Juurikaprofessori loeng ehk näpunäiteid laupäevaseks Saku100-ks!

Selle nädala laupäeval sõidetakse Saku, Tallinna ringtee ja Saustinõmme vahelises metsatukas üks omanäolisim kodumaine rattasõit - kaheteistkümnendat korda toimuv Saku100! Olen sellest legendaarsest sõidust ka siin blogis varem mitmel-setmel korral pajatanud, ehk siis tavalugejale ei tohiks see asi võõras olla. Uuemale tulijale aga peab veidi selgitama, sest egas keegi tänapäeval ise midagi otsida viitsi, ikka anna link ja näita teed!

Saku100 start anno 2016!

Saku100, sünniaastaga 2004, on ringidel sõidetav maastikusõit, mille peamiseks iseloomustajaks on sõna "singel", ehk siis selle sõidu rada kulgeb peamiselt mööda metsas olevad singleid - kitsaid radu, kraavipervesid, kitsaid sildasid, mudamülkaid, pehmet rabametsa, juurikaid, juurikaid ja veelkord juurikaid. Lühemalt, kuigi Saku metsas ei ole ühtegi mäge (totaalne flat), on minu enda Saku100 läbimise ajad korrelatsioonis sama aasta Haanja100 läbimise aegadega, kestavad nad 8h mõlemad, aga H100-l tuleb teatavasti ronida 1,5-1,7km!!! 

Juurikaprofessori eriline nummer...

Sõit on niisiis nii raske ja aeganõudev, et ma olen oma 11 osalemise korraga suutnud Saku metsas läbida mitte 1100km, nagu ma tahaks, vaid ainult 942km, on siis selle põhjuseks enese suutmatus või mõni muu probleem. Igatahes 158km on jäänud erinevatel põhjustel 11 aasta jooksul läbimata! Saku100 korraldajad annavad välja juurikaprofessori tiitlit ning selle saab sõitja, kes jõuab Saku100 raames läbitud kogukilomeetritega Top 10-sse! Olen hetkel selles arvestuses austusväärsel neljandal kohal, mis on ju ilus ja uhke ja tore, aga samas paneb mulle peale kohustuse seal kuradi metsas igal kevadel ukerdada, et oma väljateenitud kohta hoida! Nii ka sel aastal, kui panen laupäeval ratta joonele... Aga enne veel, kasutades ära oma professori positsiooni, tahaks ma kasvõi veidike edasi anda oma kogemust, mis tugineb 10% ulatuses kolmapäevasele raja läbisõidule ja 90% ulatuses varasemale üle tuhandele kilomeetrile Saku100 radadel!*

Kusagil Saku metsas, kunagi!

Nimelt on sel aastal vaatamata kuivale (r)ajale ja vanade tuntud singlite (Pokumaa, Tünni, Švammi, Oja, Kase, Laane, Kraavi, Kraavivalli, jpt) rajalt väljajäämisele tegu üsnagi karmi rajaga!!! Alustaks oma raja analüüsi sellele sõidetud ringile kulunud ajast, mida läks ligi poolteist tundi, mis on liiga pikk ca 16+ kilomeetri pikkuse ringi jaoks! See tähendaks laupäeval 6 ringi läbimise lõpuaega sinna kusagile 9 tunni kanti, mida on tunduvalt rohkem, kui olen varem Saku100-l täisraja läbimiseks kulutanud. 

Pommiauk tabas eile ootamatult, sest mets on
nüüdseks ümberringi maha võetud... :D

Mida ma seal rajal siis nii kaua tegin, keskmise kiirusega 10,8km/h? Kulgesin üsna rahulikult, säärase ideega, et suudaksin samas tempos laupäeval kuus ringi vastu pidada. Eesmärgiks mitte rapsida, keerulisemates kohtades võimalusel ökonoomitada, sõidetavatel metsateedel kergelt kerida, ringi alguse sirgetel toituda jne - kokkuvõtvalt hoida pulssi võimalikult madalal, et kere suudaks 9h raputamist vastu pidada. Jah, see eelnev on hea idee, aga see ei toimi, kui rada on hoopis midagi muud, kui seni! Miskipärast mulle tundub, et RB "ootuses" on porterimehed läinud seda teed, et joonistavad kogu vana metsa uusi singleid täis. On selle põhjuseks siis nö viimase võtmine enne RB-d või siis pigem pragmaatilisem mõte, a la vaadake kui palju siin erinevaid radasid on, siia küll ei saa RB-d teha! On see plaan kuis on, aga minu hinnangul on umbes veerand/või/kolmandik selle aasta Saku100 ringist joonistatud  nö singlitoorikule, ehk siis uuel metsaalusele, kus kulgemine on raske, eriti raskel ratturil, nagu mina!

Kunagi Saku100 radadel.....punkri drop!

Ring algab lihtsa kilomeetriga Saku terviseradadel, kusagil Pokumaa kandis keerab rada vasakule metsa ja väljub sealt Pokumaa silla kaudu teele. Edasi tuleb kunagine kolmapäevaku lõpulõik, siis Põdra singel (kuiv ja 100% sõidetav). Seejärel hakkab peale, kõigepealt uuemavõitu Švammi 2 (turbane kraaviperv), mis viib välja Raiesmiku singlile, aga oodatud Švammi ja Tünni singlit ei järgne, rada keerab hoopis paremale, käib kõva põhja mööda ringtee ääres ning tuleb tagasi Veneetsia ja Lenduri singlitele. Sealt edasi läheb raskeks ja igavaks - raiesmikku pidi on veetud poognaid siia-sinna, ehk siis mingil hetkel on laupäeval raiesmik rattureid täis, kes ei saa aru, kus ja kes nad on! Egas ma isegi aru saanud, kus ma olen? Mõned kraaviperved ja kiired singlid tulid tuttavad ette, aga kohe oli vanal heal rajal lint ees ja 180 kraadi tagasipööre uuele, sõkkumata singlile. Ja nii kordi ja kordi järjest. Vahepeal tundsin ennast olevat Oja singlil, aga enne neid kurikuulsaid sildasid taas vasakpööre ja uus rada. Siis tuli maa alt Pommiauk, ootamatult keset kuradi raiesmikku!?! Sain hakkama, aga hakkama ei saanud Pommiaugu järgse imeliku laskumisega piki sammalt. Teine kord pidin kogu ringi ajal jala maha panema ehmatusest, kivide ees. Tegu oli tegelikult nö rock-gardeniga, mis mulle tundus rohkem Saaremaa kiviaiana...

Jõuaks laupäeval sinnani.......

Peale Pommiauku lootsin kiirele Rebasehotelli sinkule, aga sattusin hoopis kraavi äärde ja siis korraks, vaid korraks, kaeviku põhja kiirele mõnusinglile. See lõbu lõppes kiiresti, sest ees ootas pööre vasakule metsa, tutikale ca 1km pikkusele samblalõigule, mis viiski läbi terviseraja lõigu välja Käsna singlile, mille lõpust jääb ringi lõpuni napp kilomeeter. Ca 3km uut sammalt, ca 2km uut raiesmikku, kuradima vähe kiiret ja mõnusat ca 10-aastast singlit, ca 4km metsateed/terviserada. Quo vadis, Saku100?

