Puust ja punased ehk esimene Tartu maraton puusuusal!

Iga vähegi spordisõber ja veidigi maailma asjadest teadev lugeja ilmselt teab, et 46. Tartu maraton oli aegade kiireim, aegade kõvima (maandumis)rajaga, aegade suurima vigastatute arvuga nii osalejate kui varustuse osas jne jne jne. Oleme kuulnud ja meediast lugenud jutte võitjatest, rohkem siiski neist langenutest. Las see kõik jääda ja olla, minul oli sellel maratonil oma missioon ajada, tõestamaks, et kui suusad on puust, siis mehed on rauast!

Kumb on kenam vaadata, kas "vötame mönuga" naeratav
maratonisõitja või suust väljas hõbeketiga rahmeldaja?
Suur aitüma 1985.a. TM võitjale Artur Danielile
oma tolleaegse kombeka laenamise eest!

Eelmises postituses sai varustuselt juba loori paotatud, sellest ei hakka rohkem juttu tegema. Aga, et kõik ausalt ära rääkida, siis ega peale toda 6. veebruari suusaproovi rohkem puusuusale ei saanudki ning olin suuski määrima asudes üsna lõhkise küna ees - tahke ilma settingud olid paigas, aga sulaga ma ei olnud veel neid punaseid koletisi pidama saanud. Mäletan oma elust vist ühte puusuusa ja kliistri kombot, kui mu isa kunagi vist 1980 minu Visu Junioritele kliistri alla pani. Pidamine oli siis kännu taga, aga käisin mitu korda ninuli, kuna ei oodanud sedavõrd julma suusa kinni kakkumist.

Vist 1980 Otepääl, pildil vasakul olev mees sõitis pühapäeval
77-aastasena läbi 31km distantsi ja oli M75 1.

Igatahes, panime laupäeval suusad määrdegaraazhi põrandale, astusin neile peale, sõber Aare mõõtis A4 paberiga pidamisala ära, lahutasime sealt 2cm sissepoole ja läkski kliister alla. Libisemiseks ei pannud midagi, kuna nii jäisel rajal libiseb tisleripuidust pruss ka, kui sellele side peale panna.... Pühapäeva hommikul asusin koos teistega nö vintage stardialasse starti ja imetlesin ümberringi olevat retrot - 50-ndate pütilauad, kajakaga mustad suusad, Visud, Tallinnad, ka mõned Karhud ja Järvinenid hakkasid silma. Riietuses oli kombesid, kihnu kuulikindlaid, matkašturmovkasid, ka nö viikarit koos triiksärgiga jne, tutikestega põlvikuid ja kukemütse - kõik ehe ja eelmisest aastatuhandest!!! Meeldiv, et kõik vintage osalejad olid vaeva näinud ning ei läinud mütsiga lööma!

Vintage stardiala....

Stardis surusime koos teiste laiasuusameestega ennast paremale poole, sest seal pidi olema kaks nö laiemat ja puusuusale (loe: sidemetele) sobivat rada. Egas see paremale murdmine selles massis kerge polnud, aga see sidemete kõrin nö tavarajas ei olnud ka tore. Vana lasketiiru tõusust murdsin ennast pudrus otse üles ning enne Ansomäe kurikuulsat laskumist panin juba varakult aju tööle, leidmaks laskumiseks parimat rada - õnnestus! Leidsin piisavalt tühja raja, veendusin, et ka kõrval olevad rajad on tühjad ja tuld. Egas selles rennis need puukad nö tavasuusale alla jäänud, libisesin üsna võrdselt alla välja. Peale teeületust järgmisel laskumisel oli esimene ärev hetk, kui pidin paremalt poolt rada lumekooriku pealt vaba vett otsima, et ette tekkinud külakuhjast pääseda. See kusagilt 2000 pealt startimine oli vähemasti minu jaoks ideaalne, ei jäänud kellelegi ise jalgu, ega jäädud mullegi, mõnus sujuv kulgemine kuni Harimäeni, peale mida sain esimest korda aimu, et ilu ei jätku kauaks. Kui ikka nääpsukesed tüdrukud hakkavad sajakilosest mehest laskumistel mööda lendama ning üle Harimäe laskumiste kaskaadi nukkide tuleb vahelduvat lükata, siis hakkas pea raalima, et ikkagi terve estoloppeti maraton veel ees, et ehk peaks veidi auru maha tõmbama. 20km 1:30-ga tundus ulme ja seda ta ka oli, sest ees oli raja raskeim osa kuni Peebuni! Päikeselistes rajaosades hakkas pidamine ja libisemine kaduma, suusakepid hakkasid tunduma mitmekilostena, olin jõudnud poolele maale Kuutsesse 2:30-ga!

Kuutsele jõudes olin üsna läbi!
Foto: Simmo Kikkas

Kuna Kuutseka tõus oli olnud üsna valus, pidamatuse tõttu just kätele ja õlgadele, siis lootsin pidamist juurde panna, aga nähes määrimisjärjekorda Kuutses, loobusin sellest. Mustikakisell aitab paremini edasi, kui kliister! Juba paari kildi pärast sain aru, kui loll mõte see oli, aga Peebuni oli veel 6km ronimist, makaronidest käte ja mittepidava suusaga. Aeg-ajalt, külmemates kohtades hakkas suusk tööle, aga see eest lagedatel, päikese käes, tegi ta mulle mitmekordselt tagasi, summutades vaevu üles saadud hoo mõnesse märjemasse kohta. Harimäel tundunud alla 5-tunnine lõpuaeg hakkas vääramatult vajuma sinna 6-7 tunni taha! Peebul võtsin suusad alt, panin need määrdejärjekorda ja läksin sööma - saiakest, rosinat, kurki ja kisselli, kisselli, kisselli. See oli 15-minutiline päeva aeglaseim kilomeeter, millest oli sama palju abi, kui külmetava varba puhul saapasse kusemisest. Korraks oli hea, aga siis taas jälle, tsiteerides Art Soonetsit: "Pidamise probleeme ei esinenud, kuna pidamist ei olnud"!

Kas Lobamokk just siin seda ütles, ei mäleta! 12 aastat tagasi
Vasa finišis, kolm mees ja kolm medalit! Foto: Kalvi Kitsnik

Õnneks libises alla Palu poole üsna hästi, seal võeti ERR otse-eetrisse, imestati puusuusa üle jne. Määrde juurdepanemisest loobusin, kuna teise saapasse ei viitsind kuseda. Liiatigi oli peale Palut metsaalune jääs ning suusk hakkas pidama - sõitsin mõnuga vahelduvat, vahepeal isegi ilma keppideta, et trii- ja biitsepsid ellu ärkaksid. Kilomeetrid venisid nagu kolmepäevase nohu tatt, mitu korda olin 101% kindel, et olin mõne kilomeetriposti maha maganud, kui see põrguline kauguses siiski nähtavale ilmus! Ootasin Hellenurmes tavapärast pakutavat puljongit, mis oli kordi varem elu päästnud, aga Indrek Kelk, kuhu jäi puljong??? Puljongi puudumisel otsustasin panustada pidamisse, mida pandi ohtralt ja pidas ka ohtralt, kuni lõpuni, tappes viimsegi libisemise. Kilt enne lõppu sirutasin selga, poseerisin ühele paparatsole ja siis lõpuni! Teine pool maratonist 3:12, sellest 19 minutit seisuaega, kokku 5:42, üle ootuste hää! Hää, et lõpus Grete Lõbu käest pääsesin, vist 3 minutit jäigi varu! Nõrgaks lohutuseks oli vintage klassi M50 III koht! Muidugi oleks tore teada, mitmes olin puusuusal - 3 meest tean kindlalt endast eespool, aga palju neid veel oli?

