Haanja Suusa100 2016 - ta tuleb siiski!

Kunagistel ammustel hallidel aegadel, valades Tamula järvel uisumaratoni rada, sai nö jutujätkuks kellegi poolt (osalejad teada) välja pakutud idee, et ratta100 kõrvale peaks tegema ka Suusa100! Tookordsete tõsiste talvede kontekstis palju ei mõeldud, tehti ära! Viimased kolm lumevaest talve on aga pannud asja otstarbekuses järele mõtlema, kas ikka on siia Maarjamaale vaja ühte 100km pikkust suusasõitu, pealegi veel ühel raskeimal rajal, nimelt Haanja viiesel? Eelmisel kahest kehvast talvest ühel saime perfektse ajastuse tõttu Saja ära teha, aga sel aastal tundus asi ikka väga nutune - kuni tänaseni!

Kolmese laskumine täna, 9. märtsil....

Läinud laupäeval toimunud Haanja suusamaratoni otseülekanne (tänud Baltic Broadcasting tiimile ja Riho Järvelainenile) ning kõned kohalikele suusafriikidele andsid lootust, et soojal sügisel väljakuulutet kuupäeval, ehk siis 19. märtsil, on vist kuidagi võimalik Suusa100 ära pidada. Et seda vist'i ja kuidagi't elimineerida, seadsin täna ise kursi Haanjasse, et ikka oma silm kuningaks saada!

Kose kandis Võrus, Haanjani 11km........

Võrus oli asi ikka üsna nutune, eriti lumisest Tallinast tulnule, aga mida lähemale Haanjale, seda lumisemaks läks. Suundusin kõigepealt tšekkima nö algupärast Haanja Suusa100 ringi ehk siis kohalike keeles haanja viiest. Juba Kurgjärvele laskudes oli selge, et see kahe tõusuga nö Kurka paun jääb kindlasti rajast välja, siis hullem ootas veel ees!

Kurka tõus, sinna saunaäärsele vutiplatsile.....

Sobrasin oma mälusopis erinevaid pilte kevadistest Haanja suusaradadest, meenutamaks, millistel lõikudel lumi kõige kauem püsib. Heaks orientiiriks muidugi kunagine legendaarne töörahva pühal peetud suusasõit! Kuigi too aasta oli erandlik, annab ta aimu, milliste kohtade peal lumi püsib ning kustkaudu kannataks 10 päeva pärast rada teha, sest nö "orginaalviiesel" (sõna õige, just nii seda nimetatakse) seda teha ei saa! Sest ka nn soo tõus ja sellele järgnev rajaosa oli väga must, "kreegi pani aga koogile" Taltjärve-äärne viiese lõpp, kus ennast paisutanud oja oli muutnud raja jõeks! Aamen!

Viiese ja Haanja maratoni soo tõus....

Jõgi viiese rajal 200m enne staadioni, vett pritsis poolde säärde......

Kuna 5km ring langes eelnevate piltide kaasabil valikust välja, siis teiseks alternatiivringiks proovisin kohalike keeles "poole neljast" ehk siis eesti keeles 3,5km pikkust ringi koos lisapaunadega, et näiteks 4km (loe: 25 ringi) kokku saada. Kuigi see ring oli nii tõusude kui lume kontekstis üsna pandav, sain kokku vaid 3,83km, mis on 100km ringitamiseks ilmselt ikka liiga lühike!

Tegelikult on ikka sõidetavat lund küll ja veelgi......

Suundusin kolmandale otsiringile ja leidsin kokkuvõttes säärase 4,67km pikkuse ringi, mida tuleks sõita siis 22 korda, kus tumedaid laike oli väga vähe, enamuses ikka valget lund! Ja peamine on, et need lõigud on üsna metsavabad, ehk siis seal säilib lumi kauem ning puudelt tilkuv lumi ei saa seda hävitada! Ehk siis, minu kogemus ja ilmajaamade arvamus ütlevad, et saame Haanja Suusa100 anno 2016 ära pidada, mis ringil ja kas ka klassikas või ainult vabastiilis, see selgub juba vahetult enne võistlust, ehk siis 17. märtsi keskpäevaks, kell 12:00!

Valgustatud rajaosa on alati korraliku lumevaiba all....

Seniks aga, usku, usku ja usku! Ning kohe regama haanja100.ee lehel! Vallavanem Jüri Gotmans lubas täna igapoolset abi raja ettevalmistamisel, nii et TEEME ÄRA, HAANJA SUUSA100 2016!

R.I.P. suusatalv 5.01.2016-27.01.2016

Öeldakse, et kadunukestest räägitavat vaid head! Mind selle kadunukese puhul see kirjutamata seadus ei koti, sest see kuradi kadunuke pakkus minu jaoks oma liiga lühikeseks jäänud elu jooksul vaid kaks helget hetke, millest kumbki kestis vaid ca 2-3 tundi! Ülejäänud aja oma lühikesest ja mõttetust elueast keeras ta mulle täiega käru, iga jumala päev! Ehk siis, mille kuradi pärast peaks keegi kedagi sellist, kes iga jumala päev talle hinge s...ub, takkajärgi kiitma?

Kadunukese imikuiga, 3. jaanuaril Rõuges.

Ilmselt aimate ära, mis see üks helge hetk oli? Muidugi see ökosuusatamine, see mõnus minek otse maja välisukse eest, suuskadel ja kuhu iganes - Pässa rappa, Harku radadele, Nõmme tänavatele. Teisest helgest hetkest pole ma palju juttu teinud, see oli väike rännak veel vähese lumekihiga Pääsküla rabas ühel külmal, aga ilusal päikesepaistelisel päeval. Nende hetkede nimel tasub elada! Takkajärgi muidugi ei kaalu need mõned tunnid paradiisi kuidagi üles seda põrgut, mida see lühikeseks jäänud lumine aeg pakkus!

Ühel ilusal päeval Pääsküla rabas. Enne lumeuputust! Foto: Kea Kanger

OK, head uudised on räägitud, aeg on asuda Augeiase talle rookima. Ma ei tea, paljud teist elavad säärases kohas, mille lahutamatuks osaks on talvine lumerookimine. Iseenesest on see ju meeldiv töö, ajab veidi higistama, kulutab kaloreid ning lubab hingata värsket õhku. Kui aga roogitav ala on pisut üle paarisaja ruutmeetri ning lumi ei tule mitte korraga, vaid jupiti, siis ühel hetkel muutub see töö vastikuks. Liiatigi, kui kortermaja kuues korteris elavast viiest täisjõus mehest olen mina ainus, kellele maja ümbruse ning selle krundiga piirneva tänava korrasolek korda läheb. Mõnel päeval sai tervelt kolm tundi kolmes jaos õues viibitud ning pahhaitatud. Lõpliku matsu minu suhtesse lumelabida- või kühvliga pani muidugi Pääsküla 8. raba maratoni eel toimunu, kui neljapäeva õhtul puhtaks lükatud rajale sadas laupäeva hommikuks vaatamata ilmajaama surmkindlale eile ca 12-15cm lund. Lisaks lumega sõdimisele jäi see maraton mul ka jooksmata.....ning seal osalenute jaoks osutus see parajaks Kolgata teeks!

