laupäev, 17. veebruar 2018

82-84, kolm maratoni ühe nädalaga!

Vanemad lugejad mäletavad nõukaaegset "soovitust", et ära kunagi osta toodet, mis on tehtud viisaastaku viimase aasta viimase kvartali viimase kuu viimase dekaadi viimasel tööpäeval! Sest see toode on tehtud kiirustades, täitmaks arutut plaani ning selle toote kvaliteet on alla igasugust arvestust, igatahes kvaliteedimärki see küll kanda ei tohiks...
Käsi laiutav ilma peata venelane? Ehk siis "знак качества CCCP"....
Umbes säärane mõte käis läbi pea küll, kui täpsemalt endale ette säetud kalendrisse vaatasin ning avastasin sealt, et 3 maratoni tuleb läbida nädalaga ehk seitsme päeva jooksul! Et siis veidi nagu hullumeelne plaan, aga samas teostatav, sest olen ju nt aasta 2015 detsembris jooksnud Vändras lausa 3 päevaga 3 maratoni?!? Aga need olid nood ajad, praegu on praegu, hetkel ei ole ma alla 90 kilo kaaluv, just Bresti kaudu Pariisist tulnud hüperrattur, kelle jaoks 3 maratoni nohu oleks. Hetke seisu on tegelikult häbi avaldadagi, aga samas on positiivne see, et esimest korda viimase aasta jooksul on peale neid kolme maratoni seierid seal kahekohalise peal, asi seegi!
Ma väga loodan sääraseid numbreid enam mitte näha...
10.02, Uuesalu, 2. MK maraton
Kuna teine MK toimus laupäeval, oli stardis lausa 7 jooksjat, lisaks oli olemas suppoort-tiim, kes hoolitses raja keskosas joogipoolise ning kohalike elanikega suhtlemise eest. Alustasin optimistlikult, nädalatagusele 5:03-le mõeldes ning kuni poolikuni oli asi okoo. Aga siis hakkas sealt ja sealt kiskuma ning valutama ning tõmbasin tempot alla. Tegelikult oleksin pidanud seda varem tegema, juba kahe ringi ehk 14km pealt, aga tegu oli tehtud ning viimased kaks ringi oli paras kannatus. Viimasel ringil oli ainus kannustus Rein Pärna eest pagemine, sest vana tuli hirmsa hooga lähemale. Lõpuaeg siis 5:15, tervelt kaksteist minutit aeglasemalt kui 8 päeva varem ning lisaks oli ka keha tunduvalt valusam kui peale eelmises postituses kajastet maratoni. Ilmselt taaskordne tõestus, et päevad pole vennad...
Reinu finiš Uuesalus, hinge ja keha harmoonia?
14.02, Vaela, 3. MK maraton
 Sõbrapäeval oli sõpru alles jäänud kolm - MK, Ergo ja mina. Startisin taas liiga kiiresti, tegelikult peaks juba ju nende mitmekümnete joostud maratonidega oma keha nüansse tabama ja suutma leida see õige alguskiirus? Aga ei, nii kui teele minnakse, ununeb kõik, silme ees on vaid rohelised murulibled nagu kevadisel vasikal karjalaskepäeval ning seekord oli juba kolmandiku ehk 14km peal selge, et karm lõpp on ees ootamas. Kuigi ma ajasin kogu süü selle 4 päeva varem toimunud maratoni kaela, ei kergendanud see minu piinu eelviimasel ringil, just siis sai kaaslastel maraton tehtud ja nad lahkusid, jättes mind mõõtma viimast ringi. Panin selleks viimaseks ringiks selga kuivad riided juhuks, kui päris seisma tuleb jääda, aga õnneks sain 5:28-ga järjekordse tehtud. Valus oli, aga veel valusam oli mõelda, et järgmine on juba ülehomme ehk stardini on jäänud 42,5 tundi!!!
Iseteeninduslik TP Vaela raja keskosas Hansaplanti kandis...
16.02, Männiku, 4. MK maraton
Tegelikult jäi uue stardini veel vähem aega, sest teatud põhjustel panime eile taas vaid kolmekesi ajama juba kell 8:53, aga see päev oli hoopis teisest puust! Vaatamata nö viisaastaku viimasele päevale oli mul karm plaan ees - lõigutrenn. Lahtiseletatult plaanisin joosta 42x600m lõike tempoga 6:00, intervalliks 400m kiirkõndi. Kuni teise ringi lõpuni ehk maratoni kolmandikuni suutsin plaanist kinni pidada, siis tegin ratsettepaneku ning jätkasin 56x300m lõikudega, 200-se kiirkõnni intervalliga. Pole ammu enam nii ühtlast maratoni teinud, lõpuaeg 5:16, aga ilma ei ühegi jama ega jamata. Tegelikult oleks võinud eile samamoodi edasi veel ca 20km või isegi rohkem panna, mis annab lootust, et hästi planeerides võiks tõesti sügisel Ultra100 ette võtta....
MK maratoni tagasipöörde märk.
Unistada võib, aga enne tuleb 100 ää teha! Usun, et olen paljusid kahtlejaid viimase nädalaga veennud, et see on võimalik, et ma 30. juunil oma sajandat jooksen! Aga sinna tuleb veel elada ja joosta ning kõigepealt tuleb hakkama saada järjekordse maratoniga, mis teenindab ühte teist maratoni. Edu kõigile homsetele startijatele, mina jätan seekord talvise laulupeo vahele, sest ei ole selleks oma nullsuusakilomeetriga lihtsalt valmis!
Pulber all, pidamise ootuses.....homme kõikseemees rajale!
Aga 24. veebruaril ehk meie riigi sajandal sünnipäeval ootab mind ees 100 ringi ehk 1000 korrust ehk 21000 trepiastet ehk Playtechi kontorimaraton. Järgmise postituse teen peale seda vist oma elu jaburaimat maratoni, kui muidugi ellu jään....

