Harakale halu, varesele valu....

.....mustale linnule muu tõbi! Sääl oli neid saagimehi palju, kes seda valu sai. Karule kaits kapatäit, rebasele riitäis - just nii loeti kaugel hallil aal Kambja kandis lastele peale, kui nad haiget said või haigeks jäid. Ka minul siin Hispaaaanias, kaugel ookeani taga, oleks tarvis olnud säärast õigeaegset päälelugejat, et mind taaskord justnimelt märtsi lõpus tabavast otorinolarüngoloogilisest probleemist säästa, kuid......läks nii nagu tavaliselt!

Mallorca, 3640km² (ca Saaremaa ja Hiiumaa kokku), elanikke 860000.

Minu kuues kevadine rattalaager sõbralikus Hispaanias, seekord siis teist aastat järjest Mallorcal, algas ju ilusti. Esmaspäeva keskpäeval Palmasse kohale jõudes saime kohe ilma eelmise aasta komplikatsioone kordamata auto renditud, selleks osutus seekord tutt-uus Opel Corsa koguhinnaga 10,60€/päev, minu jaoks siis vaid 2,65€/päev?!? Pool tundi hiljem olime juba rattarendis, kust saime rattad hinnaga 12,30€/päev?!? Elu on ikka ebaõiglane, onju? Sealsamas sõbralikus rattarendis veel enne nende siesta algust kiired tööd - pedaalid külge, sadulad vahetusse, kellad peale, rattariided selga ja siis oli minek, kahel rattal meie laagerdamispaika saare põhjaosas Port Alcudias.

Enne starti Can Pastilla promenaadi ääres.

Kui lühim teekond Palma ja Port Alcudia vahel, kiirteed välistades, on ca 55km, siis kevadise rattalaagri spetsiifikat arvesse võttes ei olnud mitte kohe mõistlik sõita nö otse punktist A punkti B. Laagri boonussüsteemi silmas pidades oli palju mõistlikum tekitada juurde punktid A1, A2, A3 ja ka A4, et siis nende läbimise järel punkti B jõudes omada moraalset õigust avada külmkapp ja võtta sealt seda. Takkajärgi tark olles võiski seesama asi olla üheks medistsiinilise probleemi süvendajaks, seda muidugi juhul, kui ma selle probleemi korjasin üles juba kodumaal olles, näiteks laagrieelsel laupäeval tehtud märjal ja külmal rattaringil Saku kandis.

Sõbrad eile Puig Massanella (1364m) tipus, mina kodus haigevoodis....

Teisel päeval sai ette võetud ring saare põhjaosas ilma mägesid nuusutamata. Päike kõrvetas, tuul jahutas, võib-olla isegi liiga, aga sõita oli mõnus, kui välja arvata ca 60km peal ühte pikka ja mõnusat cami'd* läbides tekkinud nõrkusehetk, kui pidin lausa maha istuma ja veidi puhkama (neljandal päeval seda lõiku teistpidi läbides sain aru, et tegu oli hiiliva ja pideva tõusuga, mida silmaga polnud näha). Kolmandal päeval käisime esimest korda mägesid nuusutamas ning Pollenca poolt mineval tõusul Lluc'i poole hakkas ikka tõsiselt raske, õhk ei käinud läbi ning kell näitas õhutemperatuuriks 32,6°C! Õhtul hakkas kurgus kergelt kipitama ja ilmselt oli üks teine temperatuur juba üle 36,6°C!

Lluci kandis heitsin pilgu kellale......

Kuna varemgi on väikesest nohust-köhast trennis lahti saadud, siis otsustasin vaatamata veidi krõbedale kurgule ka neljapäeval välja minna, liiatigi pidime minema suurema eestlaste pundiga, millele mina olin teejuhiks. Saad sa siis koju jääda, kurat! Juba esimesel suuremal tõusul Muro linnakesse olin grupi kirstunaelaks ning nii see jätkus kuni koju tagasijõudmiseni. Nelja sõidupäevaga 420 rattakilomeetrit küll tehtud, aga suur auk ees ootamas, sest olin haige, mis haige! Esimese matsuga üritasin murdjale vastu hakata vanade eestlaste kombe kohaselt, aga see tegi asja ainult hullemaks - tuli ikka sellesse "vaheldumisi välistemperatuuri ja kellaaega näitava punase risti kujulise reklaamiga majasse" minna ning pisut katalaani keelt purssida.

Süüa antakse siin laagris korralikult.....

Täna annab juba olla, aga jätsin igaks-puhuks veel ka tänase päeva taastumiseks, et mitte lasta haigusel vinduma jääda. Sest egas siin kaugel maal ainult hommikust õhtuni rattaga sõideta, siin on ka palju muud ja huvitavat teha. Kolme päeva pärast näiteks suundume kaheks päevaks naabersaart Menorcat avastama ja juba nädala pärast, pühapäeval 10. aprillil, ootab meid ees Palmas joostav 261WMM maraton!

Menorca, foto: OkinBook.com

Kolm sellist pealesunnitud vaba päeva pole iseenesest paha, sai veidi jalga puhatud, hulga tööd ära tehtud ning ka siia blogisse üle pika aja midagi kribatud! Töö tulemusena võite kiigata säärasele saidile nagu haapsalumaraton.ee, sest juba homsest läheb seal mai keskpaigas peetavale jooksule regamine lahti - laiendame haaret, nagu öeldakse! Olge terved ja ärge külmetage!!!

