esmaspäev, 23. märts 2020

Nii kaob maailma hiilgus...

... ehk "Sic transit gloria mundi", ei öelnud mitte vanad roomlased, nagu vähemasti 95% inimesi ekslikult arvab. See ladina sentents pärineb hoopis keskajast, aastast 1409, ca 80 aastat hilisemast ajast, kui Euroopat ründas Hiiinast 1330-ndate paiku lahti pääsenud katk. 1347 jõudis see ilmselt inimajaloo kõige hävitavam haigus Krimmi kaudu Itaalia (sic!) sadamalinnadesse ja sealt juba üle Euroopa. Eestisse jõudis katk 6 aastat hiljem, aga noh eks tol ajal ei käidud koolivaheajal Itaalias suusatamas ega kutsutud Itaalia sadamalinnade pallimängijaid siia ka! Ainsana suutis toona oma piire sulgedes ennast katkust säästa see neetud Poola (sic!)!!!
Kui Atalanta-Valencia esimesele mängule Milanosse, mida peetakse
Itaalia pandeemia alguskohaks, sõitis 40000 fänni Bergamost bussidega,
siis kordusmängul Mestallal (olen seal ka ise mängu vaadanud) oli vaid
üks pealtvaataja - hiljuti surnud fänni kuju oma alalisel kohal!
OK, Hillar Palametsa juurest nüüd asisemate asjade juurde. Elame eriolukorras, mis on riigis kehtestatud kuni 1. maini, kui valitsus ei otsusta teisiti. Eriolukorras on keelatud igasugused rahvakogunemised, kaasa arvatud spordivõistlused. Tark inimene (ettevõtja) teab, et riskide hajutamiseks peab mune hoidma eraldi korvides, ehk siis tegelema Hunt Kriimsilma kombel erinevate asjadega, igasugu võimalike ja võimatute õnnetuste või tagasilöökide ennetamiseks. Kuni viimaste nädalateni tundus mulle, et olen üsna hästi neid riske hajutanud, tegeledes leiva lauale toomise nimel mitmete ja üsna erinevate asjadega. Aga hetke olukorras selgub, et olen mune hoidnud oma arvates küll eraldi, kuid kuidagipidi on nad kõik ikkagi sattunud samasse suurde korvi, millel nimeks Spordivõistlused! Jah, just need, mis hetkel keelatud!
Google esimene reaktsioon päringule Spordivõistlus Pilt,
eks see iseloomusta hästi ka hetkel tippspordi pausi
pärast puhkusel oleva ERR sporditoimetuse tõekspidamisi... :D
Veel eelmisel sajandil, 1999. a. suvel, korraldasime koos vennaga Haanjas esimese rattamaratoni (hetkel Eesti vanuselt kolmas jätkuvalt toimu(v)nud maastikurattamaraton) ja sealt läks lumepall vaikselt veerema. Esialgu põhitöö kõrvalt hobitegevusena, hiljem osalejate arvude ja erinevate sündmuste kasvades juba ise põhitööks muutudes.
Quiz! Kes pakub välja, mis võistlusega tegu?
Tänu mitmetele kokkusattumistele ja varasematele töökogemustele oleme suutnud kogu selle enam kui 20 aasta jooksul spordisündmuste korraldamise juures ise ära teha nii palju kui võimalik, hoides nii kokku erinevaid kulusid ning ühtlasi olla jätkusuutlik. Sõltumata ümbritsevast situatsioonist (masu, konkurents) oleme suutnud igal aastal nö kohustuslikud sündmused, nagu Rõuge rattamaraton, Tour de Rõuge, Haanja100 MTB, Haanja Ultra100, ära pidada ning ka veidi elatist teenida. Kuna korraldamise kuldaeg 2005-2009 ei naase enam iial, olen ise nö jooksvalt endale erinevaid tegevusi juurde otsinud - valmistan ka teistele spordivõistlustele stardinumbreid, teen erinevatel võistlustel kommentaatoritööd, mõnel talvel olen ka Kalevipojana välismaal ehitamas käinud, lisaks veel terake siit, raasuke sealt! Minu vend on vist juba ligi 10 aastat tagasi nn põhitööl, naastes praegusel ajal korraldamiste juurde vaid kõige pakilisematel hetkedel - radade märgistamiseks, võistluskeskuste paigaldamiseks, võistluse läbiviimiseks ja võistlusjärgseteks töödeks.
