Seasörk Valencias aka maratón 45°!

Jooksu mõistes lörrilastud suvel tegemata jäänu nõuab järele tegemist. Sest aega on jäänud üsna vähe, vaid veidi üle kolmveerandtuhande päeva. Ja teha on veel palju, mõne jaoks isegi üle mõistuse palju. Minu enda jaoks tundub selle eesmärgi täitmine võimalikuna, sest paljud varasematel aastatel ette võetud ja esmapilgul üsna hullumeelsed katsumused, nagu IM ja PBP, said ju tehtud. Sest midagi peab ju inimesel olema, mille poole püüelda, muidu järgneb vältimatu mandumine. See aga ei sobi minusugusele vabale hingele, ühel ja samal ringil päevast-päeva, kuust-kuusse, aastast-aastasse tiirutamine ning ringiaegade edetabeli pidamine pole minu jaoks!!!

Haanja Ultra100 start 31.10.2015 kell 7:00, -3C°. Foto: Külli Leola

Et mitte enam rohkem tänasida toimetusi (loe: suvel jooksmata jäänud maratone) homse (loe: järgmise kahe aasta) varna visata, hakkasin septembri lõpus otsima lisa kodustele maratonidele ning valik langes Valenciale. Veidike imelik see valik küll oli, sest olen varem selles linnas mitu korda käinud ja seal ka 3 aastat tagasi maratoni jooksnud. Kas just seetõttu, et tookord need asjad seal Valencias veidi nihu läksid, pani kaalukausi Istanbuli asemel Hispaaania kasuks langema, mine sa tea? Igatahes takkajärgi olen valikuga rahul, sest nägin seda mõnusat linna veidi uue nurga alt ning ka ilm oli kõik need kolm seal veedetud päeva lausa suurepärane, maratonipäeval isegi liiga kuum. Oma rolli mängis ka reisi koguhind, Valencia maraton tuli Istanbuliga võrreldes kokkuvõttes üle saja raha odavamalt kätte.

Banco de Valencia peahoone.

Kuna oskasin ligi kuu aega enne reisi lennupileteid ostes täpselt ennustada Lufthansa töötajate streigi lõppkuupäeva, siis pääsesin maratonieelsel päeval kenasti päikese alla kohale. Kuuldavasti olevat elu esimest maratoni jooksma läinud Tiidrek Nurme päev varem sellesama streigi tõttu seigelnud Eestist Hispaaniasse Türgi kaudu!?! Kuigi mul läks marsruudi valikul edukamalt, suutsin ma oma lennulitaka ikka ära saada - nimelt oli lennuki tagauks Frankfurdis õhkutõusmist oodates liiga kaua lahti ning vähemasti ühe reisija tõmbas see lennusaatjate apsakas läbi. Pühapäeva hommikul ärgates ei saanud ma esimese hooga  voodist välja, sest seal kusagil õla ja kaela vahel tegi miski põrguvalu, ehk siis pead keerates pidi kehaga kaasa aitama... Hispaaniale nii omane, meie jaoks aga harjumatu padi oli esimene mõte, kuid siis meenus lennukis ulunud külm tuul! Valencia Trinidad Alfonso maratoni stardini oli jäänud 2,5h!

Finish on the water...

Kuna odavreisi kaalu- ja muude piirangute tõttu koju jäetud valuvaigistavaid tablette sisaldav kotike oli kaugel, jäin lootma mõne hommikul teele jääva apteegi peale ning läksin kella seitsmeks kokkulepitud varasele hotelli hommikusöögile. Veel pool kaheksa polnud köögis kedagist. 7:45 sain oma pool tassi kohvi, kaks odavaimast jahust tehtud röstsaia viilu ja kaks pakikest marmelaadi kätte! Continental breakfast my ass! Peatselt eesootavale ca 4000 kcal kulutamisele mõeldes jäin taas lootma Valencia tänavakaubitsejate unetusele.... Lootus asjatu - ei ühtki avatud apteeki ega mõnda tänavaäärset puuviljaletti tervelt 3km jooksul teel hotellist maratoni stardipaika. Kokkuvõttes kukkus välja huvitav kogemus - polegi kunagi varem seisnud maratoni stardis kangekaelselt tühja kõhuga!

Võistlejad kohtadele....

