30h = 256km = miinus 9kg, ehk joostes mudast välja!

19. november 2018
Stressirohke heategev Pääsküla raba maraton ehk eelmise aasta viimane korraldatud sündmus selja taga, oli aeg joon tõmmata - rasvane joon illusiooni ja tegelikkuse vahele. Illusioon väitis, et kõik on korras, asjad toimivad, elu kulgeb, aga tegelikkuses olin allakäigutrepi mademest poolteist meetrit allpool, kaelani mudas. Suvalised valud siin-seal kehas, krooniline unetus, pidev väsimus - kõige selle ilmselgeks põhjustajaks 30. juunile järgnenud saavutuspohmell. Nagu kordi varemgi, ei tekitanud millegi suure ärategemine uusi ja kõrgemaid sihte, vaid kukutas kolinal igasuguse motivatsiooni - mingis kultuuris nimetatakse seda seisundit ka loorberitele puhkama jäämiseks. Ja seal loorberitel oli oi-oi kui hea olla, keha puhkas ja kasvas ja puhkas ja kasvas, kuni 19. novembri hommikul näitas kaal 107,2kg!!!

Pääskülas maratoniga heategevuseks 2019€! Foto: Kea Kanger

20. november - 26. detsember 2018

Säherdune kaalunumber pani kellad kõvasti helisema ja liigutas midagigi paigast, nii otseses kui kaudses mõttes. Paar korda sai isegi spordiriietus selga tõmmatud ja värskes õhus erinevate distsipliinidega tegeletud, aga see tegelemine tegi valu. Sündis otsus - enne kaal alla ja siis trenni! Väikesed muutused köögis ja asi toimis, viie nädalaga jõudsin vahetult enne jõule sinna tsentneri lähedale, vaid ca kilokese kaugusele. Siis tulid jõulud...

Tavapärane hommikusöök paastuperioodil...

27. detsember 2018 - 25. jaanuar 2019
Peale jõulu 103,7kg! Krõks ja korralik! Mingi uitidee ütles, et mine jooksma. Ja jookse iga päev tund aega, hoolimata ilmast, asukohast, tempost või muust. Lihtsalt jookse, nagu Murakami! Jooksingi - metsas, teedel, lumel, jääl, lörtsis, vihmas, pakases, päeval, õhtul - iga päev ühe tunni! Jooksu tempo kujunes enesetunde ja olude järgi, esimestel kordadel oli tunnise jooksu tulemuseks 7-7,5km, kuid läbitud maa hakkas vaikselt pikenema, mõnikord lausa üle 9 kilomeetri. Kusagil seal kümnenda jooksu kandis hakkasid kaduma igasugu valud, tagasi tuli uni, ehk siis oli nö silmaga näha, et see, mis ma teen, on õige ja minu kehale hea! Otsustasin ettevõtmist pikendada ja joosta järjest 30 päeva, üks tund iga päev!

Õnneks on kodu külje all Pääsküla raba - parim paik jooksmiseks!

26. jaanuar 2019
Eelmise lõigu lõpus jõudsin lõpuks postituse pealkirjas toodud valemi juurde - kui joosta 30 päeva jutti iga päev ühe tunni, koguneb kokku üsna aukartustäratav number kilomeetreid, tervelt 256! Nende kilomeetrite arvust palju tähtsam on siiski nende läbitud kilomeetrite abil saavutatud tulemus - 30 päevaga on kadunud 9,2 kilo meheilu, mille asemel olen üles leidnud kaduma hakanud tervise, uue motivatsiooni ja ka hulganisti riideid, mis olid paar aastat peidus! Täna ei jookse, premeerin ennast kuuajase paastu eest, seevastu jooksen aga homme ja esimest korda sel aastal veidi kauem kui tunnikese!

25.01.2019, 30-päevase jooksukuuri algusest miinus 9,2kg!!!
Pässa maratonist alates on ca 2 kuuga kadunud 12,7 kilo....

Järgmisel nädalal panen paika uued sihid - mida, kuhu, kus ja kuna? Minu spordi sii-viis on veel mõned valged laigud, tahan need laigud veel enne ära värvida, kui vanadusnõtrus peale tuleb!

Paastust tuleb taastuda just nii ja siin, vabandust, sõbrad!

Nali naljaks, aga kui ma vees olin, näitas see aparaat +34°C!
Ehk siis varjus 26, päikese käes ......

Ei ole hülged, ei ole.....aga leia pildilt El Teide!!!

Adios, amigos!

DNF ehk oskus kuulata keha häält!

Kui ma läinud laupäeva keskpäeval jala Pääsküla 6. raba maratoni stardijoonele panin, ei osanud ma aimata, et senimaani 39-st maratonist 39 lõpetanuna jääb see neljakümnes mul pooleli! Ka veel kaks tundi hiljem ei aimanud ma peatset katkestamist ette, sest olemine oli hea. Vaid pulss tegi imelikke trikke, rallides 140 ja 150 löögi vahel üles-alla nagu litsimaja lift! Vaid 5 minutit hiljem andis organism märku, et kellal on siiski õigus - midagist on kapitaalselt mäda!

