Veebipäeviku algseks eesmärgiks oli tutvustada teed raudmeheks saamiseni. Peale kolmekordseks Ironman'iks saamist kajastan siin oma erinevaid ettevõtmisi spordiradadel - kas siis ise osaledes või korraldades!
Vahel harva, kui miskit sita keema ajab, tõmban üles purje, et oma arvamus välja öelda!!!
Siin-seal ehk siis tuntud peldikuseinal on Heategeva 15. Pääsküla raba maratoniga seoses üllatavat kiibitsemist märgatud, ning ka mulle sellest teada antud. Kuna ma teatud põhjustel ei taha vastata peldikuseinal, siis vastan siin, omas keskkonnas. Need, kel piisavalt huvi, leiavad minu vastuse üles!
Pääsküla 15. Heategeva raba maratoni võitja Ranno Erala. Foto: Janek Oblikas
Oma tootemi(te) pime jälgimine ja ustav kaasakoogutamine on sel korral viinud imelike tõdemusteni. Neist äärmuslikumad on arvanud, et lisades tavapärase Pääsküla maratoni osalustasule 30% ning seda ülejäävat osa ära kinkinuna teen endast "suure heategija"? Üsna tüüpiline tänapäeva "tõejärgne mõtlemine", kus oma tõde kuulutatakse enne teise omaga põhjalikult, pigem isegi piisavalt tutvumata!
Pääsküla 15. raba maratoni start, esiplaanil oma 101. maratoni jooksev
Margo Siimumäe. Foto: Indra Tupp
Kui keegi viitsiks vähegi süveneda kasvõi seadusesse, siis ta avastaks, et sääraste heategevate rahakogumiste puhul ei jäägi kogujal muud üle, kui kogu laekunud osalustasu (100% osalustasudest) üle kanda eelnevalt välja valitud mittetulundusliku organisatsiooni kontole! Ei mingit lisandunud väärtuse ülekandmist või muud, sada prossa peab üle kandma!
Pääsküla 15. raba maratoni start, esiplaanil Kristjan Kongo. Foto: Indra Tupp
Millest tekib heategevus? See ei teki laekunud osalustasude ülekandmisest, vaid kogu selle kompoti kokkupanemisest, mille tulemina see võistlus toimub ning need osalustasud üle kantakse!
Ehk siis:
- korraldaja töö ega aeg ei ole tasustatud
- ajavõtja Urmas Paejärv (Antrotsenter) teeb oma tööd ja jagab oma ressurssi tasuta
- Auhinnapood OÜ annab tasuta auhinnad nelja distantsi esikolmikutele
- Saarefood annab tasuta oma tooteid lõpetaja paketti
- A. le Coq annab samuti tasuta tooteid sinna paketti
- Enervit varustab jooksu toidutelgi, stardikaare, topside ja spordijoogiga, lisaks lisab oma tooteid lõpetaja paketti
- Võhandu maraton annab kasutamiseks oma telke, gaasipuhureid ja balloone
- haanjamatkad.ee varustab jooksu korraldamist kõige muu vajalikuga, lisaks maksab kõik muud arved - vajaliku varustuse rent, rinnanumbrid, diplomid, TP-s pakutavad joogid-söögid, transport jne
Pääsküla 15. raba maratoni start, esiplaanil ei-tea-mitmendat maratoni
jooksev Ergo Meier. Foto: Indra Tupp
Ehk siis, osalejad kingivad heategevuseks oma osalustasu, korraldajad-toetajad-abilised oma aja ja vahendid! Nii sünnib 2018 eurot, mis kanti Nõmme KJK arvele!
Kunagi ammu tundus see vainamine lahe - ai oli hää ää panna! Kuna mägi pole vaatamata nõudmisele Muhamedi juurde tulnud ega ka Muhamed ise pole mäe mano läind, pole vist edasisel vaenamisel punkti! Las ta siis olla! Mina teen ikka oma, vaatamata koerte ja karavani mölale!
Seekord siis rekordsumma, üle 2K! Foto: Marie Elise Tupp
Järgmisel aastal teeme taas, sest on ju hää hääd teha!
Sest ajast peale olevat palju mett kerre voolanud, ütles karu!
Seepärast selgitaks uuemale lugejale, miks siin blogis on iga viimase nelja aasta novembris-detsembris ilmunud postitused imeliku nimega miskise sularaha lüpsmisest! Asi ei ole miskis muus, kui ühes isehakanud arvamusliidris, kes võttis mingi 4 aastat tagasi suu vett täis ja kuulutas avalikult, et mina, aka dr Holden, tegelen oma korraldatavate sündmuste osalejate puhtakujulise lüpsmisega, sundides neid nende oma raha eest läbima sadat kilomeetrit jalgsi või suuskadel!
Sümboolse tšeki annab üle SK Haanja Rattamaratonid juhatuse liige
Kea Kanger ja selle võtab vastu Nõmme KJK juhatuse liige Anu Vackermann.
Vbla tõesti, olen lüpsja, kapitalist, vereimeja, limukas, timukas jne! Sõltub vaatenurgast, aga igaks kuradima juhuks algatasin ma 3 aastat tagasi ühe protsessi, mis peaks minu "negatiivset imaagot" parendama, nimelt hakkasin tegelema heategevusega! Nüüdseks, kui oleme koos minu poolt korraldet sündmuste osalejate/korraldajate/teenusepakkujate abiga suutnud nelja sügisese Pääsküla raba maratoni korraldamise kaudu erinevate abivajajateni viia kokku üle 5000 euro, võin rahulolevalt öelda, et midagi on tehtud!!!
Eile avalikustas KTM (Klubi Tartu Maraton) pressiteate mõningatest uuendustest, mis ilmselt Eesti aegade kuulsaimat spordisündmust uuel aastal ees ootavad. Uuendused on IMHO igati positiivsed, sest need on enamuses ette võetud, tuginedes osalejate tagasisidele. Üks uuendus on tingitud ka nö moodsatest aegadest, sest iga normaalne spordisündmus pakub viimastel aastatel otseülekannet, tagamaks osalejate lähedastele või mingil põhjusel sündmusest kõrvalejääjatele võimalust toimuvaga kaasas olla ning omade ponnistusi jälgida. Minu korraldatud Haanja100 MTB on kolm viimast aastat otseülekannet (mis on ka hiljem youtube'i vahendusel järelvaadatav) enesestmõistetavalt pakkunud ning hea, et KTM on kah lõpuks sellele reele saanud. Aga ega suur elevant suudabki sõjaväelist käsklust "Ümberpöörd" täita umbes 27,5 korda aeglasemalt kui väike ja paindlik rebane...
Kellele elu küsimus, kellele poogen! Foto: Sulev Kraam
Ühele uuendusele aga oleks vaja lähemat tähelepanu pöörata, sest see mõjutavat teatud allikate sõnul lausa tuhandete inimeste elu ja eesmärke. Nimelt on Kelk ja Co-l plaanis eeloleval talvel toimuval Tartu Maratonil juurutada nn netoajavõttu, mis maakeeli tähendab seda, et osaleja aeg läheb käima hetkel, kui osaleja ületab stardijoone ning aeg läheb kinni siis, kui osaleja ületab finišijoone. Igati loogiline otsus, sest miks peaks nt viimasest grupist startijal aeg juba tiksuma, kui ta pole veel stardijoont ületanudki. Neli nädalat tagasi ületasin ma Valencia maratonil stardijoone ligi 13 minutit peale stardipauku, lõpetasin maratoni brutoajaga 5:06 ning protokolli läks aeg 4:53! Igati loogiline ju! Jah, loogiline on see ilmselt enamuse osalejate jaoks, kes lähevad maratonile osa saama suurest talvisest laulupeost, kelle jaoks ei ole eluliselt oluline, kas nad on selle peo lõpuprotokollis kohal 492, 501, 602 või hoopis 3512! Tuletagem või meelde dialoogi Eesti kultusfilmist "Vallatud kurvid":
- Miks nad niimoodi kihutavad?