5 minutit enne starti leidsin üles pakihoiu, see oli miskipärast teises kohas kui 3 aastat tagasi ning nibin-nabin jõudsin ka stardikoridori juurde. Sinna aga enam õigest august sisse ei saanud, sest jooksjaid oli ikka üle mõistuse palju. Kui ei saa õigest august, tuleb minna aiaaugust, ütleb kogenud maratoonari vaist ning nii ka mindi. 13 minutit peale stardipauku ületasin ajavõtumati - netoaeg läks käima. Läksin teele harjumuspärases 4:45 tempos (see on lõpu- mitte kilomeetri aeg) ainsa lootusega kusagilt midagi süüa saada. Saingi - 20-ndal kilomeetril veerandiku apelsinist ja 30 kildi peal tervelt neli kuivatatud datlit. Umbes siis hakkas ka kuumus mõju avaldama ning pidin üle minema säästurežiimile, mis näeb ette kordustega 100m pikkust puhkust ning 900m pikkust spurti. Töötas!

Groucho, el carismàtico "pràctico", oli 3 aastat tagasi veel 4:30 pacemaker.

Kaelakangus hakkas jooksu käigus taanduma või see ainult tundus nii, sest tekkis nö varjutav asendusvalu, eeskätt reitesse. Nälg aga aina süvenes ning 39-nda kilomeetri peal oli kõht ikka nii kapitaalselt tühi, et panin parema suuna sisse ja keerasin esimesse raja kõrval olevasse boksi ehk cerveceriasse ning tellisin vedelat leiba, hispaania keeles siis "una cerveza, por favor"! Toodi, üsna kiiresti, ilmselt saades aru olukorra tõsidusest. Läks alla, üsna kiiresti, tulenevalt olukorra tõsidusest. Ja aitas eluvaimu sisse puhuda küll! Jooksin ka need kolm viimast kilti ära, et maanduda peale lõpetamist medalikõrvasena saadud moonakoti saatel radlerileti äärde, jäädes sinna mitmeks-mitmeks pikaks topsitäieks - "райское наслаждение"!

Elupäästja 39-ndal....

Veel hommikul üsna lootusetus seisus tundunud 45-nda maratoni purkisaamine läks oodatust valutumalt, vaid 100% asfaldijooksust tingitud tüsistused reites andsid veel paar päeva hiljemgi tunda, et miskit on joostud. Põdemiseks mul aga ega polnud, sest juba 6 päeva hiljem tuli Pääskülas taas joonele asuda, sellest aga juba uues postituses!

Kas järgmise Hispaania maratoni rajaskeem? Aerofoto lennukiaknast.

Nissis saadeti kanni, hää et niigi veel läits!

Minu jaoks sai üsna levinud eestikeelne softroppus "Käi kanni" läinud pühapäeval uue mõõtme, sest tegelikult polnud mul mõtteski sealsamas Prantsuse Rivieras peetud Marathon des Alpes-Maritimes raames Nissist Kanni (from Nice to Cannes) käia, eesmärk oli ikka see etteantud vahemaa joostes läbida. Liiatigi on siin-seal viimasel ajal igasugu tegelinskid hakanud sõna võtma just asjasse puutuvatel teemadel a la "Maraton on ainult jooksmiseks!" või "Maratone on liiga palju!" või "Maratoniturism on loodust lammutav!" Aga nagu üks tuntud kaasa-aegne vene vanasõna juba teab, siis "получилось, как всегда"! Aga võin nö käsi südamel öelda, et taaskord ei olnud süüdi mitte mina, vaid ikka see kehv ilm ja ilmselgesti ka see rahvusvaheline imperialism!

Finito oli vasakult paremale Cannes' rannapromenaadil
La Croisette'l. Tuul 18-19m/sek, puhanguti kuni 30m/sek.
Foto: Raul Andresson

Aga hakkaks taaskord Agu Sihvka kombel algusest, ehk siis läheks juurte juurde ning alustaks sellest, et kunagi suvel ilmus interneti avarustesse teade Jooksupartneri poolt korraldatavast maratonireisist Prantsuse Rivierasse. Kuna ma polnud oma lühikese elu jooksul veel sinnakanti saanud ning ka maraton ise tundus põnev, sai ennast kirja pandud. Eelmisel neljapäeval Nizzas maandudes tänasin nii ennast kui Jooksupartnerit südamest selle eest, et sain neljaks päevaks välja kaamosekupli alt nautima sellist keskmist Eesti suve novembrikuise Vahemere ääres. Südamest seetõttu, et sain reisi eest 100% ära maksta suvel, praegu ma poleks selleks lihtsalt kusagilt vahendeid leidnud!

Nietzsche rajal laskumas mere poole...