* Aastal 2013, kui Saku100 ei toimunud, sõitsin omaalgastuslikult läbi 100km Saku metsas, ehk siis tegelt on 1000km ammu täis.....

Ähijärve-Aegviidu, 4 päeva sadulas, 627km!

Käesoleva blogipostituse pealkirjas toodud numbrid iseloomustavad ühte pikka rattasõitu, mida mingil juhul ei tohi nimetada matkaks - vaatamata sellele, et see sõit kulges piki RMK matkarada. Matk on teekond loodusesse ja looduses, kulgemine vabalt valitud ajatelje kursil, peatumine põnevates kohtades/vaatamisväärsuste juures, matk on laagripaik ja lõke, sõbrad ja matkajutud, ehk siis kõik see, mis minu hullumeelsel uhamisel punktist Ä punkti A olemata oli! Aga minu eesmärk ei olnud matkata, vaid raputust saada - kehaliselt ja hingeliselt! Etteruttavalt võin öelda, et see 4 päeva pikkune trett täitis mingil määral oma eesmärgid:
1. Nelja päevaga 40 tundi singel-speed'i* sadulas, ilmast sõltumata, vastu pidamine - see annab ikka korraliku laksu eneseusku.
2. Sain mõnest keha koormavast kilost, täpsemalt kolmest, lahti. Aga see protsess veel kestab...
3. Sain teada, et RMK matkarada on üsna igav seal keset Eestit, ehk siis Kiidjärvelt Aegviiduni ning ka kehvasti märgistatud (eriti tagurpidi läbides). Lõunapool polnd rajal ja märgistusel vigagi!

Vaatamata mittematkamisele ning probleemidele rajamärgistusega ma siiski nö enesele meenutuseks ja teistele hoiatuseks võtan need neli päeva kokku, fifty-sixty nii iseenda kui matkaraja kontekstis, tehes seda päevade kaupa:

Punktis Ä, 1. augustil kell 7:00

Päev 1 - 134km, Ähijärve-Rõuge, tung ja torm!
Esmaspäeva varahommikul viis hää sõber mind kella 7-ks Ähijärve kaldale, kaasas kogu RMK matkaraja kaartide bukett, abiks telefoni (õigemini Endomondo) GPS ja teadmine, et Võrumaal on suurem osa radasid mulle tunda-teada, kuna oleme koos vennaga matkaraja kokkupanijale Alar Sikule mitmeid radu ette juhatanud. RMK Peraküla-Ähijärve matkarada lõppeb (minu jaoks algab) küll Võru maakonnas, aga juba teisel pool järve olen juba Valgamaal ning kohe hakkab näha olema 3. juulil üle Kagu-Eesti pühkinud tormi tagajärgi - tuhandeid puid on murtud poole pealt maha ning matkatee ääres kõrguvad puidukuhjad ühemõttelise kirjaga.

Esimene päev, ilm on ilus ning tutvun ka vaatamisväärsustega - sõidan läbi Kõrgeperve lõkke- ja telkimiskohast, ronin Tellingumäe vaatetorni jne. Elu on lill! Tung edasi minna rauges veidike siis, kui jõudsin taas Võrumaale, kusagil Tiitsa kandis hakkas sadama, kergelt. Lõunatipu lähistele jõudes sadas juba kahesajaga, Lõunatippu jõudes olin läbimärg. Tegin väikese peatuse, sõin kaks kaasavõetud pirukat ning vahetasin riided, hea kuiv olla! Matkaraja hiljutine muutus ei kajastunud kaartidel ega ka looduses - päeva pealkirja all peidus olev link näitab täpselt, mis ma seal Läti piiri äärsel kraavipervel tegin. Kui ikka 2,5km peale viimast märki on rada ikka samasugune kehv, märg ja niitmata kraaviperv ning ükski märk ei aita sinu veendumust edasi minna, tuleb minna tagasi, nagu ma ka tegin. Murdsin läbi Pokumaa**, põlvini vees, ratas peakohal, tagasi vanale rajale ning paar kilomeetrit hiljem sain aru, et oleks pidand veel edasi murdma seda kraaviperve - matkarada my ass!

RMK matkarada Läti piiri ääres, 3km ilma märgistuseta....

Kuna see ekslemine kuuevarbaliste piiri ääres oli mul taas (silma)munad märjaks teinud, lõin käega - kui märg, siis märg, kannatan ära! Keerasin Vastse-Roosas Metsavenna talusse sisse, sest jook oli otsas. Poest spordijooki küsides pakuti Reet Pulli, eelistasin Värskat! Panin märjad riided uuesti selga ja andsin tuld Paganamaa poole, kus tuttavad Tour de Rõuge rajad ees ootamas. Tahtsin minna piki jalgrada, aga taas panin õigest märgist mööda ning sattusin kruusa-asfaldi rattarajale, kahju! Vähemasti Suurest Liivakraavist panin koos oma kodinatega lausvihmas alla, kes teab millega tegu, saab aru! Peale Paganamaad enam midagi huvitavat polnud, Pähni kandi 11km vihmast märga ja imevat kruusakat ning siis juba piki Rõuge Tuuri rada Rõugesse välja! Prrr, külm ja märg!

Vaateid Tellingumäe vaatetornist Valgamaal!

Master-plan oli Rõugesse toodud autos veidi arvutitööd teha ning ka autos ööbida, aga 90km vihma sundis mind Võrru koju sõitma, sauna kütma ja riideid kuivatama!
Päev 2 - 185km, Rõuge-Mammaste, tuttav ja turvaline!

Kogu treti parim päev - tuttavad rajad, mõnus maastik, ilus ilm (kuni viimase paari kilomeetrini). Alustasin Rõugest, edasi ülesmäge Haanjasse, paar tiiru mööda ammutuntud radu Vällamäe ja Vaskna järve kandis, edasi liiga palju asfalti (miks rada Tsiistre kaudu ei lähe?) kuni Vahtseliinani. Siis järgnes puhas mõnu - Piusa jõe äärne, Piusa raudteejaama (koobaste) järgne maastik ning siis tõeline maiuspala. Kunagisest Petseri Lõunalaagrist Värska Põhjalaagrisse viiv ligi 20km pikkune lõik on kogu selle matkaraja pärl - mõnusad üles-alla metsateed, palju kukeseeni sic! ja hea märgistus, mõlematpidi kulgedes!

Nakri müür Piusa ääres...