* Cami - tee, rada (katalaani k.), siinmail kasutuses peamiselt külavaheteede kohta, mis suuremalt jaolt asfalteeritud ning ideaalsed mõnusaks rattaga kulgemiseks, näidispilt selline!

K.V. SWITZER 1967 ehk 261WM Palma de Mallorca 10.04.2016!

Kui esimestelt kaasaaegsetelt olümpiamängudelt naasnud USA pikamaajooksjad tõid endaga kaasa jutu uuest romantilisest jooksust nimega maraton, ei jõudnudki palju vett Atlandi ookeani voolata, kui ameeriklased juba härjal sarvist haarasid ning pool aastat hiljem esimese Bostoni maratoni organiseerisid. Esimesel korral startis 15 jooksjat, lõpetas 10. Vaid 116 maratoni ehk 117 aastat hiljem (2014) oli maratoni lõpetajaid 31926! See lõpetajate arv on küll märkimisväärne, kuid see postitus räägib millestki muust. Nimelt sellest, et ligi 70 aastat peale oma sündi oli seesama maraton vaid meeste pärusmaa. Jah, oli veel säärane aeg, mil tänased võrdõigusvolinikud polnud veel sündinudki ning naisjooksjate jaoks peeti üle 800m pikkuseid jooksumaid ebasobivaks!

19.04.1967. "Big" Tom Miller rammib Kathrine Switzerit rünnanud
Bostoni maratoni juhi Jock Semple rajalt minema.

Jää hakkas vaikselt murenema aastal 1967, mil 71. Bostoni maratonile registreerus keegi K.V. Switzer. Aasta varem oli esimene naine juba küll Bostoni maratoni lõpetanud, kuid nö mitteametlikult, väljaspool arvestust, ilma numbrita, salaja. K.V. Switzeri nime taha peitunud Kathrine Switzer aga, leidmata juhendist otsest keeldu naiste osalemiseks, läks maratoni jooksma ametlikult ennast registreerides ja numbriga. Kuna korraldajatel polnud enne stardipauku aimugi, et nende initsiaalide taga peidab ennast naisterahvas, läks raja neljandal miilil madinaks. Võistluse juht püüdis bussitäie pressifotograafide silme all Kathrinelt numbrit küljest rebida, kuid rüselusse sekkunud Kathrine vasaraheitjast poiss-sõber rammis tülinorija kaarega kõnniteele. Kathrine lõpetas jooksu, tõestades sellega, et need 42,195 meetrit on naistele jõukohane distants ning viis aastat hiljem, aastal 1972, said naised juba täiesti ametlikult Bostoni maratonil startida. Veel 12 aastat hiljem jõudis naiste maraton olümpiale! Nüüdsel aal stardivad naised Bostoni maratonil pool tundi enne mehi...

Ajalugu on iseenesest huvitav, aga mis kuradi pärast sellest Holdeni blogi kirjutab? Mõned lugejad ilmselt teavad ning mõned vaid ähmaselt mäletavad, et lubasin 29.12.2017 joosta oma sajanda maratoni! Kuna selle üsna tähelepanuväärse päevani on jäänud vaid 781 päeva ning tervelt 55 maratoni, siis tuleb järgmisel aastal jalad kõhu alt välja võtta ning lippama hakata. Keskmiselt iga 14,2 päeva tagant maratoni läbimine ei lase pikka vahet sisse teha, seetõttu asusingi otsima kevadise pika rattalaagri ajaks mõnda jooksu ning komistasin, ennäe imet, Palmas joostavale 261 naiste maratonile! Olen nimelt sel ajal sealsamas saare peal ning rattatrennide vahele sobiks üks maraton küll, mis siis, et naiste oma. Sest erinevalt minu sünniaasta Bostoni maratonist lubatakse Palmas mehed jooksma, muidugi klausliga, et auhindadele nad ei pretendeeri... Mis minu puhul teadagi asjatu hoiatus! :)

Maratoni nimi tuleneb sellest rinnanumbrist, mida Kathrinelt taheti kunagi Bostonis küljest rebida ning Kathrine ise on selle kevadise jooksu finišis kõiki lõpetajaid isiklikult vastu võtmas. Ehk siis ajalugu missugune!

Kevadel tahaks Mallorca laagri raames ära käia ka naabersaarel
Menorcal - no kasvõi selle vaate pärast....

Kui nüüd kellelgi ärkas huvi sellel jooksul osaleda või hoopistükkis Mallorcal rattalaagerdada, siis võtke ühendust, aitan igapidi - jõu ja nõuga!

KATHRINE SWITZERI AJALOOLISE JOOKSU KOHTA SAAB PIKEMALT LUGEDA....

DNF ehk oskus kuulata keha häält!

Kui ma läinud laupäeva keskpäeval jala Pääsküla 6. raba maratoni stardijoonele panin, ei osanud ma aimata, et senimaani 39-st maratonist 39 lõpetanuna jääb see neljakümnes mul pooleli! Ka veel kaks tundi hiljem ei aimanud ma peatset katkestamist ette, sest olemine oli hea. Vaid pulss tegi imelikke trikke, rallides 140 ja 150 löögi vahel üles-alla nagu litsimaja lift! Vaid 5 minutit hiljem andis organism märku, et kellal on siiski õigus - midagist on kapitaalselt mäda!