Enne starti osalejatele infot jagamas. Foto: Külli Leola

Kahekümnendal kilomeetril, silda ületades, jäin seisma, sest tundsin südames kerget pitsitust. Ei midagi erilist, samalaadset pitsitust olen varemgi tundnud, aga mitte maratoni joostes. See tegi ettevaatlikuks, kulgesin vaikselt edasi kuni ringi lõpuni ning seal võistluse arstiga konsulteerides otsustasin maha tulla, kõrvale astuda, maratoni pooleli jätta. Mingi jalavalu pärast poleks ma seda mingil juhul teinud, aga südamest lähtuvate signaaalidega pole mõtet kõvatada. Liiga palju on viimasel ajal uudiseid äkksurmadest, mina ei taha olla järmiseks uudiseks! Tagatipuks on juba sel laupäeval ees ootamas Pariis-Brest-Pariisi esimene kvalifikatsioon, 200km pikkune brevet!

Kell kaks, siin sillal..... Foto: Külli Leola

Pitsituse ja sellest tulenenud katkestamise põhjust ma sajaprotsendiliselt välja tuua ei saa (egas ma mõni doktor pole!?!), aga nukkapidi aiman, kus kivi all see sõraline peidus on! Täpselt nädal enne Pääsküla maratoni lõppenud rattalaager Mallorcal ning seal kahe nädalaga läbi sõidetud kilomeetritega akumuleerunud väsimus ongi ilmselt see, mille kaela saan seekord süükoorma riputada. 1450km ratast 14 ja poole päevaga, kuigi kergelt ja madala pulsiga sõidetuna, ei ole vaatamata suurele tahtmisele siiski seeditav maht, liiatigi minusuguse keskaealise ja ülekaalulise harrastussportlase jaoks. Aga tahtmine oli suur, sest see saar on tõeline rattaparadiis ning kui juba kodust nii kaugele tuldud, siis tuleb võtta kõike ja nii palju kui vähegi võimalik!!!

Cala Mirror'i rand saare idakaldal. Bueno!

Ja alalhoidliku eestlasena ma võtsingi, veetes lausa 62 tundi rattasadulas, käies ära paljudes ilusates kohtades, kaasa arvatud saare kõrgeim koht, kuhu maanteerattaga saab sõita - Monnaber'i tunnelisuu 1445m kõrguse Puig Majori jalamil 866m kõrgusel üle merepinna. Üks must be koht jäi veel võtmata - Sa Calobra, aga midagi peab ju ka tulevikuks jääma, et oleks põhjust paradiisi naasta!

Ilmselt saare kõrgeimal kohal olev maanteelõik...

....kust avaneb säärane vaade!

Jaaaahhh, Mallorca on pärl, aga see postitus on keha kuulamisest! "Võta, aga pane tagasi", ütles Kert Ämmapets ning see ütlus pädeb enam kui vaid raha kohta. Kui oled keha kulutanud, siis pead talle ka tagasi andma, kas puhkuse või siis kergema koormuse näol. Alati ei ole see vajalik, kuid mõnikord siiski ning kui just siis tuleb organismilt ohumärguanne, oska seda hinnata ja vajalikul hetkel kässarit tõmmata! Loobumine ei ole alati allaandmine, kõva mehe testi tulemust sinu hauakivisse ei raiuta!!!

Laagrist koju, väikse puhkepausiga Varssavis!

"Poolakad on vist Dumas' poindist valesti aru saanud", oli mu esimene mõte kell 2:00 öösel, peale üheksatteist järjestikust tundi rooli taga, kusagil Varssavi keskäärelinnas autost välja ronides. Sest sõber Aare poolt kinnipandud hotell kandis minu lemmikmusketäri Aramise nime, aga öises Varssavis temanimelist hotelli otsides nägime kauguses säramas vaid Atos'e ja Portos'e (poolapärane kirjaviis) tulikirjas nimesid. Aramist ei kusagil? Peale väikest kõhklust suundusin teistega samas seas seisva, Dzingli hotelli meenutava, teistest tunduvalt tagasihoidlikuma kolmanda moodustise suunas, mille ukse ees olevalt harjasmatilt suutsin lõpuks tuvastada Aramise nime. Aga eks ta oligi neist kolmest kõige tagasihoidlikum ja vagam, eriti veel jumalakartlike poolakate arust.

Neljapäeval kell 17:00 Denias - kõik on kojusõiduks valmis.
Veel merest ning poest läbi ning tuld!

32 eelneva tunniga olime oma Hispaania laagri maatiimiga autorataste alla jätnud 2900 kilomeetrit, neist 1700 minu piloodikepi all. Pidin teistest meestest veidi rohkem sõitma, et vähegi vabandada oma laevalt lahkumist 1200km enne kojujõudmist. Sest mul oli üks teine, äärmiselt kaval, plaan ühildada Hispaaniast kojusõit oma järjekordse maratoni jooksmisega. Hetkel on plaan toiminud sinnamaani, et olen koos veel kahe homse jooksjaga Varssavi hotellitoas rinnanumbreid jooksusärkidele kinnitamas, üks kaaslastest mandrazheerimas oma esimese maratoni pärast, mina aga koos teise kogenud tegija Tõnukesega jagamas talle homseks õpetusi. 

Varssavi rahvusstaadionil pasta-paartil...

