Kehvakese talve dilemmad-trilemmad!

Hiljuti ühe tuttavaga vesteldes koorus välja tõde, et ka inimesel on haugi mälu. Nimelt väitis see tuttav, et viimased viis aastat on lumi tulnud maha detsembri alguses ja ära sulanud aprillis. Tuletasin siis talle siis meelde vaid kaks aastat tagasi (2011) olnud musti jõule ja aastavahetust, aga seda ta juba ei mäletanud. Aga just toona sain ma korraks, vist 9. detsembril, Haanjas suusad alla ning järgmine kord sain suusatada alles kuu aega hiljem Tšehhi mägedes Jizerska maratonil. Sellel talvel sai ka ca 10-nda detsembri paiku paar päeva suusatada ning järgmine kord sain suusad alla taas Tšehhis. Ja nagu aastal 2012 , hakkas ka sel talvel lõpuks Eestis lund sadama just täpselt siis, kui mina olin Tšehhimaal. Talved nagu kaks tilka vett?

Tšehhis Jizerska magistraalil lund jagus. Foto: Taivo Tolli

Ega ikka ole küll, sest toona hakkas lund sadama ja lumi jäigi sadama ning seda sadas veel aprilliski. Sel aastal aga läheb vastupidi. Kui Viru- ja Kõrvemaa sõidud saavad suusatapu sildi all ning maratonide korraldajate omavahelise tülitsemise saatel ära peetud, ja Alutaguse maraton toimub ilmselt ka, siis Tartu Suusamaratoniga on asi selge - see sõit jääb sel aastal pidamata, kuna mitte ükski prognoos ei luba lähematel nädalatel sinnakanti isegi mitte viit sentimeetrit lund. Ja niivõrd madala osavõtumaksuga, nagu see on Tartu Suusamaratonil, ei saa korraldaja garanteerida kogu 63km pikkuse trassi katmist kunstlumega! Kuigi külma ju on ning lund toota ju annaks! Nagu seda teevad Vasaloppet'i korraldajad, kellel olevat vajaminevast 150-st tuhandest kantmeetrist lumest juba kolmandik toodetud. Ja seda ka nö igaks-juhuks, sest seal tuleb ka taevast lund, nagu näitab Mora kirikutornis olev veebikaamera!

Vasa 2013 peagrupp ca 20-ndal kilomeetril.

Ja kui juba südatalvine laulupidu ära jääb, pole ju mingit mõtet suusatrenni peale aega raisata. Eriti veel, kui seda peaks näiteks hetkel tegema üsna kivisel Harku ringil või siis 1,4km pikkusel Trummi kunstlumeringil, kus vähemasti läinud nädalavahetusel olevat kuulujutu põhjal liikunud nö katkematu-suusk-suusakannas-kinni inimmass. Ning sellega peakski olema üks minu talviseid dilemmasid murtud. Sest palju lihtsam ja ökom on joosta, paned kodus tossud jalga ja tuld! Ära jääb autoga sõitmine suusaradade juurde, määretega mökerdamine ja kõik muu, mis suusatamisega kaasas käib. Jah, ühtpidi läheb talvine sportimine odavamaks, aga teistpidi paneb see suusatalve ärajäämine minule isiklikult paraja põntsu. Olin selleks talveks ennast registreerinud 147€ eest neljale suusamaratonile, millest üks on juba ära jäänud, 2 järgmise kohta (König Ludwig Lauf'i mõlemad pikad sõidud) antakse, ilmselt ärajäämise, infot 27. jaanuaril ning Tartu omaga saab olema nii, nagu ennist juba ütlesin!  Muist sellest rahast saab tagasi, muist kantakse üle järgmisele hooajale, aga suurem osa rahast on ikkagi läinud. Lisaks veel hotellibronnide tühistamisest tulenevad trahvid ja muu selline. Lisaks sellele istub raske kivina kaela peal sügisel TSM-il määrdeteenuse osutamiseks soetatud kraam. Nii et pole see lumevaene talv odavam midagi, kui lumine...

Just sellises rabas me peamegi pidu....