Pääsküla maratoni võistluskeskus 2 päeva enne starti.

Küll mitte lume, pigem ikka külma (kus külma, seal lund) pärast jäi mul jooksmata ka teine aasta algusesse planeeritud maraton - Rakvere talvejooksusarja I etapp. Hilisem tagasiside sellele otsusele on küll olnud positiivne, aga üks jooksmata jooks kohe aasta alguses võib kätte maksta aasta lõpus, mis on planeeritud niigi liiga pingeliseks. Liiatigi on algses planeeritud maratonikalendris nüüdseks juba kaks nulli - Pääsküla ja Rakvere.

Rakvere maratoni võitja Sander Hannuse stiilinäide.

Külma vastu pole mul tegelikult midagi, kui see jääb nö mõistlikesse piiridesse, ehk siis sinna -12°C kanti ning ei hiili madalamale. Säärane kerge pakane külmutab pori ja löga ning kõige olulisemana kaanetab järved, andes võimaluse uisutamise harrastamiseks. Jää saavutas just paraja paksuse, kui taas rikkus kõik ära lumi, kattes tuisates kinni järvedele lükatud rajad, muutes uisutamise ilma pideva sekkumiseta võimatuks. Minu kahjuks jätkus siin Männiku kandis X-Dreami meestel võhma lumega võidelda vaid paariks korraks, nii tuli ka uisud kuni eelmises postituses kirjeldet Mulgi uisumaratonini varna riputada. Aga noh, hää kui kordki talve jooksul uisud alla saab!

Kui Ain-Ivar uiskudega Männiku järvele jõudis, olid lumed juba sadanud....

Läks metsa see suusatalv 2016, aga kas see on siis tõesti lõpp? Kas võib juba lähipäevadel ratta välja ajada ja hakata kevadlaagriks ennast vormi ajama? Ilmselt kohe veel mitte, aga ega pikka pidu enam pole. Uuel nädala lubab veel natuke külma, aga peale seda on kööga. Kunstlumeringikesed kusagil suusakeskustes jäävad, aga nendel maratone ei sõideta. Lükkub minulgi see TM-i nimelise numbri saamine taas aastakese edasi. Üks suusasõit peaks siiski sel aastal veel toimuma - nimelt näitavad kõiksugu märgid, et pikalt taeva jäänud tali selle jaanuarialgse suusamüüjatele heameele tegemisega kogu pauerit välja veel ei lasknud. Midagi jääb veel ka kevadesse, sellesse aega, kui loppeti-hooaeg on läbi. Nimelt 19. märtsil sõidame Haanja Suusa100!!!

Sealt Venemaalt pole kunagi midagist hääd tulnud...... :)

24 tundi sula sulatab ikka korralikult, homme on ilmselt üsna valge see pilt!
Fotokompilatsioon EMHI põhjal: Sulev Kraam aka eks-Kangaroo

Tänane pildike Eestimaa tavapärasest
lumemekast, hetkel trööstitust Haanjast!
Foto: Kadri Parts

Nüüd ei jäägi muud üle, kui vaid loota, et ma puusse panen, onju?

Ah jaa, kadunukesest jäid maha tutikad Salomoni SNS-Pilot
uisusaapad. Nr 46, sobiv 44 jalale, hind 160.-

Võõrana laulupeol!

Kuna kogu minu sügisene ettevalmistus Tartu Suusamaratoniks* oli pandud vaid ühele ja ainsale kaardile - et talv ja maraton jäävad sel aastal ära, siis polegi midagi imelikku selles, et suurem osa kaasstartijatest mind maratoni stardis ei näinud. Tegelikult ju nägid, sest minusugune suusatolvan (kelle jaoks oli kogu see asi üks paras karneval) hakkas ju paljudele silma, aga ära tundsid mind vaid need, kelle juuresolekul ma suu lahti tegin! Kokkuvõtvalt - äärmiselt kehva suusavormi peitmine karnevalikostüümi taha ning sellega endale juba ette kehva tulemuse eest vabanduse otsimine õnnestus suurepäraselt!

Võõrana laulupeol! Foto: Priit Grünberg

Aga mitte see, et ma esinesin Eesti rahva suurimal suusapeol või siis lausa talvisel laulupeol neegrina ehk võõramaalasena, ei saanud põhjuseks selle postituse pealkirjale. Võõrana tundsin ma sellel laulupeol seepärast, et pidutsemise ja nautimise asemel oli vähemasti 2000-3000 osalejat tulnud peole vaikselt nohisema ja nina maas suusarada kündma. Selmet tunda rõõmu sellest, et kusagil Eestimaal on lund, toimub suur suusapidu ja päike särab taevas, murti tati (ja ka mati) lennates ning keppide raginal teed Elva poole, et saada finišis parem aeg või koht, panna ära naabri Vellole vms. Uisutati ülbelt klassikalises sõiduviisis sõidetaval sõidul, sõideti eessõitja kandadel, vahetati laskumistel ilma tagasi vaatamata radasid, loobiti süüdimatult geelipakke maha (loe: raja sisse) jne.

Vaikus enne tormi? 15.12.15 kell 6:30 Tahvandil.

Miks? Kas see lõpukoht raiutakse hauakivisse? Kas parema koha eest saab tööandja käest preemiat? Mis jääb selliselt sõidetud maratonist mälusoppidesse alles? Ilmselt eriti midagi peale lõpukoha ja vbla ka aja. Ma ise ka ei mäleta oma kahe aasta tagusest, tumepunases pandud, maratonist ning ka varasematest sõitudest eriti midagi, sest paljud pühapäeval rajal nähtud lõigud tundusid mulle täiesti võõrana, nagu ma polekski alates 2005. aastast kõikidel toimunud maratonidel sõitnudki. Õnneks suutsin enne seda maratoni karusseli pealt maha astuda ning hakata elamusi koguma. Elamusi loodusest, rajast, melust ja nendest vähestest, ca paarikümnest kaassõitjast, kes võtsid vaevaks mõne nalja visata või midagi kostüümiga seonduvat küsida. Aitäh neile ja eriti suured tänud Allan Orasele, kellega koos sai pikalt Palult kohvipunkti kulgetud ning maailma asjade üle arutatud! Aitüma ka arvukale publikule, kes ei pidanud vaevaks tavapärasest erinevat suusatajat ergutada ning häid soove soovida! 