26. märtsist peale olin Hispaanias laagerdamas - kokku sai ratast sõidetud 1100km, samas joostud vaid 21km!?! Seal lõunas on ennast väga raske jooksma sundida, esiteks lähevad kõik teised iga päev rattaga erinevatele ja huvitavatele teedele, teiseks seal praktiliselt puuduvad pehmema kattega teed ning kolmandaks on sealne kolmekümne kraadi alla ulatuv leitsak jooksmiseks minu jaoks liiga kuum. Rattaga kannatab palavas sõita, sest kiirus annab jahutust, need kaks tehtud jooksuotsa aga lõppesid minu jaoks niivõrd märja nahaga, et rohkem ei tahtnud proovida. Eks homme siin Varssavis ja hiljem külmal kodumaal saab joosta küll ja veel.

Veel üleeile, ca 5 tundi enne ärasõitu Granadella laguunis.

Öelgu siin mõned veel, et pikamaajooks on totter. Kas totter seetõttu, et selle pärast ronitakse kojusõitvast autost keset ööd maha ning jõutakse laagrist koju alles kaks päeva hiljem. Kas totter on see, et selle pärast jäetakse rattalaagris mõned viimased päevad rattaga sõitmata, et jalgu hoida. Ega ta ikka ole totter küll, lihtsalt viinamarjad on nii hapud.....

Üle mägede, vol2!!!

Barranc d'Almudiana y Planes ehk veehoidla tamm...

Täna siis 121km ja 5:50!!! Ja jällegi läks nii nagu alati, kui korralik plaan jääb tegemata, rääkimata siis plaani tegemisest, millel nimeks B! 

Kui korraliku plaani pole, võib sõit lõppeda
juba enne STOP-märki - this is Spain!!!

Ühesõnaga, eile sõitsid laagrikaaslased Tauno ja Allan uut marsruuti pidi ja sõber Mati (tuntud ka kui Margus Tinno) väitis nonde meeste sõidulugu kuuldes, et täna pidi meil nende eilset sõitu korrates tegu olema üsna lihtsa sõiduga, mille eeldatav pikkus 112km on küll veidi pikem tavalisest siin sõidetavast sajasest otsast, kuid tõusumeetrid pidavat olema kontrolli all, sest pärast Pego tagant algava 25km pikkuse tõusu, mille jooksul tõustakse 80 meetri pealt vaid 620 meetri kõrgusele merepinnast hakkavat üsna mõnus allamäge kodutee....

Arvasin täna tõsimeeli, et 45km peale laagripaigast ärasõitu, seal
ca 620 meetri kõrgusel algab chill ja grill, umbes nii nagu läinud laupäeval
peale selle pildi tegemist Benidormis, peale mida sõime promenaadirestos
kõhud punni ja sõitsime mägiraudteega (loe: tramm) kodu.....

Hää mees, kes lubabki! Algus oli ju ilus, sõitsime kodust 18km Pegosse, sealt algas see pikk 25km pikkune tõus. See tõus ei läinud mul eriti libedalt, sest Eestist paar päeva enne siiasõitu üleskorjatud viirus, mis nurjas ka minu Suusahundi sõidu, ei tahtnud vaatamata vahemerelisele kliimale, ohtrale manustatud vitamiinikogusele ja suvisest Eestimaast karmimale päikesele kuidagi taanduda. Pidasin alguses kaks trennivaba päeva, ravisin ennast igal võimalikul viisil, kuid kurk oli ikka kibe, köha algas kopsust ja tagatipuks läks veel hääl ka ära. Siis tegin veel kolm päeva vahet ja vist sain terveks. Aga haigusväsimus on sees ja see tõus ei tahtnud täna kuidagi edeneda. Lohutasin ennast ainult sellega, et ülesjõudes algab lafaa....

Veel üks pildike Benidormi promenaadilt, kui mulle toodi
miskipärast tühi klaas.....

Ja algaski, kõigepealt kukkusime 620 meetri pealt 350 peale, siis ilusad vaated postituse avapildil olevale veehoidla paisule, siis ainult natuke ronimist Beniarrese linna. Sealt edasi jälle mõnuga allamäge 240 meetri peale L'Orxasse. Peaaegu 70km sõidetud, elu oli lill.

L'Orxa, üleval Castillo de Perputxent!

Selles L'Orxas aga sai aga otsa meie generaalplaan, sest meie poolt valitud edasist teed ei olnud olemaski või me lihtsalt ei leidnud teda üles (hiljem saime teada, et meie laagri teine ekspeditsioonigrupp, varustatud 2 mtb ja 1 mnt rattaga siiski leidsid täna selle tee, kuid neile astusid mäe harjale jõudes ette kaks relvastatud sõdurit ja järgnes käsu korras tagasi allasõit, ehk jutul oli lõpp)!!! Meie plaan B seisnes telefonikõnes eilsetele novaatoritele, kuid nemad ei osanud muud tarka öelda, kui et tuleb minna üle kuru..... ja see asub umbes 700 meetri kõrgusel.

27.03 enne Tollost peale kõige kergema käigu panemist.... :(

Tehtud-mõeldud, tuli hakata allamäge minekuga juba leppinud kerele uuesti hagu alla viskama, aga see tuli oli valus, väga valus! Ligikaudu 7 kilomeetriga tuli tõusta ligi 480 meetrit ja kohati oli see valus, umbes 20% ja enam. Lisaks tõusunurgale oli ka asfalt lausa nii kehv (killustikupurune), et sadulast püsti tõustes hakkas kets ringi käima ja kahjude-kahjuks ei jäänud taas muud üle, kui võtta appi see kõige kergem käik!!! Äkki läks ca 600 meetri kõrgusel asfalt laiaks ja heaks, keegi oli (ilmselt eurorahade toel) rajanud mäeaheliku otsa täislaks eurotee (meie sealsõitmise ajal ei sõitnud seal kahjuks küll ühtegi autot). Ronisime veel 100 metra ülespoole ja siis läks lahti...