Enne starti osalejatele infot jagamas. Foto: Külli Leola

Kahekümnendal kilomeetril, silda ületades, jäin seisma, sest tundsin südames kerget pitsitust. Ei midagi erilist, samalaadset pitsitust olen varemgi tundnud, aga mitte maratoni joostes. See tegi ettevaatlikuks, kulgesin vaikselt edasi kuni ringi lõpuni ning seal võistluse arstiga konsulteerides otsustasin maha tulla, kõrvale astuda, maratoni pooleli jätta. Mingi jalavalu pärast poleks ma seda mingil juhul teinud, aga südamest lähtuvate signaaalidega pole mõtet kõvatada. Liiga palju on viimasel ajal uudiseid äkksurmadest, mina ei taha olla järmiseks uudiseks! Tagatipuks on juba sel laupäeval ees ootamas Pariis-Brest-Pariisi esimene kvalifikatsioon, 200km pikkune brevet!

Kell kaks, siin sillal..... Foto: Külli Leola

Pitsituse ja sellest tulenenud katkestamise põhjust ma sajaprotsendiliselt välja tuua ei saa (egas ma mõni doktor pole!?!), aga nukkapidi aiman, kus kivi all see sõraline peidus on! Täpselt nädal enne Pääsküla maratoni lõppenud rattalaager Mallorcal ning seal kahe nädalaga läbi sõidetud kilomeetritega akumuleerunud väsimus ongi ilmselt see, mille kaela saan seekord süükoorma riputada. 1450km ratast 14 ja poole päevaga, kuigi kergelt ja madala pulsiga sõidetuna, ei ole vaatamata suurele tahtmisele siiski seeditav maht, liiatigi minusuguse keskaealise ja ülekaalulise harrastussportlase jaoks. Aga tahtmine oli suur, sest see saar on tõeline rattaparadiis ning kui juba kodust nii kaugele tuldud, siis tuleb võtta kõike ja nii palju kui vähegi võimalik!!!

Cala Mirror'i rand saare idakaldal. Bueno!

Ja alalhoidliku eestlasena ma võtsingi, veetes lausa 62 tundi rattasadulas, käies ära paljudes ilusates kohtades, kaasa arvatud saare kõrgeim koht, kuhu maanteerattaga saab sõita - Monnaber'i tunnelisuu 1445m kõrguse Puig Majori jalamil 866m kõrgusel üle merepinna. Üks must be koht jäi veel võtmata - Sa Calobra, aga midagi peab ju ka tulevikuks jääma, et oleks põhjust paradiisi naasta!

Ilmselt saare kõrgeimal kohal olev maanteelõik...

....kust avaneb säärane vaade!

Jaaaahhh, Mallorca on pärl, aga see postitus on keha kuulamisest! "Võta, aga pane tagasi", ütles Kert Ämmapets ning see ütlus pädeb enam kui vaid raha kohta. Kui oled keha kulutanud, siis pead talle ka tagasi andma, kas puhkuse või siis kergema koormuse näol. Alati ei ole see vajalik, kuid mõnikord siiski ning kui just siis tuleb organismilt ohumärguanne, oska seda hinnata ja vajalikul hetkel kässarit tõmmata! Loobumine ei ole alati allaandmine, kõva mehe testi tulemust sinu hauakivisse ei raiuta!!!

89,2!

Kui te nüüd pealkirja hakkate lahti murdma, siis see ei ole minu hetke kaal, vaid see on madalaim mõõdetud temperatuur maakeral. Ja just nii külm oli 21. juulil 1987 lõunamandril Vostoki jaamas.

Но a как туда добраться?

Külmast õhust ja ühtlasi ka ilmast kirjutan ma ikka seetõttu, et veel laupäeval kell 14 vaatasin Palma lennujaama juures ca 22-kraadises palavuses veel viimast korda sooja ja säravat päikest. Siis tuli asuda koduteele ja täna, vaid 4 päeva hiljem, on väljas miinuskraadid ning lumi maas. Aga tegelikult ma ei kurda, sest võin surmkindlalt öelda, et näiteks joosta on kodus ka näiteks tänase lumise maa ja miinuskraadidega parem kui oli nüüd Mallorcal või kevadel Denias. Miks nii? Ikka seetõttu, et esiteks saab siin ilma juua kaasa vedamata rahulikult 15-kilomeetrise ringi teha (seal oli peale paari kilti keel suulae küljes kinni) ja teiseks ei ole minu reie ümbermõõt 5cm põlvest kõrgemal mitte 44cm ja kehakaal mingi 70kg, vaid ikka tunduvalt enam ning sellisele kehale meeldib joosta pehmemal pinnasel, kui seda on Hispaania teedel valitsev asfalt-betoon-unikivi.

314 meetrit üle merepinna - peaaegu Munamäel! :))

Jah, seda pean möönma, et rattaga on seal soojal maal ikka parem sõita. Esiteks sellepärast, et selga-jalga on vaja panna ainult 5 asja ja teiseks seetõttu, et Mallorca on rattasõbra paradiis. Üliviisakad autojuhid, korralik teede märgistus, spetsiaalsed rattateed, võimalus iga päev uut ringi valida, soodne rattarent ja muidugi need mäed. Täpselt parajad tõusud, et granny abil õiges südamelöögisageduse (SLS) tsoonis üles kerida ja piisavalt nõudlikud laskumised, et ikka selle adrenaliinilaksu kätte saaks.

Banyalbufar - linn terrassidel.