Suusad määrde ja stardi ootel.

Võite 100% kindlad olla, et järgmise aasta talvisel laulupeol üllatan taas - ja mitte sportliku tulemuse, vaid mõnusa kostüümi ja hea tujuga! Kes tuleb kaasa? Aga veel enne kutsun kõiki tuleval laupäeval, 28. veebruaril, Haanjasse! Nautima suusatamist lausa 100km jooksul....sest toimumas on viies Haanja Suusa100 - hullud suuskadel!



* Tartu Maraton sõidetakse suuskadega, Tartu Linnamaraton joostakse, Tartu Jooksumaraton on jooks, mis on puuduliku pikkusega maratoni jaoks. Kört-Pärtel maivoi!

Negative split!

Täna sai tehtud enda jaoks ajalugu ja käidud Eestimaa pinnal maikuus suusatamas! Ja see ei toimunud mingil varjulises kohas oleval lumelaigul, vaid ikka kokku ca 2,5km pikkusel rajal, mida katkestasid mõned üksikud paarimeetrised lumevabad kohad. Ühes kohas oli see must maa ka umbes 30m pikkune, nagu järgnevalt videolt näha saab:

Tänase sõidu esimesed sammud olid veidi kobad, aga paari kilomeetri järel sai tunde kätte ja vaatamata üsna mustale lumele, kohatisele jääle või pehmele-lörtsisele lumele ma tõeliselt nautisin suusatamist. Miks küll, peale üle 1400km suuskadel läbimist talve jooksul? Usun, et ainsaks põhjuseks oli tänane ilm, sooja ligi 14 kraadi, päike paistis. Saaks nii terve talve suusatada....

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, kuigi esimesel mail suusatamine vääriks ju tegelikult eraldi postitust. Tänase jutu pealkiri on "Negative split" ja siin tahan anda vist juba kogenud maratoonarina (13 läbitud maratoni seljataga) veidi nõu jooksuhuvilistele, kellel seisab peagi ees üks jooks, mis miskipärast kannab maratoni nime. "Negative split" inglisekeelse terminina tähendab maratonijooksjate jaoks olukorda, kui jooksja suudab maratoni teise poole (21,1km) läbida kiiremini kui esimese poole. Ma ei ole ise kokku lugenud, mitmel korral 13-nest on see mul endal õnnestunud, aga vähemasti esimesel maratonil see kohe kindlasti nii ei läinud. Alustasin toona, kaugel 2009 aastal, Otepää-Tartu maratoni ikka enda jaoks sildu põletava tempoga ja läbisin esimese poole täpselt 2 tunniga. Kuna koguaeg oli siis midagi 4:24, võite ise arvestada, kui positiivseks see splitt läks. 

Oma esimese finišis Tartus kevadel 2009!

Oma teisel maratonil, 2010 aasta detsembris, jooksin kogu distantsi sama tempoga, aga tõusva pulsiga. Kuigi tol korral täpset rajamärgistust poolmaratoni läbimise kohta ei olnud, siis nö tunnetusele toetudes usun, et suutsin teha negatiivse spliti, sest viimasel kolmel kilomeetril oli üsna kerge sammu kõrgemaks tõsta ja kiirendama hakata. Ja just see ongi teise poole kiiremini jooksmise üks suurimaid boonuseid - sina liigud edasi, aga teised liiguvad sulle selg ees vastu. Parima emotsiooni neg-spliti tegemisest sain mullu sügisel Tartu Linnamaratonil, kui suutsin viimasel seitsmel kilomeetril viia seni joostud ca 6:10 tempo umbes 5:50 peale ja seljad hakkasid vastu tulema. Tagatipuks suutsin joostes üles saada isegi Toomemäest, mis "ebakindlate ajakirjanduslike allikate" info põhjal isegi esikümne mehi kõndima sundis.

Toomemäest joostes üles, foto Leho Rips.

Loodan, et saite nüüdseks pihta, mida see võõrkeelne termin tähendab. Aga kuidas seda teha, kuidas valida alustamiseks just see õige tempo. Siinkohal olen ise palju abi saanud ühest netikalkulaatorist, millesse saab sisestada oma baasandmed ning mis annab üsna täpse info nii pulsi kui tempo kohta eesmärgiks seatud aja väljajooksmiseks. Ja teiseks tuleb endale jooksu jaoks ette seatud joonest ka kinni pidada, kuigi see on stardist minema tormavate konkurentide-kaasjooksjate marulise algtempo tõttu üks üsna raske tegevus. Suurtel maratonidel (SEB Tallinn, Tartu Linna) on olemas tempomeistrid, kes üldjuhul viivad oma grupi finišisse negatiivse splitiga, ehk siis jooksevad ühtlaselt, samas ka selgitavad jooksu ajal, palju ja mida juua-süüa jne. Esimest korda maratoni jooksjale soovitan sajaprotsendiliselt mõnda sellisesse gruppi võtta, sest sealt saadav kogemus on üsna hinnaline, kuna see säästab teie jalgu ka tulevikus.

Aasta 2009, kihlveo tõttu 2 ringi ümber Viljandi
järve, aeg 1:56:25. Tehke järgi või ostke ära!

Kuigi selle 12. mail toimuva jooksu osalejad sellest kalkulaatorist küll otsest abi ei saa, sest sellise distantsiga maratone rohkem maailmas ei joosta, siis saate selle kalkulaatori toel ju endale nö skeemi ette joonistada. Uskuge mind, viimast kaheksat kilomeetrit ainult 10 sekki kilomeetri kohta kiiremini joostes kui esimesi kilte, nopite te hulgaliselt taaruvaid tegelasi, kes on Otepääl sillad põlema pannud ja enne Elvat surevad. Oma viimasel Otepää-Elva jooksul sain just enne Elva jõge (seal, kus 10km jooks pikemale rajale sisse tuleb) oma elu magusaima skalbi. Margus, mäletad? Kuna olen enda jaoks paika pannud põhimõtte, et ma ei osale ühelgi maratonil, mis on alla 42,2km pikk, siis kahjuks ma Otepäält Elvasse jooksma tulla ei saa. Ja Nelik jääb kah selle pärast tegemata. Kelk, auuuu!

On küll elamus, aga mitte see 23-kilomeetrine libamaraton....

Ise aga lähen laupäeval Vändrasse, mitte saelaudade järele ega karuga kohtuma, vaid omaaegse Nõukogude Liidu kõige populaarsema maratoni reinkarnatsioonile kaasa elama ja õiget, 42,2km pikkust, maratoni jooksma!

