Runners run Marathons, we run it for Cooldown!

Kõigepealt suur aitäh mehele nimega Priit Ailt - olen siin juba üle nädala postitust nö ette valmistanud, aga pealkirja ei olnud ega olnud. Täna juhuslikult Priidu kaudu kuuldud lause on kui rusikas silmaauku pealkiri, iseloomustamaks viimase kahe nädala ja tuleva nädala tegemisi.

Peale TriStari andsid reiepealsed lihased veel laupäevani tunda, peale Ironman'i suutsin esmaspäeva õhtul juba ilma valugrimassita kükke teha. Totaalselt erinev tempovalik ja totaalne erinevus taastumises nende kahe võistluse vahel ainult kinnitab kuldset tõde: "Tapab tempo, mitte distants". Kolm päeva peale Ironman'i käisin juba rattaga sõitmas ja laupäeval võtsin ette Otepää rattamaratoni - mõnusa 63km-se kulgemise. Silm läks nii mul kui single-speedil eriliselt särama Kekkose rajal, täpsemalt aga juba ETV videopildi vahendusel, alates 19:30 pealt on minu "45 seconds of fame or shame".

Otepää rajal..

Otepääl sõitsin oma 46 number Shimano talvesaabastega, sest ainsa tüsistusena Ironman'ist oli mul parema jala suure varba küüs otsustanud koostöö lõpetada ning ükski muu rattajalats jalga ei mahtunud. Seetõttu ei saanud ka jooksutrenni teha. Aga juba eelmisel kolmapäeval sai ka esimene triatloni lõdvestusmaratoni järgne jooksuots tehtud ja asi tundus joones olevat. Reede õhtul jälgisin Eesti vutimeeste triumfi ning värava peale teisest toast teleka ette joostes lõin parema jala väikese varba vastu treppi nii kõvasti ära-katki-puru, et see pauk pani esialgu tõsise küsimuse alla osalemise pühapäevasel SEB maratonil. Täna proovisin tossu jalga panna ja jooksma minna, aga sinnapaika see jäi - varvas on veel nii valus, et kohe ei tea. Samas veel aega nagu on, aga vaja oleks ka natuke seda jooksusoolikat venitada, muidu võib pühapäeval juba Russalka juures ai-ai olla.

Kui ikka varvas kuidagigi lubab, siis olen pühapäeval stardis. Õnneks puuduvad seekord igasugused eesmärgid, seega võtan asja väääga vabalt. Aga no isikliku võiks ikka välja joosta, sest senijoostud maratonid on kõik olnud sellised veidi imelikud:
1. Otepää-Tartu 2009, vihm, lörts, 0°C, jääs teeääred - tulemus 4:24
2. Vana-aasta maraton 2010, -11°C, libe, lumi - tulemus 4:27
3. Eesti Ironman 2011 - 7 tunniseks veninud soojendus - tulemus 4:45

Eeloleval pühapäeval saab minna starti ilma mingite lisadeta, lihtsalt mine ja jookse - ja seda ma teengi!!!

Finale Ultimo - takkajärgi ja põhjalikult!

Finale Ultimo ehk siis kusagil kaugel 1989. aastal (kui sai Võrust Tallinna sõites kogemata kaasa elatud tolleaegsele TransEstonia täispikale triatlonile) paika pandud eesmärk sai eile täidetud. Aega on mööda läinud 22 aastat, tolleaegsest poisikesest on saanud parimas keskeas, parajalt paks mees. Täna valitsevad hinges kaks meeleolu - suur rõõm ja suur tühjus. Rõõm sellest, et ei pea enam ennast piitsutama (mine trenni, ära söö seda, ära tee toda). Tühjus on hinges aga mitte kadunud energiast, vaid teadmatusest, kuhu edasi. Kas inimene on täitmatu, et ühe tipu vallutamise järel tuleb kohe järgmine sihikule võtta või saab ka nii, et kirjutad seinale TEHTUD, ja nii jääbki? Loodan endas lähiajal selgusele jõuda...

Finito....

Aga asjast ka! Eilne äratus kell 5:30, puder, kohvi, asjade pakkimine, 6:50 ärasõit stardipaika, asjad vahetusalasse, kalipso selga ja kella 8-ks kaldajoonele starti. Kõik kõlab loogiliselt, aga juba etteplaneerimise käigus olin suutnud paar apsakat sisse planeerida, mis hiljem valusalt ajaliselt kätte maksid. Esiteks tuleb sihukese ürituse tarbeks teha nimekiri asjadest, mis peavad kindlasti olemas olema ja olema ka oma õigetes kohtades. 

Enne starti "raudse" Tõnukesega poseerimas.

Enne ujumist oli väike kahtlus, et kas suure udu tõttu ikka poid näha on, aga veidi peale starti võimust võtnud päike hajutas udu ja ujumine võis alata.

Ees on ootamas 3,8km ujumist...

Peale starti oli minu jaoks hullem pesumasin, kui TriStaril. Võrdluseks osalejate arv 34 versus 350!!! Aga üsna kähku eraldusin terana sõkaldest ja ujusin 2.-4. kohal. Üks ujuja (Margus Tamm) oli ringi lõpuks ligi 100m ees, aga teistega käis pidev kemplemine. Esimese 1,9km pikkuse ringi lõpujooneni saabusin hetkel, kui anti teatevõistluse start, ehk siis pool maad sai ujutud poole tunniga. Teisel ringil, eriti peale 3km läbimist hakkasin väsima ja seetõttu hakkas ka tehnika lagunema. Basseinis talvel ujutud 3km pikkused trennid olid jäänud liiga kaugele, suvised mõned pikemad otsad vees olid aga liiga harvad ja lühikesed. Ujumise teine ring siis ca 33 minutiga, veest välja ja siis hakkas peale. 

Üksinda vees...

Kollanokk on ikka kollanokk, järgmise 15 minuti jooksul juhtus kolm asja, millest üks tingitud oli teadmatusest, teine lohakusest ja kolmas ebaõnnest. Nimelt olin otsustanud, et 180km ratast on liiga pikk maa, et minna seda sõitma märja triatlonikombega, lisaks on selle kombe pamper liiga õhuke ning näiteks TriStaril tekitas see sadulas veidi probleeme. Otsustasin minna ratast sõitma täis rattavormis. Kui olin riietumistelgis jalad puhtaks saanud, sokid-kingad-püksid jalga saanud, hakkasin märja selja peale rattasärki venitama. No ei lähe selga, rulli ja krussi, aga mitte selga. Lõpuks särgi selga saanud, avastasin, et püksitraksid on rebadel - taas särk maha (no ei tule) ja uuesti selga (no ei lähe). Lõpuks olin valmis, aga ratta peale minnes avastasin, et number puudu, number autos, auto aetud välja maantee peale, et kiiresti minema saaks. Ca 3 min ootasin numbrit ja alles siis rattale. Vahetusalas läks üle 8 minuti, kiire ujumise edu oli läinud. 6km sõidetud, käis väike pauk ja plinn ja ratta esikumm hakkas tühjenema. Enne Kanama viadukti keerasin tee äärde ja vahetasin kummi ära. Aega läks kaotsi tervelt 8 minutit. See eelnev sahmerdamisest tingitud ja ebaõnnest tulenev ajakadu tekitas sellise kummalise rahunemise. Olin kindel, et miinimumeesmärgiks seatud 12 tunniga lõpujooneni jõudmine on ebatõenäoline - see aga vabastas mind imekombel igasugu kohustustest-pingetest (vabandus oli ju olemas) ning lasi asja rahulikult võtta. Ja rahulikult ma seda asja võtsingi - hoidsin ratta seljas pulssi 137-140 vahel ja keskmist kiirust 32km/h juures. Sellise tempo hoidmise peaeesmärk oli jalgade hoidmine vimaseks vaatuseks, samas tekitas nii madal pulss ka probleeme. Nimelt ei suutnud ma nö ettemääratud toidukogust endale sisse ajada, samas kutsus ka loodus mind korraks bussipeatuse putka taha. Rattasõidus tähendab selline sunnitud peatus vähemasti minuti pikkust hävingut. Lõppkokkuvõttes näitaski rattaspido keskmist kiirust 32,2km/h, koos pealesunnitud pausidega aga langes tegelik kiirus 31,5km/h peale. Kokku kulus siis rattasõidu 181,8km peale aega 5:46.50.

Ratas on käest võetud, ees on ootamas maraton...

Peale ratast tegin jälle riietuse täisvahetuse, rattariietest jäi selga ainult pulsivöö. Selles vahetusalas kulus nii suure riidevahetuse peale üsna mõistlikult aega, ainult 3.06. Paar lonksu vett sisse ja jooskma.

Peale 150-ndat rattakilomeetrit maitses ainult vesi.

Peale tankimist hakkasin liikuma ja oh üllatust, kuidagi väga lihtne oli joosta, esimesed kolm 3,014 kilomeetrist ringi sai läbitud tempoga alla 6min/km. Edasi läksid ringiajad veidi pikemaks, aga see oli tingitud tankimispauside venimisest 20 sekundi pealt ca minuti peale. Vähemasti maratoni esimesed 20km sai läbitud joostes, siis hakkas ratsionaalne mõistus tööle ja asusin igal ringil olevaid kindlaid lõike kiirkõnniga võtma. Need olid just need kolm veidi ülesmäge lõiku, kus ei saanud pehmemat äärt kasutada ja pidi jooksma asfaldil. Ringiajad küll kukkusid poole minuti võrra, samas aga olin veel ikka liikumas ja alla 7min/km. 

Tark ei torma, vaid lõikab nurgad sirgeks....