Eurotee ei kuhugi... (Carretera des Tres Valls).

Kõigepealt umbes 70-kilomeetrise tunnikiirusega 5km alla (siis sai euroraha otsa), edasi kusagil külavahel allamäge mööda konarlikku teed keskmiselt 50-ga. Siis klassikaline Mallorca-stiilis ülikehva asfaltkattega serpentiin, mis viis meid 450 pealt 100 peale. Peale seda karmi laskumist oli kere nii valus ja hell, et peatus linnas nimega Villalonga kulus mitte ainult marjaks, vaid palju rohkemaks ära.

San Miguel Villalongas, taamal see, kust tulime...

Edasi oli juba lihtne ja selge, 30km kodu allatuules. Takkajärgi on muidugi heameel, et taaskord sai ühe paraja hullusega hakkama saadud. Vaatamata sellele, et üks staarspordiblogija (kes viimasel ajal küll väga spordikaugetel teemadel on hakanud postitusi tegema) väitis mingil hetkel oma blogi kommentaariumis, et minu juba kolmas järjestikune viibimine ikka samas paigas Hispaania kevadlaagris on lolluse tipp, avastame me ikka veel siin uusi ja ülihuvitavaid kohti ning väljakutseid. See piirkond on lihtsalt nii suur ning seetõttu on mul suurel hulgal orge, mägesid, losse ja linnasid ikka veel nägemata. Las mõni segane tiirutab oma ovaalil, mina ja suurem osa meie selle-aastasest seltskonnast tuleme ka järgmisel kevadel siia tagasi. 

Vaade 400m pealt Gandia orule - see on veel puhta avastamata..

PS! Vabandan pika pausi blogipausi pärast, siin lõunas on miskipärast pidevalt selline manjana-tunne peal!

PS! Fotod: Kermo Tsäro, Margus Tinno ja mina ise!

Uinak kiirteel ehk vasikavaimustuse piinad!

Üle-üleeile öösel, see oli siis esmaspäeval vastu teisipäeva, parkisime oma auto südamerahus Varssavi-Berliini tasulise kiirtee teise sõiduritta ja kõik autosolijad, kaasaarvatud autojuht, panid südamerahus 1 tund ja 50 minutit sliipi, ei seganud meid isegi see Poola tee-ehitajate kavalus ehitada sihukesi teid, mis sõitvas autos magada ei lase, sest auto seisis kiirtee teises reas. Seisis, sest kogu maantee seisis, sest need ida-eurooplased (välja arvatud eestlased) ei oska autoga sõita, kui lund sajab!

Kuradi poolakad, ostke endale Snowareg, kui lumes sõita ei oska!!!

Aga see selleks, ka mitmes kohas Saksamaal ja ka Prantsusmaal oli kiirtee pidevalt umbes. Saksamaal Reini jõe ääres lõigati keset päist päeva kolmerealise kiirtee ääres võsa ja ummik oli kümnete kilomeetrite pikkune. Prantsusmaal, kus ma maksin selle eest, et kiirteel kiiresti sõita, seisime taas kümneid minuteid ummikus. See ei ole ju normaalne!

Kiirteed my ass!!!

Aga vaatamata vaneulike imperialistlike riikide poolt meie teele veeretatud raskustele jõudsime siiski veidi alla 48 tunniga Võrust Deniasse, ühe sõbraliku Lõuna-Euroopa riigi eestlaste pealinna. Usun, et märtsi lõpus ja aprilli alguses on Denia ümbruses pesitsemas rohkem eestlasi, kui mis tahes muul aastaajal Madridis või Barcelonas kokku. Seepärast võibki seda 30-tuhandelist linnakest kutsuda Hispaania eestlaste pealinnaks.

TP2 - La Hacienda...

Üleeilne, kohalejõudmise, päev läks sisseseadmise ja väsimuse mahapesemise tähe all mööda ning trenni ei jõudnud. Ega ma oma enne Suusahunti hangitud ja seal täispurjed peale saanud viirusega polekski veel valmis olnud maanteed lõikama minema. Kurk on senini ikka valus ja köha algab sealt altpoolt kohast, mille nime ei julge suu sissegi võtta. Aga loodetavasti teeb meretuul ja soe kliima head tööd, sest eile asusin viiendana nö kruisijate sappa rattaringile mööda apelsinisalusid ja inimtühje liivarandasid. No vähemasti plaan oli selline, sõita hääääästi rahulikult ja tervistavalt, aga välja kukkus see just täpselt nii, nagu tavaliselt.

Cullera mäe otsas, taamal kogu rannik 50km ulatuses.

Peale 20-ndat kilomeetrit keeras vend Ivo koos oma elukaaslasega otsa ringi, sõber Kalvi aga, kes tuli laagrisse koos oma elukaaslasega sõna otseses mõttes puhkama, pakkus välja, et võiks Culleras ära käia. Vaatasin esialgu talle üsna mõistmatult otsa, sest Cullerasse on meie laagripaigast vaatamata siledale maale ikkagi ju 50km, mis tähendaks kokku ca 100km pikkust sõitu. Kalvi käis ikka peale ja nii me siis sõitsime - Cullera sildi alla pilti tegema, siis edasi mäe otsa (mitte lossi juurde, vaid ikka kõrgemale) ja pärast veel ka koju tagasi. Ma ikka veidi põdesin enda tervise pärast, aga viisaks oleks olnud põdeda Kalvi elukaaslase pärast, kes sõitis täna slikkidega mtb-rattaga kokku 113 kilomeetrit. Sõitis ja ei teinud teist nägugi.