Kuna selle talve algus oli veel 8-nda jaanuari paiku lume suhtes üsna vinduv ja lootusetu, sai hoopiski plaani võetud 25.01 Pääsküla rabas lisaks sügisesele heategevale jooksule veel üks maraton korraldada. Vahepeal Eestisse jõudnud talv ning üsna krõbedad külmakraadid panid mind küll ettevõetus korraks kõhklema, aga eile õhtul sain kõhklustest võitu ning juba laupäeval saab alternatiivina Viru- ja Aegviidu suusatapule ilusalt talvises Pääsküla rabas nii poolmaratoni kui ka maratoni joosta. Mis oma korda tekitab minu enda jaoks järjekordse dilemma ehk siis kokku juba trilemma. Sest päev pärast Pääsküla maratoni toimub Viljandis veel üks samale nädalavahetusele edasi lükatud sportlik mõõduvõtt - Mulgi 5. Uisumaraton, seesama sõit, kus ma olen vähemalt paar korda saanud sinna, kuhu mul muudel spordialadel asja pole - poodiumile!!! See, et ma lauäeval Pääskülas maratoni korraldan ja ise selle ka läbi jooksen, mind ilmselt Mulgis poodiumile ei aita. Samas eelmisel aastal sai ju päev enne uisumaratoni Tamsalus suusamaraton läbi sõidetud ning siis suutsin kenasti Viljandi järvel peagrupis püsida kuni finišini välja? Kuidas see sel aastal välja kukub, saame näha, igatahes kindel plaan on laupäeval teha 42,2km jooksu ja pühapäeval uiskudega 30km peale. Niipaljukest lugejale rahustuseks, et viimaste kuude jooksukilometraazh annab minu usule alust - jaanuaris on läbitud juba 155km, novembri algusest peale aga tervelt 522km!

Liidergrupp 2013 Mulgi uisumaratonil.

Eks neid dilemmasid tuleb talve jooksul veel - näiteks 8.02 saab Alutagusel 40km klassikat sõita (kui ikka saab) ning kohe järgmisel päeval Rakveres maratoni joosta! Mis ei tapa, teeb tugevaks!


PS! Ma ausalt väga loodan, et mul ei ole Tartu Suusamaratoni suhtes õigus...

Tamsalu! Hää, et niigi veel läits!

Kui nüüd takkajärgi vaagida eelnenud nelja päeva, siis kõik, mis neil päevil erinevatel põhjustel toimus ja juhtus, ei olnud mitte ühelgi viisil tarvilikud või kasulikud selleks, et saada tänasel Tamsalu maratonil võimalikult parem koht. Reedel oli plaanis teha mõned lühikesed lõigud ja laupäeval puhata. Läks aga nii, et reede ainsaks tõsisemaks trenniks sai 250km autoroolis Tallinnast Võrru, muud ei mänginud haige lapse kõrvalt välja. Laupäeval lootsin kasvõi lühikese jooksuotsa teha, aga ka seda ei mänginud välja, sest peale öösel kella 3 paiku õemehe juubelilt (vähemasti sai talle sportlik kingitus - TriStari osalus - kingitud) naasmist oli vaja juba üsna vara hommikul Viljandis käia ja kindlaks kellaajaks Tallinna jõuda. Õhtul Tallinnas oli veel vaja pead murda suusamäärimise teemadel ja nii see päev läks. Kell 22 olin valmis valmistumiseks, aga oli vist juba hilja.

Lennutunne? 

Siinkohal tahaks küsida eakaaslaste käest, et kas teil on ka nii, et peale ühte poolmagatud ööd on järgmisel ööl und loota üks üsna lootusetu tegevus. Senimaani arvasin, et see nö peojärgse öö unetus on tingitud alkoholist, aga seekord vaevas see mind järgmisel ööl ka ilma eelmisel ööl alkoholi tarvitamata. Kas see on minu isiklik probleem või siis teatud vanuses üldine jama? Ise sain selle imeliku probleemi tõttu tänasel maratonieelsel ööl magada vist 2h34min, sest viimati vaatasin kella 3:56 ja äratus oli seatud 6:30 peale.

Mütsi eest kümme punkti!!!

Hommikul korjasin linna pealt 8 maratonimeest peale ja sõitsime Tamsallu. Alguses oli aega küll, aga peale ca 15min peldikusabas seismist ja peldikusse sisenemisel paberi puudumise avastamist hakkas kiire. Sest kusagile oli ju vaja see tundelt suur, sisult väike, ekskrement poetada. Lõpuks sai spordihoones veel ühes sabas seistud ja asi maha pandud. Aga enne starti läks ikka totaalseks rabelemiseks, jõudsin ikka väga vahetult enne minekut kohale ja oma 100-200 koridori mahtusin napilt sisse.

