59/49, small step for a mankind, giant leap for me!

Paar päeva tagasi küsis koolijütsist poeg, et mida ütles N. Armstrong kuule astudes......sealt siis selle pealkirja pikendus. Mis ta tegelikult ütles, teavad vaid asjassepühendunud tegelased, aga see selleks. Üle mitme-sõtme aja esimese postituse pealkirja esimene osa aga tähendab üht numbrikombinatisooni, mille lahtiseletamine on nii oluline, et viimasel ajal kitsi käega autor avab taas oma blogi!

Isegi minusuguse paduoptimisti jaoks oli Tenerifel klaas ikka pooltühi...

Vist umbes-kombes 10. novembril, viibides Tenerife saarel mitte just tavapärase turistina, andsin endale ja hääle toakaaslasele Kasparile ühe lubaduse, mille tingis DNS päev varem toimunud Tenerife maratonil. Olin nii vedel ja pehme, et ei julgenud ennast nii tavapärase maratoni starti lubada, liiati kiusas seal see kuradi ajalimiit, et esimene 21,1km tuleb läbida alla 2,5h, muidu teisele ringile ei lasta. Hiljem protokolli vaadates selgus, et tol päeval anti 4 DNF-i, kaks soomlastele ja kaks ungarlastele, minu viies DNF oleks sellesse ugri-mugri kompotti sobitunud ju ideaalselt...

Sõber Kaspar Tenerife maratoni finitos...

Aga toona lubasin, et tulen sellelt saarelt tagasi ja jooksen kuni uue aastani iga kuradima päev vähemalt ühe tunni, et enam mitte kunagi tunda seda tunnet, mille toob DNS, õigemini siis DND (did not dare)! 12. novembri hilisõhtul maandusin Tallinnas ja 13. novembri õhtul läksin jooksma, jooksin täpselt tund aega. Järgmisel päeval taas jne jne jne. 7. detsembril Vändras jooksin pikemalt, tulemuseks üle kolme aasta esimene vaid jooksujalu läbitud maraton ja aeg 4:40!

Pääle Vändrat, enne sauna ja vanni...

Järgmisel päeval oli dilemma, minna või mitte? Valge kurat võitis ja jooksin edasi, liiati tiivustas mind pidevalt vähenev kaasaskantav ballast, olin jõudnud juba tugevalt alla tsentneri. 21. detsembril olin taas maratonirajal, kerge jooksuga tulemus 4:35 - ja tunda oli, et palju jäi sisse. Vaatamata sellele oli järgmise päeva tunnine jooksuots paras piin, aga elasin üle ja olin valmis uueks maratoniks, aasta viimasel päeval. Kuna tunne oli hea, kaal oli korralikult alla käinud, siis läksin Meremõisa maratonirajale panema, tõestamaks kasvõi endale, et tollel päeval täitunud challenge 49/49, ehk siis iga päev vähemalt tund aega jooksu 49 päeva vältel, annab silmaga nähtavaid ja stopperiga mõõdetavaid tulemusi!

Detsembris sai üle antud Häätegeva Pässa raba maratoni osalejate
abiga kokku kogutud 3017 eurot Nõmme KJK noorte laagritoetuseks!

Andis ja kuhjaga, olin tollel läinud aasta viimasel päeval ca 30km peal isegi mõtlemas unelmapiiri 4h purustamisele, aga keha andis märku, et 49 päeva järjest on ikka vähe, 4h alistamiseks pead rohkem ohverdama. Pidin 34km peal veidi hoogu tagasi tõmbama, aga 4:01:08 on uus isiklik rekord ja "eesti sportlasena " polegi muud öelda, et siit on nüüd hea edasi minna.....

Isikliku purunemise hetk ajavõtja valvekaamerast... 31.12.2019

Aga, nüüd ja täna saan ma tõesti aru, kui nö tippmaratoonarid räägivad, et üle 2-3 korraliku maratoni aastas ei jookse. Eile sai 9 päeva mööda rekordjooksust, aga sellejärgne igapäevane tund jooksu on muutunud motiveerivast tegevusest piinavaks valuks! Kui seda olekut iseloomustada kogenud joodiku sõnapruugiga, siis on see olek nimega: "Ei lähe välja!" Ehk siis, eneseületusega jalgadesse kogunenud valu ei läinud ära, nagu varasemalt - joostes - vaid need jalad tahaks saada puhkust, rahu, jalgade seinale viskamist. Ehk olekski juba aeg, sest esialgne lubadus 49 päeva on miskipärast muutunud 59-päevaseks! Must kurat vasakul õlal ütleb, et jäta jama, valge kurat (ingel) paremal õlal kutsub jätkama..... Kuidas edasi? Tahaks ju puhata, aga ühe põrandal lebava ruudukujulise asja (varem nullist sajani kahe sekundiga) igahommikune info sunnib projekti jätkama, sest 59 päevaga olen endast sundinud lahkuma 10 kilo jagu kahjulikku kraami - täna panin selga oma M-suuruses lemmiksärgi, mis on 5 aastat kapis oma aega oodanud. Dilemma ruudus?

Kõlab kurjalt, aga see aasta leebe, ilma lumeta.....homme!

Vahet pole, homme kell 12 stardin Kornetist Taliharja Vanakurjale, eesmärgiks hakkama saada pehmodistantsi ehk siis 48km-ga. Kaasaelajad saavad minu täpikest jälgida ja ka palju kasulikku infot läbitava piirkonna kohta SIIT! NB! Kogu info ilmub sinna alles võistluse ajal, 11.01, kell 12:00!

Jookseme ikka edasi, vist?