Tartu Maraton Tehvandi ringil!?! Tänan, ei!

Täna jõudis Tartu Maratonile registreerunute mailboksi irriteeriv teade klubilt Tartu Maraton. Minu postkasti see miskipärast ei tulnud, pidin kasutama tutvusi, et seda näha. Teate sisuks oli kaheldava väärtusega küsitlus, et kas osalejad on nõus oma tasutud osavõtumaksu eest tiirutama 20-21. veebruaril lendsalkadena Tehvandi kunstlumeringidel, saades täisraha eest poole või keelduvad tiirutamisest, saades järgmisel aastal poole raha eest eest täislaksu!

Läinud laupäeva lumerõõmud Haanjas Plaani Jaanimäel.
26km pikkuse Lumeilvese matka osalejate laskumistehnikad.

Kui see valik oleks olnud nö isikustatud, ehk siis iga osaleja oleks pidanud kohustuslikult sellele vastama ning vastamise tulemusena oleks ta siis pidanud kas Tehvandil tiirutama või saama järgmiseks maratoniks 50-prossase hinna, mittevastamise korral aga loobuma kõigest, oleks see küsitlus olnud õigustatud. Sikud sõidavad, lambad terved ja lollid hoopis ilma. Aga kuna see küsitlus oli anonüümne, siis ei maksa selle tulemus absoluutselt mitte midagi! Kui siis ainult niipalju, et annab korraldajale kahtlasevõitu moraalse õiguse teha just nii, nagu hing (loe: rikutuse aste) lubab!

Jäine jooksurada eile Pääsküla rabas...

Korraldajana saan ma aru KTM-tiimi ees seisvatest dilemmadest, eriti veel pideva osavõtutasude välise sissetuleva rahavoo vähenemise tingimustes. Aga kuna hr Indrek Kelk on kogu aeg olnud üsna jäik traditsioonide järgija, olles vastu ettepanekutele teha Tartu Maratoni trass stardi ja finišiga Otepääl või nimetades 23km pikkust jooksu jäärapäiselt maratoniks, siis soovitaks tal eeskuju võtta Elfstedentocht'i uisumaratonist Hollandis! Nimelt on see 200km pikkune Hollandi kanalitel peetav uisusõit toimunud alates esimesest sõidust aastal 1909 tervelt 15 korral, seda 107 aasta jooksul!!! Viimati saadi jääle aastal 1997, aga kellelgi pole tulnud mõttesse seda maratoni nt ovaalil või kunstjääl korraldada. Sest see uisusõit toimub Leeuwardenist Leeuwardenisse, kanalite peal oleval looduslikul jääl, läbides kindlaid linnu, mis jäävad kanali äärde. Ja kui külma ja ühtlasi ka jääd kanali peal ei ole, oodatakse uut aastat! Simpel!

4.01.1997, seni viimase "11 linna tuuri" sõitjad Birdaardi veski juures.
Foto: accuweather.com

So, welcome to the 44^th Tartu Marathon on February 19^th 2017!

Prakku sõitsin ma ja prakku sõitsid sa....

Kui nüüd mõni nipivend tahab selle postituse pealkirjast midagi erootilist* leida, siis ta paneb puusse! Või siis prakku! Jah, just sinna, kuhu täna ilmselt kõik Viljandi järvel 6. Mulgi Uisumaratonil osalenud panid. Ja seda ikka korduvalt, sest tänane 4,7km pikkune uisuring koosnes peamiselt kahest asjast - jääst ja jääpragudest! Ise mitmeid uisumaratone korraldanuna ning nüüdseks kokku üle kümnel maratonil osalenuna ei ole mul samas heita korraldajate suunas ühtegi kivi, kui siis ainult üks - et see maraton ikka 42,2km välja veaks. Aga rajaolud said ette reklaamitud loodusliku jääna ja just selline see jää täna oli - öösel järve orus vallatlenud -27° pakane tekitas hommikuks rajale korralikud praod, mis saidki tänase uisusõidu tegijateks! Prooviringi alguses ei saanud nagu arugi, et asi üsna hull on, aga siis jõudsin neljandale, ehk lõpusirgele ning seal vingerdas tervelt kilomeetri ulatuses piki rada üks katkematu uss, kohati veel kitsas, samas kohe aga juba paarisentimeetrise auguga jääpragu. Muu rada tundus üsna OK olevat, välja arvatud see paremtagasipööre, kus oli vesi jääle tunginud ning raja kitsaks muutnud.

Üks vähestest tähistatud pragudest rajal, aga umbes 99% neist oli tähistamata...

Kuigi sel hooajal on mul vormi asemel sai või siis äärmisel juhul sepik, ronisin stardiks ikka esiritta, et vähemasti suures rüsinas kähku vabasse vette pääseda ning kukkumistest hoiduda. 100m peale starti olin liidrikohal, siis tuiskas mööda kohalik äss Kristjan Johanson ning kohe seejärel veel mõned kiiremad, nagu Mark Markus, Aleks Luik, Sandra Alusalu. Esimesele pikale sirgele minnes olin ise pidevalt see, kelle pärast kett katkema kippus, aga tagant tulevad kiiremad nõelusid vahe kiirelt kinni. Siis nägin enda ees olevat kahte meest sukeldumas, jäin korraks nende taha kinni ja läind see grupp oligi, Tõnuke veel kühveldas kuidagi grupi saba peale, milles oli kokku 6 sõitjat. Seesama liidergrupp jagunes üsna varsti kaheks, ees panid minema kaks hilisemat kiiremat ning maha jäi neljane jälitajate grupp. Ise olin ilusti pelotonis ehk peagrupis sees, kus oli kokku mingi 10 sõitjat**. Üritasin kuidagigi kaaluda võimalusi, ehk siis vaadata meestele näkku ning arvata, et mis seis M40 klassis on. Tõnuke oli küll kiirematega läinud, aga 2. ja 3. poodiumikoht oli veel olemas. Kolmanda ringi alguses läksin pelotoni vedama ning hetk hiljem olin ise hüljes - kõhuli jääl ja libisemas kuhugi. Kohe tuli meelde Müncheni olümpia ja Lasse Viren - kuna grupp on pikk, jõuan kähku püsti saades veel saba peale....

Kes meist, 40+ tegelastest, ei mäletaks seda pilti Müncheni raamatust...

Aga ei saandki kohe püsti, sest kõva paugu vastu jääd saanud vasak põlv kohe mitte ei tahtnud, et ma jala kõveraks ajaksin. Valutas vastu ja peloton oligi läinud. Ajasin ennast kuidagi püsti ning mööda läks vana konkurent ja võitluskaaslane Toivo Tomingas. Liipasin parema jala abil sirge lõpuni, meeles mõlkumas katkestamine, kuid siis meenus medal, mille ma olin enne starti kaela saanud - Mulgi Uisumaratoni alatine lõpetaja. No ei saanud seda tänast sõitu kuidagi katki jätta, sest kümnes Mulgi sõit pole enam kaugel. Tõmbasin ühele neljasele Bangladeshi pundile sappa ning üritasin nende tuules lõpuni tulla, valutava põlve kiuste. See punt aga osutus tõsiseks töötegijate pundiks ning vältimaks liidrite käest ringiga saamist, panin oma vedamiskordade ajal ikka punni üsna põhja. Minu kurvastuseks või siis rõõmuks püsisime eespool olevate gruppidega sama vahe peal, ehk siis see kukkumise ringil kaotatud 2 minutit jäigi selleks vaheks, mille ma lõpujoonel paljudele konkurentidele kaotasin! Tegin selles pundis ca pool kogu vedamisest, aga meie kiirus oli võrreldes minu algse grupiga ringi kohta vaid 30 sekki nõrgem. Ehk siis pauerit täna oli, aga õnne jäi vajaka! Kolm aastat tagasi vedas ebaõnn paljud konkurendid jääle pikali, mina jäin toona püsti, saades üldarvestuses neljanda ja M40 esikoha! Life is like a box of chocolate, you never know, what you 're gonna get! 

