Dr Holdeni kevadlaager Hispaanias, Denias, 26.märts-9.aprill 2017!

Jah, ta tuleb taas!

Tuntud tõus Parcent-Tarbena teel, teatud ka kui Ticket'i tõus,
sel aastal läks Vuelta eelviimane etapp siit alla!

Vahepeal kaks aastat laagrikorraldamisest puhanuna olen jõudnud otsusele, et kuigi Mallorcal on küll ratturi paradiis, siis Denias laagerdada on ikkagi parem, sest:

1. Vähemasti mina ise olen Mallorcal vaid ühe korra meres ujumas käinud (novembris 2012), kevadel aga mitte kunagi. Seevastu Denias on ujutud küll ja veel. Ehk siis, mandril on olnud soojem!
2. Rattaradade valik on Mallorcal suurepärane, aga nö igale poole pääsemiseks tuleks elada sisemaal. Mere ääres elades jäävad head rajad kaugele. Denias olen olnud 4 kevadet ning äsjast ja mullust Vueltat vaadates avastasin aina uusi ja uusi kohti. Mis tähendab seda, et avastamata radasid on veel palju!
3. Denias laagerdamine on igapidi odavam, nii sinna kohalesaamise (lennuk), majutuse hindade, oma ratta olemasolu kui ka kohapealse transpordi osas.
Ehk siis - Dr Holdeni neljas kevadlaager avatakse 26. märtsil, umbes siis jõuab kohale maad mööda minev killavoor koos laagris osalejate rataste ja kottidega. Killavoor hakkab tagasi liikuma 10. aprillil, ehk siis ideaalne lahkumispäev oleks pühapäev, 9. aprill! Aga väga vabalt saab oma laagerdamise sättida selle ajavahemiku vahele, kas siis 10- või 12-päevasena või just täpselt nii pikalt, kui see võimalik on!

Kilt ujutud, tuju hää! Vist aastal 2012 Denia rannal?

Hetkel on võimalik majutuda mitmesse eri suurustega majasse...

Kõht sisse, rind ette, nii hea on olla! Kusagil Cullera serva peal 2013!

Kohale lendamine toimub Tallinast lennukiga......

Mitte ainult rattaga, väike mägimatk on abiks rutiini tapmas!
Kohustuslik taastusjook Montgo tipus Denias, 2011?

Hinnatase on meil selline, et kui reageerida kiiresti, siis peaks kogu laagri hinnaks tulema mitte rohkem kui ......

PS! Kuna asjaomased instantsid leidsid minu blogi postituses märke pakettreiside orgunnis, siis oli see postitus pikka aega blogist maas! Kuna nüüd on asi lõpetatud ja olen omad vitsad saanud, siis panen üles nuditud postituse! Elame, näeme!

Laagrist koju, väikse puhkepausiga Varssavis!

"Poolakad on vist Dumas' poindist valesti aru saanud", oli mu esimene mõte kell 2:00 öösel, peale üheksatteist järjestikust tundi rooli taga, kusagil Varssavi keskäärelinnas autost välja ronides. Sest sõber Aare poolt kinnipandud hotell kandis minu lemmikmusketäri Aramise nime, aga öises Varssavis temanimelist hotelli otsides nägime kauguses säramas vaid Atos'e ja Portos'e (poolapärane kirjaviis) tulikirjas nimesid. Aramist ei kusagil? Peale väikest kõhklust suundusin teistega samas seas seisva, Dzingli hotelli meenutava, teistest tunduvalt tagasihoidlikuma kolmanda moodustise suunas, mille ukse ees olevalt harjasmatilt suutsin lõpuks tuvastada Aramise nime. Aga eks ta oligi neist kolmest kõige tagasihoidlikum ja vagam, eriti veel jumalakartlike poolakate arust.

Neljapäeval kell 17:00 Denias - kõik on kojusõiduks valmis.
Veel merest ning poest läbi ning tuld!