Võib jälle naeratada, kilt on minna!
Foto: Margus Kelk

Kui nüüd mõni küsib, et kas kunagi veel puusuusaga Tartu maratonile, siis miks mitte, aga pühapäevane kogemus ütleb, et ma ikka veel nii rauast ei ole, kui need mehed seal kaugetel 60-70ndatel! Sest tervest maratonist mõnu tundmiseks peab ikka kõvemast metallist olema......

TM vol 17 - dresscode vintage!

Kui ma nüüd õige rehnuti kokku panin, siis järgmisel pühapäeval peaksin olema 17. korda Tartu maratoni stardis, milles ei ole mitte miskit erilist. Eriliseks teeb aga seekordse stardi see tõik, et kuigi esimest korda sai Matu väljalt mindud seal hallil kaugel aastal 1982, pole ma seda maratoni kunagi sõitnud puusuuskadega. Plastiksuusk ilmus kõige kõrgemal (sportlikul) tasemel välja seal kusagil 70-ndate lõpus ning liikus - nagu uutel ja parematel asjadel kombeks - kiiresti massidesse. Teisalt usun, et vähemasti aastal 1982, kui Matu väljalt läks teele ligi 5000 suusatajat, võis selles massis plastikuid olla kindlasti alla tuhande paari. Mäletan veel mälupilte, kuidas karused mehed enne starti koridori kõrvale tehtud suure lõkke peal oma tolmuseid suuski tõrvasid.... Või on see mälupilt liiga raju ning pärit unenägudest või nn "20 aastat hiljem" maratonijuttudest, mine võta kinni!

Juba uisustiil Tartu Maratonil on retro, rääkimata varustusest:
Aga 1986 välja sõidetud 141. koht jääbki ületamata!

Oli kuis oli, igatahes olid siis mehed rauast ja suusad puust, kahjuks plastikute kohta ei oska võrdlust tuua, aga kui TM päälik Indrek Kelk kuulutas välja retrohõngulise vintage sõidu, lõi mul kohe pirni põlema! Sest mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada, punkt! Eht-eestlaslikult kohe nimi kirja (enne ütle) ja alles siis varustust kokku otsima (siis mõtle)! Kellelgi suurest tutvusringkonnast ikka kusagil midagist vedeleb ja küll feissbuuk aitab. Tutkit, brat!

Vana aus seanahk ja N.Liidu tipptoode.....see vist ikka liiga retro...

Esimesed arglikud katsed jalavarje leida takerdusid suure jalanumbri taha, sest kui miskit saapakraami ju siin-seal isegi liikus, aga max suurus jäi kahjuks sinna 43 kanti. Viskasin aasta alguses pilgu ka laia maailma ning e-bay'st jäid silma kusagil Milwaukees, Wisconsini osariigis, müüdavad saapad koodnimetusega Alpina Cross Country Ski Boots 3 Pin Size Euro 46 ja hinnaga 28 taala. Sama päeva õhtul pakkus keegi FB-s ilusa väljanägemisega suuski, millel peal just nendele saabastele sobivad, meil siin pigem haruldased, 75mm Nordic sidemed. Sain esimesena jaole ja ostsin ära, negljadja, poolesaja kohaliku eest.

Hartolan Suksi, erikois malli, Peltosen tuote, vuosimalli 197???

Tundus, et asi sujub, sest miskid riided ja vanemat tüüpi kepid ikka leiab, aga läks veidi teisiti. Esiteks hakkasid muret tegema suusad, sest need ei osutunud mitte tavalisteks ja tõrvatavateks puusuuskadeks, vaid nende põhjad olid kaetud musta ainega, mis osutus hikkoriks, ehk siis ülitugevaks ja kõvaks puiduks, mille abil lisati tolleaegsetele tippsuuskadele jäikust või muudeti suusakante kulumatuks. Iseenesest peaks see hikkoripuust suusapõhi olema kõva sõna, kui ta nii vana ja kulunud ei oleks - mitmes kohas põhja all on hele puit lausa näha ja ka mitmed väiksed augud selle hikkori sees ei tee ilmselt libisemist paremaks. Käisin siit-sealt uurimas, et mis selle põhjaga teha? Soovitusi tuli seinast seina, nagu lintlihvijaga hikkor maha, tõrv alla! Miski ainega augud ära täita! Uued vanad suusad otsida!

Kaua oodatud, kaunikesed! Aga....sellest edaspidi. Foto: E-bay müüja...

25. jaanuaril, 3 tundi enne lendu Kanaaridele, kui olin Pässa rabas oma 30-ndat tunnikorda jooksmas, helistas kuller: "Mjul sin pakk, oljen kjohe kohal"! Palusin panna pakk puukuuri alla ja jätkasin jooksu, 2 tundi hiljem olin lennujaamas ja unustasin selle paki. Naastes oli pakk kuuri all õnneks alles, sees pool maailma läbi sõitnud Alpina suusasaapad nr 46! Kuna saapad käes, otsustasin enne mehhaanilist suusatöötlust need nö pe(rs)es suusad siiski lumel ära proovida ja õigesti tegin, suusk libises ja külma ilmaga ka pidas. Mitme eri kohtades tehtud katsetuste tulemusena leidsin eile, 6. veebruaril nö ideaalse ilma, et suuska proovida. Tõmbasin täies pikkuses suusa alla kuuma rauaga Toko sinise, ehk siis külma ilma pidamismäärde, libisemiseks! Sic! Seejärel viisin suusad külma jahtuma ja siis panin suusa keskosasse, suvalise pikkusega alasse kaks kihti Toko punast, pidamiseks! Harku ja Trummi radadel suutsin läbida 31,5km ehk siis pool Tartu maratoni pikkust ajaga alla 3 tunni, keskmine kiirus 5:30min/km, mis pani mind kärpima senist finišiaja prognoosi ca 8 tunni alla sinna tõsiste tegijate mängumaale, ehk siis 6 tunni alla!

Kuna eile oli Harku rajatraktor metsa ära surnud, oli 7km klassikarada
sihuke omatekkeline, mis küll ei libisenud, aga ei kakkunud ka sidet kinni!