Värskas tegin peatuse, laadisin poes kella, sõin ja jõin, ekslesin paar korda, aga jõudsin läbi vihma ja vastikute kruusateede Paidra kanti, kus tekkis sillaprobleem. Olin kusagilt lugenud, et Koolma sild olevat katki, aga RMK kodulehel olev kaart oli küll nii segaselt joonistatud, et isegi mina pool-kohalikuna ei saanud aru, mida selle kritseldusega mõeldud oli. Kohtasin Leevi lõkkekohas kolme jalgsimatkajat, aga ka nende poolt väljatrükitud kaart ei andnud selgust, mis ja kust üle Võhandu saab. Läksin vanast usust Koolma silla peale ja sild oli peaaegu valmis, sain üle! Edasi järgnes väga mõnus põdrasamblane männimets, kuhu oleks kohe tahtnud telgi püsti panna. Aga miskipärast oli ikkagi kusagil sisimas tekkinud plaan ikkagi 4 päevaga Aegviitu jõuda, vaatamata esimesele ideele sõita niikaua, kuni tahtmist jätkub! Eks inimene ole oma lolluste ori, miskipärast on alati vaja üle oma varju hüpata, vaatamata aastasadade vanusele kogemusele, et see on võimatu! Põlvasse ja isegi Otteni lõkkekohta väljajõudmine tundus ainumõeldavana, nii panin mööda võimalikest Mustjärve ja Valgjärve telkimiskohtadest. Peri RMK-s olin valmis loobuma, sest hakkas taas kahesadama, aga seal oli mingi noorpaarike telgis nahistamas - ei tahtnud neid oma norskamisega häirida, panin edasi. Põlva kesklinnas sadas viiesajaga ning ainsaks pääseteeks jäi Mammaste spordikeskuse katusealune magamiskoht! 

Teine öö, telki ikka ei saa...

Mammastes olid kohad täis (kaks meest magas Ostap Benderi sõnul lausa piljardilaual), aga sain magama keskuse fuajee ülaloleval pildil olevale diivanile, mis paar tundi peale kokkulepet ei osutunud siiski parimaks valikuks - igasugu agregaadid tegid ligi 30dB müra, mida ei suutnud varjata ka peldikupaberist tehtud kõrvatropid. Asja tulemuseks tervelt magamata öö, peale 319km läbimist...
Päev 3 - 175km, Mammaste-Pakaste, igav ja eksitav!
Kuna und ei olnud, ega müra pärast ka tulnud, asusin kell 6 teele. Esimese hooga leidsin Mammaste keskuse kandist kaks RMK värvimärki, rohkem polnud - nelja tee risti jõudes valisin loogilisema ja väljusin Põlva-Tartu maanteele legendaarse ööklubi LIFE juures. Otsustasin kaardi järgi Taevaskoja kaudu rajale tagasi saada. Sain tagasi, aga Siimu silla juures (Viimne Reliikvia, hobune kukub vette) kadus rada taas - ekslesin ca 10km ning nägin Kiidjärve kandis märki. Jee! Edasi tuli Akste, kuhu rajameister polnud sel aastal veel jõudnud - isegi 3000m takistusjooksus ei ole takistusi nii tihedalt...

Sääraseid oli ligi 100, paari kilomeetrise lõigu peale....

Jah, siis ma veel ei teadnud, mis asi on RMK kruusakas! 3km otse piki sirget, siis 90° vasakule, 1km sirget kruusakat ja siis 90° paremale, taas 4km kruusakat! Põnev-põnev-põnev! Ainus põnev hetk enne uutele, Emajõe järgsetele kruusakatele jõudmist oli Kavastu parvemees, kes viis mind koos rattaga oma paadiga tasuta üle. Tahtsin küll eemalduvasse paati hinnakirjajärgset kahe-eurost visata, aga mees rehmas käega, RMK on raja siit üle Emajõe teinud, aga mingit toetust selle eest ei paku! Viisk, Põis ja Õlekõrs oleks ammu ülestõusu korraldanud!

Ei saa üle Emajõest, hüva nõu (2€) nüüd kallim tõest!

Kuna olin söönud hommikupoole Ahja RMK-s vaid kaks pirukat, oli kõht tühjaks läinud. Kavastus, peale Emajõe ületust, paistis kaugelt mingi korterpoe silt, aga ei usaldanud sinna minna. Järgmist poodi ei tulnudki, sain Alajõe külast vett ja Jõhvi-Tartu maantee pealt kebabi friikatega!?! Kesiganes niipidi sõidab või käib, Võnnus tuleb tankida, sest sealt on 60km järgmise kohani, kus midagistki saab! Aga üle maantee oli Saarjärve ääres taas totaalne segadus märkidega, kuidagi läksin intuitsiooni toel õigesti, aga Vooremaale jõudes läks taas kehvaks - mitu puussepanekut ja tagasitulekut. Mingil hetkel sai siiber, otsustasin teha OMK-d, ehk siis kulgeda oma rada, kuna RMK rajamärkide lugemine hakkas üle minu mõistuse käima! Enne Jõgevat, kusagil Kassinurmes, suutsin taas totaalselt mööda panna, päeva lõpuks kogunes matkaraja kilometraazhiga võrreldes üle 13 lisakilomeetri...

Kust kuhu, miks ja milleks, pool või muidu?

4 päev, 131km, Pakaste-Aegviidu, lahkuja kustutab tule!
Olin ööd tuttavate juures raja lähedal, saun-saslik-jms! Kokkuvõttes jäigi telgis magamata, aga eriti ei põe, sest telgis saab magada matkal olles, minul oli kogu aeg tuli takus, sest Aegviidus rong ei oota.... Sõitsin hommmikul Pakastest teele ja kohe oli selge, et mahlad on otsas, zero, kaputt, kutu piilu! Proovisin vändata, no kuidagi õnnestus, lootsin Võlingi kandis peatuse teha, aga seal oli 2 telki ees ja veel kell 10 hommikul magati - matkajad ju! Oostriku lõkkekoht oli vaba, keerasin viimased võileivad (aitüma, sõber!!!) keresse ja keerasin katusealuse laua peale kerra. Veidi aja pärast võtsin magamiskoti ka peale ja magasin lausa poolteist tundi, unevõlg ja väss oli korralik! Vihm möödas, suundusin Koerusse, kus olin tervelt poolteist tundi vihmavarjus - Uppuv Nugis, Lonkav Jänes või siis Janune Kägu oli see pubi, mis lasi mul seal omaette toimetada! Edasi absoluutselt ebaselge ja kohati puudulik rajamärgistus, mis päädis totaalse võsalõikusega Aravete kandis. Minul, kes ma olen 18 aastat rattavõistlusi korraldanud, peaks olema piisav sõnaõigus rajamärgistuse osas ning seal Aravete kandis paneks raja märgistamisele hindeks 1. Ma ei hakka lisama, mida ma füüsiliselt teeks, kui selle mehe, kes rada märgistas, kätte saaks!!!

See ei ole vist rada, aga sinna mind suunati!

Aga noh, egas rahvas pole süüdi, et valitsejad lollid on! Valitseja jälle mõtleb, et misse pööbel möliseb? Ega mölisegi, sain oma kilomeetrid täis, vaatamata sellele, et ka viimasel päeval sai ikka kümneid kordi puusse pandud! Lootsin, et vähemasti Kõrvemaal lõpeb see igav(ene) kruusakas ja saab mõnusatele metsaradadele, aga miskipärast on selle RMK matkaraja eripäraks või siis prioriteediks erinevate lõkkekohtade ühendamine, mis toimub peamiselt (kahjuks) kruusateede kaudu! On ju olemas nt Presidendi rada ja Valgehobusemäe rada, aga RMK rada kulgeb nende kahe raja vahel mööda kruusateed! Arumaisaa!

