Minu eelmine postitus oli miskipärast kantud pessimismi meeleoludest ning kõlas mõne lugeja jaoks lausa allaandmisena, nii et hää Alari pidi mind lausa hurjutama, et ei ole mõtet veel enne võistlust valget rätikut ringi heita. Tegelikult oli ju võistluseelseks paanikaks põhjust, aga taas tuleb tõdeda, et inimene õpib oma keha tundma vist alles siis, kui ta tunneb, et vikatimees on lähedal. Ehk siis inimene õpib küll kogu elu, aga alles 5 minutit enne surma saab ta lõpuks aru neist märkidest, mida keha talle annab....
 |
| Sellest märgist ma küll aru ei saa, ilmselt tehniga longap..... :) |
Kuna olin juba enne võistlust alla andnud, siis ei olnud mul ka võistluseelse õhtu sisustamisega või mandrossiga maadlemisega mingit muret. Kella poole üheni sai Pühajärve Puhkekodu pubis jõmistatud ning üsna mitme B-vitamiinirikka joogi manustamise tagajärjel oli uni rahulik. Hommikul panin selge peaga kleepsud ja kotid õigesse järjekorda ning külastasin seekordseid üsna keeruliseks tehtud vahetusalasid. Kuigi see ei ole minu õigus ega tegelikult ka minu asi teiste korraldatud võistlusi kritiseerida, siis seekord jäi ikka üsna mitu probleemi minu professionaalset kretinismi piinama. Et asi ei tunduks liigse norimisena, siis proovin neid veidigi lahata edasise ülevaate käigus.
 |
| T1 ja ka T2, millide eurode eest süsinikku... Foto: Küllo Linnupuu |
Hommik oli tavapärane - isupuudus ja kõhulahtisus, aga see kõik kaob enne starti. Viimased 10 minutit enne starti olid valusad, umbes 36 kraadi päikese käes ja mustas kalipsos ei ole eriti
cool värk! Aga miks ma läksin ujuma kalipsoga? Seepärast, et ilma kalipsota ei tohtinud kompressioonisääriseid jalas olla. Tule taevas appi nr 1!!! Kes kurat on selle idiootse reegli välja mõelnud??? Kuna veest välja tulles on ilmvõimatu neid sääriseid märja jala otsa tõmmata, siis otsustasin seekord kalipso kasuks. Ja siit tekkis minu esimene probleem või pigem siis puhas viga - enne kalipsoga esimest korda hooajal ujuma minekut tuleks seda veidigi harjutada, sest see kest on rusuv ja piirav. Mina aga panin esimest korda sel aastal selle naha selga -
smart decision of course!!! Enne esimest poid pidin mitu korda lisanahka kohendama ja endale sisendama, et 15 minuti pärast on jama läbi. Kui see mure sai murtud, hakkasid jamad viitstardiga, peale kolmandat poid lõid minu ees 50-meetrise frondina lupsu umbes 100 konnajalga, ehk siis eelmise laine kehvemad ujujad ja minna ei olnud kusagile. Tõmbasin siis paarkümmend meetrit ise ka konna ning siis juba läbimurdmise lootuse kaotanuna ründasin kroolides. Julmalt ja üle, sest tugevam ju võidab?!? Aga nii ei peaks ju tegelikult olema! Tule taevas appi nr 2! Tehke ikka viitstart, aga nii, et ujujad saaksid ujuda ja suplejad saaksid supelda, ilma et ujujad neist üle ja läbi ujuks! Ujumise aeg siis 17:01, ümmarguselt kaks minutit kehvem, kui tavaliselt.
