Haanja100 MTB 2016 rajakirjeldus!

Tere
Tekkis selline mõte, et võiks korraldada ühe karmi mtb sõidu Haanja kandis. Tegemist oleks oma ala fanaatikutele mõeldud üritusega, st. rada oleks nii karm kui seda annab siin vähegi teha. Nagu nimestki näha, tuleks raja pikkuseks ~100 km, kindlasti mitte vähem, ehk isegi rohkem. 
Väljavõte kasutaja Silver postitusest velo.clubbers.ee foorumis 15. augustil 2003.

Aga ära ma selle tegin!!!!!!!!!!!!!!!!!
Korraldajal on moraalne kohustus rada enne võistlejate pealelubamist läbida, kas pole nii?
Väljavõte minu postitusest samas foorumis 2. septembril 2004.

Haanja100 vaimne isa Silver.

Ehk siis, Silveri poolt 13 aastat tagasi välja hõigatu sai 26. septembril 2004 teoks ning ka mina ise olen jõudumööda igal aastal enne osalejate "peale lubamist" raja läbi sõitnud. Erandiks oli vaid aasta 2007, kui ma enne sõitu kolm kuud vaid haamrit ja kellut käes hoidnuna vajusin poolel maal kurnatuna kraavi ning tellisin endale auto järele (et järgmisel hommikul samast kohast lõpuni sõita). Kahel aastal, kui olid kavas põhjalikud rajamuudatused, sõitsin H100 raja aga lausa kahel korral läbi. Niiet siis minu jaoks on nüüdseks 14 korda Haanja100 MTB läbitud, aga endiselt on suurimaks unistuseks seda teha õigel päeval, kogu selle melu ja möllu keskel..... Järsku ükskord algab aega?

Haanja100 finišis 2015 - üksi!

Aga ajalugu ajalooks, tegelikult tahaks rääkida selle-aastasest Haanja100 rajast. Kuna starti on tulemas tervelt 141 kollanokka, siis usun, et järgnev jutt kulub mõnele neist marjaks ära! Eeskätt ennetamaks neid vigu, mida tehakse juba enne starti, puudutab see siis varustust või meelestatust! Haanja100 rada on salakaval, seda võib läbida kas puhta jõuga (selliseid on vähe) või siis kavalusega - pidevalt ökonoomitades ning mitte alludes ahvatlustele panna! Kõvematele panijatele paneb rada lõpuks ise ära!!!

H100 testigrupp on valmis teele asuma. 3.9.16, Kubija!

Sektor 1, Start-Enerviti TP1, pikkus 21,4km, 355 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h33min.
Kogu raja lihtsaim lõik vaatamata selle lõpus olevatele Kütioru tõusudele. Esimesed 3km kulgevad mööda asfalti, siis järgneb veidi liivast metsateed, edasi läbitakse Võru linna külje all olev tööstuspark, veel veidi kruusakat ning kaheksanda kilomeetri peal hakkab rada ronima. Raja põhi on kõva - metsateed, mõned singlid, väiksed kruusakad, aga rada ronib kogu aeg ülespoole. 13km peal algab RMK Kütoru matkarada, mis on vaheldusrikas ning mitu korda Eesti sügavaima oru põhjast läbi käiv ning taas üles oru nõlvadele jõudev rajaosa. Veel enne toidupunkti on ca 70m kõrguste vahega laskumine ning seejärel korralik tõus Kütioru mäesuusakeskuse juurde, kus asub raja esimene TP. Avatud raja grupil kulus esimese sektori läbimisele 1h33min, keskmine kiirus 13,8km/h, ehk siis numbrite põhjal on tegu kiire ja lihtsa rajalõiguga, kuid ei maksa unustada neid tõusumeetreid. Liigne paugutamine sellel lõigul tuletab ennast kindlasti meelde raja 60ndal kilomeetril!
NB! Kui sa tunned, et soojendus on tehtud ning võiks panema hakata, siis oota veel veidi, sest raja raskeim osa on alles ees!

Vaade Enervit TP1 vastasnõlvalt, oru põhjas olev Iskna oja on 70m madalamal!