No on sitt olla, ausalt! Foto autor: Endel

Veidi õnne Kõrvemaad läks igasugu rihm maha, endal ja veidi hiljem rattal. Hakkas sees pöörama, keerasin kraavipervele hingitsema. Oli tõesti valus olla! 10min lamamist, võtsin ennast kokku ja 100m pärast läks kett maha, oli teine viimase 600 kilomeetriga piisavalt veninud ning hakkas rappudes maha jooksma. Proovisin nö tavavahenditega ketti pingutada, aga ei õnnestunud, tee ääres leidunud kivi abil suutsin paar millimeetrit ketti pingutada ning edasi sõita. Katkestamine oli väga lähedal! Edasi, kuhu?

Ka raud kulub, kett venib...

Panin veel viimase 30km-ga kolm korda puusse, no kui ei ole märke, mis vastupidi rada näitaks, siis ei saa ka rada pidi sõita. Olen süüdi! Enam ei tee! Ehk siis, kui ma veel kunagi seda rada sõidan, siis ainult õigetpidi (põhjast-lõunasse) ja GPS-seades oleva träki kaasabil. Sest liiga palju põnevaid raja osiseid jäi sõitmata, põhjuseks möödaarvamine rajameistri tõekspidamistest. Siinkohal kuulutan avalikult, et tahaksin kandideerida RMK matkaradade märgistajaks, töö peamiselt talvel ja vabalt valitud ajal! Professiooni on piisavalt, tahtmist ka! RMK juht Aigar Kallas, võtad tööle?

Punktis A, 627km hiljem...

* Single-Speed - ühekäiguline jalgratas (meestekas), ülekanne 32-21!
** Pokumaa - mättaline ala, kus pole rada ja mis on väga märg

Võta aega veidi ringi vaadata...

Viimane nädal läks töö tähe all - lausa kuus päeva jutti ei saanud ei tosse jalga, ei rattale, ega ka varatulnud suve mõnes soojas järves nautima. Töö pani ikka nii tala, et vähe polnud! Seetõttu läks hää Läti sõbra Janis Baltaisbrencis'e kutse Ape rattamaratonile nooleviskajate kõnepruugis (olen kunagi sel alal isegi eestikatel osalenud ja 16 parema sekka jõudnud, sic!) täpselt sumpa rosinasse, ehk maakeeli siis noole märklaua keskel asetseva 50 punkti andva ringi keskmesse!

Janis Baltaisbrencis seisab Lätis vivus.lv rattasarja taga.
Janis on see mees, kes muutis minu mõtlemist, müües mulle single-speed'i!

Ape maratoni olen ma ka varem sõitnud, seetõttu ei olnud vähemasti minu jaoks tegu nö tundmatus kohas vette hüppamisega. Liiatigi kasutan oma korraldatud Tour de Rõuge kolmanda etapi raames ca 15km ulatuses täna sõidetud Ape maratoni rada, mida me siis kahepeale lätlastega ka hooldame. Ja mitte ainult ei hoolda, mis tegelikult kujutab endast teedele-radadele langenud puude eemaldamist ning okste lõikamist, vaid rajasime kunagi sinna ka ühe rajatise, mis küll oma rajamise hetkel oli mitme seadusepügalaga vastuolus. Tegu oli nimelt Läti ja Eesti vahelise ca 10m pikkuse sillaga.... (lingi taga on Osooni saade Paganamaast, kus näha mitmed kohad, mis ka rajal sees olid)

Sild sillaks, täna sealt üle sõita tegelikult ei saanud, sest Paganamaa järvede veetase oli üle mõistuse kõrgel. Enne sillale sõitu olid ka lätlased lõpuks uue piiriposti püsti pannud ning selle ümber kaitsekraavi kaevanud, mis oli ca 50cm sügav ja vett täis. Nad oleks ju võinud selle posti panna meeter lääne poole, oleks olnud hundid söönud ja hambad terved, aga ei, post oli pandud just keset kusemist, mis välistab rattaga hooga sillale tuleku. Tundub, et see nn "Draudziba tilts" (googeldagu, kes aru ei saa) on pinnuks silmas ka Läti ametnikele....

Ma küll sõidan siit üle, aga enne ja peale silda tuli ikka jalastuda.

Aga enne seda silda, mis oli alles raja 18-ndal kilomeetril, juhtus minu jaoks veel paljut ning sellest alustakski. Stardikoridorid olid jagatud nii, et esimeses oli 30 eliittegelast ja edasi valis igaüks endale vastavalt eeldatavale lõpuajale oma koridori. Mina läksin oma sinkuga koridori, mille nimest ma aru ei saanud, aga füüsilise vaatluse järgi oli see viimane!!! Ja see oli nii viimane, et minu (ja veel minuga solidaarselt koos seisma tulnud lätlase) ees oli 50m tühja maad. Ja tagatipuks ei võtnud keegi meie koridori eest lintigi ära, ju siis arvati, et niiiiii tagant keegi ikka ei stardi!

4. stardikoridor. Planeeritud sõiduaeg - autasustamiseks olen kohal!
(Contra tõlge)

Sõitsin esimese kilomeetri viimasena, aga siis tuli üks heinamaa tõus ja kohe jäid 3-4 käiku otsivat (ragistavat) tegelast jalgu. Edasi läks lõbusaks, sirgete (loe tasane kõva kruusa- või mullakattega tee) peal astusin teistega sama sammu, veidigi tehnilisema koha peal liikusin vaid mina, teised tegid arusaamatuid liigutusi. Esimeseks TP-ks ca 17-ndal kilomeetril olin koorinud ca 30 skalpi ning üritasin veel kahest nägemisulatuses olevast kulgejast jõuga mööda suruda, et peale TP-d tulevat, Ape raja laskumiste pingereas teisel kohal olevat, down-kill'i (vaata laskumist ja sillaületust alates 34:10) vabasse vette jõuda ning seda täiega kaifida. Sain neist mööda, TP-s pakuti jooki, vastasin: "Es negribu" (ei soovi) ning osutasin oma seljas olevale joogikotile. Mind veidi valesti mõistnud üliagar jootja lajatas mulle seepeale topsitäie külma vett just sinna, kuhu ma käega näitasin, ehk siis krae vahele, mis võttis mul hetkeks pildi sassi ning suundusin vale teed mööda minema. Lätikeelse karjumise peale pöörasin tagasi ja jõudsin siiski nibin-nabin enne neid kahte laskumisele, mis viiski eelpool mainitud sillale Eestisse. Kuigi lätlased olid tavapärast laskumismarsruuti muutnud (NB! Teeme nii ka TdR-il), oli see allatulek puhas kaif - soovitan soojalt!

Esimene põige Eestisse umbes raja 8-ndal kilomeetril.
Tere tulemast Eestisse! Palume dokumendid valmis panna! (autori tõlge)

Läbi vesise silla Eestisse jõudnud, ootas ees tõus üles Paganamaa matkarajale. Käikudega rattaga tükk torti, sinkuga paras proovikivi. Möödusin tõusul kahest kõndijast ning sain üleval kellale pulsi 180!!! Valus!!! Aga ma pidin neist mööda murdma, et saaks üksi ja omas tempos nautida ühte pikka-pikka laskumist, mis lõpeb parema U-kurviga, kuhu kohe peab täie pasaga sisse lendama. Vedas, kedagi polnud mu hoogu pidurdamas. Liivakraavi laskumisel (pingerea Top-1, vaata alates 46:51) sain imekombel ka täiega sõita, sest murdsin enne laskumisele minekut mööda sa seitsmest sõitjast ning karjusin laskumise alguses alla laskumise põhja väga kõva häälega: "Es brauca" (mina sõidan)! Tõmmati eest ära ja lubati nautida, paldies!!! Edasi järgnes ca kahekilomeetrine kallasrada - Eesti parim kiire singel. Kolm tegelast jäid küll jalgu, aga ikaldusid igaüks eri kohtades, nii et sain nautida....