Üheksas-kümnes, eriti aga 11-s ja 12-s ring olid äärmiselt rasked, osalt ka oma süül, sest varasema liiga hea tunde tõttu loobusin mingil hetkel soolakapslite manustamisest. See aga maksis kätte, elus esimest korda tekkisid krambid mõlema jala ahilka lihastesse (kas selline lihas üldse olemas on?). See on selline tunne, nagu igal sammul lööks päkapikk haamrikesega vastu ahilkat. Lisaks hakkasid tõmblema vasaku jala sääre sise-ja väliskülje lihased. Peale 10-ndat ja 11-ndat ringi aga võtsin 2 kapslit sisse ja viimased kaks ringi olid lust ja lillepidu. Juba see teadmine, et kohe-kohe saab läbi, lisas sammule pikkust. Viimase ringi jooksin kiiremini kui kaheksanda ja läbi ta oligi. FINITO!!!

Rõõmu rohkem kui euro eest!

Muust nagu ei oskagi kirjutada, huvilisi kindlasti huvitavad teatud faktid:

Eile tarbitud:

Jook: ujumise ajal kaks lonksu vett karjäärist, ratta ajal 3 liitrit dexali spordikat ja liiter vett, jooksu ajal vist kokku 3 liitrit vett ja liiter koolat

Söök: ratta ajal 2 dexali energiabatooni, üks proteiinibatoon, üks topeltvõileib(saib) ohtra merevaigu, kalkunisingi ja juustuga, 100 grammi vedeldatud mett ning 100 grammi Atleet juustu. Jooksu ajal pool keskmisest suuremat arbuusi.

Ained: kokku vist mingi 15-20 soolakapslit.

Kaal hommikul 91,9 - õhtul peale liitrit õlut 90,0!!! 23. juunil Mulgi triatlonil kaalusin 98,5kg.

Tehtud trennid alates 15. oktoobrist, kui algas nö ebasihipärane ettevalmistus IronMan'iks:

Kokku läbitud (310 päeva jooksul) 6288,7km ajaga 433h 25min

Sellest:

maanteerattal 2592,3km, aeg 95:58

MTB-l 1225km, aeg 79:23

jooks 375km ajaga 40:40

suuskadel 1529,2km ajaga 118:48

ujudes 75,6km ajaga 23:41

ülejäänud kilometraazh ja aeg siis kõik muu, ehk imikas, rullsuusk, rulluisk, matkamine, kepikõnd, rännak, uisutamine jääl, kanuutamine jne jne jne

Mis veel? Tänud kõigile kaasaelajatele, aitajatele, uskujatele, parastajatele, vingujatele!!!

Aga lõpetuseks peaks küsima, kuhu edasi - kõigepealt tuleks ära muuta selle blogi selgitus, siis tuleks välja mõelda, kas seda blogi on üldse vaja edasi pidada ja kui pidada, siis mis võtmes. Üks periood on läbi, aga lahtisi otsi jäi palju.....

AITÄHHHHH!!!

I am IronMan!!!

Hetkel siis niipaljukest, et täna sai see asi siis ära TEHTUD!

Aega läks kokku 11:47:23, sealhulgas vees 1:03, ratta seljas koos kummivahetusega 5:46:50 ja maraton sai läbitud ajaga 4:44.39.

Kui see kõik nüüd kokku liita, siis kulutasin vahetusalades kokku 13 minutit ja 54 sekundit, sellest oma lohakuse tõttu (eriti esimeses veest rattale) mingi 7 minutit.....

Aga lõpp hea, kõik hea. TEHTUD!

Homme peale koomat juba pikemalt koos piltide, supi, diplomi ja aegadega...

12 tundi stardini ehk kõik on peaaegu kontrolli all...

Homme hommikul kell 8 antakse Saku külje all Tammemäe karjääris start ainsale Eestis peetavale täispikale triatlonile. Kõigi eelduste kohaselt peaks ma ise ka homme varavalges sinna külma vette ronima, et ette võtta oma Kolgata teekond, mis peaks sisetunde kohaselt lõppema ca 11,5-12 tundi peale starti Keila Tervisekeskuse (ujula) ees!

Nii-öelda täiuslikust ettevalmistusest on puudu ainult transpordivahend, mis otsustas eile õhtul Edgarstani Siberi küla meenutavatel tänavatel sõna otseses mõttes vedru välja visata - bussi torsioonvedrustus murdus põhja küljest lahti ehk siis viskas vedru endast eemale! No aga sellest problöeemist saab üle, egas siis autod maailmast otsa lõpe...

Üks väike mure on veel - nimelt ei ole õrna aimugi, mida keha homse pingutuse ajal nõudma hakkab. Homsest poolest päevast ajaliselt isegi pikema rattasõidu (Tahko180 2008) kogemus on olemas, aga see oli algusest lõpuni ratas. Homme aga tuleb ca 7 tunni pealt jooksma hakata ja siis vist enam eriti palju ei söö, loksuma hakkab. Pigem söön täna ja ka homse rattasõidu ajal tuleb suuga kõvasti tööd teha, sest 4,5-5 tunnine jooksuots tahab korralikult laetud energiavaru.

Tehnilise poole pealt peaks kõik korras olema, olen viimasel nädalal kõvasti oma ratast täiustanud, proovinud erinevaid sõiduasendeid jne jne. Homme kasutatav riietus on kah viimastel pikematel rattasõitudel (pikim neist 120km) kogu aeg sama olnud, noh ikka selleks, et igasugu üllatusi vältida.

Aero.......

Lisaks kõrgetele jooksudele on sebitud ka tilgakujuline kiiver, aga selle kasutamise otsustan juba kohapeal. Kuumema ilmaga kipuvad selle peakatte sees ajud keema minema. :)

Olen viimastel päevadel üritanud homse asja peale mõelda nii vähe, kui võimalik. Samas olen ka iseendaga ära leppinud ja loobunud igasugustest ajalistest eesmärkidest. Homne triatlon on nö proovikiviks, kas minus on ainest näiteks sama asja veel ka tulevikus läbi tegema või siis lausa miks mitte igal aastal üks Ironman läbi teha. Kui aga juba esimene teha enda jaoks vastikuks, siis....

Vaatamata kõigele olete kõik oodatud homme kella 19:30-20:00 paiku Keilasse! Mida rohkem teid kohal on, seda rohkem on mul eesmärki kogu see kupatus ikka ausalt läbi teha!

Ja nüüd tahaks ma ühe kohaliku staarihakatise kombel soovida: Palju edu mulle kõigi teie poolt!!!!

Totaalne ülepanek TriStar'il!!!

NB!!! Ootasin eile õhtust peale TriStari vaheaegadega tulemusi, et lubatud postitust ära teha, aga mida pole, seda pole!!! Lubati on Monday, siis on Tuesday afternoon......enam ei jõua oodata!!! Edit: 10.august kell 8:23, vaheajad tulid, aga I vahetusala aeg puudu, oma kella järgi tuleks see aeg 2min ja 16 sek.

Kohe-kohe hakkab saama juba 52 tundi Tristari finišist mööda, aga olek on säärane, et palun-palun andke mu normaalsed (vanad) jalad mulle tagasi. Nende hetkel allolevate puupakkudega ei saa kummardada, kükitada, trepid (alla) valmistavad põrgupiina ning ainult istuda-astuda saab normaalselt. Üritan endamisi jälile jõuda, kus sai sisse lastud see apsakas, mis esiteks ei lubanud mul peale ratast normaalselt jooksma asuda ning veel praeguseni piina valmistab.

Ettevalmistus sujus normaalselt, olin suutnud eelmise nädala keskpaigaks oma tavakaaluga võrreldes enda küljest maha raputada mingi 5 lisakilo, joosta tundus üsna kerge ja rattal liikusin ilusti. Neljapäeval külgekruvitud aerolenks sai ka mitme proovimisega lõpuks nii paika sätitud, et kusagilt ei pitsitanud. Laupäeva lõunast hakkasin varusid laadima, jõin korralikult nii spordijooki kui vett. Magasin öösel ilusti, mandrossilaine oli eelmisel ööl juba üle käinud ja kõik tundus olevat OK!

Laupäevaõhtune lõhepasta, 3 taldrikutäit läks sisse....

Hommikul läksin varakult kohale, ainsaks mureks ja probleemiks oli fakt, et unustasin õhtul poes käies mee ostmata. Jah, just nimelt tavaline mesi, mida kasutan geeli asemel. Sõitsin hommikul veel Võru Favorast läbi, et äkki seal on seda mesilinnurohtu, aga ei! Veidi enne Pühajärvele jõudmist märkasin Otepää kultuurimaja hoovis mingit laata ja ennäe, mesi olemas ja eriti odavalt kah veel. Mured murtud, ilm ilus, jõudsin stardipaika. Stardieelsest saginast polegi palju rääkida, see vahetusalade kottide pakkimine nõudis omajagu loogilist mõtlemist ja süvenemist. Kuulsin veel mitmest suust nö laitust, et ma kalipsoga vette ei lähe, aga no 1 kilomeetri pealt kalipsoga ujumisest saadav oletatav edu ei ole ju suurem, kui selle naha mahakiskumiseks kuluv aeg! Üks pisike probleem jäi, vahetult enne starti tekkis korralik häda, aga võimalust sellest lahtisaamiseks enam ei tekkinud.

Hirmus vägi enne pesumasinat! Foto: Heidi Tarkpea

Sebisin ennast ujumise stardiks sinna proffide lähedale ja takkajärgi tundub, et oli tark otsus. Kuigi enne starti arutati, et kohe tuleb korralik pesumasin, minu ees startinud Allan Oras palus härdalt, et ärge teda seekord pekske, siis tegelikkus osutus minu jaoks ikka väga roosiliseks. Kuidagi juhtus nii, et minu ees oli ujudes selline 3x3 meetrit ujujatest tühi kast, sain rahulikult oma pikka tõmmet teha ning ei pidanud oma käsi avasirgel kangeks kakkuma. Teisel sirgel lisasin kiirust, kolmandal hakkas ümberringi valgeid mütse (naisprofid) näha olema. Ujumine möödus kuidagi ülikiiresti, äkki oli distants veidi lühem kui kilomeeter. Igatahes sellist aega oma ujumisetapilt küll ei oodanud. Ujumise aeg siis 15.35, kaotust ujumise kiireimale 3.36, ujumise koht üldjärjestuses 48-s.