Marathon is Nice! Yes, I Cannes!
Usun miskipärast, et nö suurele grupile eriti see ei meeldinud, et me kohe esimesel päeval koos elukaaslasega nö ära kadusime ning asusime piirkonda omal käel avastama. Aga kuuldes hiljem teiste aruandeid äranähtud vaatamisväärsuste kohta, siis panime teistele ikka pika puuga. Monte Carlo kasiinost Nietzsche rajani Eze's või Herzeni hauast Nizza kalmistul kuni Picasso muuseumini (mina ise küll sinna ei jõudnud, olin sel ajal maratonirajal ja jooksin sealt mööda). Etteruttavalt võib öelda, et lisaks maratonielamusele sain ka täisväärtusliku kultuurilaksu! Ja et mitte nautida kultuuri tühja kõhuga, sai ikka ka kohalikku kulinaariat nauditud. Tagasiulatuvalt mõeldes oli see aga miskipärast vägagi itaaliapärane.,.....pasta-pasta-pasta!

Fettuccine Fellini.....mmmmm!!!

This is not a Miracle, that I finished! Miracle is, that I've got the balls to come to the start!
Kuigi ma hakkasin laupäeva õhtul veidi põdema, et kolme eelmise päeva jooksul sai liiga palju jalgsi ringi trambitud, siis gruppenführer Margus Pirksaar rahustas mind, et iial ei tea, milleks see hea võib olla. Üks mees olevat kevadel peale nädalast kogu perega Pariisis ringitrampimist maratoni isikliku jooksnud... Tundub, et ka mul oli sellest aeroobsest eeltegevusest kasu, sest mul pole ammu nii kerge joosta olnud, kui oli pühapäeval maratoni esimesed 30 kilomeetrit.

Stardihommiku kohustuslik grupikas hotelli Best Western Mondial'i fuajees.

Pain is temporary, Glory is Forever!

Stardist läksin rahulikult liikuma, eesmärgiga hoida pulssi 145 kandis. Kusagil 10km peal pani imestama see, et vaatamata pulsi samaks jäämisele hakkas jooksutempo tõusma. Nizza laht on läänetuule puhul vist Antibes all asuva poolsaare tõttu üsna varjuline, sest vaatamata eelmisel päeval antud tormihoiatusele oli seal ikka väga vaikne, meri sinas helesiniselt ja kerge tuuleke sasis palmilehti. Usutavasti sain ise esimese kümne kilomeetriga lihased soojaks ja hea jooksurütmi kätte, sest teise kümne tempo tõusis ikka märgatavalt:
10km - 1:04:55, lõigu tempo 6:29
21,1km -  2:15:00, tempo 6:18
30km - 3:13:04, tempo 6:31
Kolmanda kümne tempo viis alla 27-nda kilomeetri märgis aset leidnud peldiku külastus, minut järjekorda, teine tegutsemist ning taas rajale, aga 2 minutit oli läinud, see teeb 14 sekundit kilomeetri kohta ehk siis tegelikult oli kolmanda kümne netotempo seal 6:17 kandis. Aga see oli ka ilu lõpp, sest üle poolsaare otsa Cannes'i lahe poole väljumist selgus reaalsus:
42,2km - 4:33:22, tempo 6:35
Tegelikult lootsin väga sellise 6:15-ga jätkata, aga kohe esimene vastutuule sahmakas pani asja paika. Kui ikka puhub nii, et võtab sammu sassi, siis on raske joosta. Veel raskem on siis, kui merest soolast vett üle pea lööb või rajapiirded-sildid-palmioksad ringi lendavad. Tegu ei olnud küll Haiyan'i-laadse katastroofiga, mis hiljuti Filipiine tabas, aga tol hetkel seal joostes tundus küll, et olen sattunud taifuuni keskele. Kohati polnud mõtet joosta, vaid tuli käed põlvedel kummargil edasi liikuda.....
Viimastel kilomeetritel olin kätte saanud Kairi ja Tiiu, kellega olin koos startinud ning murdsime üksteisevõidu tuult lõpuni, kõigile läks kirja sama aeg.

Tuulevaiksel ööl.........

Tegelikult oli kerge jooks, need ülaltoodud paksemas kirjas lõikude alguses toodud tsitaadid lugesin jooksu käigus välja kaasjooksjate selgadelt. Tegelikult on tore selliseid nn sõnumitoojaid rajal kohata, teevad kohe tuju paremaks!!!

Sponsored by Kronenbourg...