Kohustuslik pildi tegemise koht - Monte Cullera!

Ja nüüd on laagris jama majas, sest senini kehtis sihuke kord, et iga mees, kes trennis üle 100km tegi, võis ise külmkapist õlut võtta, alla 100km tegija pidi teistelt luba küsima. Kui aga juba Merle sõidab esimesel laagripäeval naeratusega 113km, siis peaks ka selle külmkapi limiidi miinimum 113km peale tõstma. Laupäeval paneme selle küsimuse hääletusele, siis on peaaegu kõik minu korraldatud laagri 20 asukat kohal.

Kui Miguel on otsas, siis käib Cruzcampo kah!

Seniks Teile päikest sinna pakaselisse Eestisse, lohutuseks võib niipalju öelda, et ka meil läheb õhtupoole jahedaks, peab pusa selga panema....

Suusakutsikas 2013!

Aitäh korraldajatele vinge numbri eest!

Hundid uluvad hetkel metsas, kutsikas niutsub autos ja kirjutab neid ridu. Kahju on, kuradima kahju on! Ootad ja ootad seda võistlust, vanajumal annab veel jumaliku ilma ka, aga siis kui pidu kätte jõuab, on tegijal kumm tühi.

Suusahundi võistluskeskus Käärikul suusastaadionil.

Ei oskagi nagu mõistlikult seletada, miks see just nii läks nagu ta läks. Kolm nädalat tagasi enne Haanja Suusa100-t oli samuti kurgus kipitust tunda, tegelikult on see kurk juba jaanuari lõpust saati hooti valu teinud. Aga kui Haanja Suusa100-l olid hommikul lõõrid lahti ja minek kohe viimase peal (100km 6:32-ga), siis täna oli juba esimesel ringil Harimäel sein ees - pulss 173 ja keha tühi nagu jahukott.

Vestidega korraldajad tööhoos - Madis Paluoja ja Cardo Soosaar.

Järgnevatel laskumistel sai küll veidi taastutud ja mitmetele teistele huntidele kandadele võetud, aga iga järgnev väiksem tõusunukk tundus Vällamäena. Lisaks hakkas see valu vaikselt kurgust allapoole, sinna kopsude poole liikuma. Lõpetasin esimese ringi ajaga veidi alla tunni ja otsustasin Kalevit teha, ehk siis tulla peale esimest ringi rajalt maha. Kalev Käosaar Suusahundi korraldajana on mitmel aastal saanud vaid ühe ringi sõita ja siis korraldama hakanud, sellest ka see "Kalevi tegemine". Kalev ise täna Kalevit ei teinud, sõitis lausa kaks ringi ära ja läks seljakotiga kolmandale SI-jaamasid paigaldama.

Liidrid tulemas teiselt ringilt, vedamas Gaspar Sukk.

Õnneks ei läinud see sõit täitsa tühja, sest sain taas samariitlast mängida. Kui eelmisel laupäeval Haanjas andsin ilma numbrita maratonirajal suuski nö järeltestides ära mõlemad oma suusakepid ning kaks maratonimeest said tänu sellele võimaluse raske Haanja maraton kahe kepiga lõpuni sõita, siis täna läks käiku minu suusakepi käepide. Täiskomplekset suusakeppi ei saanud seetõttu välja laenata, et kepi vajaja oli tänase Suusahundi pikim mees - Priit Ailt. Meisterdasime siis Nevene mehe Rain Jaaksooga Priidule juppidest korraliku töövahendi kokku.

Priit Ailt kolme kepiga.....

Kuigi mitmed sõbrad-konkurendid utsitasid mind ikka edasi sõitma, väitega, et pärast läheb paremaks, otsustasin mitte riskida. Vaja ju juba ülehomme hommikul kell 10 minema panna, ees ootamas 3700 kilomeetrit sõitu ja siis kolm nädalat päikest, rattasõitu, merd ja apelsine. Hola, Espana!!!

Suusahundi noorim ja suurim, ehk isa ja poega Viherpuud!

Üheteistkümnes maraton!

Frank Shorter Münchenis.

"Maratonis sureb igaüks" - see tsitaat kuulub Müncheni OM-maratoni võitjale Frank Shorterile. Väikese poisina olid minu lemmiklektüüriks olümpiamängude raamatud ja nende seas kujunes miskipärast eriliseks lemmikuks just Müncheni mängude raamat ning see sai vennaga kahe peale ikka korralikult kapsaks loetud. Aga legendaarse Lasse Vireni lugude kõrval jäi tollest ajast mind kummitama just selle ameeriklase tsitaat ja väikese poisi mõtetes sai seda öeldut ilmselt ka veidi heroiseeritud. Võib-olla just seetõttu, kartes lubatud surma, jõudsin mina oma esimese maratoni finišisse alles 41-aastasena, ehk siis veidi enam kui kolm ja pool aastat tagasi. Kuna peale esimest jäin ellu, siis muutusin julgemaks ja üleeile sai siis üheteistkümnes 42,2km purki!

Vändra metsas Pärnumaal......

