Tark ei torma!!!

Kunagi 2005. aasta kevadel, kui olime vastloodud Haanja Rattaklubi sõiduriiete valmistamisele toetajaid otsimas, jäi üks koht vahetult enne riiete trükki minekut ikka tühjaks. Vormi ja kujunduse päästis hädast klubi liige Üllar Kaljurand, kes pani oma taskust 500EEK välja ja lasi tühjaks jäänud tasku alaserva kirjutada oma moto: "Tark ei torma!"

Nüüdseks on need kolm sõna kujunenud Haanja Rattaklubi (HRK) sloganiks ning lisaks sellele olen ka ise aastate jooksul neis kolmes sõnas sisalduva mõtte endale juhtmõtteks võtnud. Iga asja, nii sporti kui ka näiteks autosõitu, tuleb võtta mõistusega. Võtame näite liiklusest - kui ikka seada endale eesmärgiks näiteks reede õhtul Tallinnast Tartu sõita 1,5 tunniga, võib see 50%-ilise tõenäosusega lõppeda puust kastis. Kui nö 5min/km jooksjana panna endale eesmärgiks joosta võistlusel näiteks 10km tempoga 4:30min/km, võib see sarnaselt eelmise näitega lõppeda samuti 50/50 puust kastis....

Ja kahjuks nii ka juhtus laupäevasel ümber Ülemiste jooksul, kus üks osalejast noormees oli enne finišit kokku kukkunud ning hiljem haiglas surnud. Hetkel pole rohkem infot saadaval, ei ole teada hukkunu nime, vanust, taset vms. Vaatamata sellele paneb see juhtum mind, kui harrastussportlast, hetkeks mõtlema ja oma tegevusi üle vaatama. Mind, kui spordivõistluste korraldajat, paneb see aga väga sügavalt muretsema, et miks nii juhtus??? Me ju ei tea kunagi eriti palju sellest, millise ettevalmistusega üks või teine osaleja kohale tuleb. Korraldaja kaitseks on küll juhendis punkt, mis ütleb, et iga osaleja osaleb omal riisikol ja registreerumisega (mõnel juhul ka stardiprotokollile allkirja andmisega) võtab osaleja enda peale vastustuse oma tervise ja/või sellega kaasnevate probleemide eest! Aga see punkt kaitseb korraldajat, kes aga kaitseks osalejat?

Tõin eelnevalt nö vägivaldse näite liiklusega. Me teame täpselt, palju hukkub inimesi liikluses aastas Eesti teedel, aga kas keegi teab, palju hukkub inimesi sportides??? Kas ainult need 2-3 inimest aastas, kes surevad nö massispordiüritustel või on neid rohkem? Paljud neist juhtumitest jäävad nö kodu ja haigla siseasjaks? Meedia kaudu minuni jõudnud sportimissurmade järjekorras oli Ülemiste juhtum sel aastal kolmas.Aga palju neid tegelikult on olnud? Miks inimesed spordivad ennast surnuks?

Kuigi ma ise sain sellest nö kohahullusest paar-kolm aastat tagasi lahti ning olen siiamaani üldiselt võistlustel osalenud "tark ei torma" reeglit järgides, siis olen kahjuks ikka paar korda iseenda seatud reeglite vastu patustanud. Üks kord oli läinud Tartu suusamaratonil, teine patustamine juhtus ca kuu aega tagasi Navi triatlonil, kus peale jooksu tagasipööret lõi südame piirkonda valu sisse. Olin eelnevalt rattal ja jooksus ikka hullu pannud ning tagajärg oligi kohal. Ohtu haistes tõmbasin kohe hoo maha ja kõndisin - selleks, et mitte minna kasti, vaid jõuda lõpuni.....

Navil tri'd lõpetamas - tark ei torma!

Kui ikka ettevalmistus ei päde, siis pole vaja tumepunase pulsiga finiši poole kihutada. Aga kahjuks nii tehakse ning nii need õnnetused juhtuvad. Kes oleks tark ja ütleks, kuidas saab või kuidas peab alustavaid harrastussportlaseid informeerima sellest, kuidas peaks treeninguid alustama, kuna peaks võistlema hakkama, mis tempoga tuleb võistlusi teha jne.... Äkki oleks vaja mingit riiklikku kampaaniat, a la "kui oled loobunud suitsetamisest, siis ära tapa ennast spordiga" vms.....