Dr Holdeni kevadlaager Hispaanias, Denias, 26.märts-9.aprill 2017!

Jah, ta tuleb taas!

Tuntud tõus Parcent-Tarbena teel, teatud ka kui Ticket'i tõus,
sel aastal läks Vuelta eelviimane etapp siit alla!

Vahepeal kaks aastat laagrikorraldamisest puhanuna olen jõudnud otsusele, et kuigi Mallorcal on küll ratturi paradiis, siis Denias laagerdada on ikkagi parem, sest:

1. Vähemasti mina ise olen Mallorcal vaid ühe korra meres ujumas käinud (novembris 2012), kevadel aga mitte kunagi. Seevastu Denias on ujutud küll ja veel. Ehk siis, mandril on olnud soojem!
2. Rattaradade valik on Mallorcal suurepärane, aga nö igale poole pääsemiseks tuleks elada sisemaal. Mere ääres elades jäävad head rajad kaugele. Denias olen olnud 4 kevadet ning äsjast ja mullust Vueltat vaadates avastasin aina uusi ja uusi kohti. Mis tähendab seda, et avastamata radasid on veel palju!
3. Denias laagerdamine on igapidi odavam, nii sinna kohalesaamise (lennuk), majutuse hindade, oma ratta olemasolu kui ka kohapealse transpordi osas.
Ehk siis - Dr Holdeni neljas kevadlaager avatakse 26. märtsil, umbes siis jõuab kohale maad mööda minev killavoor koos laagris osalejate rataste ja kottidega. Killavoor hakkab tagasi liikuma 10. aprillil, ehk siis ideaalne lahkumispäev oleks pühapäev, 9. aprill! Aga väga vabalt saab oma laagerdamise sättida selle ajavahemiku vahele, kas siis 10- või 12-päevasena või just täpselt nii pikalt, kui see võimalik on!

Kilt ujutud, tuju hää! Vist aastal 2012 Denia rannal?

Hetkel on võimalik majutuda mitmesse eri suurustega majasse...

Kõht sisse, rind ette, nii hea on olla! Kusagil Cullera serva peal 2013!

Kohale lendamine toimub Tallinast lennukiga......

Mitte ainult rattaga, väike mägimatk on abiks rutiini tapmas!
Kohustuslik taastusjook Montgo tipus Denias, 2011?

Hinnatase on meil selline, et kui reageerida kiiresti, siis peaks kogu laagri hinnaks tulema mitte rohkem kui ......

PS! Kuna asjaomased instantsid leidsid minu blogi postituses märke pakettreiside orgunnis, siis oli see postitus pikka aega blogist maas! Kuna nüüd on asi lõpetatud ja olen omad vitsad saanud, siis panen üles nuditud postituse! Elame, näeme!

Harakale halu, varesele valu....

.....mustale linnule muu tõbi! Sääl oli neid saagimehi palju, kes seda valu sai. Karule kaits kapatäit, rebasele riitäis - just nii loeti kaugel hallil aal Kambja kandis lastele peale, kui nad haiget said või haigeks jäid. Ka minul siin Hispaaaanias, kaugel ookeani taga, oleks tarvis olnud säärast õigeaegset päälelugejat, et mind taaskord justnimelt märtsi lõpus tabavast otorinolarüngoloogilisest probleemist säästa, kuid......läks nii nagu tavaliselt!

Mallorca, 3640km² (ca Saaremaa ja Hiiumaa kokku), elanikke 860000.

Minu kuues kevadine rattalaager sõbralikus Hispaanias, seekord siis teist aastat järjest Mallorcal, algas ju ilusti. Esmaspäeva keskpäeval Palmasse kohale jõudes saime kohe ilma eelmise aasta komplikatsioone kordamata auto renditud, selleks osutus seekord tutt-uus Opel Corsa koguhinnaga 10,60€/päev, minu jaoks siis vaid 2,65€/päev?!? Pool tundi hiljem olime juba rattarendis, kust saime rattad hinnaga 12,30€/päev?!? Elu on ikka ebaõiglane, onju? Sealsamas sõbralikus rattarendis veel enne nende siesta algust kiired tööd - pedaalid külge, sadulad vahetusse, kellad peale, rattariided selga ja siis oli minek, kahel rattal meie laagerdamispaika saare põhjaosas Port Alcudias.

