87 - Nuustakult Barcelona kaudu Rooma!

Pean alustuseks teieni tooma sügavad vabandused kaheksakümne kuuendast maratonist kõneleva postituse puudumise pärast - no ei olnud millestki eriti rääkida. Põhjusteks siis Tali Tiidu Otepää-Tartu oma "tuntud headuses" ja suur kiire siit talvevangis Eestist lahkumisega - ikka taaskord sinna, juba kaheksandat kevadet jutti, kus muru on roheline ja päike kõrgel! Persekukkunud aktsiisipoliitikast ja rotina laevalt põgenevast ministrist rääkimata......

Maantepüss teki sisse ja lõunasse....

28. märtsil panime Tallinnas koorma peale ja kütsime sooja otsima. Esimese hooga sinna, kus kolme riigi piirid kohtuvad, ehk Edela-Saksa linnakesse nimega Weil am Rhein. Öökene linade vahel magamist ja siis edasi juba ammu unistet linna ühe järve kaldal, kus kunagi ühed "sügavalt purpursed" mehed nägid kasiino tulekahju ja kirjutasid sellest ühe surematu loo. Too tolleks, aga säälsamas linnas selle järve kaldal seisab üks pronkskuju, mille London kunagi ära põlgas, paras neile! Või siis pigem tänu neile oli see linn ja see kuju minu palverännaku sihtkohaks! TEHTUD!

Montreux, Šveits, 30. märts 2018!

Edasi suundusime frantsuuside manu Alpide jalamile, et kahe päevaga ära võtta kolm kolli, ehk siis kolm kuru (siinsetes keeltes on kuru nimeks Col). Kohe esimene Col ehk siis Tourniol (1145m) tähendas minu isiklikku rekordit rattasadulas. Seejärel sai kogemata ää võetud ka järgmine Col ehk siis Limouches (1086m). Järgmisel päeval oli plaanis Col de Jerome Cavalli, aga see osutus tõsiseks pähkliks ning seda peamiselt jaheda tuule soovimatu kaasabi pärast.

Col 1

Col 2

Ja Col 3

Jahedatest ja järskudest Alpidest siiber, kimasime 2. aprillil Katalooniasse Sabadelli kanti, tõelise päikese alla. Samal päeval jõudis ka muu kaader kohale ning kohe sai laager hoo sisse. Esimesel päeval nuusutasime kohalikke tõuse, teisel päeval aga käisime ratastega suurlinnas. Sõpradele ei soovita, jala või autoga on Barcas piki La Ramblat või Plaza Espanat lihtsam liigelda, rääkimata Sagrada la Familia külastamisest....

Siin toimus laulu "Barcelona" üks kuulsamaid live ettekandeid,
mis jäigi Freddie viimaseks avalikuks esinemiseks 8.10.1988!
3 aastat tagasi startisin sama laulu fono saatel siit Barca maratonile...

Läinud laupäeval lendasin Barcast Roomasse, et märtsikuus unarusse jäänud "suurplaan 50/100" uuesti elule puhuda. Kodu-Eestist oleks Rooma sõit ilmselt üle-eelarveliseks kujunenud, aga siit kaugelt Hispaaniast, juba ookeani tagant, sai kogu Rooma maratonitrett ära lahendatud alla 200-eurose eelarvega! Kui Hispaaniasse maha jäi vihm ja jahedus, siis Roomas ootas ees tõeline põrgukatel, 24°C sooja ja pilvitu taevas.

Kümned tuhanded palverändurid teel maratoni starti Coloseo poole....

Ja just sellises kuumas ma pidasingi pidu, ehk läbisin oma 87-nda maratoni. Rada oli põnev, nägin ära mitmed sellised vaatamisväärsused, mida paar aastat tagasi Roomat külastades kolme päevaga ära vaadata ei jõudnud. Ja rajal olles oli aega vaadata, sest Rooma maratonil on harukordselt pikk kontrollaeg, lausa 7 ja pool tundi. Isegi 7:30 tempomeister, kelleks oli ca 70-aastane daam, oli neil makaroonidel olemas! Peale minu lõpetamist seal 5 ja poole tunni kandis tuli veel hulgim sulelisi ja karvaseid, üks vanem kui teine. Ehk siis, esimeseks maratoniks sobiks Rooma küll, kõik oodatakse ära!

300 meetrit finišini, Piazza Venezia, uhke värk!

Õhtul läks Roomas nii kuumaks, et pidasin paremaks naasta viimase lennukiga vihmasesse Barcelonasse ja tuua ka sinna veidi ilusat ilma. Õnnestus, olen nüüd kaks päeva sadulas veidi oma jalgu silunud ning kuumarabandusest üle saanud. Meie Kataloonia rattalaager jätkub veel nädala, aga järgmise maratoni jooksen Varssavis 22. aprillil!

PS! Viimaste sõitude-jooksude täpsem spetsifikatsioon saadaval SIIT!

81 - 1. MK maraton Männiku-Trapi-Männiku!

Kusagil kaugel ookeani ääres maratoni joosta on küll ylicool, aga see hakkab ikka raskelt rahakoti peale. Vaatamata nö headele lähtetingimustele (Oslo) ja reisi lühidusele läks see kanaaritrip ikka üle poole kilo maksma ning sedaviisi kuni sajandani jätkates leiaks ma ennast ilmselt tänavalt...

Reisida on ka muidugi lahe, Gaudi õpilase kirik Firgases Cran Canarial.

