Riskigrupi esindaja pihtimus!

ERR spordiportaal kirjutas 26. augustil 2013: "24. augusti öösel suri haiglas Scoutspataljoni vanemseersant Meelis Sander Ülemiste järve jooksul tabanud terviserikke tagajärjel."

See kurb juhtum sai omamoodi äratajaks, sest selle vähem kui kaks nädalat tagasi toimunud asja tagajärjeks on Eesti eri meediakanalites tõusetunud teemapüstitus,  a la kas tervisesport on ikka tervisele kasulik jne. Usun, et keegi ei kahtle selles, et selle teema ketramine on vajalik, sest näiteks eile tuli "Ringvaate" kaudu avalikkuse ette infarktijuhtum kevadisel Tartu Rattarallil, millest senini teadsid vähesed. Ja just seetõttu, et taguda veel kuuma rauda, räägin teile ka oma loo....

Postituse pealkiri tuleneb eilses Ringvaates SEB Tallinna Maratoni meditsiiniteenistuse juhi Kaspar Rõivassepa intervjuu lõpetuseks öeldust: peamine riskigrupp on 40-ndates aastates mees, kes on kunagi noorest peast sporti teinud ning on nüüd taas hakanud spordiga tegelema. Mina lõpetasin aktiivse sporditegemise nondel segastel aegadel seal 1991-1992 paiku. Vahepealsetele aastatel sai harva, nii ca 10 korda aastas sai ikka liigutatud - tennis, mõni rattasõit, jalg- või korvpall. 1997 sõitsin Tartu- ja 1998 sõitsin Haanja suusamaratoni, 1999 startisin Tartu rattamaratonil. Aga need olid harvad sähvatused. Aastal 2004 startisin Haanja suusamaratonil ning jäin toona enda jaoks ettepandud eesmärgi, ehk 3h alistamisest vaid sekundite kaugusele. Järgnenud sügisel asusin isuga treenima, et uuel katsel Haanjas parem olla.

Otepää rattasõit, suvi 2004

Kusagil oktoobri lõpus alustasin imikaga Kubija metsas Võrumaal. Tavaliselt tegin tunniga 6 imikaringi, ehk siis ca 10min ringi kohta. Tundus olevat selline korralik treening, väsitas ära ja tegi jalad veidi valusaks. Panin nii mingi 2 nädalat jutti, ringiajad paranesid kogu aeg ( (keskmised ringiajad 9:30-9:50, viimane ring ikka sinna alla 9 minuti). Ja siis peale seda kahte nädalat kodus teleka ees suusatamise paarissprindi MK-etapile (Anti Saarepuu ja Erki Jallai?) kaasa elades olid järsku silme ees valged kitlid jne....

Järgnenud visiit südamearsti juurde pani diagnoosiks 2 kuud mõõdukat sportimist pulsiga kindlasti alla 120. Ostsin pulsikella ja sain kohe aru, mis ma senini olin valesti teinud. Neidsamu imikaringe alla 120 SLS-iga läbides olid ringiajad 15-16 minutit. Nüüd aastaid hiljem, juba nö korraliku põhja omavana olen neid ringe katnud sinna 12 minuti kanti...

Vasa 2007, kolm meest, kolm medalit. Koos Art Soonetsi ja Teet Reediga.

Ah jaa, peale kahte kuud madala pulsiga liikumist ja sellele järgneud uut koormustesti sain arstilt loa veidi juurde panna. Jaanuari alguses alanud mõistlik treenimine päädis 2005. aasta Haanja suusamaratoni 95. kohaga ning ka aeg tuli seekord alla 3 tunni, tervelt 38 minutit alla 3 tunni....

Senise elu ajaliselt pikim võistlus seljataga - Tahko 2008 MTB.
192km, 4300 tõusumeetrit, aeg 14h23min!!!

Nüüdseks olen, nö mõtestatult treenides, saanud hakkama 3 täispika triatloniga, läbinud 15 maratoni, ligi 50 suusa- ja rattamaratoni. Kogu seda sporti ei tee ära ilma korraliku aeroobse põhja ladumiseta, aga baastreeningul aeroobses tsoonis püsimise parimaks abimeheks on pulsikell. Alati pole südame häält kuulda, tehnika aga näitab halastamatult, mis seis on!!!

Polar 725SX, minu asendamatu abimees aastast 2005!

You are an IRONMAN!