Esimesed vändapöörded, foto Grete Krüger.

Veest välja, kaasasolnud veepudelist jalad liivast puhtaks, sõidukingad jalga, kiiver-prillid-number ja minek. Hüppega rattale, kõik sujus. Kohe esimesel tõusul hakkasin nägema hääd konkurenti Einarit (üks väheseid oma kaalukategooria triatleete), kelle liikumine ei olnud tõusu peal eriti kerge. Poslavitsa otsa jõudes hakkasid kiired laskumised ja seal tegi mass tööd. Tõusude peal mööda surunud kilud jäid ikka pika puuga maha. Ilmselt tänu esimeste tõusude järskusele ja pikkadele laskumistele suutsin esimese 35-kilomeetrise ringi lõpetada enda jaoks hirmuäratava keskmise kiirusega 34km/h. Teisel ringil läks liiklus tihedamaks, aeglased ujujad hakkasid rattaga mööda pressima. Kohati läks ikka tõsiseks grupisõiduks ja seda tuulekotti kasutati ikka varmalt ära. Kuradi spordimehed, kui ikka tuulessõit on keelatud, siis ei ole ilus teise mehe pe..es sõita. Mõnede kodanike käitumine ajas ikka väga närvi, aga õnneks otsustasin oma jõu hoida oma soorituse jaoks. Lisaks kiusas ikka veel see stardieelne häda...

Grupp Otepää tõusul, foto Grete Krüger.

Teise ringi alguses olin oma suure tühja pudeli annetanud Mäe tänava tõusul GreenZone'i, saades vastu väikese pudeli vaid ca 400ml veega, ja seda oli 31-km ringi kohta vähe. Tarbisin siis oma mett ja jõin vett peale, aga Sangaste pöördes oli pudel peaaegu et tühi. Suulagi hakkas kuivama ja keel muutus karedaks. Omamoodi imelik, et tekkinud vedelikupuudus ei mõjunud kuidagi põiele, see piinas ikka veel! Kolmandal ringil sain uue pudeli ja pool sellest kulus kohe tule kustutamiseks ning Sangaste pöördes oli taas pudel kuiv. Kuna 76-ndal kilomeetril andis parem reis juba ka esimese krambihoiatuse, siis tõmbasin tempot alla ja kohe niipalju, et teise ringi keskmine 33,5km/h kukkus kolmandal ringil 31km/h peale. Siiski suutsin vaatamata janule ja hädale (need koos ei ole ju loogiline!) sõita rattaetapi alla 3 tunni, täpsemalt siis kulus 97,1km (minu kella andmed) läbimiseks 2:57.53 keskmise kiirusega 32,8km/h. Rattal kulutatud kaloritest või keskmisest pulsist pole aimu, sest miskipärast kell pulssi ei lugenud. Teadsin aga jooksule minnes, et ühe eesmärgi, 4:15, alistamiseks pean suutma joosta 10km keskmiselt tempoga 5:30 kilomeetri peale. 

Vahetus läks peaaegu et perfektselt (vahetusalas kulus aeg 1.41, oli minust kiireimaid, aga rohkem kindlasti aeglasemaid), välja arvatud parem sõiduking, mis otsustas 50m meetrit enne vahetusala algust pedaali ja asfaldi vahelt läbi sukelduda. Tulemus ei mõjunud saapa kaubanduslikule välimusele hästi, aga loodan, et lõppkiirusele see mõju ei avalda!

Asfaldipõletus rattakingal.

Sokid jalga, tossud otsa, number ette ja minek. Unustasin buffi kotti, sellega oleks hea olnud higi pühkida. Kohe peale vahetusalast väljumist oli joogipunkt, haarasin topsi vett, pool sellest läks suu piirkonda ja siis hakkas peale. Korraga olid mõlemad reied krambis, ei saanud joosta ega kõndida. Komberdasin veel kuidagi edasi, kuni sein tuli ette. Jäin seisma, vajusin põlvili asfaldile, panin ka otsaesise vastu maad ja mõtlesin....mõtlesin, kuidas on võimalik liikuda kui kõndida ei saa ja joosta jalad ei lase. Minut möödus, ajasin ennast püsti, kõndida ei olnud võimalik, sestap hakkasin jooksma ja oh imet, jalg lubas - küll läbi hirmsa valu, aga ma liikusin. Esimese jooksukilomeetri läbimiseks kulus koos põlvitamisega üle 7 minuti, aga ma liikusin edasi. Teine km juba 5:14-ga ja kolmas 4:55-ga. Siis lõppes sile maa ära ja algas Aedlinna tõus. Tõusu kõndisin pika venitava sammuga vaatamata pealtvaatajate hurjutamisele. Olin tagasipöördes ära näinud ka lähimate häädest sõpradest jälitajate (Margus, Tõnuke, Kermo) kauguse endast ja nad olid lähedal, peaaegu et sabas.

Sumotriatleet Kermo, foto Grete Krüger.

Veidi enne Poslavitsa tõusu jõudis siis kätte see hetk, kui enam kuidagi ei saanud. Varjusin suure puu taha ja .... hakkas kohe kergem. Lisasin sammu, Poslavitsa ja teise Aedlinna tõusud küll kõndisin, aga ülejäänud kõik joostes ja tempoga ca 5:15-5:20. Ca paarsada meetrit enne finišit oli üks osaleja raja ääres pikali, abistajad ümber ja kiirabi tulemas (hiljem kuulsin poole kõrvaga, et põhjuseks olevat olnud joogi-söögi täielik asendamine erineva keemiaga ja sellest tingitud akontaktne olek). Vaibaga kaetud finišitõusul ajasin veel pulsi 185 peale (füsioloogiline max olevat 176) ja läbi ta oli. Jooksuetapile kulus aega 56:43, pulss 176/185 (põlvitamise ajal aga lausa 137).

Aga nüüd takkajärgi olen ikka kindel, et sõitsin rattal viimased 30km ikka totaalselt janus ja sellest olid timgitud ka krambid, hilisem põlvitamine ja praegune valu. Veel enne starti uurisime, et kas joogipunktis pakutavad lisapudelid on suured või väikesed, aga konkreetset vastust ei saanud. Nii pika ringi jaoks oleks vaja olnud miinimum kolmveerand liitrit vett 400ml asemel. Ehk siis järgmisel aastal support-tiim kaasa! Teise suure veana ei teinud endale enne starti selgeks jooksuraja joogipunktide asukohta. Parimaks kinnituseks organismi kõrbestumisele oli säärane fakt, et peale lõpetamist jõin finišialas mingi liitri jooki (coca, vesi), edasi läks 2 Premiumit kere vahele. Kella poole seitsme ajal Tallinna sõitma asudes konsumeerisin Otepää Konsumist 3 Rock Zero't. Ehk siis peale puu taga käiku jooksuraja 6-ndal kilomeetril ca kella 14:50 paiku kutsus loodus järgmine kord Järve Selveri õlleleti ees seistes (kell 20:54). Nende kahe tärmini vahel valasin keresse üle 4 liitri vedelikku....

Üleeilset võistlust kokku võttes võin tõdeda, et sai endale korralikult liiga tehtud. Kuidas see mõjutab minu sooritust vähem kui kahe nädala pärast toimuval Finale Ultimol, pole vee selge. Igatahes kogemuse võrra olen targem - kui häda piinab, käi hädal, kui janu piinab, siis joo!!! 

Kui nüüd keegi tahaks küsida, et oli sellist pingutust siis tarvis või oli see asi seda vaeva väärt, siis teema lõpetuseks: eelmisel neljapäeval peale Trapi karjääris kalipsoga ujumise proovimist läks hää sõber Margus härga täis ja et asi Pühajärvel ikka lõbusam oleks, siis panime ka midagi traditsioonilist vahele!
Margus, väikesed vihjed, äkki on abiks?

TriStar Estonia - 4:14, HINNE 5!!!!

Täna sai siis oma ironman'i ettevalmistust testitud ja ikka korralikult - tulemuseks krambid, suulae liivapaberistamine, põlvili asfaldil kõigevägevama palumine, looduspargi reostamine ja veel palju muud. Kuna tulemusi veel ei ole, pilte samuti mitte, suppi ka ei saanud, siis ei olegi tegelikult millestki kirjutada.

Rattaid mingi miljoni eest (ikka eurodes)!!! Vahetusala...

Aga kirjutaks sellest, et täna oli kolm eesmärki:

1. võtta asja rahulikult
2. alistada 4:15 piir (15min ujumine, 3h ratas ja 1h jooks, vahetused eelnevatelt etappidelt võidetud aja eest)
3. ära panna hääle sõbrale Margusele (aka velo.clubbersi Mati), sest vahele (kihlvedu) polnud pandud ei rohkem ega vähem kui jedna korobka češke-slovensko tmave't, ehk siis kast hääd tšehhi-või-slovaki tumedat

Kuidas läks: noh 2 kolmest, see esimene ülesanne ei õnnestunud kahe järgmise õnnestumise tõttu.

Aero-Ridley, hand-made by myself - ja toimis ideaalselt!!!

Homme aga juba põhjalikult, koos etapiaegade ja analüüsiga!!!

Tee Ironman'ile viib läbi Nuustaku...