Seepärast haarasin kinni õlekõrrest nimega MK ehk Meelis Koskaru. Kui siin keegi heitis mulle ette, et kuue kuuga 20 maratoni ei ole võimalik, siis see mees tahab ära teha 2018 aasta jooksul 100 maratoni, tähistamaks niimoodi omal hullul moel meie riigi sajandat sünnipäeva. Retsept/respekt Meelisele, aga nagu ütlevad Telepoe reklaamid, pole seegi veel kõik. Rein Pärn tegi jaanuaris ära 9 maratoni, eesmärgiga jõuda 24. veebruaril oma 400-nda maratoni starti...

EV 100 ja 100 maratoni anno 2018! Müts maha!

Nüüd jõuame tegelikult asja ivani - ei ole võimalik teha aastas 100 või ühes kuus 9 maratoni ilma marathon100.com poolt ellukutsutud nn virtuaalmaratonideta, mille käigus suvaline osaleja jookseb suvalisel ajal suvalises kohast 42,2 + 0,2km ning saadab oma jooksu träki korraldajale, saades nii kirja maratoni. Mulle ja veel paljudele selline maratonidekogumise viis tegelikult ei meeldi, olen ikka seda meelt, et maraton joostaks kindlal etteantud distantsil, stardiga kindlal etteantud kellaajal ning selle jooksu nö toimumise kontrolliks oleks osalemas ikka veidi rohkem kui 1 osaleja!

Kalevi Saukkonen, Soome maratonikunn - 2186 maratoni....... Foto: hbl.fi

Soomes ja ilmselt ka mujal (nt Taanis Anette Fredskovi 366 maratoni aastas) toimuvad nö ühe korraldajast fanaatiku maratonid (Hölkkamaratooni, Andimaraton, Paloheinä maratonit vms), mis joostakse kindlal etteantud distantsil varasemalt väljakuulutet ajal ja rajal ning üheks põhitingimuseks maratoni toimumisele on vähemalt 3 lõpetaja olemasolu. See on tunnustet reegel ning MK maratonide ehk Eestis esmakordselt aset leidvate seda tüüpi maratonide korraldamist enda peale võttes ma ka nende tingimustega arvestasin.

Rein Pärna 396-nda maratoni finišilint.....

Esimese MK maratoni jooksime reedel Tallinna külje all Männiku ja Trapi vahelisel kergliiklustee osal. Stardist tuli liikuda 1,4km Tallinna poole, seal tagasipööre ning Männiku jahilasketiiru juures oli teine tagasipööre, nii et stardijoonel, kuhu oli pargitud joogi- ja söögipoolisega auto, täitus 7km. Kuue ringi läbimise järel tuli teha veel 200m ning oligi maraton purgis! Kokku oli viis osalejat, neli neist ammu maratonidega teises sajas, mina ainsana nö poisikesena oma 81-st läbimas.....

1. MK maratoni esikolmik - MK, EM ja IJ

Joosta oli iseenesest lihtne, kuna asfalti kattis kerge lumekirme, kergliiklustee oli laudsile ning tuult ei olnud. Temperatuur oli nulli ja plussi vahel, ehk siis parimad tingimused jooksmiseks. Alguses läksime pundiga koos minema ca 4:50 lõpuaja tempos, vahepeal korrigeerisin tempo ca 5h peale ning alles viimasel kahel kildil pidin tõsiste raskuste tõttu hoo väga maha võtma ning lõpetasin vist 5:03 ja veidi peale ajaga. Igatahes kordades lihtsam maraton, kui eelmine seal ookeanisaare kuumas...

Järgmise MK maratoni jookseme juba 10. veebruaril kusagil Assaku kandis, täpsem info FB-s.

Veebruaris siis plaanis kokku 6 maratoni, et jõuda 86 peale, märtsis saan vist teha 3, aprillis ka 3 ning siis juba lõpusirge, maikuus 4 ja juunis 5! Kõik on loodis ja ülegi veel, 50/100 ootab!!!

Tark ei torma ehk 167 ringi Tondiraba karussellil....

Olen kaks viimast jaanuari lõppu veetnud koos sõbrast maratoonari Aarega Peterburi ja Laadoga vahel (kuhu me sel aastal kahjuks peale ei saanud), joostes seal ühte venelaste poolt palavalt armastatud maratoni nimega "Elu Tee", mis viib osalejad Laadoga järve kaldalt Peterburi linna külje alla mingi "pamjatniku" juurde, kus on siis maratoni finiš. Kuna see õige "elu tee" maratoni pikkust välja ei kanna, siis tehakse ka seal alguses väike paun, et lõpus, seal pamjatniku juures, see maratoni pikkus ikka pädeks. Sama teevad ka kreeklased oma Athens Authentic Maratonil, kus tehakse alguses sisse paun, et tavapärane, see Pheiddipidese poolt joostud distants ikka kattuks Londonis kunagi aastal 1908 kuninganna tujude poolt paika seatud nö tänapäevase õige maratoni pikkusega....

Mingi "pamjatnik" finišis. Mitte see õige....

Läks vist segaseks see algus, eks ma pean kunagi selle kohta omaette posti tegema, aga seoses Peterburi maratoni äralangemisega sain täna siis oma maratonoloogias hakkama uue tembuga - nimelt jooksin oma 65-nda maratoni sisehallis, 252 meetri ja 66 sentimeetri pikkusel ringil, ehk siis 42,195km läbimiseks tuli Tondiraba jäähalli ümbritsevas koridoris joosta 167 ringi. Le Carrousel, ütleks selle peale frantsuusid... Endale see just karussellina ei tundunud, pigem kartsin jooksurajaks olevat sulabetooni ja sisehalli kuiva õhku.