Hetki tänase sõidu finišisirgelt, paremal Siim Holtsmann. Foto: Janar Kulp

Ma ei põe üldse, sest seesama uisusutsakas ongi minu jaoks vist kogu spordiaasta ainsaks korraks, kus ma kõik mahlad välja panen, pulsoka uskujatele kõlbavad ilmselt selle illustreerimiseks tänased numbrid 170/189. See viimane number tuli ilmselt lõpusirgel, kui keegi meie Birma pundist mulle ca 200m enne lõpujoont kõrvale tõmbas, panin siis uisud libisema ning oma grupi finito sai tervelt 2 sekiga kinni pandud! Kokkuvõttes 25. koht, M40 vanuseklassi viies, sitta kahh! Vähemasti alati finitos!

Tänane sõit endomondos näitab allpool oleval kiirusgraafikul ilusasti välja, mis 10km peal juhtus....

Delfi uudise peapilt näitab veel seda hetke, kui olen grupis sees. Selles grupis, mis hiljem kohtadel 6.-12. lõpetas....

* - erootilisi värke pakkuvat üks teine spordiblogi.....
** - palju neid tegelikult seal puntides oli, täpselt ei tea, 175 pulsiga aju jahtub....

100 kilomeetrit üksildust!

Laupäeva hommik algas peldikus. Ja jätkus peldikus ja ..... peldikus. Peldikutuuri vahepeal käisin hommikusööki endale vägisi sisse surumas ning see tekitas kohe ka uue probleemi - alumisele pulbitsevale pajale lisandus ülemine pulbitsev pada. Takkajärgi ei taha ma uskuda, et eesootav 100km pikkune uisusõit mul põhja alt lõi, pigem oli tegu ikka soome köögi eripäradega või siis juba kusagilt kodumaalt üles korjatud lokaalse ja ajutise viirusliku toidumürgitusega. Aga vaatamata kehvale olekule tuli starti minna, sest vastupidine oleks mõeldamatu olnud. Tulla kodust nii kaugele, maksta ära mõõdukas osavõtutasu ning siis alla anda, loobuda? EI! 

Finland Ice Marathon'i 12,5 kilomeetri pikkuse ringi finišisirge...

Loivasin hotellist kuidagi stardipaika tegema olulisi otsuseid, mida selga panna jne. Kuna pideva öökimistunde tõttu minu mõte tol lõpliku otsuse tegemise hetkel eriti ei töötanud, olen nüüd takkajärgi rahul, et suutsin teha siiski õiged otsused - üsna õhuke, aga samas tuulekindel riietus, paksud kindad ning kaela 2 buffi, millest ühega saaks vajadusel kõrvad katta! Enne starti küsis minult näiteks ka Haanja100 MTB lõpetanud kohalik uisutaja Marika Moilanen, et ons mul mingi ajaline eesmärk. Minu vastus oli, et üritan rajal olles terveks saada ja 100km läbi sõita. Strateegia oli lihtne - üritada nii kaua kui võimalik peagrupist või  siis kasvõi "India pundist" hammastega kinni hoida ning kuidagi lõpuni kulgeda. Lihtne mõelda, raske teha, sest veel enne 2km märki ma juba peagrupi sabast pudenesin, sest iga järgnev kiire liigutus oleks kaasa toonud vägisi sisse aetud niigi vähese hommikusöögi kohese ja kiire kõrikaudse väljutamise uisurajale. Lasin jala sirgu ning asusin ootama hindusid!

Meie, 100km, start!

Aga neid ei olnud ja ka ei tulnud, nad olid ikka pikalt maas juba. 3 hindut jõudsid mulle järele alles esimese ringi lõpus, aga neist polnud palju tolku, sest kaks meesuisutajat läksid oma teed, jättes mind koos ühe daamiga maid jagama. Miskipärast me aga ei sobinud kokku, sest vastutuules ei suutnud tema minu tuules püsida, samas allatuule lõikudel läks tema jälle pikalt ette. Aeg-ajalt läksid minust mööda või möödusin ma ise 200km uisutajatest, kes olid startinud juba kell 7 hommikul. Möödujad olid liiga kiired, et neile tuulde võtta, möödutavad aga olid liiga aeglased, et neid vedada. Nii ma siis üksi jäingi ja terveks distantsiks, võitlema mitte ainult kilomeetritega, vaid ka tuule ja tuisuga, mis vahepeal muutus üsna rõvedaks, torkides jäänõelu silmadesse ning kattes üsnagi pragulist jääd lumekihiga, mis omakorda põhjustas ebavajalikku koperdamist. Olgu siinkohal öeldud, et suutsin kogu distantsi vältel siiski kahele jalale jääda, kuigi korraks oli üks abistav käsi ka lisaks jalgadele jääle toetumas.

Selfie ca 20km/h kiiruse pealt viimaselt ringilt, kui tuisk oli juba vaibunud!

Kuuendal ringil hakkas asi ikka üsna kreisiks muutuma, vastutuule tuisulõikudel pidin prillide puudumise tõttu ühte kätt kapteni-stiilis silmade ees hoidma ning teine käsi läks reie peale lihastele toeks selle kuradima tuule vastu, mis ilmselt just selleks ringiks ületas kaugelt lubatud 10m/s. Õnneks ei tekkinud korrakski allaandmise mõtet, sest enne starti pulbitsenud sisemus oli rahunenud ning suutsin endale igas allatuule lõigus sõbra leida. Viimasel ringil jätsin nimeliselt hüvasti kõigi kolme rõveda vastutuulelõiguga. Jah, olin neile lõikudele rusutuse ja üksilduse tõttu juba nimedki välja mõelnud, aga nende nimede siin blogis avaldamine nõuaks 18+ reitingu lisamist blogi juurdepääsule....

200km liidrid minemas oma viimasele, 16-ndale, ringile.

Olin enne Soome minekut mõelnud ka ise selle 200km läbimisele, aga see oleks eile olnud selgelt üle võlli üritus ja seda vaatamata sellele, et mul tekkis ca 90-nda kilomeetri kandis isegi koriseva kõhuga selline võitmatuse tunne, et võiks sõita veel ja veel. Tõrjusin need mõisnikumõtted kiiresti kõrvale või siis pigem suunasin aasta aega edasi, et siis see 200 ära teha. Ja tundub, et meil on järgmiseks aastaks koos vähemalt neljane punt, et see 200km koos ära teha. Lepime siis nii kokku, et sõidame 15 ringi koos ja las siis 16-nes ring otsustab, kellest saab esimene uiskudel 200km läbinud eestlane....

Kui Soomes on sauvakävely, siis peab ju olema ka sauvaluistelu!!!
50km kepiuisutamise start!

Kui selle postituse pealkirja inspireerinud Nobeliga pärjatud Kolumbia kirjaniku Gabriel García Márquez'i romaani tegelased elasid tervelt sada aastat üksilduses, siis mina pääsesin veidi vähemaga - pidin eile üksinda tuisuga võitlema vaid 4 tundi ja ligi 44 minutit, saades mingi 16-nda koha! 

 

Heameel 100km lõpetamisest on pildilt näha....

Kuigi see kogemus sealt Kallavesi pealt oli valus, sest uisk ja tuisk ikka ei sobi kokku ning üksi tuult murda on ülinõme, siis järgmisel aastal teeme selle 200km ära!!! Minu sõna selle peale!!!