Jah, just selliste sõnadega lõppes KMD Kopenhaageni Ironman'i ja Facebook'i ühistööna läinud pühapäeval paljusid sõpru paelunud FB-postituste viimane sõnum. Iseenesest ju asi õige - kuigi olen enne läbinud 2 täispikka triatloni, ei olnud ma läbinud ühtegi Ironman'i triatloni.

Sertifitseeritud värk ja puha....

Nüüdseks on ka see iluviga kenasti eemaldatud, sest nö poolkogemata, registreerides eelmise aasta augustis KMD Copenhagen Challenge nimelisele täispikale triatlonile, sain tegelikult osaleda KMD Copenhagen'i Ironman'il, sest vaevalt 6 nädalat enne võistluse toimumist ostis nn suur vend Ironman (Kona, Kärnten, Frankfurt, Kalmar) ära noorema venna Challenge'i (Roth, Copenhagen jne) ning seetõttu sain vähema eest rohkem, mis on ju tore. Vaevalt 2 nädalat varem olin saanud enama eest vähem, sest registreerudes TriStarile osalesin vaid TriSmile'l. Kokkuvõttes olen ju nö tasa, aga see selleks.....

Kruiisiratas aerojooksude ja elektroonilise käiguvahetusega...

Olin juba paar päeva enne pühapäevast Ironman'i taas teieni paiskamas oma traditsioonilist võistluseelset pessimismipuhangut, aga õnneks nurjas selle interneeduse puudumine Malmö kesklinnas ning see postitus jäigi õnneks tegemata. Praegu mõtlen ma just nii, nagu ma selle eelmise lause kirja panin, aga veel pühapäeval, umbes 150-nda rattakilomeetri peal, oli mul ikka kahju, et ma seda pessimismipuhangut (loe: ette ära tehtud vabandust) avalikustada ei suutnud....

Kootud ratas, ere nähtus Malmö tänavapildis, lykkä bro!

Sest tegelikult läks ju kõik hästi - nagu selle postituse esimeselt pildilt näha, tegin nö isikliku rekordi. Vaid mingi nelja minutiga küll, aga rekord on rekord, eriti veel kaks aastat vanemana... Ma ei hakka teid siinkohal piinama kommunaal- või transpordiprobleemidega, mida sel reisil esines ikka üle võlli ja üritan selles postituses edaspidi keskenduda sooritusele, ehk siis taas ühe õppevahendina algajatele aironmännidele!!!

Rahutu öö enne Ironman'i, all tänaval kees elu - peretüli ca 20 osalejaga...

Ujumise stardid algasid kell 7:00 proffide vettesööstuga, minusugune vanamees (age-group 45-49) sai vette alles kell 7:55. Kuna kalipso oli mul puhtalt oma süül (pipart mulle pähe) seljas alles kolmandat korda sel suvel ja olin oma kalipso jaoks tugevas seitsmekiloses ülekaalus, siis tundus see must lisanahk mulle kogu ujumise aja jooksul kõige ohtlikuma vaenlasena. Isegi peale esimest tagasipööret kõiki ujujaid tabanud vastuhoovused ja lained ei olnud nii vastikud, kui see ahistav kalipso....  Sisendasin endale, et ainult tund aega pean ma seda piina kannatama ja ujusin aina edasi. Ca 1500m peal hakkasid sinised mütsid (10min varem startinud grupp) ikka hullult segama - konnaujujad ja huupipanijad suutsid ikka kümneid kordi head rütmi segi paisata. Ca 2700m peal hakkasid sama tegema punamütsid (20min varem startinud). Nad oskasid lambist 90 kraadi risti eest läbi ujuda või lõid veidi ees ujudes ootamatult konnajalgu lüües prillid peas risti... Lootsin küll alla tunni veest välja saada, aga need eelpol toodud jamad võtsid oma ja tulemuseks siis seekord vaid 1:03:51, aeglasem isegi, kui eelmise aasta kalipso-odüsseia järel...

Sõber Juho sõbra Teedu pilliga T1-s...