Kikkajärve otsas, Eesti piirist ca 100m Läti poole. Foto: Iveta Druvaskalne

Tagasi Lätisse jõudes tõmbasin kruusakal kässarit ja asusin kulgema, läinud raske töönädal ja eilne 18-tunnine tööpäev hakkasid kohale jõudma. Lisaks polnud kruusal minu 28-18 ülekandest tegijat ning kogu eelnevalt Paganamaa singlitel allaheidetud tšainikute-kamp vajutas mööda. So what! Minu töö oli tehtud ning neid ära sõidetud, kauaoodatud singleid, olin juba täiega nautinud. Nüüd jäi vaid oodata, kuna tuleb 3km enne lõppu lubatud Vaidava jõgi, et seal oma tavapärane suplus ära teha ning siis juba finiš. Aga kuna olin peale Paganamaad oma kulgemises üsna aeglane, siis sattusin peale teist TP-d pika sõidu rajaga liitunud, poolmaratoni sõitvate hokikiivrites ketsimeeste võitlustandrile, kus lätlane ei tundnud lätlast, rääkimata siis eestlasest. Tagant tulid kiired mehed, kes hoki-, kes ehituskiivriga ja nõudsid rada. Vastasin neile ülbikutele viisakalt vaid kahe sõnaga - "Mine persse"! Üks mööduja oli aga tõeline džentelmen, öeldes mulle: "Labak, ludzu" (möödun paremalt, palun). Viisakas oli ta küll, aga mitte eriti arukas, sest minu rattapükste tagumiku peal on suur haanjamatkad.ee logo ning eestlasele läti keeles nii pakilist infot anda pole eriti arukas. Mina sain õnneks tema hoiatusest aru, aga paljud eestlased ei pruugi saada ning seetõttu annangi meie lõunanaabritele ühe äärrmiselt vajaliku nõuande - keeled suhu ja Euroopasse!

See pole küll selle veski pilt, millest kohe juttu tuleb. See on
Grube veski Pihkva-Riia kivitee ääres. Foto Wikipeediast.

Kuna ise olen Eestis ratta- ja muude võistluste korraldaja ning maadlen alati enne võistluspäeva kümnete eri ametkondadele saadetavate taotluste-kooskõlastustega, siis mind pani ca 10km enne lõppu imestama üks tõik, kuidas A2 numbriga maanteele (a la Tln-Tartu-Luhamaa) rattaga väljasõit ei olnud ei turvatud ega olnud seal liikuvate autode liikumiskiirus piiratud. Tõsine Russian Roulette! Welcome to Latvia! Aga see maanteelt mahapööre viis väga vingesse veskisse ja sealt edasi veel vingema ehitise juurde - Vaidva jõele kunagi ehitatud 3-kordse ca 15x40 meetrise põhjapinnaga puidust veski juurde. Kuigi korraldan ise Eestis mööda erinevaid jõgesid erinevaid matkasid, pole meil sellist veskilossi lätlastele vastu panna - tõeline vaatamisväärsus, lähen sinna kunagi kindlasti tagasi, kui numbrit pole ratta küljes ja aeg ei jookse!

Sic transit gloria mundi - nii kaob maailma hiilgus.
Foto: apesnovads.lv

Veskist möödasõit tähendas aga ainult üht, et jõgi on lähedal ja varsti saab jahutust. Aga jahutus tuli veel enne jõge, sest ülevalt hakkas tulema rämedapiisalist äiksevihma. Tegelikult vahet polnud, sest kuum oli ikka olla, vaatamata vihmale. Stardis näitas Polar725SX päikese käes 38 kraadi, rajal olles läks õnneks pilve ning hullem jäi olemata. Aga Vaidva ootas ja sinna ma peale ratta teisele kaldale viimist ka sukeldusin, jäädes sinna lebotama umbes kolmeks minutiks - minu jaoks Ape maratoni tipphetk! Vedeled jões, vaid nägu ja kiiver paistab vee alt välja ja näed kurjade nägudega mööduvaid rattureid, kes ratast vee kohal kandmas, kes pohhuistlikult seda läbi vööni küündiva vee lükates. Mõnus, kaif, lahe, vinge!!!

Sõnad on vist liigsed, kont laksab täiega! Foto: Madara Jakobsone

Kuigi ma tõin ülaltoodud jutus välja mõningaid Ape maratoni nö näiliseid korralduslike probleeme, soovitan siiski soojalt mõnikord selle rutiinse kodumaise karusselli pealt vahel maha astuda ning mõnda lähivälismaal peetavat maratoni jooksma-sõitma-suusatama minna. Et mingi suvalise kohaliku rattasõidu 139 osaleja seas saavutatud suvaline 79-s koht ei tunduks mingi erilise saavutusena, on vahepeal vaja nende KTM-i, Estonian Cup'i, Filtri või Estoloppet'i sõitude kõrval ka midagi muud näha!!! Maailmapilt läheb kindlasti selgemaks ja mõte helgemaks!

Chill, grill ja vankrimääre! Viimased 100m! Foto: Rakkemees Enno Eilo!

Siinkohal kutsungi maastikurattahuvilisi juba vähem kui kahe nädala pärast lööma kahte kärbest ühe hoobiga, kuna just siis avaneb võimalus nö ühe Tallinnast väljasõiduga osaleda kahel korralikul MTB-sõidul - 7. juunil toimuval Estonian Cup 3. etapil, Rõuge rattamaratonil ning 8. juunil sõidetaval vivus.lv MTB-sarja 3.ndal etapil, Smiltene rattamaratonil!

Jäelähtme rattamaraton - Põhja-Eesti PÄRL!!!

Ja ega vähema või kehvema tiitliga ei saagi seda juba seitsmendat korda toimunud tavaliselt varakevade Eesti esimest pikka maastikusõitu nimetada. Lisaõiguse Jõelähtme sõidu esiletõstmiseks andis eile Tahko 120km 4-kordne võitja Jari Heinikainen. Nimelt võtsin eile JRM-i (Jõelähtme rattamaraton) peakorraldaja Meelis Välgu (aka Flash) palvel sadamast peale kaks ratturit (kellest üks osutus selleks eelpoolnimetet legendaarseks meheks) ja viisin nad Jõelähtmele. Muidugi toimetasin nad peale sõitu ka sadamasse tagasi ja siis saime ka veidi pikemalt rattajuttu puhuda. Sellise mehe sõna, kes on neli korda võitnud Tahko120 nimelise võidusõidu ja sõitnud aastal 2011 ka Haanja100-t alla 5 tunni, peaks olema üsna kõva kaaluga. Nimelt ütles Jari peale sõitu, et tema hinnangul on H100, Tahko120 ja Jõelähtme80 üsna sarnase raskusastmega. Ja kui Haanjas ja Tahkos toidavad raskusastet tõusumeetrid, siis Jõelähtmel keerab vinti peale singlite rohkus.