Enne starti Can Pastilla promenaadi ääres.

Kui lühim teekond Palma ja Port Alcudia vahel, kiirteed välistades, on ca 55km, siis kevadise rattalaagri spetsiifikat arvesse võttes ei olnud mitte kohe mõistlik sõita nö otse punktist A punkti B. Laagri boonussüsteemi silmas pidades oli palju mõistlikum tekitada juurde punktid A1, A2, A3 ja ka A4, et siis nende läbimise järel punkti B jõudes omada moraalset õigust avada külmkapp ja võtta sealt seda. Takkajärgi tark olles võiski seesama asi olla üheks medistsiinilise probleemi süvendajaks, seda muidugi juhul, kui ma selle probleemi korjasin üles juba kodumaal olles, näiteks laagrieelsel laupäeval tehtud märjal ja külmal rattaringil Saku kandis.

Sõbrad eile Puig Massanella (1364m) tipus, mina kodus haigevoodis....

Teisel päeval sai ette võetud ring saare põhjaosas ilma mägesid nuusutamata. Päike kõrvetas, tuul jahutas, võib-olla isegi liiga, aga sõita oli mõnus, kui välja arvata ca 60km peal ühte pikka ja mõnusat cami'd* läbides tekkinud nõrkusehetk, kui pidin lausa maha istuma ja veidi puhkama (neljandal päeval seda lõiku teistpidi läbides sain aru, et tegu oli hiiliva ja pideva tõusuga, mida silmaga polnud näha). Kolmandal päeval käisime esimest korda mägesid nuusutamas ning Pollenca poolt mineval tõusul Lluc'i poole hakkas ikka tõsiselt raske, õhk ei käinud läbi ning kell näitas õhutemperatuuriks 32,6°C! Õhtul hakkas kurgus kergelt kipitama ja ilmselt oli üks teine temperatuur juba üle 36,6°C!

Lluci kandis heitsin pilgu kellale......

Kuna varemgi on väikesest nohust-köhast trennis lahti saadud, siis otsustasin vaatamata veidi krõbedale kurgule ka neljapäeval välja minna, liiatigi pidime minema suurema eestlaste pundiga, millele mina olin teejuhiks. Saad sa siis koju jääda, kurat! Juba esimesel suuremal tõusul Muro linnakesse olin grupi kirstunaelaks ning nii see jätkus kuni koju tagasijõudmiseni. Nelja sõidupäevaga 420 rattakilomeetrit küll tehtud, aga suur auk ees ootamas, sest olin haige, mis haige! Esimese matsuga üritasin murdjale vastu hakata vanade eestlaste kombe kohaselt, aga see tegi asja ainult hullemaks - tuli ikka sellesse "vaheldumisi välistemperatuuri ja kellaaega näitava punase risti kujulise reklaamiga majasse" minna ning pisut katalaani keelt purssida.

Süüa antakse siin laagris korralikult.....

Täna annab juba olla, aga jätsin igaks-puhuks veel ka tänase päeva taastumiseks, et mitte lasta haigusel vinduma jääda. Sest egas siin kaugel maal ainult hommikust õhtuni rattaga sõideta, siin on ka palju muud ja huvitavat teha. Kolme päeva pärast näiteks suundume kaheks päevaks naabersaart Menorcat avastama ja juba nädala pärast, pühapäeval 10. aprillil, ootab meid ees Palmas joostav 261WMM maraton!

Menorca, foto: OkinBook.com

Kolm sellist pealesunnitud vaba päeva pole iseenesest paha, sai veidi jalga puhatud, hulga tööd ära tehtud ning ka siia blogisse üle pika aja midagi kribatud! Töö tulemusena võite kiigata säärasele saidile nagu haapsalumaraton.ee, sest juba homsest läheb seal mai keskpaigas peetavale jooksule regamine lahti - laiendame haaret, nagu öeldakse! Olge terved ja ärge külmetage!!!