Kui eelmisel aastal läks vahetusalas T1 kaelajamade tõttu kokku mingi 12min, siis sel aastal olin kiire, vaid 5:43. Olin oma tulemusega ülirahul, kuni sain teada hea sõbra ja konkurendi Kermo T1 aja - 3:48!?! Kuidas ta nii kiiresti suutis, seda ma pean tema käest välja peksma. 180km rattasõiduga oli ees ootamas selline paras rutiin, aga seekord otsustas ilmataat teisiti. Peale 10km linnaetapi (ujulast maale) läbimist ootas ees ca 30km allatuult minekut piki mereäärt Helsingöri poole, aga see sai tähendada vaid üht - üleval külavaheteedel ja mägedes (ka Taanis on neid) on ootamas küljekad ja vastutuuled. Ja nii ka oli, kuna rattarada läks risti-rästi läbi ilusa maa (kus kohalikud elanikud või suvitajad tavatsevad triatloni rattaetapi ajaks oma linaga kaetud ja söökide-veinidega täiustatud hommikusöögilauad raja äärde vedada ja ise hommikumantlites einet võtta), siis tuul puhus küll risti vastu, küll ühelt- ja teiselt küljelt. Oli raske, aga teadmine, et teisele ringile minnes on taas ees ootamas mereäärne allatuulelõik, andis tiivad. Isegi raja kuulsaim tõus- Geels Bakke, oli sel aastal kuidagi madalamaks jäänud... Uuel ringil sai taas mere äärde ja mitteaeros lausa 45-ga vajutatud - mõnna! Ja kuna juba mingi 130km oli tehtud, tundus see viimane 50km, vaatamata vahepeal risti vastu puhunud tuulele ja näpuotsasuurustele vihmapiiskadele nohuna. Teadmine, et kolmest kaks saab kohe tehtud, tiivustas edasi minema! Esimese ringi 53km/h ringi vingeimal laskumisel taandarenes tuulekese tõttu teisel ringil vaid 42km/h-ni, aga tuul pidi ju tugeva rattamehe sõber olema.

Kermo (alla 11h) ja rookie Juho (mõtles endale kuldse kuu selgä) finitos.

Aga rattaetapp sai kuidagi tehtud, küll veidi aeglasemalt, kui eelmisel aastal, aga seekord rohkem ikka ennast hoides - eesmärgiga minna jooksule jalaga, milles ei sisalduks ei piim(h)a(pet), ei krampe, ei väsimust. Ja nii ka sel aastal oli - kui eelmisel Kopi täispikal suutsin vahelduva eduga joosta 15km ja sealtmaalt kõndisin 27km lõpuni, siis läinud pühapäeval jooksin kõigepealt 27km ühe jutiga (va tõusud ja TP-d) ära ja peale seda tegin viimased 15km vahelduva eduga, kokku vist ca 12km jooksu ja 3km kõndi....

Aftertri Kopi keskväljaku telgis valituile..

Viimasele 10,5km pikkusel jookusringile minnes oli mul ettepandud eesmärgi (12h) täitmiseks aega poolteist tundi ning olin endas kindel. Kui aga suutsin viimase ringi esimesed 3km ühe vinge naise (tal oli selja peal kiri SADISTEN) tuules joosta, siis tekkis õhkõrn lootus isiklikule rekordile (seni 11:47:23) tuule alla tegemiseks. Edasi suutsin veidike veel ja isiklik hakkas tunduma reaalsena, vaatama olematule jookustreeningule (1.6-20.08 kokku 18,7km jooksu....). 3km enne lõppu, kui isiklik tundus piiss'off'keigina, sekkus korraks saatus, avades vasaku jala tossunöörid. Olin niigi olnud ülim pohhuist, minnes maratoni jooksma uute tossudega, millega sai enne maratoni läbitud vaid 4km. Usku peab ikka olema... Hakkasin nööri kinnitama, aga seda tegevust segas mind juba ca 21km pealt kummitama hakanud krambihoiatus vasaku reie põlve peal siseküljes. Korraks mõtlesin, et äkki laseks oma tossunööri siduda kellelgi pealtvaatajal, aga just siis ei olnud kedagi läheduses. Jooksin esimese pargipingini ja sidusin ise - tulemuseks reiekramp ja hetkeline isikliku rekordi alistamise lootuse kaotus....

Lülitid kangide asemel aerobaril,  lähema 3-5 aastaga standardis?

100m kõndimist peale sidumist aga ajas asja joonde ja sain viimased 3km joosta mõnuga (tempoga ca 5:50), arvukaid kõndijaid selja taha jättes. Tegin finišis oma 2011 isiklikule tuule alla 4 minuti ja 3 sekundiga ning rahulolu oli peale lõpetamist ikka täielik!!! TEHTUD taas! Oma parima ajaga! Vaatamata olematule treeningule! Raud on raud!