Kõik ju selge! Selleks, et 21. augustil kell 8.00 Tammemäe karjääris 3,8km pikkust ujumisetappi ilma kahtluste-kõhklusteta alustada, tuleb enne ära käia Nuustakul. Ilmselt sellel blogil ei ole lugejat, kes ei teaks, et eeloleval pühapäeval toimub Pühajärvel TriStar111 ehk rahvakeeli rattameeste triatlon. Kui ikka eelmise aasta võitja aeg oli 3:13 ja sellest 2:17 oli ta sadulas, siis peab rahvasuuga nõus olema.

 

Enda ettevalmistus käib ikka peasündmusele mõeldes, ei ole suutnud see TriStar kavadesse korrektuure teha. Kui, siis ainult veidi, võtan nüüd paar päeva rahulikumalt, sest igasugu konkurente on siin tekkinud, kes tahaksid mulle Pühakal särgi sügavale püksi panna! Ja seda ei tahaks ma mitte lubada. Vaadates siin eelmise aasta TriStari tulemusi, kõrvutades-vaagides neid selleaastaste erinevate triatlonide tulemustega, jõudsin tõdemuseni, et ülimaks saavutuseks oleks minu jaoks ajapiiri 4:15 alistamine. See eeldaks 100% õnnestumist nii rajal kui vahetusalades, ehk siis arvude keeles peaks 16-17 minuti vahel veest välja saama ja 19 minuti alguses juba ratta selga ronima. Ratas 3 tunniga ja sellel rajal on hetkel veel ulme, aga võistlustuhinas mine sa hullu tea, äkki õnnestubki? Vaadates mõningate meeste eelmise aasta aegu (siis oli 33°C kuuma), siis ei ole see mitte võimatu tegu. Vahetusalas ei tohi üle 1,5 minuti kulutada, siis jääb 10km jooksu jaoks aega 54:30, mis teeb kilomeetri ajaks 5:27, mis omakorda peaks kõva stiimuli olemasolul joostav olema, isegi pärast 3-tunnist rattasõitu! See siin on aga teooria, praktikas saab asja selgeks pühapäeval kell 15:15.

Valgas, ujumise väljajooksul. Foto: Kalev Ints

Olen enda jaoks vastavalt hetkevormile paika pannud ka Finale Ultimo eesmärgid, aga võib-olla toob pühapäevane sutsakas neisse mõned muudatused, jätan nende avalikustamise järgmisesse nädalasse. Talvel mania grandiosat põdedes välja käidud 10:30 jääb igatahes paremaid aastaid või isegi paremaid mehi ootama.

Valgas viimasel ringil. Oma jook käes, OK!!! Foto: Kalev Ints

Viimased treeningud on möödunud positiivse tooniga, keha annab märku, et suvine hootine treening ei ole suurt auku tekitanud. 8km pikkune teisipäevane jooks andis 148-se keskmise pulsi juures kilomeetri ajaks 5:35, eilne uute aeroraudadega Ironman'i trassiproov (üks ring) näitas 136-se keskmise pulsi juures keskmist kiirust 32km/h. Täna õhtul läheme veel Männiku karjääri kalipsot proovima, aga ilmselt ma sellega Pühajärvel ei uju - distants ainult 1km ja vahetusalas kaotab kalipsoga aega niikuinii..... 

Aga Ironman'il tuleb vist see nahk selga tõmmata, jalad saavad puhata ja neid on peale ujumist veel üle 10 tunni vaja!!!

Kõik nädalavahetuseks Nuustakule!!!

Tule saarele sa, tule saarele sa, kas uju või sõida või sõua!

Et kohe alguses pealkirja kohta selgus majja saada, siis pean tõdema, et see kolmas variant saarele minna jääb täna minu poolt proovimata, sest kuigi hetkel on paadikäru ja bussi peal kokku 10 paati (kanuud), siis nendega sõuda ei saa ja pole ka vist vaja.

Aga teine variant - saarele sõitmine, toimus hommikul uhke Saaremaa nimelise praamiga. Teine variant, see ujumine hakkab aga kell 13:00, ujutakse Muhu saarelt Vahtna sadamast Saaremaale Orissaare jahisadamasse. Distantsi pikkuseks on pakutud 2290m, ujumise omapäraks on igasuguste kombinesoonide keeld. Õnneks on vesi mingi 22-23 kraadi, niiet kannatab ainult ujukatega ujuda küll. Käisin veidi aega tagasi vett proovimas, oli teine libe küll, aga ei saanud kuidagi käsi liikuma. Eks pooleteise tunni pärast saab teada, mis tunne on. Kirjutan siis hiljem edasi...


Jätkan kell 20:42...
Hetkel olen infosulus, ei tea ujumise aega ega üldkohta, tean vaid, et sain omas M40 klassis selle "parima" ehk siis neljanda koha. Aga ujumisest - kell 13:05 anti start, üle 100 osaleja, ca 50m laiune stardiriba ja alguse ca paarsada meetrit vööni vesi tekitas korraliku segapudru, kuni esimese poini (neid oli reas vist lausa 5 tükki) ei saanud mitte aru, kuhupoole peab ujuma. Tegelasi pani eest diagonaalis nii paremale kui vasakule läbi. Ilmselt tekitasid suurt segadust turvapaadid, millest igas oli üks oranzi vestiga kohtunik (ka poid olid sama värvi) ning seega ei suudetud alguses seda õiget oranzi suunda leida, kuna terve front oli oranzi värvi täis!!!

Aga peale esimest poid läks lahedamaks, terad-sõklad jne, sai järgmine poi sihikule võetud ja hakkasin vaikselt tempot tõstma, möödusin mitmest segajast ja nii läks väga broolt kuni viimase poini, kui hakkasin tundma reielihastes külmatunnet. Kuna ma kroolis eriti jalgu ei kasuta, siis hakkas jalgadel külm, mis tipnes vasaku jalalaba krambiga, nii et edasi sain ujuda vaid jalalaba risti hoides. See aga pidurdas kiirust ja üks tegelane sai enne lõppu mööda. Hetkel tean umbes, et sain ajaks 36-37 minutit, aga see on ka kõik.

Edasi ootas mind Orissaare poe juures Aux, kellega suundusime rattasõidule. Esmalt külastasime Tornimäe kalmistu värskeimat hauda, Trauks kui keskmisest eestlasest suurema südamega inimene oli seda ratturite kidnäppamist tõsiselt põdenud ja kahjuks ta ei jõudnudki seda 14. juuli rõõmusõnumit ära oodata. Edasi tegime Auxiga Kirde-Saaremaale tiiru peale - Pöide-Angla-Leisi-Orissaare, kokku tuli mul ca 81km keskmise kiirusega 29,9km/h. Rääkisime maast-ilmast, augustituurist, TriStarist jne. Aeg möödus kiiresti.

Kui saan kusagilt ujumise tulemused ja mõned pildid, panen kohe üles! Ausõna!!!

Nägin õhtul poole silmaga ujumise protokolli - võitis Andres Olvik ajaga 26:11, min olin 28-s, ajaga 38:41.

Haanja100 single-speediga - TEHTUD!!!

Suhtusin täna sõidetud sõitu ikka kõva eelarvamusega, põdesin ikka kõvasti neid tõuse, mida ma oma 32/20 ülekandega sõita ei suuda ja neid kruusakaid, kus selle ülekandega väntamine tundub tühja tuule tallamisega. Nüüd takkajärgi, selle-aastase raja läbi teinuna, tahaks hüüda nagu kolenägudega grupi KISS laulja Paul Stanley tegi (I was made for loving You baby), et this bike was made for Haanja100 baby!!! See ratas, see Trek Marlin 29er SS, töötas rajal nagu loom - need tõesti karmid tõusud (a la Jaanimäe esimesed 2 põksu, Taevatrepp, Sikamägi, Rabadumägi, Püstümägi, Lukumägi, Munamägi, Purka mägi, Plaani hardcore tõusud, Vorstimägi, Vällamägi, Andsuka tagune jne), millest ma seda sadat sõites pole kunagi üles saanud, jäid alistamata, aga ca 10 tõusu, mida pole seni sadulas võtnud, said täna võetuks. Kas on see ratta süü, millest pole võimalik rohkem võimu välja võluda, või on jalg tõesti nii hea - seda näitab juba lähem tulevik. Aga kõigest täpsemalt, 8:41 kestev sõit on asi, millest peab kirjutama!

Hommikul kell 9:00 alustasime üheksakesi, paar meest jäi kohe maha, üks tuli hilinenuna järele. Vabandan mahajäänute ees, sest tempoks oli lubatud 10-11km/h, aga kogutempo oli täna 11,7km/h ja ilma seisuaegadeta, ehk puhas sõidutempo lausa 13,6km/h. Liikusime kaheksakesi vaikselt Haanja poole, testisin oma ratta ülekannet ja teiste pauerit. Esimeste tõsiste tõusude juures sain aru, et liigun jala umbes sama kiiresti kui sõitjad, ehk siin siis 1:1 single-speedi kasuks - nemad kurnasid sõites jalga, mina sain teist lihast koormata. Õnneks pole Haanja100 alguskilomeetritel sellist kiiret kruusalõiku, kus oleks pidanud hakkama kadentsi tõstma mingi 150 pöördeni minutis! :)

Ivo ootas meid Hallimäel, esimeses TP-s 24,5 kilomeetri peal, sõin banaani, pumbati kumme ja sõideti edasi. Munamäe tõusu võtsin jalga hoides kõndides, järgmine kõnnitõus oli Purkas - seal ehmatas meid ca 5m meie tagant üle tee jooksnud ca 2m turjakõrgusega põrdapull. Oli see vast ilus loom!!!! 42,5km peal oli uus TP, sõin 2 müslibatooni, jõin veidi spordijooki ja panime edasi. 53km peal (Vorstika peal) läks üks mees Võru poole ja üks Ruusmäe poole, peale Vorstikat läks üks veel kodu. Jätkasime kuuekesi. Luhtõs tegime 63km peal peatuse ja peale batooni söömist läks mul kui teejuhil järg käest - elektrimeeste poolt lõigatud võsa peitis õige tee ära ja ca 10min läks õige jälje leidmiseks. Siinkohal on paslik märkida, et tänase päeva raskeim vastane ei olnud mitte tõusud või kuumus või putukad, vaid hoopis lokkav hein. Mõnes kohas oli seda lausa niipalju, et hein kippus pidurit vajutama (lenksul siis neid hoobasid suruma) ja vahepeal paistsid ratturitest ainult peanupud. Kuna olin üldjuhul ise alati esimene sõitja, siis sain ka kõik nõgesed endale, aga sellest juba hiljem.