Uus 100!!!

Olen oma senises elus võistlustel läbinud 100km pikkust distantsi neljal eri alal - maanteerattal, kanuuga, suuskadel ja maastikurattaga. Homme on mind ees ootamas uus kogemus, uus century, ehk 100km uiskudel! Olen hetkel nimelt Savo maakonnas Kuopios ning homme kell 9:00 antakse start Finland Ice Marathon 100km pikkusele distantsile. Sõidetakse looduslikul jääle tehtud 12,5km pikkusel ringil, mida tuleb läbida siis 8 korda. Täna sõidetud testiring näitas, et rada on küll veidi praguline, aga piisavalt ettevaatlikust üles näidates on tegu üle keskmise kiire jääga.

Sõbrad, kes mind siia kaasa kutsusid, ärgitasid mind küll algselt, teades minu tõmmet ülipikkade distantside poole, osa võtma selle uisufestivali peasündmusest - 200km pikkusest distantsist. Selle 10-tunnise kannatuste raja lisaboonuseks pidi olema selline väike nüanss, et ükski eestlane pole varem seda distantsi läbinud. Peale väikest mõtlemist, õigemini siis üleeilset proovisõitu Männiku järvel jõudsin oma mõtetes selgusele, et minus ei ole, vähemasti veel sel talvel piisavalt sisu, et 200km pikkune väljakutse vastu võtta. Eks ma homme olen veidi pädevam selgitama, miks ma olen praegu nii kindel, et ma kahtesadat teha ei suuda või siis pigem, miks ma seda lausa kardan.

Homse Finland Ice Marathoni finišisirge - lai ja praguline...

Õnneks andis ilmataat veel kodus Eestis niipalju hõlpu, et sain üleeile Männiku karjääris veidigi erialast trenni teha, ehk siis uisulihast arendada. Tahtsin ka veel eile Võrus Tamulal mõned ringid teha, et oleks saanud nö kolme päevaga teha kolm uisusõitu kolmel järvel - Männiku järvel, Tamulal ja Kallavesil. Aga eile Võrus lõuna paiku sadama hakanud märg lumi ja liig kiireks kujunenud päev nurjas selle põneva plaani - läbida uisuradade otsingul kahe ööpäeva jooksul tervelt 1000 kilomeetrit. See maa sai ju tegelikult läbitud, vaid Võrus jäi uisutamata, see-eest täna Kuopios sai jalg uisuseks tehtud.

Üleeile Männiku karjääri järvel, viimatse peal jää!

Aga homme pidavat targemate (loe: varem osalenud) meeste sõnul taktika olema lihtne, esimesed kaks ringi tuleb sõita kindlasti kiiremini kui 25km/h, et pääseda enne tund aega hiljem antava 50km pikkuse võistlusmaa starti kolmandale ringile. Tänane mitte just võistlustempoga tehtud 1 ring ajaga 31:03 annab selleks lootust. Aga peale seda kahte ringi tuleb iga hinna eest kuidagi kellelegi tuulde saada ning lõpuni kannatada. Sest täna kukkus ikka vastutuule lõikudel kiirus alla 20km/h, samas kui allatuult sõites oli tunne, et keegi lükkaks kergelt tagant. Ehk siis grupisõit on ajavõit, oleks ainult gruppi ja mõistvaid soomlasi-hollandlasi-rootslasi-venelasi-kanadalasi jne, sest siin on ikka tõsine rahvaste paabel!

Palju edu mulle kõigi Teie poolt!!

2 korda 17. ehk valus-valus-valus nädalavahetus!

Aga ma olen seda ju varem teinud! Ja ma ei mäleta, et midagi oleks väga valesti läinud! Just sellised olid mõtted enne läinud nädalavahetuse veidi hullumeelset plaani korraldada ja joosta laupäeval Pääsküla rabas üks mõnus maraton ning pühapäeval Viljandi järvel paugutada üks terav tunnine uisusutsakas otsa. Jah, plaan oli ilus ning toetus kolmele varasemale kogemusele, milledest see teise päeva ala on seni alati olnud seotud uiskudega. 2009. aasta augustis tegin Pühajärvel plekkmeest (poolpikk triatlon ajaga 5:54) ning järgmisel päeval läksin Tartu Rulluisumaratoni sõitma - kangete jalgadega sai see tookord ära tehtud ning ca 700nda stardikoha pealt 200 sisse sõidetud! 2010. aasta veebruaris sõitsin Alutaguse klassikamaratoni ning järgmisel päeval sai Võrus laksatud 70km uisumaratoni - ei olnudki väga hull! Läinud talvel läksin järgmisel päeval peale Tamsalu suusasõitu Viljandisse uisutama ning naasin sealt neljanda kohaga (M40 I), haamri sain toona peale sõitu jalgsi järve äärest treppidest üles linna kõndides! Seekord sattusid siis järjestikku 42,2km pikkune jooks ja 30km pikkune "uisumaraton" ning hetkel on küll tunne, ja seda tunnet on kohe pidevalt tunda, et see on nüüd neist neljast seni valusaim kogemus kahel päeval järjest tõsiselt sporti teha (ma ei saa öelda "võistelda", sest maratoni joostes ma ju ei võistle)!

Läinud laupäeval Pääskülas stardi ootel. Foto: Andrei Doronin

Jaanuari alguspäevade "leitsakus" välja mõeldud Pääsküla raba talve maratoni toimumisaeg oli sätitud just nõnda, et ta ei kattuks mõne teise minu jaoks olulise sündmusega, olgu selleks siis Estoloppeti suusasõit või Mulgi uisumaraton. Aga kuna talvel oli seekord mingi oma plaan, siis läkski just nii, et samal päeval, kui mina olin plaaninud Pääskülas maratoni korraldada-joosta, toimusid kaks omavahel konkureerivat suusamaratoni ning päev hiljem leidis aset algselt 5. jaanuariks planeeritud, kuid jää puudumise tõttu edasi lükatud Mulgi uisumaraton. Eelmisel esmaspäeval nädalavahetuse ilmaprognoosi nähes ma veel korraks kõhklesin maratoni korraldamise mõttekuses, aga teisipäeval alanud registreerimistulv kummutas kõik kõhklused, sest ligi 40 jooksjat sai kahe distantsi peale kirja. Neljapäeval-reedel tegelesin jooksu ettevalmistamisega ning laupäeva hommikuks oli kõik valmis - tähistatud ja osaliselt lumest puhtaks lükatud rada, stardi-finišikaar, jootmistelk, soojendusega riietumistelk, kiipidega ajavõtt ja kõik muu üheks väikseks maratoniks vajalik! Ilmataat ka halastas, lubades meil kell 10 stardi anda vaid 10-kraadises külmas.