Aga, eilse sõidu 18-ndal kildil käis üks krõks, sest pealse küljest murdus lahti kalli hinnaga USA-st tellitud saapa tald, sõitsin eilse 31,5km pikkuse sõidu viimased 13km haigutava saapaga, ehk siis hoidsin vasakut jalga raja sees ning sellega eriti ei tõmmelnud. Eile õhtul aitas allmighty FB hädast välja, juba täna õhtuks oli eilne hukas saabas juba korras, liimitud ja üle õmmeldud. Lasin ka teise, veel liimist lahti tulemata saapa üle õmmelda - puuriti väikesed augud saapatalla sisse ja õmmeldi kummitald kolme ülitugeva õmblusega nahktalla külge, lisaks liimile, et jumalapärast see Tartu maratonil lahti ei tuleks!

Jaws 12.....

Tänud Nõmmel Pärnu mnt 303 multi-töökoja tegijatele, kes katkise saapa suu kokku tõmbasid ja ka nö tervele saapale lisa/varuõmblused tegid. 30 aastat hallitamist kusagil Milwaukee keldris, veidi märga Eesti suusarada ja oligi hää ja uhke välismaa saabas irvakil! Aga nüüd sellega korras! Mis veel, kepid ja riided? Kepid leidsime venna küünist, peaks olema meie kuulsa lauliku Kait Tamra 80-ndate suusarepertuaarist, neid pole veel proovinud, aga Tartu maratoniks lubatava ca miinus kümnekraadise pakasega käivad paksud nahksed käpikud väga hästi, vältimaks uudsest (vanamoodsest) kepirihmast tulenevaid ville! Ise mäletan hästi, et 80-ndatel sõideti suuska tol ajal tuntud kalarookimiskinnastega, mida sebiti ilmselt siis suurtest kalurikolhoosidest. Tänapäeval on samasugused kindad igas ehituspoes olemas, ehk siis nendega pole probleeme. Müts aga on mul juba mitu hooaega olemas!

Öfkoors, KAHRU oleks tegijam olnud, aga .......

Jäi veel riietus, ehk siis keha pahkluust kaelani retrosse panna, variante oli erinevaid, kuni mütsist lähtuvalt lõi pähe kasutada oma Soome kaverisi leidmaks täydellista pukuaa! Haanja100 legendaarne osaleja Hannu lõi letti 45 aastat vana "suomen maajoukkojen hiihtopuku" ja pani selle ka paar päeva tagasi postiga teele! Nüüd jääb loota vaid, et Omniva on jõuluruuhkast ja narkopakkidest veidigi hõlpu saanud ning suudab mulle 10 päevaga Keski-Suomest selle reliikvia kohale toimetada! Om nii vää, Omniva?

Hannu pani ka padja kombe alla, näitama venimust,
aga seda polnd tarvis, sest olen tervelt 14 kilo kergem kui novembris!

Olen teinud palju, et saaks 17. veebruaril olla koos teiste vanakoolimeestega Tehvandil stardis, puusuusa ja muu juurdekuuluvaga! Äge! Loodan, et ilm tuleb OK ning need muud osalejad austavad vana-kooli-meeste sõitu ning just neile ekstra sisse aetud (laiemat) rada! Trehväme stardis, tegijad!


PS! Määrime ka plastiksuuski libisema ja pidama sellekssamaks suusamaratoniks ning mõned vabad paarid veel jäänud venna Ivo määrdelaual! Kiirustage!!!

Suusatalv nii ja naa!

Aasta ja kuraditosin päeva tagasi kirjutasin nii: Tartu Maraton Tehvandi ringil?!? Tänan, ei! Tänaseks olen veidike oma arvamust muutnud, sest esiteks olen saanud aasta vanemaks, teiseks olen muutunud tasakaalukamaks ning tagatipuks olen saanud vestelda tolle ringitamise peakorraldaja Indrekuga. Nende kolme faktori tulemusena olen ma jõudnud pühapäeval toimuva "suusapeo" "nui neljaks" toimumise osas küll arusaamisele, kuid endiselt ei aksepteeri sellist lahendust ning ise nädalavahetusel Otepää kandis suuska kunstlumeseks ei tee!

Mis liigub, see kulub! /Tehvandi/

Ma küll tunnustan TM-i korraldajate pingutusi, aga samas annan teada, et nt Haanja Suusa100 ei saa kunagi, sõltumata ringi pikkusest, toimuma lühemana kui 100km. Kui täispikka sõitu välja lubada ei saa, siis ma pigem ei korralda seda suusasõitu ega ava ka regamist, nagu juhtus aastal 2014 ning ilmselt on minemas nii ka sel aastal.... Ma küll vaatan ootusrikkalt ilmaprognoose ning hoian endast vaatamata Võrumaalt eemalviibimisele kursis Haanja lumeoludega, aga ilmselt tuleb ka sel aastal ilmataadile alla vanduda. PS! Regamist pole veel avatud...

Näita tissi, Lukas! Vasa 2014.

Kunagi 10 aastat tagasi, kui ma esmakordselt viibisin maailma suurimal suusapeol - Vasaloppetil, sain kuidagi teada või siis pigem kuulda ühest linnalegendist, mis kõneles seltskonnast, kes sõitvat aastas suuskadega ainult 90km!!! Ehk siis pannakse ainult korra aastas suusad alla, et läbida see maailma legendaarseim suusasõit ning siis pannakse suusad taas varna uut märtsi algust ning Sälen-Mora vahelise raja läbimist ootama. Tookord seda juttu kuulates pidasin seda seltskonda ikka parajateks hulludeks, aga nüüd olen ise jõudnud samasugusesse, tegelt isegi hullemasse olukorda!

Vasaloppeti stardi eel 2015, Peep ja Justyna!

Sest nood tegelinskid olid ikka treeninud tüübid, lihtsalt neil ei olnud lubatud suuskadele asuda mujal, kui Vasaloppspåret'il, mina aga olen hoopis hullemas seisus. Suuskadele sain viimati mullu 17. märtsil!?! Olen küll sel aastal jooksnud keskmiselt 1,56km päevas, mis pole ju paha tulemus, aga kahjuks on selle kilometraazhi taga vaid jaanuarikuus läbitus kaks maratoni ning nende kahe jooksuga minu selle-aastane trenn ka piirdubki.

Vasa liidrid 2015 enne Evertsbergi vahefinišit (10000SEK),
keskel Anders Auckland.

Minu olukorra tõsidus selgub kohe, kui te saate teada, mis on mind ees ootamas veidi rohkem kui nädala pärast, kui pean reede (02.03) õhtul kell 8 koos poolteise tuhande teise seiklejaga asuma teele Sälenist Morasse, suuskadel ja lauspimedas, kogu asi kandmas koondnimetust Nattvasa 2017! Sõidetakse paarides, kokku pääseb rajale vaid 750 paari ning ma isegi ei tea, kuidas ja kus ma sellise au osaliseks minu õnnetuseks sain? Õnneks peab minu paariline 24h peale selle öise sõidu lõpetamist Vasa pärissõidule minema ning loodetavasti tõmbab see talle pidurit ja lubab mind järgi oodata....

Sinna kerigu manu tahaks järgmise laupäeva
hommikuks kohale jõuda...