72km peal saime taas (lõpuks) juua ja süüa - Ivo oli Tsardsõmäe alla kõik oma jäägid jätnud, panime paunad-pudelid täis, paar banaani-batooni ka sisse ja lõpu poole minema, 28km minna! Edasi kaks kurikuulsat kuusesinglit, palju heina ja siis Vällamägi (seal ütles mulle üks down-killer, et ma suren single-speediga H100 peal, teadmata, et mul juba 77km H100 rada läbitud). Haanjamehest panime hooga läbi, aga siis hakkasid sõitu augud tekkima, tegelased hakkasid vaikselt väsima ja rivi lõpp läks kummipaelaks. Pidev ootamine viis lõpuaja lootuse üle 8h ja samas ka keskmise pulsi ikka väga madalale!!! Bock'i vana oli koos lastelastega tee peal meid tervitamas, väitis, et sel aastal pole ühtegi ratturit veel tema trepimati pealt üle sõitnud. Parandasime selle vea! Kõige naljakam oli see, et eelmisel aastal sain 27-käigulise rattaga H100 läbisõidu suurimaks kiiruseks 52,6, siis sel aastal sain single-speediga (32/20) kiiruseks lausa 52,7 ja seda ilmselt peale Kavadilt kruusa mööda alla tulles! Lõpus hakkas tunduma, et 27- ja 1-käigulisel rattal pole vahet, sest püsisin pidevalt rivi eesotsas ja tegin tempot. Pidevalt pidime mahajääjaid järgi ootama, sinna läks oma paarkümmend minutit....

Aga lõpuks olime kuuekesi kohal:
aega läks 8:41, keskmine kiirus sõidul 13,6km/h, kokku 11,7km/h, suurim kiirus 52,7km/h
ascent 1651m - no kurat see küll õige ei ole...
pulss 137/170 (eelmise aasta 103,8km sõidul 8:12 aja juures avg HR 155!!!!)
calories 6662 tükki

Kubijal kell 17:45 - 5 meest ja 6 ratast, foto Aivar Uutar (ei ole pildil)! :)

Kubijal ikka hakati unekeskust ehitama, seega saab traditsiooniline lõpp muudetud, rada läheb lihtsalt alla paisjärve äärde ja enne lõpujoont saab võetud veel korralik tõus. Lõpetasime sõidu sõbralikult, 3 uustulnukat (esimest korda H100 rajal) tänasid teejuhti ja lubasid 1. oktoobril stardis olla. Endal läks lõpp ikka kuidagi liiga lihtsalt, tavaliselt H100 viimaste kilomeetrite rampväsimusest-tülpimusest polnd jälgegi. Tunne oli säärane, et võiks veel sõita või siis joosta. Tekkis selline "pole võimalik" tunne, et kõik on võimalik. Aga jalad ja käed said ikka nõgeste käest karmi laksu, õhtul sauna minnes oli tunne, et keegi üsab leeklambiga karvu jala pealt maha. Punaste nõgesekupalde front läheb täpselt rattapüksi alumisest randist alla sokkideni ja kõrvetab senimaani. Käte peal on siis front varrukast kinnasteni - nahk on ühtlaselt nõgesekuplasi täis. Aga see on mõnus valu, eriti, kui lihasvalu pole. Või ei tunne seda läbi nõgesekirvenduse???

Igatahes oli üks kordaläinud päev - single-speed sai testitud ja sai kõrgeimad hinded. Enda vorm on ka ilmselt ülikõva, sest senini alati mind seljatanud konkurendid olid täna tunduvalt aeglasemalt planeedilt.....ja tavaline H100 järgne väsimus ei hakkagi vist ennast ilmutama. HEA ON!!!!

Allahu Akbar!!!

Tahtsin küll tänase postituse teha eilse Võrumaa rattakrossi MV teemal, kus ma saavutasin hõredas konkurentsis seenioride seas kolmanda koha, aga tänahommikused head uudised Lähis-Idast tõrjuvad kõik argipäevase kõrvale, sest 7 eesti ratturit said täna vabaks.

Eilse krossi lõputõus (3 korda), sinkuga alistamatu... (ja meedia kallal)!

Kunagi märtsis, 36h enne Hispaaniasse sõitu, lugesin kusagilt onlain uudist, et Liibanonis on röövitud 7 eesti ratturit. Esimesel hetkel ei löönud kohe pilti klaariks, aga ca minut hiljem oli selge, et tegu on nö meie oma meestega - meestega, kellest neljaga olin vähem kui aasta tagasi teinud läbi Maituuri. Siis sõitsime marsruudil Tartu-Rakvere-Tallinn-Vändra-Viljandi-Tartu. Ise ma sain erinevate tööalaste ja tehniliste põhjuste pärast osaleda 2 täis- ja 2 poolikut päeva, aga oli see üks mõnus sõit.

Me kõik enne starti 2010 suudlevate tudengite juures...

Sel kevadel, täpsemalt 11-16. mai pidime taas Maituuri sõitma, esialgsete plaanide järgi pidi tuur algama taas Tartust, esimene etapp pidi minema Põlva maakonna kaudu ja jõudma esimeseks ööks meie juurde Lauga talusse. Kahjuks jäi selle aasta tuur pidamata, aga küll me selle järgi teeme...

Nii kuradi hää meel on, et poisid taas tsivilisatsioonis on, seetõttu olen veendunud ateistina valmis ka Allahi ennast kummardama - ALLAHU AKBAR!!!

Valga plekkmees - ei tehtud!

Raud on kõva, raud ei anna paindele järele. Plekk oleks ka nagu raud, aga plekk paindub. Raudmees on see, kes ei anna paindele järele, vaid läbib täispikka triatloni. Tegelikult ei anna ka plekkmees, ehk poolpika triatloni läbija, paindele järele, aga see pole ikka see õige, see raud!!!

Ma pole hetkel kumbki, sest eile jäi mul Valgas plekkmees pooleli. Aga vähemasti talitasin õpetaja Lauri sõnade kuldsete sõnade järgi, et kui tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool, aga tee korralikult!

Et siis kõik ausalt ära rääkida, pean vist minema nädalatagusesse aega, kui peale Käärikul peetud Salomon Superman'i sai enesega nö leping tehtud. Uuest nädalast alates tuleb minna täisrežiimi peale - ainult valitud toit, no beer at all ja ainult korralikud (mõtestatud) treeningud. Organism aga ei tahtnud nö ülevalt poolt peale surutud "uue eluga" kuidagi kaasa minna, põrkis vastu. Kõige selgemalt ilmnes see öösiti, kui kolm esimest ööd ei saanud kuidagi und - tagajärjeks hommikune ja päevane väsimus, mis omakorda hakkas tekitama käegalöömise tunnet. Vaatamata kõigele ma ei andnud alla - nädalaga kaotatud kolm kilo ja neljapäevasel jooksuotsal ca pool tundi peale algust kogetud imeliselt hea jooksutunne andsid märku, et valitud tee on õige.

Laupäev algas ilusti, hommikupoolikul korraldasime vennaga kahele seltskonnale kanuusõidu Võhandul ning õhtuks oli XT-Spordi korraldajad meid kanuudega palunud Niitsikule 24h võistlusele. Nö legendi kohaselt pidid esimesed tiimid saabuma Mädajõel peetavale kanuuetapile kell 18:00 ja viimased kell 20:00. Arvestuslik viimaste kanuude kättesaamise aeg Võõpsust oli südaööl ja magama oleks ma pidanud saama kell 1:00. Arvestades pühapäevase plekkmehe stardiaega ja Valga lähedust (alla tunni sõitu) oli nagu kõik kontrolli all. 24h võistluse rajameister oli aga osalejaid tugevasti üle hinnanud, sest esimene tiim laekus kanuuetapile kell 20:30 ja viimast nelja tiimi üldse kanuudesse ei lastudki. Algselt Niitsikust Võõpsuni planeeritud kanuuetapp lühendati Käreni ja nii saime kell 2:40 viimase kanuu peale, kell 3:36 sain voodisse ja kell 8:45 voodist välja. Kokku siis 16,5 tunnine tööpäev ja 4 tundi und...... Takkajärgi tarkusena oleks võinud endale õhtuks asendaja rentida, saanuks korralikult välja puhata. Oleks on ikka hää mees küll!!!