Jah, seal kaugel oli hea, aga trenni saab teha ka siin. Pühapäeval sõitsin rattaga, esmaspäeval jooksin ja kõndisin. Hommikul oli vaja naise auto teenindusse viia ja sihuke võimalus tuleb ära kasutada - autot viies jooksuriided selga ja esinduse juurest Paldiski maanteelt pika ringiga koju! Eile oli plaanis suusarulle sõita, aga peale esimest edasi-tagasi otsa Hiiult Astangule viskas kopa nii ette, et viskasin rullid autosse ja suundusin Harku metsa suurimale künkale imikat tegema. Rullidega allamäge täiest jõust uhades ei saanud pulssi kuidagi üle 110, tagasi tõusu tulles sain nibin-nabin pulsi 120 joone juurde. Sellisel trennil ei ole pointi ja lisaks hakkas ka külm. Seevastu metsas oma imikarajal oli mõnusalt raske, lõpuks sain ikka jalad korralikult tümaks. Paraja portsu ensekindlust lisas veel ka see, et olen selle imikaringi enda jaoks teinud nö vormi testimise kohaks ja eilne testi tulemus oli minu aegade parim! Panen siia mõned paremad ringiajad eri perioodidest, aga neist aegadest arusaamiseks pean veidi selgitama - ringe tuleb läbida nii, et ringi keskmine SLS oleks alla aeroobse läve, mis minul on 137/138 lööki: 

8.12.2008, aeg 10:20, SLS 135
12.10.2009, aeg 10:02, SLS 135
20.10.2010, aeg 9:33, SLS 135

1.01.2012, aeg 11:41, SLS 139 (kaal 102 kilo!!!)

23.10.2012, aeg 8:37, SLS 136

27.11.2012, aeg 8:17, SLS 136

Cape Blanc'i poolt Palma poole sõites on just selline vaade
(taamal uduselt Palmanova, kus mina asusin).

Täna jooksin kodust Tähetorni kanti uurima, et kas õhtul vanu suuski jalutada saab, tagasiteel otsustasin veel paar haaki teha ja nii kujunes jooksuots taas peaaegu 15km pikkuseks. Ega nagu vähem ei oskagi ega tahagi enam joosta....sest täna laekus sihuke uudis, et järgmisel reedel joostakse Vändras maratoni!!! Kurat, konda siin mööda öist Valenciat, et oma kümnes maraton ära joosta ja siis tagasi jõudes teada saada, et ka siin on see võimalik. Kus te enne olite??? 

Aga jah, pealkirjas toodud number ei ole minu kaal, minu kaal on grammi võrra väiksem!!! :))

Coll de Soller ruudus!

Olen siia blogisse laadinud ainult pilte, kirjutanud probleemidest Valencia maratonile saamisega ja seal maratonil kannatamisega, aga ma pole veel ju tegelikult kirjutanud sellest, et mida kuradit ma keset kõige pinevamat laulupeo (loe: TM) ettevalmistusperioodi siin Vahemere saarel teen. Vastus on tegelikult lihtne - puhkan, laen akusid, sõidan rattaga, tutvun saarega jne.

Vaade Palmale, taamalolev Tramuntina mäestik on pilve sees...

Eile tegin peale maratoni kerge kerimise mööda rannapromenaadi, kokku tuli veidi üle 60km - selline hea haigele jooksulihasele rattaga pealekerimine, mis praegusel hetkel, peale tänast üsna karmi sõitu, tundub hea valikuna lõdvestuseks. Etteruttavalt võib öelda, et tänane sõit märksõnadega 116km, ascent 1450 ja aeg 5:15, möödus, arvestades pühapäeval joostud maratoni ja sellest taastumist, üsna valutult. Aga kõigest järjekorras!

Hää, et kohalikud antiloobid on senini ainult tõusudel jalus olnud...

Täna oli siis plaan minna tegema eelluuret Puig Majori vallutamiseks, ehk siis otsida välja kõige sirgem marsruut, vaadata üle baaslaagrite kohad jne. Kuna viimastel päevadel on mul järjest erinevad elektroonilised vidinad saba andnud või totaalselt mööda pannud (eilne rattasõit möödus endomondo andmetel 2,7km sügavusel Biskaia lahes), siis on see jama (äkki on selle põhjustajaks see NASA lubatud protuberants) ka mulle külge hakanud. Täna kusagil seal peale 20-ndat kilomeetrit suutsin ca 13km lihtsalt lambist lisaks sõita, suunataju oli täitsa kadunud. Kel huvi, võib hullu ekslemist endomondost vaadata!

Serpentiinide serpentiin...

Aga jah, tahtsin ära käia Solleri nimelises linnas, kust avaneb värav Puig Majorile. Ja tee sinna linna viib normaalsetel (autoga) inimestel läbi 3023m pikkuse Solleri tunneli, mis asub umbes 200m peal merepinnast, ebanormaalsetel inimestel nagu mina, aga tuleb rattaga ronida üle Coll de Solleri kuru, mis asub vaid 497 meetri kõrgusel. See eelnev pilt kirjeldab seda tõusu vist üsna ilmekalt, mingi 5km minekut keskmiselt 5,1%-se nurgaga. Tegelikult mõnus!

Ükskord jõuan ma ka üle 500 meetri, eelmisel nädalal sain tipuks 496m...