* Cami - tee, rada (katalaani k.), siinmail kasutuses peamiselt külavaheteede kohta, mis suuremalt jaolt asfalteeritud ning ideaalsed mõnusaks rattaga kulgemiseks, näidispilt selline!

K.V. SWITZER 1967 ehk 261WM Palma de Mallorca 10.04.2016!

Kui esimestelt kaasaaegsetelt olümpiamängudelt naasnud USA pikamaajooksjad tõid endaga kaasa jutu uuest romantilisest jooksust nimega maraton, ei jõudnudki palju vett Atlandi ookeani voolata, kui ameeriklased juba härjal sarvist haarasid ning pool aastat hiljem esimese Bostoni maratoni organiseerisid. Esimesel korral startis 15 jooksjat, lõpetas 10. Vaid 116 maratoni ehk 117 aastat hiljem (2014) oli maratoni lõpetajaid 31926! See lõpetajate arv on küll märkimisväärne, kuid see postitus räägib millestki muust. Nimelt sellest, et ligi 70 aastat peale oma sündi oli seesama maraton vaid meeste pärusmaa. Jah, oli veel säärane aeg, mil tänased võrdõigusvolinikud polnud veel sündinudki ning naisjooksjate jaoks peeti üle 800m pikkuseid jooksumaid ebasobivaks!

19.04.1967. "Big" Tom Miller rammib Kathrine Switzerit rünnanud
Bostoni maratoni juhi Jock Semple rajalt minema.

Jää hakkas vaikselt murenema aastal 1967, mil 71. Bostoni maratonile registreerus keegi K.V. Switzer. Aasta varem oli esimene naine juba küll Bostoni maratoni lõpetanud, kuid nö mitteametlikult, väljaspool arvestust, ilma numbrita, salaja. K.V. Switzeri nime taha peitunud Kathrine Switzer aga, leidmata juhendist otsest keeldu naiste osalemiseks, läks maratoni jooksma ametlikult ennast registreerides ja numbriga. Kuna korraldajatel polnud enne stardipauku aimugi, et nende initsiaalide taga peidab ennast naisterahvas, läks raja neljandal miilil madinaks. Võistluse juht püüdis bussitäie pressifotograafide silme all Kathrinelt numbrit küljest rebida, kuid rüselusse sekkunud Kathrine vasaraheitjast poiss-sõber rammis tülinorija kaarega kõnniteele. Kathrine lõpetas jooksu, tõestades sellega, et need 42,195 meetrit on naistele jõukohane distants ning viis aastat hiljem, aastal 1972, said naised juba täiesti ametlikult Bostoni maratonil startida. Veel 12 aastat hiljem jõudis naiste maraton olümpiale! Nüüdsel aal stardivad naised Bostoni maratonil pool tundi enne mehi...

Ajalugu on iseenesest huvitav, aga mis kuradi pärast sellest Holdeni blogi kirjutab? Mõned lugejad ilmselt teavad ning mõned vaid ähmaselt mäletavad, et lubasin 29.12.2017 joosta oma sajanda maratoni! Kuna selle üsna tähelepanuväärse päevani on jäänud vaid 781 päeva ning tervelt 55 maratoni, siis tuleb järgmisel aastal jalad kõhu alt välja võtta ning lippama hakata. Keskmiselt iga 14,2 päeva tagant maratoni läbimine ei lase pikka vahet sisse teha, seetõttu asusingi otsima kevadise pika rattalaagri ajaks mõnda jooksu ning komistasin, ennäe imet, Palmas joostavale 261 naiste maratonile! Olen nimelt sel ajal sealsamas saare peal ning rattatrennide vahele sobiks üks maraton küll, mis siis, et naiste oma. Sest erinevalt minu sünniaasta Bostoni maratonist lubatakse Palmas mehed jooksma, muidugi klausliga, et auhindadele nad ei pretendeeri... Mis minu puhul teadagi asjatu hoiatus! :)

Maratoni nimi tuleneb sellest rinnanumbrist, mida Kathrinelt taheti kunagi Bostonis küljest rebida ning Kathrine ise on selle kevadise jooksu finišis kõiki lõpetajaid isiklikult vastu võtmas. Ehk siis ajalugu missugune!