Olen nüüdseks korraldanud või parajasti korraldamas 3 kevadist Hispaania rattalaagrit, 4 sõitu Vasaloppetile ning mitmeid väiksemaid sõite rajatagustele nii ratta- kui ka suusamaratonidele. Nüüd ampsan uue suutäie ning asun uuele rindele! Esimese pääsukesena pakun välja Divina Pastora maratoni Valencias novembris (ilmselt 16.11) 2014! Olen seal ise jooksnud ning ka rattalaagrite käigus selle linnaga lähemalt tutvunud. Teen veel eeloleval kevadel endale asjad lõplikult selgeks suunal lennujaam-hotell-start-aftekas jne. Kui on huvilisi, kes on huvitet järgmise aasta novembris Hispaania päikese alla organiseeritult jooksma minema, andke aga teada, saaks hakata organiseerima....

Bentley, AMG, 2x Maserati, BMW GT, Cayenne jne

Kannatuste rada Valencias!

Nüüd, täpselt 24 tundi peale Valencia Divina Pastora maratoni lõpetamist, ei peakski enam sellele postitusele sihukest pealkirja panema - valu on läinud ja igasugu segadused unustatud. Olen tagasi Mallorcal, Orbea rendist taas enda kätte võetud ja varsti sõitma minemas. Aga kuna juba eile sai maratoni viimastel kilomeetritel see pealkiri välja mõeldud, siis las ta olla.

Start! Foto: www.maratondivinapastoravalencia.com

Segadus hakkas tegelikult sellest hetkest, kui ma laupäeva õhtul hakkasin Palma-Valencia laevast maha tulema. Panin seks puhuks kaasas olnud autogepsu tööle, seadistasin jalakäija režiimi peale, sisestasin hotelli aadressi - ja siis kustus geps ära. Kuigi olin teda kaks eelmist ööd läpaka kaudu laadinud. Vajuta palju vajutad, pime ekraan. Mis seals ikka, olin veel jõudnud näha, et ca 6km ja 1 tund oli gepsu pakutud teekond. Kuna olime kevadel käinud Mestalla staadionil Alkmaar'i-Valencia vutti vaatamas, siis oli linna üldplaan minu mälus ähmaselt olemas. Vaatasin enne teele asumist linna tähtsamate maamärkide asukohad ära ja hakkasin astuma. Juba esimeses olulises kohas (tegelikult siis Valencia F1 linnaringi 14-ndas kurvis) sammusin otse minemise asemel vasakule (otsesuunaga kesklinna) ja sattusin Nazareti nimelisse linnaossa, mida läbiv (tunde järgi otse suunaga kesklinna viiv) ilus promenaad sumbus kusagile kiirteede rägastikku ja sealt ma linna ei saanud. Tulin siis tagasi sadamasse, veidi kõhe oli, sest see Nazaret meenutas sellist nö eel-Lasnamäge, kus asukateks muulased ehk siis neegrid. Sadama juures 14-ndas kurvis sain Policia Local'i käest juhatust. Edasi liikusin üsnagi sinka-vonka, vahepeal mõnest putkast linnakaarti küsides. Tavaline vastus oli lo siento, no plano!

Ajutised tänavad F1-rajal....

Lõpuks juba vanalinna ehk hotelli lähedusse jõudes hakkas lisaks minu otsustusvõimet ja suunataju piirama ka ajalimiit, nimelt töötas hotelli recepcion kella 22-ni ning peale seda kellaaega hotelli leidmine oleks tähendanud üht - kodutut ööd. Veel paar asjatut politsei tülitust, sest need raisad ei tundnud linna ega kõnelnud keeli, kuni võtsin kõne hotelli. Ja siis see recepcioni-tüdruk juhatas mind lõpuks telefoni teel kohale. Kolgata tee numbrites - 14,8km ning 2:24. Kolgata tee endomondos!!!

Vähemasti tuba oli viisakas, Blue Moon Apartments - soovitan!!!

Hommikul sõin kaasasolnud vahenditest valmistet riisiputru moosiga, jõin kohvi koorega, siis pakkisin oma seitse asja ja läksin otseteed starti! :) Juba teel sinna hakkas hommikukohvi rõhuma, aga meie rahvaspordiüritustel nii tavapäraseid peldikuid ei kuskil. Osalejaid oli kokku mingi 15000, kellest 9000 maratoni jooksmas ja 6000 kümmet kilti, aga peldikuid ei olnud. Või olin mina pime?!? Stardikoridoriks oli keset tänavat risti tõmmatud kollane lint ja korraldaja pilk minu numbrile paigutas mind automaatselt lindi taha, ehk siis tšainikute sekka.