Kui nüüd satuks kogemata juttu ajama mõne vana Eesti jooksupeeruga, kes tegi tegusid 70-ndatel või 80-ndatel ja temale nii moka otsast poetada, et sain Vändra maratonil kuuenda koha, siis saaks mulle ilmselt osaks hääkskiitev mühatus! Jah, kunagi oli Vändra ju Eesti maratoni Meka ja nüüd üritab kohalik aktiiv endist hiilgust kasvõi osaliseltki taastada. Ning esimese sammuna sellel teel korraldas Vändra jooksuklubi Mispo detsembrikuu reedesel (sic!) päeval maratoni, kuhu vaatamata üsna kesisele reklaamile ja ca nädalasele etteteatamise ajale tuli kokku 13 jooksjat. Ja eneselegi üllatuseks panin üleeile oma jala joonele ka mina, kuigi minu selle aasta eesmärk saada joostud maratonide arv kahekohaliseks sai ju Valencias täidetud!

Valencia - Palau de les Arts and L'hemisferic.

Aga vanasõna ütleb, et süües kasvavat isu! Ja kuna Valencias jäi teatud põhjustel (maratonile eelnenud nädalal sai tehtud mitu üsna mägist ja rasket rattasõitu ning maratoni eelõhtul veel nö kauba peale 15km pikkune jalgsimatk sadamast hotelli) tulemus oodatust kesisemaks, siis kusagil oli ju vaja purakas välja lasta!!! Nii sündiski otsus sel aastal veel üks maraton teha praktiliselt mõni sekund peale Vändra maratoni toimumisest teada saamist. Peale Valenciat olin kokku jooksnud ligi 70km ja selline 6:00min/km ca 142-se keskmise pulsiga oli kindlalt jalas.

Läinud reedel kell 11 asusid 15 jooksjat Vändras joonele, neist 2 talitasid seekord õpetaja Lauri sõnade järgi. Kokku oli vaja joosta 9 ca 4,5km pikkust ringi, vaid esimesel ringil tuli teha veidi pikem paun Rakvere poole. Enne starti arutasid selle aasta Eesti enim maratone jooksnud Meelis Atonen ja Indrek Jürgenstein, et minnakse sellise alla 4h tempoga minema, eks hiljem näis, kuidas tempo kujuneb. No esimesel ringil kujunes kohe nii, et alustasin suures pundis, aga peale pilku kellale (pulss 156) tegin kohe sammu lühemaks ja madalamaks ning jäin kohe viimaseks. Isegi kaks maratonil osalenud naisterahvast libisesid eest ära. Kuna ma polnud endale mingit ajalist eesmärki ette seadnud, siis jäin endale kindlaks ja jooksin pulsi järgi, üritades vähemalt esimese poole maratonist hoida keskmist pulssi alla 145. Maratoni ring oli profiililt lihtne, aga ilmaolud tegid õige rajavaliku keeruliseks. Esimestel ringidel oli tee servas lume peal üsna hea joosta, aga siis vahepeal kihutas sahk uuesti teepenrast üle ja tekitas sinna sellise sentimeetri paksuse lögase kihi. Sellel lörtsisel lögal jooksmine oli võimalik, aga jõudu kulutav, sest korralikku pidamist ei olnud, lisaks kleepus iga sammuga klots tossu alla. Jooksuringi osal, mis kulges piki piki Pärnu-Sõmeru maanteed, tuli seetõttu kolida asfaldile, kus aga valitses uus oht - rekkad. Need tulid selja tagant ja panid sajaga mööda, nii et sokid tahtis jalast ära viia. Aga see selleks, mis ei tapa, teeb tugevaks! Täpset poolmaratoni aega ei suutnud ma fikseerida, aga lõpuks tundus, et tuli selline 50/50 jooks, ehk suutsin joosta ühtlase tempoga algusest lõpuni. Vaid viimasel ringil tõstsin tempot, sest üks selg hakkas ees paistma. Sain selle selja pool kilti enne lõppu kätte ja vist üllatasin Olav Metsa oma lõpukiirendusega nii, et mees laekus lõpujoonele minust lausa 50 sekundit hiljem. Lõpuajaks tuli mul 4:08:20, ehk siis 13 minuti ja 23 sekundiline rekordiparandus, vaatamata üsna hulludele oludele!!! Keskmine tempo siis 5:53min/km, pulss 148. Ilmselt senistest kergeim maraton.... 

Vabariiklikusse kaubandusvõrku on jõudnud tooted

Hispaaniast, olete oodatud ostma!

Nii kõva rekordiparandus nõudis ikka korralikku tähistamist, seega sai vaatamata krõbedale (3xkallim kui Hispaanias) hinnale konsumeeritud nii mõnigi San Miguel.

Ja veel, tänasega sai sel sügisel suuskadega 200km sõidetud. Kuna eile jäi koduse mööbeldamise tõttu suuskamas käimata, siis pidin juba teist pühapäeva järjest karistuseks pikemalt tegema. Täna sai kohe kaks joogikotti kaasa võetud ja eesmärgiks pandud 6 Harku ringi ehk 48km. Peale neljandat ringi võtsin autost uue joogikoti ja kütsin edasi. Viimase ringi tagasirgel (kui oli sõidetud 44km) tundsin, et käed on kutud, nii kutud, et enam ei jõua paaris lükata. Samas jalad, mis alles 48h tagasi olid jooksnud maratoni, ei näidanud üles vähimatki väsimusmärki. Augusti lõpust alates kõndides-joostes läbitud 625km on teinud oma töö. Nüüd on vaja käed samale tasemele viia....