Vana musta-mulla suusk sai nagu aru, et hooaja viimane sõit...

Mõned näited negative splittidest tänasel Viljandi jooksul:
1. Heiki Pruul
2. Kermo Tsäro, vaheajapunktis aeg 25:00, koht 1228, finiš 59:23, koht 884, 344 skalpi!!!

Võhandu maraton versus perfect English!

Kui ühel hetkel satuks mulle kätte kuldkalake või mõni pudelist pääsenud džinn ja teeks mulle ettepaneku, et ta annaks mulle perfektse inglise keele oskuse, vastutasuks aga võtaks minult ära selle julguse, tahtmise ja pealehakkamise, millele toetudes olen nii mina kui veel tuhanded inimesed suutnud näiteks läbida Eesti ühe raskeima sportliku ettevõtmise - Võhandu maratoni, siis saadaks sellise vahetuskauba pakkuja koheselt sinna, kus on pime ja haiseb ka veel takkapihta.

Võhandu maratoni paadiparkla läinud laupäeva varahommikul.
Foto Maire Meeling.

Sest milleks mulle see oskus võõras keeles peeneid sõnu ritta seada, kui olen seni oma Fr.R. Kreutzwaldi nimelise Võru I Keskkooli inglise keele eriklassist pärit keeleoskusega elus hakkama saanud, suudan selles keeles vigadeta nii rääkida kui ka kirjutada. Ja lisaks inglise- ja oma emakeelele suhtlen vabalt ja kirjutan veel kahes "kohalikus" keeles.

Kanuud stardi ootel, foto Maire Meeling.

Oma tänases paskvillis aga kirjutab Eesti vaieldamatult tsiteerituim spordiblogi pidaja, et kuigi mina olen inglise keele koha pealt temast ilmselt kehvem mees, siis vähemasti ühes teises asjas olen ma temast osavam. Priit Pullerits ütleb minu kohta nii: "But, of course, he is more skilled in many other things than me, like milking cash out of ordinary folks by urging them to ski or run 100 km – definitely a remarkable achievement".

Siin aga läheb asi kurjaks. Nimelt olen ma senipeetud nelja Haanja Suusa100 ja kolme Haanja Jala100 puhul alati igale üritusele suurusjärgus 100-200 eurot omast taskust või siis õigemini suuremate ürituste ülejäägi arvelt juurde pannud, sest muidu lihtsalt ei tule välja. Kokku olen seitsmele üritusele kokku peale maksnud ca 1000 eurot, täpsemaid numbreid ei viitsi hetkel raamatupidamise aruannetest taga ajada.

Kõik Suusa- ja Jala100-d läbinud Tõnu Hendrikson oma sõidu-
riistaga Võhandu maratoni stardis. Foto Maire Meeling.

Nüüd muidugi tekib õigustatud küsimus, miks ma seda teen, miks ma mängin filantroopi? Ilmselt seetõttu, et nii mõnusat ja vahetut õhkkonda ning meeldivaid osalejaid mujal ei ole. Ei ole seda stardikohtadega slikerdamist, stardikoridoris trügimist, rajal üle kaassõitja suusaninade sõitmist ega kõike seda muud, mis käib kaasas kasvõi Tartu Maratoni või muude suurüritustega. Selle fiilingu kogemine on väärt pealemaksmist ja kavatsen seda ka edaspidi teha. Ja seda niikaua, kui kasvõi veidi rohkem osalejaid tuleks ja üritusega nulli saaks.

Vahepeal juhtub ka nii!, foto Maire Meeling

Lugupeetud ajakirjanik aga tulistab ilma fakte kontrollimata puusalt, valetades oma lugejatele näkku, kujutades mind õnnetute osalejate lüpsjana. Eelpool toodud võõrkeelse lause puhul on tegu puhtakujulise laimuga ja siinkohal ootan avalikku vabandamist.

100km alpipäikese all!

Jah, eile oli Haanjas selline ilm, et kui isegi hakkaks korraldajana unistama ja mõtlema, et missugune võiks Haanja Suusa100 ajal ilm olla, siis eilset ilma oleks raske vist ette kujutadagi. Kuigi esimeste ringide ajal, start anti kell 9, valitses väljas veel hommikune krõbe külm (ca -15 kraadi), siis mida ring edasi, seda ilusamaks ilm muutus. Keskmiselt -4, lauspäike, tuuletu, rada nagu raudtee (libiseb ja peab), mida üks suusasõber veel oskaks tahta?

Eilse võitja stiilinäide alpipäikese all.
Kõikide fotode autor on Uku Vislapuu.

Ja suusasõpru oli, vaatamata ebatavalisele toimumisajale, kokku ligi viiskümmend. Etteruttavalt võib öelda, et 34 neist, kaasaarvatud mina ise, tegid läbi täisprogrammi ehk 20 viiekilomeetrist ringi ehk 100km suuskadel ehk 2220 tõusumeetrit.

Start on antud! Vasakult esireas Siim Vinter, Ivar Ivanov,
mina, Väino Ellamik, Tõnu Hendrikson. Teises reas vasakult
Juho Joonas, Ahto Vink, Aare Huik, Eero Antons,
Andres Pak ja Indrek Pak.

Kui nüüd minna aegade hämarusse ja kaevuda eilse suusasõidu ajalukku, siis ilmselt sai ajendiks 2009 aasta varakevadel hää sõbra Tõnis Piirisillaga ette võetud suusasõit teemal 2XHaanja maratom. Sõitsime toona nädal peale õiget Haanja suusamaratoni kahekesi läbi 2 maratoni täisringi (80km) ning aega kulus meil veidi vähem kui 6 tundi. 2010 talve alguses sai koos Tarmo Tarlapiga Pühajärve ja Tamula uisumaratonide jää valamiste ajal paika pandud, et kui juba 80km sai sõidetud, asi see 100-gi siis ära teha. Esimene Suusa100 toimus miskipärast Haanja Vinter100 nime all, aga peale seda kui Siim Vinter selle sõidu kinni pani, muutsin sõidu nime Suusa100-ks!

Esimese ringi lõpus, Siim Vinter läheb oma teed, tema taga
viis klassikut, vabamehi ei kusagil.

Aga eile, neljandal Suusa100-l tuli starti 46 tegijat, neist kuus naist, kaksteist klassikut ja 28 vabameest. Võistlusele lisas kaalu viie naaberriigi esindaja kohalolek, mis muutis jõukatsumise rahvusvaheliseks. Lisaks väga erinevatele ja värvilistele rinnanumbritele muudavad Suusa100 värvikaks ka osalejad. Näiteks eilne teine naine Monika Irves on nüüd oma elus osalenud kahel suusamaratonil ja need mõlemad on olnud Haanja Suusa100-d. Kui eelmisel aastal lõpetas Monika pimedas, siis sel aastal oli tema lõpetamise hetkel veel suur valge väljas. Kui täna kogutakse üle Eesti suusakilomeetreid eesmärgiga teha maakerale tiir peale, siis eile läbisid ainuüksi Haanja Suusa100 osalejad kokku 4130 kilomeetrit, ehk üle kümnendiku sellest teekonnast.