23.06, Mulgi-Jaani triatloni stardis (paremal, ilma prillideta)

Algas poolpika triatloni päev. Kohale jõudsin nibin-nabin, kruvisin veel eraldistardi torud lenksule, tegin kohapeal endale geeli (mesi + vesi, loksutada - valmis), asjad kaasa ja vahetusalasse. Kuna veetemperatuur oli 22,5°C, siis oli kalipsode kasutamine ujumisel lubatud. Üks minu trumpe oli sellega läinud. Ise läksin ujuma ilma kalipsota (kuigi oli kaasas), sest Viljandi triatlonil saadud klaustrofoobiline kogemus selle nahaga ujumisest oli veel seni mind kummitamas. Ujuti Pedeli paisjärves kaks 950-meetrist ringi kahe väljajooksuga. Erinevalt Viljandist, kus sai ennast esimese sirgega kinni ujutud, alustasin väga rahulikult, tõmbasin ennast kohe üsna kalda äärde, et oleks lihtsam trajektoori hoida. Varases nooruses õpitud üle kolme tõmbe hingamine on avavees tegija, tavaliselt kannatab ca 50 meetrit ilma õiget suunda vaatamata krooli tõmmata ja erilist eksimist ette ei tule. Avasirgel ujusid mustad nahad mulle pidevalt paremalt sisse, nendest lahtisaamiseks tõstsin tempot. Teisel ringil läks vabamaks ja ka tunne läks paremaks. Hakkasin tasapisi teistest ujujatest mööduma. Veidi enne lõppu oli tunne kohe nii hea, et tahtsin veel ühele ringile minna?!? :)

Mulgis rattale minekul..

Vahetusalast rattale minnes kuulsin kommentaatorilt, et stardist on kulunud 32 minutit, järelikult olin ujunud etapi poole tunniga. Järgmiseks oli plaanitud rattaetapp läbida vähem kui kolme tunniga, siis jääks poolmaratoni läbimiseks aega ca 2:15, et jõuda kohale koguajaga 5:45! Ratas algas kohe sellise korraliku tõusupõksuga, mis pani planeeritud rahulikule algusele väikse põõna. Üleval Olerex'i tankla juures oli jalg juba paks ja esimene minek mööda Uulu maanteed üsna vaevaline. Vasakult vuhises pidevalt mööda aerodünaamiliseid rattureid veelgi aerodünaamilisemate pillidega. Karbonjooksud ja kettasrattad huilgasid. Endale tundus vahepeal, et ma seisan, kuigi esimese 23,6km ringi lõpuks suutsin keskmise kiiruse ajada 33,0km/h peale. Teisel ringi lõpuks oli kogu distantsi keskmine juba 33,1km/h, tunne läks järjest paremaks, vaatamata kinnitusest lahti põrunud käetoele, mis pidevalt laperdas ja tahtis kogu aeg sättimist. Lootsin kolmanda ringi lõpuks keskmist veelgi tõsta, tunne oli hea ja sain ka ise mõnest sõitjast mööda. Aga ringi lõpus näitas kell üllatuseks poolteist minutit kehvemat aega, kui ootasin. Kuidagi naljakas olukord tekkis - tunne on hea, aga spidomeeter seda ei näita. Selguse saabumiseni ei läinud kaua, viimast korda Sooru poole sõites tundsin sepikoja lähedalolekut ja üks haamer sealt mulle ka tuli. Seni taga passinud kolm tegelast vajutasid mööda, enda keskmine hakkas kukkuma ja kokku kukkus ka kogu mott.

Mulgis õnnestus triatlon lõpetada...

Otsus oli kindel - sõidan ratta lõpuni ja jooksma ei lähe. Kui ikka sein on ees, siis on raske sõita. Viimane ring viis küll keskmise alla, aga suutsin läbida 95,5km (korraldajate poolne pakkumine) või 96,7km (oma kella tulemus) siiski kolm minutit alla kolme tunni - aeg 2:57 ja keskmine 32,8km/h. Katkestamine jätab alati paha tunde hinge, aga seekord on kuidagi kergem olla. Eks tulevik näitab, kas tegin õigesti? Nii-öelda vastu seina, nui neljaks, distantsi lõpetamine oleks võinud lõppeda korraliku tüsistusega nii füüsiliselt kui vaimselt, praegusel hetkel ma seda katkestamist küll väga üle ei ela. Pigem olen näljane ja motiveeritud oma kindlat režiimi jätkama - juba nelja nädala pärast on TriStar ja kuue nädala pärast Finale Ultimo!!!

Kahjuks pidin postitust ilmestama eelmise võistluse piltidega, fotode autor on Jüri Suur! Suur aitähh ja jään ootama eilse võistluse pilte!

Hüüdja hääl kõrbes leidis kuulja!

Kirjutasin täpselt kuu aega tagasi siinsamas blogis:  
2. Kui spordiüritusel müüakse geele, siis võiks osaleja peale finišit saada kasutatud geelipakendi ettenäitamisel müügikohas näiteks 20-30% allahindlust uu(t)e geeli(de) ostmiseks. See ei ole minu idee, lätlaste juures see töötab, viimasel Trek-Philips maratonil müüdi peale sõidu lõppu üle 100 lati (2200 krooni) eest geele ainuüksi tühja pakendi (ehk siis selle rajalt tagasitoonute) ettenäitanutele!!!  


Kuu aega hiljem on esimene reaktsioon käes, sest Hawaii Express algatas Tour de France'i lõpuni kestva kampaania: Ära saasta, säästa! 
Antud kampaania näol on kaupmehe poolt ilmselt põhirõhk suunatud siiski oma geelide (kaubamärgi) müümisele poole hinnaga, saastamisvastane idee on siin nutikaks ettekäändeks.

Aga vaatamata kõigele ootab hää algatus järgijaid - eks me näe, kas mõni spordiüritus või siis pigem sellel üritusel geelidega kaupleja ka ideega kaasa läheb???  Haanja100-l peaks see idee toimima....

Salomon Superman

Teen kohe alguses selgeks, et mina ei ole Superman, mina sain tagantpoolt n-nda koha!! Supermaniks sai iginoor ja igivintske Urmas Utar, edestades Rait Pallot ja Venemaa suusakoondislast. Aga kõigest järjekorras.

Eelmisel nädalal sai ennast sellisele huvitavale võistlusele kirja pannud. Ees oli ootamas (korraldajad kärpisid küll vähese osalejate arvu võrra täisprogrammi) 1,5km jooksu, 8km rulluisku (Käärikult Pühakale), 400m ujumist, siis veel 8km rulluisku Käärikule tagasi. Edasi järgnes jooksuga Kääriku viiene suusaring ja tagatipuks 2 Kekkose ringi rattaga. Võtsin selle võistluse endale plaani kui laheda võimaluse trenni teha ja ennast järgmise nädala poolpikaks triatloniks veidi lahti sõita-joosta. Kui sündmustest veidi ette rutata, siis läks nagu ikka - number külge ja täiega punuma. Lõpuks oli keskmine pulss 165 ja max 179. Aga see selleks, ikka asjast järjekorras.

Start on antud!

Stardist hakkasin vaikselt liikuma, enne metsa jõudmist oli juba paarikümnemeetrine vahe sees. Et siis kõik olid ees ja mina pikalt viimane! Ka kõik osalenud 6 naist panid sellises 3km jooksu tempos minema, et anna kohe olla. Lasin rahulikult omas tempos, esimese suure tõusu võtsin kõnniga. Kui lõpuks uisud jalga sain, oli plats puhas, kõik olid läinud. Kuigi plaanisin asja hästi rahulikult võtta, siis miskipärast panin kohe kõva tempo peale, aga eks eespool paistvad seljad olid kõvaks utsitajaks. Takkajärgi tarkusena oleks võinud suusakepid kaasa võtta, nendel rulliraja tõusudel - eriti just tõusu lõppudes, kui hoog väga maha läks - oleks nendest palju abi olnud. Ujumise vahetusalasse jõudes olin mingist 6-st konkurendist mööda saanud (jah, 4 neist olid naised, seega mitte konkurendid, neil oma rada). Samal ajal sättis vene koondise mees juba suusasaapaid jalga, et peale ujumist Käärikule tagasi kimada. Ujumisetapil sain veel mõnest tegelasest mööda ja enne kaldale jõudmist tõusin ka nö naiste liidriks, sest möödusin vees Eveli Sauest, kellel see ujumine kuidagi välja ei tulnud. Järgneval uisuetapil üritasin küll paarkümmend sekundit varem rajale saanud Kraami Sulevit püüda, aga peakonkurendiks sellel etapil saigi mulle Eveli. Tõusu peal tõmbas ta mulle tiheda sammuga kõrvale ja mööda ka, aga laskumistel olin temast 2 korda raskemana selgelt kiirem. Jõu vastu ei saa, veidi peale Sihvat hakkas ta vaikselt eest ära libisema ja peale seda sõitsin lõpuni üksinda - taga oli pikk tühi maa.

Ja läind ta oligi, poolteist kilomeetrit Käärikuni!

Järgnev jooksuetapp oli vist päeva raskeim ala - kuumus, tõusud, ebatasane pinnas ja need parmud-kärbsed, kes ainult laskumistel veidi maha jäid.Tõusud lasin pika imika sammuga, laskumised ja sirged üritasin joosta, aga uisutamisest veidi valusaks jäänud põlvepealsed lihased andsid tugevalt tunda. Veidi enne lõppu haarasin korraliku lepavitsa, et neid tuhandeid kuradeid vähegi taltsutada.

Jooksuetapi algus...

Rattale pääsemine oli tõeline rõõm, sest need elajad ei suutnud tuules püsida. Kohe ringi alguses oli karm tõus, mida ma oma single-speediga ei üritanudki murdma minna, kahel korral pidin veel maha ronima. Tegelikult olid need järgmised jalastumist nõudnud tõusud single-speediga täiesti võetavad, aga jalga enam ei olnud. Aga ülejäänud osa rajast, mida oli ca 10km, nö puhas minu ratta rada! Enne Harimäe küljetõusu pidi küll veidi tirri laskma, aga samas viis see pulsi alla ja oli taastumiseks väga vajalik. Vist 3km peale ratta algust pidin ainsa konkurendi mööd laskma, möödudes küsis ta veel, et kas käike nagu vähe või! Aga MarlinSS läbis oma esimese võistluse ja mina olen väga rahul. Keskjooks (odav) kääksub ja vajab vahetamist, aga eks seda oli arvata, et tegelikult ostsin ainult raami ja ratta ehitus alles algab. Pidureid ei saanudki eriti testida, sest Kekkose rajal on ainult üks koht, kus peab veid pidurdama. Küsimus suurele ringile, kas keegi teab, mis koht see on?

