laupäev, 23. juuni 2018

99 - teeme ühe väikse õlle!!!

Kõik see neli ja pool päeva, mis enne Eesti Vabariik 100 maratoni möödus 98-ndast, olin sügavas stressis või siis spordimehe keeli hullus mandrossis - läinud pühapäeval Harku metsas ettevõetud 98-s osutus kohe selliseks pähkliks, et paigutaksin ta oma raskeimate pingereas lausa kolmandale kohale, kontorimaratoni ja kõige esimese järel.
Harku metsa pikad sirged.....kõndimiseks igavad!
17. juuni õhtupoole Harku metsas peetud 15. MK maratoni 15-ndal kilomeetril keeldus parem reis jooksusammu tegemast, valu oli nii jõrm, et ka tahtejõud ei aidanud. Kõndida lubas, aga mitte normaalses kõnnitempos, vaid ca min per km aeglasemalt. Too hetk mõtlesin, et mingi vale samm või siis lihtsalt paha päev on süüdi, aga kuna järgnevad kolm päeva läks asi ainult hullemaks, siis pidin taaskord endale tunnistama, et see vanakuradi ishias, mis pole mind mitu-setu aastat kummitanud, on taas kohale jõudnud, seekord siis paremas reies. Kuna kolmapäeval ei saand enam ilma käte abita trepist alla, siis hakkasin suure eesmärgi võtmes ette võtma äärmuslikke meetmeid. Kõigepealt palusin Tori-Pärnu maratoni peakorraldajat mind tund varem rajale lubada, et kui ikka joosta ei saa, siis jõuaksin enne finito sulgemist Rüütli tänava lõppu, et saada maraton purki ja sihuke iludus kaela!


Negatiivne vastus peakorraldaja Vahur Mäelt palju optimismi ei süstinud, hakkasin ennetamaks reaalset eesootavat krahhi võimalikke tagavaravariante otsima. No näiteks MK maraton Võrus uuel nädalal vms. Samas asusin tegelema ka selle saatana reiega, et ikka Pärnus see 99-s ära teha. Veidi kreemi, kompressiooni ja mõni tablett. Kogu selle jama tagajärjeks oli see, et olin reedel kell 15 Tori kiriku juures stardis, jalg ettevalmistatud, valust teatajad tapetud ning rinnal number 99, mis oleks pidanud küll olema kellegi teise oma, vastavalt tähestikule! Tuhat tänu Pärnu 2 Silla Klubi päälikule ja Eesti Vabariik 100 maratoni peakorraldaja Vahur Mäele motiveerimast ning numbrisüsteemis muudatust tegemast - oli see 99 seal rinnanumbril ikka abiks ja kohustuseks!!!
Stardis Toril koos Indrekuga, kel 100 täis!
Stardist läksin ettevaatlikult, teisel pool Pärnu jõge tekkis usk, et jalg kannab. Lasin kiirematel minna ja leidsin ennast neljasest pundist, kelle reaalne eesmärk oli lõpetada seal 5,5 ja 6h vahel. Mulle sobis! Proovisin jala säästmiseks ca 100 meetriseid kõnnipause vahele teha, aga üsna varsti sain aru, et nii tehes jään üksi põrgutuule meelevalda, mis puhus pmst esimesed 13km otse vastu, kiirusega ca 15-20m/sek. Hiilisin pundile tuulde, passisin taga ning ühel hetkel läksin vedama. Jalg kandis ja jõudu oli. Mingil hetkel meie neljas liige jäi ning kuna kahel allesjäänul olid erinevalt minust probleemid (ühel võimalik katkestamine ning teisel pikk vigastuspaus), siis surusin neile oma taktika peale - 900m jooksu, 100m kõndi taastumiseks. Töötas, nii minu kui nende suhtes - nemad said küüti, mina seltskonda. Ja seda seltskonda sai kohe mitmes mõttes, nimelt koukis Vändra maratonide päälik Joel kusagil Paikusel põõsast välja ühe pindise Sassi - oli selle enne starti sinna sokutanud, teades ette, et pikalt vigastuspausilt tulnuna võib päev pikaks minna ning siis on Sassist abi!
Joel metsas Sassi otsimas....
Sassist oli abi ka mulle, ja teisest ka, mille ta leidis Papiniidu kandis raja äärest. Elu läks lõbusamaks ning vaikne kulgemine polnud enam igav. Jaansoni raja alguses olevas A2K TP-s meid oodati, suruti kaks lätlast pihku ning pidu jätkus. Joelil oli raskusi, 9-kuune paus ikkagi jätab oma jälje. Endal oli kerge olla, oleks ilmselt suutnud kogu maratoni alla 5h tulla, aga ükski eestlane ei jäta maha meest, kes talle välja teeb. Nimelt lubas Joel Jahtklubi baaris õlled ja praed teha ning selle ootuses ootasin teda järele....
Mis nii viga, külma ilma tõttu olid trofeed mõnusalt külmad!
Linna jõudes ei olnud jahtklubi enam kaugel, Vallikraavist läbi ja seal ta oligi - aga oh häda, väike õlu maksis 2.90, aga Joelil oli vaid viiekas. Kauplesime tugevalt happy hour'ile rõhudes ning saimegi oma, aga teist klaasi välja valades sai vaat tühjaks. Aja kokkuhoiu mõttes vahetasime teise kaasi Saku tumeda pudeli vastu ning asusime taas  teele.....ees ootamas rannapromenaad ja muu Pärnu mereäärne.
Kauple, Joel, kauple!!!
Tammsaare puiesteel jõudis tänu meie sekeldustele meile järgi raja algusosas maha jäänud pundi neljas liige ning nii me koos lõpetasimegi, tehtud! 99 maratoni purgis! Hull plaan teha oma sajas ära 30. juunil on tõeks saanud. Sel aastal on 20 maratoni tehtud, selle aasta 21-ne, ühtlasi minu sajas leiab aset järgmisel laupäeval dr Holden 50/100 maratoni raames! Welcome!
Kohal, tehtud, purgis!

esmaspäev, 21. mai 2018

88-93, aeg lendab!