pühapäev, 4. veebruar 2018

81 - 1. MK maraton Männiku-Trapi-Männiku!

Kusagil kaugel ookeani ääres maratoni joosta on küll ylicool, aga see hakkab ikka raskelt rahakoti peale. Vaatamata nö headele lähtetingimustele (Oslo) ja reisi lühidusele läks see kanaaritrip ikka üle poole kilo maksma ning sedaviisi kuni sajandani jätkates leiaks ma ennast ilmselt tänavalt...

Reisida on ka muidugi lahe, Gaudi õpilase kirik Firgases Cran Canarial.
Seepärast haarasin kinni õlekõrrest nimega MK ehk Meelis Koskaru. Kui siin keegi heitis mulle ette, et kuue kuuga 20 maratoni ei ole võimalik, siis see mees tahab ära teha 2018 aasta jooksul 100 maratoni, tähistamaks niimoodi omal hullul moel meie riigi sajandat sünnipäeva. Retsept/respekt Meelisele, aga nagu ütlevad Telepoe reklaamid, pole seegi veel kõik. Rein Pärn tegi jaanuaris ära 9 maratoni, eesmärgiga jõuda 24. veebruaril oma 400-nda maratoni starti...
EV 100 ja 100 maratoni anno 2018! Müts maha!
Nüüd jõuame tegelikult asja ivani - ei ole võimalik teha aastas 100 või ühes kuus 9 maratoni ilma marathon100.com poolt ellukutsutud nn virtuaalmaratonideta, mille käigus suvaline osaleja jookseb suvalisel ajal suvalises kohast 42,2 + 0,2km ning saadab oma jooksu träki korraldajale, saades nii kirja maratoni. Mulle ja veel paljudele selline maratonidekogumise viis tegelikult ei meeldi, olen ikka seda meelt, et maraton joostaks kindlal etteantud distantsil, stardiga kindlal etteantud kellaajal ning selle jooksu nö toimumise kontrolliks oleks osalemas ikka veidi rohkem kui 1 osaleja!
Kalevi Saukkonen, Soome maratonikunn - 2186 maratoni....... Foto: hbl.fi
Soomes ja ilmselt ka mujal (nt Taanis Anette Fredskovi 366 maratoni aastas) toimuvad nö ühe korraldajast fanaatiku maratonid (Hölkkamaratooni, Andimaraton, Paloheinä maratonit vms), mis joostakse kindlal etteantud distantsil varasemalt väljakuulutet ajal ja rajal ning üheks põhitingimuseks maratoni toimumisele on vähemalt 3 lõpetaja olemasolu. See on tunnustet reegel ning MK maratonide ehk Eestis esmakordselt aset leidvate seda tüüpi maratonide korraldamist enda peale võttes ma ka nende tingimustega arvestasin.
Rein Pärna 396-nda maratoni finišilint.....
Esimese MK maratoni jooksime reedel Tallinna külje all Männiku ja Trapi vahelisel kergliiklustee osal. Stardist tuli liikuda 1,4km Tallinna poole, seal tagasipööre ning Männiku jahilasketiiru juures oli teine tagasipööre, nii et stardijoonel, kuhu oli pargitud joogi- ja söögipoolisega auto, täitus 7km. Kuue ringi läbimise järel tuli teha veel 200m ning oligi maraton purgis! Kokku oli viis osalejat, neli neist ammu maratonidega teises sajas, mina ainsana nö poisikesena oma 81-st läbimas.....
1. MK maratoni esikolmik - MK, EM ja IJ
Joosta oli iseenesest lihtne, kuna asfalti kattis kerge lumekirme, kergliiklustee oli laudsile ning tuult ei olnud. Temperatuur oli nulli ja plussi vahel, ehk siis parimad tingimused jooksmiseks. Alguses läksime pundiga koos minema ca 4:50 lõpuaja tempos, vahepeal korrigeerisin tempo ca 5h peale ning alles viimasel kahel kildil pidin tõsiste raskuste tõttu hoo väga maha võtma ning lõpetasin vist 5:03 ja veidi peale ajaga. Igatahes kordades lihtsam maraton, kui eelmine seal ookeanisaare kuumas...
Järgmise MK maratoni jookseme juba 10. veebruaril kusagil Assaku kandis, täpsem info FB-s.