Sektor 2, Enervit TP1-Eesti Pagari TP2, pikkus 24,1km, 567 tõusumeetrit, testsõidu aeg 2h51min.
Haanja100 raja rängim osa, sest lisaks korjatavatele tõusumeetritele (Vällamägi&Munamägi) kulgeb vähemalt pool sellest lõigust piki heinamaid või nendel olevaid teid, mis märjema ilma puhul muutuvad imevateks käsnadeks, aga ka kuivema ilma korral suudavad aeglustada liikumiskiirust. TP järel sõidetakse taas alla Kütioru põhja, sealt üles. Järgneb kergelt tõusev metsatee, veel üks oru läbimine mööda mõnusat singlit ning siis tuleb maantee nr 2 alt läbi minna! Tunnel on betoonpõhjaga ja vabalt sõidetav ning soovitus on seal sõita, sest märja sügise tõttu on tunnelis ca 10cm vett voolamas. Tunneli järgselt kulgetakse üsna pikalt mööda liinialust vana rada, peale Voki küla on ootamas ports erinevaid maaastikuid - koristatud viljapõllud, metsarajad, heinamaateed ning ka mõni korralik mülgas võib tee peale jääda. See praktiliselt ilma tõusudeta lõik tunnelist kuni Sitasilla tammini on küll vaid 5km pikk, kuid minul kulus selle läbimiseks 44 minutit!!!

Testgrupp Vällamäe tõusul.

Edasi tuleb Kavadi, mõnus ja kiire järveäärne kallasraja singel ning siis ootab ees juba Eesti kõrgeim küngas - Vällamägi. Kõva mees sõidab Vällamäest üles sadulas, tark mees jalutab ratta kõrval! Vällamäest on vaja ka alla saada ning see on kohati kurnavam kui ülesminek. Kindlasti saab selle-aastane Vällamäe valem ka paljudele vanadele huntidele olema üllatuseks, sest just neid radu ja just niipidi ei ole vähemalt 10 aastat sõidetud. Vällamäele järgneb üles-alla-muda-üles-heinamaa-alla-üles-kallasrada-heinamaa-muda-üles ehk tüüpiline Haanja maastik kuni Munamäe asfalditõusuni. Munamäe võtmise järel jääb veel sealt alla Vaskna järve äärde sõita ning siis Mõrvari tõus võtta. Sel aastal ei ole Eesti Pagari TP2 mitte Munamäe otsas, vaid 1,5km edasi Plaksi külas, raja 45ndal kilomeetril. Põhjuseks miilisõit, mis läbib seda TP-d 3 korda.

NB! Kui oled jõudnud Eesti Pagari TP-sse, võid endamisi arvestada, et pool on tehtud - ajaliselt!

Eestis kõrgemale enam ei saa....

Sektor 3, Eesti Pagari TP2-Saare TP3, pikkus 15,6km, 240 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h28min.
Üsna mõnus ja kiire lõik, sisaldab endas küll paari korralikku tõusu (Plaani Külamägi, Plaani Jaanimägi 2x) ning Mõrvari Isa laskumist, aga rajapõhi on enamasti kõva ja sõidetav, välja arvatud esimene tõus Plaani Jaanimäele, Villa küla tagused heinamaad ning nn RMK singel vahetult enne Saare TP-d. Kohe peale TP-d kulgeb rada piki mururada Tsälbämäe poole ning ühel hetkel avastab sõitja enda ees raja ainsa 3 noolega ohumärgi, mis tähistab Mõrvari Isa laskumise algust. NB! Sel aastal on sõidetav vasak pool, parempoolses osas on sügavad uhterööpad sees!!! Käärakult suundutakse Villa küla kaudu raja kõige lõunapoolsemasse punkti Vaartsmäe taga, mille järel ronitakse Kopra singli kaudu üles tagasi Plaani Jaanimäe jalamile. Siit edasi võib ainult tuld anda, sest ees ootavad kiired lõigud kuni Saare TP3-ni raja 61-l kilomeetril Hallimäel. Aga veel enne TP-d on rajal pöördepunkt nende jaoks, kes on endale sobivaks valinud miilisõidu. Raja 60-nda kilomeetri pealt pööravad miilisõitjad paremale ning jõuavad peale mõnekilomeetrise nn lisalõigu läbimist taas Eesti Pagari TP-sse. Esimeses miilipöördes kontrollaega ei ole, kõik miilisõitu alustanud peavad selle 17,5km pikkuse lisapauna ära tegema.
NB! Siledatel ja kõva põhjaga lõikudel anna vunki juurde, sest Haanja100 sõidul on aeg sinu kõige hullem vaenlane!