Eespool mind olid jooksjad ikka koridoris, meie juba nö tavatänaval...

Seda viimast pilti laadides avastasin ka peldikud - need on seal vasakul esimese tuhande jooksja juures. Oops! Aga siis käis pauk ja ... seisime edasi, seisime veel lausa 10 minutit. Siis sai paar sammu astuda, kui taas stopp! Üle stardijoone saamiseks kulus aega 11 minutit ja 50 sekundit. Panin oma maratoni aja jaoks stardijoonel kella käima, endomondo mõõtis taskus üldaega. Algus oli lõbus, kohalikud osalejad jooksid pidevalt risti-rästi üle tänava (nelja-realine) omastele-sugulastele-sõpradele kallistusi-musisi jagama. 12km peal jõudsime vanalinna ja mul läks vaatamata nädala jooksul sõidetud 300 rattakilomeetrile (3,5km vertikaali), mõnele jooksuotsale, paarile kehvalt magatud ööle, õhtusele ca 7-kilose seljakotiga linnamatkale ikkagi hästi. Jalg oli lahti ja joosta oli hea, tõstsin veidi tempot. Kuna tulenevalt eelpoolnimetet põhjustele ja veninud stardile ma enam neljast tunnist ega ka 4:12-st ei unistanud, siis vähemasti Tartus joostud isikliku oleks tahtnud ametlikult (mitte oma kella järgi) üle joosta. Ja see tundus tol hetkel lihtne - poolmaraton läks oma kella järgi 2:08-ga. Tõstsin veel tempot, et teha negatiivne split ja koos stardis kulunud tühja ajaga jõuda kusagil 4:20-ga finišisse. 

Herr Atonen, ootame SEB 2013 maratonil sarnast out-fitti! :)

22km peal jooksin mööda 4:30 tempomeistrist ja tegin temast ka pilti, sigar oli ka mehel näpus! Ja siis hakkasin ees umbes 500m peal nägema ka 4:15 tempomeistri silti! Ilm oli ilus, ca 20 kraadi, päike paistis, rahvas ergutas - amino, vamoz, venga, correos campeones!!! Kahjurõõmu tegi ka see, et alguse otsa paugutajad hakkasid peale poolmaratoni silti igasugu uusi jooksustiile välja mõtlema ning lausa koperdasid jalus.  Maraton nagu lill!

Samal ajal, kui ma poolega hakkama sai, tegi tema juba terve....

28km peal tuli esimene tunnel - ca kildi pikkune vahepealsete katuseluukidega (mille ääred olid täis käratsevat rahvast) ja kurdistava muusikaga. Teine tunnel seal kusagil 29km peal aga oli valus - üsna järsk allaminek, tunnelis seisev õhk, väga järsu tõusuga väljumine, kus pealegi asfalt korralikult viraažis ehk siis paremale kaldes. Poole tõusu peal hakkasin kõndima, sest paremasse põlve lõi ootamatu ja terav valu. Mis siis nüüd? Kas mind tabab Pulleritsu saatus? Kui rada jälle sirgeks läks, oli korras. Aga kahjuks mitte kauaks, peale 30nda kilomeetri toidupunkti torkas keegi taas noa põlve, no nii valu tegi kohe. Lonkasin veidi edasi, üks rattaga meedik lasi veidi külma peale, sain taas jooksma. Mingi 5 minutit lasi joosta see põlv, siis tahtis minuti kõndi saada. Selline abitu tunne, kõik on korras, lihased ei valuta, hingamine on korras, pulss kontrolli all, aga jalga maha panna ei saa, torkab. Üks rajaäärne pealtvaataja, nähes minu lonkamist, lasi mulle mingit kuuma põšši põlve peale ja see oli nii hea, et lasi kohe 3km joosta. Enne finišit tegin veel pikema kõnnika, et siis äkki laseb kaamerate ees ilusti üle sinise vaiba lõpujoont ületada, aga ta sindrinahk torkas mingi 50m enne lõpujoont uuesti. Ja siis olid kaamerad sähvimas - kuradi hagijad, sportlase traagika jne.....

Aga see lõpusirge oli vinge, basseini ehitatud sillal ja sinisel vaibal!