 |
| Ise veel nii ei suuda, aga õnneks on mehi, kes ka nalja mõistavad teha... |
Vahetusalas toimetasin oma arust üsna kiiresti, proovisin uut lähenemist ehk siis üritasin kogu triatloni läbi teha ilma sokkideta. Sündmuste käigust etterutates võin raporteerida õnnestumisest. Kuna eelmise õhtu pessimismilaines olin otsustanud peale ujumist asja treeninguna võtta, siis alustasin rahulikult kerides, eesmärgiga esimese ringi lisapauna tõusudega oma reitele mitte haiget teha. Imestasin väga, kui Poslavitsa otsas näitas kell keskmiseks kiiruseks 26km/h, sest sinnamaani oli rada vist kogu aeg tõusnud. Esimese rattaringi kõige alumises pöördes näitas kell keskmiseks juba 34km/h, kusjuures ma ju ei pingutanud eriti, vaid sõitsin nö trennitempoga. Tagasi Pühaka poole tõustes hakkaski mulle tunduma, et äkki võiks trenni tegemise asemel siiski täiega panna. Tunne oli hea, kiirus korralik ja Kopenhaagenini ju veel 2 nädalat aega. Teise ringi alumises pöördes näitas kell keskmiseks juba 34,8 ja tunne oli ikka veel hea. Tagasi Pühaka poole minnes hakkasid aga tuju rikkuma tsiklikohtunikud. Eriti haige oli üks Sihva kandis patrullinud närvihaige vestikandja, kes lubas pidevalt terve nö "grupi" maha võtta, tekitades ise pidevalt olukordi, mis normaalselt eraldit sõitvaid osalejaid taas grupiks kokku tõid. Nagu näiteks sellesama kohtuniku sõnelemine "grupi" esimese mehega, kes jala sirgu lasknuna meid laskumisel kokku imes jne. Üritasin ka ise veidigi korda luua, et aeglasemad sõitjad ei sõidaks telgjoonel, vaid paremas ääres, aga selle töö tulemuseks oli hr Püvi poolt mulle näidatud kollane kaart "draftimise" eest. Vanasõna ikka ei valeta, ükski heategu ei jää karistamata............... See kollane
pissis ikka nii
offi, et lasin terve teise ringi lõpu demonstratiivselt labakäed patjadel, ega üritanudki enam võidu sõita. Korraks tekkis mõte ka maha tulla, aga kuna see kulgemine jättis mind üksi ja sain taas oma sõitu teha, mitte pidevalt jälgida, et ma kellelegi kogemata "tuulde" ei satuks, siis panin omas mahlas ikka edasi. Aga siinkohal oleks paslik kuulutada välja kolmas ja viimane "Tule taevas appi"! Kohtunikud! Üritage aru saada, et osalejad ei taha tahtlikult tuules sõita, aga kui ikka viitstardid viivad võrdsed sõitjad kokku, siis lihtsalt ei ole ruumi..... Kolmandal ringil sain kätte sõbra-konkurendi Kermo, kes oli hädas laenatud tilga-kiivriga, mis ei lasknud üldse õhku läbi ning tähendas kandjale ilmselt kuumarabandust. Kulgesime koos lõpuni, rattaaeg siis 2:53, keskmine 33,4km/h. Veidi sai ikka üle pandud, aga sellest juba järgmises lõigus.
 |
| Kui mina jooksma läksin, olid need vennad juba poseerimas.... |
Jooksma minnes juhtus sama,
mis kaks aastat tagasi. Kohe alguses lõi keegi kruvikad põlvede kohal reide ja hakkas neid keerutama. Proovisin kõndida, aga see oli palju hullem, kui jooksmine. Esimese tõusu peal sain suvaliste ergutajate käest pudeli Jaffaga, aga see solk mõjus hästi. Ja kohe nii hästi, et sain ikka korralikult liikuma, lausa 5:30 tempoga! Aedlinna tõus läks muidugi kõnniga ja Poslavitsa kah, aga sealt laskudes sain kätte Kermo, kes kurtis kurnatust. Ilmselt jõudis see kinnise kiivri kuumalaks tema jaoks kohale tõsise jooksuaegse kuvaldana. Jooksin Kermole kõrvale, laksasin talle sõbrakäe õlale ja küsisin, et: "Noh, kas enam ei jõua?" Jaatava vastuse peale kostsin, et: "Tra, siis ma kah enam ei jõua". Ja nii kulgesimegi viimased 4km koos lõpuni, lüües käega nii rajaäärsetele mölisejatele ja unustades, et paljude jaoks on tähtis lõpuaeg jne. Need viimased 4km olid üks mõnus minek, lihtsalt minek lõpuni, säästes ennast kahe nädala pärast Kopenhaageni IronMan'i jaoks. Jooksu aeg siis midagi 1:02, koguaeg 4:18:41. TEHTUD!
 |
| White men can't jump??? |
OK, tehtud küll, aga mida sellest kõigest arvata? Uskusin ja teadsin, et olen sihuke paras pasakott, aga et tegelikult oleks peaaegu oma Tristari isikliku teinud, seda küll ei osanud oodata. Ehk siis, kui ikka on pool aastat korralikku põhja laotud, ei vii ka kaks ja pool kuud ulaelu seda põhja minema. Vastupidi ilmselt ei saa, poole aasta ulaelu pealt juba 2,5 kuuga IronMan'i vormi ei saa. Ehk siis vaatamata vahepealsele kahe-ja-poole-kuulisele patustamisele olen käimas õiget teed..........vist?
