Dr Holdeni kevadlaager Hispaanias, Denias, 26.märts-9.aprill 2017!

Jah, ta tuleb taas!

Tuntud tõus Parcent-Tarbena teel, teatud ka kui Ticket'i tõus,
sel aastal läks Vuelta eelviimane etapp siit alla!

Vahepeal kaks aastat laagrikorraldamisest puhanuna olen jõudnud otsusele, et kuigi Mallorcal on küll ratturi paradiis, siis Denias laagerdada on ikkagi parem, sest:

1. Vähemasti mina ise olen Mallorcal vaid ühe korra meres ujumas käinud (novembris 2012), kevadel aga mitte kunagi. Seevastu Denias on ujutud küll ja veel. Ehk siis, mandril on olnud soojem!
2. Rattaradade valik on Mallorcal suurepärane, aga nö igale poole pääsemiseks tuleks elada sisemaal. Mere ääres elades jäävad head rajad kaugele. Denias olen olnud 4 kevadet ning äsjast ja mullust Vueltat vaadates avastasin aina uusi ja uusi kohti. Mis tähendab seda, et avastamata radasid on veel palju!
3. Denias laagerdamine on igapidi odavam, nii sinna kohalesaamise (lennuk), majutuse hindade, oma ratta olemasolu kui ka kohapealse transpordi osas.
Ehk siis - Dr Holdeni neljas kevadlaager avatakse 26. märtsil, umbes siis jõuab kohale maad mööda minev killavoor koos laagris osalejate rataste ja kottidega. Killavoor hakkab tagasi liikuma 10. aprillil, ehk siis ideaalne lahkumispäev oleks pühapäev, 9. aprill! Aga väga vabalt saab oma laagerdamise sättida selle ajavahemiku vahele, kas siis 10- või 12-päevasena või just täpselt nii pikalt, kui see võimalik on!

Kilt ujutud, tuju hää! Vist aastal 2012 Denia rannal?

Hetkel on võimalik majutuda mitmesse eri suurustega majasse...

Kõht sisse, rind ette, nii hea on olla! Kusagil Cullera serva peal 2013!

Kohale lendamine toimub Tallinast lennukiga......

Mitte ainult rattaga, väike mägimatk on abiks rutiini tapmas!
Kohustuslik taastusjook Montgo tipus Denias, 2011?

Hinnatase on meil selline, et kui reageerida kiiresti, siis peaks kogu laagri hinnaks tulema mitte rohkem kui ......

PS! Kuna asjaomased instantsid leidsid minu blogi postituses märke pakettreiside orgunnis, siis oli see postitus pikka aega blogist maas! Kuna nüüd on asi lõpetatud ja olen omad vitsad saanud, siis panen üles nuditud postituse! Elame, näeme!

K.V. SWITZER 1967 ehk 261WM Palma de Mallorca 10.04.2016!

Kui esimestelt kaasaaegsetelt olümpiamängudelt naasnud USA pikamaajooksjad tõid endaga kaasa jutu uuest romantilisest jooksust nimega maraton, ei jõudnudki palju vett Atlandi ookeani voolata, kui ameeriklased juba härjal sarvist haarasid ning pool aastat hiljem esimese Bostoni maratoni organiseerisid. Esimesel korral startis 15 jooksjat, lõpetas 10. Vaid 116 maratoni ehk 117 aastat hiljem (2014) oli maratoni lõpetajaid 31926! See lõpetajate arv on küll märkimisväärne, kuid see postitus räägib millestki muust. Nimelt sellest, et ligi 70 aastat peale oma sündi oli seesama maraton vaid meeste pärusmaa. Jah, oli veel säärane aeg, mil tänased võrdõigusvolinikud polnud veel sündinudki ning naisjooksjate jaoks peeti üle 800m pikkuseid jooksumaid ebasobivaks!

19.04.1967. "Big" Tom Miller rammib Kathrine Switzerit rünnanud
Bostoni maratoni juhi Jock Semple rajalt minema.

Jää hakkas vaikselt murenema aastal 1967, mil 71. Bostoni maratonile registreerus keegi K.V. Switzer. Aasta varem oli esimene naine juba küll Bostoni maratoni lõpetanud, kuid nö mitteametlikult, väljaspool arvestust, ilma numbrita, salaja. K.V. Switzeri nime taha peitunud Kathrine Switzer aga, leidmata juhendist otsest keeldu naiste osalemiseks, läks maratoni jooksma ametlikult ennast registreerides ja numbriga. Kuna korraldajatel polnud enne stardipauku aimugi, et nende initsiaalide taga peidab ennast naisterahvas, läks raja neljandal miilil madinaks. Võistluse juht püüdis bussitäie pressifotograafide silme all Kathrinelt numbrit küljest rebida, kuid rüselusse sekkunud Kathrine vasaraheitjast poiss-sõber rammis tülinorija kaarega kõnniteele. Kathrine lõpetas jooksu, tõestades sellega, et need 42,195 meetrit on naistele jõukohane distants ning viis aastat hiljem, aastal 1972, said naised juba täiesti ametlikult Bostoni maratonil startida. Veel 12 aastat hiljem jõudis naiste maraton olümpiale! Nüüdsel aal stardivad naised Bostoni maratonil pool tundi enne mehi...