Vaatamata pikale kogemusele ja seni läbitud hullustele nagu Paris-Brest-Paris, Ironman, Tahko 180 MTB, tunnen ma siiski sügavat aukartust selle ettevõtmise ees - ikkagi 90km suuskadel, pimedas ja külmas, maailma uhkeimal suusarajal! Eks järgmisel nädala laupäeva hommikul, hiljemalt kell 8:00, on teada, kas kilbiga või kilbil???

Kässar peale, kui keha nõuab!

Homme kell 9 peaks ma olema Tartus Kaarsilla juures, et peale 42,195 meetri läbimist umbes kella 13:44 paiku tuua mõned algajamad maratonijooksjad, kelle eesmärgiks läbida Tartu linnamaraton alla 4:45, finišikaare alt läbi. See oleks viies kord tempomeistri tööd teha, isegi omamoodi väike juubel. Homne oleks olnud minu kuuekümnes maraton, selle aasta kaheksas. Selle aasta lõpuks oleks pidanud jõudma 70 verstapostini, et siis uuel aastal jätkata teed sajanda suunas....

SEB Tallinna maratoni tempomeistrid enne starti 11.09.16!

Täna hommikul, 24 tundi enne starti, ärgates oli selge, et 5. Tartu linnamaraton jääb minu poolt jooksmata ja maratoni 4:45 tempogrupp lõpuni vedamata! Laastavad päevad alates 13. septembrist, mil algas Eesti parima rattasündmuse - Haanja100 MTB - ettevalmistamise lõpuspurt, on sel aastal jätnud organismuse sisse nõnda sügavad jäljed, et ka absoluutne puhkus ja 11-12 tunnised ööuned ei ole suutnud 3 öö/päevaga endist olemist tagasi tuua. Hommikul ärgates on tunne, nagu oleks just tulnud töölt, päeval vajub silm kinni, õhtul ei tule und. Normaalne elurütm on halastamatult segamini pekstud ning need oleksid seal postituse avalõigus on tegelikkus!

Haanja100 MTB start AC/DC saatel 24.09 kell 9:00!

Nii võtsingi täna hommikul päätempomeistrile Margus Pirksaarele väga raske kõne ning teatasin, mis seisus ma olen ning hakkasime koos otsima varuvariante. Õhtuks oli uus mees leitud, soovin talle mõistust ja jõudu selle ülesande täitmiseks. Ehk siis kõik need hääd sõbrad ja lugejad, kes lootsid koos minuga hommme kulgeda, minge aga julgelt 4:45 õhupallide alla! Andsin minu asendajale Veigole edasi kõikvõimalikud juhised ja juhtnöörid, et kõik ikka homme sujuks!

Tartu linnamaratoni tempotegijad anno 2015!

Järgmisel pühapäeval, 9. oktoobril, olen surmkindlalt säärase sündmuse stardis, iseasi on muidugi see, mitme päeva pärast ma mustast august välja ronin. Üle-eelmisel aastal oli minuga sarnane seis, ärkasin Tartu linnamaratoni hommikul kell 5 Tallinnas, et asuda Tartu poole sõitma, kuid peale esimese kohvi sissekallamist selginenud pea ajas mind voodisse tagasi, vaim ja keha polnud veel taastunud. Mullu aga polnud miskipärast mingeid probleeme, vedasin Tartus 4:45 gruppi ja tõin tervelt üheainsa neist õigeaegselt finišisse! Aastad ja ka päevad ei ole vennad, ilmselt pean tulevikus Tartu linnamaratoni puhul veidi ettevaatlikumaid lubadusi andma, sest Haanja100 on ja jääb ning tagatipuks selgitatakse uuel aastal (paljude jaoks lõpuks ometi) tõelisel rattamaratonirajal Eesti meistrid maastikurattamaratonis (UCI järgi XCM)!

Haanja100 MTB igavene (seni kõik 13 korda) lõpetaja
dr Leho Rips läinud laupäeval Haanja100 miili finišis!

Mida vanemaks me saame, seda rohkem õpime omaenda keha ja ka sealt tulevaid signaale tundma. Mõnikord harva võib see tunne petta, aga enamasti ikka, kui keha ütleb STOP, ole valmis plaaanitust loobuma ja kässarit tõmbama! Üks nö null-seisus kobistatud õnnestumine ning sellest saadav rahulolu on kübe sinu ülejäänud elu kõrval! Loe oma keha märke ja käitu vastavalt!

Läinud laupäeval Haanja100 lõpetajaid vastu võtmas! Iga tulijat
peab isiklikult tervitama! Laipni ludzam, Janis Baltaisbrencis!

Näeme, kirjutame, joonistame! Alustan homsest uue hooaja ettevalmistusega!

Tartu Maraton Tehvandi ringil!?! Tänan, ei!

Täna jõudis Tartu Maratonile registreerunute mailboksi irriteeriv teade klubilt Tartu Maraton. Minu postkasti see miskipärast ei tulnud, pidin kasutama tutvusi, et seda näha. Teate sisuks oli kaheldava väärtusega küsitlus, et kas osalejad on nõus oma tasutud osavõtumaksu eest tiirutama 20-21. veebruaril lendsalkadena Tehvandi kunstlumeringidel, saades täisraha eest poole või keelduvad tiirutamisest, saades järgmisel aastal poole raha eest eest täislaksu!

Läinud laupäeva lumerõõmud Haanjas Plaani Jaanimäel.
26km pikkuse Lumeilvese matka osalejate laskumistehnikad.

Kui see valik oleks olnud nö isikustatud, ehk siis iga osaleja oleks pidanud kohustuslikult sellele vastama ning vastamise tulemusena oleks ta siis pidanud kas Tehvandil tiirutama või saama järgmiseks maratoniks 50-prossase hinna, mittevastamise korral aga loobuma kõigest, oleks see küsitlus olnud õigustatud. Sikud sõidavad, lambad terved ja lollid hoopis ilma. Aga kuna see küsitlus oli anonüümne, siis ei maksa selle tulemus absoluutselt mitte midagi! Kui siis ainult niipalju, et annab korraldajale kahtlasevõitu moraalse õiguse teha just nii, nagu hing (loe: rikutuse aste) lubab!

Jäine jooksurada eile Pääsküla rabas...

Korraldajana saan ma aru KTM-tiimi ees seisvatest dilemmadest, eriti veel pideva osavõtutasude välise sissetuleva rahavoo vähenemise tingimustes. Aga kuna hr Indrek Kelk on kogu aeg olnud üsna jäik traditsioonide järgija, olles vastu ettepanekutele teha Tartu Maratoni trass stardi ja finišiga Otepääl või nimetades 23km pikkust jooksu jäärapäiselt maratoniks, siis soovitaks tal eeskuju võtta Elfstedentocht'i uisumaratonist Hollandis! Nimelt on see 200km pikkune Hollandi kanalitel peetav uisusõit toimunud alates esimesest sõidust aastal 1909 tervelt 15 korral, seda 107 aasta jooksul!!! Viimati saadi jääle aastal 1997, aga kellelgi pole tulnud mõttesse seda maratoni nt ovaalil või kunstjääl korraldada. Sest see uisusõit toimub Leeuwardenist Leeuwardenisse, kanalite peal oleval looduslikul jääl, läbides kindlaid linnu, mis jäävad kanali äärde. Ja kui külma ja ühtlasi ka jääd kanali peal ei ole, oodatakse uut aastat! Simpel!