Ülessaanuna kiiresti pikk dress peale ja laskumisele. Sealpool kuru aga ei jõua päike oma madaluse tõttu enam nägu näidata ja asfalt oli veel kastemärg. Sellega kadus pool mõnu, sest üksinda siin descentides (loe: laskudes) tuleb olla mõistlik - ratas on renditud ja kallis, abi on kaugel ja umbkeelne jne. Aga sealt pea 500 meetri pealt kukub ikka üsna kiiresti alla Solleri linna, mis asub peaaegu merepinnal. Otsisin siis ülehomseks õige teeotsa üles - sõitma Puig Majorile peaks üle Fornalutx'i ja asusin tagasiteele. Teist korda sama kuru võttes oli aga asi karmim, ees ootas 7,5km keskmise nurgaga 5,7%.

Üleval, Coll de Solleri kurus....

Üles jõudes oli jalg üsna pehme, aga sest polnud lugu, sest siis algas mõnu - päikesepaistel (Solleri pool kuru varjus langes temperatuur vahepeal 14 peale) kõigepealt serpentiine mööda alla ja siis piki allamäge sirget teed Palma suunas. Näiteks täna tehtud 10km 16 minutiga peaks olema üsna hea keskmine kiirus? Palmasse jõudes, kui sõidetud sai ca 100km,  hakkas jalg töntsiks minema ja jook sai ka otsa. Kuidagi oli aga vaja veel kodu jõuda! Ühel tõusul paar kilti enne kodu möödusin täpselt samal koha peal juba teist päeva järjest ühest liiga ülekaalulisest (ilmselt töölt koju sõitvast) ratturist. Mõlemad olime üllatunult rõõmsad sellise kokkusattumise peale...... ja mingit kohalikus keeles jutuvada kuulsin tagant veel tõusu lõpuni!

Paaris võib, paralleelselt ei tohi!

Tagasi hotelli jõudes avastasin, et senorita on käinud ja pesu ära vahetanud ning toa ära koristanud. Mis nii viga? Aga jah, nii ma siin siis elan ja olen! Veel 3 päeva ratast, siis laupäevane jooks (kas põlv(ed) peavad) ja olen tagasi külmas ja vihmases kodus! Adios, amigos!!!

PS! Kui keegi teab midagi nn Nõelasilmast, siis jagage oma infot.............

Kannatuste rada Valencias!

Nüüd, täpselt 24 tundi peale Valencia Divina Pastora maratoni lõpetamist, ei peakski enam sellele postitusele sihukest pealkirja panema - valu on läinud ja igasugu segadused unustatud. Olen tagasi Mallorcal, Orbea rendist taas enda kätte võetud ja varsti sõitma minemas. Aga kuna juba eile sai maratoni viimastel kilomeetritel see pealkiri välja mõeldud, siis las ta olla.

Start! Foto: www.maratondivinapastoravalencia.com

Segadus hakkas tegelikult sellest hetkest, kui ma laupäeva õhtul hakkasin Palma-Valencia laevast maha tulema. Panin seks puhuks kaasas olnud autogepsu tööle, seadistasin jalakäija režiimi peale, sisestasin hotelli aadressi - ja siis kustus geps ära. Kuigi olin teda kaks eelmist ööd läpaka kaudu laadinud. Vajuta palju vajutad, pime ekraan. Mis seals ikka, olin veel jõudnud näha, et ca 6km ja 1 tund oli gepsu pakutud teekond. Kuna olime kevadel käinud Mestalla staadionil Alkmaar'i-Valencia vutti vaatamas, siis oli linna üldplaan minu mälus ähmaselt olemas. Vaatasin enne teele asumist linna tähtsamate maamärkide asukohad ära ja hakkasin astuma. Juba esimeses olulises kohas (tegelikult siis Valencia F1 linnaringi 14-ndas kurvis) sammusin otse minemise asemel vasakule (otsesuunaga kesklinna) ja sattusin Nazareti nimelisse linnaossa, mida läbiv (tunde järgi otse suunaga kesklinna viiv) ilus promenaad sumbus kusagile kiirteede rägastikku ja sealt ma linna ei saanud. Tulin siis tagasi sadamasse, veidi kõhe oli, sest see Nazaret meenutas sellist nö eel-Lasnamäge, kus asukateks muulased ehk siis neegrid. Sadama juures 14-ndas kurvis sain Policia Local'i käest juhatust. Edasi liikusin üsnagi sinka-vonka, vahepeal mõnest putkast linnakaarti küsides. Tavaline vastus oli lo siento, no plano!

Ajutised tänavad F1-rajal....

Lõpuks juba vanalinna ehk hotelli lähedusse jõudes hakkas lisaks minu otsustusvõimet ja suunataju piirama ka ajalimiit, nimelt töötas hotelli recepcion kella 22-ni ning peale seda kellaaega hotelli leidmine oleks tähendanud üht - kodutut ööd. Veel paar asjatut politsei tülitust, sest need raisad ei tundnud linna ega kõnelnud keeli, kuni võtsin kõne hotelli. Ja siis see recepcioni-tüdruk juhatas mind lõpuks telefoni teel kohale. Kolgata tee numbrites - 14,8km ning 2:24. Kolgata tee endomondos!!!

Vähemasti tuba oli viisakas, Blue Moon Apartments - soovitan!!!