Mingil ringil, taga tänane vari Ivar Lai. Foto: marathon100.com

Kuna mul oli enne tänast jooksu sel aastal jalge all vaid Pässas 7. jaanuaril joostud 42,2km, ei mitte midagi muud, siis alustasin ettevaatlikult, olin kogu rivi viimane. Esimene ring oligi hiljem kogu jooksu aeglaseim, tervelt 1:51! Teisel ringil sain kiiruse paika ning edasi liikusin 165 ringi kiirusega 1:43-1:47, mõned anomaaliad (joomine, tropid, trügimine) välja arvatud. Viimasel ringil tõstsin veidi tempot ning läbisin selle 1:33-ga. Vahepeale ei jäänud midagi huvitavat, vaid ligi 5 tundi üsna monotoonset tegevust, ehk siis ühe jala teise ette tõstmist.

Nende kardinate vahelt tuli vahepeal mõnusat jäist õhku - otse
Jäähallist. Foto: marathon100.com

Kuna suutsin algusest peale oma tempoplaani järgida, siis tegin lõpuks ka negatiivse spliti ning jooksin välja oma viimase aja parima aja peale septembrikuist Volmari maratoni - 4:50.18! Seda vaatamata jooksutrenni olematusele. OK, olen viimasel paaril kuul teinud tugevat pingutust nõudvat füüsilist tööd, päevas üle 10h väljas viibides ning pidevalt nö liigutades. Ehk on see olnud abiks tunduvalt parema jooksuvormi saavutamiseks, kui see mul sügisel oli? Mine võta kinni!

Lõvi valvsa pilgu all koos teise Ivariga. Foto: marathon100.com

Tänase 167 ringi jooksul oli veidi aega ka mõttetööd teha ning treisin oma mõtetes valmis Tondiraba Sisemaratoni slogani - 167 ringi sisehallis ei olegi kõige hullem viis maratoni joosta! Aga seda ainult seepärast, et sellest hullem saab olla ainult maratoni läbimine jooksulindil...... Projekt "100 maratoni 30. juuniks 2018" on endiselt jõus, see nõuab edaspidi vaid 2 maratoni läbimist ühes kalendrikuus. Jaanuari plaan on igatahes TEHTUD!

Kässar peale, kui keha nõuab!

Homme kell 9 peaks ma olema Tartus Kaarsilla juures, et peale 42,195 meetri läbimist umbes kella 13:44 paiku tuua mõned algajamad maratonijooksjad, kelle eesmärgiks läbida Tartu linnamaraton alla 4:45, finišikaare alt läbi. See oleks viies kord tempomeistri tööd teha, isegi omamoodi väike juubel. Homne oleks olnud minu kuuekümnes maraton, selle aasta kaheksas. Selle aasta lõpuks oleks pidanud jõudma 70 verstapostini, et siis uuel aastal jätkata teed sajanda suunas....

SEB Tallinna maratoni tempomeistrid enne starti 11.09.16!

Täna hommikul, 24 tundi enne starti, ärgates oli selge, et 5. Tartu linnamaraton jääb minu poolt jooksmata ja maratoni 4:45 tempogrupp lõpuni vedamata! Laastavad päevad alates 13. septembrist, mil algas Eesti parima rattasündmuse - Haanja100 MTB - ettevalmistamise lõpuspurt, on sel aastal jätnud organismuse sisse nõnda sügavad jäljed, et ka absoluutne puhkus ja 11-12 tunnised ööuned ei ole suutnud 3 öö/päevaga endist olemist tagasi tuua. Hommikul ärgates on tunne, nagu oleks just tulnud töölt, päeval vajub silm kinni, õhtul ei tule und. Normaalne elurütm on halastamatult segamini pekstud ning need oleksid seal postituse avalõigus on tegelikkus!

Haanja100 MTB start AC/DC saatel 24.09 kell 9:00!

Nii võtsingi täna hommikul päätempomeistrile Margus Pirksaarele väga raske kõne ning teatasin, mis seisus ma olen ning hakkasime koos otsima varuvariante. Õhtuks oli uus mees leitud, soovin talle mõistust ja jõudu selle ülesande täitmiseks. Ehk siis kõik need hääd sõbrad ja lugejad, kes lootsid koos minuga hommme kulgeda, minge aga julgelt 4:45 õhupallide alla! Andsin minu asendajale Veigole edasi kõikvõimalikud juhised ja juhtnöörid, et kõik ikka homme sujuks!

Tartu linnamaratoni tempotegijad anno 2015!

Järgmisel pühapäeval, 9. oktoobril, olen surmkindlalt säärase sündmuse stardis, iseasi on muidugi see, mitme päeva pärast ma mustast august välja ronin. Üle-eelmisel aastal oli minuga sarnane seis, ärkasin Tartu linnamaratoni hommikul kell 5 Tallinnas, et asuda Tartu poole sõitma, kuid peale esimese kohvi sissekallamist selginenud pea ajas mind voodisse tagasi, vaim ja keha polnud veel taastunud. Mullu aga polnud miskipärast mingeid probleeme, vedasin Tartus 4:45 gruppi ja tõin tervelt üheainsa neist õigeaegselt finišisse! Aastad ja ka päevad ei ole vennad, ilmselt pean tulevikus Tartu linnamaratoni puhul veidi ettevaatlikumaid lubadusi andma, sest Haanja100 on ja jääb ning tagatipuks selgitatakse uuel aastal (paljude jaoks lõpuks ometi) tõelisel rattamaratonirajal Eesti meistrid maastikurattamaratonis (UCI järgi XCM)!

Haanja100 MTB igavene (seni kõik 13 korda) lõpetaja
dr Leho Rips läinud laupäeval Haanja100 miili finišis!

Mida vanemaks me saame, seda rohkem õpime omaenda keha ja ka sealt tulevaid signaale tundma. Mõnikord harva võib see tunne petta, aga enamasti ikka, kui keha ütleb STOP, ole valmis plaaanitust loobuma ja kässarit tõmbama! Üks nö null-seisus kobistatud õnnestumine ning sellest saadav rahulolu on kübe sinu ülejäänud elu kõrval! Loe oma keha märke ja käitu vastavalt!