"Tuntud korraldaja vähetuntud vend", nagu Ivo naljaga pooleks kutsutakse.
Pakun puusalt, tuginedes tasutal olevale VW T3-le, et pildi aasta on 2007.
Teisalt, olen ise olnud laisk või siis lollilt järjekindel, keeldudes või vältides abi otsimist avalikust sektorist, täpsemalt siis kulkast või KOV-idest. Siinkohal meenub üks seik vist 10 aasta tagant, kui sain päev enne Haanja100-t Võrus kokku toonase linnapeaga, kes küsis, et mis ja kus jne? Vastasin, et toon turismi off-season'il nädalavahetuseks Võru linna ja maakonda ca 600 inimest ja ligi miljon krooni! Tema küsimise peale, et kas linn ka seda ettevõtmist toetab, pidin vastama, et kahjuks keeldus Võru linn meid toetamast ja 6000 krooni panustamast! Sealt peale olen olnud pigem tõrges igasuguste taotluste kirjutamise osas, vaid mõnel korral alla andes ja alludes mõnele soovkäsule. Näiteks eelmisel aastal sain Kulkalt Võrumaa jooksusarja kuuluva jooksu toetuseks 350 eurot, üle-eelmisel hooajal 400 eurot! Nende mõlema käsu taga oli üks inimene, kellele lihtsalt ei tahtnud ära öelda...
Rõuge maastikujooksu start 2019! Foto: Külli Leola
Ehk siis, jõuangi pika ringiga põhjuseni, miks see postitus just sellisena ilmub. Kui hetkel käimasolev pasaolukord jätkub, siis sõltuvalt selle kestusest tuleb mingil hetkel korraldajatel hakata tegema otsuseid lähitulevikus toimuva pidavate erinevate spordisündmuste kohta.
Need otsused võivad IMHO olla erinevad:
1. sündmuse ärajätmine, ehk siis edasilükkamine uude aastasse (vuti EM, Tokyo OM?, Haanja Suusa100)
2. edasilükkamine ehk siis kuupäeva nihutamine lootuses, et kunagi on see jama läbi (Võhandu maraton, ümber Viljandi Järve jooks, Vändra maraton)
3. alternatiivse sündmuse, näiteks virtuaaljooks vms välja kuulutamine (Otepää-Tartu maratoni virtuaal, Tartu maastikumaratoni virtuaaljooks)
Erinevad on IMHO ka põhjused, miks korraldajad mõne neist kolmest otsusest teevad:
1. mõni sündmus on nii suur ja rahamahukas, et lihtsalt ei mahu enam sellesse samasse aastasse ära (Haanja Suusa100 on siin nö poolnaljaga, lund ju ei olnud tegelikult, aga sai viiruse kaela ajada)
2. mõnel sündmusel ei ole kalendris konkurentsi, ehk siis teeme kunagi hiljem sama aastanumbri sees, vahet pole, tugev tegija võib
3. minu pea ei suuda sellistele otsustele põhjendusi leida
Ka nende otsuste tagajärjed võivad IMHO olla erinevad:
1. suurenevad kulud korraldajate jaoks, avalikust sektorist saadavad toetused tuleb tagasi maksta jne
2. võimalik vähenev osalejate arv, kuna nö annuaalsete sündmuste kuupäevad on nö kivisse raiutud
3. nui neljaks sündmuse korraldamine õigel kuupäeval, aga nö virtuaalsena, hoiab korraldaja hetkeks vee peal, aga ilmselt viimast korda, sest edaspidi võivad osalejad jalgadega hääletama hakata.
Vist 2015 Võhandu maratonil.... Foto: Maire Meeling
Minuga on hetke pasaolukorras lihtne, kui viirus ei luba minul nt sellel aastal ühtegi võistlust korraldada, suundun esimesel võimalusel nn "tootvale tööle", korraldades edaspidi töö kõrvalt hobi korras mõne üksiku võistluse. Minu vend teeb juba aastaid nii. Samas tunnen kaasa nenedele võistluse korraldajatetele, kes on aastast-aastasse toetunud, kes rohkem, kes vähem, lisaks võistluse osavõtutasudest saadavatele tuludele ka mõnele muule allikale - kuni masuni sponsorrahadele, peale masuaegset kraanide kinnikeeramist aga peamiselt avaliku sektori rahadele! Kuna erinevate allikate osakaalud eelarvetes on eri korraldajatel erinevad, saame ilmselt lähiajal näha ka erineva kõrguse pealt kukkujaid!