Jari Heinikainen 2011. aasta Haanja100-l. Foto Sven Berg.

Kui selle jutu peale palus see teine soomlane, kelle nime mul kahjuks ei õnnestunudki teada saada, Jaril soomlaste rattafoorumis veidi ka sellest sõidust kirjutada ja sellega veelgi rohkem põhjanaabreid logistiliselt nii Helsingi lähedal toimuvale sõidule meelitada, vastas Jari talle üsna stoiliselt, et: "Ei ne suomalaiskuskit ikina usko, että Tallinnan lähella on mahdollista ajaa 80km maastopyöraa ajalla yli nelja tuntia!" Vabandan siinkohal oma võimalike vigade eest selles lauses, aga mingi viis aastat tagasi tuli välja, et iga soomlane teab, et Eesti on sile maa (tasainen maa) ilma ühegi mäeta. Sest nii on kirjas Soome koolide geograafia õpikus. Ja kui nüüd tuleks üks soomlane, mis sest et kõva tegija Soome rattamaailmas, teistele kuulutama, et Tallinna külje all saab sõita ühte 80km pikkust ringi maastikurattaga ajaga üle 4 tunni (Jari Tahko120 võiduaeg 2011 aastal oli 5:50) ning ronida kokku 650 tõusumeetrit, siis keegi seda niikuinii ei usu. Sest põhikoolis õpiti ju, et Viro on tasainen maa!!! Aga vaatamata sellele alustõele oli soomlasi eile tegelikult ju rohkemgi kohal, teiste seas ka eelmisel sügisel Haanja100 miilisõidu singel-speed-cyclokaga läbinud Jouni Kattilakoski.

Jouni Kattilakoski 2012. aasta Haanja100 miili sõidul. Foto Sven Berg.

Ise suutsin eile siis teist korda Jõelähtme sõidu lõpetada. Eriti tähtis oli see minu ego jaoks just seetõttu, et sel kevadel Saku100-t miskipärast ei korraldata ja kuna ma Haanja100-l ise osaleda ei saa, siis jäigi see eilne sõit sel hooajal nö ainsaks võimaluseks tõelist mtb-maratoni sõita! Ja ma nautisin seda täiega! Vaatamata sellele, et mind sõidu alguse maanteekilomeetritel eelviimaseks jäeti, suutsin ma juba esimestel tehnilistel lõikudel skalpe korjama hakata. Asfaldil sõidab iga tsainik oma käikudega rattaga minu sinku eest ära, aga singlite peal on tingimused võrdsed ja mängu tulevad nii laskumisoskused kui ka oskused õigesti tõusupõksudele peale minna. Kaks aastat singel-speed rattaga sõitu on muutnud tundmatuseni minu sõidustiili. Kui varasemalt sai ikka enne tõusu veel käike sätitud, siis nüüd peab selle koha peal olema täishoog sees, et ikka üle nuki saaks.

Minu sinku Trek Marlin SS 29er nö tehase konfis.

Eile seal tagapool otsas sõites sain näha, et meil ei osata (loe: ei julgeta) veel rattaga sõita. Igal veidi tehnilisemal laskumisel jalastuti ilma laskumist proovimata. Ise sõitsin eile kõik (ka selle kolme noolega) laskumised põhimõtte pärast sadulas alla, paar korda oli küll asi üsna piiripealne, aga alla ma sain. Mitmed teravad tõusunukid jäid küll käikude taha, aga samas sai mitmest korralikust nukist hiljutiste Hispaania mägede võtmise toel oma 32-20 ülekandega ka üles pressitud.

Kui see mägi oleks niipalju kõrgem, saaks 1,5km täis!

Tasahilju hakkasin enne lõppu sihtima aega alla 6h, aga kummi purunemine 6km enne lõppu kustutas selle lootuse. Üleni mudase esiratta sisekummi vahetus kujunes parajaks pähkliks, pidin ühe kaelas olnud buffi (Tahko180 lõpetajale antud) ohverdama kätepuhastuslapiks. Kuidagi sain selle esijooksu sisekummi vahetatud, aga ilmselt pean selle uuesti lahti võtma ja puhtaks tegema, sest sinna kahe kummi vahele läks kindlasti umbes miljon muda- ja liivatera. Kunagi seda ratast ostes lubasin endale, et peale esimest kummipurunemist ostan sisekummiga pöia asemele uued tubeless'id. Nüüd on see aeg käes, seda enam, et eile õhtul ratast bussist keldrisse tõstes avastasin, et ka tagumine rehv on tühi! Hää, et niigi veel läits!!!

Aga rajal oli eile chill ja grill! Nii peabki! Foto Meelis Luiks.

Eilne aeg läks küll üle 6 tunni, täpsemalt 6:17:37, aga koht oli see-eest igati soliidne, lausa 69-s!!! Eelmise laupäeva Võhandu maratoni 10h11min ja selle laupäeva Jõelähtme 6h17min kõrval tundub järgmine laupäev tulevat hoopis lühike, vaid 4h30min, aga see-eest kõige karmim - 42,2km jooksu ehk 40. Vändra maraton!!! Õnneks olen viimase nädalaga seda karmust veidigi leevendanud, sest kerest on kadunud 3,8 kilo ja see annab juba paar sekki kilomeetri peale edu....

Haanja100 single-speediga - TEHTUD!!!

Suhtusin täna sõidetud sõitu ikka kõva eelarvamusega, põdesin ikka kõvasti neid tõuse, mida ma oma 32/20 ülekandega sõita ei suuda ja neid kruusakaid, kus selle ülekandega väntamine tundub tühja tuule tallamisega. Nüüd takkajärgi, selle-aastase raja läbi teinuna, tahaks hüüda nagu kolenägudega grupi KISS laulja Paul Stanley tegi (I was made for loving You baby), et this bike was made for Haanja100 baby!!! See ratas, see Trek Marlin 29er SS, töötas rajal nagu loom - need tõesti karmid tõusud (a la Jaanimäe esimesed 2 põksu, Taevatrepp, Sikamägi, Rabadumägi, Püstümägi, Lukumägi, Munamägi, Purka mägi, Plaani hardcore tõusud, Vorstimägi, Vällamägi, Andsuka tagune jne), millest ma seda sadat sõites pole kunagi üles saanud, jäid alistamata, aga ca 10 tõusu, mida pole seni sadulas võtnud, said täna võetuks. Kas on see ratta süü, millest pole võimalik rohkem võimu välja võluda, või on jalg tõesti nii hea - seda näitab juba lähem tulevik. Aga kõigest täpsemalt, 8:41 kestev sõit on asi, millest peab kirjutama!

