Haiguste ravi, kontrollitud.....

Maailm on hukas! Igasugu geenimuundamised, e-ained ja järjest tõhusamad ravimid on viinud selleni, et minusugune terve purikas, peab mingi tundmatu viiruse pärast ära jätma traditsioonilise TM-i tühjendussõidu ja kes teab, mille veel!

Aga alustaks nö taustast. Ammuses koolipõlves sai käidud ujumistrennis ning see pidev vees viibimine ja treenimine andis vähemasti minule sellise kesta, et külmetusest tingitud palavikku põdesin viimati aastal 1986, kui töötasin Haanja Suusamaratoni rajameistrina. Tookord tehti rada "Buran" mootorsaaniga, sõideti lihtsalt tuima järjekindlusega masina ca meetri laiuse lindiga ringide kaupa laia rada sisse. Vahepeal tuli masina pealt maha hüpata, mõningaid puid eest ära lõigata-tõsta (higistada), siis taas masina peale ja sõitma (higisena külmetama). Paar päeva enne maratoni olin mingi 38-se palavikuga nädal aega voodis. See on seni olnud ka nö viimane külmetusest tingitud palavik.

1992 aasta septembris, paar päeva enne abielu registreerimist (laps oli sündimas novembris) tekkis järsku ligi 39-ne palavik. Ei köha-nohu, ei midagi, lihtsalt palavik. Tookord ei saanud aru, mis puhang see oli, aga hilisem elu näitas, et tegu oli nö "hoiatusmärgiga" kusagilt kõrgemalt. Too "kooselu" ei kestnud kolme aastatki.

2009 aasta märtsis, kui olime vennaga 2 nädalat vahetpidamata pikki päevi metsas mütanud (ca 200 ruumi küttepuude väljavedu ja lõikamine-lõhkumine), sain sealt kusagilt kõrgemalt teise "märguande", et mees, ära jama, puhata on ka vaja. Taas olin 4 päeva siruli üle 39-se palavikuga, ei nohu-köha, ei kurguvalu, ei midagi - lihtsalt palavik. Umbes samal ajal oli ka see Kersna-keiss, kes sõitis kusagil Aafrikas raftiga ja kaelavigastusega arsti juurde minnes avastati tal mingisugune muu raskem haigus (vähk?!?). Tema ütles ka, et see paadiõnnetus oli nö märk "kusagilt kõrgemalt", sest muidu poleks ta arsti juurde sattunud ning tal poleks seda hullemat asja avastatud.

See praegune laks algas sellest, et viisime oma 19-kuuse poiskese eralasteaeda, kus väidetavalt saadetakse iga väikesegi haiguskahtlusega laps kohe koju, et teised ei nakatuks. Poiss sai kolm poolikut päeva lasteaias käia, kui õhtul helistati, et palun ärge homme tulge. Kaks kasvatajat ei saavat meie marakratiga hakkama, ehk siis poiss lihtsalt visati lasteaiast välja - eksmatt! :) Aga ega järgmisel hommikul poleks minna saanudki, sest poisil tõusis öösel palavik 39,7-ni, paari päeva pärast järgnesid ka köha-nohu-kurk-kõrv jne. Olin poissi nädala jagu kodus põetanud, kui tundsin eelmisel reedel kurgus kipitust - mesi, küüslauk ja muud kohe sisse, laupäeval paremaks ei läinud, pühapäeval hakkas hingetorus kipitsema. Palavikku pole veel täheldanud. Ämm käis eelmisel teisipäeval ja neljapäeval (kui mina jooksmas käisin) poissi hoidmas, see on nüüd teist päeva siruli ja ilma hääleta. Naine ja suurem laps pääsesid kergemalt, neil vist see konkreetne viirusetüüp juba põetud ja immuunsus käes.

Üle-eelmisel sügisel, kui nemad kolmekesi täitsa ametlikult seagripi läbi põdesid, jäin mina puutumata, miks siis nüüd???

Mida siis teha, kas enne mitte torkida, kui kõik nähud on kadunud või alustada vaikselt jalutamisega. Nädalaga võib senine toonus kaduma minna, samas võib see puhkenädal ka head teha.....