Kolm kihti on ilmselgelt palju! Foto: Andrei Doronin

Enda korraldatud üritustega kaasneb alati see oht, et suures ettevalmistamise tuhinas saab tavaliselt veidi üle pingutatud ning pool tundi enne starti on alati selline tühja koti tunne - kas ikka minna ise starti või mitte. Ka laupäeval küsisid paljud, et kas ise ikka ka tuled? Ja egas siis muud üle jäänudki, kui tossud jalga ajada ning jalg joonele panna. Suure rabelemisega ei pannud aga tähelegi, et temperatuur on tõusnud ning kohe esimesel kilomeetril hakkas kuum. Esimese ringi järel vestist vabanenud, jätkasin juba tavaks saanud ühtlase tempoga kuni seitsmenda (kokku 10 ringi a 4,22km) ringini, siis hakkas raske. Eelnenud pikad tööpäevad ja maratoni-eelne hommikune rabelemine hakkas mõjuma. Pulss, mis seni oli olnud valdavalt alla 150, hakkas tempot hoides tõusma sinna 160 kanti, see aga pani ajus järgmise päeva uisumaratonile mõeldes "kellad helisema"! Lasin veidi tempot järele, mida on näha ka laupäevastest ringiaegadest:
1. 25:30 - tempo 6:02 (min/km)
2. 25:26 - 6:01
3. 25:21 - 6:00
4. 25:11 - 5:58
5. 25:14 - 5:59
6. 25:26 - 6:01
7. 25:36 - 6:04
8. 25:58 - 6:09
9. 26:05 - 6:11
10. 24:42 - 5:51
Lõpuaeg aga tuli enda kohta igati korralik - 4:14:30, mis jääb oma isiklikule margile alla vaid 6 minutiga! Aga silmas pidades järgmise päeva uisusõitu sai ikkagi veidi üle pingutatud, sest peale jooksu ei saanud sokke jalast ära - üle pika aja tulid külla krambid!?!

Laupäevase jooksu 2 kiiremat - Lauri Valdmaa (vasakul) ja Rain Seepõld.
Foto: Janek Oblikas, marathon100.com

Peale jooksu sai veel veidi rabeletud, võistluskeskus maha võetud ning kokku pakitud ning nii ei saanud tegelikult arugi, et olin endale ikka natuke liiga teinud. Täie selgusega jõudis see kohale järgmisel hommikul, kui juba loobununa Viljandi sõitmast komberdasin rabasse rajatähistust maha võtma. Peale paarikilomeetrist jalutuskäiku aga sain jalad miskitpidi liikuma ning just siis helistas oma tänava mees Steve, et kas ikka Viljandisse ka läheme? Tehtud-mõeldud, peale keskpäeva olime Mulgimaa pealinnas kohal, veidi hiljem juba numbrid küljes ja uisud all, ees ootamas 30km kihutamist siledal ja kiirel järvejääl.

Ovaal ja uisurada Viljandi järvel. Foto: Ilmar Roosmaa

Tegin järvele rajatud 400m pikkusel ovaalil mõned ringid, reie tagaosad olid küll valusad, aga lubasid liigutada. Uisutamise puhul töötavad ilmselt mingid muud lihased kui jooksu puhul, sest jooksma poleks mind sel pühapäeval küll miski vägi sundinud. Kell pool kaks tuli asuda stardijoonele, kus võtsin oma stardinumbrist 3 tulenevale staatusele tuginedes sisse koha esireas. Vahetult enne stardipauku algas aga mingi siblimine ning paugu kõlades olin vist juba kolmandas reas. Tagatipuks tegi minu ette roninud konkurent paar koperdavat sammu ja nii oligi stardikiirus maas. Kui kiiruse taas üles sain, laiutasid kolmekesi kõrvuti raja peal ees Viljandi Rattaklubi kollastes riietes noormehed, taas pidin veidi pidurdama. Hokiuiskudega tegelasest kuidagi mööda saades vajutasin punni põhja, et ca 20 meetri kaugusel oleva peagrupi saba taha tuulde saada. Vajutasin täiega mingi 300 meetrit, 50 sekundit peale starti oli pulss 175!?!, aga seda ca 5-meetrist vahet kinni ei saanud.  Minust möödus Viljandi mees Jaanus Johanson, kellel vaatamata eelmisel päeval läbitud Viru suusamaratonile oli veel piisavalt jõudu, et grupile saba peale saada. Minu püssirohutünn oli aga tühi mis tühi ning lasin jala sirgu, maandudes India pundis.

Start on antud! Foto: Kenno Soo, Delfi Sport

Aga ega seal India pundiski hõlpu polnud, sest esiteks oli eelmise päeva maraton kehas korraliku laastamistöö teinud ning teiseks on just India pundis selline seltskond, kel pole piisavalt jõudu või oskusi, et peagrupis loksuda. Minu ja ilmselt ka kõigi muude "hindude" õnneks juhtus meie gruppi Art Soonets, sest suuresti tänu tema vedamistele suudeti hoida piisavalt head kiirust, mis välistas Bangladeshi meeste meile järgi jõudmise. Aga nii kui Soonets vedamast kõrvale astus, kukkus kiirus kohe mitme pügala võrra. Lisaks astuti peale vedaja vahetust grupis ka teiselt ja kolmandalt possalt lihtsalt kõrvale, hüüdes: " Ei jõua"! Üritasin ise seda kiirust paar korda peale Ardi vedamist üleval hoida, aga suutsin seda teha ca 300 meetrit tema kilomeetriste ja pikemate vedamiste vastu. Paar meest käisid veel eest läbi, aga suuremalt jaolt oodati juba viimast sirget, et saaks finišit teha....

India punt tüüpolukorras, Soonets vedamas, mina grupi peas!
Foto: moonakas, Delfi Pilt.

Kui ma sel ammusel Tartu rullimaratonil, mida ma läksin sõitma peale poolpika triatloni läbimist, läksin püha viha täis, kui nägin varasemalt mitu kilti minu taga tuules valugrimasse teinud uisutajaid endast kilomeeter enne lõpujoont möödumas, siis ei tahtnud ma seda asja niisama jätta seegi kord! Kahjuks ei tabanud ma täpselt ära Soonetsi äraminekut ca 2km enne lõpujoont, pigem olin liiga kaugel taga grupis. Art vajutas uue käigu ja läks, ise jäin kemplema ülejäänud "lõpusirgeässadega". Kui pool kilti enne finišit kihutas TÜASK-i vormis sõitnud ning ilmselt India grupi parima tehnika ja kiireimate uiskudega Siim Lepik Soonetsit püüdma, siis mina olin karbis ning talle tuulde ei saanud. Vahetult enne Siimu minekut oskas Aigar Saarnits enne finišit "Pulleritsu teha" ning grupi peast diagonaalis läbi sõita, mis pani mind pidurdama. Siis oli aga vaba tee minna ning vana mees lasi lõõrid lahti - pulsiga 185 (sic!) olin joonel India pundi kolmas, võites poole uisuga poogeldajat Saarnitsu! 30km läbitud ajaga 1:06, keskmine kiirus 27km/h! Järgnevas videos on meie grupi finiš alates 2:51-st

Aga seletaks selle postituse pealkirja ka enne ära, kui läheme tagajärgede kallale. Pühapäeval protokolle silmitsedes selgus kokkusattumus, et olen kahel eri päeval peetud kahel eri üritusel saanud mõlemal 17-nda koha. Aga keda see huvitab? Ilmselt ainult mind ja seda ka niikauaks, et postitusele pealkiri leida! 

Tahaks väga teada,
kas see maratoni nimi
tuleneb õlle nimest või
sellest kuningas Ludwigist?

Juba homme stardime väikese seltskonnaga Saksamaa poole, et nädalavahetusel osaleda taas kahel maratonil, laupäeval vabastiilis König Ludwig Lauf'il ja pühapäeval sama nimega klassikasõidul. Aga seal võtan vähemasti mina ikka mõnuga, sest Viljandi järvel välja sõidetud pulsinumbrid 165/185 paneks mulle neli aastat tagasi füsioloogiliseks maksimumiks 168 lööki määranud emeriitprofessori ilmselt kukalt sügama!!! Ja ega endal ka veel hea olla ei ole, ikka valutab siit ja sealt. Aga kuidagi ju tuleb valmistuda detsembris toimuvaks Vändra maratonifestariks, kus kahel järjestikusel päeval kavas üks ja seesama - maraton 42,2km!!!

Pääsküla raba talvemaratoni tulemused!

Mulgi Uisumaratoni tulemused!

Mulgi uisumaraton - tagasi poodiumil!

