Riskigrupi esindaja pihtimus!

ERR spordiportaal kirjutas 26. augustil 2013: "24. augusti öösel suri haiglas Scoutspataljoni vanemseersant Meelis Sander Ülemiste järve jooksul tabanud terviserikke tagajärjel."

See kurb juhtum sai omamoodi äratajaks, sest selle vähem kui kaks nädalat tagasi toimunud asja tagajärjeks on Eesti eri meediakanalites tõusetunud teemapüstitus,  a la kas tervisesport on ikka tervisele kasulik jne. Usun, et keegi ei kahtle selles, et selle teema ketramine on vajalik, sest näiteks eile tuli "Ringvaate" kaudu avalikkuse ette infarktijuhtum kevadisel Tartu Rattarallil, millest senini teadsid vähesed. Ja just seetõttu, et taguda veel kuuma rauda, räägin teile ka oma loo....

Postituse pealkiri tuleneb eilses Ringvaates SEB Tallinna Maratoni meditsiiniteenistuse juhi Kaspar Rõivassepa intervjuu lõpetuseks öeldust: peamine riskigrupp on 40-ndates aastates mees, kes on kunagi noorest peast sporti teinud ning on nüüd taas hakanud spordiga tegelema. Mina lõpetasin aktiivse sporditegemise nondel segastel aegadel seal 1991-1992 paiku. Vahepealsetele aastatel sai harva, nii ca 10 korda aastas sai ikka liigutatud - tennis, mõni rattasõit, jalg- või korvpall. 1997 sõitsin Tartu- ja 1998 sõitsin Haanja suusamaratoni, 1999 startisin Tartu rattamaratonil. Aga need olid harvad sähvatused. Aastal 2004 startisin Haanja suusamaratonil ning jäin toona enda jaoks ettepandud eesmärgi, ehk 3h alistamisest vaid sekundite kaugusele. Järgnenud sügisel asusin isuga treenima, et uuel katsel Haanjas parem olla.

Otepää rattasõit, suvi 2004

Kusagil oktoobri lõpus alustasin imikaga Kubija metsas Võrumaal. Tavaliselt tegin tunniga 6 imikaringi, ehk siis ca 10min ringi kohta. Tundus olevat selline korralik treening, väsitas ära ja tegi jalad veidi valusaks. Panin nii mingi 2 nädalat jutti, ringiajad paranesid kogu aeg ( (keskmised ringiajad 9:30-9:50, viimane ring ikka sinna alla 9 minuti). Ja siis peale seda kahte nädalat kodus teleka ees suusatamise paarissprindi MK-etapile (Anti Saarepuu ja Erki Jallai?) kaasa elades olid järsku silme ees valged kitlid jne....

Järgnenud visiit südamearsti juurde pani diagnoosiks 2 kuud mõõdukat sportimist pulsiga kindlasti alla 120. Ostsin pulsikella ja sain kohe aru, mis ma senini olin valesti teinud. Neidsamu imikaringe alla 120 SLS-iga läbides olid ringiajad 15-16 minutit. Nüüd aastaid hiljem, juba nö korraliku põhja omavana olen neid ringe katnud sinna 12 minuti kanti...

Vasa 2007, kolm meest, kolm medalit. Koos Art Soonetsi ja Teet Reediga.

Ah jaa, peale kahte kuud madala pulsiga liikumist ja sellele järgneud uut koormustesti sain arstilt loa veidi juurde panna. Jaanuari alguses alanud mõistlik treenimine päädis 2005. aasta Haanja suusamaratoni 95. kohaga ning ka aeg tuli seekord alla 3 tunni, tervelt 38 minutit alla 3 tunni....

Senise elu ajaliselt pikim võistlus seljataga - Tahko 2008 MTB.
192km, 4300 tõusumeetrit, aeg 14h23min!!!

Nüüdseks olen, nö mõtestatult treenides, saanud hakkama 3 täispika triatloniga, läbinud 15 maratoni, ligi 50 suusa- ja rattamaratoni. Kogu seda sporti ei tee ära ilma korraliku aeroobse põhja ladumiseta, aga baastreeningul aeroobses tsoonis püsimise parimaks abimeheks on pulsikell. Alati pole südame häält kuulda, tehnika aga näitab halastamatult, mis seis on!!!

Polar 725SX, minu asendamatu abimees aastast 2005!