Paaris ja paaritult....

Stardist mindi rahulikult, esimesed paar kilti ikka paaristõukega, sest ruumi polnud. Teatud seltskond, nende hulgas ka Indrek Pak ja Sulev Lokk, panidki ees pikalt paremas servas olevas klassikajäljes, mis tegelikult oli üks paras jäärenn. Ühel heal hetkel suruti ka mind kogemata sinna ja enam ma sealt väja tulla ei tahtnud. Liikumiskiirus oli kõrval uisutajatega sama, aga pulss sa 10 lööki madalam. Esimesed 14km sai antud ikka korralikult piirajas - jaksasin punnida ja vahepeal kärisevaid vahesid kinni sõita. Kusagil viiendal kilomeetril astus mulle keegi nii tõhusalt ja korralikult kepi kulbi peale, et see liigutus tahtis õlga jakust välja tõmmata. Kepp jäi õnneks kätte ja unustasin korraks selle juhtumi. Kui aga ca 15-ndal kilomeetril tõugates käsi poolde keppi vajus (rihm katki), sain aru, et see oli siis selle kepile astumise tagajärg. Järgmised 5km lasin tempo alla, sest tekkis selle katkise kepi najal teatud vabandus, mis vabastas edasisest pungestamisest. Endomondost on näha, et tempo langes ca 30sek kilomeetri kohta. Lasin pikalt enda taga olnud grupi jooksikud endast mööda ja lootsin kuidagi oma ilma rihmata kepiga lõpuni kulgeda. Tempo oli all ja tuju oli hea.

Tuvastamata paaristõuke lükkaja......

Minu lõpuni lebotamise plaani rikkus ära taja 18-ndal kilomeetril Lasila-Saksi teeületuse juures raja ääres olnud sõber Mark Laine, kes pakkus mulle tänase teise koha mehe Raido Ränkeli keppi. Selle kepi toomise peale selle teeületuse kõige kaugemast autost kulus ca paar minutit minutit ja selle ajaga läks minust mööda umbes 100 sõitjat. Aga see nö korras, kuigi 5cm vajalikust pikem, käetugi andis uut motti ja tahtmist edasi punnida. Kuigi olin selleks ajaks langenud sinna kusagile veerandsajandast kohast tahapoole, siis üritasin ikka edasi. Mõned kustujad tulid selge ees vastu, aga ka seal kahe-ja-poolesajanda koha kandis jõutakse sõita.

Äkki oleks mururehad abiks
TP-de ajutisel puhastamisel?

Lõpuks sain sellest Estoloppetist niipalju sotti, et üsna palju kohti sõidetakse ikka paika stardikoha baasil. Ühe pundiga minnakse ja ühe pundiga tullakse. Need, kes pundist pudenevad või sinna juurde tulevad, on pigem erandid, kes kinnitavad reeglit. Kas on neile sattunud hea suusk või elu parim vorm (juurdetulijad) või siis on nad totaalses alavormis või kannatavad mingi tehnilise probleemi (kehv suusk, katkine kepp) käes (pudenejad).

Lõpuaja sain täna siis neli sekundit alla kahe ja poole tunni. Kuigi sõitsin täna kokkuvõttes vaid 3 sekundit kilomeetri kohta aeglasemalt kui Viru maratonil, siis lõpuprotokollis hävisin tervelt 87 kohta. Kui korrutada 44,3 tänast kilomeetrit kolmega, saame summaks 132 sekundit, ehk siis 2min ja 12sek. Tegelikult aga lõpetas minu Viru maratoni koht (165.) täna ajaga 2:22:28, nii et pool tänasest ajakaost saab lükata eelmiste päevade jamade kaela ja teise poole saan kanda puruks sõidetud kepirihma arvele!  Need, kellega esimesed 20km sai koos sõidetud, lõpetasidki seal kusagil 2:17 ja 2:22 vahel.

Hundid söönud, hambad terved! Alutagusel näeme! Minu Alutaguse bussitäis on vist välja müüdud, homme selgub, kas on üks koht veel või ei ole!

PS! Ma pole küll veel selle aasta Tartu Maratoni määrdeteenust välja reklaaminud, aga veel on saadaval veidi alla 20 suusapaari koha. Teised 30 kohta on müüdud ilma reklaamita!!! Kel huvi, siis info@haanjamatkad.ee kaudu saab ühendust!!!