Vändra Mispo maratoni tulemused!

Kannatuste rada Valencias!

Nüüd, täpselt 24 tundi peale Valencia Divina Pastora maratoni lõpetamist, ei peakski enam sellele postitusele sihukest pealkirja panema - valu on läinud ja igasugu segadused unustatud. Olen tagasi Mallorcal, Orbea rendist taas enda kätte võetud ja varsti sõitma minemas. Aga kuna juba eile sai maratoni viimastel kilomeetritel see pealkiri välja mõeldud, siis las ta olla.

Start! Foto: www.maratondivinapastoravalencia.com

Segadus hakkas tegelikult sellest hetkest, kui ma laupäeva õhtul hakkasin Palma-Valencia laevast maha tulema. Panin seks puhuks kaasas olnud autogepsu tööle, seadistasin jalakäija režiimi peale, sisestasin hotelli aadressi - ja siis kustus geps ära. Kuigi olin teda kaks eelmist ööd läpaka kaudu laadinud. Vajuta palju vajutad, pime ekraan. Mis seals ikka, olin veel jõudnud näha, et ca 6km ja 1 tund oli gepsu pakutud teekond. Kuna olime kevadel käinud Mestalla staadionil Alkmaar'i-Valencia vutti vaatamas, siis oli linna üldplaan minu mälus ähmaselt olemas. Vaatasin enne teele asumist linna tähtsamate maamärkide asukohad ära ja hakkasin astuma. Juba esimeses olulises kohas (tegelikult siis Valencia F1 linnaringi 14-ndas kurvis) sammusin otse minemise asemel vasakule (otsesuunaga kesklinna) ja sattusin Nazareti nimelisse linnaossa, mida läbiv (tunde järgi otse suunaga kesklinna viiv) ilus promenaad sumbus kusagile kiirteede rägastikku ja sealt ma linna ei saanud. Tulin siis tagasi sadamasse, veidi kõhe oli, sest see Nazaret meenutas sellist nö eel-Lasnamäge, kus asukateks muulased ehk siis neegrid. Sadama juures 14-ndas kurvis sain Policia Local'i käest juhatust. Edasi liikusin üsnagi sinka-vonka, vahepeal mõnest putkast linnakaarti küsides. Tavaline vastus oli lo siento, no plano!

Ajutised tänavad F1-rajal....

Lõpuks juba vanalinna ehk hotelli lähedusse jõudes hakkas lisaks minu otsustusvõimet ja suunataju piirama ka ajalimiit, nimelt töötas hotelli recepcion kella 22-ni ning peale seda kellaaega hotelli leidmine oleks tähendanud üht - kodutut ööd. Veel paar asjatut politsei tülitust, sest need raisad ei tundnud linna ega kõnelnud keeli, kuni võtsin kõne hotelli. Ja siis see recepcioni-tüdruk juhatas mind lõpuks telefoni teel kohale. Kolgata tee numbrites - 14,8km ning 2:24. Kolgata tee endomondos!!!

Vähemasti tuba oli viisakas, Blue Moon Apartments - soovitan!!!

Hommikul sõin kaasasolnud vahenditest valmistet riisiputru moosiga, jõin kohvi koorega, siis pakkisin oma seitse asja ja läksin otseteed starti! :) Juba teel sinna hakkas hommikukohvi rõhuma, aga meie rahvaspordiüritustel nii tavapäraseid peldikuid ei kuskil. Osalejaid oli kokku mingi 15000, kellest 9000 maratoni jooksmas ja 6000 kümmet kilti, aga peldikuid ei olnud. Või olin mina pime?!? Stardikoridoriks oli keset tänavat risti tõmmatud kollane lint ja korraldaja pilk minu numbrile paigutas mind automaatselt lindi taha, ehk siis tšainikute sekka.

Eespool mind olid jooksjad ikka koridoris, meie juba nö tavatänaval...

Seda viimast pilti laadides avastasin ka peldikud - need on seal vasakul esimese tuhande jooksja juures. Oops! Aga siis käis pauk ja ... seisime edasi, seisime veel lausa 10 minutit. Siis sai paar sammu astuda, kui taas stopp! Üle stardijoone saamiseks kulus aega 11 minutit ja 50 sekundit. Panin oma maratoni aja jaoks stardijoonel kella käima, endomondo mõõtis taskus üldaega. Algus oli lõbus, kohalikud osalejad jooksid pidevalt risti-rästi üle tänava (nelja-realine) omastele-sugulastele-sõpradele kallistusi-musisi jagama. 12km peal jõudsime vanalinna ja mul läks vaatamata nädala jooksul sõidetud 300 rattakilomeetrile (3,5km vertikaali), mõnele jooksuotsale, paarile kehvalt magatud ööle, õhtusele ca 7-kilose seljakotiga linnamatkale ikkagi hästi. Jalg oli lahti ja joosta oli hea, tõstsin veidi tempot. Kuna tulenevalt eelpoolnimetet põhjustele ja veninud stardile ma enam neljast tunnist ega ka 4:12-st ei unistanud, siis vähemasti Tartus joostud isikliku oleks tahtnud ametlikult (mitte oma kella järgi) üle joosta. Ja see tundus tol hetkel lihtne - poolmaraton läks oma kella järgi 2:08-ga. Tõstsin veel tempot, et teha negatiivne split ja koos stardis kulunud tühja ajaga jõuda kusagil 4:20-ga finišisse. 