 

Mõrvari Isa laskumise parem pool...

Sektor 4, Saare TP3-Saunamaa TP4, pikkus 13,8km, 163 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h49min*.
* - testsõidul kulus sellel lõigul nö lisaaega üle 20 minuti, sest oli vaja möödasõitjaid tagasi rajale oodata ning ka üks kodara- ja kummipurunemine viis aega ära
Hallimäel saad maiustada Saare kohukeste ja jogurtijookidega, aga seejärel tuleb teele asuda, ees ootamas Püstümäe tagune singel, Härämäe lõik ja siis juba uue raja osana nn Dendropargi-Paaburissa singel. Suur aitüma Martin Loole 3 aastat tagasi tähelepanu juhtimast, et Härämäelt Rõugesse viiv tee oli liiga kiire - nüüd on palju aeglasem! Ka paljudele teada-tuntud Jürihani org on seekord uue lahendusega ning peale vesioinaste ja Rõuge rattamaratoni finišitõusu läbimist ei kulge rada piki kruusakaid Saunamaale, vaid oleme selleks leidnud uue ja palju aeglasema lahenduse! Vaatamata neile uuendustele on see lõik üsna kerge ja kiire, aga egas enne Saunamaal pakutavat makaroni- ja vorstirooga ei saagi pulssi väga üles ajada!
NB! Haanja100 FINISHER särki ei anta Jürihani või mõnest muust tõusust sadulas ülessõitmise eest! Selle saab see, kes Kubijale Finitosse jõuab! Ökonoomita elu eest, sest tervelt veerand maad on veel minna!

Jürihani oru põhjas eelmisel suvel, hetkel on vett ikka rohkem...

Sektor 5, Saunamaa TP4-A. le Coq TP5, pikkus 14,2km, 274 tõusumeetrit, testsõidu aeg 1h49min*.

* - taas kaks kummi ja ca 20 min ajakadu
Vorstilauast on raske lahkuda, aga veerand maad on veel minna. Kohe peale TP-d tuleb veidi ronida, aga siis on tervelt 4km kiiret rajaosa, kuni Rabadumäe seinani ja sellele järgneva Väikjärve juurikasinglini. Peale juurikasinglit keerab rada Kubija poole, 18km veel minna. Miilisõitjad on selleks hetkeks läbinud 100km. Enne kella 14:30, ehk siis alla 7 ja poole tunni sinna jõudvad miilisõitjad pääsevad nö miiliraja viimasele 59-le kilomeetrile, sellesse punkti hilinejad suunatakse otse finiši poole ning sinna kohale jõudes lähevad nad kirja kui 100km lõpetajad, läbides tegelikult 119km.
Aga, rada jätkub suunaga Taevatrepi poole, ronib veel korraks 240 meetri peale ehk Pedäjämäe (Taevatrepi kodanikunimi) tippu, et siis hakata alla Kubija poole veerema. 15km veel minna! Muda-raiesmikud-veetakistused läbitud, jõutakse Jaanimäele, A. le Coqi TP5-de, RC-Cola ja arbuusi juurde! Testisõitjaid raja 87-nda kilomeetri peal üllatanud koprajärv on tänaseks tühjaks lastud ning viimast korda lõhutakse see tamm maha veel 24. septembri hommikul, et osalejatel jumala pärast ujuda ei tuleks....
NB! Kuna Väikjärve juurikasingel ja Taevatrepi laskumine, lisaks veel mõned muud kohad, on üsna tehnilised, siis ära muutu vaatamata sind rusuvale väsimusele lohakaks. Rada karistab iga väikseimagi eksimuse karmilt ära!

Ei saa üle Emajõest, loe koprajärvest...

Tegime ülemise pildi tiigist raja mööda, et kuiva jalaga pääseda...