- Sest
esimene saab auhinna!
- Mhm, materiaalne huvi, arusaadav! Aga miks need teised siis kihutavad?
Voldemar Panso ja Eve Kivi filmis "Vallatud kurvid".
Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Samas on meie hulgas inimesi, kelle jaoks on see uuendus 200% vastukarva. Kujutage endale ette seda frustratsiooni, kui olete pilt taskus suutnud 63km pikkuse suusamaratoni lõpukurvis sõita üle oma lähima konkurendi suusaninade ning tänu sellele üdini "sportlikule ja mehelikule" maneerile edestanud sedasama konkurenti finišijoonel terve suusapikkusega ning protokolli sirvides selgub, et see lõpukoridori "mehelik" ponnistus oli vaid Pyrrhose võit, sest seesama "konkurent" ületas stardijoone sinust kaks sekundit hiljem ning on tänu netoajavõtule lõpuprotokollis sinust hoopis sekundiga eespool! Kui see ajab sul sita keema, siis mine ravile, mitte aga mingisuguste "libadoktorite" mudaravile, vaid ikka sinna päälinna, hipodroomi kanti!
Vötta saab ka mönuga! Foto: Art Soonets aka Lobamokk
OK, jätaks emotsioonid ja läheks kuivade numbrite juurde. Tartu Maratoni stardijoone peaks esimene tuhat startijat, vähemasti minu mälu järgi, ületama umbes minuti jooksul alates selle koleda hümni avataktidest! Esimene tuhat lõpetajat laekub Elva lasketiiru 80 minuti jooksul, mis teeb keskmiselt 12,5 lõpetajat minutis. Vastavalt päälik Kelgu väidetele võib kohtade korrektsioon olla 5-10 protsenti, mis eelpooltoodud numbritele tuginedes on ilmselgelt üle pakutud. Kui minutis tuleb ca 12,5 lõpetajat, siis eksimusprotsent on 12,5/1000 ehk umbes 1,25%. OK, võitja ja peagrupp tulevad tagaajajatega võrreldes ilmselt veidi pikema vahega ning ka eelpool pakutud valem ei ole lõplik tõde, aga usun ise, et võimalik lõpukoha kõikumise protsent jääb igal juhul alla kolme ehk siis muretsemiseks ei ole põhjust!
Killuke Kubija Jõulumaratoni rajast.
Foto: Aare Huik
Pealegi, nagu üks Võrumaa ilmatark mulle juba oktoobri lõpus ütles - ega kaks sitta talve ilma kolmandata jää!!! Seetõttu pühendungi sel talvel enam jooksule, näiteks 27. detsembril korraldame koos sõpradega üsnagi eksklusiivse Jõulumaratoni ning 16. jaanuaril ootan kõiki fänne Pääsküla rappa, et kasvõi piskuga toetada meest, kes on Eesti maratoni ajaloo tarbeks teinud ära vaat et suurema töö, kui seda oli kunagine Augeiase tallide puhastamine Heraklese poolt! Täpsem info ikka kodukal haanja100.ee!
Käisin eile Eesti "mitteametlikus maratonipealinnas" Vändras maratoni jooksmas, selle aasta 12ndat, üldjärjestuses 34ndat. Aeg 4:48:30, koht mingi 30 või 40, keda see kotib! Ilma ilustavaid või siis vabandavaid fakte lisamata on eelnev kuiv jutt, lausa puhas statistika, aga kahjuks paljud "arvajad" teevad viimasel ajal just nende kuivade numbrite alusel ikka nii põhjapanevaid järeldusi, et anna olla! Hiljuti võttis just üks selline "arvaja" suu vett täis ja kuulutas kogu maailmale, et see, kes pole maratoni alla 3h jooksnud, ei ole tõeline mees! Kuna aga ta ise pole oma seetsinases elus ühtegi maratoni läbinud, leiutas ta oma kõva mehe status quo säilitamiseks nö lisaklausli, et maratoni asemel käib kahh näiteks 3 korda poolmaratoni läbimine alla 1h30min!?! See on umbes sama jabur väide, kui öelda, et 42195 meetri läbimise alla 3h asemel kärab sama hästi ka 100m jooksmine 100 korda alla 25 sekundi! Sest just sellist kiirust tuleks hoida, kui tahta maratoni ajaks joosta alla 3h! Aga too tolleks, too arvaja oma elus enam ei jookse, erinevalt minust, kel plaanis joosta veel sel aastal 3 maratoni, tuleval aastal 21 maratoni jne. Arvajad arvavad, jooksjad jooksevad - küll aeglaselt, aga siiski jooksevad. Ja just nimelt sellele, ehk siis säästvale maratoni jooksmisele, tahaksingi selle postituse pühendada!
Säästev maratoni läbimine, mõnede ütlejate kõnepruugis ka pehmojooks, on klassikalise - 42,195m pikkuse - distantsi läbimine säärase tempoga või siis sellisel kiirusel, et järgmise päeva hommikul üles tõustes ei peaks välja nägema nagu need kõvatajad seal ülaltoodud videos. Ehk siis, parafraseerides (loe: väänates) klassikuid: "Jookse maratoni nii, et järgmisel päeval ei oleks piinlikult valus endale asjatu valu tekitamise pärast!" (PS! Kes oskab esimesena öelda selle väänatud tsitaadi originaalautori nime, võidab koheselt tasuta stardikoha mõnele minu korraldatud maratonile!)
Eesti Forrest Gump aka Contra laupäevasel Vändra talvemaratonil.
Foto: Compressport Estonia
Kuidas siis ikka joosta nii, et poleks valus?
Esimese ja ilmselt kõige olulisema asjana soovitan unustada igasugused stardieelsed ajalised eesmärgid. Sest nagu igaüks teab, et iga päev ei ole pühapäev, on samamoodi ka meie kehadega, ehk siis meist keegi ei tea hommikul ärgates, kas oleme täna tipus või nullis. Aga just sellest sõltub enim maratoni lõpptulemus ning ilma oma hetkeseisundit täpsemalt teadmata toob kindla aja peale minek, täpsemalt siis jooksutempo eelnev paikapanek kaasa vältimatu haamri kilomeetritel 25-35! Mina hakkan ise ajalisi eesmärke paika sättima peale viie avakilomeetri läbimist, mille olen läbinud kindla, alla 145-se pulsiga. Tempo, mida suudan arendada ilma seda pulsipiiri ületamata, ongi minu selle päeva säästutempo, ehk siis just see kiirus, millega kulgeda lõpuni. Tavaliselt see ka õnnestub, tulemuseks negatiivne splitt, ehk siis maratoni teise poole läbimine avapoolikust kiiremini.
Teine, kolmas ja neljas asi maratonijärgse valu vältimiseks on kirjas igas maratoniõpikus - piisav treening, õige toitumine ning sobiv riietumine - ei hakka mina neid pidepunkte pikemalt üle seletama. Kui kellelgi on huvi täpsemalt teada saada, siis olen küsimustele avatud!