Hommikul sõin kaasasolnud vahenditest valmistet riisiputru moosiga, jõin kohvi koorega, siis pakkisin oma seitse asja ja läksin otseteed starti! :) Juba teel sinna hakkas hommikukohvi rõhuma, aga meie rahvaspordiüritustel nii tavapäraseid peldikuid ei kuskil. Osalejaid oli kokku mingi 15000, kellest 9000 maratoni jooksmas ja 6000 kümmet kilti, aga peldikuid ei olnud. Või olin mina pime?!? Stardikoridoriks oli keset tänavat risti tõmmatud kollane lint ja korraldaja pilk minu numbrile paigutas mind automaatselt lindi taha, ehk siis tšainikute sekka.

Eespool mind olid jooksjad ikka koridoris, meie juba nö tavatänaval...

Seda viimast pilti laadides avastasin ka peldikud - need on seal vasakul esimese tuhande jooksja juures. Oops! Aga siis käis pauk ja ... seisime edasi, seisime veel lausa 10 minutit. Siis sai paar sammu astuda, kui taas stopp! Üle stardijoone saamiseks kulus aega 11 minutit ja 50 sekundit. Panin oma maratoni aja jaoks stardijoonel kella käima, endomondo mõõtis taskus üldaega. Algus oli lõbus, kohalikud osalejad jooksid pidevalt risti-rästi üle tänava (nelja-realine) omastele-sugulastele-sõpradele kallistusi-musisi jagama. 12km peal jõudsime vanalinna ja mul läks vaatamata nädala jooksul sõidetud 300 rattakilomeetrile (3,5km vertikaali), mõnele jooksuotsale, paarile kehvalt magatud ööle, õhtusele ca 7-kilose seljakotiga linnamatkale ikkagi hästi. Jalg oli lahti ja joosta oli hea, tõstsin veidi tempot. Kuna tulenevalt eelpoolnimetet põhjustele ja veninud stardile ma enam neljast tunnist ega ka 4:12-st ei unistanud, siis vähemasti Tartus joostud isikliku oleks tahtnud ametlikult (mitte oma kella järgi) üle joosta. Ja see tundus tol hetkel lihtne - poolmaraton läks oma kella järgi 2:08-ga. Tõstsin veel tempot, et teha negatiivne split ja koos stardis kulunud tühja ajaga jõuda kusagil 4:20-ga finišisse. 

Herr Atonen, ootame SEB 2013 maratonil sarnast out-fitti! :)

22km peal jooksin mööda 4:30 tempomeistrist ja tegin temast ka pilti, sigar oli ka mehel näpus! Ja siis hakkasin ees umbes 500m peal nägema ka 4:15 tempomeistri silti! Ilm oli ilus, ca 20 kraadi, päike paistis, rahvas ergutas - amino, vamoz, venga, correos campeones!!! Kahjurõõmu tegi ka see, et alguse otsa paugutajad hakkasid peale poolmaratoni silti igasugu uusi jooksustiile välja mõtlema ning lausa koperdasid jalus.  Maraton nagu lill!

Samal ajal, kui ma poolega hakkama sai, tegi tema juba terve....

28km peal tuli esimene tunnel - ca kildi pikkune vahepealsete katuseluukidega (mille ääred olid täis käratsevat rahvast) ja kurdistava muusikaga. Teine tunnel seal kusagil 29km peal aga oli valus - üsna järsk allaminek, tunnelis seisev õhk, väga järsu tõusuga väljumine, kus pealegi asfalt korralikult viraažis ehk siis paremale kaldes. Poole tõusu peal hakkasin kõndima, sest paremasse põlve lõi ootamatu ja terav valu. Mis siis nüüd? Kas mind tabab Pulleritsu saatus? Kui rada jälle sirgeks läks, oli korras. Aga kahjuks mitte kauaks, peale 30nda kilomeetri toidupunkti torkas keegi taas noa põlve, no nii valu tegi kohe. Lonkasin veidi edasi, üks rattaga meedik lasi veidi külma peale, sain taas jooksma. Mingi 5 minutit lasi joosta see põlv, siis tahtis minuti kõndi saada. Selline abitu tunne, kõik on korras, lihased ei valuta, hingamine on korras, pulss kontrolli all, aga jalga maha panna ei saa, torkab. Üks rajaäärne pealtvaataja, nähes minu lonkamist, lasi mulle mingit kuuma põšši põlve peale ja see oli nii hea, et lasi kohe 3km joosta. Enne finišit tegin veel pikema kõnnika, et siis äkki laseb kaamerate ees ilusti üle sinise vaiba lõpujoont ületada, aga ta sindrinahk torkas mingi 50m enne lõpujoont uuesti. Ja siis olid kaamerad sähvimas - kuradi hagijad, sportlase traagika jne.....

Aga see lõpusirge oli vinge, basseini ehitatud sillal ja sinisel vaibal!

Aga läbi ta sai, tulemus seekord siis selline! Nagu hiljem selgus, olid neegripoisid vist valestardi teinud ning mingi 5 minutit korjati neid stardijoonele tagasi. Tegelik nihe minu bruto-neto aja vahel oli vaid 5:21! Nii et minu kümnes maraton sai joostud vaatamata viimase 12km liipamisele netoajaga 4:25:02, ametliku tulemusena läheb kirja 4:30:23. 