Monika Irves oma teisel suusamaratonil.

Oma sõidu kohta ei oskagi midagi öelda, esimenel ring sai koos ässadega paugutatud - suusk lihtsalt libises nii hästi. Teisel kilomeetril olin mõnda aega ka võistluse liider, sest Tartu maratoniks määritud suusad olid ka 6 päeva ja 83 kilomeetrit hiljem nii head, et pikal laskumisel libisesin kõigist mööda. 40km paiku hakkas suusatalla alune pulber lõpuks väsima ja tegin vahetust. Vend oli vanade Madshuse-nimeliste mullasuuskade alla määrinud "pulli pauku" - vene päritolu libisemisgeeli ja see muutis need vanad pütilauad korraks isegi paremaks kui vanad head Fischerid. Aga see geel ei kesta kaua ja nii käisin veel 3 korda suuski vahetamas, enne kui lõpuks saime ka Fischerid libisema ning sõitsin nendega lõpuni. Kusagil 50km peal läks raskeks, ringiajad kukkusid korraga 2 minutit. Põhjus võis peituda selles, et suure hurraaga alustasin toitumist üsna hilja, alles 2,5 tunni peal. Kuna eilne sõit võttis kokku 5909 kilokalorit, ehk umbes 3 ööpäeva tavanormi, siis energia pidev juurdevool oli väga vajalik. Peale taastumist ca 70km paiku stabiliseerusid ringiajad seal 20-21 minuti vahel. Endale küll tundus, et panen kogu aeg vunki juurde, aga tegelikkuses jäi liikumiskiirus samaks.

Kurase hüljes jääpurikatega...

Ja kui sõitu lõpetades näitas endomondo läbitud sõidumaaks vaid 98,52km, ei jäänud muud üle, kui üks kahene ring peale teha. Kokku siis 100,26km ajaga 6:41, ametlikuks lõpuajaks tuli 6:32:47!!! TEHTUD!

100km suuskadel, piece of cake!

Kolmapäeval siis Vasale, ülejärgmisel laupäeval Haanja suusamaraton, 16. märtsil Suusahunt Käärikul ja äkki juba 20. märtsi õhtupoolikul 20 kraadi sooja ja rattaga maanteel.....ja õhtul San Miguel!!!

TULEMUSED

PILDID HILLAR IRVES

PILDID KÜLLI LEOLA

Lühhike öppetus ehk marratonimehhe 10 käsku!

Pühapäeval jäi asi vormistamata, sest ette pandud eesmärgi täitmisest jäi puudu 1.20,7 ehk 80,7 sekundit ehk ca 1,3 sekundit iga raja kilomeetri kohta. Enne kui selle-aastane TM vajub ajaloo hämarusse ja üleeile toimunud üksikasjad hakkavad segunema eelmiste maratonide mälestuskildudega, tahan selle postitusega teha valmis väikese spikri, mis peaks olema nö kohustuslik kirjandus neile, kes tulevikus on minemas Eesti suurimale suusapeole tulemust tegema.

Kindlasti on olemas veel mitmeid ja paremaidki vahendeid sõiduaja kärpimiseks, aga sinna professionaalsete harrastajate - ehk siis tablettide, lumelaagrite, spetsiaalsete treeningplaanide - maailma pole tahtmistki siseneda. Koostan selle spikri oma vaatenurgast tulenevalt ja see peaks olema abiks pigem neile, kelle eesmärgiks on pääseda Tartu maratonil näiteks 500 või 1000 sisse, sõita üle mingi varem alistamata rajajoon, olgu selleks siis 4h või 3:30!

Mis jook on Toko, mis jook on Fischer?
Suusaprofessor pühapäeval TM-i raja ääres.
Foto Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix.

1. Ettevalmistaval perioodil ehk sügisesel põhjaladumisel ja talvisel erialasel treeningul ei taha pikemalt peatuda, eks iga vähegi endale eesmärke seadev harrastaja treenibki just nii palju, kui pere ja töö kõrvalt aega leiab. Selline aasta keskmine 365 tundi aastas ehk 30 tundi kuus peaks olema optimaalne treeningu maht, et ennast aastaringselt vormis hoida. Kui suvel sobib selleks ideaalselt ka rattasõit, siis sügisesel perioodil peab sisse tulema ka jooksu, imitatsiooni ja rull-suuska. Viimastel nädalatel on soovitav mõni Estoloppeti maraton (soovitavalt Alutaguse) ära paugutada, saab lõõrid lahti ja väikese teadmise iseenda valmisolekust!

2. Viimase maratonieelse nädala tegemistest sai ca nädal tagasi kirjutatud, oluline on rohkem puhata ja vältida nö viimase võtmist. Viimasel nädalal toob puhkus rohkem kasu kui treening!

3. Eelmisel päeval söö ja joo nagu loom, unusta kehakaal. Söögiks siis ikka pasta ja joogiks mineraalvesi (Borjomi, Essentuki). Maratonihommikul peab olema tunne, et enam ei lähe grammigi sööki sisse, aga söö ikka, aja jõuga sisse. Ise valin hommikuks eriti meeldiva toidu (mõni plaadikook, pannkook, sel korral Eesti Pagari kaeraküpsis jõhvikatega). Rajal olles kulutad 4 tunniga tavapäraselt 48 tunni jooksul kuluva energiakoguse ja see vajab ette laadimist. Rajal sekundeid taga ajades ei ole aega süüa!

4. Kui sa ise suuski ei määri, osta teenust! Aga uuri täpselt tegijate tausta, ürita määrijatele oma suusa kohta võimalikult palju infot anda - paine, õige pidamisala pikkus, libisemise iseärasused jne. Hea, kui laseksid samadel tegijatel oma suusa teha ka Alutaguse maratoniks, siis saad seal välja tulnud võimalikud vead Tartu sõiduks elimineerida. Mida rohkem on määrijal suusa ja sinu enda kohta teada, seda parem sinu suusk saab!

