Üle mägede, vol2!!!

Barranc d'Almudiana y Planes ehk veehoidla tamm...

Täna siis 121km ja 5:50!!! Ja jällegi läks nii nagu alati, kui korralik plaan jääb tegemata, rääkimata siis plaani tegemisest, millel nimeks B! 

Kui korraliku plaani pole, võib sõit lõppeda
juba enne STOP-märki - this is Spain!!!

Ühesõnaga, eile sõitsid laagrikaaslased Tauno ja Allan uut marsruuti pidi ja sõber Mati (tuntud ka kui Margus Tinno) väitis nonde meeste sõidulugu kuuldes, et täna pidi meil nende eilset sõitu korrates tegu olema üsna lihtsa sõiduga, mille eeldatav pikkus 112km on küll veidi pikem tavalisest siin sõidetavast sajasest otsast, kuid tõusumeetrid pidavat olema kontrolli all, sest pärast Pego tagant algava 25km pikkuse tõusu, mille jooksul tõustakse 80 meetri pealt vaid 620 meetri kõrgusele merepinnast hakkavat üsna mõnus allamäge kodutee....

Arvasin täna tõsimeeli, et 45km peale laagripaigast ärasõitu, seal
ca 620 meetri kõrgusel algab chill ja grill, umbes nii nagu läinud laupäeval
peale selle pildi tegemist Benidormis, peale mida sõime promenaadirestos
kõhud punni ja sõitsime mägiraudteega (loe: tramm) kodu.....

Hää mees, kes lubabki! Algus oli ju ilus, sõitsime kodust 18km Pegosse, sealt algas see pikk 25km pikkune tõus. See tõus ei läinud mul eriti libedalt, sest Eestist paar päeva enne siiasõitu üleskorjatud viirus, mis nurjas ka minu Suusahundi sõidu, ei tahtnud vaatamata vahemerelisele kliimale, ohtrale manustatud vitamiinikogusele ja suvisest Eestimaast karmimale päikesele kuidagi taanduda. Pidasin alguses kaks trennivaba päeva, ravisin ennast igal võimalikul viisil, kuid kurk oli ikka kibe, köha algas kopsust ja tagatipuks läks veel hääl ka ära. Siis tegin veel kolm päeva vahet ja vist sain terveks. Aga haigusväsimus on sees ja see tõus ei tahtnud täna kuidagi edeneda. Lohutasin ennast ainult sellega, et ülesjõudes algab lafaa....

Veel üks pildike Benidormi promenaadilt, kui mulle toodi
miskipärast tühi klaas.....

Ja algaski, kõigepealt kukkusime 620 meetri pealt 350 peale, siis ilusad vaated postituse avapildil olevale veehoidla paisule, siis ainult natuke ronimist Beniarrese linna. Sealt edasi jälle mõnuga allamäge 240 meetri peale L'Orxasse. Peaaegu 70km sõidetud, elu oli lill.

L'Orxa, üleval Castillo de Perputxent!

Selles L'Orxas aga sai aga otsa meie generaalplaan, sest meie poolt valitud edasist teed ei olnud olemaski või me lihtsalt ei leidnud teda üles (hiljem saime teada, et meie laagri teine ekspeditsioonigrupp, varustatud 2 mtb ja 1 mnt rattaga siiski leidsid täna selle tee, kuid neile astusid mäe harjale jõudes ette kaks relvastatud sõdurit ja järgnes käsu korras tagasi allasõit, ehk jutul oli lõpp)!!! Meie plaan B seisnes telefonikõnes eilsetele novaatoritele, kuid nemad ei osanud muud tarka öelda, kui et tuleb minna üle kuru..... ja see asub umbes 700 meetri kõrgusel.

27.03 enne Tollost peale kõige kergema käigu panemist.... :(

Tehtud-mõeldud, tuli hakata allamäge minekuga juba leppinud kerele uuesti hagu alla viskama, aga see tuli oli valus, väga valus! Ligikaudu 7 kilomeetriga tuli tõusta ligi 480 meetrit ja kohati oli see valus, umbes 20% ja enam. Lisaks tõusunurgale oli ka asfalt lausa nii kehv (killustikupurune), et sadulast püsti tõustes hakkas kets ringi käima ja kahjude-kahjuks ei jäänud taas muud üle, kui võtta appi see kõige kergem käik!!! Äkki läks ca 600 meetri kõrgusel asfalt laiaks ja heaks, keegi oli (ilmselt eurorahade toel) rajanud mäeaheliku otsa täislaks eurotee (meie sealsõitmise ajal ei sõitnud seal kahjuks küll ühtegi autot). Ronisime veel 100 metra ülespoole ja siis läks lahti...

Eurotee ei kuhugi... (Carretera des Tres Valls).