32 eelneva tunniga olime oma Hispaania laagri maatiimiga autorataste alla jätnud 2900 kilomeetrit, neist 1700 minu piloodikepi all. Pidin teistest meestest veidi rohkem sõitma, et vähegi vabandada oma laevalt lahkumist 1200km enne kojujõudmist. Sest mul oli üks teine, äärmiselt kaval, plaan ühildada Hispaaniast kojusõit oma järjekordse maratoni jooksmisega. Hetkel on plaan toiminud sinnamaani, et olen koos veel kahe homse jooksjaga Varssavi hotellitoas rinnanumbreid jooksusärkidele kinnitamas, üks kaaslastest mandrazheerimas oma esimese maratoni pärast, mina aga koos teise kogenud tegija Tõnukesega jagamas talle homseks õpetusi. 

Varssavi rahvusstaadionil pasta-paartil...

26. märtsist peale olin Hispaanias laagerdamas - kokku sai ratast sõidetud 1100km, samas joostud vaid 21km!?! Seal lõunas on ennast väga raske jooksma sundida, esiteks lähevad kõik teised iga päev rattaga erinevatele ja huvitavatele teedele, teiseks seal praktiliselt puuduvad pehmema kattega teed ning kolmandaks on sealne kolmekümne kraadi alla ulatuv leitsak jooksmiseks minu jaoks liiga kuum. Rattaga kannatab palavas sõita, sest kiirus annab jahutust, need kaks tehtud jooksuotsa aga lõppesid minu jaoks niivõrd märja nahaga, et rohkem ei tahtnud proovida. Eks homme siin Varssavis ja hiljem külmal kodumaal saab joosta küll ja veel.

Veel üleeile, ca 5 tundi enne ärasõitu Granadella laguunis.

Öelgu siin mõned veel, et pikamaajooks on totter. Kas totter seetõttu, et selle pärast ronitakse kojusõitvast autost keset ööd maha ning jõutakse laagrist koju alles kaks päeva hiljem. Kas totter on see, et selle pärast jäetakse rattalaagris mõned viimased päevad rattaga sõitmata, et jalgu hoida. Ega ta ikka ole totter küll, lihtsalt viinamarjad on nii hapud.....

Vigade parandus!

Saan tänase postitusega kohe kaks viga ära parandada. Esiteks pole ma juba ligi kuu siia sõnakestki poetanud ning teiseks tegin täna järgi läinud laupäeval minu jaoks puuduliku hindega lõppenud Pääsküla 3. raba maratoni! Esimese paranduse osas luban ennast lähiajal parandada, sest ees on ootamas peaaegu 3 argimuredest vaba nädalat soojal maal. Ja soe ilm teatavasti soodustab ajutegevust, erinevalt meil siin valitsevast не мясо, не рыба ilmast!!!

Danieli juures Pego raekoja platsil vist 3 aastat tagasi...

Teise vea parandamine oli aga mitmes võtmes vajalik - kõige pealt rehabiliteerisin loodetavasti ennast sellega kõigi nende 30 eelmisel laupäeval Pääskülas maratoni lõpetanu ees, teiseks sain ikka märtsikuusse kah maratoni kirja ning kolmandaks võin ma rahulikult vastu minna üle 2 ööpäeva pikkusele autosõidule, head pikad trennid tehtud ning lihastel hea rahulik vedelevas olekus taastuda.

Loodetavasti on meri Denias juba soe!

Aga et ikka lugeja täpselt aru saaks, mis vigadest ja parandusest ma siin jahun, siis peaksin alustama sellest, et otsisin terve veebruari enda jaoks ühte märtsikuist maratoni, erinevate variantidena olid arutluse all nii Barcelona, Rooma kui ka kusagil Milano kandis toimuv Brescia maraton. Peamiselt just finantsilistel kaalutlustel jäid plaanid siiski soiku ning alternatiivina otsustasin ise endale maratoni korraldada! Ja kus mujal ikka, kui Pääskülas, kus ees juba tuttavad rajad ja mõnusalt lihtne maratoni korraldada. Kolmas Pääsküla raba maraton vähem kui nelja kuu jooksul sai välja hõigatud veebruari lõpus, kui oli selge, et sel talvehooajal jäävad ära kõik veel tulevad maratonid - nii Estoloppeti omad kui ka need teised, kiiksuga sõidud - Suusahunt ja Haanja Suusa100! Ehk siis plaanis oli selline mõnus kevadine jooks!