Jess!

Kolm aastat tagasi toimunud esimesel Mulgi uisumaratonil läks mul hästi, tulin kolmandaks ja pääsesin esimest korda üle aastate poodiumile. Eelmisel ja üle-eelmisel talvel ma nii kõva tegija ei olnud või oli siis konkurents tihedam, aga vähemasti leppida tuli mul siis poodiumiväliste kohtadega. Eile Viljandi järvel aga olin taas tegija, jõudu-jaksu oli piisavalt ja ka konkurendid polnud peale sõitu kiitusega kitsid.

Pelotoni veab Maidu Vahtra.

Kui varasematel aastatel oli uisusündmuse kavas eraldi maraton (70km 2010, 50km 2011, 40km 2012) ja 30km distants, siis sel aastal olid mõlemad distantsid kokku lükatud üheks 32,4km pikkuseks mõõduvõtuks. Ühest küljest oli asi huvitavam, sest kõik startisid koos ja sõitsid sama sõitu (üleeelmisel aastal sõitsin koos 30km liidritega ja peale nende lõpetamist üksinda veel 20km), teisest küljest oli aga see distants liiga lühike selleks, et terasid sõkaldest eraldada. Tund aega jõuab iga mats punases pongestada ja tuules püsida. Kellele õnneks, kellele kahjuks oli aga Viljandi uisuraja ettevalmistusse sekkunud veel üks ootamatu tegur - pikipraod. Need olid väidetavalt tekkinud jääaluse lainetuse ja resonantsi koosmõjul ja protsessi päästis valla järvele rajatud autode jäärada.

Märt Kuus vedamas, minu taga Ants Kuusik.

Kuna stardis oli ka ilmselt hetke Eesti kiireim mees uiskudel - Mart Markus, siis vähemasti mina läksin starti teadmisega, et üle II koha täna välja ei sõida. Lisaks oli veidike jalgades tunda ka eelmise päeva Viru maratoni. Peale stardipauku pandi nagu tavaliselt täiega minema, oskasin toidupunkti kurvis prakku sõita, koperdasin ja olin juba pelotonist maha jäämas. Õnneks lasti esimesel sirgel veidi jalga sirgu ja jõudsin saba peale. Esimese ringi keskpaigaks loksus paika umbes 14-ne peagrupp ja ca 25-ne teine grupp. Ja siis järsku nägin, kuidas Mart Markus sõidab kõhuli jääl nagu hüljes. Ta oli tulnud rajale nö ovaaliuiskudega, mis looduslikul jääl on lausa ohtlikud. Aga nii kõva mees nagu tema oli veidi aega hiljem grupis tagasi. Teisel ringil sukeldus ta samas kohas uuesti.... ja siis kolmanda ringi alguses tungis ta raketina grupist läbi ja läks oma teed. Keegi isegi ei üritanud kaasa minna, kõik vaatasid suud ammuli ilusat minekut!

Korraks "omade" seas - tehnikavabalt ja matkauiskudega.

Sõideti veel paar ringi, tööd tegid ees peamiselt Maidu Vahtra, Märt Kuus, Sandra Alusalu....ja ega neid vedajaid eriti rohkem polnudki. Olin ise pidevalt seal kolmanda-neljanda possa peal, aga vedama minna ei suutnud. Ja probleem polnud mitte füüsilises suutlikkuses, vaid minu uisutamisvarustuses ja uisutamise oskuses. Kui nüüd neid pilte vaadata, siis kõige püstisema asendiga sõidan mina, ainsana nö pildil olijatest ei ole mul kiiruiske, vaid suusasaapa külge kinnitatavad matkauisud. Sirgete peal püsin ma nendega puhta jõu pealt pundis (loe: tuules), aga kurvis ei saa nendega korralikku ülejalatehnikat sõita ning jäin peale iga vasakkurvi eelmisest sõitjast paar-kolm meetrit maha. See vahe tahtis kohest kinninõelumist ja ekstra pingutust ning taas gruppi jõudes polnud minust vedajana asja. Tuules olles sai veidi taastutud, et siis taas kurvis maha jääda....

Viimastel ringidel olin ka ise töömeheks.

Grupp aga muutus pidevalt väiksemaks, aga sealt ei pudenetud mitte väsimuse, vaid pragude tõttu. Esimesena läks alguses korralikult tööd teinud Maidu Vahtra, siis M60 mees Ants Kuusik. Eelviimasel ringil tuli Tõnis Tammetalu vedama ja sõitis prakku. Sama juhtus Toivo Tomingasega. Peale sõitu selguski tõsiasi, et finišis olid ees need, kel õnnestus püsti jääda. Kui ikka kukud, siis üksinda enam gruppi tagasi ei tule (kui sa just Mart Markus ei ole)! Viimase ringi alguses olin grupi jäänuseid vedamas, kui jalad äkki märku andsid, et nad rohkem ei viitsi. Õnneks kamandas Märt tagant, et mine eest ära. Arvasin, et ta tahab 3km enne lõppu asjad paika panna ja ära minna. Tegelikult andis ta mõista, et minu vedamise tempo hakkas liiga aeglaseks jääma. Viimasest kurvist ca 700m enne lõppu väljusin viiese liidergrupi viimasena, aga tundsin ennast kindlalt. Nägin, et kahest peale Märdi ja Sandra gruppi veel allesjäänud tegelasest ei õhku erilist jõudu ja tahtmist. Lisaks olime suutnud neist ühe selli, selle noorema mehe, veidi enne lõppu veel vedama sundida ja seal ta ennast ära kustutas. Mehed küll tulistasid ca 300m enne lõppu, aga ilmselt paukpadrunitega. Kui väga hea tehnikaga Märt ja Sandra veidi vajutasid, siis M50 mees Arved Mägi jäi kohe. Noorem mees Kermo Randmäe veel üritas, ega 100m enne lõppu sõitis prakku ja kukkus istuli. Sandra jäi tema taha kinni, mina pääsesin minema. Sõidu kolmas koht oli vaba - aga mul olid teised plaanid. Väga inetu oleks olnud "jõmmina" lõpetada ja jätta minust rajal 3-4 korda rohkem maad meie gruppi vedanud Sandra oma selja taha. Pidurdasin veidi enne lõpujoont ja lasin tüdruku mööda....videos on see hetk veidi enne lõppu.

Kokkuvõttes siis neljas koht, aga M40 klassis olin üle platsi mees! Polegi ikka väga kaua sellel poodiumi kõrgeimal astmel seisnud! Hea tunne oli. Peale autasustamist vaksali poole teele asudes (käisin Viljandis rongiga), Hubert Pärnakivi ausamba juurest mööda treppe üles linna minnes oleks aga peaaegu haamri saanud. Peale kahte korralikku pungestust (Viru ja Mulgi) ca 10-kilose seljakotiga pikast trepist ülesminek ei ole kõige parem kompott.  On paremaid taastumise viise....

Peagrupi finiš pildis: Märt, Sandra ja 4. koha mees

Ah jaa, 32,4km läbimine ajaga 1h10min tähendab sellist 27,7km/ keskmist kiirust!

Uudis kah! 

Ja veel üks meediakajastus, siin ka veidi parem finišipilt olemas!

Tulemused!

Piltide eest suured tänud: Herki Helves (poodium) ja Alar Viitmaa (rada).

Läheb lahti!