Sektor 6, A. le Coq TP5-FINITO, pikkus 11,8km, 111 tõusumeetrit, testsõidu aeg 54min.
Kui arbuus ja koola on sees, võib tõsiselt vajutama hakata, sest viimased 12km lähevad allamäge! Noh, mõned erandid muidugi on, nagu Kuradimägi ja veel mingid põksud, mis isegi sellel allamäge mineval lõigul need 111 tõusumeetrit kokku teevad! Aga see Jaanimäelt allatulek on mõnus, laskuv maastik aitab kaasa ja päästev lõpujoon üha läheneb. Peale Downkill'ile järgnevat Kuradimäge on pisike rajamuudatus,aga lõpp on ikka piki Kubija rollerirada. Seal on siis vastavalt vajadusele aega ja võimalust veel kellelegi särk püksi panna või omaette mediteerida ja tunda rahulolu, et kohe on kõik! Tehtud! Purgis!

Põhjamaa pojad said vist lõpuks soojaks,
soojendusdress visati raja äärde....

Selline sai siis rajakirjeldus, aga Haanja100 edukaks läbimiseks sellest ei piisa. Haanja100 rada paneb lisaks sõitjatele ka tehnika tõsiselt proovile, olen ise eri aastatel pidanud kogema mitut sorti ebaõnne, nagu lenksu murdumine, pidurite kadumine, keti või kummi purunemine, aga alati olen lõpuni tulnud. Haanja100 ajalugu teab legendaarseid lugusid, kuidas rehve on täidetud heinaga, tehtud rattaid singel-speed'ideks, isegi toodud Võru linnast poest uus tagajooks. Raami lõhkemise vastu a la Jaan Kirsipuu anno 2008 pole midagi teha, aga kõike muud nipet-näpet saab rajal teha, olemasolevate materjalide ja riistade olemasolul. Ehk siis, elementaarsed asjad, mida kaasa võtta:

- varulohv (soovitavalt 2), pump või 2-3 ballooni
- multitool (kuuskandid ja ketivõti)
- ketilukk ja võti
- mõni nipukas (kaabliside), veidi teipi
Näited nädala tagant - üks testisõitja sai endale kaika kodarasse, mis lõhkus kodara ning tubeless enam ei pidanud. Lohv sisse, 15km hiljem sai sama lohv snake-bite, uus vahetus. Teisel sõitjal eemaldus saapatald, Mägi Aivari teibi abil sai tald kinga ja jala külge tagasi ning sõit jätkus!
Enne Haanjasse suundumist oleks mõtekas lasta oma ratas mõnel spetsialistil üle vaadata, eriline tähelepanu piduriklotsidele, keti ja hammakate kulumisele (chain-chuck), tubeless kummi puhul piima olemasolu kontroll (läksin ise nädal tagasi selle õnge).

Selline käkker oli minu tubelessi sees piima asemel....

Kuigi Haanja100 toidulaud on rikkalik, siis igaks juhuks võiks kaasas olla midagi, mis aitaks üle TP-de vahel märkamatult saabuvast raskest hetkest. Läinud laupäeval ei läinud mulle enne TP3-e ükski söök sisse, kuum ilm ei soodusta toitumist. Minu päästjaks olid koti taskus olnud Kirju Koer kommid, mida sai üsna algusest peale mingi 10tk söödud. 60km peal siis sõin korraliku võileiva, millega venitas lõpuni välja. Kogu saja kilomeetri läbimist ei maksa üles ehitada ka ainult geelide peale, sest peale viit-kuut tundi rajal tahab organism nö tavatoitu, mitte kiireid süsivesikuid. Eks see toitumise teema ole enam-jaolt individuaalne, aga Haanja100 ei ole vist see õige koht indiviidi vajaduste väljaselgitamiseks.

Kokkuvõtvalt, nii nagu ei päde kõigi jaoks eelmises lõigus esitlet toiduteema, ei käi ka rajakirjelduses toodud raskused-lihtsused kõigi pihta. Mõnele meeldib igast tõusunukist üles kerida, teine jälle mõnuleb imeval heinamaal. Kellele ema, kellele tütar! Üks on aga kõigi jaoks ühine, et H100 lõpetaja särki või 5 korra lõpetaja buffi või hoopis 10x lõpetaja medalit saada, on vaja taaskord Kubijalt Kubijale jõuda, eelnevalt muidugi 100km või 100 miili läbi sõites!

Edu kõigile startijatele - nael kummi, kaigas kodarasse, kivi kotti ja kett maha! 