Ehk siis lühidalt - elame põneval ajal! Kui sulle läheb korda see, mida me oleme viimase 20 aasta jooksul teinud, nii ratta-, jooksu kui ka triatlonilainel, siis sinu võimalus on seda tegevust toetada, registreerudes mõnele sel aastal toimuvale võistlusele, mida korraldame. Hetkel on neid võimalusi 3, vajadusel (loe: osalejate soovil) teeme veel mõne sündmuse regamise lahti. Ka nö väiksematel korraldajatel on aastaringseid kulusid, me küll ei pea üleval kontoreid koos töötajate ja tehnikaga, aga mõnede korraldamisteks vajalike abivahendite liisingud-kindlustused-jms tahavad aastaringselt maksmist, lisaks võiks ka leib kodus laual olla! Kuna hetke olukord ja lähitulevik on määramatu, oleme sel aastal tunduvalt paindlikumad igasugu kokkulepete osas, mis puudutavad erinevate eriolukorrast tingitud ärajäävate sündmuste osalustasude ülekandmist nendele sündmustele, mis 100% toimivad!

Hetkel saab regada järgmistele meie poolt korraldatavatele sündmustele:

- 22. Rõuge Rattamaraton 23.05.2020 (kogu Bosch sarjale regamisel kuni 22.04 soodushind)

- 14. Tour de Rõuge 26-28.06.2020 (kuni 26.03 regamise soodushind)

- Rõuge maastikumaraton 12.07.2020 (pikendasime soodusregamise aega kuu võrra kuni 12.04)


AITÜMA!!!

neljapäev, 30. jaanuar 2020

Nullist seitsmekümneni alla seitsme tunni....

... ehk siis harkisjalu stiili suusaõpe Naisteorus!