4.01.1997, seni viimase "11 linna tuuri" sõitjad Birdaardi veski juures.
Foto: accuweather.com

So, welcome to the 44^th Tartu Marathon on February 19^th 2017!

R.I.P. suusatalv 5.01.2016-27.01.2016

Öeldakse, et kadunukestest räägitavat vaid head! Mind selle kadunukese puhul see kirjutamata seadus ei koti, sest see kuradi kadunuke pakkus minu jaoks oma liiga lühikeseks jäänud elu jooksul vaid kaks helget hetke, millest kumbki kestis vaid ca 2-3 tundi! Ülejäänud aja oma lühikesest ja mõttetust elueast keeras ta mulle täiega käru, iga jumala päev! Ehk siis, mille kuradi pärast peaks keegi kedagi sellist, kes iga jumala päev talle hinge s...ub, takkajärgi kiitma?

Kadunukese imikuiga, 3. jaanuaril Rõuges.

Ilmselt aimate ära, mis see üks helge hetk oli? Muidugi see ökosuusatamine, see mõnus minek otse maja välisukse eest, suuskadel ja kuhu iganes - Pässa rappa, Harku radadele, Nõmme tänavatele. Teisest helgest hetkest pole ma palju juttu teinud, see oli väike rännak veel vähese lumekihiga Pääsküla rabas ühel külmal, aga ilusal päikesepaistelisel päeval. Nende hetkede nimel tasub elada! Takkajärgi muidugi ei kaalu need mõned tunnid paradiisi kuidagi üles seda põrgut, mida see lühikeseks jäänud lumine aeg pakkus!

Ühel ilusal päeval Pääsküla rabas. Enne lumeuputust! Foto: Kea Kanger

OK, head uudised on räägitud, aeg on asuda Augeiase talle rookima. Ma ei tea, paljud teist elavad säärases kohas, mille lahutamatuks osaks on talvine lumerookimine. Iseenesest on see ju meeldiv töö, ajab veidi higistama, kulutab kaloreid ning lubab hingata värsket õhku. Kui aga roogitav ala on pisut üle paarisaja ruutmeetri ning lumi ei tule mitte korraga, vaid jupiti, siis ühel hetkel muutub see töö vastikuks. Liiatigi, kui kortermaja kuues korteris elavast viiest täisjõus mehest olen mina ainus, kellele maja ümbruse ning selle krundiga piirneva tänava korrasolek korda läheb. Mõnel päeval sai tervelt kolm tundi kolmes jaos õues viibitud ning pahhaitatud. Lõpliku matsu minu suhtesse lumelabida- või kühvliga pani muidugi Pääsküla 8. raba maratoni eel toimunu, kui neljapäeva õhtul puhtaks lükatud rajale sadas laupäeva hommikuks vaatamata ilmajaama surmkindlale eile ca 12-15cm lund. Lisaks lumega sõdimisele jäi see maraton mul ka jooksmata.....ning seal osalenute jaoks osutus see parajaks Kolgata teeks!

Pääsküla maratoni võistluskeskus 2 päeva enne starti.

Küll mitte lume, pigem ikka külma (kus külma, seal lund) pärast jäi mul jooksmata ka teine aasta algusesse planeeritud maraton - Rakvere talvejooksusarja I etapp. Hilisem tagasiside sellele otsusele on küll olnud positiivne, aga üks jooksmata jooks kohe aasta alguses võib kätte maksta aasta lõpus, mis on planeeritud niigi liiga pingeliseks. Liiatigi on algses planeeritud maratonikalendris nüüdseks juba kaks nulli - Pääsküla ja Rakvere.

Rakvere maratoni võitja Sander Hannuse stiilinäide.

Külma vastu pole mul tegelikult midagi, kui see jääb nö mõistlikesse piiridesse, ehk siis sinna -12°C kanti ning ei hiili madalamale. Säärane kerge pakane külmutab pori ja löga ning kõige olulisemana kaanetab järved, andes võimaluse uisutamise harrastamiseks. Jää saavutas just paraja paksuse, kui taas rikkus kõik ära lumi, kattes tuisates kinni järvedele lükatud rajad, muutes uisutamise ilma pideva sekkumiseta võimatuks. Minu kahjuks jätkus siin Männiku kandis X-Dreami meestel võhma lumega võidelda vaid paariks korraks, nii tuli ka uisud kuni eelmises postituses kirjeldet Mulgi uisumaratonini varna riputada. Aga noh, hää kui kordki talve jooksul uisud alla saab!

Kui Ain-Ivar uiskudega Männiku järvele jõudis, olid lumed juba sadanud....

Läks metsa see suusatalv 2016, aga kas see on siis tõesti lõpp? Kas võib juba lähipäevadel ratta välja ajada ja hakata kevadlaagriks ennast vormi ajama? Ilmselt kohe veel mitte, aga ega pikka pidu enam pole. Uuel nädala lubab veel natuke külma, aga peale seda on kööga. Kunstlumeringikesed kusagil suusakeskustes jäävad, aga nendel maratone ei sõideta. Lükkub minulgi see TM-i nimelise numbri saamine taas aastakese edasi. Üks suusasõit peaks siiski sel aastal veel toimuma - nimelt näitavad kõiksugu märgid, et pikalt taeva jäänud tali selle jaanuarialgse suusamüüjatele heameele tegemisega kogu pauerit välja veel ei lasknud. Midagi jääb veel ka kevadesse, sellesse aega, kui loppeti-hooaeg on läbi. Nimelt 19. märtsil sõidame Haanja Suusa100!!!

Sealt Venemaalt pole kunagi midagist hääd tulnud...... :)

24 tundi sula sulatab ikka korralikult, homme on ilmselt üsna valge see pilt!
Fotokompilatsioon EMHI põhjal: Sulev Kraam aka eks-Kangaroo

Tänane pildike Eestimaa tavapärasest
lumemekast, hetkel trööstitust Haanjast!
Foto: Kadri Parts

Nüüd ei jäägi muud üle, kui vaid loota, et ma puusse panen, onju?

Ah jaa, kadunukesest jäid maha tutikad Salomoni SNS-Pilot
uisusaapad. Nr 46, sobiv 44 jalale, hind 160.-

Maailmalõpp on käes....