T1 & T2 & Street bag completed - perfect1!!!!!

Esmaspäeval, 26. augustil, kell 12:00 avaneb regamine 2014 Ironman Copenhagen'ile (toimub 24.8.2014). Arutame omadega laupäevasel kanuumatkal, kas läeme või ei! AGA SOOVITAN SOOJALT, ELAMUS GARANTEERITUD!!!!

PS! Suurema osa piltide autor on KERMO TSÄRO või tema aparaat....

Tonnisõidust ja mitte ainult!

Tonnisõitu ehk just seda suusasõitu, mille käigus saab täis hooaja jooksul suusatatud 1000km, ei saa mitte igal hooajal teha. Mõnel talvel (nt 2011/2012) ongi see tegemata jäänud. Aga seda, et see sõit veel enne Tartu maratoni ära toimub, on varem ette tulnud vaid korra - kaks hooaega tagasi.

Eile oli mul vaja tuhande täissaamiseks sõita veidi üle 10km, aga nii vähesega polnud alguses plaaniski leppida. Kuna väljas oli pluss ja tuli värsket lund, siis otsustasin ka laupäevasele Alutagusele mõeldes veidi suuski testida. Nimelt tegin oma klassikasuusast nn zero-suusa, ehk siis karestasin liivapaberiga pidamisala ja läksin peale ilma pidamismäärdeta. Olen varemalt vaid karestatud suusaga sõitnud Suusahundil peaaegu 60km ja asi toimis, proovinud seda varianti ka Haanja Suusa100-l, aga seal see ei toiminud. Eelmise aasta Haanja maratonil valmistasime oma määrdeklientidele vaid karestatud pidamisalaga suusaga ja kui üle poolte klientidest said sellega Haanjas hakkama, siis mõned ei saanud kuidagi. Sest palju sõltub suusa jäikusest või siis rahvakeeli paindest.

Kuna mul endal on selline keskmise paindega suusk, siis vähemasti eile sain suusa ilma määrdeta pidama. Ka libisemisel ei olnud esialgu probleeme, aga peale Kadaka viadukti alt läbisõitu lisandus suusa alla mingit keemiat (teedele pritsitav soolalahus?) ja karestatud pidamisalale hakkas tekkima jää. Paar korda sai seda kepiotsaga sealt ära kakutud, aga ta tuli tagasi. Ja see jää pärssis libisemist, sarnaselt kliisterdatud suusaga, mis hakkab nö kakkuma. Lumesaju tugevnedes läks ka libisemine halvemaks ja nii piirdusingi eile vaid 12,5km pikkuse sõiduga. Ehk siis andsin ilmale alla! Aga vähemasti 1000km sai täis!

Jää karestatud pidamisalal...

Aga see eilne allaandmine (plaan oli sõita 2h, sõitsin vaid napilt üle tunni) pani mind ka veidi suuremas plaanis mõtlema. Mõtlema sellele, et miskuradiasjaga ma hetkel tegelen? Teen lõike ja valmistun milleks? Tartu maratoniks? Aga paar aastat tagasi sai ju enda jaoks vastu võetud otsus, et igasugu nö võistlusspordiga on lõpp! Mis muidugi ei tähenda minu jaoks erinevate võistluste osalemiskeeldu. Osaleda võib ja osalema peabki, aga võistlus kui selline peaks minu jaoks kestma üle 4h. Miks just täpselt 4 tundi, mitte 3,5h või 5h? Ei tea, aga tunnen hetkel, et kui ma tahaks näiteks maratoni joosta alla 4h, siis ma peaks rabelema. Aga mulle meeldib tiksuda ja nii kulub maratoni läbimiseks üle 4 tunni. Sama 4h piir on ka näiteks TriStari puhul.

Ehe rõõm läbitud maratonist!