Läinud laupäeval Haanja100 lõpetajaid vastu võtmas! Iga tulijat
peab isiklikult tervitama! Laipni ludzam, Janis Baltaisbrencis!

Näeme, kirjutame, joonistame! Alustan homsest uue hooaja ettevalmistusega!

50 ehk olen poolel teel!

Viis aastat tagasi, detsembris 2010, jooksin Rocca al Mares oma teise maratoni. Seda tervelt 20 kuud hiljem peale oma esimest maratoni. Läinud pühapäeval, 60 kuud peale toda teist maratoni, jooksin Rocca al Mares oma poolesajanda maratoni. Nende 60 kuu, ehk siis viie aastaga on palju muutunud - lisaks tervelt 20 pügala võrra soojenenud ilmale (-11°C anno 2010 vs +9°C anno 2015) on palju muutunud kogu maratonimaastik. Kui veel viis aastat tagasi oli maraton selline ülim eesmärk, mission impossible, määramatu lõpuga avantüür, paljude jaoks täiesti mõistetamatu ettevõtmine, siis kuidagimoodi on nende vaid viie aastaga asi muutunud. Maraton on muutunud nii igapäevaseks, et naljahambad võtavad kätte ja nimetavad näiteks Haanja Ultra100 kõrvalala - 42,2km pikkust jooksu - "Mesikäpa jooksuks" või siis sprindiks! Või siis järgmisel aastal oma 70-ndat juubelit tähistav Leili Teeväli võtab kätte ja jookseb aastal 2015 tervelt 45 maratoni, ehk siis peaaegu et maratoni nädalas! Kuhu on kadunud aukartus tema pühaduse vastu?

Numbrid minu ja Marguse rinnal näitavad, mitmenda
maratoniga tegu! Foto: Mallor Malmre, CEP Eesti.

Aukartuse kadumise taga on maratonibuum, mis kõige paremini väljendub võimaluste avardumises. Kui veel vaid 10 aastat tagasi toimus Maarjamaa pinnal 2 maratoni aastas, siis sel aastal korralda(si)n mina 6 maratoni ning ametlikus jooksukalendris on neid kokku kaugelt üle 30-e! Lisaks korraldatavate maratonide suurele arvule on ka nendel maratonidel pakutava menüü ehk raja valik seinast seina - staadionimaratonidest kuni linnamaratonideni, rääkimata maastiku- või rabamaratonidest. Pikenenud ajalimiidid on andnud paljudele varem maratonipatust eemalehoidnutele võimaluse ennast testida 42,2km pikkuse maa läbimisel ning seda kinnitab aasta-aastalt suurenev maratoni läbinute arv. Buumi alguses 4 aastat tagasi oli see number paari tuhande kandis, ehk siis ajavahemikus 1920-2010 oli Eestis kokku just niipalju ametlikul võistlusel 42,2km läbijat. Hetkel on see number tõusnud 6500 juurde, jäädes siiski alla 1% Eesti inimestest.

Vana-Aasta maraton Aivo Liksori taastusravi toetuseks.
Foto: Mallor Malmre, CEP Eesti.

See sajandik kogu rahvast võib endale uhkusega rusikaga vastu rinda lüüa ja deklareerida, et TEHTUD! See, et tervelt 99% ei saa seda öelda, näitab üsna selgesti, et maraton ei ole ega saagi olla nö tavaline julgustükk, a la jääaugus ujumine või benjihüpe! Seda näitas ka selgelt kolm päeva tagasi Vana-Aasta maratonil minuga juhtunu. Vaatamata 49-le läbitud maratonile ning suurele kogemusepagasile sain 25-nda kilomeetri peal korraliku haamri. Tavaliselt lajatab see haamer 10km hiljem ning siis saab juba puhtalt tahtejõu pealt lõpuni kulgeda, aga 25-nda peal on veel ju 17km minna. Läksin kohe üle 25-ndale režiimile ning vaikselt edasi kulgedes ja olukorda analüüsides leidsin ka süüdlase, milleks osutus asfalt. Viimati oli mul maratonil sama raske olla Valencia munakividel-asfaldil ning ka seal pandi mind haamri poolt veerandsajandal kilomeetril paika! Ülekaalulisena eelistan pehmemaid pinnaseid, a la 100% pinnasteel kulgev Pääsküla raba rada või ka Vändra talvemaratoni rada, kus sai ikka vähemasti 75% asfaldi kõrval kulgetud. Lühikese treeningu ajal ei saa sellest aru, aga kolm tundi järjest asfaldi tampimine kulutab vähemasti minu jalad nii lühikeseks, et peab neile veidi puhkust andma. Nõnda kujuneski minu poolesajas maraton üsna pikaks, aga alla viie tunni tulin ära! 50 tehtud, 50 veel! 29.detsember 2017 peaks olema siis see päev, kui tahan ära teha oma sajanda maratoni, oma poolesajandal elujuubelil, koos kõigi teistega!

Kubija Jõulumaratoni ebatraditsioonilised medalid. Autor: Külli Leola

Ilusaid ja rahulikke pühi kõigile lugejaile! Tuletan teile meelde, et peale pekki-kapsast-vorsti on hädatarvilik veidikenegi liigutada, kasvõi kõndida iga päev paar või enam kilomeetrit. Mina ja sõbrad jookseme eeloleval pühapäeval Kubija metsas terve maratoni ning aasta viimasel päeval teen veel ühe maratoni, Meremõisas Harjumaal! Haiguste ravi, kontrollitud............

Milking cash, vol2!

