Mesikäpa jooks!

Sellise vahva nime sai laupäevase jooksu käigus ligi paaritunnise ajurünnaku tagajärjel Haanja Jala100 raames toimunud klassikaline maraton ehk 42 kilomeetrit ja 195 meetrit Haanjamaa tõuse ja laskumisi. Ilmselt kuidagi teisiti ei saakski ju nimetada 100km pikkuse põhidistantsi kõrval nö vaese sugulasena toimunud, peasündmusest ca 2 ja pool korda lühemat, võistlusmaad. Aga ka see - vaid 42195m - osutus minu jaoks, kes ma pole ikka veel suure korraldamiskoorma kõrval suutnud nö tavaelusse ja -rutiini sisse elada, ikka nii piisavalt kõvaks kiviks, et pidin leppima ikka ootamatult kehva tulemusega - 5:08:02. Lootsin küll eelmisel aastal peale Kopenhaageni fiaskot, et ma ei pea enam kunagi üle 5-tunnise ajaga maratoni lõpujoont ületama, aga nii ta taas läks. Ehk siis nii jooks oli Mesikäpa oma (vaata ka tillujooks, matkasõit, Jänksi lastesõit jne), kui ka ma ise olin paras Mesikäpp või siis pigem Mesijalg (vaata ka Päntajalg, Kobakäpp jne) .....

Joel Tints oma 20-ndal, mina oma 6-ndal maratonil aastal 2013.
Haanja Jala100 Mesikäpa jooks 26. oktoobril.

Kui nüüd hakata otsima selle üle 5 tunni läinud maratoni põhjuseid (vabandusi), tuleb ilmselt minna ajas tagasi umbes 2 kuud, kui algas tõsisem ettevalmistus 10-ndat juubeli tähistavaks Haanja100 MTB-ks. Nii mastaapse spordisündmuse ettevalmistamine, eriti kui seda teha kuni viimaste päevadeni vaid vennaga kahekesi, imeb välja kõik mahlad. Suutsin terve septembrikuu jooksul teha vaid paar trenni, joosta Valmieras läbi häda maratoni ning ära teha RTG maratlon. Kokku terve kuu jooksul 20 tundi ja 45min trenni/võistlusi, millest 8h 48min moodustas Haanja100 nö kohustuslik läbisõit ehk "avatud rada" 1. septembril. Aga vähemasti töö sai korralikult tehtud, saime hakkama kõige-kõige sajaga läbi ajaloo, mida troonis tagatipuks UCI maastikurattamaratoni valitseva maailmameistri võit juubelisajal!

Maailmameister Haanja100 finito's Martin Loo ees!

Haanja100 tegemine võttis nii läbi, et ma ei jõudnud nädal hiljem ka Tartusse, Linnamaratonile. Tõusin küll varahommikul kell 5 Tallinnas üles eesmärgiga Tartusse maratonile minna, aga kaine mõistus sai õnneks võitu ning suundusin tagasi magama! See-eest olin nädal hiljem koos 3 Eesti jooksumehega Poolamaal Poznanis, kus sain hakkama oma 17-nda maratoniga. Lõpuaeg oli viimase aja tasemel, seal 4:45 ringis. Hoopis hullema maratoniga sain aga hakkama poolteist tundi peale Poznani maratoni lõpetamist, kui istusin kell 15:15 hotelli ees auto rooli ja sõitsin nö ühe jutiga (vist 4 kohvi-, pissi- ja söögipeatust) 1354km Tallinnasse. Hommikuks olime kohal....

Viimne võidmine Poznanis enne starti.... :)
PS! Tähelepanu taamale peldikute rivile (kokku mingi 400 kohta)!!!

Haanja Jala100 ettevalmistamine, mis algas kohe peale Poznanist naasmist, ei nõudnud küll niipalju ajalist ressurssi, kui rattasaja tegemine, aga oma aja võttis seegi. Aga kuna Poznani hotellituppa unustatud tossud ja jooksuriided jõudsid UPS-i vahendusel minuni alles läinud teisipäeval, siis sain enne Jala100-t teha vaid ühe jooksutreeningu. Asi seegi!

Haanja Jala100 võistluskeskus.