Aga läbi ta sai, tulemus seekord siis selline! Nagu hiljem selgus, olid neegripoisid vist valestardi teinud ning mingi 5 minutit korjati neid stardijoonele tagasi. Tegelik nihe minu bruto-neto aja vahel oli vaid 5:21! Nii et minu kümnes maraton sai joostud vaatamata viimase 12km liipamisele netoajaga 4:25:02, ametliku tulemusena läheb kirja 4:30:23. 

Peale jooksu lebotamas

Peale lõpetamist istusime veel tunnikese koos heategija (võttis laupäeval minu stardinumbri ja viis selle mulle hotelli) Indrek Jürgensteiniga muru peal ja rääkisime maratoni- ja maailma asjadest. Siis asutasin ennast sadama poole ja kui Avinguda de Port'i peale jõudsin, siis mõtlesin, et kuna on nii palju aega (kell oli 4 ja laev läks kell 10), siis käin läbi igast baarist, mis teele jääb ja võtan ühe taastusjoogi. Õnneks oli pühapäev ehk domingo ja  vähe baare oli lahti, viimases ehk kaheksandas sain tuttavaks kah maratoni jooksnud meestega, kellest kaks lausa Deniast pärit. Nendega sai mõndagi räägitud ja tuttavaid mäekurusid kiidetud. Üks hull oli veel IronMan'i fixie'ga ära teinud. Krdi napilt jõudsin laevale......

Seitsmendas tagusid hiinlased kaarte, isegi baaridaam sai harva
leti taha, sest mäng oli niiii huvitav! Kokku külastatud
kaheksast kõrtsist neljas olid leti taga hiinlased!

Aga nüüd lähen rattaga sõitma, sest väljas on +22 ja päike särab taevas. Palun ärge mind kadestage, tegelt tahaks juba koju sinna vihmasesse Eestisse......

EDIT: kell 18:37 kohaliku aja järgi! 60km pikkune mõnus rattasõit 2,5 tunniga ei andnud mingit märki, et põlvega midagi viga oleks. Naljakas on aga see, et tõusude peal hakkas samast kohast valu tegema vasak põlv - see, mis eile korras oli. Nigut rase naine.....

 EDIT2:  20.nov kell 18:50 - tahtsin sinna postitusse jäetud aukudesse mõned pildid panna, aga nad küsivad mingi 10 pildi eest tervelt 30 euri, ei taha maksta: aga link on siin ja alla mingi video kah minu tulekust!

Totaalne logistiline segadik!

Kaugelt vaadates on kõik lihtsam, mugavam ja mõnusam. Veel Eestis olles ja Divina Pastora ehk Valencia maratonile minekut planeerides tundus kogu minek umbes sama lihtsana nagu Helsingis käimine - lähed sadamasse, sõidad üle mere, siis lähed Valencias hotelli, hommikul võtad numbri välja, jooksed maratoni ära, kobid laevale ja oledki Mallorcal tagasi. Lihtne skeem, onju?

Lihtsa skeemi kohale hakkasid pilved kogunema...

Jah, kui sulle tundub, et kõik on kontrolli all ja korras, siis valmistu halvimaks. Nimelt sõidab saarelt mandrile ehk Palmast Valenciasse minule vajalikul laupäeval ehk homme ainult 2 praami ja need on konkureerivate firmade alused ja väljuvad nad kah miskipärast ühel ajal ehk kell 11:30. Kohalegi jõuavad mõlemad samal ajal - 19:30, ehk maakeeli öelduna ainult pool tundi enne viimase numbritelgi sulgemist ning see telk asub sadamast ca 4km kaugusel. Ja suurtel maratonidel, Valencia on suur oma 9000 osalejaga, stardihommikul numbreid ei jagata. Hakkasin viimases hädas juba lennuplaane vaatama, aga ka seal midagi rõõmustavat ei olnud - ainus logistiliselt loogiline lahendus oleks olnud AirEuropaga üle Madridi, kohalejõudmisega peale lõunat. Aga hind oli see, mis sundis loobuma, ca 160 eurot ühe otsa eest. Oleks saanud ka Ryan'iga ja 40 euro eest, aga selle lennu juures pelutas mind hiline (ca 22:30) jõudmine Valencia lennujaama, sealt omakorda võimalik probleemne hotelli pääsemine ja nii edasi.

Vaade Palmale Oratorio Virgen de la Pazi juurest.

