee meega ja paar pitsi kangemat sisse ning teki alla sooja. Praegu hommikul on kõik korras. Napp pääsemine???
Eile küsisin lugejate arvamust, kas kirjutada enne oma maratonist või Haanja Jala100-st üldiselt. Kuna tänaõhtusel jooksuotsal Pässa raba servas tekkis niikrdihää jooksutunne ja selline kirgastumine, et otsustasin vaatamata enamuse nõudele (teema Haanja Jala100) kirjutada esmalt ikka oma maratonist!!!
Tilk juua ja mõned õpetussõnad avitajatele...
Nagu eelmise postituse viimasel pildil nii sõrmedest kui ka stardinumbrist näha, sai mul laupäeval üheksas maraton purki. Ja vaatamata sellele, et Haanja100 raames peetav klassikalise maratoni distants evis umbes 600 tõusumeetrit ja kulges alates 15-ndast kilomeetrist üsna tümal (porisel või lumisel) rajal, oli see viimane maraton minu jaoks senistest lihtsaim. Ta lõppes siis ära, kui oleks tahtnud joosta veel ja veel.....
Maraton on rõõm ja ..... lõbu! Ausalt!!!!
Aga kui nüüd algusesse tagasi minna, siis esimene maratonist loobumise kõks käis minu peast läbi reede hommikul Haanjas, kui nägin tegelikku lume(loe: raja)seisu. Tol hetkel arvasin, et kuna meil vennaga on nii palju teha nii reedel kui ka laupäeval, siis ilmselt ise sel aastal rajale ei jõua. Samas reedel tehtud õiged otsused (sellest pikemalt järgmises postituses Haanja Jala100-st) andsid mulle nö varuaega ja reedel magama minnes oli kõik OK!
Laupäeval kell 4:45 ärgates tegin oma osalemist silmas pidades strateegiliselt õige otsuse, peale hommikukohvi joomist panin jooksuriided selga - lisaks tavapärasele +5 kraadiga jooksmisele lisasin ülespoole Crafti dressika ja alus(higi)särgi vahele Crafti pesukihi. Panin jooksuriietele laigulised vatid peale ja sõitsin Haanjasse. Öösel oli veel lisaks eelmise öö 15cm-le 5 senti lund juurde tulnud. Tegin kohe ATV-ga ühe ringi peale ja sundisin oma venda veel kahte ringi ATV-ga läbi sõitma. Ise lükkasin samal ajal stardipaigas lund ja paigutasin aedasid. Siis kusagil kell 6:45 käis teine krõks, ok lähen rajale, aga jooksen 1 ringi ja vabandan ennast töökohustustega.... Kui sel hetkel oleks pidanud veel hakkama jooksuriideid selga panema, oleks mul ilmselt rajale minemata jäänud. Õnneks oli starti minekuks vaja vaid kaks asja seljast võtta ja tossud jalga panna! Kell 7:15 saime siis kuidagi stardist minema. Alguses jäin kohe väga lõppu, isegi kepikõndijaid vehkis ees. ATV-ga sisse aetud 2 jälge oli jooksjaid täis ja nii jooksin esimese kilomeetri vaid 6:48-ga. Siis pöörasid maratonijooksjad põhirajalt ära ja suundusid mööda maanteed tagasi Haanjasse. Maanteel ajasin maratoni peagruppi taga ja sain veel enne Haanjat selle pundi ka kätte. Üks mees numbriga üks jäi veel ette, teda ei saanud esimesed 3km keegi kätte!!! :))
Numbrile kohaselt liider....
Peale ajavõtumati ületust jätkas suur maratonigrupp (vist 8-9 jooksjat) koos, päämees oli Meelis Atonen, kelle eestvõttel arutati grupis üsna huvitavaid teemasid, ühesõnaga juttu jätkus kauemaks ja kilomeetrid kulusid kiiresti. Üsna pea hakkasid meile ette jääma ultrakepikõndijad, nendest möödumisega oli veidi probleeme, aga kõik olid õnneks sõbralikud.
Jutu- ja jooksumees!!! Respekt!