Add caption

Laagrist koju, väikse puhkepausiga Varssavis!

"Poolakad on vist Dumas' poindist valesti aru saanud", oli mu esimene mõte kell 2:00 öösel, peale üheksatteist järjestikust tundi rooli taga, kusagil Varssavi keskäärelinnas autost välja ronides. Sest sõber Aare poolt kinnipandud hotell kandis minu lemmikmusketäri Aramise nime, aga öises Varssavis temanimelist hotelli otsides nägime kauguses säramas vaid Atos'e ja Portos'e (poolapärane kirjaviis) tulikirjas nimesid. Aramist ei kusagil? Peale väikest kõhklust suundusin teistega samas seas seisva, Dzingli hotelli meenutava, teistest tunduvalt tagasihoidlikuma kolmanda moodustise suunas, mille ukse ees olevalt harjasmatilt suutsin lõpuks tuvastada Aramise nime. Aga eks ta oligi neist kolmest kõige tagasihoidlikum ja vagam, eriti veel jumalakartlike poolakate arust.

Neljapäeval kell 17:00 Denias - kõik on kojusõiduks valmis.
Veel merest ning poest läbi ning tuld!

32 eelneva tunniga olime oma Hispaania laagri maatiimiga autorataste alla jätnud 2900 kilomeetrit, neist 1700 minu piloodikepi all. Pidin teistest meestest veidi rohkem sõitma, et vähegi vabandada oma laevalt lahkumist 1200km enne kojujõudmist. Sest mul oli üks teine, äärmiselt kaval, plaan ühildada Hispaaniast kojusõit oma järjekordse maratoni jooksmisega. Hetkel on plaan toiminud sinnamaani, et olen koos veel kahe homse jooksjaga Varssavi hotellitoas rinnanumbreid jooksusärkidele kinnitamas, üks kaaslastest mandrazheerimas oma esimese maratoni pärast, mina aga koos teise kogenud tegija Tõnukesega jagamas talle homseks õpetusi. 

Varssavi rahvusstaadionil pasta-paartil...

26. märtsist peale olin Hispaanias laagerdamas - kokku sai ratast sõidetud 1100km, samas joostud vaid 21km!?! Seal lõunas on ennast väga raske jooksma sundida, esiteks lähevad kõik teised iga päev rattaga erinevatele ja huvitavatele teedele, teiseks seal praktiliselt puuduvad pehmema kattega teed ning kolmandaks on sealne kolmekümne kraadi alla ulatuv leitsak jooksmiseks minu jaoks liiga kuum. Rattaga kannatab palavas sõita, sest kiirus annab jahutust, need kaks tehtud jooksuotsa aga lõppesid minu jaoks niivõrd märja nahaga, et rohkem ei tahtnud proovida. Eks homme siin Varssavis ja hiljem külmal kodumaal saab joosta küll ja veel.

Veel üleeile, ca 5 tundi enne ärasõitu Granadella laguunis.

Öelgu siin mõned veel, et pikamaajooks on totter. Kas totter seetõttu, et selle pärast ronitakse kojusõitvast autost keset ööd maha ning jõutakse laagrist koju alles kaks päeva hiljem. Kas totter on see, et selle pärast jäetakse rattalaagris mõned viimased päevad rattaga sõitmata, et jalgu hoida. Ega ta ikka ole totter küll, lihtsalt viinamarjad on nii hapud.....

2 korda 17. ehk valus-valus-valus nädalavahetus!

Aga ma olen seda ju varem teinud! Ja ma ei mäleta, et midagi oleks väga valesti läinud! Just sellised olid mõtted enne läinud nädalavahetuse veidi hullumeelset plaani korraldada ja joosta laupäeval Pääsküla rabas üks mõnus maraton ning pühapäeval Viljandi järvel paugutada üks terav tunnine uisusutsakas otsa. Jah, plaan oli ilus ning toetus kolmele varasemale kogemusele, milledest see teise päeva ala on seni alati olnud seotud uiskudega. 2009. aasta augustis tegin Pühajärvel plekkmeest (poolpikk triatlon ajaga 5:54) ning järgmisel päeval läksin Tartu Rulluisumaratoni sõitma - kangete jalgadega sai see tookord ära tehtud ning ca 700nda stardikoha pealt 200 sisse sõidetud! 2010. aasta veebruaris sõitsin Alutaguse klassikamaratoni ning järgmisel päeval sai Võrus laksatud 70km uisumaratoni - ei olnudki väga hull! Läinud talvel läksin järgmisel päeval peale Tamsalu suusasõitu Viljandisse uisutama ning naasin sealt neljanda kohaga (M40 I), haamri sain toona peale sõitu jalgsi järve äärest treppidest üles linna kõndides! Seekord sattusid siis järjestikku 42,2km pikkune jooks ja 30km pikkune "uisumaraton" ning hetkel on küll tunne, ja seda tunnet on kohe pidevalt tunda, et see on nüüd neist neljast seni valusaim kogemus kahel päeval järjest tõsiselt sporti teha (ma ei saa öelda "võistelda", sest maratoni joostes ma ju ei võistle)!