Kus häda kõige suurem, seal on ikka abi Hemingway'st, kelle kuulsat postulaati igas sadamas leiduvast kaasmaalasest on vist iga eestlane kuulnud. Väikese uurimise tagajärjel leidsin Valencia sadamast ühe eestlase, kes (oh üllatust!) tulnud sinna eesmärgiga joosta Valencia maratoni ning püsida Eesti 2012 aasta enim maratone jooksnud eestlaste hulgas heal löögipositsioonil. Hetkel juhib selle aasta maratonihullude edetabelit Meelis Atonen, kes viimase maratoni jooksis Aasiast Euroopasse. Aga Indrek Jürgenstein oli lahkesti nõus mind aitama ning loodan nüüd väga, et tal õnnestub minu number homme kätte saada.

Indrek Jürgenstein lõpetamas oma 44-ndat
maratoni vähem kui 3 nädala eest Haanjas.

Aga ka siin on üks aga, kuidagi on mul vaja toimetada Indrekuni oma ID-kaardi koopia koos minu allkirja ja nõusolekuga, et tema minu numbri välja võtaks. ID-kaart on aga rattarendi firmas pandis ja üleüldse on asi veel väga segane. Lisaks kõigele muule oskasin ma miskipärast endale Valenciasse apartement tüüpi hotellitoa bronnida, kus hommikusööki ei pakuta. Ja kuna Hispaanias ei ole Selver kella 23-ni lahti, siis pean ka vajaliku toidu endale siit saarelt kaasa vedama.
 

Kuidas võib üks nii lihtne tripp nii krdi keeruliseks osutuda???

See ei ole küll maratonihommiku roog, aga minu tavaline lõuna.

Aga maraton maratoniks, tegelikult tulin ma siia ju trenni tegema, lõõgastuma, talveks patareisi laadima ja ringi vaatama tuleviku kevadlaagreid silmas pidades. Ja seda kõike olen ma siin ka teha saanud, ilm on soodne, keskmiselt selline 18-20 kraadi sooja, kerge pilvitus (eriti mägede pool), rattasõidu teed on head ja üsna süsteemselt tähistatud, autojuhid on viisakad. Viie päeva jooksul olen 4 korda rattale saanud, läbitud on ümmarguselt 300km ja ronitud 3,5km. 

Sihukest teed mööda sõidaks või ümber saare...

Jooksma olen saanud kahel korral, pühapäeval ja eile, mõlemal korral tegin veidi pealt 10km otsa. Aga eilne jooksuots näitas, et täna vist ratta peale ei lähe, sest jalad on ronimisest üsna kanged ja nii võib pühapäevane maraton Kolgata teeks osutuda. Üsna raske oli ennast liikuma saada ning tagatipuks hakkas palavus liiga tegema. Ilmselt pole mõtet enne pühapäeva ka jooksma minna, lihtsalt puhkan lihaseid ja lebotan. Lähen randa päevitama...

Rannas on küll üsna vähe vaba ruumi, aga saan hakkama...

Autori (päikselised) ja Külli Leola (lumised) fotod.

Kui ei proovi, ei tea, milleks võimelised oleme!

Inimese lihtsaim pareering igasugusele väljakutsele on stampväljend: "See ei ole võimalik või ma ei suuda või misiganes!" Kahjuks suurem osa inimkonnast jääbki sinnapoole arvatavat piiri, ehk siis nad ei ürita kunagi ette seatud (loe: mõeldud) piirist üle hüpata, kombata sealpoolsust. Ja mõnikordki avastada, et see piir, mis sai kunagi seatud ülimaks, on tegelikult lihtsalt alistatav, mõnikord liigagi lihtsalt.

Sissejuhatavale filosoofiale seletuseks pean ketrama veidi eel-lugu. Peale fiaskot Kopenhaageni Ironman'i maratoniosas sai veidi ennast mentaalselt pekstud ja peale peksuarmide taandumist sai ennast kokku võetud. Süstemaatiline jooksusoolika harjutamine (kui Haanja100 nädal välja arvata) on viinud selleni, et esiteks suutsin Tartu Linnamaratonil oma senise kehtiva maratoni tippmargi 4:24.08 paari minutiga üle lüüa ja nüüd kuu aega hiljem olen jõudnud sellise tasemeni, et 4 tunni piir maratonis on käeulatuses.