Seletust sellele, miks näiteks 2:20 kestnud 42km pikkune Viru suusamaraton oli minu jaoks kordades raskem kui 4:16 kestnud 42,2km pikkune Rakvere-Vinni jooksumaraton, tuleb otsida emeriitprofessor Karu poolt paar aastat tagasi mulle pandud diagnoosist. Olin just lõpetanud Vomax'is koormustestid ja sain kuulda tõde: minu organism on nagu vana diiselauto, suuri pöördeid ei armasta, aga tuksub madalatel pööretel korralikult ja mis kõige tähtsam, ta tuksub hirmus kaua! Sellest diagnoosist tulebki hakata otsima põhjust, miks ma peale tunni pikkust punases uhamist Viru maratonil järsku jala sirgu lasin, miks mul Tamsalu maratonil oli lausa hea meel, et kepi rihm katki läks! Sest leidsin vabanduse hoogu alla lasta. Sest selline uhamine ei ole minu jaoks!!!

Tõsise suusamaratoonari suusad!

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, minu liistud on jooksumaratonid, IronMan, Suusahunt, Haanja Suusa100, Saku100 jne. Sest nendel sündmustel ei pea mitte panema või kedagi võitma, vaid seal tuleb lõpuni jõuda! Ainsa erandina jääb kavasse TriStar, kuna seal on hää konkurendiga juba traditsiooniliselt kast Tšehhi või Slovaki černe't või tmave't vahele pandud ning hää õlle nimel olen ma valmis korra aastas ka pingutama!

Life is like a box of beer, you never know what you're gonna get!

Ja veel! Olen blogi lugejaid pidevalt ja vahest ka juba tüütavalt kursis hoidnud oma kaaluprobleemidega. Kui sügisesel pikkade ja aeglaste treeningute perioodil juba tundus, et saangi lõplikult alla 90 ära, siis jaanuaris, lühikeste lõigutrennide ja rohkete puhkepäevadega kuus, hakkab asi taas ülesmäge minema. Või siis pigem allamäge....  Söön küll nagu peab, aga kui koormust taga ei ole, ega siis tulemust tule ka!

Tavaline lõuna. Head isu!

Nii minoorselt peangi lõpetama! Vabandan kõigi kaasaelajate ees, kes võib-olla ootasid minult Tartu maratonilt mingit imetulemust. Ei taha, ei viitsi, ei saa!!!

Kõige parem on metsas, ilma numbri ja ajavõtuta....

Tegelikult vabanes üks koht selle aasta Vasaloppetile! Ärasõit 27. veebruaril, tagasi 5. märts. Hind ca 500€ koos osalustasuga (ei sisalda ümberegamistasu)! Huvilisel kontakteeruda!!!

Suur Jalutuskäik ehk KMD Challenge Copenhagen.

Dead man walking?

Elu teine raudmehe triatlon sai siis läinud pühapäeval tehtuks. Kõik ei läinud küll nii, nagu ma seda eelmise aasta septembris ennast sellele katsumusele kirja pannes plaanisin. Sellest ka selle postituse pealkiri, sest ette antud 42,2 kilomeetri pikkusest jooksumaast suutsin ma erinevatel põhjustel (peapõhjus on tegelikult siin) jooksusammul läbida ca 15-16km. Ülejäänud 27km möödus kõndides, mis oli paljude imestavate taanlaste jaoks ikka mõistetamatult kiire (unbelievably fast walking) edasiliikumise moodus. Nojah, liikudes 100% kõndides tempoga 8-9 min/km panin mõnele uskumatult aeglasele jooksjale ikka särgi püksi küll....

Võitja Aaron Farlow (AUS), aeg 8:20:09, Folketingi ees.

Aga jooks jooksuks (loe: kõndimiseks), triatlon koosneb ju kolmest alast. Ja need kaks esimest said tehtud üsnagi korralikult, isegi nii korralikult, et maratonile minnes näitas kahe etapi ja kahe vahetusala koguaeg numbreid 6:46, mis omakorda tähendab seda, et oma nö unelmatepiiri, ehk 11h alistamiseks oleks vaja olnud joosta maraton ajaga 4:14.................

Võitjad võivad, Aaron Farlow ja Jimmy Johnsen

Aga tagasi algusesse. Suur triatlonivõistlus on mitmepäevane üritus, seal ei saa nö Elioni kombel hommikul kohale sõita ja õhtul koju tagasi kimada. Varajane start ja pikk võistluspäev nõuab mitmete toimetuste ärategemist juba eelmisel või üle-eelmisel päeval. Ise sõitsime neljakesi (kaks võistlejat, kaks tugiisikut) kolmapäeva õhtul Tallinnas laevale, et jõuda neljapäeva õhtuks kiviviske kaugusele Taanimaast, ehk siis Rootsi linna Malmösse, kus meie jaoks oli valmis pandud ühetoaline korter. Üllataval kombel mahutas see neli meest koos rataste ja hulgalise kraamiga. Siinkohal tänud Üvele, kui kogu meie majutuse-ülesõitude organiseerijale ja üleskerkinud probleemide lahendajale.