Lubasin kunagi, et teen igast neist viimasest veerandsajast maratonist, mis mind lahutavad minu vist kolmandast suurest ettevõtmisest, eraldi postitused, aga ..... mees annab sõna ja võtab ka! Igatsugu tegemist on olnud, lisaks on suur suvi ka Maarjamaale jõudnud, mis omakorda vähendab võimalust küdeva ahju saatel läpaka taga istuda ja oma üleelamisi kirja panna. Olen mitmeid kordi alustanud, aga sinnapaika see  ongi jäänud. Vahest nüüd õnnestub?
Flirt? Korraks? Kuhu edasi? Maybe?

88 - Hispaaniast tagasi jõudnuna sain kolm päeva kodumail olla, kui taas oli vaja (minema) panna. Sihtkohaks Varssavi. Reede õhtul lõpetasin Võrumaa Pikamaajooksusarja esimese etapi kommenteerimise, istusin autosse ja kimasin Riiga. Öö autos ning hommikul lennukile, 29 euro eest Poola pealinna. Quo vadis, RB? 
Orleni maratoni expo oli keset staadioni, kus mänginud enamik vutistaare!
Varssavi maraton 22. aprillil, mõnus nagu ikka, 5 tundi kannatust 23°-ses kuumas, ainsate eesmärkidena jõuda kontrollaega (5:30) ning võtta üks taastumisjook Nowy Swiat nimelisel tänaval. Etteruttavalt ja kokkuvõtvalt võin öelda, et mõlemad eesmärgid täitusid - aeg 5:08 ja (ainult) 1 taastumisjook tarbitud.
Sportlase taastumine algab hetkest, mil ta avab teise õlle.
Kui sportlane avab kolmanda õlle, siis on ta joodik....
89 - MK maraton Harku metsas 25. aprillil, vaid kolm päeva peale Varssavi jooksu. Imelühike aeg taastumiseks, aga aega ju ei ole. Imekombel oli meid tavapärase 3 osaleja asemel lausa 6 jooksjat joonel. Selle mõnusa, Harku metsa teedel toimuva, jooksu märksõnadeks sai kemplus jooksjate vahel, kelle maratoni juurde või lähedale on sattunud kõige kuulsam inimene. Minu trumbiks oli Rooma maratoni rajast ca 150m kaugusel Vatikanis kõnet pidanud Rooma paavst Franciscus. Marathon100.com pidaja Janek Oblikas käis oma trumbina välja kuninganna Elizabeth II, kes olevat Londoni maratonil stardi andnud. Jooksuvälise võistluse võitjaks tuli hoopiski MK ehk Meelis Koskaru, kelle joostud Rovaniemi maratoni stardi andis Jõuluvana, ilmselt tuntuim tegelane kogu maailmas!
Mõnusalt jahedas ja vihmases Eestis, Harku metsas, 89 purgis!
90 - MK maraton Pässa rabas, pidime küll sõitma Helsinki Malmi lennuvälja ümber joostavale Jeesusmaratonile, aga meil polnd niipalju usku ega raha, et ülelahe reis ette võtta. Lihtsam oli ennast piinata vanas heas Pässa rabas, aga nö uuendatud rajal, MK stiilis. Mõõtsime tavapärasest stardipaigast nagu ikka ühele poole 1,76 ja siis ka teisele poole 1,76km ning tegime seda 6 korda, kokku 42,3km. Ilm oli mõnusalt jahe, vihmagi saime, aga joostud see üsna emotsioonitu maraton sai. Viimasele ringile võtsin kaasa vana hea sõbra, härra Püha Migueli, temaga koos oli veidi lõbusam ning saime koos lõpuni, mina oma üheksakümnenda, tema peale üle 3000km pikkust reisi pakendikonteinerisse...
Hää sõbraga ca 41-sel kilomeetril! Endli foto...