Eile Vändras. Foto: Jan Õiglane
Kui nüüd tagasi tulla selle eelpool soovitet tempovaliku juurde, siis erandjuhul see ei õnnestu ka minul, nagu näiteks hiljuti Ateenas või eile Vändras, kui pidin muude segavate faktorite tõttu algselt valitud algtempos hiljem korrektuure tegema ning ajaliselt alla andma, Ateenas lausa pool tundi, eile Vändras aga vaid 3 minutit. Ateena maratonil oli esimene 10km laudsile, aga siis hakkas raja profiil üles-alla käima nagu litsimaja lift ning polnud mingit mõtet ennast 26 kraadises palavuses rebestada, liiatigi kui maratonijärgne esmaspäev oli planeeritud linnaekskursiooniks ja Akropoli külastamiseks. Lasin mägisel osal tempo alla, lõpetasin Ateena Autentse (Athens Authentic) maratoni ajaga alla igasugust arvestust - 5h18min. See-eest aga kepslesin järgmisel päeval nagu noor talleke Akropolise mäele ning naersime koos teistega nende maratonituristide üle, kes oma kangeksjoostud jalgadega sugugi Akropolise arvukatest treppidest alla ei saanud!
Saad sa siis rahulikult omas tempos joosta....... (Ateena)
Eilse Vändra maratoni segavaks faktoriks oli sellele eelnenud ülimalt seiklusrikas nädalavahetus, mis kõigepealt ei lubanud mul täide viia algset plaani, ehk osaleda kahel järjestikusel päeval maratonil ning pärssis ka eilset sooritust. Pärssivaid tegureid oli tegelikult kaks - liigsöömine ja vähene uneaeg. Kui ikka laud on lookas kraamist, mida lihtsurelik korra aastas saab, ei saa ju suud lukku keerata, sisendades endale, et pühapäeval on vaja maratoni joosta. Ja kui ikka pidu, siis до упора, ehk siis magama sai üsna hilja/vara. Siinkohal viskaks välja ühe hea tarkusetera - kui kusagile võistlusele või trenni minek, siis otsige endale alati kaaslane, kes kohustab minema. Kui mul poleks pühapäeva hommikul kell 8:30 Erki värava taga oodanud, et koos minuga Vändrasse sõita, oleks ma julmalt teist külge keeranud ja edasi maganud. Poole hommikuni kestnud танцулька ja vaid 150 uneminutit olid selgelt vähe mõistlikuks maratoniks väljapuhkamiseks.
Issi, miks sa tapsid notsu ära.... :)
Aga minna tuli, sest esiteks ootas Erki ja teiseks oli ka endal vaja järjekordne maraton purki saada. Õnneks oli laupäevane lumine ja libedavõitu rada asendunud ilma lumeta libeda rajaga, kus siiski võis hästi otsides korralikku pidamist leida. Alustasin ülirahulikult, pulsi järgi ning peale 14km (2 ringi) läbimist ajaga 1:35 hakkas terendama lõpuaeg 4:45. Tunne oli hea, rada sulas ja jalgealune muutus kindlamaks. Ainsaks probleemiks oli pidevalt pommitav põis, intervalliks ring ja metsapeatus. Kuna polnud hommikul enne starti peale äratuskohvi tilkagi joonud, siis sai ainsaks põhjuseks olla eelmiste päevade ohjeldamatu õgimine ja joomine, mis siis nüüd raputamist tundes väljapääsu otsima asus. Teise kolmandiku läbisin lausa 1:34-ga, samas hakkasid ilmnema esimesed märgid, mis osutasid selgelt, et sama tempoga jätkaka ei ole mõistlik. Pidin eelnevate päevade kergemeelsuste tõttu järeleandmisi tegema ning üle minema säästurezhiimile, mis eile tähendas kilomeetri kohta sadat meetrit kiirkõndi. Kõnd viis pulsi alla ning lubas jooksuosa kiiremini teha, lausa nii, et tempo tõusis keskmiselt 10-15 sekundit kilomeetri kohta. Ehk siis, suutsin kilomeetri läbida kiirkõnni kaasabil kiiremini kui ainult joostes.
Milose "Venuse" koopia koos vaatepilti
segavate turistidega.... :)
Contra tuunis hiljuti ühte "kuulsat" tõelise mehe testi nö kvalifikatsioonipunktiga, mis lubas testi edasi lahendama vaid need, kes on läbinud 42,2km pikkuse maratoni üle saja kilosena. Kuna eile sai see asi minu poolt sooritatud, ootan Contralt nüüd järgmiseid juhiseid. Nali naljaks, aga tunduvalt lihtsam oleks joosta maratoni mingi 10 või lausa 20 kilo kergemana. Eile sai see totaalne ülekaal seal kusagil 39nda kilomeetri kandis minu kirstunaelaks ning viimase kolmandiku läbisin nibin-nabin alla 1:40, koguaeg siis 4:48:30! Asi seegi! Tehtud!
Marika Roopärg. Foto: Jan Õiglane
Ja tehtud nii, et kui täna oleks vaja olnud uuesti maratoni joosta, nagu esialgne masterplan tegelikult ette nägi, siis oleks sellega hakkama saanud. Kas küll 5 tunni sees, pole kindel. Ei ole hetkel nii heas vormis, nagu näiteks eelmisel pildil esitletud Marika, kes jooksis laupäeval 4:04:54 ja eile 3:58:01, kusjuures tema isiklik rekord on 3:55:18. Hämmastav stabiilsus, kas pole?
Me kõik tahame ja loodame, et tehes midagi head, kasvõi vaid lootes oma karmasaldot parandada, juhtub kohe varsti midagi ilusat, midagi sellist, mis näo naerule veab ja paneb endamisi ütlema a la: "Näedsa, ma ju ütlesin, et kiida küla üks kord, kiidab küla sind 9 korda vastu!" Või siis, olles varem näiteks liikluses kümme korda kedagi ummikurivi vahele lubanud, koged järsku, et sul on kogu aeg nö peatee ning kõik viipavad ja noogutavad kaasa, et anna minna, sõber!
Lahke või tänav juht..... Foto: rolesrelations.wordpress.com
Hääd lugejad, usun, et te andestate mulle, aga olen nüüdseks veendunud, et see eelnev jutt on puhas teooria, millel pole praktikaga essugi pistmist! Olen oma elus kümneid, isegi sadu kordi pidanud veenduma, et heategu on küll õilis asi, kuid selle kasum on olematu, pigem peaksime siinkohal rääkima kahjumist! Antud hetkel ma muidugi istun oma mätta ostas ja kõnelen enda eest! Loomulikult saab see isik, kellele konkreetne heategu tehakse, otsest kasu. On see siis rahaline, emotsionaalne või füüsiline, vahet pole. Kasu on kasu ning selle kasu otsene tekitaja omalt poolt siis loodab sellest tehtud heateost tulu tõusvat vastavalt siis kas omakasu-
- püüdlikult, ehk siis loodab sellest kasust otseselt midagi tagasi;
- püüdmatult, et vbla muutub sellest heateost ühiskond paremaks, ehk siis kasu saavad kõik.
Medal Heategeva Pääsküla raba maratoni lõpetajale! Foto: Enervit
Mina ja minu tehtud heateod on hetkel kõlkumas nende kahe variandi vahel, ehk siis ma küll loodan, et head tehes saame endale parema ühiskonna ja mölakaid jääb vähemaks, samas loodan ma ikka ja veel, et järsku kusagil kõrgel keegi vaatab ning ühel heal hetkel, kui ta otsustab nii või naa, siis on see otsus minu jaoks ikka positiivne, ehk siis olen ikka mäel...jee-jee....