Neljapäeval Malmös tutvumisringil, kaugvaatega Taani sillale.

Giid Üve Malmö skailaini taustal.

Reedel käisime üle silla Kopis stardimaterjalide järel ja vahetusalaga tutvumas. Taani parlamendi juurde platsile oli üles seatud korralik EXPO, kus oli müügil kõikvõimalikku staffi kõikvõimalikelt tootjatelt. Hinnad olid muidugi üsna ümmargused ja suured, ikkagi üks Euroopa kalleimaid pealinnu ja kesklinn kah. Konsumeerisin endale siiski paar energiabatooni, mida juba Otepää TriStaril sai maitstud. Takkajärgi tark olles oleks võinud ilma milletagi kogu Ironman'ile peale minna. TP-de valik oli ikka üle võlli. Peale ujumist jook, esimes rattapunktis võta või kaks pudelit, batoone, geele jne.

Veest väljatuleku ala Amager Strandil.

Reede õhtul sai tehtud kerge treening suunaga Malmöst Taani sillale. Nii uskumatut ratturite vastast respekti autojuhtide poolt pole ma näinud isegi hea liikluskultuuriga Hispaanias. Enne iga rattateest ülesõitu jääb auto nö igaks-juhuks seisma, et veenduda, ega mõnda ratturit 100m kaugusel pole ristmikule lähenemas. Meil siin vaid bussiridasid maha joonistavate poliit-pupsikute mõttemaailma ilmselt ratas kui sõiduauto alternatiiv veel ei mahu. Iga kortermaja ees pargib kümneid-ja-kümneid rattaid, iga suurema tänava ääres on eraldi rattatee ja kõnnitee, ratturite liiklust reguleerivad ratturite foorid jne jne jne. Dreamland...

Püssiga Öresundi silla man.

Laupäeval oli kella 17 ja 18:30 vahel T1-te ära viia ratas, kiiver ja run-bag ehk jooksutarvikute kott. Sõitsime taas üle silla ja läbi tunneli. Amager Strandi ehk kunstlikult tekitatud merelahte või siis laguuni oli maha märgitud ujumistrass ja kaldale ehitatud vahetusala, mis oli ikka tõeliselt suur, lausa nii suur, et pühapäeval võisteldes kulus veest väljatuleku koha ja rattale mineku koha puhtaks läbimiseks ca 4 minutit, sinna juurde veel riietumise 4 minutit. Rattakohad leitud, lasime kõrvetava päikese tõttu mõne ati kummidest välja, panime kiivrid paika ja sõitsime Malmösse tagasi mandrazheerima.

T1, rattakoht nr 1107

Pasta-pasta-pasta ja magamiseüritus, mis eriti ei õnnestunud. Vahest 2 tundi tuligi tegelikku magamist, sest kell 3:45 oli äratus, pakkimine-närvilisus-mittesöömine jne. Kell 5:16 saime minema ja kella kuue ajal hakkasime koos tuhandete palveränduritega stardiala poole liikuma.

Highway to hell??

Kell 7 kõmatas kahur, profid läksid teele. Kell 7:05 läksid naised ja hakkasin vaikselt kalipsot selga seadma. Vaatasin veel imestusega enda vastas istuvaid tegelasi, kes mingit möksi oma kaela peale määrisid. Ise panin kreemi vaid strateegilisse kohta ja kaenla alla. Kalipso seljas, läksin supporttiimi juurde, et nad mul luku tagant paika sätiksid, aga siin tegin valusa vea. Ingemar ei teadnud täpselt, kuidas see lukk peab seal taga kinni olema ja kuidagi poole vinna peale see asi jäigi. Kuigi käisin enne starti teisel pool laguuni ennast vette kastmas, ei saanud ma ka siis aru, et midagi oleks valesti.

Naeru ei jätkunud kauaks...