Veebruaris siis plaanis kokku 6 maratoni, et jõuda 86 peale, märtsis saan vist teha 3, aprillis ka 3 ning siis juba lõpusirge, maikuus 4 ja juunis 5! Kõik on loodis ja ülegi veel, 50/100 ootab!!!




teisipäev, 30. jaanuar 2018

Aamen!

Mulle on elu ikka õpetanud, et järjekindlus viib sihile. Tilgad teevad aastatega kivisse augu, veenire uuristab endale mäe sisse läbipääsu ja muutub jõeks, jõgi viib setteid ookeani ja nö jõest tekkinud maale kerkivad linnad. 
Udune pilt lennukiaknast deltale, mille on teinud Hispaania suurim jõgi Ebro. Linnad kasvavad...
Viimaselt maratonilt Cran Canarialt Norrasse naastes vestlesin lühidalt ühe tegelasega, kes mõtleb nagu pool Eestit. Minu jutu peale, et jooksin seal kaugel lõunamaal maratoni, oli ainus temapoolne võimalik küsimus, et: "Kui pikk see oli"? Tule taevas appi, tahaks ma iga kord hüüda, kui säärane küsimus kõlab! Aga tegelikult rahulikult järele mõeldes, tuleb tõdeda, et sel tegelasel oli omamoodi õigus. Õigus küsida!!! 
Kui ikka 15 aastat raiutakse sulle pähe, et 23,6km pikkune jooks on maraton, siis....
Umbes 10 aastat tagasi, peale oma esimese maratoni (jooks 42,2km) lõpetamist, kõnelesin klubi TM pääliku Indekuga ja pakkusin välja idee toona 22,4km (hiljem 23,6km) pikkuse jooksu nime kooskõlla viimiseks asja tegeliku olemusega. Erinevate variantidena olid laual Tartu Kevadjooks, Tartu Maastikujooks vms, aga mitte mingil juhul sõna maraton. Või siis pakkusin ka välja, et kui ikka nimes on maraton, siis tehku ka 42,2km pikkune jooks.... Kelk vastas, et rahvas pole valmis. Paar aastat hiljem vist siiski oli see rahvas valmis, kui KTM hüppas veidi hilinenult maratonibuumi viimase vaguni saba peale, korraldades I Tartu Linnamaratoni. Olin toona kohal, nagu olin endale lubanud. Kevadine Otepää-Elva sutsakas aga jätkas vaatamata rahva valmisolekule "maratoniga", millel pikkust nappis. Sinna oli minul põhimõtteliselt või siis teatud pmst iseenese kiiksu tõttu tee suletud!!!
Minu vist viimane Tartu "Jooksumaraton" anno 2008!
Kohe näha, et vanad sõbrad....
Ühes selle blogi postituses aastast 2013 tõin ma välja põhjused, miks ma ei osale Tartu Jooskumaratonile enne, kui pole nimed ja tegelikud asjad paigas. Tänase SUURE UUDISE valguses aga võtan mütsi maha ja olen 13. mail Otepääl stardis, et 42,2km möödudes Elvas lõpetada! See võiks/peaks olema minu umbes 93-s maraton! C'est la vie!
Sama 2008 "TJM", aga mida ma sealt võitsin, mitte ei mäleta... :D

Kivi taganeb vee ees, raud paindub jne. Tuleb ainult piisavalt survet avaldada........

Jumal olgu kiidetud, kes lasi tõde jälle sedapidi paista! Aamen!

teisipäev, 23. jaanuar 2018

80 - Cajasiete Kang Canaria Maraton!

Ära ma ta tõin - üks ilusamaid medaleid minu maratonide ajaloos.
Kunagi kaugel hallil nõukaajal, vist 87-ndal, sai mu isa tuusiku Indiasse. Moskva -20° pealt õhtujahedas vist Delhisse maandudes ei saanud ta arugi, et midagi valesti oleks, aga hommikul konditsioneerõhuga hotellist välja +30° kätte astudes tundis ta, nagu oleks puuga pähe saanud. Nüüd üle 30 aasta hiljem, lendasin mina lumesajusest ja miinuskuuesest Oslost pilvisesse ja ca +20-kraadisesse Las Palmasesse, aga puuga pähe ei saanud.