Aga võistluse kokkuvõtteks mõned arvud:
koguaeg 3:17.58
pulss 165/179
ascent 960m
cal 3286 

1 jooks - ca 1,8km - 11:51 (koos uiskude jalgapanekuga)
1 uisk - ca 8km - 20:10 (koos uiskude eemaldamisega)
ujumine - ca 400m - 8:26 (koos uiskude jalgapanekuga)
2 uisk - ca 8km - 20:58 (koos uiskude eemaldamisega)
2 jooks - ca 5,5km - 35:07 (koos jalatsivahetusega)
ratas - 26,8km - 1:41.23 (Kekkose rajal 16,2km/h keskmist - not bad)

LÕPLIKUD TULEMUSED!

Selle postituse piltide autor on Martti Mikk! Tänud!

Krõks suhtumises ehk traditsioonid on muutmiseks!!!

Kuigi käisin juba 5 päeva tagasi Apes oma uue sõbra järel (sellel rattal on keskjooksu kohal üks logo kirjaga Mans Best Friend), sain alles täna ta viia sinna, kuhu ta kuulub - nimelt Haanja100 rajale. Ei saanud küll nö seda H100 õiget maiku (kord olid niidud, Vorstikas, kuusesinglid jne), aga sõitsin H100 rajast läbi viimased 7km Verijärvest Kubija hotellini ja sinnajärgi esimesed 8km hotellist Jaanimäele ja see ratas on ikka SELLE TRASSI JAOKS LOODUD!!!

H100 raja viimasel seitsmel kilomeetril olen tavaliselt tervet rada läbides kahel korral sadulast maha roninud, nii ka seekord. Andsuka taga peale euroalusega kraavi on nurk nii julm, et pole sealt ka tavakonfiga rattaga üles saanud ja Kuradimäel oli lutserni ja heina konsistents nii paks, et ei lasknud isegi jala kõndida, poos kohe kinni. Aga stardijärgne tõus Tornimäe poole oli sellele 32/20 ülekandele just paras, lahingukooli järgsel ja Kasemetsa järgsel tõusul pidi perse sadulast korraks üles tõmbama, aga läks ilusti üles. Ka Tornimäe tõus alistus, samuti ka juba üle Kasaritsa-Rõuge asfaldi olev peale põlend talu pokumaa lõik. Suur ratas sõi konarused ära ja veidi kangutades jõudsin ilusti Jaanimäele välja. Siis hakkas piin, kõigepealt kruus ja edasi asfalt - 10 kiiret vändapööret ja pikalt tirri. Ja nii 100 korda järjest, kuni Koseni välja.

Ehk siis, kui sulle ei ole oluline mitte distantsi läbimise aeg, vaid oluline on igal juhul distants läbida, siis karmi maastikuga sõidu puhul (Haanja100, TdR, Tahko) on sinu ainus võimalik sõiduvahend 29 tollise rattaga single-speed. Minu 2 hooaja jooksul murtud 4 raamikõrva, veel rohkem pooleks astutud kette, pidev jama chain-chuck'ide (imev Jane), heinaga kasseti vahel jne on nüüdsest läbi. Enam ei ole vaja käiguvahetuse pärast muret tunda, sest käiguvahetust ei ole. On ainult käik ja vabakäik. LIHTNE JU?

Aga pealkirjas püstitatud teesi tõestus peitubki eelmise lõigu esimeses lauses! Krõks suhtumises seisneb selles, et ühel hetkel enam ei olnud kiire, olgu tegu või võistlusega. Sealt kadus ära vajadus kiiremate käikude ja geelide järele. Aga pealkirja teine osa räägib traditsioonidest ja nende muutmisest - jah, 26 tolline 27-käiguline MTB tundus veel paar aastat tagasi olevat insenerimõtte tipuks - nüüd arvan teisiti. C'est la vie!!!

Trek Marlin 29er SS

Eile õhtupoole lätlaste rattafoorumis ringi kolades (ok, tegelikult tahtsin teada, mida nad äsja lõppenud Rõuge tuuri kohta kirjutavad) jäi poolkogemata silma üks reklaam, mis pakkus just seda, millest olin juba Saku100 raamikõrva murdumisest peale mõelnud - vaja oleks maastikuratast, mille raamikõrv ei murduks. Lisaks olid paljud ratturitest sõbrad hakanud oma 26" MTB-sid vaikselt BigFoot'i ehk 29 tollise rattamõõduga rataste vastu välja vahetama. Nimelt pakkus reklaam üsna soodsa hinna eest just seda pealkirjas toodud isendit, mis pildil nägi välja selline:

Kuna tunnen Läti maaletoojat, siis saatsin talle nii igaks-juhuks sõnumi küsimusega - čik maksa (palju maksab)? Hommikul sain vastuse või siis pigem pakkumise, millest ei saanud keelduda. Enne lõpliku otsust uurisin veel veidi tausta. Treki foorumis kirjutas üks rattaostja niimoodi: I am completely sold on having a 29er. There's no going back. I think the Single Speed separates the men from the boys, but I do miss having a touch more speed on the high end. I hear there is an easy convert to a 9 speed if I get sick of the SS. See jutt otsustas, tegin kõne maaletoojale ja õhtul kell 10 saime Ape turuplatsil kokku ja tegime diili!!!

Ape, täna kell 22:05, õnnelik ostja ja õnnelik müüja!

Mis nüüd edasi? Eks lähipäevil tuleb ära proovida ja ikka seal, kus seda kõige rohkem vaja on - Haanja maastikul. Kruusal ja Harku ringil pole sellega midagi teha. Aga kõigepealt peab puhkama minema, sest homme teen ühe triatloni üle 2 aasta - Mulgi triatlon (0,75+20+5). See on ka uue treeningtsükli alguseks, sest eelmine lõppes 2 kuud tagasi, täpselt nädal peale Hispaaniast kojujõudmist. Kindlasti olen kahe kuuga kehvemaks jäänud, harv trenn, ületöötamine ja ebakorrapärane toitumine on (eriti jooksu)vormile karmi laksu pannud. 

Aga homsest siis uue hooga, alustame taasülesehitustööga!!!

Tour de Rõuge esimene startija!

Täna asusin koostama reedel algava Eestis ainulaadse kolmepäevase maastikurattatuuri stardiprotokolli ning mul ei olnud mingit kahtlust, et esimese startija õiguse ehk stardinumbri 1 saab endale Andre Pukk. Andre on üks neist seitsmest Eesti ratturist, kes (inim)rööviti täiesti mõistetamatutel asjaoludel 23.märtsil Liibanonis. Veel veebruari lõpus palus Andre ennast taas tuurile kirja panna, teadmata siis, et nende planeeritud nn Javea tuur, mis pidi kestma 19. märtsist kuni 2. aprillini, on veninud nii nende kui ka meie jaoks liiiiiiiiiiiiiiiga pikaks!!!

Ma väga loodan, et üks röövitutest, Aux ehk August Tillo, ei pahanda, kui avaldan siin ühe lõigu tema kirjast ca kuu aega enne Lähis-Idasse minekut:

Ütlematagi on selge, et 19.märts-2.aprill toimuv Javea velotuur on iga professionaalse harrastaja jaoks üks hooaja peaeesmärke. Mitu pikka ja pimedat kuud baasettevalmistust on nüüdseks selja taga ning järelejäänud vähesed nädalad kuluvad erialase võimsuse ja kiirusliku vastupidavuse arendamisele. Füüsilise ettevalmistuse peensustel ja treeningmetoodika finessidel praegu rohkem ei peatuks, pigem tahaks rõhutada psühholoogilise ettevalmistuse olulisust. Iga professionaalse harrastaja jaoks on hooaja eesmärkide saavutamise seisukohalt ülioluline õnnestunud vaimne transformatsioon tsiviilkodanikust tippsportlaseks.

Tjah, takkajärgi tark olles võib ainult kurvalt nentida, et tegelikkuses (elu on ikka vahel karm) on toimunud transformatsioon tsiviilkodanikust hetkel teadmata saatusega vangiks teadmata eesmärkidega röövijate kätes.

TULGE TAGASI, MEHED!!!

Ka siin on tuure, mis vajavad sõitmist! Ja ma ei räägi ainult algavast Rõuge tuurist, vaid ühest teisest sõidust - kes teab, see teab!!!

Oma pisikese avaldusena kaugel maal vangis olevate sõprade toetuseks trükkisin kõikidele Rõuge Tuuri osalejate numbritele kollase lindi kujutise...

Dehüdratsioon ehk vedelikupuudus!

Kõigepealt definitsioon, aga kas seda vajagi on? Iga mats saab aru, et kui väljas on kuum ilm ja juua ei ole, siis tekib janu. Aga mis tekib siis, kui kanda ca 30-kraadise kuumusega pikki rõivaid, saapaid ja mütsi-buffi ning kindaid ja veel lisaks metsas tugevalt rahmeldada ilma joomata? See ei ole enam mitte peene nimega dehüdratsioon, vaid puhas KUVALDA!!!

Aga kõigest järjest. Täna oli plaanis Jürihani orgu sild ehitada - TEHTUD!!!

Tänu talvele, kes langetas lähedusse kaks kuuske ja tänud firmale TRENDWOOD tasuta prusside eest!