Haanja100 MTB 2016 rajaprofiil!

Soovituslikku lugemist eelmisest aastast!

H100 suuskadel!

Pean kohe ära ütlema, et Haanja100 suuskadel jäi seekord tegemata - esiteks polnud meil teele asudes sihukest plaanigi ning teiseks oli eelmise nädalavahetuse ilm ikka kõike muud, kui pikaks matkaks sobiv. Aga ilmvõimatu see idee - kahe päevaga matkasuuskadel Haanja100 algupärasele rajale tiiru peale tegemine - ei tundugi, vaja on täpsemat planeerimist ehk siis ilma, varustuse ja tiimi valikut. Abiks oleks veel ka kukesammu võrra pikem päev ja kevadine lumekoorik. Aga see on juba tuleviku teema, igatahes hammas sai verele aetud ja ükskord me võidame niikuinii...

Matkalised laupäeval matka kõrgeimas punktis - 302,9 m ümp.

Eelmises postituses saime vist selle selgeks, miks sihukesele matkale minna ning sellel ei hakka enam pikemalt peatuma. Igatahes läinud laupäeval oli kella 10 paiku Kubija hotelli fuajee suuski ja matkajaid täis, sätiti varustust jalga ja selga. Kõik paigas, suundusime minu bussiga Haanja poole. Alustasime siis kaheksakesi vallavalitsuse eest suunaga Papisöödu mäe poole (kes H100 rada teab, siis see koht, kus miil ja km lahknevad), et oma matkaga pihta hakata. Laupäevaseks eesmärgiks sai ca kahekümnekraadist pakast ja erineva tasemega matkaseltskonda arvesse võttes H100 raja viimased 26km, ehk siis Papisöödu-Kubija.

Esimesed sammud puudril - Papisöödu...

Algus oli ilus - päike paistis ja tegi olemise kuumaks. Paar kilti edasi juba nii mõnus ei olnud, sest kuidagi oli vaja üle saada Vällamäest. Sai küll proovitud suuskadega seda tõusu võtta, kuid seal juurte peal, kus tõus väga teravaks läheb, vandusin alla ja marssisin jalgsi üles. Ma täpselt ei näinud, aga ilmselt said kaks matkaseltskonna liiget suusad jalas Vällaga hakkama, aga neil olid ka veidi peenemad suusad, ilmselt kusagilt 50-ndatest pärit korralikud puukad, millel tavalist matkasaabast siduv side. Minul olid all Rootsist pärinevad Eesti Kaitseväe puusuusad, millel iseenesest polnd libisemise-pidamise koha pealt suurt häda, aga side oli veidi nadi, lasi kanda liiga palju kahele poole liikuma.

Soome kummik, Rootsi side ja suusk!

Naljakaks läks siis, kui oli vaja Vällast alla saada. See on rattagagi paras pähkel, aga üsna juhitamatu matkasuusaga on see selline katsumus kuubis. Läksin esimesena ja tegin kahe laskumise peale ilmselt 10 saba- või küljepidurit, sest hoog hakkas ikka liiga suureks minema. Lisaks olid ka mõned langenud puud ees. Takkajärgi võin öelda, et veel Välla tõusu peal jalga pandud suusad võtsin ära alles hotelli ees, ehk siis kogu ülejäänud maa kannatas suuskadel läbida.

Laskumine Välla külje pealt - Sigridi stiilinäide.

Haanjamehes tegime väikese pausi ja ikka edasi, Kavadi kallasrada ning siis mööda kruusakaid ja allamäge. Meie grupi naisterahvastel olid all sellised suusad, millega oli hea ainult veidi allamäge ja paksus lumes liikuda, sest tõusu peal nad ei pidanud, liiga sileda peal (kinnisõidetud lumi) vajusid suusad laiali jne. Ühesõnaga, naiste kehv suusavalik pidurdas liikumiskiirust. Aga kuna need naised olid kogu selle matka algatajad, siis peame neile andeks andma!

Suurem söögipaus Bock'i-vana juures trepil.