91 - Tartu Maastikumaraton 13.05!!! Taustast ja tagamaadest olen sel aastal juba kirjutanud, ehk siis pidin nui neljaks kohal olema. Siiski-siiski, enne veel osalesin Saku100-l, mille lõpetasin seekord kilbil ning sattusin kogemata Euroopa suurimasse linna Istanbuli. Sellest linnast võiks lausa eriposti teha, aga teen seda siis, kui oleme novembris seal ka maratoni ära jooksnud! Diil?
Vasakul Aasia, paremal Euroopa, üleval kajakas ja all vasakul nurgas lammas...
Tartu Maastikumaratonist ei tahaks pikalt kirjutada, olin täitsa tühi kott ning suutsin suure surmaga selles 28°C palavuses ennast finišisse vedada. Tänu talupojatarkusele, mis sundis paar joogipudelit seljakotiga kaasa vedama. Lihtne arvutus näitab, et jõin rajal üle 4 liitri, peale lõpetamist veel 2 liitrit vedelikke ning loodus kutsus alles kella poole kaheksa ajal Järve Selveri õlleleti ees. Deja vu aastasse 2011, kui Tristaril sarnane vedelikukaotus tabas?
7 aastat pausi ja taas jooksuga selle kaare alla!
92 - MK maraton Kuusalus 17. mail! Rajameister Flash kutsus meid Lauritsa rajale, esimest korda jooksime MK maratoni ringil, mitte edasi-tagasi ning esimest korda päälinnast veidi kaugemal. See Kuusalu tagune mets on jooskmiseks üks äraütlemata mõnus kant, poolik möödus lennates, siis läks veidi raskemaks, lisaraskust lisas kuum, mida oli mitteestimaiselt 24°C!!! Ilmselt seetõttu venitasid kaks viimast ringi päeva väga pikaks, lausa 5:41 peale. Ilmselt hoidis alalhoiuinstinkt mind veidi tagasi, sest kolm päeva peale Kuusalut oli ees ootamas Riia!
Kuusalu stardi ootel, autorit pole fotol!
93 - Riia, 20. mai 2018! Olin kunagi Riia maratonil kirjas, aga töö pani toona tala ning jäi osalemata. Hiljem on Riiaga samal nädalavahetusel toimunud mitmeid Haapsalu maratone, kus olen olnud nii osaleja kui korraldajana ning seetõttu oli lähim välismaraton minu maratonide CV-st veel puudu. Tänaseks on see lünk linnukese saanud ning minu jaoks viies Euroopa pealinnas joostud maraton purgis!
Riia parimas kõrtsus oli ka koduvärve näha! :D
Riiga sain koos seltskonna spordimeestega, saime veel õhtul numbrid kätte ning siis anti vaba aeg, kuni pühapäeva kella 15-ni, mil pidi algama tagasisõit. Kasutasin antud vaba aega sisukalt, tutvusin oma nö kolmanda kodulinna (kaks aastat vene armeed veetsin Riias 1986-88) vaatamisväärsuste ja ööeluga. Polegi sääl linnas peale toda kauget aega palju käinud, tundus teine sellise moodsa ja mõnusana, väärt külastamist veelgi! Maraton sai stardi kell 8:30 hommikul, vaatamata õhtu pikaks venimisele oli algus üsna hea, pooliku tegin 2:30-ga, aga kusagil seal 2/3 peal läks veidi raskeks. Eks see kolmas maraton kaheksa päeva jooksul ning maratoni jaoks veidi kuum ilm nõudsid oma. Pidin veidi järgi andma, aga lõpuaeg 5:10:56 tegi rõõmu. Lisaks veel meeletu emotsioon rahvatantsijatest Tevzemei un Brivibase juures ning koorilauljatest Brivibase tagasipöörde juures! PALDIES LATVIA, tõsiselt hingehakkav kaasaelamine jooksjatele!
Rahvatantsijad kaasa elamas! Foto: Janek Oblikas