Eelmisel aastal kogusime Heategeva Pääsküla raba maratoni raames 1116 eurot ning see sai üle kantud EKJL-ile ja sümboolne tšekk üle antud Eesti Maratonitiimi juhile Toomas Tarmile. Tähelepanelikud tegijad märkasid, et ka sel aastal oli sama plaanis.....aga siis ühel hetkel juhtus nii nagu öeldakse, et: "karma strikes back"! Eks asjaomased tea ise, kuis ja mis, aga muutsin oma otsust, ning selleaastane kokkukogutud 1350 eurot läheb hoopis Nõmme Spordiklubi kergejõustikunoortele, nendele, kelle vanemate rahakott ei lubaks neil muidu laagrisse minna!
Aasta aega tagasi.....olid ajad!
Aga miks ma sellest kirjutan? No ikka seepärast, et kaks päeva peale selleaastast suurimat heategu jäin haigevoodisse........ishiasega!!! Jah, te muidugi teate, see on ju see Joosep Tootsi haigus, aga te ei tea seda, mis asi see tegelikult on ja miks ta täisjõus mehe voodisse paneb! Tegelikult minu enda viga, sest ma polnud seda kokkukogutud summat veel Nõmme Spordiklubile üle (k)andnud.....kohe teen, vbla saan taas jalule...... :)
Hetkel valitseb õues vahest aasta kõige kehvem olukord, see vist ongi see paljukirutud sitt suusailm! Ehk siis rattaga sõita on ohtlik, rulle toksida ka ei saa, suusatamisest pole mõtet kõneldagi mitte, kui sa muidugi ei ole naaberrahva sõnavara laenates nn miesten mies, kes suusatab ka ilma lumeta. Ning kui sa juba kord oled looduse poolt tehtud selliseks, et sind näiteks nii sisehallid, trenažöörid kui ka ühe koha peal higipilve sees rattaväntamine öökima ajab, ei jäägi muud üle, kui jooksuga tegeleda. Liiatigi, kui Pääsküla raba on kodust vaid 600 meetri kaugusel! Liiatigi, kui sai endale paar hooaega tagasi soetatud ka kiilasjääl pidavad naeltossud! Liiatigi, kui selle aastanumbri sees on ees ootamas veel lausa 4 maratoni + 2 pikemat marš-brošokki!
James Healy ei vaja mingit testi tõestamaks, et ta on mees!!!
Viimases postituses käsitlesin põgusalt Ateena maratoni ajalugu, kuid oma kuulsusetust jooksust seal ei lausunud ma sõnakestki. Ja ega vist lausu ka nüüd, sest te ju teate ja olete seda ka ilmselt ise kogenud, et meie teele juhtub vahel just selline päev, mis võiks üldse olemata olla. Selline päev, kus ükski asi ei õnnestu, kõik ettevõetu läheb otseteed prügikasti või kehvemal juhul ümbertegemisele ehk siis nö täisnullpäev. Minul juhtus see päev olema sel aastal just nimelt 9. novembril seal kaugel Kreekamaal! Ja rohkem sellest ei räägi, shit happens, you know!
Tolsamal õhtul Ateenas oli aga kõik jälle hää!!! Foto: Jaanika Kindlam
Muidugi on palju parem kirjutada meeldivatest asjadest, kasvõi sellest, et sattusin hiljuti ühe huvitava võrdluse peale - vaid kuus aastat tagasi oli Eesti Vabariigi nö esindusmaratonil, mis toimus Tallinna Sügisjooksu raames, tervelt 87 lõpetajat. Läinud laupäeval oli Pääsküla rabas toimunud heategeval, kümnel ringil joostud, maratonil 72 lõpetajat. Sõber Soonets ütleks selle peale: "не сравни хуй с пальцсэм", aga just seda ma teen, sest kuue aastaga on toimunud spordiharrastajate teadvuses tõsine nihe - enam ei peeta 42,2km pikkust jooksu mingiks müstiliseks ettevõtmiseks, mida suudavad läbida ainult üksikud tegijad. Maraton on läinud massidesse, massid dressidesse ning evolutsioon jätkub. Isegi "heade mõtete linnas" on sellest aru saadud ja õiget maratoni, mitte seda kevadist sõnavääratust, võetakse uuest hooajast mitmikürituse loomuliku osana. Vaatamata sellele, et veel 3 või 4 aastat tagasi ütles Indrek Kelk mulle, et Eesti rahvas ei ole selleks valmis, et maraton neliku arvestusse selle 23,6km pikkuse jooksu asemel lisada. Nüüd on vist siis valmis?
Tegelt oleks see mulle hea väljakutse, aga...
Põhimõtted pole murdmiseks!!!
Veelgi parem on aga kirjutada sellest, et vaatamata miesten miehe kunagistele süüdistusele, et ma lüpsvat oma korraldatud spordisündmustel osalejaid, sundides neid ei tea mida tegema, kogusime juba teist aastat jutti raba maratoni korraldamise kaudu heategevaks otstarbeks üle 1000 euro. Läinud aastal sai 1114 euro suuruse toetuse Eesti Maratonitiim, sel aastal läheb kogutud 1335 eurot Nõmme Spordiklubile, toetama nende laste osalemist talvelaagris, kelle perede majanduslik olukord seda muidu ei luba.
Pässa start nr 4! Foto: Toomas Ellmann, Enervit.
Ja kuna mul endal jäi seoses reedel maha sadanud lumega ning ühes sellega suurenenud vastutusega enam kui saja osaleja ees oma maraton jooksmata, teen selle järele sellel laupäeval Pääskülas, start kell 10! Nagu kevadelgi, kui ise ei julgenud justnimelt vastutuse pärast starti minna! Kes tuleb kaasa? Kas või poolikut või mõnda ringi jooksma? Jooksen ülipehmo tempoga, ca 6:30 kilomeetri kohta! Sest pehmojooksuaeg on käes! Sest talve ei tule ja Tartu maraton jääb kahjuks taas ära!
Inimkonna areng käib juba kord sinusoidi mööda, kord on asi ikka puhta perses, teinekord ollakse jälle tipus. Just nii on ka siin hellenite maal Kreeekas. Kunagi tuhandeid aastaid tagasi oli siin tsivilisatsiooni häll ja hellenite ajal oldi sinusoidi tipus, siis ca 1500 aastaga kukuti taas sinna graafiku põhja. Korraks oli üks sähvatus üle-eelmise sajandi lõpus, kui Kreeka võõrustas esimesi kaasaaegseid olümpiamänge, aga peale seda hakati seal nö kommunismi ehitama ning eelmise sajandi kuuekümnendate kandis oldi taas sügavalt pasas.
2004 aasta olümpiaks ehitatud TAE KWON DO hall, mille aeda
on vist hiljuti "edukalt" remonditud! Ah jaa, siin oli maratoni EXPO!
Siis aga tuli euroliit ning avas rahakraanid ning senine mahajäänud agraarmaa süttis paarikümneaastaseks heleda leegiga põlemiseks, aga see leek kustus kahjuks viie aasta eest, jättes maha pettunud inimesed, kes ei saagi enam nt töökohal kätepesemise eest lisatasu, kelle 20 aastat tagasi surnud vanaema ei saagi enam pensioni või siis kelle onu ei teeni enam vedurijuhina kaks korda suuremat palka kui Brüsselisse valitud eurosaadik!