Laupäeval kell 11 antakse Mõedakul start selle hooaja Estoloppeti esimesele maratonile, milleks traditsiooniliselt on Viru maraton ja stardihetkeks lubavad erinevad ilmaportaalid Viru maratonile juba traditsioonilist alla 15 kraadist pakast. Olen kaks viimast talve sellest karusellist suusatajana eemal olnud, küll aga olen Estoloppeti osalejatele pakkunud nii transpordi, majutus- kui ka suusamäärimisteenust. Sellel hooajal pakun oma teenust edasi, aga mõnel maratonil tahaks ikka ise ka sõita. Arvata on, et tahtmine osaleda tuli tagasi seetõttu, et olen kogu sügise ja veel pool talve takkapihta enda sisse purakat kogunud, mis tahab nüüd hirmsasti väljalaskmist. Maratone joostes seda purakat välja ei saa, sest seal tuleb pulssi madalal hoida, muidu ei kesta 42,2km-t ära. Aga suusamaratoni saab panna täiega, sest laskumistel ja vahepeal ka tuules saab veidi tirri lasta ning taastuda.

Ja pühapäeval lähen Mulki uisumaratonile....

Eelmisel nädalal sai siis vaikselt hakatud lõike tegema, peaeesmärgiks ikka Tartu Maraton, aga loodan, et need tehtud treeningud avaldavad väikest mõju juba ka laupäevasel sõidul. Peale pühapäevast Rakvere maratoni lubasin endale kaks päeva puhkust, sest hetke füüsilise seisu juures on targem kuulata keha häält, kui ajada taga mingit koostatud plaani. Täna tegin hommikul kerge ujumise, tegelikult sai ka seal ca 500m tavalisest veidi kiiremini vajutatud ja 1000m alla 16 minuti ujutud. Peale lõunat aga ootas mind Harku mets ja 3x10min lõigud 5min taastumisega. Lõigutrennile lisaks lootsin veidigi aimu saada oma liikumiskiirusest täispöörete juures ja selle abil prognoosida võimalikku aega või kohta Virus.

10-minutilised kiirendused sai sõidetud keskmise tempoga 3:10min/km ehk siis ca 19km/h. Kiirenduste pulss oli 169/174. Peale lõigu lõppemist lasin pulsi ca 145 peale ja siis taas 10min laustuld! Koos üle poole tunnise soojendusega ja hilisema mahasõiduga tuli kokku 28,5km, aega kulus 1:42. Kogu treeningu keskmine tempo tuli 3:33min/km. Samasuguse tempo juures kuluks Viru maratoni 42km pikkuse raja läbimiseks ca 2,5h, mis eelmisel aastal andis umbes täpselt 200-nda koha. Kui nüüd laupäeval Virumaal kõik see 42km paugutada, siis oleks mulle jõukohane selline 3:20min/km tempo, mis eelmisel aastal andis umbes 125-nda koha. See juba sobiks, aga nagu ei ole olemas kahte ühesugust suusailma või grammi pealt sama head libisemist, pole ka aastad vennad. Eelmisel aastal tuli lumi hilja, alles jaanuari alguses ning suuremal massil suusatajatel jäi ettevalmistus lühikeseks. Sel hooajal aga lubas terve detsember lumel harjutada. Tahan oma jutuga jõuda sinna, et eelmise aasta protokoll sel aastal ei kehti ja ajaga alla 2h20min võib Viru maratoni ära paugutada lausa 200 suusahunti. Nii et parem ma ei ennusta, läheb nii kuis läheb!

Suusamaratoonari unistuste stardikoridor...

Õnneks on mul üks salarelv varuks - üle-eelmisel talvel soetatud külmapulber, mis töötab eriti hästi temperatuuril alla -15 kraadi. Enne 2011 Tartu maratoni sai seda määret Trummi radadel proovitud ja libisesin toona tunneli laskumiselt lausa spordikeskuse aeda sisse!?! Nüüd jääb üle ainult loota, et ilmaprognoosid on öösel vastu laupäeva Venemaalt Eestisse tulvavat külmalainet alahinnanud!

Mulgi III Uisumaraton!

Kuigi asun oma treeningutega hetkel põhja ladumise faasis fookusega suvisel peaüritusel ning treeningutel läheb harva pulss üle 140 löögi, siis nö teravuse loomiseks ja vaikiva organismi ergutamiseks on vaja vahepeal ka kuuma anda. Hea võimalus keha ergutada oli pühapäeval toimunud Mulgi III Uisumaraton, mille põhisõidu stardinimekirja sirvides oli õigustatud ootus heaks lõpukohaks. Eeelmise aasta esiviisikust (mina olin mullu kuues) oli kohal vaid kaks meest (kes saidki oodatult 1. ja 2. koha), ülejäänud kolmanda koha pretendente olin eelnevatel aastatel ikka võitnud. Aga aastad pole vennad ja just siis, kui mina laisklesin ja taandarenesin, on eelnevatel aastatel mulle alla jäänud konkurendid jalad kõhu alt välja võtnud ja õppinud kiiremaid liigutusi tegema.

Uisumaratoni finišisirge. Kõikide fotode autor on Kristjan Kivistik!

Aga kui sündmusest täpsemalt rääkida, siis kõik oli nagu tavaliselt. Võtsin sisse koha esireas, peale stardipauku veidi rabeleti ja paugutati, aga umbes kilomeeter peale starti loksus asi paika - esimeses pundis oli 12 meest, teises paarkümmend.

Gruppide rebenemine esimesel ringil. Rivi veab Märt Kuus!

Kuna oma jalg sel aastal eriti jäme ei olnud, siis gruppi vedama ma ei kippunud, üritasin püsida seal 7-8 koha peal, mis omakorda tähendas sattumist "kummipaela" otsa. Sirgetel püsib grupp ilusasti koos, aga kurvis liiguvad esimesed natuke eest ära ja tagumised peavad jalgadele valu andma, et taas tuulde saada. Tuulde saadud, sõidetakse suurema hoo tõttu grupile sisse - see ongi sihuke kummipaela otsas olemise tunne. Meie grupis oli ka paar noormeest, kes sõitsid 30km distantsi (kahe sõidu stardid anti koos), kelledel jagus küll jõudu, aga nappis oskusi, eriti kurvides. Nende noormeeste kurvides kobistamine aga pikendas veelgi kummipaela ning juhtuski see, mis juhtuma pidi. Kolmandal ringil ühel sirgel ma enam gruppi kätte ei saanud ja läinud nad olidki.....10 meest!

Näide liikumiskiirusest! Võitja Sulev Lokk testib grupi reaktsiooni!

100 meetrit hiljem, vahe juba korralik!

OK, grupist võib ju maha jääda, sest pole hullu midagi. Probleem oli aga selles, et tulenevalt hõredast osalejate massist ja üsna pikast ringist (4km) pidin sõitma ligi 4 ringi üksinda ja ootama, et mõnigi punt tagant järgi jõuaks. Lõpuks üks grupp tuli, aga see osutus nn India pundiks, milles sõitjatel oli küll kõvasti jõudu, aga grupis liikumise ja kurvide läbimise kursuse olid nad vist maha maganud. Ühte paremkurvi sisenesin grupi seitsmendana, kurvist väljusin aga esimesena?!? Vedasin natuke, aga see neile ei meeldinud, paarisaja meetri pärast pandi kahelt poolt mööda. Hiljem sain aru, et see punt sõitis 30km lõpukohtade peale ja nad hakkasid finiši tegemiseks paremat possat otsima! :))

India punt...