Läinud laupäeval Pääskülas stardi ootel. Foto: Andrei Doronin

Jaanuari alguspäevade "leitsakus" välja mõeldud Pääsküla raba talve maratoni toimumisaeg oli sätitud just nõnda, et ta ei kattuks mõne teise minu jaoks olulise sündmusega, olgu selleks siis Estoloppeti suusasõit või Mulgi uisumaraton. Aga kuna talvel oli seekord mingi oma plaan, siis läkski just nii, et samal päeval, kui mina olin plaaninud Pääskülas maratoni korraldada-joosta, toimusid kaks omavahel konkureerivat suusamaratoni ning päev hiljem leidis aset algselt 5. jaanuariks planeeritud, kuid jää puudumise tõttu edasi lükatud Mulgi uisumaraton. Eelmisel esmaspäeval nädalavahetuse ilmaprognoosi nähes ma veel korraks kõhklesin maratoni korraldamise mõttekuses, aga teisipäeval alanud registreerimistulv kummutas kõik kõhklused, sest ligi 40 jooksjat sai kahe distantsi peale kirja. Neljapäeval-reedel tegelesin jooksu ettevalmistamisega ning laupäeva hommikuks oli kõik valmis - tähistatud ja osaliselt lumest puhtaks lükatud rada, stardi-finišikaar, jootmistelk, soojendusega riietumistelk, kiipidega ajavõtt ja kõik muu üheks väikseks maratoniks vajalik! Ilmataat ka halastas, lubades meil kell 10 stardi anda vaid 10-kraadises külmas.

Kolm kihti on ilmselgelt palju! Foto: Andrei Doronin

Enda korraldatud üritustega kaasneb alati see oht, et suures ettevalmistamise tuhinas saab tavaliselt veidi üle pingutatud ning pool tundi enne starti on alati selline tühja koti tunne - kas ikka minna ise starti või mitte. Ka laupäeval küsisid paljud, et kas ise ikka ka tuled? Ja egas siis muud üle jäänudki, kui tossud jalga ajada ning jalg joonele panna. Suure rabelemisega ei pannud aga tähelegi, et temperatuur on tõusnud ning kohe esimesel kilomeetril hakkas kuum. Esimese ringi järel vestist vabanenud, jätkasin juba tavaks saanud ühtlase tempoga kuni seitsmenda (kokku 10 ringi a 4,22km) ringini, siis hakkas raske. Eelnenud pikad tööpäevad ja maratoni-eelne hommikune rabelemine hakkas mõjuma. Pulss, mis seni oli olnud valdavalt alla 150, hakkas tempot hoides tõusma sinna 160 kanti, see aga pani ajus järgmise päeva uisumaratonile mõeldes "kellad helisema"! Lasin veidi tempot järele, mida on näha ka laupäevastest ringiaegadest:
1. 25:30 - tempo 6:02 (min/km)
2. 25:26 - 6:01
3. 25:21 - 6:00
4. 25:11 - 5:58
5. 25:14 - 5:59
6. 25:26 - 6:01
7. 25:36 - 6:04
8. 25:58 - 6:09
9. 26:05 - 6:11
10. 24:42 - 5:51
Lõpuaeg aga tuli enda kohta igati korralik - 4:14:30, mis jääb oma isiklikule margile alla vaid 6 minutiga! Aga silmas pidades järgmise päeva uisusõitu sai ikkagi veidi üle pingutatud, sest peale jooksu ei saanud sokke jalast ära - üle pika aja tulid külla krambid!?!

Laupäevase jooksu 2 kiiremat - Lauri Valdmaa (vasakul) ja Rain Seepõld.
Foto: Janek Oblikas, marathon100.com

Peale jooksu sai veel veidi rabeletud, võistluskeskus maha võetud ning kokku pakitud ning nii ei saanud tegelikult arugi, et olin endale ikka natuke liiga teinud. Täie selgusega jõudis see kohale järgmisel hommikul, kui juba loobununa Viljandi sõitmast komberdasin rabasse rajatähistust maha võtma. Peale paarikilomeetrist jalutuskäiku aga sain jalad miskitpidi liikuma ning just siis helistas oma tänava mees Steve, et kas ikka Viljandisse ka läheme? Tehtud-mõeldud, peale keskpäeva olime Mulgimaa pealinnas kohal, veidi hiljem juba numbrid küljes ja uisud all, ees ootamas 30km kihutamist siledal ja kiirel järvejääl.

Ovaal ja uisurada Viljandi järvel. Foto: Ilmar Roosmaa

Tegin järvele rajatud 400m pikkusel ovaalil mõned ringid, reie tagaosad olid küll valusad, aga lubasid liigutada. Uisutamise puhul töötavad ilmselt mingid muud lihased kui jooksu puhul, sest jooksma poleks mind sel pühapäeval küll miski vägi sundinud. Kell pool kaks tuli asuda stardijoonele, kus võtsin oma stardinumbrist 3 tulenevale staatusele tuginedes sisse koha esireas. Vahetult enne stardipauku algas aga mingi siblimine ning paugu kõlades olin vist juba kolmandas reas. Tagatipuks tegi minu ette roninud konkurent paar koperdavat sammu ja nii oligi stardikiirus maas. Kui kiiruse taas üles sain, laiutasid kolmekesi kõrvuti raja peal ees Viljandi Rattaklubi kollastes riietes noormehed, taas pidin veidi pidurdama. Hokiuiskudega tegelasest kuidagi mööda saades vajutasin punni põhja, et ca 20 meetri kaugusel oleva peagrupi saba taha tuulde saada. Vajutasin täiega mingi 300 meetrit, 50 sekundit peale starti oli pulss 175!?!, aga seda ca 5-meetrist vahet kinni ei saanud.  Minust möödus Viljandi mees Jaanus Johanson, kellel vaatamata eelmisel päeval läbitud Viru suusamaratonile oli veel piisavalt jõudu, et grupile saba peale saada. Minu püssirohutünn oli aga tühi mis tühi ning lasin jala sirgu, maandudes India pundis.