Sügisene saak on põllumehel igatahes salves. Pildike kesklinna pargist
Jah, siin Ateenas on seda masu ikka igal sammul näha, mahajäetud majad kesklinnas, tühjad kaubanduspinnad, sajad ja vbla ka tuhanded müügis olevad korterid ja nii edasi. Samas, pragamaatilisel eestlasel, kes on sajandeid võõrvõimu all kannatanud ning kes on ka seekord ilma võlakoormata viimasest majanduskriisist välja ujunud, on raske neile ülbikutele kaasa tunda, kes on aastaid nautinud laenuleiva värskust ja sellega kaasnevat piimajõgede ning pudrumägede voolu.
Teeme ära, sest viimane koristus oli siin vist
aastal 2004, enne kui OM-objekt vastu võeti!
Aga see selleks, ma tulin siia maratoni jooksma, mitte kurtma selle üle, et tänavad on räämas ja majad lagunevad. Ja ma jooksen homme maratoni vaatamata sellele, et kaugel kodumaal üks ennast vigaseks jooksnud arvamusliider arvab, et ma tegelen siin poosetamisega. Mis tegelikult ju ongi omaette tõsi, sest ma ei tule ju siia Kreekasse kusagile kiirteele 42,2km pikkust trenni tegema lihtsalt niisama - vaid ikka selleks, et tulemust kirja saada, uut maratoni purki saada! Sest selmet imetleda kauges minevikus joostud ühte aega, on palju rohkem elamusi pakkuv mitu korda aastas kogeda seda imelist tunnet, mis sind valdab peale järjekordse maratoni lõpetamist! Kes aga pole oma elus ühtegi maratoni lõpetanud, see ei tea ka, mida see tunne tegelikult tähendab!
Jah, just üle selle silla on homme finito!
Homme siis stardin kell 9 Marathoni väljalt ja jooksen (vist) mööda seda traditsioonilist trassi Ateenasse, et lõpetada oma 33-s maraton vist maailma kuulsaimal olümpiastaadionil. Kõlab ju piisavalt huvitava väljakutsena? Või pean siin kümneid kordi korrutama, et olin noores põlves kõva ujuja, kes ujus 100m alla minuti....keda kurat see kotib???
Ärge nüüd kohe arvake, et ma olen langenud numeroloogia küüsi, sest juba teist postitust järjest on pealkirjaks number - küll sõnadega kirjutatult, kuid ikkagi number. Kui eelmise, vaid ühe pildi ja selle kahesõnalise allkirjaga, postituse pealkirjaks oli rahanumber (summa, mille annetasid Pääsküla raba maratoni osalejad, korraldajad ja toetajad Toomas Tarmi juhitavale Eesti Maratonitiimile), siis seekordse postituse pealkirjaks on järjekorranumber - jah, just täna sain Vändras maha oma kahekümnenda 42,195 meetriga!!!
Sulev Kraam enne Poznani maraton starti??? :)
Oma esimese maratoni jooksin 2009. aasta kevadel Otepäält Tartusse ja pean seda oma senini kõige ebaõnnestunumaks jooksuks - alguse asi. Tänast, minu kahekümnendat - Mispo II Talvemaratoni, pean aga ilmselt pidama oma senini kõige õnnestunumaks jooksuks. Miks, sellest veidi hiljem, aga kas tõesti on nö algajal maratoonaril vaja läbi teha tervelt 20 maratoni selleks, et aru saada, mis see 42,195m endast tegelikult kujutab? Minu näitel ilmselt küll ja veel!!!
Täna läksin stardist minema pulsi järgi, eesmärgiga hoida seda vähemasti esimesed 10km seal 145 kandis. See õnnestus ilusasti, aga tempo oli nö tavaminu jaoks üle mõistuse kiire (selle pulsi jaoks siis) - tervelt selline 6:05-6:10 per/km. Kuna tunne oli hea, otsustasin samamoodi jätkata. Vaatamata ca 14km peal tabanud lumetormile ja tee libedaks muutumisele suutsin paarilöögilise pulsitõusu hinnaga algtempot hoida ning seda kuni mingi 30-nda kilomeetrini välja. Siis hakkas korraks jalgades tunda andma, et juba on 3 tundi joostud, aga ma ei lasknud end sellest infost häirida, liiatigi võis see olla puhas desinformatsioon. 35-nda kilomeetri peal tempo säilis, pulss tõusis, aga kusagilt ei pitsitanud. Selsamal kilomeetril jõudsin järele, jooksin veidi koos ja siis läksin mööda täna üsna kiiresti alustanud Eesti aasta matkajast Villu Zirnaskist. Enne viimasele ringile minekut hakkasin ka oodatavale lõpuajale tähelepanu pöörama ning sai täheldatud, et alla 4 tunni ja 20 minuti jõudmiseks pean oma senist, sinna 27 minuti peale jäävat, ringiaega veidi kärpima, ehk siis suutma maratoni viimasel ringil joosta kiiremini, kui varasematel ringidel. Algaja maratoonari jaoks ilmselt ületamatu ülesanne, aga minu jaoks nüüd juba pisss-ohv-keik!!! Nii jooksingi viimase ringi iga kilomeetri 10 sekki kiiremini kui eelmise.
Tänased ringiajad:
1. 40:49 (see oli pikem ring)
2. 27:03
3. 27:09
4. 27:42 (hakkasin toituma banaaniga, neelamine võtab aega)
5. 27:37
6. 27:23
7. 27:30
8. 27:33
9. 25:02
Nende ülaltoodud, samasse auku jäävate, ringiaegadega kõlbaks vist juba vabalt mõne suurema maratoni tempomeistriks, sest nii ühtlast tempot pole ma varem hoida suutnud. Lõpuaeg oli täna 4:17:46, negative split ca 20-30 sekundit ning peale lõpetamist Vändra meeste poolt pakutud bussisauna ja kümblustünni vähemalt minul igasugu tavalised maratonijärgsed kehalised komplikatsioonid puuduvad. Perfektne maraton? Tänased tulemused!
Monte Carlo kasiino ees vähem kui kuu aega tagasi.
Kes pakub ära tumerohelise sõiduki margi?
NB! OFF-TOPIC: Aga kuna ma olen niiiii kuradi laisk, et ei viitsi tavaliselt päevateemadel sõna võtta (loe: pastakast välja karanud probleemist tervet postitust välja imeda), siis üritan vähemasti mõned sisemusse kogunenud karjed avalikku ruumi paisata ürituspõhjusliku postituse lisana - asi seegi?
Viimasel ajal on siin-seal (loe: Eesti enamtsiteeritud ja enimvigastatud harrastussportlas-blogija jututoas) hakanud kõlama sõnavõtud teemadel et, ah parem tsiteerin otse autorit: "Või kui, siis seda, et rahvaspordiürituste korraldajad on puhta sassis
(väljend "Naabriplika" noorelt parmult bussipeatuses). Mis liig, see
liig. Me oleme jõudmas faasi, kus rahvaspordiürituste rohkus hakkab
varsti inimestele juba tervist lõhkuvalt mõjuma. See teema tuleb ka üles
tõsta." Vastan sellele idiootsusele nii: "Mis kuradi pärast on meie maaletoojad ja jaemüüjad toppinud kogu meie kaupluste alkoholiosakonna täis erinevaid napse. Me oleme jõudmas faasi, kus erinevate markide rohkus hakkab
varsti inimestele juba tervist lõhkuvalt mõjuma. Vanasti oli lihtne - olid Ekstra viin, Vana Tallinn, Agdam'i vein ja Žiguli õlu. See teema tuleb ka üles tõsta.