93 purgis, 7 minna, olen graafikus! Dr. Holdeni 50/100 pidu toimub 30. juunil Vango Imedemaal, info FB-s ja varsti ka trailrun.ee-s!

teisipäev, 10. aprill 2018

87 - Nuustakult Barcelona kaudu Rooma!

Pean alustuseks teieni tooma sügavad vabandused kaheksakümne kuuendast maratonist kõneleva postituse puudumise pärast - no ei olnud millestki eriti rääkida. Põhjusteks siis Tali Tiidu Otepää-Tartu oma "tuntud headuses" ja suur kiire siit talvevangis Eestist lahkumisega - ikka taaskord sinna, juba kaheksandat kevadet jutti, kus muru on roheline ja päike kõrgel! Persekukkunud aktsiisipoliitikast ja rotina laevalt põgenevast ministrist rääkimata......
Maantepüss teki sisse ja lõunasse....
28. märtsil panime Tallinnas koorma peale ja kütsime sooja otsima. Esimese hooga sinna, kus kolme riigi piirid kohtuvad, ehk Edela-Saksa linnakesse nimega Weil am Rhein. Öökene linade vahel magamist ja siis edasi juba ammu unistet linna ühe järve kaldal, kus kunagi ühed "sügavalt purpursed" mehed nägid kasiino tulekahju ja kirjutasid sellest ühe surematu loo. Too tolleks, aga säälsamas linnas selle järve kaldal seisab üks pronkskuju, mille London kunagi ära põlgas, paras neile! Või siis pigem tänu neile oli see linn ja see kuju minu palverännaku sihtkohaks! TEHTUD!
Montreux, Šveits, 30. märts 2018!
Edasi suundusime frantsuuside manu Alpide jalamile, et kahe päevaga ära võtta kolm kolli, ehk siis kolm kuru (siinsetes keeltes on kuru nimeks Col). Kohe esimene Col ehk siis Tourniol (1145m) tähendas minu isiklikku rekordit rattasadulas. Seejärel sai kogemata ää võetud ka järgmine Col ehk siis Limouches (1086m). Järgmisel päeval oli plaanis Col de Jerome Cavalli, aga see osutus tõsiseks pähkliks ning seda peamiselt jaheda tuule soovimatu kaasabi pärast.
Col 1
Col 2
Ja Col 3
Jahedatest ja järskudest Alpidest siiber, kimasime 2. aprillil Katalooniasse Sabadelli kanti, tõelise päikese alla. Samal päeval jõudis ka muu kaader kohale ning kohe sai laager hoo sisse. Esimesel päeval nuusutasime kohalikke tõuse, teisel päeval aga käisime ratastega suurlinnas. Sõpradele ei soovita, jala või autoga on Barcas piki La Ramblat või Plaza Espanat lihtsam liigelda, rääkimata Sagrada la Familia külastamisest....
Siin toimus laulu "Barcelona" üks kuulsamaid live ettekandeid,
mis jäigi Freddie viimaseks avalikuks esinemiseks 8.10.1988!
3 aastat tagasi startisin sama laulu fono saatel siit Barca maratonile...
Läinud laupäeval lendasin Barcast Roomasse, et märtsikuus unarusse jäänud "suurplaan 50/100" uuesti elule puhuda. Kodu-Eestist oleks Rooma sõit ilmselt üle-eelarveliseks kujunenud, aga siit kaugelt Hispaaniast, juba ookeani tagant, sai kogu Rooma maratonitrett ära lahendatud alla 200-eurose eelarvega! Kui Hispaaniasse maha jäi vihm ja jahedus, siis Roomas ootas ees tõeline põrgukatel, 24°C sooja ja pilvitu taevas.
Kümned tuhanded palverändurid teel maratoni starti Coloseo poole....
Ja just sellises kuumas ma pidasingi pidu, ehk läbisin oma 87-nda maratoni. Rada oli põnev, nägin ära mitmed sellised vaatamisväärsused, mida paar aastat tagasi Roomat külastades kolme päevaga ära vaadata ei jõudnud. Ja rajal olles oli aega vaadata, sest Rooma maratonil on harukordselt pikk kontrollaeg, lausa 7 ja pool tundi. Isegi 7:30 tempomeister, kelleks oli ca 70-aastane daam, oli neil makaroonidel olemas! Peale minu lõpetamist seal 5 ja poole tunni kandis tuli veel hulgim sulelisi ja karvaseid, üks vanem kui teine. Ehk siis, esimeseks maratoniks sobiks Rooma küll, kõik oodatakse ära!
300 meetrit finišini, Piazza Venezia, uhke värk!
Õhtul läks Roomas nii kuumaks, et pidasin paremaks naasta viimase lennukiga vihmasesse Barcelonasse ja tuua ka sinna veidi ilusat ilma. Õnnestus, olen nüüd kaks päeva sadulas veidi oma jalgu silunud ning kuumarabandusest üle saanud. Meie Kataloonia rattalaager jätkub veel nädala, aga järgmise maratoni jooksen Varssavis 22. aprillil!

PS! Viimaste sõitude-jooksude täpsem spetsifikatsioon saadaval SIIT!


reede, 9. märts 2018

Vasaloppet 2019!

Olen nüüdseks maailma suurimal suusapeol, ehk Vasaloppeti suusamaratonil, käinud kaheksa korda. Ühel korral tippvormis sõitjana, ühel korral luuserist sõitjana ning ülejäänud kordadel olen seal lihtsalt kohal olnud. No umbes nii nagu eestlane käib iga kord oma laulupeol, mis siis, et samasid laule kuulamas, aga ikka käib!
Vasa stardikoridor 2012 esimese stardigrupi juurest üles võetuna!
Lugu algas aastal 2006, kui saime kokku kriitilise massi ehk ühe autotäie huvilisi ning panime ennast kunagi hilissügisel 2007 aasta sõiduks kirja. 2 nädalat enne Vasat paugutasin Tartu Suusamaratonil ennast 217. possa peale, mis andis tõsise eelduse heaks stardikohaks Vasaloppetil. Seal nimelt pannakse esmakordsed kõik viimasesse, ca 6000-liikmelisse, stardigruppi ning sealt väljatulek võtab tunde ja tunde aega. Ise startisin toona tänu seedning'ule ehk mõne muu varasema maratoni lõpukoha arvestamisele, vist kolmandast grupist ning lõpujoonel Mora kiriku juures kaotasin tollasele võitjale Oskar Svärd'ile ühe tunni, kaheksa minuti ja kuue sekundiga. See on siit kaugelt vaadatuna väga kõva tulemus, aga tegelikkuses oli eesliikujatel sula ja värske lumega paras jama majas ning tagatulijatel oli renn jääs ja lipe mega. Too tolleks, sain tol korral kohe esimese katsega Vasaloppeti medali (selle saavad kõik võitjale vähem kui 50% ajaliselt kaotavad lõpetajad, nt võitja aja 4h puhul saavad medali alla 6h lõpetajad jne) kätte ning minu jaoks oli medali- ja Vasa ambitsioon otsas! 