Kuna panin ennast kirja 18. novembril joostavale Divina Pastora ehk Valencia Maratonile, siis täna oli õige päev kontrolljooksuks. Olen kusagilt luulnud-lugenud, et ca 8-10 päeva enne maratoni oleks vaja teha nö viimane pikk trenn (kuidas see asi täpselt peaks olema või mida peaks tegelikult paremaks saamise nimel tegema, selle olen suutnud viimase kahe kuu jooksul endast eemal hoida, sest trenn peab olema fun, liiga teaduslik lähenemine muudab asja minu jaoks farsiks). Tehtud-mõeldud, eile 15km pikkusel jooksuotsal sai paika pandud, et proovin täna teha poolmaratoni 2 tunniga. Ja täna jooksma minnes vaatasin igaks juhuks üle, et mis see 1/2 maraton 2h-ga tähendab - näitas tempoks 5:41min/km. Vaatasin veel oma viimase kahe kuu treeningud üle, kiireim keskmine oli 5:45 ja siis jooksin 10km. Eesmärk kui selline tundus võimatuna.....

Aga täna jooksma hakates üllatasid esimesed kilomeetrid kõigepealt liiga kõrge pulsiga ja siis juba imelikult kõrge tempoga. 5:23, 5:28, 5:30 jne. Ühel hetkel, ca 8km peal, tunduski selline 5:25 täitsa normaalse minekuna, lasin aga edasi. 11km läks alla tunni (!!!) ja probleeme ei olnud. Ja siis kusagil alles 19km peal hakkas raske. Kas oli tuul vastu või hakkas rada märkamatult mäkke minema, ei saandki aru. Jalg läks pehmeks, tekkis väike tudin jne. Kindlasti oli oma süü ka selles, et tulenevalt kiiremast tempost kujunes jooks pikemaks ja pidin 2h kokkusaamiseks hakkama kodu ümber ringitama. Ja need mitmed pöörded, tänavate ja äärekivide ületused löövad rütmi sassi ja langetavad tempot.

Endomondo kokkuvõte tänasest poolmaratonist!

Aga lõpuks sain kahe tunniga joostuks 22,22km, poolmaratoni vaheaeg oli 1:53:49!!! Keskmine tempo oli 5:24min/km!!! Hetkel on reied veidi valusad, aga homme läheks vabalt jooksma.......vbla lähen ka, aga mitte enam selles sügiskaamose kliimas, vaid palju soojemas kohas. Homme hommikul lendan ära Mallorcale..........

Kokkuvõttes, ma vist ei ole veel valmis 4h piiri ründama, aga mine sa seal soojas tea. Kui ikka seljas on kolm kilo vähem riideid, rada on flat, siis miks mitte?!?

Divina Pastora ehk kümnes tuleb Valencias!

Peale pikka kahtlemist ja pikki kõhklusi panin ennast eile oma kümnendale maratonile kirja!

Aprillis Valencias, siis veel ei teadnud, et.........sügisel tagasi!

Kahtlused jooksuvormi osas, eriti seoses hiljutise liiga tiheda maratonigraafikuga (9.09, 6.10, 27.10, 18.11), said viimaste jooksuotstega otsa. Eile 15km keskmise tempoga 5:56, täna lausvihmas ja poris 10km 5:48-ga ilma mingite jälgedeta jalgades panevad uskuma, et jooksusoolikas on kahe kuuga arenenud ning üks maraton iga 2-3 nädala tagant ei tapa. Kui muidugi ennast surnuks (loe: katki) ei jookse, vaid asja mõistusega võtan.

Burger-King'is Valencias...........hmmm!

Kõhklused aga jäävad ja just nimelt selles osas, kuidas sinna Valenciasse kohale saada ja kõik vajalik üles leida. Nimelt lendan eeloleval laupäeval Mallorcale sügislaagrisse ning Palma ja Valencia sadamate vahel on olemas laevaühendus. Aga need laevad sõidavad minu jaoks võimalikult ebamugaval kellaajal, Palmast saaks laupäeval 11:30 väljumisega kell 19:30 Valenciasse, aga kas siis veel numbritelk lahti on, seda ei tea ega saa aru ka. Siis oleks vaja üheks ööks vaja mingi ööbimine leida, kus hommikul veidi süüa ka saaks. Peale maratoni saaks veidi suurlinnas hängida ja õhtul kell 22 läheks laevale ning oleks kell 6 esmaspäeva hommikul Palmas tagasi. Paberil on see asi lihtne, aga tegelikkuses?? Väikesed kõhklused on ja jäävad.

Kermo, Indrek, Mark ja mina enne Alkmaar-Valencia mängu...

Ehk siinkohal teen üleskutse! Kas keegi teab kedagi, kes elab või teab kedagi, kes elab Valencias ja saaks-tahaks mind veidi aidata-juhendada. Kus on sadam ja kus on start jne. Olen vaikne ja puhas vanainimene ning palju tüli ei tee! :))