Alustan täna mittetavapäraselt, ehk siis ei selgita kohe esimeses postituse lõigus lahti pealkirja, vaid teen seda hoopis postituse lõpus. Ja seda mitte teie kontrollimiseks, et kas te ikka minu jutu lõpuni loete, vaid ikka selleks, et nii lihtsalt kukkus täna välja! Aga tänane postitus peaks tegelikult kandma pealkirja: "Pääsküla raba maraton" ning just sellest ma tahangi teile rääkida.
"I love it when a plan comes together", tavatses öelda
A-Tiimi pealik Hannibal Smith peale seda, kui ettevõetud asi oli
korda aetud. Sellest kuulsast ütelusest on mul lihtne paralleeli tõmmata
ühte musta autosse, mis sõitis 11. oktoobril Tallinnast Poznanisse
ning mille pardal oli just parajasti 4 meest. Olin koos Eesti
maratoni "grand old man" Rein Pärna, kohe-kohe oma sajanda
maratonini jõudva Peeter Kirpu ning Lauri Valdmaaga sõitmas Poznani
maratoni jooksma, kui jutu käigus tekkis mõte ka novembrikuus
kodumaal maratoni joosta. Peale väikeseid vaidlusi maratoni
toimumiskoha üle (variantideks olid ka Harku mets või Stromka kant)
jäi sõelale Pääsküla raba. Peamisteks Pääsküla poolt peale jäänud argumentideks olid liiklusevabad rajad, võimaliku lume tuleku puhul suusatajate pahameele puudumine ning minu oma kodu lähedus (ca 2km võistluskeskuseni)!!!
Kõik on stardiks valmis - TP, liiderrattur ja osalejad!
Tehtud-mõeldud, aga tegelikult astusin selle Pääsküla maratoni korraldusega enda jaoks üsna tundmatusse vette, sest kuigi ma olen nüüdseks juba 15 aastat erinevaid sportlikke mõõduvõtte korraldanud, siis senini on need kõik jäänud (ühe erandiga) sinna Võrumaale, kus on mu sünnikodu ja kus ma kohaliku inimesena tean paljusid inimesi ning takkapihta oskan kõnelda ka nende keelt!!! Siin, suures linnas, asja ette võttes asusin esmalt uurima, kas siin on mingid omad seadused või nõuded, mis reglementeerivad spordiürituste korraldamist. Tegelikkuses midagi väga uut ei olnud, ainsaks imelikuks asjaks oli nõue ise füüsiliselt linnavalitsusse ürituse korraldamise loa järele minemine...
Stardini on jäänud umbes-täpselt poolteist minutit...
Load käes, läks orgunn lahti. Esialgsest novaatorlikust plaanist liita kokku korraldamise kulud ning neid siis osalejate arvuga jagades saada teada iga osaleja personaalne osavõtutasu suurus, sündis aja käigus hoopistükkis projekt toetada kogu osavõtutasu ulatuses Eesti Maratonitiimi jooksjaid. Heategevusliku idee ettesöötmine võimalikele koostööpartneritele äratas neiski heategevusiha ning praktiliselt kõik maratoni korraldamiseks vajalikud kulutused (ajavõtt, kommentaar, võimendus, auhinnad, toitlustamine, varustus) tehti erinevate teenuspakkujate poolt nö püha ürituse toimumise heaks ära puhta ilma eest ehk tasuta!!! Iga esialgu plaanitud ca 20-30 osalejale lisandunud osaleja kasvatas Maratonitiimile minevat rahasummat ning sundis ühe rohkem pingutama, et kavandatud üritus ikka oma pagunid välja kannaks!!!
Start on antud...
Eile, laupäeval kell 10:00, oli kõik valmis ning 67 osalejat võisid asuda kümmet ringi mõõtma. Tegelikult on hea vahete-vahel ka ringidel maratoni joosta, sest nii on jooksjal jooksu ajal üsna selge ülevaade sellest, mis rajal toimub. Kes on liidrid, kui kiiresti nad liiguvad, kui sobiv on minu tempo nendega võrreldes jne. Enda jooksust rääkides on paslik mainida, et jooksin samaväärselt liidritega ühtlases tempos, mis tähendas seda, et enne iga teise ringi lõppu läksid liidrid minust ringiga mööda. Ehk siis 2=3, aga just selline oli eile minu tempo, mis tähendas lõpuaega sinna 4:40 kanti.
Võitja finiš - Villu Eller, aeg 3:03:18
Nüüd, juba takkajärgi, võin öelda, et kuigi negative split ei kukkunud seekord välja, oli see Pääsküla ilmselt minu 20-st tehtud maratonist kõige ühtlasema tempoga joostud jooks - toon siia väite näitlikustamiseks 4,228km pikkuste ringide ajad:
1. 27:25
2. 27:48
3. 27:31
4. 27:34
5. 27:44
6. 27:46
7. 27:39
8. 28:14
9. 28:42
10. 28:59
Tundsin ise ka, et kaheksandal ringil toimus väike kangestumine, aga see võis olla tingitud sellest, et nii eelmisel päeval kui ka maratoni hommikul sai veidi rabeletud korraldamise kallal.... Õnneks sattusin algusest peale jooksma ühte kvartetti, kellega läbisime koos poolmaratoni 2:18:03 vaheajaga, peale seda otsustasid kaks kvarteti meesliiget maha jääda ning mina jätkasin jooksu koos oma viiendat maratoni jooksnud Liina Volmersoniga. Kusagil 9-ndal ringil poetas Liina mokaotsast, et ta pole veel ühtegi maratoni nö 100% joostes läbi teinud. Ning kuna mul endalgi sai viimane nö jooksumaraton läbitud tervelt 6 maratoni tagasi selle aasta jaanuaris, siis olid need Liina sõnad piisavaks põhjuseks kannatamiseks. Mina sudisin teda ning tema kontrollis mind! Kogemus maksab, 20 nüüdseks minu poolt läbitud maratoni on piisav pagas õigel hetkel õige tempo valimiseks ning lõpuni kestmiseks. Seekord tuli siis lõpuajaks 4:39:26!
Meelis Atoneni nn 4:00 grupp, liduvad nii krresti, et ei jää pildilegi..
Aga nüüd sellest, miks on selle postituse pealkirjaks üks tuntud vanasõna, aga ebaharilikus vormingus? Eile õhtul, naastes koju ühelt läinud aasta omalaadseimalt spordiürituselt, mille ma üsna ootamatult ise ellu kutsusin, läbi viisin ning kus ma takkapihta ka ise osalesin, sattusin interneti avarustest lugema, et mitte Pääsküla raba maraton, mille raames koguti heategevalt üle 1000 euro Eesti Maratonitiimi toetuseks, pole mitte selle nädala tegija Eesti spordimaastikul, vaid selleks on hoopis üks teine oluline uudis!!!
Eks ilu ole vaataja silmades.................................................................................