Start on antud! Foto: Kenno Soo, Delfi Sport

Aga ega seal India pundiski hõlpu polnud, sest esiteks oli eelmise päeva maraton kehas korraliku laastamistöö teinud ning teiseks on just India pundis selline seltskond, kel pole piisavalt jõudu või oskusi, et peagrupis loksuda. Minu ja ilmselt ka kõigi muude "hindude" õnneks juhtus meie gruppi Art Soonets, sest suuresti tänu tema vedamistele suudeti hoida piisavalt head kiirust, mis välistas Bangladeshi meeste meile järgi jõudmise. Aga nii kui Soonets vedamast kõrvale astus, kukkus kiirus kohe mitme pügala võrra. Lisaks astuti peale vedaja vahetust grupis ka teiselt ja kolmandalt possalt lihtsalt kõrvale, hüüdes: " Ei jõua"! Üritasin ise seda kiirust paar korda peale Ardi vedamist üleval hoida, aga suutsin seda teha ca 300 meetrit tema kilomeetriste ja pikemate vedamiste vastu. Paar meest käisid veel eest läbi, aga suuremalt jaolt oodati juba viimast sirget, et saaks finišit teha....

India punt tüüpolukorras, Soonets vedamas, mina grupi peas!
Foto: moonakas, Delfi Pilt.

Kui ma sel ammusel Tartu rullimaratonil, mida ma läksin sõitma peale poolpika triatloni läbimist, läksin püha viha täis, kui nägin varasemalt mitu kilti minu taga tuules valugrimasse teinud uisutajaid endast kilomeeter enne lõpujoont möödumas, siis ei tahtnud ma seda asja niisama jätta seegi kord! Kahjuks ei tabanud ma täpselt ära Soonetsi äraminekut ca 2km enne lõpujoont, pigem olin liiga kaugel taga grupis. Art vajutas uue käigu ja läks, ise jäin kemplema ülejäänud "lõpusirgeässadega". Kui pool kilti enne finišit kihutas TÜASK-i vormis sõitnud ning ilmselt India grupi parima tehnika ja kiireimate uiskudega Siim Lepik Soonetsit püüdma, siis mina olin karbis ning talle tuulde ei saanud. Vahetult enne Siimu minekut oskas Aigar Saarnits enne finišit "Pulleritsu teha" ning grupi peast diagonaalis läbi sõita, mis pani mind pidurdama. Siis oli aga vaba tee minna ning vana mees lasi lõõrid lahti - pulsiga 185 (sic!) olin joonel India pundi kolmas, võites poole uisuga poogeldajat Saarnitsu! 30km läbitud ajaga 1:06, keskmine kiirus 27km/h! Järgnevas videos on meie grupi finiš alates 2:51-st

Aga seletaks selle postituse pealkirja ka enne ära, kui läheme tagajärgede kallale. Pühapäeval protokolle silmitsedes selgus kokkusattumus, et olen kahel eri päeval peetud kahel eri üritusel saanud mõlemal 17-nda koha. Aga keda see huvitab? Ilmselt ainult mind ja seda ka niikauaks, et postitusele pealkiri leida! 

Tahaks väga teada,
kas see maratoni nimi
tuleneb õlle nimest või
sellest kuningas Ludwigist?

Juba homme stardime väikese seltskonnaga Saksamaa poole, et nädalavahetusel osaleda taas kahel maratonil, laupäeval vabastiilis König Ludwig Lauf'il ja pühapäeval sama nimega klassikasõidul. Aga seal võtan vähemasti mina ikka mõnuga, sest Viljandi järvel välja sõidetud pulsinumbrid 165/185 paneks mulle neli aastat tagasi füsioloogiliseks maksimumiks 168 lööki määranud emeriitprofessori ilmselt kukalt sügama!!! Ja ega endal ka veel hea olla ei ole, ikka valutab siit ja sealt. Aga kuidagi ju tuleb valmistuda detsembris toimuvaks Vändra maratonifestariks, kus kahel järjestikusel päeval kavas üks ja seesama - maraton 42,2km!!!

Pääsküla raba talvemaratoni tulemused!

Mulgi Uisumaratoni tulemused!

Jooksjana sündinud!

Sellel aastal tegin esimese jõulukingituse endale ise, kuigi rikkusin sellega ühte oma põhimõtet spämmkirjadele mitte reageerida ning mailifiltritest läbipääsenud kirjad kohe kustutada. Aga kuidagi pääses just see üks kiri läbi ning nüüd takkajärgi on mul selle üle hea meel, sest kuidas ma muidu oleks teadnud, et maailmas on olemas "niiiiiiii hea raamat"!

Neelasin raamatu pooleteise päevaga ning loetu mõjusust peaks iseloomustama säärane tõik, et kohe peale raamatu käest panemist õhtul kell 8 tõmbasin trenniriided selga ning vaatamata õues valitsevale pimedusele ja koerailmale tegin läbiloetu seedimiseks ca 11km pikkuse jooksuotsa. Kohe selline sisemine sund tekkis loetu tagajärjel. Või oli see hoopis nii, et ma ei ei suutnud raamatut enne lõpuni lugemist käest panna ning selleks päevaks kavandatud jooksmaminek viibis just seetõttu? Mine võta kinni!

Tõenäoliselt maailma kuulsaim lumine finišisirge....

Detsembri algus oli lumerindel paljulubav, sain lausa kolm päeva suuskadel Vändra maratonist taastuda. Kui eelmise nädala keskpaigaks naasnud sügis oleks mind kaks-kolm aastat tagasi nö samas olukorras ilmselt vanduma pannud, siis viimasel kahel sügis-talvisel hooajal olen endale varasemate suusatamist masturbeerivate tegevuste (rullsuusk ja imikas) asemele leidnud jooksmise - selle inimese kõige lihtsama ja loomulikuma liikumise vormi. Pähh, ütlevad nüüd paljud! Jooks on nõme ja igav, kinnitavad teised! Jooksmine on mulle vastunäidustatud ja arst ka ei luba, torkavad kolmandad! Saan kõigist neist ütlejaist aru, sest veel mingi aeg tagasi oli jooksmine ka minu jaoks väga vastik tegevus, ma lausa pidin ennast jooksma sundima, et täide viia oma unistus - lõpetada täispikk triatlon.