Ilmataadil on Pääskülaga mingi oma teema.... Foto: Toomas Ellmann

Reedel, maratoni eelpäeval, rada märgistades oli rabas imeilus ilm ja talvest korralikult taastunud ja kuivanud maapind. Järgmisel hommikul aga näitas ilmataat hambaid, üritades täita kellegi "talve" igiammust lubadust mitte taeva jääda. Hommikul rattaga rada kontrolli mõttes läbi sõites sain aru, et sellise ilmaga ma ise rajale minna ei saa. Kuigi mõnele tegelasele tundub, et spordiürituse korraldamine piirdub osalejate käest "papi lüpsmisega"*, siis tegelikkuses see nii ei ole. Korraldaja võtab spordiürituse korraldamisega (sh osalustasude kogumisega) endale vastutuse selle eest, et üritus saaks läbi viidud nii heal tasemel, kui see vähegi võimalik on. Ja see tase sisaldab kõike - raja ettevalmistust, jootmist-toitmist, osalejate turvalisust jne. Viimastel maratoni eelsetel päevadel hüppeliselt kasvanud osalejate arv (35 maratoni- ja 35 pooliku jooksjat) ning maratonipäeva üsna äärmuslik ilm tõstis ürituse riskifaktori minu jaoks nii kõrgele, et mul polnud valikut. Ise jooksma minnes poleks ma saanud vajaduse tekkimisel kuidagi osalejatele abiks olla ning seetõttu tuli mul seekord kõrvale jääda....

Maratoni start - mina seisan kõrval.... Foto: Sirle Seilenthal

Jäin tookord jooksust kõrvale üsna rahuliku südamega, sest mul oli tagataskus nö varuvariant - 22-23. märtsil toimuv Marathon100.com II Virtuaaljooks oli juba välja kuulutatud ning see oli minu päramine variant veel enne Hispaania trippi oma märtsikuu maraton ära teha. Ja tehtud ta sai, vaatamata sellele, et eilne esimene katse ei õnnestunud - kokku sai vaid poolmaraton. Ebaõnnestumise põhjuseks oli vale strateegiavalik, sain endale jooksukaaslase vaid poolmaratoniks ning üksinda hiljem veel sama pika maa jooksmine ei mahtunud mulle eile ikka üldse pähe. Tänaseks olin targem - kauplesin endale kaaslase maratoni teiseks pooleks ning see strateegia töötas, kuuendal Pääsküla ringil liitus minuga poolmaratoni jooksnud Andrei (kolme senise Pääsküla maratoni korralduse juures mees nagu orkester - pargib, joodab, paigaldab ja koristab) ning vedas mind peaaegu et lõpuni. Ta küll väsis veidi ca 3 kilomeetrit enne lõppu ning jäi veidi maha, aga suutis ilmselt minu pärast ennast veidi ületada ning lõpetasime koos - mina maratoni, tema poolmaratoni. Splitid 2:12 ja 2:15, eilne poolik sundis alates seitsmendast ringist veidi tempos järele andma. Kokku 4:27 ja minu 25-s maraton purgis!!!

Porine, väsinud, õnnelik...

Uued jutud juba Hispaaniast Deniast - ratturite paradiisist. Head teed mulle sinna kõigi Teie poolt!!!

* - Eesti enimtsiteeritud spordiblogija väitis oma 25.04.2013 postituses nii: But, of course, he is more skilled in many other things than me, like milking cash out of ordinary folks by urging them to ski or run 100 km – definitely a remarkable achievement! For Dr Holden, of course, not for those poor skiers and runners.

Uinak kiirteel ehk vasikavaimustuse piinad!

Üle-üleeile öösel, see oli siis esmaspäeval vastu teisipäeva, parkisime oma auto südamerahus Varssavi-Berliini tasulise kiirtee teise sõiduritta ja kõik autosolijad, kaasaarvatud autojuht, panid südamerahus 1 tund ja 50 minutit sliipi, ei seganud meid isegi see Poola tee-ehitajate kavalus ehitada sihukesi teid, mis sõitvas autos magada ei lase, sest auto seisis kiirtee teises reas. Seisis, sest kogu maantee seisis, sest need ida-eurooplased (välja arvatud eestlased) ei oska autoga sõita, kui lund sajab!