Ajalugu on iseenesest huvitav, aga mis kuradi pärast sellest Holdeni blogi kirjutab? Mõned lugejad ilmselt teavad ning mõned vaid ähmaselt mäletavad, et lubasin 29.12.2017 joosta oma sajanda maratoni! Kuna selle üsna tähelepanuväärse päevani on jäänud vaid 781 päeva ning tervelt 55 maratoni, siis tuleb järgmisel aastal jalad kõhu alt välja võtta ning lippama hakata. Keskmiselt iga 14,2 päeva tagant maratoni läbimine ei lase pikka vahet sisse teha, seetõttu asusingi otsima kevadise pika rattalaagri ajaks mõnda jooksu ning komistasin, ennäe imet, Palmas joostavale 261 naiste maratonile! Olen nimelt sel ajal sealsamas saare peal ning rattatrennide vahele sobiks üks maraton küll, mis siis, et naiste oma. Sest erinevalt minu sünniaasta Bostoni maratonist lubatakse Palmas mehed jooksma, muidugi klausliga, et auhindadele nad ei pretendeeri... Mis minu puhul teadagi asjatu hoiatus! :)

Maratoni nimi tuleneb sellest rinnanumbrist, mida Kathrinelt taheti kunagi Bostonis küljest rebida ning Kathrine ise on selle kevadise jooksu finišis kõiki lõpetajaid isiklikult vastu võtmas. Ehk siis ajalugu missugune!

Kevadel tahaks Mallorca laagri raames ära käia ka naabersaarel
Menorcal - no kasvõi selle vaate pärast....

Kui nüüd kellelgi ärkas huvi sellel jooksul osaleda või hoopistükkis Mallorcal rattalaagerdada, siis võtke ühendust, aitan igapidi - jõu ja nõuga!

KATHRINE SWITZERI AJALOOLISE JOOKSU KOHTA SAAB PIKEMALT LUGEDA....

Serra Montgo, ascendo ja descendo!

Kuna laagri esimese viie päevaga sai 21 tundi ja 10 minutit ratta seljas mööda saadetud ja mingi 510 kilomeetrit läbitud, siis otsustasin teha ühe puhkepäeva!

Ei, mitte sellist puhkepäeva ei pidanud ma silmas, sest sellise tegevusega saab iga päev peale trenni päeva õhtusse saadetud. Võtsime paari kamraadiga eesmärgiks teha tuul alla kohalikule iludusele - Montgo'le! 

Kuna eelnevatel päevadel olime ratastega piisavalt Montgo ümber tiirutanud, siis visuaalne pilt ütles, et tippu tuleb võtta piki harja ja läheneda saab ainult Denia poolt otsast, ehk siis põhja poolt. Sõitsime autoga piki linna mäe selle külje alla ja hakkasime otsima võimalust harja peale pääsemiseks. Ühes kohas sai asfalt otsa ja mäkke läks selline mõnus rada. Tehtud-mõeldud, saatsime juhi minema ja hakkasime astuma. Hiljem ikka selgus, et see koht oli vale valik.

Minek toimus risti kinnikasvanud kiviterassidega piki võsa ainult üles. Käed said kraabitud ja vahel oli ikka tunne, et mida krdit me siia võssa otsisime.

Aga noh, vaated olid ilusad, mõnikord tuli lausa sundida ennast imetlema. Suutsime 700 meetrise lõiguga (GPS järgi) tõusta 300 meetrit vertikaali. Karm, karm! Siis avastasime ühe kuru ja saime mäe laele (küll nö esimene korrus), aga juba hakkas pilt selginema, ehk siis see õige tipp hakkas paistma.

Leidsime ka raja, mis oli mingil määral märgistatud, see aitas meil nö kobedamalt edasi liikuda. Jõudsin tippu ajaga pisut üle 2 tunni, seal oli paras laulupidu - pered lastega (kandekottides), pered, pensionärid. Saime siis aru, et tippu on ka lihtsam tee, aga seda me ei leidnud.

Peale põhitippu (753 ümp) võtsime veel kaks tippu ja nendele jõudmine oli tõsine kaif. Kõlkusime nö maailma ääre peal, kahel poole paarisajameetrised kraavid. :)

Viimaks leidsime ka allaminekuks õige tee, see oli küll tõsine serpentiin. Kui keegi viitsib suurendada selle postituse teist pilti, siis seal keskel on üks väike veidi rohelisem kuru - sealt tulime alla. Serpentiin keerutas küll hullemini kui hullumaja lift, aga alla me saime. Tee peal oli veel mingi draakonikoobas, aga sinna ei viitsinud minna, niigi sai peaaegu 4 tundi ronitud.

Niipalju siis tänaseks, homme teeks (kui see krdimanjananett lubab) nädala kokkuvõtte ja räägiks ka järgmise kevade plaanidest. Siin on nii krdi hea, et tahaks veel tuua, aga siis võtaks juba seltskonna kokku ja .......................

Ah jaa, muu trenniinfo ja kaardid on nähtaval siin: endomondo.com

Ja veel, los muchos grazias Juhole ja Inksule, et nõustusid kaasa tulema...