Läinud laupäevane jooks oli väga kerge ja hea kuni 30-nda kilomeetrini, siis läks raskeks. Kindlasti oli oma mõju ka sadama hakanud vihmal ja eelnevate päevade rahmeldamisel raja niitmise-tähistamise või võistluskeskuse ülespanekuga. Aga peamiseks põhjuseks, miks raskeks läks, on ikka totaalne treenimatus... Seda enam pean võtma mütsi maha kõigi nende ees, kes suutsid laupäeval, vaatamata hullule padukale, minust rohkem. Mõned neist - 21 meest ja 6 naist - said hakkama 100km läbimisega. Veel 31 osalejat läbisid 46,67-80km!!! Ja tagatipuks tuli Haanja Jala100 võitjaks taas maailmameister, küll rogainis, aga siiski maailmameister. Kahest kaks!!! Pean vist nüüd mõnda suusatamise maailmameistrit hakkama Haanja Suusa100-le kauplema, et ilus rida ei katkeks! Veerpalu?!?

Silver Eensaar rajarekordiga finišis!!!

Aga nüüd ka veidi poliitilist kraami! Ei, ärge ehmatage, ei taha teid tüüdata erakondade kama-jamaga. Lihtsalt täna kirjutas laupäevase Haanja Jala100 naiste võitja Mari Boikov oma FB-lehele järgmised sõnad: "It takes a fool to remain sane", teate sellist laulu? Kui ei tea, siis otsige Youtube'st. Sellest mõttest olen ma juhindunud alates 2007.aastast. HaanjaJala100 oli raudselt minu senise elu kõrgpunkt. Viimase Öö Unistusel sain üle kiusatuseset alla anda, Laulasmaal veendusin, et liikuda saab lõputult kaua ja viimased maratonid kinnitasid, et ka kiirus on juba täitsa hea. 10h läksin jooksma ja see sai ka tehtud. Ilm oli jah vihmane, aga võrreldes eelmise aastaga super. Hea enesetunne finišis lubab uskuda, et saab ka kiiremini, pikemate distantside jaoks peab veel vaimu treenima aga selle Sparthatloni ma teen ükskord ära. Nii ütles Mari, kes esimese Eesti naisena jooksis 100km alla 10 tunni. 

Ja pannes siia kõrvale ühe vigastatud (küll enimtsiteeritud) harrastussportlase parastuse minu kohta läinud kevadest - But, of course, he is more skilled in many other things than me, like milking cash out of ordinary folks by urging them to ski or run 100 km – definitely a remarkable achievement - saab igaüks veenduda, kummal meist on õigus, kumb meist ajab õiget rida.....

Mari Boikov elu kõrghetkel Haanjas.

Ja veel, selle jaoks, et see eelmises lõigus ära toodud minu pihta heidetud solvang lõplikult ise ümber lükata, sest ega sealtpoolt pole ju vabandamist loota, korraldan ma 23. novembril Pääskülas heategevusliku rabamaratoni, mille kogu laekuv osavõtumaks läheb Eesti noorte maratonijooksjate järgmise hooaja ettevalmistuse toetuseks!!! Täpsem info rabamaratoni kohta juba lähiajal haanja100.ee kodukal või Facebookis (seal juba midagi on)!!!

Lõbus oli kuni 30-ndani, kirev aga lõpuni!!!

Kohtumiseni üsna pea juba tuleva kevade ja Hispaania teemadel, neljas laager on tulemas!!!

Võhandu maraton versus perfect English!

Kui ühel hetkel satuks mulle kätte kuldkalake või mõni pudelist pääsenud džinn ja teeks mulle ettepaneku, et ta annaks mulle perfektse inglise keele oskuse, vastutasuks aga võtaks minult ära selle julguse, tahtmise ja pealehakkamise, millele toetudes olen nii mina kui veel tuhanded inimesed suutnud näiteks läbida Eesti ühe raskeima sportliku ettevõtmise - Võhandu maratoni, siis saadaks sellise vahetuskauba pakkuja koheselt sinna, kus on pime ja haiseb ka veel takkapihta.

Võhandu maratoni paadiparkla läinud laupäeva varahommikul.
Foto Maire Meeling.

Sest milleks mulle see oskus võõras keeles peeneid sõnu ritta seada, kui olen seni oma Fr.R. Kreutzwaldi nimelise Võru I Keskkooli inglise keele eriklassist pärit keeleoskusega elus hakkama saanud, suudan selles keeles vigadeta nii rääkida kui ka kirjutada. Ja lisaks inglise- ja oma emakeelele suhtlen vabalt ja kirjutan veel kahes "kohalikus" keeles.

Kanuud stardi ootel, foto Maire Meeling.