Herr Atonen, ootame SEB 2013 maratonil sarnast out-fitti! :)

22km peal jooksin mööda 4:30 tempomeistrist ja tegin temast ka pilti, sigar oli ka mehel näpus! Ja siis hakkasin ees umbes 500m peal nägema ka 4:15 tempomeistri silti! Ilm oli ilus, ca 20 kraadi, päike paistis, rahvas ergutas - amino, vamoz, venga, correos campeones!!! Kahjurõõmu tegi ka see, et alguse otsa paugutajad hakkasid peale poolmaratoni silti igasugu uusi jooksustiile välja mõtlema ning lausa koperdasid jalus.  Maraton nagu lill!

Samal ajal, kui ma poolega hakkama sai, tegi tema juba terve....

28km peal tuli esimene tunnel - ca kildi pikkune vahepealsete katuseluukidega (mille ääred olid täis käratsevat rahvast) ja kurdistava muusikaga. Teine tunnel seal kusagil 29km peal aga oli valus - üsna järsk allaminek, tunnelis seisev õhk, väga järsu tõusuga väljumine, kus pealegi asfalt korralikult viraažis ehk siis paremale kaldes. Poole tõusu peal hakkasin kõndima, sest paremasse põlve lõi ootamatu ja terav valu. Mis siis nüüd? Kas mind tabab Pulleritsu saatus? Kui rada jälle sirgeks läks, oli korras. Aga kahjuks mitte kauaks, peale 30nda kilomeetri toidupunkti torkas keegi taas noa põlve, no nii valu tegi kohe. Lonkasin veidi edasi, üks rattaga meedik lasi veidi külma peale, sain taas jooksma. Mingi 5 minutit lasi joosta see põlv, siis tahtis minuti kõndi saada. Selline abitu tunne, kõik on korras, lihased ei valuta, hingamine on korras, pulss kontrolli all, aga jalga maha panna ei saa, torkab. Üks rajaäärne pealtvaataja, nähes minu lonkamist, lasi mulle mingit kuuma põšši põlve peale ja see oli nii hea, et lasi kohe 3km joosta. Enne finišit tegin veel pikema kõnnika, et siis äkki laseb kaamerate ees ilusti üle sinise vaiba lõpujoont ületada, aga ta sindrinahk torkas mingi 50m enne lõpujoont uuesti. Ja siis olid kaamerad sähvimas - kuradi hagijad, sportlase traagika jne.....

Aga see lõpusirge oli vinge, basseini ehitatud sillal ja sinisel vaibal!

Aga läbi ta sai, tulemus seekord siis selline! Nagu hiljem selgus, olid neegripoisid vist valestardi teinud ning mingi 5 minutit korjati neid stardijoonele tagasi. Tegelik nihe minu bruto-neto aja vahel oli vaid 5:21! Nii et minu kümnes maraton sai joostud vaatamata viimase 12km liipamisele netoajaga 4:25:02, ametliku tulemusena läheb kirja 4:30:23. 

Peale jooksu lebotamas

Peale lõpetamist istusime veel tunnikese koos heategija (võttis laupäeval minu stardinumbri ja viis selle mulle hotelli) Indrek Jürgensteiniga muru peal ja rääkisime maratoni- ja maailma asjadest. Siis asutasin ennast sadama poole ja kui Avinguda de Port'i peale jõudsin, siis mõtlesin, et kuna on nii palju aega (kell oli 4 ja laev läks kell 10), siis käin läbi igast baarist, mis teele jääb ja võtan ühe taastusjoogi. Õnneks oli pühapäev ehk domingo ja  vähe baare oli lahti, viimases ehk kaheksandas sain tuttavaks kah maratoni jooksnud meestega, kellest kaks lausa Deniast pärit. Nendega sai mõndagi räägitud ja tuttavaid mäekurusid kiidetud. Üks hull oli veel IronMan'i fixie'ga ära teinud. Krdi napilt jõudsin laevale......

Seitsmendas tagusid hiinlased kaarte, isegi baaridaam sai harva
leti taha, sest mäng oli niiii huvitav! Kokku külastatud
kaheksast kõrtsist neljas olid leti taga hiinlased!

Aga nüüd lähen rattaga sõitma, sest väljas on +22 ja päike särab taevas. Palun ärge mind kadestage, tegelt tahaks juba koju sinna vihmasesse Eestisse......

EDIT: kell 18:37 kohaliku aja järgi! 60km pikkune mõnus rattasõit 2,5 tunniga ei andnud mingit märki, et põlvega midagi viga oleks. Naljakas on aga see, et tõusude peal hakkas samast kohast valu tegema vasak põlv - see, mis eile korras oli. Nigut rase naine.....

 EDIT2:  20.nov kell 18:50 - tahtsin sinna postitusse jäetud aukudesse mõned pildid panna, aga nad küsivad mingi 10 pildi eest tervelt 30 euri, ei taha maksta: aga link on siin ja alla mingi video kah minu tulekust!

El paraiso...vol1!

See ongi paradiis?

Santa Ponca

Descendo Coll de sa Gramola'lt

Badia de Palma, +18 umbes

Orbea

San Miguel

Võtab sõnatuks? Võtab jah.... :)