Kevadel tahaks Mallorca laagri raames ära käia ka naabersaarel
Menorcal - no kasvõi selle vaate pärast....

Kui nüüd kellelgi ärkas huvi sellel jooksul osaleda või hoopistükkis Mallorcal rattalaagerdada, siis võtke ühendust, aitan igapidi - jõu ja nõuga!

KATHRINE SWITZERI AJALOOLISE JOOKSU KOHTA SAAB PIKEMALT LUGEDA....

DNF ehk oskus kuulata keha häält!

Kui ma läinud laupäeva keskpäeval jala Pääsküla 6. raba maratoni stardijoonele panin, ei osanud ma aimata, et senimaani 39-st maratonist 39 lõpetanuna jääb see neljakümnes mul pooleli! Ka veel kaks tundi hiljem ei aimanud ma peatset katkestamist ette, sest olemine oli hea. Vaid pulss tegi imelikke trikke, rallides 140 ja 150 löögi vahel üles-alla nagu litsimaja lift! Vaid 5 minutit hiljem andis organism märku, et kellal on siiski õigus - midagist on kapitaalselt mäda!

Enne starti osalejatele infot jagamas. Foto: Külli Leola

Kahekümnendal kilomeetril, silda ületades, jäin seisma, sest tundsin südames kerget pitsitust. Ei midagi erilist, samalaadset pitsitust olen varemgi tundnud, aga mitte maratoni joostes. See tegi ettevaatlikuks, kulgesin vaikselt edasi kuni ringi lõpuni ning seal võistluse arstiga konsulteerides otsustasin maha tulla, kõrvale astuda, maratoni pooleli jätta. Mingi jalavalu pärast poleks ma seda mingil juhul teinud, aga südamest lähtuvate signaaalidega pole mõtet kõvatada. Liiga palju on viimasel ajal uudiseid äkksurmadest, mina ei taha olla järmiseks uudiseks! Tagatipuks on juba sel laupäeval ees ootamas Pariis-Brest-Pariisi esimene kvalifikatsioon, 200km pikkune brevet!

Kell kaks, siin sillal..... Foto: Külli Leola

Pitsituse ja sellest tulenenud katkestamise põhjust ma sajaprotsendiliselt välja tuua ei saa (egas ma mõni doktor pole!?!), aga nukkapidi aiman, kus kivi all see sõraline peidus on! Täpselt nädal enne Pääsküla maratoni lõppenud rattalaager Mallorcal ning seal kahe nädalaga läbi sõidetud kilomeetritega akumuleerunud väsimus ongi ilmselt see, mille kaela saan seekord süükoorma riputada. 1450km ratast 14 ja poole päevaga, kuigi kergelt ja madala pulsiga sõidetuna, ei ole vaatamata suurele tahtmisele siiski seeditav maht, liiatigi minusuguse keskaealise ja ülekaalulise harrastussportlase jaoks. Aga tahtmine oli suur, sest see saar on tõeline rattaparadiis ning kui juba kodust nii kaugele tuldud, siis tuleb võtta kõike ja nii palju kui vähegi võimalik!!!

Cala Mirror'i rand saare idakaldal. Bueno!

Ja alalhoidliku eestlasena ma võtsingi, veetes lausa 62 tundi rattasadulas, käies ära paljudes ilusates kohtades, kaasa arvatud saare kõrgeim koht, kuhu maanteerattaga saab sõita - Monnaber'i tunnelisuu 1445m kõrguse Puig Majori jalamil 866m kõrgusel üle merepinna. Üks must be koht jäi veel võtmata - Sa Calobra, aga midagi peab ju ka tulevikuks jääma, et oleks põhjust paradiisi naasta!

Ilmselt saare kõrgeimal kohal olev maanteelõik...

....kust avaneb säärane vaade!