Siia-sinna piki Naisteoru põhja, jõgi pidevalt kõrval kohisemas...
Nüüd, kus oleme ETV vahendusel kuulnud kuulsate seiklustest ja lugenud onlainist teiste kuulsate "seiklustest", oleks paslik ise jutupliiats kätte võtta ja lihtsale inimesele maakeeli selgeks teha, mis imeloom see Marcialonga on, et läinud nädalavahetusel sinna lausa ca 160 eestimaalast oma palverännaku ette võtsid!
Pilt on illustratiivne ning ei kajasta asjade tegelikku seisu......
Jah, kui eestlased ei löö kvaliteediga, siis vaatamata oma väiksele rahvaarvule löövad nad massiga, olles selle aasta Alpide piirkonna suurimal suusamaratonil osalejate arvu poolest korraldajariigi ja kolme põhjamaa järel üllataval viiendal kohal, eespool kohalikke naabreid austerlasi, sakslasi, prantslasi, šveistlasi. Üllatavalt kohtasin ise aga rajal vaidi paari kaasmaalast ja ka pärast finišit Cavalese linna peal ei olnud neid eriti palju näha, aga noh start oli venitatud tunni aja peale ja rahvast oli kokku üle 10000, eks see vähene eestlaste nägemise protsent ka sellest johtu.
Cavalese pildistatuna meie elupaigast Caranost ca 200m kõrgemalt.
Aga asja juurde! Sinna-tagasi reis oli lihtne - Võru-Riia oma autos, sealt Münchenisse läti lennukiga, edasi ca 350km rendiautoga Cavalesesse, kohapeal sai liigutud korraldaja transpordiga ja peale maratoni sama teed tagasi - 3,5 päeva ja käidud - lisaks sai tutvutud ka mitmete tee peale jäänud vaatamisväärsustega, nagu 1800m kõrgused kurud, eesti "murdmaasuusahukukohamälestuskivi" Seefeldis, mõned kuulsad suusahüppemäed ja Müncheni lähedal asuv õllepood...
Julgustükk: sini-must-valgena Seefeldis....
47. korda peetud Marcialonga on üldjuhul selline maraton, mis ära ei jää (seni 3 juhust 1975 ja 1989-90) ning äärmiste olude puhul toimub lühendatud, 57-kilomeetrise versioonina (samuti 3 juhust 2007, 2015 ja 2017), seetõttu on sellele maratonile enda ca pool aastat ette kirjapanemine üsna lollikindel variant, et seal suusatada saab! Sai ka sel aastal, kuigi loodusliku lume piir algas mägedes seal kusagil 1300 meetri peal, olid korraldajad "itaaliapärase korralikkusega" suutnud ka lumepiirist madalamale ette valmistada "suusaraja laadse" toote!
Veel üks ilupilt, Garmisch-Partenkirchen, tagasiteel koju.
Pealkirja juurde naastes pean möönma, et kuna erialane ettevalmistus - ehk suusatamine lumel - jäi sel aastal enne maratoni tegemata, siis seda suuremat rõhku tuli pöörata tehniliste abivahendite parimale võimalikule ärakasutamisele, et selle hooaja esimesed 70 suusakilomeetrit ei kujuneks enesetapuks (loe: laen ühe "tuntud suusamehe" hiljutisest sõnavõtust)! Ehk siis, sajaprotsendiline pühendumine suuskade määrimisele, kompenseerimaks puudulikku kehalist ettevalmistust! Igatahes! Lisaks veel toitumine ja vedelike tarbimine, kompenseerimaks palavas alpi-ilmas toimuvat energiakadu ja ülekuumenemist! Etteruttavalt võib öelda, et suuskade määrimine läks täkke, kasutasin ära ühe kahest kaasasolnud pidamismäärdest ja see toimis! Ka seest määrimine läks täkke, nälga ei jäänud, hädal ei käinud!
Määrdemehe valikud.....