Oma tänases paskvillis aga kirjutab Eesti vaieldamatult tsiteerituim spordiblogi pidaja, et kuigi mina olen inglise keele koha pealt temast ilmselt kehvem mees, siis vähemasti ühes teises asjas olen ma temast osavam. Priit Pullerits ütleb minu kohta nii: "But, of course, he is more skilled in many other things than me, like milking cash out of ordinary folks by urging them to ski or run 100 km – definitely a remarkable achievement".

Siin aga läheb asi kurjaks. Nimelt olen ma senipeetud nelja Haanja Suusa100 ja kolme Haanja Jala100 puhul alati igale üritusele suurusjärgus 100-200 eurot omast taskust või siis õigemini suuremate ürituste ülejäägi arvelt juurde pannud, sest muidu lihtsalt ei tule välja. Kokku olen seitsmele üritusele kokku peale maksnud ca 1000 eurot, täpsemaid numbreid ei viitsi hetkel raamatupidamise aruannetest taga ajada.

Kõik Suusa- ja Jala100-d läbinud Tõnu Hendrikson oma sõidu-
riistaga Võhandu maratoni stardis. Foto Maire Meeling.

Nüüd muidugi tekib õigustatud küsimus, miks ma seda teen, miks ma mängin filantroopi? Ilmselt seetõttu, et nii mõnusat ja vahetut õhkkonda ning meeldivaid osalejaid mujal ei ole. Ei ole seda stardikohtadega slikerdamist, stardikoridoris trügimist, rajal üle kaassõitja suusaninade sõitmist ega kõike seda muud, mis käib kaasas kasvõi Tartu Maratoni või muude suurüritustega. Selle fiilingu kogemine on väärt pealemaksmist ja kavatsen seda ka edaspidi teha. Ja seda niikaua, kui kasvõi veidi rohkem osalejaid tuleks ja üritusega nulli saaks.

Vahepeal juhtub ka nii!, foto Maire Meeling

Lugupeetud ajakirjanik aga tulistab ilma fakte kontrollimata puusalt, valetades oma lugejatele näkku, kujutades mind õnnetute osalejate lüpsjana. Eelpool toodud võõrkeelse lause puhul on tegu puhtakujulise laimuga ja siinkohal ootan avalikku vabandamist.

Minu üheksas maraton!

Eile küsisin lugejate arvamust, kas kirjutada enne oma maratonist või Haanja Jala100-st üldiselt. Kuna tänaõhtusel jooksuotsal Pässa raba servas tekkis niikrdihää jooksutunne ja selline kirgastumine, et otsustasin vaatamata enamuse nõudele (teema Haanja Jala100) kirjutada esmalt ikka oma maratonist!!!

Tilk juua ja mõned õpetussõnad avitajatele...

Nagu eelmise postituse viimasel pildil nii sõrmedest kui ka stardinumbrist näha, sai mul laupäeval üheksas maraton purki. Ja vaatamata sellele, et Haanja100 raames peetav klassikalise maratoni distants evis umbes 600 tõusumeetrit ja kulges alates 15-ndast kilomeetrist üsna tümal (porisel või lumisel) rajal, oli see viimane maraton minu jaoks senistest lihtsaim. Ta lõppes siis ära, kui oleks tahtnud joosta veel ja veel.....

Maraton on rõõm ja ..... lõbu! Ausalt!!!!

Aga kui nüüd algusesse tagasi minna, siis esimene maratonist loobumise kõks käis minu peast läbi reede hommikul Haanjas, kui nägin tegelikku lume(loe: raja)seisu. Tol hetkel arvasin, et kuna meil vennaga on nii palju teha nii reedel kui ka laupäeval, siis ilmselt ise sel aastal rajale ei jõua. Samas reedel tehtud õiged otsused (sellest pikemalt järgmises postituses Haanja Jala100-st) andsid mulle nö varuaega ja reedel magama minnes oli kõik OK!