Ilmselt oli see kolme esimese ringi jooksul peagrupis toimunud kiirendusvõistlus minu ainult kuu aega treenitud kehale sügava jälje jätnud, ehk siis pudenesin ka India pundist. Lõpuni jäi viis ringi. Vähem kui 4 ringi enne lõppu sain liiderkolmiku käest ringiga, hüppasin kärmelt neile tuulde ja järgmine ring möödus mõnusalt liidrite tuules jõlkudes - neil oli korralik vahe järgnevatega sees ning tempo üsna all. Lootsin juba, et saan kuni oma eelviimase ringini priiküüti, kui järgmisel ringil Sulev äkki korraliku litri pani. Kõik käis nagu õpiku järgi - Märt vedas vastutuule sirge lõpuni, Sulev läks enne kurvi ette, kurvist väljudes kiirendas allatuult minnes järsult ja ca poole kilomeetri pärast oli vahe juba üle 100 meetri. Esikolmik pandi paika 7,5km enne lõpujoont, aga kannatajaks jäin taas mina, 3 viimast ringi üha tugevnevas tuules üksi sõites olid ikka põrgurasked. Lasin küll tempo alla, aga vastutuult ei langenud pulss kordagi alla 170 matsu. 

Peagrupis olid matkauisuga vaid noored kuked ja mina!

Kokkuvõttes siis taas kuues koht! 50km sai läbitud ajaga 2:03:15, ehk siis 2:27min/km või siis 24,5km/h. Võitja läbis raja kiirusega 2:09min/km ehk siis 27,9km/h. Nüüd ei teagi, kas teha rohkem trenni või otsida endale paremad uisud - näiteks sellised:

Äkki järgmisel uisuhooajal?

-------------------------------------------------------------

Aga mitte ainult uisutamisest ei tahtnud ma rääkida. Täpselt eile sai läbi kuu aega hetkest, kui heitsin endalt laiskuse ahelad ja purustasin motivatsioonikriisi kütked, maakeeli siis hetkest, kui sport taas massidesse jõudis ja massid dressidesse said.
31 päeva ränka tööd ja tulemused siis sellised:

- trenniaeg kokku 62:47 (keskmiselt üle 2h päevas)

- läbitud vahemaa (607,9km, millest 507,4 suusal ja 21,8 vees)

- kulutatud energia 45965 kcal

- kaotatud kaal - NB!!! 5,3kg

Hurraa, seltsimehed!

Jaanuaris vaid 27:49!!!

Jah, just täpselt niipaljukest koguneski jaanuaris treeningtunde. Kas tunda muret või olla rõõmus? Ausalt öeldes ei oska praegu midagi kosta - ühest küljest kuna novembris-detsembris sai ikkagi inim(siis minu omade)võimete piiril trenni tehtud, siis kulus säärane väike puhkekuu ära. Teisalt egas ainult treeningtunnid näita kogu kuu füüsilise tegevuse mahtu, seal Tamulal sai ikka kümneid ja kümneid tunde mütatud, et Võru II Uisumaraton peetud saaks. Vähemasti eilane möödunud kuu viimane suusasõit Trummi-Harku radadel näitas, et füüsisega on kõik korras - kaks 15-kilomeetrist ringi sai klassikas läbitud 2 tunni ja 9 minutiga (km keskmine aeg 4:17), keskmine pulss 138, ehk siis täpselt anaeroobse läve peal. Kuna Harkus on lage maa, siis lõpus olid käed pisut valusad sest pidevast paaristõukest. Aga see eilne sõit lisas üsna palju vahepeal juba kaduma hakanud eneseusku juurde!!!

Uisumaraton sai siis läbi hädaorgude ja muu jama lõpuks ikkagi peetud. Kahest eelnenud sulast ja kahest kõvast tuisust jäi ilmataadil veel väheks, võistluspäevaks sokutas ta järvele iiliti 10-20m sekundis puhuva tuule. Plaanitud soojendusega telgid ja muu kama jäigi tuule tõttu üles panemata, kõrvaltvaatajale võis asi küll tunduda sellise paraja külavõistlusena. Aga egas looduse vastu ei saa...

Ega sest uisukast ei tahagi ise rohkem kõnelda, las teised räägivad:

45 seconds of fame on TV3 (kerida 18:45 peale)!

Väike pildigalerii vorumaa24.ee-s!

Nupuke Võrumaa spordiportaalis!

Nupuke kohalikus lehes!

Veebruar on palju rahulikum - kui oskuslikult tegutseda, siis leiab trennitegemiseks üsna palju aega. Poiss (1a ja 7 kuud) käis täna esimest päeva lasteaias. Esialgu käib ta seal paari tunni kaupa, muu aja istun poisiga kodus. Jooksma saab siis varahommikul ja suusatama õhtul 18-20 paiku. Ujumisest ei tule selle graafikuga midagi välja! Loodan väga, et see lasteaia aeg hakkab vaikselt pikenema, saab normaalselt päevasel ajal trenni teha. Elame-näeme!

Aga võtaks siis ikka jaanuari kokku ka, mis siis, et häbiväärselt lühike kuu:

Suusatamine 22h ja 23min, 294km (klassika 12:57 ja 164km, uisk 9:25 ja 130km)

Uisutamine jääl 3h 18min ja 76,6km

Jooks 2h 8min ja 19,7km

Kokku siis 27h 49min ja 390,3km

Ice, Ice, Baby!!!

Oli kunagi üks sääne hää lugu kelleltki Vanilla Ice'ilt (kaver), mille kitarririff pärines tegelikult Freddie Mercury ja Queen'i loost "Under Pressure". Kas mitte ka David Bowie polnd sääl loos kaastegev? Aga tegelikult ei taht ma mitte sellest kõnelda.

See Ice, ice... tuli meelde täna kell 23.30 kui Tamula hotellis jäävalamise varustuse ladustamiseks võtmeid küsisin:

See pilt räägib vähem kui 10 sõna, sest kogu see seljas olev kaadervärk ei olnud painduv, ta kriuksus või pigem nagises, lisaks klobisesid saapapaelte ja bahillade külge kogunenud jääkamakad üsna korraliku steppi. Oma 10 lööki sekundis tuli ära küll. :)

Aga milleks kõik see, eelmine postitus ju oli jää valamisest, miks veel???

Miks, miks, läinud nädala esmaspäeval algas kolmepäevane sula, mis tegi kogu töö 0-ks, NULLIKS!!! Ehk siis, mis sitasti, see uuesti...ja tehtud ta sai.

Aga see nädal olin spordi seisukohast (mis on minu blogi pidamise mõte) palju parem kui eelmine. Kuna suutsin enda telefonisse kolmapäeval hankida endomondo.com programmi, siis tekkis huvi, et mida see vidin veel võib korda saata. Lisaks kolmapäevasele 10-le jooksukilomeetrile sai N-P tehtud lisaks 114km suuska, sellest ca üle poole uisku (suurem jagu paaristõuge) ja alla poole õiget klassikat. Kel huvi, mis täpselt, siis endomondo näitab - kaardist pulsini ja tagasi...

Niiet sel nädalal õnnestus omavahel ühendada hardwork ja hardtraining - kokku siis sel nädalal 10:07 ja 124km. Ilmselt on väikest koormuselangust vaja, eks need 70-tunnised kuud olid ikka rasked, pidevalt vajus silm kinni. Täna jõuan veel kell pool üks öösel blogi pidada. Way to go!

Aga lõpetuseks üks pilt bahilladest, mis ei tahtnud ei pükste-ei saabaste küljest lahti tulla, sinna dušinurka nad minust sulama jäid ja kui nad ei ole ära sulanud, siis sulavad praeguseni...

Võlg on võõra oma!

Lubasin sügisel, et vähemalt korra nädalas käin ennast ja oma tegemisi siin ilmutamas. Viimasest korrast on möödas 11 päeva - olen süüüüdi, pekske mind!!!