Fotod: 1 - internet, 2-5 Andrei Doronin, 6 - Kristjan Indus Tänud Pääsküla raba maratoni toetajatele ja abilistele: Nelson Timing - Vahur Leemets Riho Järvelainen Stamina Meelis Atonen André Abner Eesti Pagar Auhinnapood.ee Kaitseliit Marika Lilienthal Margus Tinno Andrei Doronin Erik Raitviir Harry Seinberg Jüri Kanger
Kuna viimasel ajal on ühe tuntud tuulelipu jututoas aeg-ajalt üles kerkinud mõttetu tähemärkide raiskamine teemadel doktor ja Holden, siis tahaks veidi asjasse selgust tuua! Ja alustaks Agu Sihvka kombel sellest, et kunagi üle kahekümne aasta tagasi sai ülikooli ajal Nõmmel Männiku kandis erakas elades üsna palju raamatuid neelatud. Üks neist oli muidugi "Kuristik rukkis" ja kuigi mul polnud tollal mingit tahtmist või vajadustki ennast mingil moel selle raamatu peategelasega samastada, jäi selle Holden Caulfield'i eesnimi kuidagi minu ajusoppi pidama. Ja vist aastal 1995, kui oli vaja oma tollasele ettevõttele välja mõelda mingi nimi, tuli mälusopist sähvatus ja AS Holden oligi sündinud. Firmale sai tehtud ka oma domeen holden.ee ja nii ta läks.
Kunagi 2004, kui ma liitusin tuntud Eesti rattafoorumi veloclubbers.ee-ga, oli seal kombeks kasutada varju- või hüüdnimesid. Nii sai "holden" minu kasutajanimeks nii selles kui ka veel mitmes muus foorumis. Kunagi peale esimest Haanja100-t mõtles keegi (kui teaks kes, maksaks talle autoritasu) välja Eesti raskeima rattamaratoni slogani "Ainult hulludele". Sealt edasi nimetasid osad Haanja100 osalejad ennast hulludeks ja mind, kui Haanja100 korraldajate pundi nö kõige avalikumat tegelast, hakati kutsuma hulluarstiks või siis fooruminime kaasates doktor Holdeniks.
See oli nüüd selle aliase nö ajalugu. Kui ma kuus aastat tagasi hakkasin tegema esimesi arglikke katsetusi oma spordiradadel läbielatut kirja panna, sai selle jaoks loodud blogi ehk veebipäevik ning panin kuidagi automaatselt blogi pealkirjaks Holdeni blogi. Ühel hetkel aga läks see blogisüsteem Google'i alla ja siis oli vaja endale luua mingi kasutajanimi. Kuna "Holden" oli juba hõivatud, aga "dr Holden" oli vaba, läks see "dr" sinna aliase ette. Ja oli ta seal rahulikult mitu-mitu aastat kuni selle hetkeni, kui "Eesti vaieldamatult tsiteerituim spordiblogija" võttis asja-eest-teist-taga kätte ja hakkas oma blogis võõras keeles mind laimama. Minu nõude peale oma esitatud lausvale ümber lükata ja minu ees vabandada, hakkas tuulelipp Julk-Jüri kombel ühe jala pealt teisele hüppama, aga "Lible tegi, Lible tegi" asemel on ta juba kümmekond päeva selle doktori kallal irisenud ja seda pidevalt ette heitnud. Kõik on ju õige, igas demagoogia aabitsas on kirjas, et probleemi tekkimise korral juhi tuli probleemilt kõrvale ja hakka pseudoprobleemidega tegelema. Sest äkki lugejad unustavad probleemi ära ja leiavad endale uue pekstava?
Olid ajad! Rohkem ma selle postituse juurde pilte ei pane, sest teema
on piisavalt tõsine, et seda värviliste piltidega rikkuda....
Foto: Sulev Kraam alias "sull".
Mis ma nüüd siis teen? Nii kui proovisin korrakski oma kasutajanime muuta, sain ühelt krooniliselt haigelt kohe ähvarduse, et enam ta ravile ei tule. Kui me näiteks räägime telefonitsi tuntud doktor Leho Ripsiga, siis olenevalt sellest, kes kellele helistab, ütleb kõne vastuvõtja alati tervituseks: "Tere, doktor"! Üleeile Viljandis Mulgi rattamaratoni väisates (ei osalenud) tervitasid mitmed inimesed mind sõnadega: Tere, doktor"! Ma ei ole mitte kunagi kasutanud seda teaduskraadile viitavat lisandit oma pärisnime juures, sest "doktor Ivar" või "doktor Ain-Ivar Tupp" kõlaks minu jaoks pühaduseteotusena. Meil on juba Schibstedi kontserni kuuluvas Kanal 2-s tohter Olaf (hr Suuder olevat oma sõnul kunagi haiglas töötanud) ja Raadio2-s on doktor Koit (Raudsepp). Lisaks on olemas üks eestlannaga abielus olev britist dj Rhytm Doctor.
Oma aliase juures aga võtan seda doktorit kui omadussõna, nagu "vinge" või "lahe" vms. See "holden" on minu alias ja see "doktor" on omadussõna! Aga jah, kahjuks peab sellest arusaamiseks mõnel minu ülipikal üritusel osalema....
Nüüd aga palun oma lugejate abi väikese gallupi korraldamiseks - pange kasvõi siia kommentaariumisse kirja, kas te pooldate või eitate minu Google'i kasutajanime "dr Holden" kasutamist minu poolt. Luban, et vastavalt gallupi tulemustele võtan kasutusele vajalikud meetmed!
PS! Hää(d) lugeja(d), kes postitab(vad) tollele peldikuseinale minu blogist tsitaate või tõstavad esile mõnda minu siin blogis kajastatud või endomondos nähtud sportlikku tegevust, PALUN ÄRGE ENAM SEDA TEHKE! Mul on häbi oma nime (loe: aliast) peldikuseinal lugeda!!!
Täna sai tehtud enda jaoks ajalugu ja käidud Eestimaa pinnal maikuus suusatamas! Ja see ei toimunud mingil varjulises kohas oleval lumelaigul, vaid ikka kokku ca 2,5km pikkusel rajal, mida katkestasid mõned üksikud paarimeetrised lumevabad kohad. Ühes kohas oli see must maa ka umbes 30m pikkune, nagu järgnevalt videolt näha saab:
Tänase sõidu esimesed sammud olid veidi kobad, aga paari kilomeetri järel sai tunde kätte ja vaatamata üsna mustale lumele, kohatisele jääle või pehmele-lörtsisele lumele ma tõeliselt nautisin suusatamist. Miks küll, peale üle 1400km suuskadel läbimist talve jooksul? Usun, et ainsaks põhjuseks oli tänane ilm, sooja ligi 14 kraadi, päike paistis. Saaks nii terve talve suusatada....
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, kuigi esimesel mail suusatamine vääriks ju tegelikult eraldi postitust. Tänase jutu pealkiri on "Negative split" ja siin tahan anda vist juba kogenud maratoonarina (13 läbitud maratoni seljataga) veidi nõu jooksuhuvilistele, kellel seisab peagi ees üks jooks, mis miskipärast kannab maratoni nime. "Negative split" inglisekeelse terminina tähendab maratonijooksjate jaoks olukorda, kui jooksja suudab maratoni teise poole (21,1km) läbida kiiremini kui esimese poole. Ma ei ole ise kokku lugenud, mitmel korral 13-nest on see mul endal õnnestunud, aga vähemasti esimesel maratonil see kohe kindlasti nii ei läinud. Alustasin toona, kaugel 2009 aastal, Otepää-Tartu maratoni ikka enda jaoks sildu põletava tempoga ja läbisin esimese poole täpselt 2 tunniga. Kuna koguaeg oli siis midagi 4:24, võite ise arvestada, kui positiivseks see splitt läks.
Oma esimese finišis Tartus kevadel 2009!