Peale jooksu lebotamas

Peale lõpetamist istusime veel tunnikese koos heategija (võttis laupäeval minu stardinumbri ja viis selle mulle hotelli) Indrek Jürgensteiniga muru peal ja rääkisime maratoni- ja maailma asjadest. Siis asutasin ennast sadama poole ja kui Avinguda de Port'i peale jõudsin, siis mõtlesin, et kuna on nii palju aega (kell oli 4 ja laev läks kell 10), siis käin läbi igast baarist, mis teele jääb ja võtan ühe taastusjoogi. Õnneks oli pühapäev ehk domingo ja  vähe baare oli lahti, viimases ehk kaheksandas sain tuttavaks kah maratoni jooksnud meestega, kellest kaks lausa Deniast pärit. Nendega sai mõndagi räägitud ja tuttavaid mäekurusid kiidetud. Üks hull oli veel IronMan'i fixie'ga ära teinud. Krdi napilt jõudsin laevale......

Seitsmendas tagusid hiinlased kaarte, isegi baaridaam sai harva
leti taha, sest mäng oli niiii huvitav! Kokku külastatud
kaheksast kõrtsist neljas olid leti taga hiinlased!

Aga nüüd lähen rattaga sõitma, sest väljas on +22 ja päike särab taevas. Palun ärge mind kadestage, tegelt tahaks juba koju sinna vihmasesse Eestisse......

EDIT: kell 18:37 kohaliku aja järgi! 60km pikkune mõnus rattasõit 2,5 tunniga ei andnud mingit märki, et põlvega midagi viga oleks. Naljakas on aga see, et tõusude peal hakkas samast kohast valu tegema vasak põlv - see, mis eile korras oli. Nigut rase naine.....

 EDIT2:  20.nov kell 18:50 - tahtsin sinna postitusse jäetud aukudesse mõned pildid panna, aga nad küsivad mingi 10 pildi eest tervelt 30 euri, ei taha maksta: aga link on siin ja alla mingi video kah minu tulekust!

Totaalne logistiline segadik!

Kaugelt vaadates on kõik lihtsam, mugavam ja mõnusam. Veel Eestis olles ja Divina Pastora ehk Valencia maratonile minekut planeerides tundus kogu minek umbes sama lihtsana nagu Helsingis käimine - lähed sadamasse, sõidad üle mere, siis lähed Valencias hotelli, hommikul võtad numbri välja, jooksed maratoni ära, kobid laevale ja oledki Mallorcal tagasi. Lihtne skeem, onju?

Lihtsa skeemi kohale hakkasid pilved kogunema...

Jah, kui sulle tundub, et kõik on kontrolli all ja korras, siis valmistu halvimaks. Nimelt sõidab saarelt mandrile ehk Palmast Valenciasse minule vajalikul laupäeval ehk homme ainult 2 praami ja need on konkureerivate firmade alused ja väljuvad nad kah miskipärast ühel ajal ehk kell 11:30. Kohalegi jõuavad mõlemad samal ajal - 19:30, ehk maakeeli öelduna ainult pool tundi enne viimase numbritelgi sulgemist ning see telk asub sadamast ca 4km kaugusel. Ja suurtel maratonidel, Valencia on suur oma 9000 osalejaga, stardihommikul numbreid ei jagata. Hakkasin viimases hädas juba lennuplaane vaatama, aga ka seal midagi rõõmustavat ei olnud - ainus logistiliselt loogiline lahendus oleks olnud AirEuropaga üle Madridi, kohalejõudmisega peale lõunat. Aga hind oli see, mis sundis loobuma, ca 160 eurot ühe otsa eest. Oleks saanud ka Ryan'iga ja 40 euro eest, aga selle lennu juures pelutas mind hiline (ca 22:30) jõudmine Valencia lennujaama, sealt omakorda võimalik probleemne hotelli pääsemine ja nii edasi.

Vaade Palmale Oratorio Virgen de la Pazi juurest.

Kus häda kõige suurem, seal on ikka abi Hemingway'st, kelle kuulsat postulaati igas sadamas leiduvast kaasmaalasest on vist iga eestlane kuulnud. Väikese uurimise tagajärjel leidsin Valencia sadamast ühe eestlase, kes (oh üllatust!) tulnud sinna eesmärgiga joosta Valencia maratoni ning püsida Eesti 2012 aasta enim maratone jooksnud eestlaste hulgas heal löögipositsioonil. Hetkel juhib selle aasta maratonihullude edetabelit Meelis Atonen, kes viimase maratoni jooksis Aasiast Euroopasse. Aga Indrek Jürgenstein oli lahkesti nõus mind aitama ning loodan nüüd väga, et tal õnnestub minu number homme kätte saada.

Indrek Jürgenstein lõpetamas oma 44-ndat
maratoni vähem kui 3 nädala eest Haanjas.

Aga ka siin on üks aga, kuidagi on mul vaja toimetada Indrekuni oma ID-kaardi koopia koos minu allkirja ja nõusolekuga, et tema minu numbri välja võtaks. ID-kaart on aga rattarendi firmas pandis ja üleüldse on asi veel väga segane. Lisaks kõigele muule oskasin ma miskipärast endale Valenciasse apartement tüüpi hotellitoa bronnida, kus hommikusööki ei pakuta. Ja kuna Hispaanias ei ole Selver kella 23-ni lahti, siis pean ka vajaliku toidu endale siit saarelt kaasa vedama.
 

Kuidas võib üks nii lihtne tripp nii krdi keeruliseks osutuda???

See ei ole küll maratonihommiku roog, aga minu tavaline lõuna.