A millest sa kirjutad, kui midagi asjalikku ei toimu - üks tühi töö ja vaimu närimine käib! Nimelt alustasin eelmisel neljapäeval Võru Uisumaratoni (29.01 Tamulal) raja ettevalmistustöödega. Olin veel Mulgi Uisumaratonil ja ka sellejärgselt ca 100% kindel, et Võru Uisumaraton sel aastal toimuma ei saa - põhjuseks paks ja kõva lumi, mis esiteks ei lase selle all oleval jääl paksemaks külmuda ja mida on teiseks hirmraske jää pealt teisaldada. Aga see esimene sula muutis Tamulal oleva lume veeks ja sellele järgnenud külm muutis järve selliseks:

Siit on nüüd sahaga ATV-ga üle sõidetud ja see pisku lund pealt ära lükatud. Lund oli tõesti nii vähe, et ei saanud jää valamiseks isegi korralikku valli mõnes kohas üles! Aga et asi oleks selge, siis jää valamine käib nii - auk jäässe, toru auku, pump tööle ja sellele lükatud osale pumbatakse ca 3-6cm paksune kiht vett!

Ühe puurimisega (üks auk) saab kasta ca 80m pikkuse lõigu. Kuna rada on 6-10m lai (keskmine ca 7m), siis isegi 3cm paksuse veekihi tekitamine jääle nõuab 2,8km pikkuse raja ülekastmiseks (0,03x7x2800) kokku ca 588 m³ (ligi 600 kantmeetri vee) pumpamist järvest jää peale. Kui veel arvestada sellega, et lumevalli puudumine viib palju vett naleevo (valli taha), siis ilmselt pumpasin järvest välja ca 1000 kanti vett.

Kuna selle pumba projektvõimsus olevat 1000 liitrit (1 m³) minutis, siis kuluks tuhande kantmeetri vee väljapumpamiseks aega 1000 minutit, mis on ca 17 tundi. Kuna pump kogu aeg ei löö (agregaatide ümberpositsioneerimine jne), siis võib ajakulu vabalt korrutada kahega. Kui veel siia lisada ATV ja muu aparatuuri igapäevase kohaleveo, installeerimise, tööjärgse kuivatamise, soojapaneku ja muu ajakulu.......



..... siis on vist selge, et TRENN JÄÄB TEGEMATA!!!!!!!

Õnneks oli igal hommikul ärgates mõni uus koht valus, ehk siis midagi see töö annab - ta annab teadmist lihastest (loe: valust), mille olemasolust sul varem teadmist ei olnud! Lohutav ju?

Kes teab, äkki ongi väikest pausi vaja, sest nov-dets sai ikka totaalselt pandud - 141 tundi kahe kuuga, egas ma ometi MM-iks ei valmistu? Võtan nüüd asju veidi rahulikumalt, täna näiteks käisin jooksmas - ja minu telefon salvestas Endomondo kaudu säärase asja: trenni kokkuvõte, lisaks suutis ta lugeda Polarilt pulssi (ja kaloreid). Uskumatuid asju tehakse sihukese raha eest!!!

Aga töö endaga jätkub - sain nüüd jää valatud (loodan, et see sula lõppeks ja väga palju sodi peale ei sajaks rajale), saab asja võtta rahulikumalt ja ise ka taas liigutama hakata. Tänane tunnine jooks oli küll ülikerge ja mõnus, näiteks läinud suvel oleks peale sellist jooksu 3 päeva põdenud. Nii et midagi on toimunud, positiivset!!!

Spordimehe hing on suurem kui karikas!!!

Peale aasta lõppu ei ole palju juhtunud. Laupäev ja pühapäev, ehk siis need töörahva pühad sai teatud asju välja põetud ja veidi lund lükatud. Esmaspäeval ei tahtnud veel trenni minna, reedene 5-tunnine laksakas oli veel kätes sees. Teisipäeval tegin 35 kilti klassikat, kusjuures esimene Harku ring (8,165km) sai läbitud vasikavaimustuses (3 päeva polnd suusale saanud) lausa ajaga 35:11 (4:17 per km). Edasi võtsin veidi rahulikumalt. Õhtul oli millegipärast kurk veidi valus.

Kolmapäeval suusatama minnes oli kurk veidi kähe, peale 300m pikkust sõitu läks kepirihm katki. Lõin käega ja läksin koju tagasi - õhtuks oli kurk paks ja punane. Huvitav, kas see kepirihm oli nö jumala sõrm, mis hoidis mind hullemast või oleks hoopis peale plaanitud 45km läbimist kurk korras olnud? Huu nõus?

Aga kurk tegi korrektiive ja hoidis mind kodus. Mis iseenesest on ju hea, sest ka trenni maailmameister vajab vahel puhkust, ise ta endale seda ei luba, seega peale sunnitud puhkus on ihan OK!

Esimest korda sain siis suusale (loe: uisule) täna Viljandis, kus peeti Mulgi Teist Uisumaratoni. Nädala jooksul tekkis kuri plaan oma käreda kurgu tõttu mitte osaleda või siis osaleda lühemal poolmaratonil (pealegi oleks seal võimalus M40 klassis lammutada poodiumi kõrgeima astmeni välja).

Number krt ei taha jalal püsida!

Olin veel kuni eelõhtuni selles poolmaratonis ja kindlas karikas kinni, kuid korraldajate teade maratoni lühendamisest 50 pealt 40-le ja poomaratoni kohitsemisest 30 pealt 20-ne peale (lisaks veel kurgu valu puudumine) lõi õnneks tõsise spordimehe hinge välja ja regasin ennast ikka meeste sõidumaale.

Stardini ca 1 minut!

Stardikat vaadates oli selge, et eelmise aasta kolmandat kohta ei ole võimalik see aasta kaitsta, kuna kohal oli 4 ilmselt minust kõvemat uisutajat - Raivo, Sulev, Eerik ja Märt, aga viienda koha peale peaks jõudu jätkuma. Stardist pandi täiega minema, proovisin veidi liidrite tempot, aga see oli liiast, Raul (eelmise aasta finišikonkurent) proovis ka, aga peale ühte ringi olime koos - mina, Raul, Sandra ja Sulev Jalasto (M40 võitja lühimaal).

Sulev, Sandra, mina ja üks kahtlane noormees, kes alguses ette trügis ja ohtlikult koperdama hakkas!

Andsime minna poole maa liidrite tempos ja pmst oleks nö lühimaa virtuaalne võit võimalik olnud, aga ei hakanud seepärast kiirendama, meil ju 13 ringi veel sõita. Kusagil 5 ringi enne lõppu läksid 3-4 koht (Sulev ja Eerik) ringiga mööda, kuid siis peale Eeriku litrit lasi Sulev jala sirgu ja hakkas meile jalgu jääma. Olime seni Rauliga ringikaupa vedanud, kuid siis pani Raul minema ja hakkas Sulevit Eerikule järgi vedama. Kuna minu taga olijad olid ca 2 ringiga (üle 3km) maas, lasin jala sirgu ja lõpetasin ajaga 1:33.11, keskmine kiirus 2:18/km ehk siis arusaadavamas keeles 26 km/h.

Noh, lühemal maal oleks laua täiega kinni löönud, aga......

... las vanamehed võidavad, ma olen hingelt noor!

Kokkuvõtteks on enda jaoks hea asi see, et nö täispurjes (pulss 173/182) poolteist tundi andmine ei jätnud ei ühelegi jäsemele ei ühelegi organile ühtegi tüsistust, a la piimahape, lihasvalu, jne jne). Hetkel on nii hea olla, et tahaks nt jooksma minna.... Eks see suur mahulaks peab kunagi ennast ka ilmutama hakkama. Tänane oli esimene hea märk, et kiirusega meestele vastu ei saanud, aga oleks distants 100km olnud, oleks mehed ikka püstihädas (ja mina võis sees) olnud.

Tibusid loetakse augustis!!!! :D