Laupäeval kell 4:45 ärgates tegin oma osalemist silmas pidades strateegiliselt õige otsuse, peale hommikukohvi joomist panin jooksuriided selga - lisaks tavapärasele +5 kraadiga jooksmisele lisasin ülespoole Crafti dressika ja alus(higi)särgi vahele Crafti pesukihi. Panin jooksuriietele laigulised vatid peale ja sõitsin Haanjasse. Öösel oli veel lisaks eelmise öö 15cm-le 5 senti lund juurde tulnud. Tegin kohe ATV-ga ühe ringi peale ja sundisin oma venda veel kahte ringi ATV-ga läbi sõitma. Ise lükkasin samal ajal stardipaigas lund ja paigutasin aedasid. Siis kusagil kell 6:45 käis teine krõks, ok lähen rajale, aga jooksen 1 ringi ja vabandan ennast töökohustustega.... Kui sel hetkel oleks pidanud veel hakkama jooksuriideid selga panema, oleks mul ilmselt rajale minemata jäänud. Õnneks oli starti minekuks vaja vaid kaks asja seljast võtta ja tossud jalga panna! Kell 7:15 saime siis kuidagi stardist minema. Alguses jäin kohe väga lõppu, isegi kepikõndijaid vehkis ees. ATV-ga sisse aetud 2 jälge oli jooksjaid täis ja nii jooksin esimese kilomeetri vaid 6:48-ga. Siis pöörasid maratonijooksjad põhirajalt ära ja suundusid mööda maanteed tagasi Haanjasse. Maanteel ajasin maratoni peagruppi taga ja sain veel enne Haanjat selle pundi ka kätte. Üks mees numbriga üks jäi veel ette, teda ei saanud esimesed 3km keegi kätte!!! :))

Numbrile kohaselt liider....

Peale ajavõtumati ületust jätkas suur maratonigrupp (vist 8-9 jooksjat) koos, päämees oli Meelis Atonen, kelle eestvõttel arutati grupis üsna huvitavaid teemasid, ühesõnaga juttu jätkus kauemaks ja kilomeetrid kulusid kiiresti. Üsna pea hakkasid meile ette jääma ultrakepikõndijad, nendest möödumisega oli veidi probleeme, aga kõik olid õnneks sõbralikud.

Jutu- ja jooksumees!!! Respekt!

Kuna olin tegijamatele maratoonaritele teinud ka nende joostavat maratoni näitavad numbrid, siis oli rajal üsna hea aru saada, kui hullu jooksjaga tegu on! Teise ringi tõusudel läks meie suur punt tükkideks ja kolmandat ringi alustasime kolmekesi, mina, nr1 Juho ja oma 50-ndat jooksnud Joel Tints. Uue ringi esimese kildi peal läks mööda Atonen, kes teatas, et peldikusse on paberit vaja! :) Ja siis ta läks, ise lasime edasi sellises 6:37 tempos. Kuni neljanda ringi viimase kolmandikuni (maratoni 28-s km) jooksime koos Juho ja Joeliga koos, aga siis peale Kurgjärve pauna tõusu jäi tagapool vaikseks. Hüüdsin veel Juhole, et mis juhtus, ta vastas, et mine, tee oma jooksu! Ja ma läksin, eesmärki kui sellist ees ei olnud, aga kuna nii kerge ja hea oli olla, siis lihtsalt jooksin....mingeid ajalisi eesmärke ja mõtteid hakkasin sättima alles viimasel ringil. Kõige naljakam oligi see, et ca 30-35km jooksnuna ei olnud mitte mingit sellist tunnet, et nüüd tulevad need kõige raskemad kilomeetrid. Ma lihtsalt jooksin ja jooksin. Kui mingi 1km enne lõppu möödusin Erkki Vähist ja Kaisa Peikerist ning Erkki soovitas mul viimast ringi nautida, siis vastasin, et tahaks veel joosta, nii hea on!

Finito...

Ja nii see 42,2km möödus, alates kolmandast ringist pidi hakkama veidi jala ette vaatama ja viimasel ringil oli juba täitsa poogen, panin igast mudamülkast otse läbi. Aga usalt, mulle ei meenu, et ma oleks jooksnud maratoni, ma lihtsalt jooksin mingi 6+ ringi kusagil lumises Haanjas.

Hullemad kohad kärasid selliseks mülkaks!

Ma jõin peale igat ringi, sõin pool banaani ja kõik. Kas tõesti on nüüd niipalju jooksutrenni tehtud, et 42,2km möödubki nagu üks veidi pikem tavatrenn???? Kas maraton kui tavainimese jaoks ületamatu-võimatu-olematu on minu jaoks 9 jooksuga muutunud rutiiniks? Ma ei tea, uued maratonid on veel ees. Aga selle aasta plaaniga jõuda oma maratonidega kahekohalise arvu peale on suur probleem. Kuigi panin ennast kirja Stamina korraldatavale DnB Vana-aasta maratonile 16. detsembriks, siis paar päeva peale regamist on selgunud, et olen 14-16.12 Peterburis ja sellest tripist juba ei keeldu. Kahju, et ma ei saa siin jagada, kuhu ma lähen ja mis seal toimub! Vene värk!