Eile avalikustas KTM (Klubi Tartu Maraton) pressiteate mõningatest uuendustest, mis ilmselt Eesti aegade kuulsaimat spordisündmust uuel aastal ees ootavad. Uuendused on IMHO igati positiivsed, sest need on enamuses ette võetud, tuginedes osalejate tagasisidele. Üks uuendus on tingitud ka nö moodsatest aegadest, sest iga normaalne spordisündmus pakub viimastel aastatel otseülekannet, tagamaks osalejate lähedastele või mingil põhjusel sündmusest kõrvalejääjatele võimalust toimuvaga kaasas olla ning omade ponnistusi jälgida. Minu korraldatud Haanja100 MTB on kolm viimast aastat otseülekannet (mis on ka hiljem youtube'i vahendusel järelvaadatav) enesestmõistetavalt pakkunud ning hea, et KTM on kah lõpuks sellele reele saanud. Aga ega suur elevant suudabki sõjaväelist käsklust "Ümberpöörd" täita umbes 27,5 korda aeglasemalt kui väike ja paindlik rebane...

Kellele elu küsimus, kellele poogen! Foto: Sulev Kraam

Ühele uuendusele aga oleks vaja lähemat tähelepanu pöörata, sest see mõjutavat teatud allikate sõnul lausa tuhandete inimeste elu ja eesmärke. Nimelt on Kelk ja Co-l plaanis eeloleval talvel toimuval Tartu Maratonil juurutada nn netoajavõttu, mis maakeeli tähendab seda, et osaleja aeg läheb käima hetkel, kui osaleja ületab stardijoone ning aeg läheb kinni siis, kui osaleja ületab finišijoone. Igati loogiline otsus, sest miks peaks nt viimasest grupist startijal aeg juba tiksuma, kui ta pole veel stardijoont ületanudki. Neli nädalat tagasi ületasin ma Valencia maratonil stardijoone ligi 13 minutit peale stardipauku, lõpetasin maratoni brutoajaga 5:06 ning protokolli läks aeg 4:53! Igati loogiline ju! Jah, loogiline on see ilmselt enamuse osalejate jaoks, kes lähevad maratonile osa saama suurest talvisest laulupeost, kelle jaoks ei ole eluliselt oluline, kas nad on selle peo lõpuprotokollis kohal 492, 501, 602 või hoopis 3512! Tuletagem või meelde dialoogi Eesti kultusfilmist "Vallatud kurvid":

- Miks nad niimoodi kihutavad?

- Sest esimene saab auhinna!

- Mhm, materiaalne huvi, arusaadav! Aga miks need teised siis kihutavad?

Voldemar Panso ja Eve Kivi filmis "Vallatud kurvid".
Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Samas on meie hulgas inimesi, kelle jaoks on see uuendus 200% vastukarva. Kujutage endale ette seda frustratsiooni, kui olete pilt taskus suutnud 63km pikkuse suusamaratoni lõpukurvis sõita üle oma lähima konkurendi suusaninade ning tänu sellele üdini "sportlikule ja mehelikule" maneerile edestanud sedasama konkurenti finišijoonel terve suusapikkusega ning protokolli sirvides selgub, et see lõpukoridori "mehelik" ponnistus oli vaid Pyrrhose võit, sest seesama "konkurent" ületas stardijoone sinust kaks sekundit hiljem ning on tänu netoajavõtule lõpuprotokollis sinust hoopis sekundiga eespool! Kui see ajab sul sita keema, siis mine ravile, mitte aga mingisuguste "libadoktorite" mudaravile, vaid ikka sinna päälinna, hipodroomi kanti!

Vötta saab ka mönuga! Foto: Art Soonets aka Lobamokk

OK, jätaks emotsioonid ja läheks kuivade numbrite juurde. Tartu Maratoni stardijoone peaks esimene tuhat startijat, vähemasti minu mälu järgi, ületama umbes minuti jooksul alates selle koleda hümni avataktidest! Esimene tuhat lõpetajat laekub Elva lasketiiru 80 minuti jooksul, mis teeb keskmiselt 12,5 lõpetajat minutis. Vastavalt päälik Kelgu väidetele võib kohtade korrektsioon olla 5-10 protsenti, mis eelpooltoodud numbritele tuginedes on ilmselgelt üle pakutud. Kui minutis tuleb ca 12,5 lõpetajat, siis eksimusprotsent on 12,5/1000 ehk umbes 1,25%. OK, võitja ja peagrupp tulevad tagaajajatega võrreldes ilmselt veidi pikema vahega ning ka eelpool pakutud valem ei ole lõplik tõde, aga usun ise, et võimalik lõpukoha kõikumise protsent jääb igal juhul alla kolme ehk siis muretsemiseks ei ole põhjust!

Killuke Kubija Jõulumaratoni rajast.
Foto: Aare Huik

Pealegi, nagu üks Võrumaa ilmatark mulle juba oktoobri lõpus ütles - ega kaks sitta talve ilma kolmandata jää!!! Seetõttu pühendungi sel talvel enam jooksule, näiteks 27. detsembril korraldame koos sõpradega üsnagi eksklusiivse Jõulumaratoni ning 16. jaanuaril ootan kõiki fänne Pääsküla rappa, et kasvõi piskuga toetada meest, kes on Eesti maratoni ajaloo tarbeks teinud ära vaat et suurema töö, kui seda oli kunagine Augeiase tallide puhastamine Heraklese poolt! Täpsem info ikka kodukal haanja100.ee!

Jooksmiseni.........

Paras aeg ajada törts maratonijuttu!

Kunagi kevade ja suve vahel, kui ma sõitsin Võrust rattal vaatama Estonian Spring Road Massacre nimelist üritust (minu interpreteering), sõitis mulle enne Tête de la Course'i ja Peloton'i saabumist teise null-autoga vastu KTM päälik Indrek Kelk. Pidas korraks auto kinni ja ütles: "sa Ivar, pead ikka ka koguaeg vastuvoolu ujuma!"

TRR peloton, kas äkki Karla ei ole vedamas?

Jah, ma ujun vastuvoolu, sest tavaline on igav:
- ostsin endale kolm hooaega tagasi SS-ratta ehk single-speed'i ehk ühekäigulise ratta, sest toona Elionil (nüüd Samsungil) kihutamine oli boring. Rasketel radadel nagu Jõelähtme või H100, kärab sinku aga küll ja veelgi, lisaks sellele veel kindlustusega, et ei raamikõrv ega kett purune. Samsungi radadel aga on sinkuga mõnus kulgeda...
- ujun vastuvoolu sellega, et juba neli hooaega pole tarbinud ühtegi tänasel päeval harrastajale nii harjumuspäraseks saanud geeli. Vaatamata "asendamatu" geeli mittetarbimisele olen ära teinud 3 täispikka triatloni (Ironman), läbinud 12 maratoni (Eesti peab üle kordama, et maraton tähendab 42,195m pikkust jooksu) ning veel palju muid huvitavaid võistlusi-üritusi-sündmuseid. Kui ei ole kiire, ei ole geeli vaja...
- ujun vastuvoolu ka sellega, et ei osale juba 3 aastat üritustel, mille nimes on maraton, aga mis on alla 42,2km pikad (erandiks olen endale seadnud Mulgi uisumaratoni, aga erand kinnitab reeglit).