Kõigepealt umbes 70-kilomeetrise tunnikiirusega 5km alla (siis sai euroraha otsa), edasi kusagil külavahel allamäge mööda konarlikku teed keskmiselt 50-ga. Siis klassikaline Mallorca-stiilis ülikehva asfaltkattega serpentiin, mis viis meid 450 pealt 100 peale. Peale seda karmi laskumist oli kere nii valus ja hell, et peatus linnas nimega Villalonga kulus mitte ainult marjaks, vaid palju rohkemaks ära.

San Miguel Villalongas, taamal see, kust tulime...

Edasi oli juba lihtne ja selge, 30km kodu allatuules. Takkajärgi on muidugi heameel, et taaskord sai ühe paraja hullusega hakkama saadud. Vaatamata sellele, et üks staarspordiblogija (kes viimasel ajal küll väga spordikaugetel teemadel on hakanud postitusi tegema) väitis mingil hetkel oma blogi kommentaariumis, et minu juba kolmas järjestikune viibimine ikka samas paigas Hispaania kevadlaagris on lolluse tipp, avastame me ikka veel siin uusi ja ülihuvitavaid kohti ning väljakutseid. See piirkond on lihtsalt nii suur ning seetõttu on mul suurel hulgal orge, mägesid, losse ja linnasid ikka veel nägemata. Las mõni segane tiirutab oma ovaalil, mina ja suurem osa meie selle-aastasest seltskonnast tuleme ka järgmisel kevadel siia tagasi. 

Vaade 400m pealt Gandia orule - see on veel puhta avastamata..

PS! Vabandan pika pausi blogipausi pärast, siin lõunas on miskipärast pidevalt selline manjana-tunne peal!

PS! Fotod: Kermo Tsäro, Margus Tinno ja mina ise!

Coll de Soller ruudus!

Olen siia blogisse laadinud ainult pilte, kirjutanud probleemidest Valencia maratonile saamisega ja seal maratonil kannatamisega, aga ma pole veel ju tegelikult kirjutanud sellest, et mida kuradit ma keset kõige pinevamat laulupeo (loe: TM) ettevalmistusperioodi siin Vahemere saarel teen. Vastus on tegelikult lihtne - puhkan, laen akusid, sõidan rattaga, tutvun saarega jne.

Vaade Palmale, taamalolev Tramuntina mäestik on pilve sees...

Eile tegin peale maratoni kerge kerimise mööda rannapromenaadi, kokku tuli veidi üle 60km - selline hea haigele jooksulihasele rattaga pealekerimine, mis praegusel hetkel, peale tänast üsna karmi sõitu, tundub hea valikuna lõdvestuseks. Etteruttavalt võib öelda, et tänane sõit märksõnadega 116km, ascent 1450 ja aeg 5:15, möödus, arvestades pühapäeval joostud maratoni ja sellest taastumist, üsna valutult. Aga kõigest järjekorras!

Hää, et kohalikud antiloobid on senini ainult tõusudel jalus olnud...

Täna oli siis plaan minna tegema eelluuret Puig Majori vallutamiseks, ehk siis otsida välja kõige sirgem marsruut, vaadata üle baaslaagrite kohad jne. Kuna viimastel päevadel on mul järjest erinevad elektroonilised vidinad saba andnud või totaalselt mööda pannud (eilne rattasõit möödus endomondo andmetel 2,7km sügavusel Biskaia lahes), siis on see jama (äkki on selle põhjustajaks see NASA lubatud protuberants) ka mulle külge hakanud. Täna kusagil seal peale 20-ndat kilomeetrit suutsin ca 13km lihtsalt lambist lisaks sõita, suunataju oli täitsa kadunud. Kel huvi, võib hullu ekslemist endomondost vaadata!

Serpentiinide serpentiin...

Aga jah, tahtsin ära käia Solleri nimelises linnas, kust avaneb värav Puig Majorile. Ja tee sinna linna viib normaalsetel (autoga) inimestel läbi 3023m pikkuse Solleri tunneli, mis asub umbes 200m peal merepinnast, ebanormaalsetel inimestel nagu mina, aga tuleb rattaga ronida üle Coll de Solleri kuru, mis asub vaid 497 meetri kõrgusel. See eelnev pilt kirjeldab seda tõusu vist üsna ilmekalt, mingi 5km minekut keskmiselt 5,1%-se nurgaga. Tegelikult mõnus!

Ükskord jõuan ma ka üle 500 meetri, eelmisel nädalal sain tipuks 496m...