Stardist pandi ikka ilge lauluga minema, hoidsin ennast tagasi, et kohe käsi kinni ei kakuks. Peale esimest poid sai nagu ujuma hakatud, kui käed tundusid kuidagi rasked ja veidi jahe oli ka. Sain aru, et kalipso ei ole korralikult kinni ja kukla tagant tulvab vett sisse. Proovisin seda sättida, aga kohe ujusid hordid selga ja ilma jalgadealuse pidepunktita lukku paika ei saanud. Kui ma kusagil 700m peal lõpuks luku kuidagi kinni sain, oli lahtine kaelus koostöös mereveega tugevasti mu kaela raspeldanud, iga ujumisliigutus tegi valu. 1,5km peal tõmbasin paremale kaldale välja ja jalad põhjas sain lõpuks kinnituse õigesti paika ning lõpuks ujuma hakata. Aeg oli aga kulunud ja nahk raisus. Ilmselt sinna läkski see lootus ujuda Ironmani swim alla ühe tunni... kahju!

21 tundi peale lõpetamist ja....

.... täna hommikul!

Veest välja, hulga kreemi kaelale (põrguvalus), riided selga ja rattale. Selle osaga võistlusest olen ma kõige rohkem rahul, aeg 5:32:20 (ajaliselt kiirem kui jooks?!?), tempo ülistabiilne (erinevate ajavõtupunktide punktide vahelised keskmised kilomeetri läbimise ajad on vahemikus 1.50-1.52 ehk siis keskmine kiirus 32,42-32,82km/h). Rattast veel niipalju, et kuigi Taani on veel lamedam maa kui Eesti, suutsid korraldajad 180km pikkuse distantsi kohta välja võluda lausa 695 tõusumeetrit. Kaks korda võetud raja suurima tõusu peal võisid osalejad kogeda tõelist tuurdefraansi mäefiniši tunnet - tuhanded pealtvaatajad väga häälekalt kaasa elamas igale võistlejale.

Geels Bakken - raja suurim tõus.

Nojah, ja jooksust või siis pigem kiiresammulisest jalutukäigust sai juba räägitud. 6km enne lõppu sai mu eelmise aasta Ironman'i aeg täis, aga samas suutsin vaatamata olematule jooksulihasele (30km jooksu sel aastal enne Taanit) läbida maratoni ajaga 5:37.24, mis lubas koguajas lõpetada lausa 3 tundi enne ametlikku kontrollaega, ehk kella 23.00-i. Teise Ironman'i lõpuaeg tuli mul siis 12:32:24. Niipaljukest veel, et jooksin esimest korda maratoni nö suures linnas, kus iga suvaline möödakäija, isegi Jaapani turist, elab sulle häälekalt kaasa, sunnib sind edasi pingutama ja mitte alla andma. Sellise suhtumise ja avatuseni on näiteks meil, nõukaajast tulnud eestlastel, ikka pikk-pikk maa minna. Tulevastele raudmehe hakatistele aga soovitan - tehke enne kodus (Keilas) proov ära, et saaksite minna elu emotsiooni saama kusagile suurele triatlonile. Selleks kulunud raha (mul suurusjärgus üle 1000 euro) on piisk meres selle emotsiooni eest, mida te seal saate. Olen juba järgmisel suvel valmis suunduma kuhu iganes Ironman'ile - üks "Raudmehe Triatlon" aastas on piisav väljakutse sellele jamale, millesse suurem osa eestlasi sureb, ehk siis südame veresoonkonna haigused!!!!!

Eesti koondus peale lõpetamist...

Ja veel, üllatavalt palju naisi oli Kopenhaagenis seda võistlust tegemas ja kuidas neile kaasa elati!!! Kokku lõpetas võistluse 169 naist ja neist tervelt 112 tegid mulle tuule alla!!!! Eesti naistel on valehäbi matmiseks veel pikk-pikk maa minna....

Cristina Conzalez, Venezuela, 12:47.31

Lõpetuseks veidi tehnilist juttu ja seda just nimelt sama ala tegijatele. Toitumise koha pealt möödus see Ironman küll kuidagi säästurezhiimil. Peale ujumist jõin pool topsi High5 jooki, rattasõidu ajal sain hakkama 4x0,75 pudeliga, millest 3 olid oma Dexali mustsõstrajook ja üks punktist võetud vesi. Sõin ära ühe High5 banana energiabatooni (koogi) ja sain raja äärest supporti käest oma klassikalise sändvitši - kaks viilu saib'a,  seal vahel vaap merevaiku, 6 viilu kanasinki ja 6 viilu gouda juustu. Igatahes möödasõitjad neelatasid kadedusest. Jooksu ajal sõin pool banaani, kaks viilu õuna ja jõin ohjeldamatult coca-colat, no umbes 3-4 litra läks küll sisse. Ja see oligi kõik.