Oma teisel maratonil, 2010 aasta detsembris, jooksin kogu distantsi sama tempoga, aga tõusva pulsiga. Kuigi tol korral täpset rajamärgistust poolmaratoni läbimise kohta ei olnud, siis nö tunnetusele toetudes usun, et suutsin teha negatiivse spliti, sest viimasel kolmel kilomeetril oli üsna kerge sammu kõrgemaks tõsta ja kiirendama hakata. Ja just see ongi teise poole kiiremini jooksmise üks suurimaid boonuseid - sina liigud edasi, aga teised liiguvad sulle selg ees vastu. Parima emotsiooni neg-spliti tegemisest sain mullu sügisel Tartu Linnamaratonil, kui suutsin viimasel seitsmel kilomeetril viia seni joostud ca 6:10 tempo umbes 5:50 peale ja seljad hakkasid vastu tulema. Tagatipuks suutsin joostes üles saada isegi Toomemäest, mis "ebakindlate ajakirjanduslike allikate" info põhjal isegi esikümne mehi kõndima sundis.
Toomemäest joostes üles, foto Leho Rips.
Loodan, et saite nüüdseks pihta, mida see võõrkeelne termin tähendab. Aga kuidas seda teha, kuidas valida alustamiseks just see õige tempo. Siinkohal olen ise palju abi saanud ühest netikalkulaatorist, millesse saab sisestada oma baasandmed ning mis annab üsna täpse info nii pulsi kui tempo kohta eesmärgiks seatud aja väljajooksmiseks. Ja teiseks tuleb endale jooksu jaoks ette seatud joonest ka kinni pidada, kuigi see on stardist minema tormavate konkurentide-kaasjooksjate marulise algtempo tõttu üks üsna raske tegevus. Suurtel maratonidel (SEB Tallinn, Tartu Linna) on olemas tempomeistrid, kes üldjuhul viivad oma grupi finišisse negatiivse splitiga, ehk siis jooksevad ühtlaselt, samas ka selgitavad jooksu ajal, palju ja mida juua-süüa jne. Esimest korda maratoni jooksjale soovitan sajaprotsendiliselt mõnda sellisesse gruppi võtta, sest sealt saadav kogemus on üsna hinnaline, kuna see säästab teie jalgu ka tulevikus.
Aasta 2009, kihlveo tõttu 2 ringi ümber Viljandi
järve, aeg 1:56:25. Tehke järgi või ostke ära!
Kuigi selle 12. mail toimuva jooksu osalejad sellest kalkulaatorist küll otsest abi ei saa, sest sellise distantsiga maratone rohkem maailmas ei joosta, siis saate selle kalkulaatori toel ju endale nö skeemi ette joonistada. Uskuge mind, viimast kaheksat kilomeetrit ainult 10 sekki kilomeetri kohta kiiremini joostes kui esimesi kilte, nopite te hulgaliselt taaruvaid tegelasi, kes on Otepääl sillad põlema pannud ja enne Elvat surevad. Oma viimasel Otepää-Elva jooksul sain just enne Elva jõge (seal, kus 10km jooks pikemale rajale sisse tuleb) oma elu magusaima skalbi. Margus, mäletad? Kuna olen enda jaoks paika pannud põhimõtte, et ma ei osale ühelgi maratonil, mis on alla 42,2km pikk, siis kahjuks ma Otepäält Elvasse jooksma tulla ei saa. Ja Nelik jääb kah selle pärast tegemata. Kelk, auuuu!
On küll elamus, aga mitte see 23-kilomeetrine libamaraton....
Ise aga lähen laupäeval Vändrasse, mitte saelaudade järele ega karuga kohtuma, vaid omaaegse Nõukogude Liidu kõige populaarsema maratoni reinkarnatsioonile kaasa elama ja õiget, 42,2km pikkust, maratoni jooksma!
Vana musta-mulla suusk sai nagu aru, et hooaja viimane sõit...
Mõned näited negative splittidest tänasel Viljandi jooksul:
1. Heiki Pruul
2. Kermo Tsäro, vaheajapunktis aeg 25:00, koht 1228, finiš 59:23, koht 884, 344 skalpi!!!
Kui ühel hetkel satuks mulle kätte kuldkalake või mõni pudelist pääsenud džinn ja teeks mulle ettepaneku, et ta annaks mulle perfektse inglise keele oskuse, vastutasuks aga võtaks minult ära selle julguse, tahtmise ja pealehakkamise, millele toetudes olen nii mina kui veel tuhanded inimesed suutnud näiteks läbida Eesti ühe raskeima sportliku ettevõtmise - Võhandu maratoni, siis saadaks sellise vahetuskauba pakkuja koheselt sinna, kus on pime ja haiseb ka veel takkapihta.
Võhandu maratoni paadiparkla läinud laupäeva varahommikul.
Foto Maire Meeling.
Sest milleks mulle see oskus võõras keeles peeneid sõnu ritta seada, kui olen seni oma Fr.R. Kreutzwaldi nimelise Võru I Keskkooli inglise keele eriklassist pärit keeleoskusega elus hakkama saanud, suudan selles keeles vigadeta nii rääkida kui ka kirjutada. Ja lisaks inglise- ja oma emakeelele suhtlen vabalt ja kirjutan veel kahes "kohalikus" keeles.
Kanuud stardi ootel, foto Maire Meeling.
Oma tänases paskvillis aga kirjutab Eesti vaieldamatult tsiteerituim spordiblogi pidaja, et kuigi mina olen inglise keele koha pealt temast ilmselt kehvem mees, siis vähemasti ühes teises asjas olen ma temast osavam. Priit Pullerits ütleb minu kohta nii: "But, of course, he is more skilled in many other things than me, like
milking cash out of ordinary folks by urging them to ski or run 100 km –
definitely a remarkable achievement".
Siin aga läheb asi kurjaks. Nimelt olen ma senipeetud nelja Haanja Suusa100 ja kolme Haanja Jala100 puhul alati igale üritusele suurusjärgus 100-200 eurot omast taskust või siis õigemini suuremate ürituste ülejäägi arvelt juurde pannud, sest muidu lihtsalt ei tule välja. Kokku olen seitsmele üritusele kokku peale maksnud ca 1000 eurot, täpsemaid numbreid ei viitsi hetkel raamatupidamise aruannetest taga ajada.
Kõik Suusa- ja Jala100-d läbinud Tõnu Hendrikson oma sõidu-
riistaga Võhandu maratoni stardis. Foto Maire Meeling.
Nüüd muidugi tekib õigustatud küsimus, miks ma seda teen, miks ma mängin filantroopi? Ilmselt seetõttu, et nii mõnusat ja vahetut õhkkonda ning meeldivaid osalejaid mujal ei ole. Ei ole seda stardikohtadega slikerdamist, stardikoridoris trügimist, rajal üle kaassõitja suusaninade sõitmist ega kõike seda muud, mis käib kaasas kasvõi Tartu Maratoni või muude suurüritustega. Selle fiilingu kogemine on väärt pealemaksmist ja kavatsen seda ka edaspidi teha. Ja seda niikaua, kui kasvõi veidi rohkem osalejaid tuleks ja üritusega nulli saaks.
Vahepeal juhtub ka nii!, foto Maire Meeling
Lugupeetud ajakirjanik aga tulistab ilma fakte kontrollimata puusalt, valetades oma lugejatele näkku, kujutades mind õnnetute osalejate lüpsjana. Eelpool toodud võõrkeelse lause puhul on tegu puhtakujulise laimuga ja siinkohal ootan avalikku vabandamist.