Ülessaanuna kiiresti pikk dress peale ja laskumisele. Sealpool kuru aga ei jõua päike oma madaluse tõttu enam nägu näidata ja asfalt oli veel kastemärg. Sellega kadus pool mõnu, sest üksinda siin descentides (loe: laskudes) tuleb olla mõistlik - ratas on renditud ja kallis, abi on kaugel ja umbkeelne jne. Aga sealt pea 500 meetri pealt kukub ikka üsna kiiresti alla Solleri linna, mis asub peaaegu merepinnal. Otsisin siis ülehomseks õige teeotsa üles - sõitma Puig Majorile peaks üle Fornalutx'i ja asusin tagasiteele. Teist korda sama kuru võttes oli aga asi karmim, ees ootas 7,5km keskmise nurgaga 5,7%.

Üleval, Coll de Solleri kurus....

Üles jõudes oli jalg üsna pehme, aga sest polnud lugu, sest siis algas mõnu - päikesepaistel (Solleri pool kuru varjus langes temperatuur vahepeal 14 peale) kõigepealt serpentiine mööda alla ja siis piki allamäge sirget teed Palma suunas. Näiteks täna tehtud 10km 16 minutiga peaks olema üsna hea keskmine kiirus? Palmasse jõudes, kui sõidetud sai ca 100km,  hakkas jalg töntsiks minema ja jook sai ka otsa. Kuidagi oli aga vaja veel kodu jõuda! Ühel tõusul paar kilti enne kodu möödusin täpselt samal koha peal juba teist päeva järjest ühest liiga ülekaalulisest (ilmselt töölt koju sõitvast) ratturist. Mõlemad olime üllatunult rõõmsad sellise kokkusattumise peale...... ja mingit kohalikus keeles jutuvada kuulsin tagant veel tõusu lõpuni!

Paaris võib, paralleelselt ei tohi!

Tagasi hotelli jõudes avastasin, et senorita on käinud ja pesu ära vahetanud ning toa ära koristanud. Mis nii viga? Aga jah, nii ma siin siis elan ja olen! Veel 3 päeva ratast, siis laupäevane jooks (kas põlv(ed) peavad) ja olen tagasi külmas ja vihmases kodus! Adios, amigos!!!

PS! Kui keegi teab midagi nn Nõelasilmast, siis jagage oma infot.............

El paraiso...vol1!

See ongi paradiis?

Santa Ponca

Descendo Coll de sa Gramola'lt

Badia de Palma, +18 umbes

Orbea

San Miguel

Võtab sõnatuks? Võtab jah.... :)

8 päeva sadulas, ca 31h ja 735km!

Kõigepealt üks lisandus eelmisele postitusele: väike videoadrekas Montgo'lt laskumiselt!

Aga selle postituse juurde tagasi tulles - te ei tea, kui raske on siin kuuma päikese all sulgeda ennast tuppa ja asuda kirjutama. Aga ma püüan, sest eelmine postitus ületas 200 lugemise piiri, püstitades selle blogi absoluutse loetavuse rekordi. Järelikult, kui on lugejaid, siis tuleb minul olla tegija.

Kui nüüd pealkirja juurde tagasi tulla, siis tegelikult näitab ju see, et kohapeal oldud 10 päeva jooksul olen 8 päeva pedaalinud, ühe päeva roninud ja ühe päeva puhanud (eile). Kui jagada tunnid kilomeetritega, saame kesmiseks kiiruseks ca 23,5km/h. Kindlasti oli esimestel päevadel rattasõitude kiirus suurem, sest sõitsime suurema pundiga siledamatele teedel, viimastel sõitudel on aga terad ja sõklad eri marsruute läbinud ja sõidud on toimunud peamiselt mägedes, sest kodumaal saame me suve jooksul seda lausikut sõkkuda, niiet vähe pole.

Sellist paari-kuni-nelja protsendist tõusu saab väikese kassettiga maantekaga mõnusalt kerida ja õiget pulssi hoida, kui nurk läheb veidi järsemaks (üle 5 kraadi), siis liigub ka pulss üle alumise läve. Tänasel sõidul Parcent'ist Castello de Castell'i läks ühel hetkel nurk 11 kraadi peale, siis pani ka pulss kohe punasesse. Laskumistel pulss eriti madalale ei lasku, sest adreka laks on korralikult üleval - igas kurvis käib ikka mõte peast läbi, et kas pidama saab. Kardan, et peale laagrit pean maantekal hakkama klotse vahetama ja järgmisel korral sebin veidi rohkemate hammastega kassetti peale.

Kuradi-kurat, see nett või siis pigem selle tööpõhimõte on üles ehitatud vist vilkuri mootorile, kord on, kord ei ole. Pean tänaseks lõpetama, sest nett ei toimi kohe mitte kuidagi. Äkki homme jätkan või tekib homse sõiduga midagi huvitavat, millest kirjutada. Ah jaa, egas siin asja väga tõsiselt võtta ei saa, täna tegime siesta ajal peatuse väikeses Orba nimelises linnakeses ja tutvusime kohaliku cerveceria'ga. Polnd paha, ütleks üks mees!

Adios, amigos! Manjana.....