Aga ilm oli ilus, külm oli ka veidi järele andnud ning me ikka liikusime - Kubija hotell ja tuttuus spaa ei olnud enam kaugel. Haanja100-l osalenud teavad, et raja lõpuosa on üsna lihtne, välja arvatud viimased 4km ja seda hakkasid osad rada teadvad matkajad juba ette põdema. Kuna aga matka eesmärgi püstitus oli, et sõidame vähem kui 100, aga sõidame mööda õiget rada, siis keerasime ikka sinna downkill'i taha metsa ja tulime ka downkill'ist alla - küll mööda seda lagedat slallinõlva, sest hämaras metsa ronimine ei tundunud mõistlikuna. Lõpus oli veel plaanis uhkelt tulede valgel mööda rullirada hotelli juurde kulgeda, aga Võro om iks üks ummamuudu liin - sealsed valitsejad nimelt arvavad, et linnakodanikud saavad nädalavahetusel oma suusatiiru ka valges ära teha ning seetõttu laupäeval-pühapäeval Kubija suusarajal õhtul tuled ei põle!!! Kummaline suhtumine või siis pigem imelik kokkuhoiukoht - mis eriti küüniline hiljutise linnajuhtide 34%-lise ehk 600-eurose palgatõusu taustal. Lõikasime siis sealt otse hotelli juurde, pimedas metsas polnud mõtet sahmida.

Rajal 10km enne finito't.

Kubija uus spaa on ikka tegija - hunnik saunu, eri temperatuuriga basseinid, välisaunad jne. Siis veel 10-eurone õhtubuffee, mõnigi taastusjook ... ja und polnud vaja taga nõuda - see tuli ise. Esimese päeva tulemiks siis 26km ja 6:10 kulunud aega. Keskmine kiirus 4,2km/h ja minu pulss oli 121/155.....

----------

Teine hommik äratas miinus 23 kraadiga, lükkasime veidi starti edasi. Kaks matkasellli olid vahepeal vahetunud, aga kokku oli meid ikka kaheksa. Alustasime ikka selle õige koha pealt.

Start Kubijalt

Teine päev tundus raskem tulevat, ikkagi ülesmäge ja vähemate teedega maastikul. Esialgne plaan jõuda välja Munamäele raja 30-ndale kilomeetrile sai õige kähku õgvendust - teeme üle Kurgjärve Haanjani. Ja õige ta oli, kui ikka peale Jaanimäge singlite peale keeras, läks liikumine vaevaliseks, näiteks viie kilomeetri peale (Jaanimäe teeületusest Kurgjärve asfaldini) kulus meil aega üle 2 tunni! Üsna paks lumi, kitsad tõusud, langenud puud, Taevatrepp jne.

Koht Haanja100 rajalt, kes pakub, kus???

Kurgjärvele me jõudsime, aga edasi suundusime piki Haanja kolmest bussi juurde, sest kokku läks meil ca 17 km läbimiseks aega üle 5 tunni, keskmine kiirus 3,3km/h, tunduvalt aeglasem kui laupäeval. Pulss 117/146.

Eelmine pilt alt võetuna, sama kõrge känd! Mis koht?

Matka kokkuvõttes pean tõdema, et suusamatk kui asi, mida ma pole varem teinud, hakkas pinget pakkuma. Kas siis on eesmärgiks selle Haanja100 suuskadel läbimine või mõne muu marsruudi valimine, igatahes panin oma kanalid tööle, et sebida haanjamatkad.ee-le mingi 10 paari neid sõjaväe matkasuuski. Eesmärgiks siis lisada haanjamatkad.ee valikusse uus teema - suusamatk!!! Ausõna - hoopis teine tunne on lihtsalt suuskadel liikuda ja loodust vaadata, ilma et kell tiksuks või Pullerits mööda kihutaks. Lihtsalt suusatada, ilma agadeta....

Ja veel, pole kehva ilma, on sitad riided - mul küll miinus 20-ga probleeme polnud. Jalas, Lorpeni heavy-sokid, kummikuvildid ja kummik, ülevalpool pesu ja mäesuusapüks, veel kõrgemal samad riided kui suusatades (higisärk, kaks pesusärki, Crafti suusajakk), aga pealmise Craft'i suusavesti asemel O'Neilli suusajope, peas kaks buffi ja suusamüts, käes suusakinnaste peal labakud- liiga kuum oli, eriti päikese käes:

Kusagil ca 12km enne finito't...

Hea matka ülevaade ka walkie-talkie'de blogis - loe kindlasti!