Keila, august 2011 - tehtud!!!

Viin on vastik ja eriti vastikud on hommikud peale viinajoomist. Aga ikka juuakse. Kas sellepärast, et viin meeldib? Ei, juuakse selle tunde pärast, mida viin tekitab. Ning kui sellest tundest on viina puhul võimalik sattuda sõltuvusse (alkoholism), siis on võimalik sattuda sõltuvusse ka sellest tundest, mida tekitab jooksmine (jooksuhullus). Sest jooksmine iseenesest on ju vastik ning nüri ja igav tegevus. Jah, on küll, aga selle nüristava tegevuse tulemusena tekib see tunne, et oled midagi ära teinud, millegagi hakkama saanud. Kas siitkohalt paralleele edasi kiskudes võib siis eeldada, et analoogselt rohkem joomisele (teeb nö rohkem täis ja suurendab heaolutunnet) süvendab ka rohkem (loe: kauem) jooksmine seda jooksujärgset mõnutunnet? Ja kas veelgi rohkem on ikka veelgi parem? Joomise puhul tean isiklikust kogemusest, et ei ole, jooksmise puhul pole veel proovinud. Tean, et 42,2km läbimine tõstab enesehinnangut rohkem kui 10km jooksmine. Aga kas näiteks 100km läbimine jääb kauemaks meelde, kui klassikalise maratoni läbimine? Ühtepidi kindlasti, sest peale sadat valutavad lihased ilmselt vaksa võrra kauem, kui peale tavalist maratoni. Aga seda teist tunnet, mitte lihasvalu, tahaks kunagi ise järgi proovida...

Rünno Ruul jooksis Laulasmaal 168,8km ajaga 14:51.04
Pilt on tehtud Haanja Jala100-l Külli Leola poolt.

Peale oma esimese maratoni läbimist Otepäält Tartusse olin ligi nädal aega väga piiratud liikumisvõimega ning tundsin ennast siis selle video peaosalisena. Nüüd peale viimast, Mispo maratoni Vändras, läksin järgmisel päeval suusatama ning praegu just seda videot uuesti vaadanuna on mul selles esinevatest tegelastest kahju, just nende oma lolluse pärast. Mis on siis minu puhul muutunud nelja ja poole aastaga? Vanus oli mul toona 41, nüüd kohe-kohe 46. Esimese maratoni aeg oli siis 4:24, nüüd 4:17. Tol korral kannatasin terve maratonijärgse nädala karmi jalalihaste valu, nüüd oli vaid 24h veidi ebamugavat tunnet. Peale esimest jooksin uue maratoni alles 21 kuud hiljem, nüüd on viimased viis maratoni alates 13. oktoobri Poznanist joostud kahenädalase vahega ja kuues juba homme tulemas. Kuidas on see võimalik? Tõmbame veel ühe paralleeli alkoholiga. Tookord esimesel maratonil käitusin ma nagu algaja joodik, kulistades pudeli viina korraga kurku, mõeldes, et nii on hea. Ei olnud! Nüüd, viimastel jooksudel, olen rahulikult tiksunud ning võtnud nö tunde järgi. Tookord sai maraton läbitud nö viimase piiri peal, sildu põletades, "pudelit korraga kurku kallates". Viimati Vändras liikusin täpselt pulsi järgi, "tipsutasin mõnuga" ning suutsin lõpus veel ka tempot tõsta.

Loll, aga siiski elus. Märts 2009, Tartu, Tamme staadion..

Tegelikult tahan ma niimoodi heietades harida neid inimesi, kes arvavad ja ka avalikult väidavad, et maratonide ületarbimine või siis jooksuhullus on saatanast. Tegelikult on väga suur vahe, kas aastapikkuse ettevalmistuse toel joosta ära üks maraton või joosta neid maratone aasta ringi. Üldistades võib öelda, et aasta aega maratoniks valmistunu läheb üldjuhul maratonile täiega panema, aega jooksma, vms. Ja siis jookseb ennast sõna otseses mõttes pikali ning tal ei teki vähemalt pool aastat väikseimatki mõtet uuesti proovida. Jooksuhull või siis maratonikoguja, kellele kuidas meeldib, ei jookse üldjuhul kunagi mingi konkreetse aja peale, sest tema eesmärk on maraton lõpetada, tulemus kirja saada ning ennast võimalikult palju säästa, sest järgmine maraton võib toimuda juba nädala pärast. Kuna Eestis on Tartu Suusamaratoni läbinud inimesi kordi rohkem, kui maratoni jooksnud inimesi, siis toon oma jutust paremaks aru saamiseks näite suusavallast. Kindlasti on lugejate hulgas neid, kes on nädal enne Tartu Suusamaratoni läbinud nn Avatud Raja. Kui õigel maratonil annate endast 100%, siis palju annate endast nädal enne, avatud rajal? 60%? 75%? Vahet pole, palju täpselt, aga igatahes hoiate te ennast tagasi, sest palju tähtsam sõit on ju nädala pärast. Täpselt samamoodi hoiavad ennast pidevalt tagasi ka maratonikogujatest jooksuhullud ning seetõttu nende süüdistamine ebamõistlikkuses või ärapööramises lihtsalt ei päde. Kui võtta asja mõistusega, ei tapa ka üks maraton nädalas. Mõistust koju jättes võib aga surra ka 10km distantsil.....

Annette Fredskov jooksis aastaga 366 maratoni....