Kus võtta on, tuleb võtta... (Mulgi uisukas 2013)

Eks neid vastuvoolu minekuid ole veel, aga mitte sellest ei taha ma täna kirjutada. Kuigi ca 75% Eesti tõsimeelsetest harrastajatest lähevad eeloleval pühapäeval aja peale läbima pikendatud kruusarallit Otepäält Elvasse, lähen mina ikka vastuvoolu ja suundun hoopis naabrite juurde Valmierasse maratoni jooksma. Teen sellega kooli mõistes nö vigade parandust, kuna eelmisel laupäeval olin SEB Tallinna maratoniks valmistumise asemel hoopis Setumaal Piusa Ürgoru puhkemajas hää sõbra pulmas. Vanasti sai Eestis maratoni joosta korra aastas Vändras, aga pulmas käidi suve jooksul mitu korda. Nüüd on asjalood teisiti - mina käisin viimati pulmas aastal 2000, aga peale seda (ja enne järgmist pulma) olen läbinud 15 maratoni!?! Minu valik ju oli tegelikult lihtne, pulma tuleb minna, aga maratone tuleb ju veel....

Illos...

Peale Kopenhaageni maratoni (Ironman'i sees) tekkis mul korraks sihuke kõikvõimas tunne, et suudan joosta ka ilma trennita. Kahe ja poole kuuga läbitud "tervelt" 18 jooksukilomeetrit ning aja 4:41 väljajooksmine peale 3,8km ujumist ja 180km pikkust eraldistarti andis ju ülbitsemiseks põhjust. Aga ilmselt trehvas tookord lihtsalt hea päev, sest edaspidi jooksmist proovides olen ikka pidanud veidi neid ülivõrdeid maha tõmbama.

Kopi  Ironman'i  finišiala 2013, vinge asi!

Tänane 10,55km pikkune (taotluslik veerand maratoni) andis üsna täpselt teada, mida pühapäeval Valmierast oodata. Alla viie tunni ajas olen kindel, eriti kui suudan 7min/km tempoga alustada. Selline tempo tähendab minu jaoks pulssi ca 140 ning piimhappevabaid lihaseid ja head tunnet. Poole pealt võib vaikselt tempo tõsta 6:30 peale ja kui tunne on hea, siis alates 35-st veelgi vajutada. Eks näis, kuis välja kukub? Usun, et Valmiera saab heaks indikaatoriks ja rajaseadjaks järgmistele maratonile, mis mul sel aastal veel kavas on. Lubasin Tartu Linnamaratoni tempomeistrile sel aastal 4:00 grupis püsida, ehk siis tahan kuu aja pärast Tartus oma isikliku alla 4h viia.....

SEB maratoni 4:00 tempomeister Meelis teeb seda ka Tartus...

Aga uudiseid on veel! Sõidan koos paari maratonihulluga 10. oktoobril Poznani, et osaleda 13. oktoobril sealsel maratonil. Mida rohkem meid punti saab, seda odavam tripp tuleb. Kui kellelgi on huvi, helistage, mailige, pange oma huvi kommentaariumisse vms. Sõidame sinna igal juhul. Kuni 17. septembrini saab ennast 150 zloti eest kirja panna, seejärel tõuseb hind 200 zloti peale (4zl=1eur). Sõidame Caravelle'ga, elame kusagil hotellis-hostelis jne....

Aga jah, peale Valmierat, ehk selle aasta neljandat maratoni, tahaks sel aastal veel 7-8 neid teha. Kas see õnnestub, on juba iseasi, aga vähemasti plaan on paigas....

Pildid pärit oma ja Kermo Tsäro kaameratest ning Facebook'ist!

Lühhike öppetus ehk marratonimehhe 10 käsku!

Pühapäeval jäi asi vormistamata, sest ette pandud eesmärgi täitmisest jäi puudu 1.20,7 ehk 80,7 sekundit ehk ca 1,3 sekundit iga raja kilomeetri kohta. Enne kui selle-aastane TM vajub ajaloo hämarusse ja üleeile toimunud üksikasjad hakkavad segunema eelmiste maratonide mälestuskildudega, tahan selle postitusega teha valmis väikese spikri, mis peaks olema nö kohustuslik kirjandus neile, kes tulevikus on minemas Eesti suurimale suusapeole tulemust tegema.

Kindlasti on olemas veel mitmeid ja paremaidki vahendeid sõiduaja kärpimiseks, aga sinna professionaalsete harrastajate - ehk siis tablettide, lumelaagrite, spetsiaalsete treeningplaanide - maailma pole tahtmistki siseneda. Koostan selle spikri oma vaatenurgast tulenevalt ja see peaks olema abiks pigem neile, kelle eesmärgiks on pääseda Tartu maratonil näiteks 500 või 1000 sisse, sõita üle mingi varem alistamata rajajoon, olgu selleks siis 4h või 3:30!

Mis jook on Toko, mis jook on Fischer?
Suusaprofessor pühapäeval TM-i raja ääres.
Foto Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix.

1. Ettevalmistaval perioodil ehk sügisesel põhjaladumisel ja talvisel erialasel treeningul ei taha pikemalt peatuda, eks iga vähegi endale eesmärke seadev harrastaja treenibki just nii palju, kui pere ja töö kõrvalt aega leiab. Selline aasta keskmine 365 tundi aastas ehk 30 tundi kuus peaks olema optimaalne treeningu maht, et ennast aastaringselt vormis hoida. Kui suvel sobib selleks ideaalselt ka rattasõit, siis sügisesel perioodil peab sisse tulema ka jooksu, imitatsiooni ja rull-suuska. Viimastel nädalatel on soovitav mõni Estoloppeti maraton (soovitavalt Alutaguse) ära paugutada, saab lõõrid lahti ja väikese teadmise iseenda valmisolekust!

2. Viimase maratonieelse nädala tegemistest sai ca nädal tagasi kirjutatud, oluline on rohkem puhata ja vältida nö viimase võtmist. Viimasel nädalal toob puhkus rohkem kasu kui treening!

3. Eelmisel päeval söö ja joo nagu loom, unusta kehakaal. Söögiks siis ikka pasta ja joogiks mineraalvesi (Borjomi, Essentuki). Maratonihommikul peab olema tunne, et enam ei lähe grammigi sööki sisse, aga söö ikka, aja jõuga sisse. Ise valin hommikuks eriti meeldiva toidu (mõni plaadikook, pannkook, sel korral Eesti Pagari kaeraküpsis jõhvikatega). Rajal olles kulutad 4 tunniga tavapäraselt 48 tunni jooksul kuluva energiakoguse ja see vajab ette laadimist. Rajal sekundeid taga ajades ei ole aega süüa!

4. Kui sa ise suuski ei määri, osta teenust! Aga uuri täpselt tegijate tausta, ürita määrijatele oma suusa kohta võimalikult palju infot anda - paine, õige pidamisala pikkus, libisemise iseärasused jne. Hea, kui laseksid samadel tegijatel oma suusa teha ka Alutaguse maratoniks, siis saad seal välja tulnud võimalikud vead Tartu sõiduks elimineerida. Mida rohkem on määrijal suusa ja sinu enda kohta teada, seda parem sinu suusk saab!