Jaaaahhh, Mallorca on pärl, aga see postitus on keha kuulamisest! "Võta, aga pane tagasi", ütles Kert Ämmapets ning see ütlus pädeb enam kui vaid raha kohta. Kui oled keha kulutanud, siis pead talle ka tagasi andma, kas puhkuse või siis kergema koormuse näol. Alati ei ole see vajalik, kuid mõnikord siiski ning kui just siis tuleb organismilt ohumärguanne, oska seda hinnata ja vajalikul hetkel kässarit tõmmata! Loobumine ei ole alati allaandmine, kõva mehe testi tulemust sinu hauakivisse ei raiuta!!!

Laagrist koju, väikse puhkepausiga Varssavis!

"Poolakad on vist Dumas' poindist valesti aru saanud", oli mu esimene mõte kell 2:00 öösel, peale üheksatteist järjestikust tundi rooli taga, kusagil Varssavi keskäärelinnas autost välja ronides. Sest sõber Aare poolt kinnipandud hotell kandis minu lemmikmusketäri Aramise nime, aga öises Varssavis temanimelist hotelli otsides nägime kauguses säramas vaid Atos'e ja Portos'e (poolapärane kirjaviis) tulikirjas nimesid. Aramist ei kusagil? Peale väikest kõhklust suundusin teistega samas seas seisva, Dzingli hotelli meenutava, teistest tunduvalt tagasihoidlikuma kolmanda moodustise suunas, mille ukse ees olevalt harjasmatilt suutsin lõpuks tuvastada Aramise nime. Aga eks ta oligi neist kolmest kõige tagasihoidlikum ja vagam, eriti veel jumalakartlike poolakate arust.

Neljapäeval kell 17:00 Denias - kõik on kojusõiduks valmis.
Veel merest ning poest läbi ning tuld!

32 eelneva tunniga olime oma Hispaania laagri maatiimiga autorataste alla jätnud 2900 kilomeetrit, neist 1700 minu piloodikepi all. Pidin teistest meestest veidi rohkem sõitma, et vähegi vabandada oma laevalt lahkumist 1200km enne kojujõudmist. Sest mul oli üks teine, äärmiselt kaval, plaan ühildada Hispaaniast kojusõit oma järjekordse maratoni jooksmisega. Hetkel on plaan toiminud sinnamaani, et olen koos veel kahe homse jooksjaga Varssavi hotellitoas rinnanumbreid jooksusärkidele kinnitamas, üks kaaslastest mandrazheerimas oma esimese maratoni pärast, mina aga koos teise kogenud tegija Tõnukesega jagamas talle homseks õpetusi. 

Varssavi rahvusstaadionil pasta-paartil...

26. märtsist peale olin Hispaanias laagerdamas - kokku sai ratast sõidetud 1100km, samas joostud vaid 21km!?! Seal lõunas on ennast väga raske jooksma sundida, esiteks lähevad kõik teised iga päev rattaga erinevatele ja huvitavatele teedele, teiseks seal praktiliselt puuduvad pehmema kattega teed ning kolmandaks on sealne kolmekümne kraadi alla ulatuv leitsak jooksmiseks minu jaoks liiga kuum. Rattaga kannatab palavas sõita, sest kiirus annab jahutust, need kaks tehtud jooksuotsa aga lõppesid minu jaoks niivõrd märja nahaga, et rohkem ei tahtnud proovida. Eks homme siin Varssavis ja hiljem külmal kodumaal saab joosta küll ja veel.

Veel üleeile, ca 5 tundi enne ärasõitu Granadella laguunis.

Öelgu siin mõned veel, et pikamaajooks on totter. Kas totter seetõttu, et selle pärast ronitakse kojusõitvast autost keset ööd maha ning jõutakse laagrist koju alles kaks päeva hiljem. Kas totter on see, et selle pärast jäetakse rattalaagris mõned viimased päevad rattaga sõitmata, et jalgu hoida. Ega ta ikka ole totter küll, lihtsalt viinamarjad on nii hapud.....

Uinak kiirteel ehk vasikavaimustuse piinad!

Üle-üleeile öösel, see oli siis esmaspäeval vastu teisipäeva, parkisime oma auto südamerahus Varssavi-Berliini tasulise kiirtee teise sõiduritta ja kõik autosolijad, kaasaarvatud autojuht, panid südamerahus 1 tund ja 50 minutit sliipi, ei seganud meid isegi see Poola tee-ehitajate kavalus ehitada sihukesi teid, mis sõitvas autos magada ei lase, sest auto seisis kiirtee teises reas. Seisis, sest kogu maantee seisis, sest need ida-eurooplased (välja arvatud eestlased) ei oska autoga sõita, kui lund sajab!