Aga kui saaks oma osalust ära anda, siis annaks ära! Ja ootaks infot, kus veel sel aastal saaks maratoni joosta - tahaks 10 kokku saada!!!! Kui midagi ei toimu, korraldaks ise, aeeee maratonihullud!

Pildid: Külli Leola, Hillar Irves

Haanja Jala100 2012

Et paremini selgitada, mis imeloom see Haanja Jala100 on, lingin siia ühe targa lehe ja seal leiduva definitsiooni. Ehk siis laupäeval toimus Haanjas eelkõige ultramaraton, mille pikkuseks oli osaleja valikul 46,67-100km, 6,66km pikkuse sammuga. Lisaks sellele oli kavas ka "sprint" või siis nn "matkadistants" ehk klassikaline 42,195m pikkune maraton.

Osalejad stardi ootel

Kuna tegin ise eelmisel aastal muu korraldamise kõrvalt kah 46,67km ära, siis panin ennast ka selleks aastaks kirja, seekord siis uue asjana kavas olnud maratonile. Senise ultrajooksu uuenduslik lisadistants, puhas maraton, sai kavasse võetud seoses eestimaise maratonibuumiga. Selline sait nagu marathon100.com järjestab jooksuhulle joostud maratonide järgi ning näiteks selle arvestuse esikümnest oli Haanjas 5 meest kohal! Neist 3 jooksid maratoni ja 2 tegid 100 kilomeetrit.

Eesti maratoni grand old man Rein Pärn oma 202. maratonil Haanjas.

Just selle koha peale jäi see postitus seisma ja on seisnud selle koha peal juba kaks päeva, kuna ma ei suuda otsustada, kas kirjutada selle postituse raames Haanja Jala100-st kui jooksusündmusest või siis hoopis kirjutada oma üheksandast maratonist.

9 on tehtud, sel aastal neli!

Ja nii ma teekski siinkohal Pulleritsu ja küsiks, kas tahate lugeda Haanja Jala100st ja selle telgitagustest või minu 9-ndast maratonist?

Fotod: Külli Leola, rohkem pilte siit!

Kergelt uude kümnesse!!!

Ärge hakake kohe nüüd selle pealkirja pärast minu sünniaastat guugeldama, sellel rindel jõuan ma selle aasta lõpuks alles uue kümne poole peale.

See uude kümnesse jõudmine toimus ühel teisel rindel ja seekord on kümnendi läve ületus õnneks negatiivse märgiga. 27. augustil minu sisimas käinud krõks sundis veidi ümber hindama toonast ilmapilti ning seadis paika uued eesmärgid, milledest üks siis täna täitus. Eesmärk saada oma kehakaalu esimeseks numbriks 8 küll nö vilksas täna korraks ekraanil, aga selle kinnistamiseks läheb veel umbes nädalajagu aega. Nimelt mõõdan mina oma kaalu alati hommikuti peale ärkamist ja kui see number 8 seal juba nädalajagu hakkab hommikuti ees olema, on eesmärk lõplikult täidetud. Tänahommikune 90,8 muutus trennijärgselt numbriks 89,4!!! Viimati algas minu kaal numbriga 8 aastal 2006. Siis saavutasin miinimumiks 85,7kg. Aga veel selle aasta 4. jaanuaril oli asi nii!

Pealkirja esimene sõna ei tähenda aga mitte seda, et see uude kümnesse minek kergelt tuli, vaid märgib hoopis minu enesetunnet, et küll on kerge selles uues kümnes olla. Tänagi sai joostud 16 kilomeetrine ring Nõmme kandis, märkimaks minu 2012 aasta Saaremaa jooksu. Ilmselt kohaliku ralli pärast tavapärasest nädalajagu edasi lükatud selle-aastane Saaremaa 3-päeva jooks sõitis sisse Munamäe-Võru jooksule ja kuna ma olen Munamäe jooksul tööl päevajuhina, jääb mul sel aastal Saaremaale sõitmata. See-eest jooksen sel nädalalõpul siin Põhja-Eestis kolme päeva jooksul oma Saaremaa jooksu, ehk siis teen maratoni kolme päevaga. Järgmine tegelik maraton aga juba 27-ndal Haanjas Jala100-l!