Hommikul kell 9:00 alustasime üheksakesi, paar meest jäi kohe maha, üks tuli hilinenuna järele. Vabandan mahajäänute ees, sest tempoks oli lubatud 10-11km/h, aga kogutempo oli täna 11,7km/h ja ilma seisuaegadeta, ehk puhas sõidutempo lausa 13,6km/h. Liikusime kaheksakesi vaikselt Haanja poole, testisin oma ratta ülekannet ja teiste pauerit. Esimeste tõsiste tõusude juures sain aru, et liigun jala umbes sama kiiresti kui sõitjad, ehk siin siis 1:1 single-speedi kasuks - nemad kurnasid sõites jalga, mina sain teist lihast koormata. Õnneks pole Haanja100 alguskilomeetritel sellist kiiret kruusalõiku, kus oleks pidanud hakkama kadentsi tõstma mingi 150 pöördeni minutis! :)

Ivo ootas meid Hallimäel, esimeses TP-s 24,5 kilomeetri peal, sõin banaani, pumbati kumme ja sõideti edasi. Munamäe tõusu võtsin jalga hoides kõndides, järgmine kõnnitõus oli Purkas - seal ehmatas meid ca 5m meie tagant üle tee jooksnud ca 2m turjakõrgusega põrdapull. Oli see vast ilus loom!!!! 42,5km peal oli uus TP, sõin 2 müslibatooni, jõin veidi spordijooki ja panime edasi. 53km peal (Vorstika peal) läks üks mees Võru poole ja üks Ruusmäe poole, peale Vorstikat läks üks veel kodu. Jätkasime kuuekesi. Luhtõs tegime 63km peal peatuse ja peale batooni söömist läks mul kui teejuhil järg käest - elektrimeeste poolt lõigatud võsa peitis õige tee ära ja ca 10min läks õige jälje leidmiseks. Siinkohal on paslik märkida, et tänase päeva raskeim vastane ei olnud mitte tõusud või kuumus või putukad, vaid hoopis lokkav hein. Mõnes kohas oli seda lausa niipalju, et hein kippus pidurit vajutama (lenksul siis neid hoobasid suruma) ja vahepeal paistsid ratturitest ainult peanupud. Kuna olin üldjuhul ise alati esimene sõitja, siis sain ka kõik nõgesed endale, aga sellest juba hiljem.

72km peal saime taas (lõpuks) juua ja süüa - Ivo oli Tsardsõmäe alla kõik oma jäägid jätnud, panime paunad-pudelid täis, paar banaani-batooni ka sisse ja lõpu poole minema, 28km minna! Edasi kaks kurikuulsat kuusesinglit, palju heina ja siis Vällamägi (seal ütles mulle üks down-killer, et ma suren single-speediga H100 peal, teadmata, et mul juba 77km H100 rada läbitud). Haanjamehest panime hooga läbi, aga siis hakkasid sõitu augud tekkima, tegelased hakkasid vaikselt väsima ja rivi lõpp läks kummipaelaks. Pidev ootamine viis lõpuaja lootuse üle 8h ja samas ka keskmise pulsi ikka väga madalale!!! Bock'i vana oli koos lastelastega tee peal meid tervitamas, väitis, et sel aastal pole ühtegi ratturit veel tema trepimati pealt üle sõitnud. Parandasime selle vea! Kõige naljakam oli see, et eelmisel aastal sain 27-käigulise rattaga H100 läbisõidu suurimaks kiiruseks 52,6, siis sel aastal sain single-speediga (32/20) kiiruseks lausa 52,7 ja seda ilmselt peale Kavadilt kruusa mööda alla tulles! Lõpus hakkas tunduma, et 27- ja 1-käigulisel rattal pole vahet, sest püsisin pidevalt rivi eesotsas ja tegin tempot. Pidevalt pidime mahajääjaid järgi ootama, sinna läks oma paarkümmend minutit....

Aga lõpuks olime kuuekesi kohal:
aega läks 8:41, keskmine kiirus sõidul 13,6km/h, kokku 11,7km/h, suurim kiirus 52,7km/h
ascent 1651m - no kurat see küll õige ei ole...
pulss 137/170 (eelmise aasta 103,8km sõidul 8:12 aja juures avg HR 155!!!!)
calories 6662 tükki

Kubijal kell 17:45 - 5 meest ja 6 ratast, foto Aivar Uutar (ei ole pildil)! :)

Kubijal ikka hakati unekeskust ehitama, seega saab traditsiooniline lõpp muudetud, rada läheb lihtsalt alla paisjärve äärde ja enne lõpujoont saab võetud veel korralik tõus. Lõpetasime sõidu sõbralikult, 3 uustulnukat (esimest korda H100 rajal) tänasid teejuhti ja lubasid 1. oktoobril stardis olla. Endal läks lõpp ikka kuidagi liiga lihtsalt, tavaliselt H100 viimaste kilomeetrite rampväsimusest-tülpimusest polnd jälgegi. Tunne oli säärane, et võiks veel sõita või siis joosta. Tekkis selline "pole võimalik" tunne, et kõik on võimalik. Aga jalad ja käed said ikka nõgeste käest karmi laksu, õhtul sauna minnes oli tunne, et keegi üsab leeklambiga karvu jala pealt maha. Punaste nõgesekupalde front läheb täpselt rattapüksi alumisest randist alla sokkideni ja kõrvetab senimaani. Käte peal on siis front varrukast kinnasteni - nahk on ühtlaselt nõgesekuplasi täis. Aga see on mõnus valu, eriti, kui lihasvalu pole. Või ei tunne seda läbi nõgesekirvenduse???

Igatahes oli üks kordaläinud päev - single-speed sai testitud ja sai kõrgeimad hinded. Enda vorm on ka ilmselt ülikõva, sest senini alati mind seljatanud konkurendid olid täna tunduvalt aeglasemalt planeedilt.....ja tavaline H100 järgne väsimus ei hakkagi vist ennast ilmutama. HEA ON!!!!

Salomon Superman

Teen kohe alguses selgeks, et mina ei ole Superman, mina sain tagantpoolt n-nda koha!! Supermaniks sai iginoor ja igivintske Urmas Utar, edestades Rait Pallot ja Venemaa suusakoondislast. Aga kõigest järjekorras.

Eelmisel nädalal sai ennast sellisele huvitavale võistlusele kirja pannud. Ees oli ootamas (korraldajad kärpisid küll vähese osalejate arvu võrra täisprogrammi) 1,5km jooksu, 8km rulluisku (Käärikult Pühakale), 400m ujumist, siis veel 8km rulluisku Käärikule tagasi. Edasi järgnes jooksuga Kääriku viiene suusaring ja tagatipuks 2 Kekkose ringi rattaga. Võtsin selle võistluse endale plaani kui laheda võimaluse trenni teha ja ennast järgmise nädala poolpikaks triatloniks veidi lahti sõita-joosta. Kui sündmustest veidi ette rutata, siis läks nagu ikka - number külge ja täiega punuma. Lõpuks oli keskmine pulss 165 ja max 179. Aga see selleks, ikka asjast järjekorras.

Start on antud!