Kuna olin tegijamatele maratoonaritele teinud ka nende joostavat maratoni näitavad numbrid, siis oli rajal üsna hea aru saada, kui hullu jooksjaga tegu on! Teise ringi tõusudel läks meie suur punt tükkideks ja kolmandat ringi alustasime kolmekesi, mina, nr1 Juho ja oma 50-ndat jooksnud Joel Tints. Uue ringi esimese kildi peal läks mööda Atonen, kes teatas, et peldikusse on paberit vaja! :) Ja siis ta läks, ise lasime edasi sellises 6:37 tempos. Kuni neljanda ringi viimase kolmandikuni (maratoni 28-s km) jooksime koos Juho ja Joeliga koos, aga siis peale Kurgjärve pauna tõusu jäi tagapool vaikseks. Hüüdsin veel Juhole, et mis juhtus, ta vastas, et mine, tee oma jooksu! Ja ma läksin, eesmärki kui sellist ees ei olnud, aga kuna nii kerge ja hea oli olla, siis lihtsalt jooksin....mingeid ajalisi eesmärke ja mõtteid hakkasin sättima alles viimasel ringil. Kõige naljakam oligi see, et ca 30-35km jooksnuna ei olnud mitte mingit sellist tunnet, et nüüd tulevad need kõige raskemad kilomeetrid. Ma lihtsalt jooksin ja jooksin. Kui mingi 1km enne lõppu möödusin Erkki Vähist ja Kaisa Peikerist ning Erkki soovitas mul viimast ringi nautida, siis vastasin, et tahaks veel joosta, nii hea on!
Finito...
Ja nii see 42,2km möödus, alates kolmandast ringist pidi hakkama veidi jala ette vaatama ja viimasel ringil oli juba täitsa poogen, panin igast mudamülkast otse läbi. Aga usalt, mulle ei meenu, et ma oleks jooksnud maratoni, ma lihtsalt jooksin mingi 6+ ringi kusagil lumises Haanjas.
Hullemad kohad kärasid selliseks mülkaks!
Ma jõin peale igat ringi, sõin pool banaani ja kõik. Kas tõesti on nüüd niipalju jooksutrenni tehtud, et 42,2km möödubki nagu üks veidi pikem tavatrenn???? Kas maraton kui tavainimese jaoks ületamatu-võimatu-olematu on minu jaoks 9 jooksuga muutunud rutiiniks? Ma ei tea, uued maratonid on veel ees. Aga selle aasta plaaniga jõuda oma maratonidega kahekohalise arvu peale on suur probleem. Kuigi panin ennast kirja Stamina korraldatavale DnB Vana-aasta maratonile 16. detsembriks, siis paar päeva peale regamist on selgunud, et olen 14-16.12 Peterburis ja sellest tripist juba ei keeldu. Kahju, et ma ei saa siin jagada, kuhu ma lähen ja mis seal toimub! Vene värk!
Aga kui saaks oma osalust ära anda, siis annaks ära! Ja ootaks infot, kus veel sel aastal saaks maratoni joosta - tahaks 10 kokku saada!!!! Kui midagi ei toimu, korraldaks ise, aeeee maratonihullud!
Et paremini selgitada, mis imeloom see Haanja Jala100 on, lingin siia ühe targa lehe ja seal leiduva definitsiooni. Ehk siis laupäeval toimus Haanjas eelkõige ultramaraton, mille pikkuseks oli osaleja valikul 46,67-100km, 6,66km pikkuse sammuga. Lisaks sellele oli kavas ka "sprint" või siis nn "matkadistants" ehk klassikaline 42,195m pikkune maraton.
Osalejad stardi ootel
Kuna tegin ise eelmisel aastal muu korraldamise kõrvalt kah 46,67km ära, siis panin ennast ka selleks aastaks kirja, seekord siis uue asjana kavas olnud maratonile. Senise ultrajooksu uuenduslik lisadistants, puhas maraton, sai kavasse võetud seoses eestimaise maratonibuumiga. Selline sait nagu marathon100.com järjestab jooksuhulle joostud maratonide järgi ning näiteks selle arvestuse esikümnest oli Haanjas 5 meest kohal! Neist 3 jooksid maratoni ja 2 tegid 100 kilomeetrit.
Eesti maratoni grand old man Rein Pärn oma 202. maratonil Haanjas.
Just selle koha peale jäi see postitus seisma ja on seisnud selle koha peal juba kaks päeva, kuna ma ei suuda otsustada, kas kirjutada selle postituse raames Haanja Jala100-st kui jooksusündmusest või siis hoopis kirjutada oma üheksandast maratonist.
9 on tehtud, sel aastal neli!
Ja nii ma teekski siinkohal Pulleritsu ja küsiks, kas tahate lugeda Haanja Jala100st ja selle telgitagustest või minu 9-ndast maratonist?
.jpg)