Eelmisel sügisel Ohessaare pangal. Foto: Simmo Kikkas

Ah jaa, üks mure on veel - uusi riideid on vaja.... :))

Saaremaa jooksu esimene päev - Kose-Kubija-Kose!
Saaremaa jooksu teine päev - Saka-Ontika-Saka mõisajooks!
Saaremaa jooksu kolmas päev - ümber Nõmme!

Viies maraton ehk Haanja Jala100

Rihm on maas! Kohe nii maas, et juba kolmas päev põrnitsen seda postitust, kirjutan midagi, siis tõmban taas maha. Kui ikka keha tahab pärast rasket tööhooaega puhata, siis ei viitsi ka aju ennast sundida midagi kirjutama. Kuigi põhjust nagu oleks, sai ju oma viies maraton joostud ja samal ajal korraldatud ka osalejatele väga hästi peale läinud ultrajooksuüritus - Haanja Jala100.

Rein Pärn oma 187-ndal maratonil Haanjas!

 

Võtan veel veidi hoogu ja kirjutan oktoobri viimasest nädalast veidi hiljem....

Aga jah, läbisin ise 7 ringi ehk 46,66km, sellest kindlalt üle 30km jooksusammul. Maratoni vaheaeg oli 4:53. See oli minu viiest maratonist kergeim või siis kiireim - mitte ajaliselt (tegelikult aeglaseim), vaid kõige kiiremini vaimselt otsa saanud 42,2km.

Foto: Külli Leola

Ettevalmistused nädalavahetuseks...

Pealkiri lubaks nagu midagi lõbusat, no et ikka ettevalmistused nädalavahetuseks ja puha. Nädalavahetus, mis enamikule eestlastest tähendab tööst vabu päevi ja tavaliselt ka pidu-ja-pillerkaari, tähendab minule tavaliselt tööd. Perioodil aprill-oktoober on tõesti vaid mõned üksikud nädalavahetused vabad, aga jah, siis on ka minul pidu-ja-pillerkaar! :)

Aga laupäeval kell 7 stardib Haanja Jala100, pühapäeva hommikul võõrustan Eesti Akadeemilise Spordiliidu inimesi ja pakun neile säärase 2,5-tunnise seikluse Haanjamaal.

Nagu tavaks, ei piirdu nädalavahetuse töine pool ainult nädalavahetusega, ettevalmistusi on vaja teha pikalt - mida suurem sündmus, seda rohkem tööd. Eeloleva nädalavahetuse üritused on minu jaoks sellised väiksemat laadi, vastavalt 80 ja 40 osalejaga - nende ettevalmistused saab nädalaga tehtud. Eile sõitsin muruniidukiga Haanja suusaradadel kokku ca 15km. 6,66km pikkusest rajast on ca 5km murukattega ja seda rohtu ma seal siis niitsin, mõned kohad said 2, mõned 4 ja mõned lausa 6 korda üle käidud. Nüüd peaks olema kogu rada selline, mis eriti just esimestel hommikustel kastestel ringidel osalejate jalgu märjaks ei tee.

Täna tegin kontrolltiiru peale 12-le Eesti Top-20-sse kuuluvale mäele, eesmärgiga kontrollida mäe tippu tähistavate siltide olemasolu. Kurb statistika näitab, et 11-st sildist (Munamäge pole vist vaja sildistada) olid 4 jalutama läinud.

Noh, eks siis tuleb uued teha, muidu ei leia tuhanded Lumeilvese matka huvilised enam õigeid tippe üles.

Aga äkki juba pühapäeval uus postitus siis selleaastasest Haanja Jala100-st - minu miinimumprogramm on 42,195km ja maksimum vastavalt 53,333km ehk siis 8 ringi.

10 väikest Neeegrit ehk Haanja Jala100 - For Real!

Et kõik ausalt ära rääkida, mis ja kuidas, pean alustama kaugemalt - talvest 2009, kui tutvusin ühiste tegemiste käigus ühe lõbusa seltskonnaga - walkie-talkie'dega. Olen nendega läbi teinud meetrise lumega lumeilvese matka, kohtunud suvistel seiklusspordiüritustel ning eelmisel sügisel üritanud kahe päeva jooksul läbida ratastel Haanja100. Tookordne matk toimus novembri lõpus ning vähene valge aeg, hull tuulemurd metsas, osalejate ebapiisav ettevalmistus ja ka rahvusvaheline imperialism segasid toona 100km märgini jõudmist. Suutsime vaid 76km, aga see nö tegematajätmine tekitas uue ja hullema idee - läbida H100 originaaltrass jalgsi kahe päevaga?!?