5. Riietuse koha pealt panin mina vähemasti pühapäeval puusse. Kuigi olin hooaja kulgedes pidevalt seljasoleva kogust vähendanud, siis miskipärast riietusin üleeile nii, nagu oleks olnud stardis -10 ja jahedam. Tegelikult ju lubaski sellist ilma ja eks ma seetõttu ka niimoodi hommikul kell 5:15 riietusin. Kohapeal läks aga juba nii kiireks, et sellise väikse asja peale enam mõte ei liikunud. Stardis seistes peab külm olema, mul oli seistes paras, hiljem rajal juba kuum. Trennis ei saa õiget riietust testida, seda tuleb teha siis, kui pulss on 2h punases!

Neegril ei hakka kunagi kuum! Foto Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix.

6. Kuna stardikoha saad üldjuhul eelmise või siis üle-eelmise aasta koha järgi, siis sellega ei ole midagi teha. Aga ole maratonihommikul Tehvandil ca kell 8:15 oma koridori juures kohal. Ainult nii saad oma suusad oma stardikoridori esiritta ja võidad korraga mitte sekundeid, vaid lausa minuteid! Startisin üleeile ise oma 701-1000 koridori esireast ja juba Valga maantee ületusel olin ca 500 sees!

TM stardikoridorid 2013, foto Karli Saul / Scanpix.

7. Sõidutaktika ehk energia jagamine 63 kilomeetri peale. Siin on minu tagashoidlikule arvamusele tuginedes kaks taktikat - "sillad põlema" või "tark ei torma". Õige taktika valik sõltub suuresti ilmast (loe: rajaoludest), üleeile olid mõlemad taktikad võrdsed ja valik sõltus sõitjast. Värske lumega raja puhul ei pääse hiljem tagant tulema, sest ainult üks rada hõõrutakse libisema, üleeilse ilmaga oli ka mõni rada libedam kui teine, aga see vahe ei olnud nii hull, kui näiteks Alutagusel.
Ma ise läksin üleeile sildu põletama, seda soodustas hea õnn stardikoha valikul, ülihästi libisenud suusk ja usk oma sügisesse ettevalmistusse. Olin kindel, et suudan alguse paugutamisest taastuda ja peaaegu nii ka läks. Kui vaadata ühte ülihead analüüsivahendit, mille koostas Myttajate nimeline kollektiiv, suur aitähh neile!, sisestada sinna minu ja peakonkurendi nimi, siis on näha, et tegelikult jõudsin Matu TP-ks just sellele kohale, millega ka lõpetasin. Peakonkurent aga vajus Matult alates vaikselt tahapoole. PS! Palu punkti koha peal on tabelis viga, kuna sealt on puudu ca 100 läbija ajad. Aga just peale Palust või isegi veel Hellenurmes, kui oleksin pidanud asja ära vormistama, hakkasin liiga kiirele algusele lõivu maksma ja nii ta seekord läks! 

Kuigi see jääbki tegelikult teadmata, milliseks oleks lõpptulemus kujunenud siis, kui oleksin alustanud tasa ja targu, siis usun, et ma poleks lõpuks nii ette jõudnud. Lihtsam on pundist pudeneda kui pundist punti järgi minna!

Sillad põlema!!! Foto Karli Saul, Scanpix.

 8. Sõiduaegse toitumise koha pealt olen teatavasti eriarvamusel enamiku teiste sõitjatega, nimelt mina ei tarbi juba 3 aastat põhimõtteliselt neid nn spordigeele. Usun, et paljude pühapäeval rajal viibinute jaoks avanes enne iga TP-d ikka masendav vaatepilt sellest, millises ulatuses prügistatakse. Rada oli paksult täis geelipakke ja mina sõitsin seal 400-nda koha peal. Tagapool olevat mitu korda hullem olnud. Aga see selleks, äkki ükskord algab aega...
Usun, et oma jootmistiimi palumine-palkamine sind rajale abistama säästab kokku enam kui minuti jagu sõiduaega, kui mitte rohkem. Kui peale Tamsalu untsu läinud maratoni lõin korraks kogu kupatusele käega ja vallandasin ka oma TM-iks kaubeldud abilise, siis üritasin teda peale Alutaguse õnnestumist tagasi kaubelda, aga oli juba hilja, mehel olid juba muud plaanid tehtud ja nii pidin ise hakkama saama.

Jootmis- ja toitmissüsteem on tegelikult lihtne - abilin(s)e(d) peaks jõudma sind igasse TP-sse jootma-söötma. Kindlasti tuleb kokkuleppida jootmine enne TP-d, sest kui juhuslikult (ummikud, misiganes) abilist enne TP-d kohal pole, saad leppida TP-st pakutavaga. Jootmine peab toimuma laugel laskumisel ja kahe abilise puhul annab esimene sulle geeli või muu söögi, teine abiline ca 50m hiljem pudeliga (nt Jänksi shake on hea pudel) joogi. Geelipaki viskad teise abilise juurde, pudeli otsib ka avitaja hiljem ära. Peale toitumist saad TP-st läbi sahistada, vältides sealset risti-rästi liikumist ja võtad kümneid skalpe.

Mustikasupi pajad Vasaloppet'i Mangsbodarna TP-s,
autori foto aastast 2012.

9. Raja trajektoori valik oli ka üleeile, vaatamata väga libedale rajale, äärmiselt tähtis. Kui juba liidrid ees kõik nurgad sirgeks lõikavad, siis pead ka sina seda tegema. Mitmel puhul sain üleeile enne suuremat kurvi juba varen nö õige raja peale minnes paarist-kolmest konkurendist mööda, kes märkasid pööret liiga hilja. Samas astusin ka ise mitu korda sama reha otsa ja hävisin.

Need mehed teavad, kuidas rada lõigata ja õige positsioon
kätte võita! Foto Karli Saul, Scanpix.

10. Leia endale rajal sihtmärk, keda taga ajada. Minul oli heaks valguskiireks Eveli Saue oma kollase numbriga. Tõusudel liikus ta küll eest ära, aga laskumistel kukkusin talle jälle sappa. Kui Eveli maha jäi, leidsin kohe uue saaklooma jne. Kogu sõidu ajal peab olema ora seal kohas, et mitte hetke olukorraga leppida ja sobivasse punti loksuma jääda.

Kui kunagi päriti ühe kuulsa kossumehe käest, et mis talle
naiste korvpallis meeldib, vastuseks tuli, et meeldivad mängijad!
Ka suusatamine on tore ala, pildil naiste võitja Sandra Hansson.
Foto Karli Saul, Scanpix.

Vist saigi kõik! Ise panin üleeile täiega mööda kahe ülaltoodud punktiga (5 ja 8), natuke mööda läks veel kahega (2 ja 7). Ja sinna ei läinud mitte see puudu jäänud 1:20, vaid ikka rohkem väärtuslikku aega!

Inimene õpib kogu elu, aga kas mul sellest enam kasu on. Otsustasin ju harrastustippspordist loobuda!?!