Aga maraton maratoniks, tegelikult tulin ma siia ju trenni tegema, lõõgastuma, talveks patareisi laadima ja ringi vaatama tuleviku kevadlaagreid silmas pidades. Ja seda kõike olen ma siin ka teha saanud, ilm on soodne, keskmiselt selline 18-20 kraadi sooja, kerge pilvitus (eriti mägede pool), rattasõidu teed on head ja üsna süsteemselt tähistatud, autojuhid on viisakad. Viie päeva jooksul olen 4 korda rattale saanud, läbitud on ümmarguselt 300km ja ronitud 3,5km. 

Sihukest teed mööda sõidaks või ümber saare...

Jooksma olen saanud kahel korral, pühapäeval ja eile, mõlemal korral tegin veidi pealt 10km otsa. Aga eilne jooksuots näitas, et täna vist ratta peale ei lähe, sest jalad on ronimisest üsna kanged ja nii võib pühapäevane maraton Kolgata teeks osutuda. Üsna raske oli ennast liikuma saada ning tagatipuks hakkas palavus liiga tegema. Ilmselt pole mõtet enne pühapäeva ka jooksma minna, lihtsalt puhkan lihaseid ja lebotan. Lähen randa päevitama...

Rannas on küll üsna vähe vaba ruumi, aga saan hakkama...

Autori (päikselised) ja Külli Leola (lumised) fotod.

El paraiso...vol1!

See ongi paradiis?

Santa Ponca

Descendo Coll de sa Gramola'lt

Badia de Palma, +18 umbes

Orbea

San Miguel

Võtab sõnatuks? Võtab jah.... :)

Kui ei proovi, ei tea, milleks võimelised oleme!

Inimese lihtsaim pareering igasugusele väljakutsele on stampväljend: "See ei ole võimalik või ma ei suuda või misiganes!" Kahjuks suurem osa inimkonnast jääbki sinnapoole arvatavat piiri, ehk siis nad ei ürita kunagi ette seatud (loe: mõeldud) piirist üle hüpata, kombata sealpoolsust. Ja mõnikordki avastada, et see piir, mis sai kunagi seatud ülimaks, on tegelikult lihtsalt alistatav, mõnikord liigagi lihtsalt.

Sissejuhatavale filosoofiale seletuseks pean ketrama veidi eel-lugu. Peale fiaskot Kopenhaageni Ironman'i maratoniosas sai veidi ennast mentaalselt pekstud ja peale peksuarmide taandumist sai ennast kokku võetud. Süstemaatiline jooksusoolika harjutamine (kui Haanja100 nädal välja arvata) on viinud selleni, et esiteks suutsin Tartu Linnamaratonil oma senise kehtiva maratoni tippmargi 4:24.08 paari minutiga üle lüüa ja nüüd kuu aega hiljem olen jõudnud sellise tasemeni, et 4 tunni piir maratonis on käeulatuses.

Kuna panin ennast kirja 18. novembril joostavale Divina Pastora ehk Valencia Maratonile, siis täna oli õige päev kontrolljooksuks. Olen kusagilt luulnud-lugenud, et ca 8-10 päeva enne maratoni oleks vaja teha nö viimane pikk trenn (kuidas see asi täpselt peaks olema või mida peaks tegelikult paremaks saamise nimel tegema, selle olen suutnud viimase kahe kuu jooksul endast eemal hoida, sest trenn peab olema fun, liiga teaduslik lähenemine muudab asja minu jaoks farsiks). Tehtud-mõeldud, eile 15km pikkusel jooksuotsal sai paika pandud, et proovin täna teha poolmaratoni 2 tunniga. Ja täna jooksma minnes vaatasin igaks juhuks üle, et mis see 1/2 maraton 2h-ga tähendab - näitas tempoks 5:41min/km. Vaatasin veel oma viimase kahe kuu treeningud üle, kiireim keskmine oli 5:45 ja siis jooksin 10km. Eesmärk kui selline tundus võimatuna.....

Aga täna jooksma hakates üllatasid esimesed kilomeetrid kõigepealt liiga kõrge pulsiga ja siis juba imelikult kõrge tempoga. 5:23, 5:28, 5:30 jne. Ühel hetkel, ca 8km peal, tunduski selline 5:25 täitsa normaalse minekuna, lasin aga edasi. 11km läks alla tunni (!!!) ja probleeme ei olnud. Ja siis kusagil alles 19km peal hakkas raske. Kas oli tuul vastu või hakkas rada märkamatult mäkke minema, ei saandki aru. Jalg läks pehmeks, tekkis väike tudin jne. Kindlasti oli oma süü ka selles, et tulenevalt kiiremast tempost kujunes jooks pikemaks ja pidin 2h kokkusaamiseks hakkama kodu ümber ringitama. Ja need mitmed pöörded, tänavate ja äärekivide ületused löövad rütmi sassi ja langetavad tempot.

Endomondo kokkuvõte tänasest poolmaratonist!

Aga lõpuks sain kahe tunniga joostuks 22,22km, poolmaratoni vaheaeg oli 1:53:49!!! Keskmine tempo oli 5:24min/km!!! Hetkel on reied veidi valusad, aga homme läheks vabalt jooksma.......vbla lähen ka, aga mitte enam selles sügiskaamose kliimas, vaid palju soojemas kohas. Homme hommikul lendan ära Mallorcale..........

Kokkuvõttes, ma vist ei ole veel valmis 4h piiri ründama, aga mine sa seal soojas tea. Kui ikka seljas on kolm kilo vähem riideid, rada on flat, siis miks mitte?!?