Stardist hakkasin vaikselt liikuma, enne metsa jõudmist oli juba paarikümnemeetrine vahe sees. Et siis kõik olid ees ja mina pikalt viimane! Ka kõik osalenud 6 naist panid sellises 3km jooksu tempos minema, et anna kohe olla. Lasin rahulikult omas tempos, esimese suure tõusu võtsin kõnniga. Kui lõpuks uisud jalga sain, oli plats puhas, kõik olid läinud. Kuigi plaanisin asja hästi rahulikult võtta, siis miskipärast panin kohe kõva tempo peale, aga eks eespool paistvad seljad olid kõvaks utsitajaks. Takkajärgi tarkusena oleks võinud suusakepid kaasa võtta, nendel rulliraja tõusudel - eriti just tõusu lõppudes, kui hoog väga maha läks - oleks nendest palju abi olnud. Ujumise vahetusalasse jõudes olin mingist 6-st konkurendist mööda saanud (jah, 4 neist olid naised, seega mitte konkurendid, neil oma rada). Samal ajal sättis vene koondise mees juba suusasaapaid jalga, et peale ujumist Käärikule tagasi kimada. Ujumisetapil sain veel mõnest tegelasest mööda ja enne kaldale jõudmist tõusin ka nö naiste liidriks, sest möödusin vees Eveli Sauest, kellel see ujumine kuidagi välja ei tulnud. Järgneval uisuetapil üritasin küll paarkümmend sekundit varem rajale saanud Kraami Sulevit püüda, aga peakonkurendiks sellel etapil saigi mulle Eveli. Tõusu peal tõmbas ta mulle tiheda sammuga kõrvale ja mööda ka, aga laskumistel olin temast 2 korda raskemana selgelt kiirem. Jõu vastu ei saa, veidi peale Sihvat hakkas ta vaikselt eest ära libisema ja peale seda sõitsin lõpuni üksinda - taga oli pikk tühi maa.

Ja läind ta oligi, poolteist kilomeetrit Käärikuni!

Järgnev jooksuetapp oli vist päeva raskeim ala - kuumus, tõusud, ebatasane pinnas ja need parmud-kärbsed, kes ainult laskumistel veidi maha jäid.Tõusud lasin pika imika sammuga, laskumised ja sirged üritasin joosta, aga uisutamisest veidi valusaks jäänud põlvepealsed lihased andsid tugevalt tunda. Veidi enne lõppu haarasin korraliku lepavitsa, et neid tuhandeid kuradeid vähegi taltsutada.

Jooksuetapi algus...

Rattale pääsemine oli tõeline rõõm, sest need elajad ei suutnud tuules püsida. Kohe ringi alguses oli karm tõus, mida ma oma single-speediga ei üritanudki murdma minna, kahel korral pidin veel maha ronima. Tegelikult olid need järgmised jalastumist nõudnud tõusud single-speediga täiesti võetavad, aga jalga enam ei olnud. Aga ülejäänud osa rajast, mida oli ca 10km, nö puhas minu ratta rada! Enne Harimäe küljetõusu pidi küll veidi tirri laskma, aga samas viis see pulsi alla ja oli taastumiseks väga vajalik. Vist 3km peale ratta algust pidin ainsa konkurendi mööd laskma, möödudes küsis ta veel, et kas käike nagu vähe või! Aga MarlinSS läbis oma esimese võistluse ja mina olen väga rahul. Keskjooks (odav) kääksub ja vajab vahetamist, aga eks seda oli arvata, et tegelikult ostsin ainult raami ja ratta ehitus alles algab. Pidureid ei saanudki eriti testida, sest Kekkose rajal on ainult üks koht, kus peab veid pidurdama. Küsimus suurele ringile, kas keegi teab, mis koht see on?

Aga võistluse kokkuvõtteks mõned arvud:
koguaeg 3:17.58
pulss 165/179
ascent 960m
cal 3286 

1 jooks - ca 1,8km - 11:51 (koos uiskude jalgapanekuga)
1 uisk - ca 8km - 20:10 (koos uiskude eemaldamisega)
ujumine - ca 400m - 8:26 (koos uiskude jalgapanekuga)
2 uisk - ca 8km - 20:58 (koos uiskude eemaldamisega)
2 jooks - ca 5,5km - 35:07 (koos jalatsivahetusega)
ratas - 26,8km - 1:41.23 (Kekkose rajal 16,2km/h keskmist - not bad)

LÕPLIKUD TULEMUSED!

Selle postituse piltide autor on Martti Mikk! Tänud!

Krõks suhtumises ehk traditsioonid on muutmiseks!!!

Kuigi käisin juba 5 päeva tagasi Apes oma uue sõbra järel (sellel rattal on keskjooksu kohal üks logo kirjaga Mans Best Friend), sain alles täna ta viia sinna, kuhu ta kuulub - nimelt Haanja100 rajale. Ei saanud küll nö seda H100 õiget maiku (kord olid niidud, Vorstikas, kuusesinglid jne), aga sõitsin H100 rajast läbi viimased 7km Verijärvest Kubija hotellini ja sinnajärgi esimesed 8km hotellist Jaanimäele ja see ratas on ikka SELLE TRASSI JAOKS LOODUD!!!

H100 raja viimasel seitsmel kilomeetril olen tavaliselt tervet rada läbides kahel korral sadulast maha roninud, nii ka seekord. Andsuka taga peale euroalusega kraavi on nurk nii julm, et pole sealt ka tavakonfiga rattaga üles saanud ja Kuradimäel oli lutserni ja heina konsistents nii paks, et ei lasknud isegi jala kõndida, poos kohe kinni. Aga stardijärgne tõus Tornimäe poole oli sellele 32/20 ülekandele just paras, lahingukooli järgsel ja Kasemetsa järgsel tõusul pidi perse sadulast korraks üles tõmbama, aga läks ilusti üles. Ka Tornimäe tõus alistus, samuti ka juba üle Kasaritsa-Rõuge asfaldi olev peale põlend talu pokumaa lõik. Suur ratas sõi konarused ära ja veidi kangutades jõudsin ilusti Jaanimäele välja. Siis hakkas piin, kõigepealt kruus ja edasi asfalt - 10 kiiret vändapööret ja pikalt tirri. Ja nii 100 korda järjest, kuni Koseni välja.

Ehk siis, kui sulle ei ole oluline mitte distantsi läbimise aeg, vaid oluline on igal juhul distants läbida, siis karmi maastikuga sõidu puhul (Haanja100, TdR, Tahko) on sinu ainus võimalik sõiduvahend 29 tollise rattaga single-speed. Minu 2 hooaja jooksul murtud 4 raamikõrva, veel rohkem pooleks astutud kette, pidev jama chain-chuck'ide (imev Jane), heinaga kasseti vahel jne on nüüdsest läbi. Enam ei ole vaja käiguvahetuse pärast muret tunda, sest käiguvahetust ei ole. On ainult käik ja vabakäik. LIHTNE JU?

Aga pealkirjas püstitatud teesi tõestus peitubki eelmise lõigu esimeses lauses! Krõks suhtumises seisneb selles, et ühel hetkel enam ei olnud kiire, olgu tegu või võistlusega. Sealt kadus ära vajadus kiiremate käikude ja geelide järele. Aga pealkirja teine osa räägib traditsioonidest ja nende muutmisest - jah, 26 tolline 27-käiguline MTB tundus veel paar aastat tagasi olevat insenerimõtte tipuks - nüüd arvan teisiti. C'est la vie!!!