26. jaanuari hommikul olid 20000 suuska Moenas valmis tarbima korraldjate poolt alpiaasadele ja linnakeste tänavatele laiali laotatud "suusaraja laadset" toodet! Start anti ca 300-400 suusataja suuruste lainetena, miskisel suvalisel hetkel peale käsklust "Andiamo", jooksin oma aedikust välja, panin suusad alla ja kukkusin uhama, umbes 600m, siis sai paar minutit ühe koha peal seistud, kuni suusasasipundar suutis hakata kahes käärireas esimest tõusu võtma. Siis sai veidi lükatud, kuni esimeses külas tuli seista vist lausa 8 minutit, kuni kohalikud ja ka Skandinaavia suusaässad julgesid ühekaupa alla sõita mäest, mille kohta isegi silemaa eestlane ei julgeks küngas öelda. Aga ka seal kukuti ja tropiti ja tehti igasugu suusakaugeid liigutusi. Eelnev stsenaarium kordus iga väikseimagi laskumise juures, niipalju kui neid esimese, 300m ülespoole viiva ja 18km pikkuse lõigu peal rajal oli. Esimese poole tunniga olin läbinud 3km, esimese tunniga jõudsin stardist 7,3km kaugusele, edasi oli keskmine kiirus ca 10km/h!!!
Stardiaedikud sombuses Moenas, taamal murdunud mets...
Canazeis, 18km peal, keeras rada allapoole tagasi ja läks kergemaks, või siis ka raskemaks - nimelt suutsin vahelduva sammu ja pidava suusaga ülesmäge üsna edukalt sõita, aga allamäge paaristõukega oli ilmselgeid probleeme, ehk siis viimase 2,5 kuu jooksul läbitud ca 800 jooksukilomeetrit ei ole suutnud grammivõrragi treenida allamäge suusamaratonide jaoks nii vajalikku paaristõuget, õigemini siis selle tõuke jaoks vajalikke lihaseid! Rada kulges pidevalt allapoole, samas oli ka paar korralikku küngast tee peal, mis oma korda tekitas nendele küngastele järgnevate laskumiste tõttu korralikud seismise ja suusatammumise sabad. Laskumiste alguses olid valves kohalikud suusainstruktorid, kes siis neid värisevate jalgadega "ässasid" ühekaupa ja 5-sek intervalliga laskumisele lubasid - hea paralleel veepargi torudest allalaskmise korraga! Vaatamata piisavale vahele ei sõidetud laskumistest otse alla, vaid hakati kohe sahatama, peale 5000 sahatajat oli laskumise keskel vaid 1,3m laiune renn ja kahel pool renni selle põhjast ca 20-30cm kõrgemad lumevallid. Neid valle pidi mäest alla sõites sai iga laskumisega ca kümnest tegelasest mööda, kellest ilmselt paljud kukkusid, nähes "miskit hullu siledamaameest" nendest 2x kiiremini mäest alla tuiskavat. Õppige suusatama, krt!
Kolesuusatamine suusaraja laadsel tootel Predazzo tänavatel...
Aga käed aina väsisid, lisaks mul hooti esinevale lateraalsele epikondüliidile, hakkasid ka tri- ja biitsepsid kergeid krambihoiatusi andma, sundides edasiliikumise täielikule säästurežiimile. Säästa oli aga vaja, sest igagi vähegi Marcialongaga kursis olev inimene teab, et lõpus tuleb tõus, 3km pikk! Lükkan siinkohal selle legendi veidi ümber, kuna tegelikult hakkab tõus juba 5,6km enne lõppu, peale tagasipööret Molinas. Alguses kerib see tõus sellise kraad-poolteist nurgaga (3,4km ja 40m tõusu) ja alles 2,2km enne lõpujoont läheb ta järsuks, sest algab Cascata - 144m kõrguste vahega tõus Cavalesesse. Mõtlesin seal veidi pidamist juurde panna, aga loobusin, kohati ca 12% nurgaga tõusul pole suurt vahet, kas astud pidava suusaga otse või mittepidavaga kääri, liikumiskiiruse vahe on minimaalne! Marcialonga lõputõusu kohta näeb elavat pilti postituse alguses viidatud Hannes Hermaküla Ringvaate lõigus!
Panen siia ka tegeliku olukorra, see eelmine pilt oli ilus muinasjutt!!!
Üles ma sain, medal anti ja teenisin ka enne starti paika pandud oma hindamisskaala alusel napilt rahuldava hinde! Lõpuaeg 6h56min, 690 tõusumeetrit! Vaatamata sellele, et:
- päike ei paistnud
- rada ei olnud, lumi oli, märg ja imev
- suusakultuur puudub,
soovitan suusahuvilistel kindlasti kunagi Marcialongal osaleda, sest:
- vaated on suurepärased
- saab teada, kui suur on see väike küür või mäenukk Val di Fiemme suusastaadionil, millelt Kiku kunagi Neumannoval eest kullale kihutas
- inimesed raja ääres on innustavad, soojad, lahedad
- alpikellad....
- Peroni, Nastro Azzurro, Moretti.....
- pizza!!!