Vaade tagasi Vasa kolmandalt kilomeetrilt...kohe ollakse raja kõrgeimas punktis.
Kusagil 2010, kui hakkasin tihedamalt osalema Estoloppeti sõitudel, sain tuttavaks seltskonnaga, kes soovisid minna Vasale ja muudele Wordloppeti sõitudele. Mina kui "vana" olija panin pundi kokku ja esimest korda olin Vasal tagasi 2011 aasta talvel. Ise tol aastal starti ei läinud, aga sain kohapeal olles piisavalt seda kuulsat rada sõita ning oma vägitegu meenutada. Eriti mõnusaks muutus see iga-aastane Vasale minek siis, kui oma kodumaal talved kadusid. Mõnikord oli lausa nii, et veel 50km enne Mora linna oli ümberringi must maa, aga Vasa rada oli korralik ning Morast lääne ehk stardi poole valitses sügav talv.
3-kordne Vasa võitja Jörgen Brink enne rajarekordi 3:38:41 tegemist aastal 2012!
Meie pundi mõned liikmed aastast aastasse vahetusid, aga tekkisid ka nö stammliikmed, kellest mõnel nüüdseks juba 8 Vasat sõidetud. On olnud ka neid, kes mõne-aastase eemaoleku jooksul on tee sinna suusamekasse taas tagasi leidnud. Viimasel kahel aastal on Vasa korraldajad lisanud põnevust uuendusliku NattVasa ehk siis öösõidu näol. Sellel sõidul saab osaleda vaid paaridena ning starditakse reede õhtul kell 20:00 pilkasesse pimedasse. Igal osalejal peab kaasas olema lamp koos varupatareidega, survival kit, varusärk, -kindad, -müts, oma jook ja tops. Rajal küll juua saab, aga oma topsi. Erinevalt põhi Vasast võib sõita ka uisku ning selle nahka minu eelmise aasta NattVasa läks - uisku harjutamata olid poolel maal Evertsbergis labajalgade võlvid surnud ning pidin kahjuks katkestama...
NattVasa start anno 2017...
Kui paljud teist aru said, et postituse pealkirjas oli järgmise aasta number? Kes asjale pihta sai, taipas ilmselt sedagi, et järgmisel aastal lähen ma taas sinna Rootsimaale ja võtan mitmed sõbrad kaasa. Kui ka sina tahad tulla, siis võta minuga ühendust, tean jõu ja nõuga aidata ning soovitusi jagada. Kunagi ennemuiste, tegelikult vaid 6 aastat tagasi sai Vasale rahulikult regada veel novembris, siis aasta hiljem jooksis regamine kinni maikuus ning viimastel aastatel müüakse 15800 kohta välja vaid 1,5 minuti ehk 90 sekundiga. Nobedad näpud on abiks, aga väike näputrenn kulub ka marjaks ära. Saan ka selles osas häid õpetussõnu jagada! Ühesõnaga, kui tahad minna 2019 aasta varakevadel maailma suurimale suusapeole, võta ühendust!!! Vasaloppet, erinevalt muudest suusamaratonidest ei jää alates aastast 1990 enam kunagi ära, korraldajatel on olemas rahaline võimekus kasvõi neli aastat järjest korraldada kogu sõit ainult kunstlumel, mida toodetakse nö sisekülmahallides!!!

Regamine avatakse järgmisel pühapäeval, meie aja järgi kell 10 hommikul!!!

Kontakt: info@haanjamatkad.ee, telefon 511 4179

Loe ka muljeid Pasaloppetist 2015!



esmaspäev, 26. veebruar 2018

85, EV100 eri, Pinocchio eri!

Läinud sügisel sain kõne mitmekordselt Haanja Ultra100 lõpetajalt Valdo Kanemäelt, teemaks 24.02.2018, EV100, kontorimaraton, 100 ringi, palju treppe jne. Ta küsis palju maratoni korraldamisega seonduva kohta ning mina suutsin teda ilmselt aidata, sest veidi aega hiljem kuulutati välja, et meie Eesti sajandal sünnipäeval toimub Tartu kesklinnas asuvas Playtech'i kontoris maraton, mis joostakse sajal ringil ja viiel korrusel, ehk siis kogu selle statistilise poole võtavad kõige paremini kokku jooksu ametliku t-särgi seljale kantud numbrid:

Päälik peab kõnet! Veidi enne starti! Foto: Adam Illingworth
See asi tundus mulle esmapilgul nii kuradima jabur, et ma kohe pidin sellest osa saama. Egas meil ju siin Maarjamaal sääraseid erilisi asju tihti korraldata ning kuna ma olen oma 50/100 projektiga pidevalt hädas, siis kuupäevaliselt sobis see maraton küll ja veel. Ehk siis, samal ajal kui Iivo Niskanen Soomele esimese ja ainsa olümpiakulla tõi, mõõtsin mina koos 35 kaaslasega juba treppe ja nurkasid sellel väga imelikul maratonirajal. Ringi pikkus 422 meetrit, viis korrust üles, viis alla, umbes paarkümmend pööret, neist enamus 180° ja ka 90°, katteks betoon, asfalt (maja all garaazhis), pvc, puit ja ka kunstmuru. Enne starti arvutasin, et kui kulutada iga ringi läbimiseks 4 minutit, siis tuleks lõpuajaks 6h ja 40min!?! Veidi hirmus hakkas.....
Mida nägu? Foto: Adam Illingworth
Esimesed ringid tulidki sinna 4 minuti peale ja alla, tegelikult vist kuni 40-nda ringini püsisin ilusasti ettemõeldud graafikus. Siis hakkas raske ning selle põhjustajateks olid kaks faktorit - kuumus ja esimene tõus. See tõus, mis üsna kiiresti ka endale Sikamäe nime sai, algas praktiliselt kohe peale uuele ringile minekut ning sellega tõusti esimeselt korruselt neljandale. Kui need esimesed 40 ringi suutsin peale tõusu kohe jooksma hakata, siis sealt edasi kulus peale tõusu ikka jupp aega, ehk kogu neljanda korruse saali pikkus, et taastuda. Siis järgnes üks korrus alla ning tuli ringi parim lõik kolmandat korrust pidi läbi aatriumi, siis veel korrus alla, läbis teise korruse aatriumi ning siis sai kohe kaks korrust järjest trepist alla kihutada, et jõuda garaazhi.
Garaazhis, 30m ja 180°, siis taas 30m ja 180° ja siis veel ja veel...
Garaazhis tuli läbida kolm zhikaani, siis tõusta poolteist korrust üles ning pmst avaneski juba ringi lõpusirge, kus oli ka TP. Nagu eelnevalt mainisin, oli kuni 40. ringini ehk siis ca 17km-ni hää ja mõnus joosta - treppidest pika ja üle ühe astme kõnnisammuga üles ning samamoodi üle astme alla. Sealt edasi läks huvitavaks. Mingil hetkel ma teatud jooksjaid, kes olid minust 3-6 ringiga mööda läinud, enam ei näinud! Ehk siis meie kiirused tasakaalustusid. Näiteks Contrat, kes möödus minust alguses paar korda, viimati vist 30. ringi peal, nägin ma uuesti alles 80. ringi paiku ja hiljem, kui temast korduvalt möödusin. Ainsa välisautorina siin blogis kunagi sõna saanud Aare möödus minust alguses 3 korda, ca poole maa peal liikusime võrdselt, aga vist 70 ringi kandis olime tasa ning edasisest ma ei räägi - protokollid on avalikud.
Raskelt naljakas või naljakalt raske?
Viiking Aare rajal. Foto: Adam Illingworth
Nähes võistluse lõpuosas pidevalt teiste ja minust tunduvalt kõvemate jooksjate rajal kustumist, tundsin heameelt, et ise suudan liikuda, küll mitte plaanitud kiirusega 4 mintsa/ring, aga siiski piisavalt kiiresti, et jõuda pingviinide paraadi alguseks koju. Nüüd, kaks päeva hiljem, ma ei mõista, et kuhu mul kiire oli? Sest kuradi valus on! Ausalt öeldes ei mäletagi enam, millal viimati pärast mõnda maratoni nii valus on olnud? Kindlasti peale esimest seal aastal 2009 ja võib-olla ka mõnda teist esiotsa maratoni. Kindlasti peale Ironman'e, kus maratonile eelneb 7 tundi võimlemist vees ja rattal.
Lihtsam oleks olnud mitte vastu hakata, kuul pähe võtab jalavalu... Foto: Adam Illingworth
Aga et need trepid jalad nii ära võtavad, seda poleks uskunud! Ega praegugi ei usuks, kui nii valus poleks. 48h on möödas, aga peldikusse minek võtab minuteid.... Küll võis kunagi sellel Pinocchiol (või oli see Buratino) valus olla kõndida, sest kõik tema liigesed ja kõik muu oli tehtud puust - just nii nagu minul praegu!!!
Lohutus peale maratoni kodus laual - aitäh!!!
Ehk siis:
1. Teist korda ei läheks!
2. Vaenlasele soovitaks!
3. Hea vabandus on kontorimaratoni heategev iseloom!
4. Elagu Eesti! Sada ja ....

laupäev, 17. veebruar 2018

82-84, kolm maratoni ühe nädalaga!