Proovin siia istutada ka ühe huvitava tabeli, kes oskab lugeda, saab aru:

Link tabelile, kus on toodud ajavõtupunktide kohad, ajad, kiirused, tempod ja muu. Hää töövahend algajale raudmehele!

Uute kohtumisteni!!!

12 tundi stardini!

Istume Malmös ühetoalises korteris ja mandrazheerime. Mina mitte eriti, sest üks säärane ettevõtmine, nagu meid homme ees ootab, on mul juba läbitud ja minu suur mandross jääb aasta tagusesse aega. Teine mees, Kermo, võtab asja vist rohkem südamesse, aga see selleks.

Homme kell 5 sõidame üle selle silla starti...

Aga kõigest järjest:

Eelmisel pühapäeval tegin Nuustakul Tristari võistlust. Võrreldes eelmise aastaga (loe teemakohast postitust siit) võtsin sel aastal asja ikka väga kergelt, sest siiani on valusalt meeles eelmise aasta jalavalu veel nädal peale TriStar111 triatloni. 111km aeg oli küll kokku 13 minutit aeglasem kui eelmisel aastal, aga kuna vahetasin kohe peale rattale istumist esikummi, siis tegelikult tegin selle läbi ainult 9 minutit aeglasemalt, mis hetke vormi ja enda valusat tagasihoidmist ning rajal nö naljategemist on ikka väga OK tulemus. Tegelikult tahaks selleaastasest TriStarist kohe pikema postituse teha, äkki leian selleks veidi hiljem aega. Postituse teemaks oleks siis, et kuidas TriStari mõistusega teha....mõlematpidine kogemus on mul nüüd olemas.

White men can't jump???

Juba kolmapäeva õhtul läksime laevale, et suunduda Kopenhaageni poole KMD Challenge nimelisele võistlusele, kus soojenduseks ujutakse kunstlikus merelahes ehk Amagerstrandis üks suur ring ehk 3,8km. Kokku tuleb ujuda kuus korda kolme silla alt läbi. Sillad olevat pilgeni täis pealtvaatajaid ja ilmselt üldse on kaasaleamist siin rohkem kui eelmisel aastal Keilas :))

Tšainikute vahetusala, numbrid 1020-1400

Edasi järgneb 180km rattasõitu ilusas Kopenhaageni ümbruses. Rajal olevat ka mõni tõus ja raja kõrgeim punkt pidavat olema lausa 70 meetri kõrgusel? Aga kuna ratast on sel aastal sõidetud lausa niipalju kui 4300 kilomeetrit, siis selle viie-ja-pooletunnise rattasõidu pärast ma üldse ei põe. Lisaks on mul homseks sõiduriistaks sihuke püss, millisega pole ma veel kunagi sõitnud - spetsiaal TT-ratas koos 60mm-ste karboonaerojooksude ja eriti kiirete Schwalbe Ultremo kummidega.

Merida Warp4 Dalkia six-zero jooksudega.

Mis aga ootab mind ees 7 tundi peale starti, ehk siis umbes kell 14:35, sellest ei taha kohe mitte rääkidagi. Seda siis seepärast, et selle aasta jooksukilometraazh on kokku lausa 30 kilomeetrit. Eelmisel pühapäeval sain Pühajärvel selle 10 kilomeetriga kuidagi hakkama, aga 42,2 on ikka midagi muud. Õnneks on mul peale rattasõitu vist elu raskeima jooksumaratoni läbimiseks aega tervelt 8 ja pool tundi, ehk siis ilmselt ootab mind homme ees pikk ja vaatamisväärsusi täis jalutuskäik õhtuses Kopenhaagenis. Rada möödub neli korda väikesest merineitsist, möödub neli korda Taani kuninganna akende alt ja finišeerub raekoja platsil. Kokkuvõttes ma eriti ei põe, kindlasti saab homne jooks lõbusam olema, kui eelmisel aasta Keilas seal ladude taga silkamine!

Köögitoimkonnas....

Hetkel aga teeme viimast pastahunnikut, et homme oleks rajal midagi seedida...

 

Palju edu mulle teie kõigi poolt, loodan homme selle jama lõpuni teha ja eluga pääseda!!!