Fotod: Riho Lüüs, tema galerii on saadaval SIIN!

Viru maratonilt kahetiste tunnetega!

Tegelikult ma ka läksin täna Viru maratonile kahetiste tunnetega, mitte ainult ei tulnud sealt nendega tagasi. Nimelt ca 4-5 aastat tagasi sai endale lubatud, et uisutehnika ei ole minusuguse konservatiivi jaoks - no kui ikka ei sobi, siis ei ole midagi teha. Üritasin seda minu jaoks ikka uut tehnikat umbes seal 2006-nda kandis enda jaoks harjumuspäraseks teha, aga hakkas teine ikka vastu. No ikka kohe nii, et klassikamaratonidel olin seal sajanda koha ringis, uisus aga ikka 150 ja kaugemal. Ja lõin käega! Uisku sõitsin ainult hooaja alguses (kui klassikat ei saanud) ja hooaja lõpus (ettevalmistusena rattahooajaks). Aastal 2010 läbisin kolm Estoloppeti vabatehnika maratoni klassikas ja seda ainult selleks, et Estoloppeti Master enda jaoks ära vormistada. Kuigi PP väitis oma tänases postituses, et ma tegin seda vigastuse tõttu, siis tekkis meil nö "Moskva telefoni" sündroom, rääkija rääkis, kuulaja kuulas, aga välja kukkus nii nagu kuulaja kuulis! Tegelikult ma rääkisin talle oma Haanja Maratoni anno 2012 järgsest vigastusest.

Aga see selleks. Neli aastat tagasi hakkas Eestis uuesti pead tõstma uisutamine - kiiruisutamine! Ja kuigi esimene kokkupuude selle alaga kujunes legendaarselt negatiivseks (sellest peaks lausa vintage postituse tegema), siis hilisemad uisutamise etteasted olid üsna edukad, olin pidevalt seal esikolmiku piiril (Eesti mastaabis) pusimas ja asi oli põnev. Soetasin endale ka poolkõvad (üks step alla profitaseme) uisusuusasaapad eesmärgiga kasutada neid matkauiskude peal. Ja kui eelmisel aastal sai enne Mulgi uisumaratoni (kuna jää peal treenimise võimalust tavaliselt ei olnud) trenni mõttes ka suuskadega veidi uisku sõidetud, siis hakkas see uus tehnika ka veidi rohkem meeldima. Aga hingelt olen ikka klassik ja see peaks ka tänast või siis mõnda tulevast uisusuusamaratoni kõige paremini iseloomustama.

Tänase Viru stardi -22 on juba paljud kommijad tagajalgadele ajanud, neile tundub, et -22 kraadise õhu sissehingamine või siis sellise temperatuuriga suusatamine on üle mõistuse tegevus. Kuidagi palju on siin (pool)heaoluühiskonnas tekkinud selliseid tegelinskeid, kelle jaoks üle -1 ei saa suusatada (sest on sula) ja alla -10 ei tohi, sest on polaarpäev. Kas siin ei ole mitte seost selle tendentsiga, et igal aastal satub Eesti Kaitseväkke üha vähem mehi, kellel sinna tegelikult asja on. Väljajääjad on virtuaalühiskonna ohvrid, kelle jaoks mõni arvutis nähtud film või mäng, kus -10 kraadi kuulutab maailma lõppu, ongi see real life!

Mina olen see nn vanakooli mees, kes ütleb, et ei ole sitta ilma, vaid on valed riided. Veel eile soetasin endale Craft'i nn lobsterid ja nendega oli täna kuum! Niipalju labakätest. Üldiselt panin võrreldes ca viie miinuskraadise tavatrenniga igale poole ühe kihi juurde ja KOK (kõik oli korras)! Aga aitab sissejuhatusest, veidi tänasest sõidust kah.

Tegelt ma ikka ei oskagi uisku sõita...