Vanemad lugejad mäletavad nõukaaegset "soovitust", et ära kunagi osta toodet, mis on tehtud viisaastaku viimase aasta viimase kvartali viimase kuu viimase dekaadi viimasel tööpäeval! Sest see toode on tehtud kiirustades, täitmaks arutut plaani ning selle toote kvaliteet on alla igasugust arvestust, igatahes kvaliteedimärki see küll kanda ei tohiks...
Käsi laiutav ilma peata venelane? Ehk siis "знак качества CCCP"....
Umbes säärane mõte käis läbi pea küll, kui täpsemalt endale ette säetud kalendrisse vaatasin ning avastasin sealt, et 3 maratoni tuleb läbida nädalaga ehk seitsme päeva jooksul! Et siis veidi nagu hullumeelne plaan, aga samas teostatav, sest olen ju nt aasta 2015 detsembris jooksnud Vändras lausa 3 päevaga 3 maratoni?!? Aga need olid nood ajad, praegu on praegu, hetkel ei ole ma alla 90 kilo kaaluv, just Bresti kaudu Pariisist tulnud hüperrattur, kelle jaoks 3 maratoni nohu oleks. Hetke seisu on tegelikult häbi avaldadagi, aga samas on positiivne see, et esimest korda viimase aasta jooksul on peale neid kolme maratoni seierid seal kahekohalise peal, asi seegi!
Ma väga loodan sääraseid numbreid enam mitte näha...
10.02, Uuesalu, 2. MK maraton
Kuna teine MK toimus laupäeval, oli stardis lausa 7 jooksjat, lisaks oli olemas suppoort-tiim, kes hoolitses raja keskosas joogipoolise ning kohalike elanikega suhtlemise eest. Alustasin optimistlikult, nädalatagusele 5:03-le mõeldes ning kuni poolikuni oli asi okoo. Aga siis hakkas sealt ja sealt kiskuma ning valutama ning tõmbasin tempot alla. Tegelikult oleksin pidanud seda varem tegema, juba kahe ringi ehk 14km pealt, aga tegu oli tehtud ning viimased kaks ringi oli paras kannatus. Viimasel ringil oli ainus kannustus Rein Pärna eest pagemine, sest vana tuli hirmsa hooga lähemale. Lõpuaeg siis 5:15, tervelt kaksteist minutit aeglasemalt kui 8 päeva varem ning lisaks oli ka keha tunduvalt valusam kui peale eelmises postituses kajastet maratoni. Ilmselt taaskordne tõestus, et päevad pole vennad...
Reinu finiš Uuesalus, hinge ja keha harmoonia?
14.02, Vaela, 3. MK maraton
 Sõbrapäeval oli sõpru alles jäänud kolm - MK, Ergo ja mina. Startisin taas liiga kiiresti, tegelikult peaks juba ju nende mitmekümnete joostud maratonidega oma keha nüansse tabama ja suutma leida see õige alguskiirus? Aga ei, nii kui teele minnakse, ununeb kõik, silme ees on vaid rohelised murulibled nagu kevadisel vasikal karjalaskepäeval ning seekord oli juba kolmandiku ehk 14km peal selge, et karm lõpp on ees ootamas. Kuigi ma ajasin kogu süü selle 4 päeva varem toimunud maratoni kaela, ei kergendanud see minu piinu eelviimasel ringil, just siis sai kaaslastel maraton tehtud ja nad lahkusid, jättes mind mõõtma viimast ringi. Panin selleks viimaseks ringiks selga kuivad riided juhuks, kui päris seisma tuleb jääda, aga õnneks sain 5:28-ga järjekordse tehtud. Valus oli, aga veel valusam oli mõelda, et järgmine on juba ülehomme ehk stardini on jäänud 42,5 tundi!!!
Iseteeninduslik TP Vaela raja keskosas Hansaplanti kandis...
16.02, Männiku, 4. MK maraton
Tegelikult jäi uue stardini veel vähem aega, sest teatud põhjustel panime eile taas vaid kolmekesi ajama juba kell 8:53, aga see päev oli hoopis teisest puust! Vaatamata nö viisaastaku viimasele päevale oli mul karm plaan ees - lõigutrenn. Lahtiseletatult plaanisin joosta 42x600m lõike tempoga 6:00, intervalliks 400m kiirkõndi. Kuni teise ringi lõpuni ehk maratoni kolmandikuni suutsin plaanist kinni pidada, siis tegin ratsettepaneku ning jätkasin 56x300m lõikudega, 200-se kiirkõnni intervalliga. Pole ammu enam nii ühtlast maratoni teinud, lõpuaeg 5:16, aga ilma ei ühegi jama ega jamata. Tegelikult oleks võinud eile samamoodi edasi veel ca 20km või isegi rohkem panna, mis annab lootust, et hästi planeerides võiks tõesti sügisel Ultra100 ette võtta....
MK maratoni tagasipöörde märk.
Unistada võib, aga enne tuleb 100 ää teha! Usun, et olen paljusid kahtlejaid viimase nädalaga veennud, et see on võimalik, et ma 30. juunil oma sajandat jooksen! Aga sinna tuleb veel elada ja joosta ning kõigepealt tuleb hakkama saada järjekordse maratoniga, mis teenindab ühte teist maratoni. Edu kõigile homsetele startijatele, mina jätan seekord talvise laulupeo vahele, sest ei ole selleks oma nullsuusakilomeetriga lihtsalt valmis!
Pulber all, pidamise ootuses.....homme kõikseemees rajale!
Aga 24. veebruaril ehk meie riigi sajandal sünnipäeval ootab mind ees 100 ringi ehk 1000 korrust ehk 21000 trepiastet ehk Playtechi kontorimaraton. Järgmise postituse teen peale seda vist oma elu jaburaimat maratoni, kui muidugi ellu jään....

pühapäev, 4. veebruar 2018

81 - 1. MK maraton Männiku-Trapi-Männiku!

Kusagil kaugel ookeani ääres maratoni joosta on küll ylicool, aga see hakkab ikka raskelt rahakoti peale. Vaatamata nö headele lähtetingimustele (Oslo) ja reisi lühidusele läks see kanaaritrip ikka üle poole kilo maksma ning sedaviisi kuni sajandani jätkates leiaks ma ennast ilmselt tänavalt...