5. Riietuse koha pealt panin mina vähemasti pühapäeval puusse. Kuigi olin hooaja kulgedes pidevalt seljasoleva kogust vähendanud, siis miskipärast riietusin üleeile nii, nagu oleks olnud stardis -10 ja jahedam. Tegelikult ju lubaski sellist ilma ja eks ma seetõttu ka niimoodi hommikul kell 5:15 riietusin. Kohapeal läks aga juba nii kiireks, et sellise väikse asja peale enam mõte ei liikunud. Stardis seistes peab külm olema, mul oli seistes paras, hiljem rajal juba kuum. Trennis ei saa õiget riietust testida, seda tuleb teha siis, kui pulss on 2h punases!

Neegril ei hakka kunagi kuum! Foto Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix.

6. Kuna stardikoha saad üldjuhul eelmise või siis üle-eelmise aasta koha järgi, siis sellega ei ole midagi teha. Aga ole maratonihommikul Tehvandil ca kell 8:15 oma koridori juures kohal. Ainult nii saad oma suusad oma stardikoridori esiritta ja võidad korraga mitte sekundeid, vaid lausa minuteid! Startisin üleeile ise oma 701-1000 koridori esireast ja juba Valga maantee ületusel olin ca 500 sees!

TM stardikoridorid 2013, foto Karli Saul / Scanpix.

7. Sõidutaktika ehk energia jagamine 63 kilomeetri peale. Siin on minu tagashoidlikule arvamusele tuginedes kaks taktikat - "sillad põlema" või "tark ei torma". Õige taktika valik sõltub suuresti ilmast (loe: rajaoludest), üleeile olid mõlemad taktikad võrdsed ja valik sõltus sõitjast. Värske lumega raja puhul ei pääse hiljem tagant tulema, sest ainult üks rada hõõrutakse libisema, üleeilse ilmaga oli ka mõni rada libedam kui teine, aga see vahe ei olnud nii hull, kui näiteks Alutagusel.
Ma ise läksin üleeile sildu põletama, seda soodustas hea õnn stardikoha valikul, ülihästi libisenud suusk ja usk oma sügisesse ettevalmistusse. Olin kindel, et suudan alguse paugutamisest taastuda ja peaaegu nii ka läks. Kui vaadata ühte ülihead analüüsivahendit, mille koostas Myttajate nimeline kollektiiv, suur aitähh neile!, sisestada sinna minu ja peakonkurendi nimi, siis on näha, et tegelikult jõudsin Matu TP-ks just sellele kohale, millega ka lõpetasin. Peakonkurent aga vajus Matult alates vaikselt tahapoole. PS! Palu punkti koha peal on tabelis viga, kuna sealt on puudu ca 100 läbija ajad. Aga just peale Palust või isegi veel Hellenurmes, kui oleksin pidanud asja ära vormistama, hakkasin liiga kiirele algusele lõivu maksma ja nii ta seekord läks! 

Kuigi see jääbki tegelikult teadmata, milliseks oleks lõpptulemus kujunenud siis, kui oleksin alustanud tasa ja targu, siis usun, et ma poleks lõpuks nii ette jõudnud. Lihtsam on pundist pudeneda kui pundist punti järgi minna!

Sillad põlema!!! Foto Karli Saul, Scanpix.

 8. Sõiduaegse toitumise koha pealt olen teatavasti eriarvamusel enamiku teiste sõitjatega, nimelt mina ei tarbi juba 3 aastat põhimõtteliselt neid nn spordigeele. Usun, et paljude pühapäeval rajal viibinute jaoks avanes enne iga TP-d ikka masendav vaatepilt sellest, millises ulatuses prügistatakse. Rada oli paksult täis geelipakke ja mina sõitsin seal 400-nda koha peal. Tagapool olevat mitu korda hullem olnud. Aga see selleks, äkki ükskord algab aega...
Usun, et oma jootmistiimi palumine-palkamine sind rajale abistama säästab kokku enam kui minuti jagu sõiduaega, kui mitte rohkem. Kui peale Tamsalu untsu läinud maratoni lõin korraks kogu kupatusele käega ja vallandasin ka oma TM-iks kaubeldud abilise, siis üritasin teda peale Alutaguse õnnestumist tagasi kaubelda, aga oli juba hilja, mehel olid juba muud plaanid tehtud ja nii pidin ise hakkama saama.

Jootmis- ja toitmissüsteem on tegelikult lihtne - abilin(s)e(d) peaks jõudma sind igasse TP-sse jootma-söötma. Kindlasti tuleb kokkuleppida jootmine enne TP-d, sest kui juhuslikult (ummikud, misiganes) abilist enne TP-d kohal pole, saad leppida TP-st pakutavaga. Jootmine peab toimuma laugel laskumisel ja kahe abilise puhul annab esimene sulle geeli või muu söögi, teine abiline ca 50m hiljem pudeliga (nt Jänksi shake on hea pudel) joogi. Geelipaki viskad teise abilise juurde, pudeli otsib ka avitaja hiljem ära. Peale toitumist saad TP-st läbi sahistada, vältides sealset risti-rästi liikumist ja võtad kümneid skalpe.

Mustikasupi pajad Vasaloppet'i Mangsbodarna TP-s,
autori foto aastast 2012.

9. Raja trajektoori valik oli ka üleeile, vaatamata väga libedale rajale, äärmiselt tähtis. Kui juba liidrid ees kõik nurgad sirgeks lõikavad, siis pead ka sina seda tegema. Mitmel puhul sain üleeile enne suuremat kurvi juba varen nö õige raja peale minnes paarist-kolmest konkurendist mööda, kes märkasid pööret liiga hilja. Samas astusin ka ise mitu korda sama reha otsa ja hävisin.

Need mehed teavad, kuidas rada lõigata ja õige positsioon
kätte võita! Foto Karli Saul, Scanpix.

10. Leia endale rajal sihtmärk, keda taga ajada. Minul oli heaks valguskiireks Eveli Saue oma kollase numbriga. Tõusudel liikus ta küll eest ära, aga laskumistel kukkusin talle jälle sappa. Kui Eveli maha jäi, leidsin kohe uue saaklooma jne. Kogu sõidu ajal peab olema ora seal kohas, et mitte hetke olukorraga leppida ja sobivasse punti loksuma jääda.

Kui kunagi päriti ühe kuulsa kossumehe käest, et mis talle
naiste korvpallis meeldib, vastuseks tuli, et meeldivad mängijad!
Ka suusatamine on tore ala, pildil naiste võitja Sandra Hansson.
Foto Karli Saul, Scanpix.

Vist saigi kõik! Ise panin üleeile täiega mööda kahe ülaltoodud punktiga (5 ja 8), natuke mööda läks veel kahega (2 ja 7). Ja sinna ei läinud mitte see puudu jäänud 1:20, vaid ikka rohkem väärtuslikku aega!

Inimene õpib kogu elu, aga kas mul sellest enam kasu on. Otsustasin ju harrastustippspordist loobuda!?!