Stardikoridoris sattusin jutuhoogu Lembit Pallasega, keda võib nimetada Eesti triatloni Grand Old Man'iks. Ja järsku kuulsin Riho Järvelaise kaudu kõlarist numbrit 5. Arvasin, et stardini on jäänud 5 minutit, koukisin telefoni taskust välja, et Endomondo käima panna. Aga siis tuli 4, 3, 2 jne. Stardipaugu kõlades oli mul telefon käes ja kepid jalge vahel. Kuidagi sain telefoni taskusse ja kepid kätte ning pandi minema. Startisin numbri alt 333, ehk siis umbes 250-nda osaleja joonelt ja umbes sinna vahemikku ma ka peale starti jäin. Ca 10km sõidetud arvasin end olevat ca 200-nda koha peal, aga see ei omanud täna mingit tähtsust, palju tähtsam oli täna aeg - nii kilomeetrite läbimise aeg kui ka lõpuaeg. Koht Estoloppetil sõltub kindlasti 10 korda rohkematest teguritest kui aeg, seetõttu on aeg (ja ka kaotus võitjale) olulisem näitaja kui lõpukoht. 10km möödus normaalselt, sai veidi punnitatud keskmise pulsiga ca 170, et läbida kilte umbes 3 minutiga. Hakkasin veidi nälga jääma! Teises TP-s õnnestus mul kogu maratoni esimese lonksuna konsumeerida ca 4cl köömneteed?!? Siis hakkasid ka mingid grupid tekkima, mina hoidsin ennast teadlikult sinna pundi keskele. Vahepeal tuli mõne varase kustuja tõttu paar kiiremat liigutust teha, et kummipaela kinni tõmmata, aga need olid nö normi piires tõmbamised. Tegelikult kadus mul mott ära, sest ma pole ju viimasel kolmel aastal (va jääuisumaratonid) nö aja peale sõitnud. Olen osalenud vaid võistlustel, kus on oluline lõpetamine ja neid võistlusi tehakse madala pulsiga. Siin aga oli vaja nö pildil püsimiseks pidevalt 170-se pulsiga laksata ja see hakkas kere koormama. Vale mõtlemise tõttu unustasin aga kere laadida ja nii hakkaski 3-nda TP sildi nägemisel (sõidetud ca 25km, saadud 4cl köömneteed) kõht nii kõvasti korisema, et võtsin punktis tüki (1/4) jääbanaani ja 2 topsi kuuma jooki. See aitas, sõidutunne tuli tagasi.

Kusagil tühjadel väljadel üksinda....

Umbes 28-nda kilomeetri paiku möödus minust hirmsa lauluga lapsepõlve trennikaaslane, hetkel Eesti Mereväe uhkus, Villu Klesmann. Ja miskipärast sünnitas Villu möödumine uuesti mingi võitlusiha ja otsustasin tema persest kümne küünega kinni hoida. Alguses küll vahe rebenes ca 100 meetri peale, kuid lausikutel (eriti just Wassbergi lastes, seda Villu ei sõitnud) hakkas vahe vähenema. 10km enne lõppu olin juba tal väga lähedal ja 4km enne lõppu läksin mööda. Eks ta oli ennast tagant (nr mingi 672?) startides ära kustutanud ja 5km enne lõppu oli kuvalda raja ääres käepärast. Viimastel tõusukilomeetritel oli minek hea, esines ainult 2 probleemi, üheks osutus vasak triitseps, mis hakkas krambimärke näitama ja teiseks probleemiks olid paar ennast täis suusameest, kellele ei mahtunud hinge, et mõni mees suudab lõputõuse täiega panna, mitte ei vegeteeri seal. Aga ette nad mulle seisid ja mööda ma ei saanud. Sinna läks ka see 13 sekki, mis nö ettepandud 2:20-st mind lahutama jäi. Aitäh "sõbralikele" suusameestele, kes lõpetasid minu ees! Tarmo Siimsaare oli pikalt ees, temaga on OK!
Eelmisel Viru maratonil andis minu tänane aeg küll ca 125-nda koha, aga tase tõuseb ja see on hea. Nagu ma täna aru sain, on minu jalad härjad, aga käed ja kõht on lambad, ehk siis viimase kuu trenn tuleb suunata sinna, kus on puudujäägid. Tagatipuks sain täna loosiauhinnaks Sparta 10x jõusaalikaardi. Let's Pump!!!

Finiš blokkijate taga....

Aga miks ikka kahetiste tunnetega? No eks seepärast, et teatud pulsisagedusest üle minna ei oska, aga samas selle sageduse juures kesta võiksin tunde ja tunde veel. TM-i mõistes on lugu paha, aga Kopi IM-i mõistes on lugu hää ja isegi väga häääää!