Tuvikakane finito pilt (rohkem ma neile raha ei anna)!

reede, 10. jaanuar 2020

59/49, small step for a mankind, giant leap for me!

Paar päeva tagasi küsis koolijütsist poeg, et mida ütles N. Armstrong kuule astudes......sealt siis selle pealkirja pikendus. Mis ta tegelikult ütles, teavad vaid asjassepühendunud tegelased, aga see selleks. Üle mitme-sõtme aja esimese postituse pealkirja esimene osa aga tähendab üht numbrikombinatisooni, mille lahtiseletamine on nii oluline, et viimasel ajal kitsi käega autor avab taas oma blogi!
Isegi minusuguse paduoptimisti jaoks oli Tenerifel klaas ikka pooltühi...
Vist umbes-kombes 10. novembril, viibides Tenerife saarel mitte just tavapärase turistina, andsin endale ja hääle toakaaslasele Kasparile ühe lubaduse, mille tingis DNS päev varem toimunud Tenerife maratonil. Olin nii vedel ja pehme, et ei julgenud ennast nii tavapärase maratoni starti lubada, liiati kiusas seal see kuradi ajalimiit, et esimene 21,1km tuleb läbida alla 2,5h, muidu teisele ringile ei lasta. Hiljem protokolli vaadates selgus, et tol päeval anti 4 DNF-i, kaks soomlastele ja kaks ungarlastele, minu viies DNF oleks sellesse ugri-mugri kompotti sobitunud ju ideaalselt...
Sõber Kaspar Tenerife maratoni finitos...
Aga toona lubasin, et tulen sellelt saarelt tagasi ja jooksen kuni uue aastani iga kuradima päev vähemalt ühe tunni, et enam mitte kunagi tunda seda tunnet, mille toob DNS, õigemini siis DND (did not dare)! 12. novembri hilisõhtul maandusin Tallinnas ja 13. novembri õhtul läksin jooksma, jooksin täpselt tund aega. Järgmisel päeval taas jne jne jne. 7. detsembril Vändras jooksin pikemalt, tulemuseks üle kolme aasta esimene vaid jooksujalu läbitud maraton ja aeg 4:40!
Pääle Vändrat, enne sauna ja vanni...
Järgmisel päeval oli dilemma, minna või mitte? Valge kurat võitis ja jooksin edasi, liiati tiivustas mind pidevalt vähenev kaasaskantav ballast, olin jõudnud juba tugevalt alla tsentneri. 21. detsembril olin taas maratonirajal, kerge jooksuga tulemus 4:35 - ja tunda oli, et palju jäi sisse. Vaatamata sellele oli järgmise päeva tunnine jooksuots paras piin, aga elasin üle ja olin valmis uueks maratoniks, aasta viimasel päeval. Kuna tunne oli hea, kaal oli korralikult alla käinud, siis läksin Meremõisa maratonirajale panema, tõestamaks kasvõi endale, et tollel päeval täitunud challenge 49/49, ehk siis iga päev vähemalt tund aega jooksu 49 päeva vältel, annab silmaga nähtavaid ja stopperiga mõõdetavaid tulemusi!
Detsembris sai üle antud Häätegeva Pässa raba maratoni osalejate
abiga kokku kogutud 3017 eurot Nõmme KJK noorte laagritoetuseks!
Andis ja kuhjaga, olin tollel läinud aasta viimasel päeval ca 30km peal isegi mõtlemas unelmapiiri 4h purustamisele, aga keha andis märku, et 49 päeva järjest on ikka vähe, 4h alistamiseks pead rohkem ohverdama. Pidin 34km peal veidi hoogu tagasi tõmbama, aga 4:01:08 on uus isiklik rekord ja "eesti sportlasena " polegi muud öelda, et siit on nüüd hea edasi minna.....
Isikliku purunemise hetk ajavõtja valvekaamerast... 31.12.2019
Aga, nüüd ja täna saan ma tõesti aru, kui nö tippmaratoonarid räägivad, et üle 2-3 korraliku maratoni aastas ei jookse. Eile sai 9 päeva mööda rekordjooksust, aga sellejärgne igapäevane tund jooksu on muutunud motiveerivast tegevusest piinavaks valuks! Kui seda olekut iseloomustada kogenud joodiku sõnapruugiga, siis on see olek nimega: "Ei lähe välja!" Ehk siis, eneseületusega jalgadesse kogunenud valu ei läinud ära, nagu varasemalt - joostes - vaid need jalad tahaks saada puhkust, rahu, jalgade seinale viskamist. Ehk olekski juba aeg, sest esialgne lubadus 49 päeva on miskipärast muutunud 59-päevaseks! Must kurat vasakul õlal ütleb, et jäta jama, valge kurat (ingel) paremal õlal kutsub jätkama..... Kuidas edasi? Tahaks ju puhata, aga ühe põrandal lebava ruudukujulise asja (varem nullist sajani kahe sekundiga) igahommikune info sunnib projekti jätkama, sest 59 päevaga olen endast sundinud lahkuma 10 kilo jagu kahjulikku kraami - täna panin selga oma M-suuruses lemmiksärgi, mis on 5 aastat kapis oma aega oodanud. Dilemma ruudus?
Kõlab kurjalt, aga see aasta leebe, ilma lumeta.....homme!
Vahet pole, homme kell 12 stardin Kornetist Taliharja Vanakurjale, eesmärgiks hakkama saada pehmodistantsi ehk siis 48km-ga. Kaasaelajad saavad minu täpikest jälgida ja ka palju kasulikku infot läbitava piirkonna kohta SIIT! NB! Kogu info ilmub sinna alles võistluse ajal, 11.01, kell 12:00!

Jookseme ikka edasi, vist?