Ajutine kodutänav Trianas, ehk Las Palmase vanalinnas.
Mats lihtsalt lükkus edasi, lajatades ilmselt kogu selle lühikese lõunameresaaretripi kõige ebasobivamal hetkel. Aga sündmustest etteruttamata pean ilmselt alustama sellest, et miks just Cran Canaria - senine kodust kaugeim maraton? Detsembri lõpus sain teada, et olen jaanuaris Norras komandeeringus ning juba varem olin sellele maratonile (varem kaks korda siin jooksnud Indrek Jürgensteini kaasabil) silma peale visanud. Edasi oli ainult vormistamise küsimus, (Norrast kusagile lennata on ikka sigaodav) ning eelmise neljapäeva õhtul olin Norwegiani abil Oslost Barca kaudu kohal. Järgmiseks hommikuks oli Indrek kohaliku kliimapagulase Kaspari kaasabil meile väikese saareekskursi planeerinud, mis algas Antonio Gaudi õpilase poolt ehitatud kirikust Firgases ja lõppes korraliku matkaga Azuaje orgu.
Ojad, kosed, köied, džungel - matk nagu peab!
Laupäeva hommikul maratoni expo, ilm oli pilves, isegi mõni tiba vihma tuli alla. Aga kusagil kella kahest alates hakkasid pilved hajuma ja päike särama, andes mõista, et pühapäevane kohalik ilmateade - 25 kraadi sooja ja lauspäike - võibki täide minna. Vaatasime veel üle maratonipäeva 41km extra cerveza servicio asukoha ning siis valmistuma, vedelikke tarbides.
Kui Miguel'i ei ole kodus, saab ka Mahou'ga hakkama!
Maratonipäeva hommikul olen koos kümnete teiste maratoonaritega San Telmo bussijaamas, stardini 7,2km ja 50 minutit, aga busse pole - ega tule, kuna linna põhjaosa oli juba kella 00:30-st maratoni tõttu suletud. Mingid Lanzarote klubi jooksjad suutsid ühe niisama passiva bussijuhi ära rääkida ja mees tegigi nö extra otsa, teiselt poolt linna läbi mäealuse tunneli otse stardi juurde, pool tundi enne starti. Piisavalt, et kott ära anda ja koht viimases stardireas sisse võtta. Kell 8:30 on minek, alguses läbi linna ja siis juba pikalt lõunasse ehk lennujaama poole viiva magistraali peale, mille üks suund on liiklusele suletud. Päike on mõnusa hägu taga, temperatuur ca 20°. Paar korda käib rada viaduktide pärast ka üles alla, aga tõusud on siiski lamedad. 12 ja poole kilomeetri peal tagasipööre ning linna poole tagasi. Igasugu sulelisi ja karvaseid tuleb veel vastu, ehk siis ei ole me Indrekuga mitte kõige viimased. Kusagil 15km peal on päikest varjanud hägu järsku kadunud ning grill pannakse tööle. Paar kilti hiljem ütleme üsna üheaegselt, et küll kõrvetab, kukal ja selg hõõguvad. Poolele maale, ehk 21km peale, jõudes saan selle sama puuga pähe, millega mu isa kostitati veidi enam kui 30 aastat tagasi Indias.
Catedral de Santa Ana, muidugi maratoniraja ääres.
Indrek läheb, mina jään kangi taltsutama. Lootus, et vanalinna vahelisele rajaosale jõudes saab varju, kustub ca 24km peal, kui päike paistab otse piki tänavat. Kang süveneb, igas joogipunktis joon suure topsitäie Aquariuse nimelist spordijooki ja võtan pooleliitrise pudeli kaasa. See kulub uue punktini, ehk 5 kildiga, tilgatumaks. Kastan nokatsit veevannidesse, aitab minutiks. Kuumus kasvab, mõned postid raja ääres näitavad juba 26-27 kraadist temperatuuri. Seitse kilti enne lõppu ei suuda enam joosta, jalad on pakud, tunnen talla all ville, riided hõõruvad. Ei mäletagi enam, millal viimased villid sain või kusagilt hõõrus. 39-ndal kilomeetril jõuan ookeaniäärsele promenaadile, mis on turiste täis, rannas päevitavad inimesed. Kaasaelajate toel proovin joosta - suudan, sest 41km extra TP on nii lähedal. 
Quo vadis, temperatura?
Juba tuttav fraas - una cerveza por favor ja kohe tuuaksegi, klaas on higine, külm jutt läheb kiirelt kurgust alla. Kilt lõpuni, jooksen, löön lastele patsu, ergutan kaaskannatajaid, finiš! Valus! Tehtud!

Elu tuli tagasi peale extra servicio't..... :D
20 veel.....