Ahjaa, koht oli 165. ja aeg 2:20:13.....

PS! Pildid tänaselt maratonilt erinevate pildistajate poolt laekuvad lähiajal, eks ma siis lisan neid jooksvalt juurde!

Pildid: Meelis Viese, TÄNUD!

Läheb lahti!

Laupäeval kell 11 antakse Mõedakul start selle hooaja Estoloppeti esimesele maratonile, milleks traditsiooniliselt on Viru maraton ja stardihetkeks lubavad erinevad ilmaportaalid Viru maratonile juba traditsioonilist alla 15 kraadist pakast. Olen kaks viimast talve sellest karusellist suusatajana eemal olnud, küll aga olen Estoloppeti osalejatele pakkunud nii transpordi, majutus- kui ka suusamäärimisteenust. Sellel hooajal pakun oma teenust edasi, aga mõnel maratonil tahaks ikka ise ka sõita. Arvata on, et tahtmine osaleda tuli tagasi seetõttu, et olen kogu sügise ja veel pool talve takkapihta enda sisse purakat kogunud, mis tahab nüüd hirmsasti väljalaskmist. Maratone joostes seda purakat välja ei saa, sest seal tuleb pulssi madalal hoida, muidu ei kesta 42,2km-t ära. Aga suusamaratoni saab panna täiega, sest laskumistel ja vahepeal ka tuules saab veidi tirri lasta ning taastuda.

Ja pühapäeval lähen Mulki uisumaratonile....

Eelmisel nädalal sai siis vaikselt hakatud lõike tegema, peaeesmärgiks ikka Tartu Maraton, aga loodan, et need tehtud treeningud avaldavad väikest mõju juba ka laupäevasel sõidul. Peale pühapäevast Rakvere maratoni lubasin endale kaks päeva puhkust, sest hetke füüsilise seisu juures on targem kuulata keha häält, kui ajada taga mingit koostatud plaani. Täna tegin hommikul kerge ujumise, tegelikult sai ka seal ca 500m tavalisest veidi kiiremini vajutatud ja 1000m alla 16 minuti ujutud. Peale lõunat aga ootas mind Harku mets ja 3x10min lõigud 5min taastumisega. Lõigutrennile lisaks lootsin veidigi aimu saada oma liikumiskiirusest täispöörete juures ja selle abil prognoosida võimalikku aega või kohta Virus.

10-minutilised kiirendused sai sõidetud keskmise tempoga 3:10min/km ehk siis ca 19km/h. Kiirenduste pulss oli 169/174. Peale lõigu lõppemist lasin pulsi ca 145 peale ja siis taas 10min laustuld! Koos üle poole tunnise soojendusega ja hilisema mahasõiduga tuli kokku 28,5km, aega kulus 1:42. Kogu treeningu keskmine tempo tuli 3:33min/km. Samasuguse tempo juures kuluks Viru maratoni 42km pikkuse raja läbimiseks ca 2,5h, mis eelmisel aastal andis umbes täpselt 200-nda koha. Kui nüüd laupäeval Virumaal kõik see 42km paugutada, siis oleks mulle jõukohane selline 3:20min/km tempo, mis eelmisel aastal andis umbes 125-nda koha. See juba sobiks, aga nagu ei ole olemas kahte ühesugust suusailma või grammi pealt sama head libisemist, pole ka aastad vennad. Eelmisel aastal tuli lumi hilja, alles jaanuari alguses ning suuremal massil suusatajatel jäi ettevalmistus lühikeseks. Sel hooajal aga lubas terve detsember lumel harjutada. Tahan oma jutuga jõuda sinna, et eelmise aasta protokoll sel aastal ei kehti ja ajaga alla 2h20min võib Viru maratoni ära paugutada lausa 200 suusahunti. Nii et parem ma ei ennusta, läheb nii kuis läheb!

Suusamaratoonari unistuste stardikoridor...

Õnneks on mul üks salarelv varuks - üle-eelmisel talvel soetatud külmapulber, mis töötab eriti hästi temperatuuril alla -15 kraadi. Enne 2011 Tartu maratoni sai seda määret Trummi radadel proovitud ja libisesin toona tunneli laskumiselt lausa spordikeskuse aeda sisse!?! Nüüd jääb üle ainult loota, et ilmaprognoosid on öösel vastu laupäeva Venemaalt Eestisse tulvavat külmalainet alahinnanud!