Kuradi poolakad, ostke endale Snowareg, kui lumes sõita ei oska!!!

Aga see selleks, ka mitmes kohas Saksamaal ja ka Prantsusmaal oli kiirtee pidevalt umbes. Saksamaal Reini jõe ääres lõigati keset päist päeva kolmerealise kiirtee ääres võsa ja ummik oli kümnete kilomeetrite pikkune. Prantsusmaal, kus ma maksin selle eest, et kiirteel kiiresti sõita, seisime taas kümneid minuteid ummikus. See ei ole ju normaalne!

Kiirteed my ass!!!

Aga vaatamata vaneulike imperialistlike riikide poolt meie teele veeretatud raskustele jõudsime siiski veidi alla 48 tunniga Võrust Deniasse, ühe sõbraliku Lõuna-Euroopa riigi eestlaste pealinna. Usun, et märtsi lõpus ja aprilli alguses on Denia ümbruses pesitsemas rohkem eestlasi, kui mis tahes muul aastaajal Madridis või Barcelonas kokku. Seepärast võibki seda 30-tuhandelist linnakest kutsuda Hispaania eestlaste pealinnaks.

TP2 - La Hacienda...

Üleeilne, kohalejõudmise, päev läks sisseseadmise ja väsimuse mahapesemise tähe all mööda ning trenni ei jõudnud. Ega ma oma enne Suusahunti hangitud ja seal täispurjed peale saanud viirusega polekski veel valmis olnud maanteed lõikama minema. Kurk on senini ikka valus ja köha algab sealt altpoolt kohast, mille nime ei julge suu sissegi võtta. Aga loodetavasti teeb meretuul ja soe kliima head tööd, sest eile asusin viiendana nö kruisijate sappa rattaringile mööda apelsinisalusid ja inimtühje liivarandasid. No vähemasti plaan oli selline, sõita hääääästi rahulikult ja tervistavalt, aga välja kukkus see just täpselt nii, nagu tavaliselt.

Cullera mäe otsas, taamal kogu rannik 50km ulatuses.

Peale 20-ndat kilomeetrit keeras vend Ivo koos oma elukaaslasega otsa ringi, sõber Kalvi aga, kes tuli laagrisse koos oma elukaaslasega sõna otseses mõttes puhkama, pakkus välja, et võiks Culleras ära käia. Vaatasin esialgu talle üsna mõistmatult otsa, sest Cullerasse on meie laagripaigast vaatamata siledale maale ikkagi ju 50km, mis tähendaks kokku ca 100km pikkust sõitu. Kalvi käis ikka peale ja nii me siis sõitsime - Cullera sildi alla pilti tegema, siis edasi mäe otsa (mitte lossi juurde, vaid ikka kõrgemale) ja pärast veel ka koju tagasi. Ma ikka veidi põdesin enda tervise pärast, aga viisaks oleks olnud põdeda Kalvi elukaaslase pärast, kes sõitis täna slikkidega mtb-rattaga kokku 113 kilomeetrit. Sõitis ja ei teinud teist nägugi.

Kohustuslik pildi tegemise koht - Monte Cullera!

Ja nüüd on laagris jama majas, sest senini kehtis sihuke kord, et iga mees, kes trennis üle 100km tegi, võis ise külmkapist õlut võtta, alla 100km tegija pidi teistelt luba küsima. Kui aga juba Merle sõidab esimesel laagripäeval naeratusega 113km, siis peaks ka selle külmkapi limiidi miinimum 113km peale tõstma. Laupäeval paneme selle küsimuse hääletusele, siis on peaaegu kõik minu korraldatud laagri 20 asukat kohal.

Kui Miguel on otsas, siis käib Cruzcampo kah!

Seniks Teile päikest sinna pakaselisse Eestisse, lohutuseks võib niipalju öelda, et ka meil läheb õhtupoole jahedaks, peab pusa selga panema....