Aga noh, tehtud-mõeldud, 6. novembri hommikul oli Kurgjärve baasi platsile kogunenud 10 väikest neegrit, et hull eesmärk ellu viia. Sõitsime minu bussiga Luhtõsse (sealt Kubija finitoni 38km ja Kurgjärveni 14km) ning täpselt kell 8.00 hakkasime astuma. Esimene väike neeger lahkus peale Vällamäge (18km),


teise neegri jalad jäid kõndimiseks liiga lühikeseks pisut enne Kaasjärve (27km). Mul endal tekkis ka kusagil seal vana prügimäe kandis reites mingi värelus, aga miskipärast läks see kusagil Verijärve kandis üle. Ajaga 6:21 olime Kubija hotellis, seltskond muidugi tundis ennast vabalt, kohe fuajees vabaneti saabastest-sokkidest ning mindi paljajalu restorani laiama (loe: suppi tellima). Meeletute jõupingutuste tulemusena õnnestus kogu punt ca tund aega peale maabumist uuesti liikuma saada - ees ootamas 14km tõusu Kurgjärvele. 3km asfalti mööda Tornimäele ja siis tõmbas vanajumal rubilniku välja - pime kui kotis. Meie lampide galerii oli üsna OK, Jaanimäe, Taevatrepp ja kell 19:30 olime Kurgjärvel. Koguaeg 11:30, minu puhas kõnniaeg 8:59, tempo siis 11:14 min/km. Ühesõnaga, 2,5h molutati tühja!!! Esimese päeva 52km tegi oma töö, esialgu ei suudetud isegi tuppa minna, vedeleti niisama Kurgjärve baasi kolmanda korruse koridoris ning tarbiti erinevaid taastavaid mõnuaineid - viiner, kook, õlu jne jne jne.


Õhtul väike saun, kreemitamised (hobuse kuumendav ja Born'i jahutav salv), veel veidi taastusjooki ja tuttu. Pühapäeval kell 7:45 oli stardis 7 neegrit (üks eelmise päeva katkestaja proovis uuesti ja 2 esimese päeva lõpetajat teatasid oma jalgade koostöö lõppemisest peaga). Juba vähem kui kilomeetri pärast kusagil Rabadumäe kandis pööras seitsmes neeger otsa ringi, järgi jäi meid 6. Hallimäel tegime esimese söögika, Munamäel lahkus ka walkie-talkie'de tugi-isik ja järgi jäi meid viis. Peale Vaskna kallasrada otsustas ka viies neeger lahkuda. Tema lahkumist peaks tooma positiivse eeskujuna võrdõiguslikkuse vallas - kui laupäeval alustas 4 meest ja kuus naist, siis Vaskna ääres oli alles 2 naist ja 3 meest. Pauli lahkumine tasakaalustas sugudevahelise võrdsuse ning võisime rahulikult oma rännakut jätkata. Ühes kohas enne Plaanit leidsime oludele vastava liiklusmärgi - tuju sai täiendust!



Plaanil ootasid meid kõik luuserid, väike toit ja edasi - Massimõrvarist alla, Plaani Jaanimägi, Vorstikas ja siis kui 95km oli läbitud, ei suutnud enam kõndida - nii krdi valus oli. Kui kõndida ei saa, jääb edasiliikumiseks 2 varianti - jooksmine ja roomamine. Roomata tundus imelik, seega hakkasin jooksma ja mirakel-mirakel, see oli nii iisi! Ma ise arvasin, et ilmselt see hetk, kui sa jooksusammul oled nö õhus, et jalad ei puutu maad, siis ei ole valu, sest ei pea oma suurt keret maha toetama - see ongi see, mis teeb jooksu ainuvõimalikuks edasiliikumise viisiks! :)))) Teine päev siis 48km, koguaeg 8:50, puhas kõnniaeg 7:44, tempo 10:05 min per km. Vähem neegreid, vähem molutamist! :)))

Aga noh, tehtud see sai. A kuda siis veel seda teha saab - suuskadega, käte peal kõndides, roomates või tagurpidi kõndides - issanda loomaaed on suur ja huvitav......