Tonnisõidust ja mitte ainult!

Tonnisõitu ehk just seda suusasõitu, mille käigus saab täis hooaja jooksul suusatatud 1000km, ei saa mitte igal hooajal teha. Mõnel talvel (nt 2011/2012) ongi see tegemata jäänud. Aga seda, et see sõit veel enne Tartu maratoni ära toimub, on varem ette tulnud vaid korra - kaks hooaega tagasi.

Eile oli mul vaja tuhande täissaamiseks sõita veidi üle 10km, aga nii vähesega polnud alguses plaaniski leppida. Kuna väljas oli pluss ja tuli värsket lund, siis otsustasin ka laupäevasele Alutagusele mõeldes veidi suuski testida. Nimelt tegin oma klassikasuusast nn zero-suusa, ehk siis karestasin liivapaberiga pidamisala ja läksin peale ilma pidamismäärdeta. Olen varemalt vaid karestatud suusaga sõitnud Suusahundil peaaegu 60km ja asi toimis, proovinud seda varianti ka Haanja Suusa100-l, aga seal see ei toiminud. Eelmise aasta Haanja maratonil valmistasime oma määrdeklientidele vaid karestatud pidamisalaga suusaga ja kui üle poolte klientidest said sellega Haanjas hakkama, siis mõned ei saanud kuidagi. Sest palju sõltub suusa jäikusest või siis rahvakeeli paindest.

Kuna mul endal on selline keskmise paindega suusk, siis vähemasti eile sain suusa ilma määrdeta pidama. Ka libisemisel ei olnud esialgu probleeme, aga peale Kadaka viadukti alt läbisõitu lisandus suusa alla mingit keemiat (teedele pritsitav soolalahus?) ja karestatud pidamisalale hakkas tekkima jää. Paar korda sai seda kepiotsaga sealt ära kakutud, aga ta tuli tagasi. Ja see jää pärssis libisemist, sarnaselt kliisterdatud suusaga, mis hakkab nö kakkuma. Lumesaju tugevnedes läks ka libisemine halvemaks ja nii piirdusingi eile vaid 12,5km pikkuse sõiduga. Ehk siis andsin ilmale alla! Aga vähemasti 1000km sai täis!

Jää karestatud pidamisalal...

Aga see eilne allaandmine (plaan oli sõita 2h, sõitsin vaid napilt üle tunni) pani mind ka veidi suuremas plaanis mõtlema. Mõtlema sellele, et miskuradiasjaga ma hetkel tegelen? Teen lõike ja valmistun milleks? Tartu maratoniks? Aga paar aastat tagasi sai ju enda jaoks vastu võetud otsus, et igasugu nö võistlusspordiga on lõpp! Mis muidugi ei tähenda minu jaoks erinevate võistluste osalemiskeeldu. Osaleda võib ja osalema peabki, aga võistlus kui selline peaks minu jaoks kestma üle 4h. Miks just täpselt 4 tundi, mitte 3,5h või 5h? Ei tea, aga tunnen hetkel, et kui ma tahaks näiteks maratoni joosta alla 4h, siis ma peaks rabelema. Aga mulle meeldib tiksuda ja nii kulub maratoni läbimiseks üle 4 tunni. Sama 4h piir on ka näiteks TriStari puhul.

Ehe rõõm läbitud maratonist!

Seletust sellele, miks näiteks 2:20 kestnud 42km pikkune Viru suusamaraton oli minu jaoks kordades raskem kui 4:16 kestnud 42,2km pikkune Rakvere-Vinni jooksumaraton, tuleb otsida emeriitprofessor Karu poolt paar aastat tagasi mulle pandud diagnoosist. Olin just lõpetanud Vomax'is koormustestid ja sain kuulda tõde: minu organism on nagu vana diiselauto, suuri pöördeid ei armasta, aga tuksub madalatel pööretel korralikult ja mis kõige tähtsam, ta tuksub hirmus kaua! Sellest diagnoosist tulebki hakata otsima põhjust, miks ma peale tunni pikkust punases uhamist Viru maratonil järsku jala sirgu lasin, miks mul Tamsalu maratonil oli lausa hea meel, et kepi rihm katki läks! Sest leidsin vabanduse hoogu alla lasta. Sest selline uhamine ei ole minu jaoks!!!

Tõsise suusamaratoonari suusad!

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, minu liistud on jooksumaratonid, IronMan, Suusahunt, Haanja Suusa100, Saku100 jne. Sest nendel sündmustel ei pea mitte panema või kedagi võitma, vaid seal tuleb lõpuni jõuda! Ainsa erandina jääb kavasse TriStar, kuna seal on hää konkurendiga juba traditsiooniliselt kast Tšehhi või Slovaki černe't või tmave't vahele pandud ning hää õlle nimel olen ma valmis korra aastas ka pingutama!

Life is like a box of beer, you never know what you're gonna get!

Ja veel! Olen blogi lugejaid pidevalt ja vahest ka juba tüütavalt kursis hoidnud oma kaaluprobleemidega. Kui sügisesel pikkade ja aeglaste treeningute perioodil juba tundus, et saangi lõplikult alla 90 ära, siis jaanuaris, lühikeste lõigutrennide ja rohkete puhkepäevadega kuus, hakkab asi taas ülesmäge minema. Või siis pigem allamäge....  Söön küll nagu peab, aga kui koormust taga ei ole, ega siis tulemust tule ka!

Tavaline lõuna. Head isu!

Nii minoorselt peangi lõpetama! Vabandan kõigi kaasaelajate ees, kes võib-olla ootasid minult Tartu maratonilt mingit imetulemust. Ei taha, ei viitsi, ei saa!!!

Kõige parem on metsas, ilma numbri ja ajavõtuta....

Tegelikult vabanes üks koht selle aasta Vasaloppetile! Ärasõit 27. veebruaril, tagasi 5. märts. Hind ca 500€ koos osalustasuga (ei sisalda ümberegamistasu)! Huvilisel kontakteeruda!!!

Haanja Suusa100, alla 7h ja 100km!

Eile sain tunda, mis tähendab olla nö tippvormis. Kui ikka peale 80 kilomeetri ehk siis 16-ne Haanja veidi üle 100 tõusumeetriga viiese ringi läbimist suuta mitte eriti pingutades (avg HR 154) läbida Haanja viiene klassikas ajaga 19:25, siis midagist peab sees olema. Kui peale 100km läbimist on tunne, et võiks ca 6 ringi mõnuga veel sõita. Kui rajal ei teki ühtegi krampi, kui ükski koht kogu kehas peale suurte varvaste villide ei tee kogu seitsme tunni jooksul muret, siis miskit nagu on. Viimase 5 kuu ja 4 päeva jooksul 260 treeningtunniga läbitud 2800 kilomeetrit ei olegi veena hane selga läinud, vaid on loonud korraliku põhja ja eilne andis taas juurde kilodega ensekindlust augusti lõpu eesmärgi täitmiseks.