Kuradi poolakad, ostke endale Snowareg, kui lumes sõita ei oska!!!

Aga see selleks, ka mitmes kohas Saksamaal ja ka Prantsusmaal oli kiirtee pidevalt umbes. Saksamaal Reini jõe ääres lõigati keset päist päeva kolmerealise kiirtee ääres võsa ja ummik oli kümnete kilomeetrite pikkune. Prantsusmaal, kus ma maksin selle eest, et kiirteel kiiresti sõita, seisime taas kümneid minuteid ummikus. See ei ole ju normaalne!

Kiirteed my ass!!!

Aga vaatamata vaneulike imperialistlike riikide poolt meie teele veeretatud raskustele jõudsime siiski veidi alla 48 tunniga Võrust Deniasse, ühe sõbraliku Lõuna-Euroopa riigi eestlaste pealinna. Usun, et märtsi lõpus ja aprilli alguses on Denia ümbruses pesitsemas rohkem eestlasi, kui mis tahes muul aastaajal Madridis või Barcelonas kokku. Seepärast võibki seda 30-tuhandelist linnakest kutsuda Hispaania eestlaste pealinnaks.

TP2 - La Hacienda...

Üleeilne, kohalejõudmise, päev läks sisseseadmise ja väsimuse mahapesemise tähe all mööda ning trenni ei jõudnud. Ega ma oma enne Suusahunti hangitud ja seal täispurjed peale saanud viirusega polekski veel valmis olnud maanteed lõikama minema. Kurk on senini ikka valus ja köha algab sealt altpoolt kohast, mille nime ei julge suu sissegi võtta. Aga loodetavasti teeb meretuul ja soe kliima head tööd, sest eile asusin viiendana nö kruisijate sappa rattaringile mööda apelsinisalusid ja inimtühje liivarandasid. No vähemasti plaan oli selline, sõita hääääästi rahulikult ja tervistavalt, aga välja kukkus see just täpselt nii, nagu tavaliselt.

Cullera mäe otsas, taamal kogu rannik 50km ulatuses.

Peale 20-ndat kilomeetrit keeras vend Ivo koos oma elukaaslasega otsa ringi, sõber Kalvi aga, kes tuli laagrisse koos oma elukaaslasega sõna otseses mõttes puhkama, pakkus välja, et võiks Culleras ära käia. Vaatasin esialgu talle üsna mõistmatult otsa, sest Cullerasse on meie laagripaigast vaatamata siledale maale ikkagi ju 50km, mis tähendaks kokku ca 100km pikkust sõitu. Kalvi käis ikka peale ja nii me siis sõitsime - Cullera sildi alla pilti tegema, siis edasi mäe otsa (mitte lossi juurde, vaid ikka kõrgemale) ja pärast veel ka koju tagasi. Ma ikka veidi põdesin enda tervise pärast, aga viisaks oleks olnud põdeda Kalvi elukaaslase pärast, kes sõitis täna slikkidega mtb-rattaga kokku 113 kilomeetrit. Sõitis ja ei teinud teist nägugi.

Kohustuslik pildi tegemise koht - Monte Cullera!

Ja nüüd on laagris jama majas, sest senini kehtis sihuke kord, et iga mees, kes trennis üle 100km tegi, võis ise külmkapist õlut võtta, alla 100km tegija pidi teistelt luba küsima. Kui aga juba Merle sõidab esimesel laagripäeval naeratusega 113km, siis peaks ka selle külmkapi limiidi miinimum 113km peale tõstma. Laupäeval paneme selle küsimuse hääletusele, siis on peaaegu kõik minu korraldatud laagri 20 asukat kohal.

Kui Miguel on otsas, siis käib Cruzcampo kah!

Seniks Teile päikest sinna pakaselisse Eestisse, lohutuseks võib niipalju öelda, et ka meil läheb õhtupoole jahedaks, peab pusa selga panema....