Reisida on ka muidugi lahe, Gaudi õpilase kirik Firgases Cran Canarial.
Seepärast haarasin kinni õlekõrrest nimega MK ehk Meelis Koskaru. Kui siin keegi heitis mulle ette, et kuue kuuga 20 maratoni ei ole võimalik, siis see mees tahab ära teha 2018 aasta jooksul 100 maratoni, tähistamaks niimoodi omal hullul moel meie riigi sajandat sünnipäeva. Retsept/respekt Meelisele, aga nagu ütlevad Telepoe reklaamid, pole seegi veel kõik. Rein Pärn tegi jaanuaris ära 9 maratoni, eesmärgiga jõuda 24. veebruaril oma 400-nda maratoni starti...
EV 100 ja 100 maratoni anno 2018! Müts maha!
Nüüd jõuame tegelikult asja ivani - ei ole võimalik teha aastas 100 või ühes kuus 9 maratoni ilma marathon100.com poolt ellukutsutud nn virtuaalmaratonideta, mille käigus suvaline osaleja jookseb suvalisel ajal suvalises kohast 42,2 + 0,2km ning saadab oma jooksu träki korraldajale, saades nii kirja maratoni. Mulle ja veel paljudele selline maratonidekogumise viis tegelikult ei meeldi, olen ikka seda meelt, et maraton joostaks kindlal etteantud distantsil, stardiga kindlal etteantud kellaajal ning selle jooksu nö toimumise kontrolliks oleks osalemas ikka veidi rohkem kui 1 osaleja!
Kalevi Saukkonen, Soome maratonikunn - 2186 maratoni....... Foto: hbl.fi
Soomes ja ilmselt ka mujal (nt Taanis Anette Fredskovi 366 maratoni aastas) toimuvad nö ühe korraldajast fanaatiku maratonid (Hölkkamaratooni, Andimaraton, Paloheinä maratonit vms), mis joostakse kindlal etteantud distantsil varasemalt väljakuulutet ajal ja rajal ning üheks põhitingimuseks maratoni toimumisele on vähemalt 3 lõpetaja olemasolu. See on tunnustet reegel ning MK maratonide ehk Eestis esmakordselt aset leidvate seda tüüpi maratonide korraldamist enda peale võttes ma ka nende tingimustega arvestasin.
Rein Pärna 396-nda maratoni finišilint.....
Esimese MK maratoni jooksime reedel Tallinna külje all Männiku ja Trapi vahelisel kergliiklustee osal. Stardist tuli liikuda 1,4km Tallinna poole, seal tagasipööre ning Männiku jahilasketiiru juures oli teine tagasipööre, nii et stardijoonel, kuhu oli pargitud joogi- ja söögipoolisega auto, täitus 7km. Kuue ringi läbimise järel tuli teha veel 200m ning oligi maraton purgis! Kokku oli viis osalejat, neli neist ammu maratonidega teises sajas, mina ainsana nö poisikesena oma 81-st läbimas.....
1. MK maratoni esikolmik - MK, EM ja IJ
Joosta oli iseenesest lihtne, kuna asfalti kattis kerge lumekirme, kergliiklustee oli laudsile ning tuult ei olnud. Temperatuur oli nulli ja plussi vahel, ehk siis parimad tingimused jooksmiseks. Alguses läksime pundiga koos minema ca 4:50 lõpuaja tempos, vahepeal korrigeerisin tempo ca 5h peale ning alles viimasel kahel kildil pidin tõsiste raskuste tõttu hoo väga maha võtma ning lõpetasin vist 5:03 ja veidi peale ajaga. Igatahes kordades lihtsam maraton, kui eelmine seal ookeanisaare kuumas...
Järgmise MK maratoni jookseme juba 10. veebruaril kusagil Assaku kandis, täpsem info FB-s.

Veebruaris siis plaanis kokku 6 maratoni, et jõuda 86 peale, märtsis saan vist teha 3, aprillis ka 3 ning siis juba lõpusirge, maikuus 4 ja juunis 5! Kõik on loodis ja ülegi veel, 50/100 ootab!!!




teisipäev, 30. jaanuar 2018

Aamen!

Mulle on elu ikka õpetanud, et järjekindlus viib sihile. Tilgad teevad aastatega kivisse augu, veenire uuristab endale mäe sisse läbipääsu ja muutub jõeks, jõgi viib setteid ookeani ja nö jõest tekkinud maale kerkivad linnad. 
Udune pilt lennukiaknast deltale, mille on teinud Hispaania suurim jõgi Ebro. Linnad kasvavad...
Viimaselt maratonilt Cran Canarialt Norrasse naastes vestlesin lühidalt ühe tegelasega, kes mõtleb nagu pool Eestit. Minu jutu peale, et jooksin seal kaugel lõunamaal maratoni, oli ainus temapoolne võimalik küsimus, et: "Kui pikk see oli"? Tule taevas appi, tahaks ma iga kord hüüda, kui säärane küsimus kõlab! Aga tegelikult rahulikult järele mõeldes, tuleb tõdeda, et sel tegelasel oli omamoodi õigus. Õigus küsida!!! 
Kui ikka 15 aastat raiutakse sulle pähe, et 23,6km pikkune jooks on maraton, siis....
Umbes 10 aastat tagasi, peale oma esimese maratoni (jooks 42,2km) lõpetamist, kõnelesin klubi TM pääliku Indekuga ja pakkusin välja idee toona 22,4km (hiljem 23,6km) pikkuse jooksu nime kooskõlla viimiseks asja tegeliku olemusega. Erinevate variantidena olid laual Tartu Kevadjooks, Tartu Maastikujooks vms, aga mitte mingil juhul sõna maraton. Või siis pakkusin ka välja, et kui ikka nimes on maraton, siis tehku ka 42,2km pikkune jooks.... Kelk vastas, et rahvas pole valmis. Paar aastat hiljem vist siiski oli see rahvas valmis, kui KTM hüppas veidi hilinenult maratonibuumi viimase vaguni saba peale, korraldades I Tartu Linnamaratoni. Olin toona kohal, nagu olin endale lubanud. Kevadine Otepää-Elva sutsakas aga jätkas vaatamata rahva valmisolekule "maratoniga", millel pikkust nappis. Sinna oli minul põhimõtteliselt või siis teatud pmst iseenese kiiksu tõttu tee suletud!!!
Minu vist viimane Tartu "Jooksumaraton" anno 2008!
Kohe näha, et vanad sõbrad....
Ühes selle blogi postituses aastast 2013 tõin ma välja põhjused, miks ma ei osale Tartu Jooskumaratonile enne, kui pole nimed ja tegelikud asjad paigas. Tänase SUURE UUDISE valguses aga võtan mütsi maha ja olen 13. mail Otepääl stardis, et 42,2km möödudes Elvas lõpetada! See võiks/peaks olema minu umbes 93-s maraton! C'est la vie!
Sama 2008 "TJM", aga mida ma sealt võitsin, mitte ei mäleta... :D

Kivi taganeb vee ees, raud paindub jne. Tuleb ainult piisavalt survet avaldada........

Jumal olgu kiidetud, kes lasi tõde jälle sedapidi paista! Aamen!