Aga sõidust endast ja pikemalt: kunagi eelmisel talvel koos Tarmo Tarlapiga Tallinnast Pühajärvele uisumaratonirada tegema sõites arutasime, et äkki võiks Haanja100 rattasõidu eeskujul midagi sellist ka suusas korraldada. Tehtud-mõeldud, kuulutasin veebruaris ürituse välja tagasihoidliku sooviga saada kokku ca 10-15 suusafanaatikut ja sõita maha 100 kilomeetrit raskel rajal. Kokku kogunes 62 hullu, kelledest täpselt pooltele oli 100km aasta tagasi jõukohane. Kuna peale Suusa100-t väljakaranud idee korraldada ka Jala100 realiseerus sügisel tõsise ultraüritusena, siis polnudki kahtlust, et Suusa100 tuleb taas. Seekord saime stardijoonele 63 suusatajat, 20 klassikut, 40 vabameest ja 3 naist!

Start on antud, nr 50 võitja Artur Palok, nr 44 teine mees Raivo Pärnpuu, nr 62 kolmas tegija Siim Sellis ja nr 132 klassikute kiireim Ivar Ivanov.

Ässad panid kohe alguses minema, esimesed ringid läbiti 13 minuti kanti, poolele maale jõudis liider Artur Palok 2:15-ga ja lõpuajaks märgiti Arturile üsna uskumatu 4:43.36. Vahepeal Arturiga üskteise alla vedanud Eesti koondislase Siim Sellise (mees pääses eelmisel laupäeval Lahti MK-sprindis veerandfinaali) jaoks oli sõidumaa vist liiga pikk, seetõttu pidi Siim peale sepikoja külastust endast mööda laskma pidevalt liidreid seiranud Raivo Pärnpuu (minuga ühe aasta mees, sic!). Klassikute kiireim oli taas kohalik äss Ivar Ivanov, sõites poolhaigena välja aja 5:32.39!!! Naisterahvaid oli stardis 3 ja kolmepeale läbiti kokku 250km, parim oli Karin Kallaste ajaga 6:54.53.

Karin Kallaste, tema taga Venemaa esindaja Olga Jepifanova.

Eelmine lõik oli võitjatest, aga mis ma ise rajal tegin? Starti vaatasin kõrvalt ja rajale läksin eelviimasena (sest üks hilineja olevat rajale saanud ca 4 minutit peale starti). Haarasin määrdeboksist eelmise nädalavahetuse kuldsed "self-made no-wax" Madshused ja kõrbesin täiega. Lipet pole ja pidamist kaa mitte. Ja et ebaõnn oleks täielik, siis hakates esimesel kilomeetril joogikoti toru paika sättima, avastasin, et joogitoru ventiil on jehhat pannud ja hää soe jook lihtsalt voolab otse torust rinna peale. Esimene mõte oli, et joon koti tühjaks (1,5 liitrit), siis üritasin toru kaela kahekorra käänata, aga abi ei miskit, tilkumine ei lakanud. Jamasin kuidagi oma sita suusa ja jooksva kotiga esimese ringi lõpuni (aeg 22:01, masendav), viskasin koti nurka, võtsin boksist nädalajagu tagasi Käärikul Nevene mehe Rain Jaaksoo määritud Fischerid ja asusin lootusetus olukorras teisi püüdma!

Edasi sõitsin ringe vastavalt söögi- või joogipausi pikkusele sinna 18:30 kuni 21 minuti kanti ning tõusin klassikutest kümnendale kohale. Peale kümnendat ringi (pool maad) sai nädalavanune kliister suusa alt otsa ning oli vaja midagi juurde panna. Samal ajal, kui määrdemees moosiga mökerdas, sain ma vahepeal korraldamisega tegeleda, TP-sse sööki juurde, mustikasupp hakkama, paar näpunäidet kohtunik-abilistele ja taas minek. Boksipeatus venis ca 5-6 minuti pikkuseks.

Edasi kestis punane kliister 3,5 ringi, kestsin 14-nda ringi lõpuni ära ja siis haarasin mikrofoni, et intervjueerida võitjat, oodata ära teine ja kolmas mees, korraldada ära veel paar asja ja märkamatult oli 10 minutit läinud. Tegelikkuses sõitsin pidevalt klassikute arvestuses paremuselt 4-6 ringiaegu, aga see boksis passsimine võttis kokkuvõttes ära ca 25 minutit, mis oleks minu tegelikku lõpuaega tähendanud sinna 6 ja poole tunni kanti. Samas pandi nende kahe pikema boksipeatuse ajal ka kliistrit juurde, niiet kokkuvõttes pole midagi põdeda. Suur aitähhh lõunaingel Merikese brigaadile, tänu neile sain ma ise ürituse korraldajana 100km läbi sõita. Eelmisel aastal pidin 65km pealt maha tulema, kuna korralduses hakkas tekkima kaos. Seekord olin ajavõtusüsteemi dubleerinud - iga osaleja pidi SI-pulgaga iga ringi lõpus terminalis käima.

Terminal nr 100!!!

Lisaks tegi Merikese brigaad ka mehhaanilist ringide lugemist ja takkajärgi targutades oli seda dubleerimist ka väga vaja. Küll unustati uuele ringile minnes terminalis käia, küll pisteti pulka sinna 2 korda, üks osaleja aga pistis 20 korda oma sõrme terminali?!?

Ester koos ringilugemistabelitega!

Aga lõpp hea, kõik hea - kokku läbisid eile 100km lausa 50 suusahullu, eks hää ilm ja ideaalilähedane libisemine andsid sellesse oma osa. Võrumaa Nelik100 järgmine etapp ootab lume sulamist, nimelt sõidetakse siis Võhandut pidi Tamula järvest Peipsini ehk 30. aprillil toimub järjekorras juba ei-tea-mitmes Võhandu Maraton!!!

Link Haanja Suusa100 piltidele!

Haanja Suusa100 tulemused OK Võru kodukalt!

Ise aga tegin täna sihukese triki, et ujutasin enda ja oma venna kõik suusapaarid paksult parafiiniga üle ja panin kõik need 4 paari suvekorterisse. 1530 kilomeetrit sai sel talvel suusatatud! AITAB!!! Juba reedel võtan ette 3700 kilomeetrise teekonna, et järgmised kolm nädalat pedaalida-joosta-ujuda soojal maal, Vahemere äärses Denias! Isegi paadunud suusahullul saab ükskord talvest ja lumest siiber!!!