See sild sai tehtud ja Jürihani org ka Rõuge Tuuriks ära tähistatud. Edasi sai suundutud Rabadumäe kanti, puhtaks sai lõigatud nii see Rabadu- kui ka kurikuulus Sikamägi. Järgmisena oli kavas ammutuntud rajalõigu Jaanimäe-Kurgjärve (tuntud ka kui Haanja100 lõik 8-13km) puhastamine. Eeldasime, et seal on palju puid rajal ees ja varusime kaasa ka veidi jooki. Aga juba esimene tõus ja selle järgne sirge näitas ära, et täna läheb pikalt. Kümned kuuseladvad olid laskunud sarapuuvõsale ning moodustunud oli totaalne puder-kapsas - vahepeal ei saanud neid raisku lõigates isegi aru, kummalt poolt sai sisenetud ja kas me üldse rada lõikasime - nii segamini oli kõik. Juba enne Jõõrdõmäge oli kaasavõetud jook otsas ja janu hakkas piinama. Lootsime Kaarataudsa-Kuuda kiirtee kähku puhtaks teha ja jõuda Uraojani (see on see oja, mis vahepeal jõeks kasvades viib meie ehitatud sildu ära - kui keegi nägi videopilti Rõuge Elionilt, kus oja ületusel nipleid pandi, siis just see oja). Aga enne ojani ja joogini jõudmist läks veel niipalju aega, et hakkasin juba segast peksma - süüdistasin oma venda Ivot, et miks ta seda pöördekohta ära ei tähistanud (kuigi pöördekoht oli ca 30 meetrit edasi) jne. Ühesõnaga - kapitaalne kuvalda hakkas kohale jõudma, tundus, et suulagi on kusagil kohe silmade all ja see kuivab nii, et ei saa rääkida. Kohe-kohe olime jõudmas ojani....aga sinna jõudes avastasin, et ojas vesi seisab, ehk siis mingi hetkeni voolanud oja oli muutunud seisvaks veekoguks - vesi ei voolanud. Seal olev vesi ei voolanud ilmselt kopra tõttu ära ja uut vett põua tõttu juurde ei tulnud. Seetõttu polnud seal ojas olev vesi ka joogikõlbulik ning see lõpetas meie tänase tööpäeva.

Oma hääle või siis pigem kõnevõime sain tagasi peale Haanja poe külastust - senini levis kurgu kuivamine üle kogu keha - tunne oli nagu käsnal, mida nö tühjaks väänatakse.....loodan, et seda tunnet ei pea kogema ühelgi ratta- või muul võistlusel, sest peale selle tunde saabumist on asjaga kohe KAPUTT!!!!!!!

Mudalase hammustus...

Kas keegi teab midagi mudakärbsest või mudalasest? Pühapäeval peale Rõuge X-Dreami, kui sain oma liivatossud jalast ära ja asusin kipras jalataldadega paljajalu Liinjärve äärses kanuualas kanuusid peale laadima, sibasid mööda jalgu mingi imeväiksed mustad mutukad. Need mutukad on vist nii väiksed, et isegi Wiki või Google ei anna nende kohta üldsegi infot. Aga infot on vaja, sest minu parem sääremari on hullusti paistes ja labajalal on suur veritsev haav, mis on ka labajala paiste ajanud. Ainus jalats, mida kanda saab, on sandaal ehk plätu, mida saab suuremaks timmida ja mille pealsed rihmad ei suru veritsevale haavale. Tahaks trenni minna - jooksma-ratast sõitma-rullitama jne, aga vajalikud jalatsid ei mahu jalga!

Kuidas saab nii väike mutukas nii suure jama tekitada?

Kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks, mida teha? Millega määrida, mida sisse võtta?
Ja kurat, mis putukad need üldse on ja kuidas neist hoiduda? Suvel tuleb pidevalt järve- või jõe kallastel tööd teha, teaks juba ette, et sellisest jamast hoiduda!!!

Näpunäiteid prügistamise vältimiseks!

Selle asemel, et siin blogis prügistajaid hukka mõista, võiks neid hoopis abistada. Et siis abistada mitte prügistama, aga teha seda nii, et nad oma geelilaksu ikka igal võistlusel võetud saaks. Samas esitaks oma ettepanekud ka võistluste korraldajatele...

Aga algatuseks räägiks ühe huvitava loo. Laupäeval käisime koos lätlastega (Trek-Philips maratonisarja korraldajatega) nö subbotnikul Tour de Rõuge ja Ape maratoni radadel. Puhtaks sai lõigatud ja trimmerdatud nii see osa tuurist, mis kulgeb Lätis kui ka see osa Ape maratonist, mis kulgeb Eestis. Lisaks sai ehitatud uus sild Lätist Eestisse üle Mudajärve otsa. Rääkisin ka neile oma algatusest prügivallas, aga mehed (Janis Baltaisbrencis ja Mairis Levans) vastasid, et neil käib see teema kuumana juba 3 aastat. Viimasel Smiltene maratonil korjati rajalt NB! lausa 3 pakendit, millest üks oli kinnine ja kasutamata (ehk siis kogemata pudenenud), ühe kohta kirjutas selle viskaja nende foorumis xc.lv, et tal läks korraks meelest, et ta ei ole mitte SEB maratonil (kus prügistatakse nagu meie Elionil) ja ta viskas kogemata, kolmanda pakendi viskaja isik olevat veel tuvastamisel......

Aga selle jutu jätkuks mõned ettepanekud, mis aitaksid nii Teid kui meid, kõigepealt vahendid pakenditest hoidumiseks või nende keskkonnasäästlikuks käitlemiseks:
1. Geelipudel - kasutan siin kopi-pastaga Art Soonetsi postitust FB-s: heh, asi ju elementaarselt lihtne ... ostad selle väikese joogipudeli (mis reeglina joogivööle käib) ja pigistad ühte pudelisse 5X30gr gel'i + ka törtsu vett, et vedelam oleks ja ... oluliselt ohutum ning mugavam (eriti maanteesõidul) on se...da nii tarbida kui ka hoida:) juba vähemalt teist hooaega kasutan sellist lahendust ja ei mingit gel'ipakendi muret:) tuled pärast koju ja pesed pudelikese puhtaks ning uus gel sisse:) ja originaalpakendid on juba ammu leidnud koha prügikastis! vot nii ... pole pakendit, pole probleemi, lisaks ohutum ja mugavam ning mittekleepiv tunne:))) (analoog hügieenisidemete reklaamile) ...:)))) Nii palju seletuseks, et see väike pudelike käib siis rattasärgi tahataskusse, seda on sealt lihtne kätte saada ja tagasi panna! Ei leidnud küll paremat linki, aga umbes selline see pudel välja näeb!


2.  Geeliboks - mis kinnitub stemmi taha ülemise toru peale. Lihtne geeli kätte saada, sisse imeda ja samasse kotti tühi pakend tagasi panna. Geeliboks sulgub krõpsuga, lisaks geelidele mahub sinna ka paar batooni ja näiteks autovõti... Kui keegi hakkaks ka Eestis müüma, ostaks endalegi 2 tükki - maantekale ja baigile!

3. Seda vahendit ei soovita - sorry müüja ees, aga see vahend soodustab prügistamist!!! 

4. Ja lõpuks see vahend, mille peale paljud kisa tõstavad - loobuge keemiast! Täna tegin läbi X-Dreami A-raja, ratast tuli mingi 36km, jooksu üle 15km ja ka kanuuga sai mõned kilomeetrid sõidetud - kokku kulus aega 7 ja pool tundi, kilokaloreid läks 138-se keskmise pulsi juures 5623 tükki. Mina jõin kogu võistluse ajal ca 5 liitrit vett (sellest suur osa järvedest-ojadest), pool liitrit Arcticut ja sõin Haanjas Vahuri Inglite laualt 3x3cm suuruse tüki rabarberikooki. Kõht läks tühjaks kilomeeter enne lõppu!

Edasi ideed korraldajatele:
1. Peale pikema singli lõppu, kui ratturid on juba ca 10km metsas olnud ja tulevad välja maanteele või suuremale kruusakale, siis sinna saaks teha ametliku prügiala pikkusega ca 200-400 meetrit. Eriti hea, kui selle lõigu mõlemas otsas oleksid turvajad-reguleerijad, kes kohe peale lõpu-ATV-d selle ala puhtaks korjaksid. Siis ei jää see prügi maa- ja teeomanikele näha. Selliseid ametlikke prügialasid võiks olla ca 60km raja jooksul ca 4 tükki ja need peaksid olema tähistatud - 1km prügialani ja prügiala algus-lõpp. Hea, kui ala lõpus oleks ka säärane prügikast, kuhu saaks peale hoo väikest vähendamist oma geelipaki sisse visata.

2. Kui spordiüritusel müüakse geele, siis võiks osaleja peale finišit saada kasutatud geelipakendi ettenäitamisel müügikohas näiteks 20-30% allahindlust uu(t)e geeli(de) ostmiseks. See ei ole minu idee, lätlaste juures see töötab, viimasel Trek-Philips maratonil müüdi peale sõidu lõppu üle 100 lati (2200 krooni) eest geele ainuüksi tühja pakendi (ehk siis selle rajalt tagasitoonute) ettenäitanutele!!!  

Rohkem ei oska hetkel lisada, silm vajub peale X-Dreami ikka korralikult looja. Loodan, et peale neid ettepanekuid ei võeta mind kui tavalist lahmijat, sest pakun välja ideid asja parandamiseks. Kahjuks oli ka täna Rõuges A-raja viimase lisaülesande juures suutnud keegi Corny-paberi ürgsesse Jürihani oru allikajõkke visata - shame on you!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Prügistajad seebiks!!!

Eestimaa rattaüritustel toimuv massiline prügistamine, ehk siis kasutatud geeli- või muu pakendi süüdimatu loodusesse viskamine on isiklikult minul juba ammu pinnuks silmas olnud, sest peale iga oma korraldatud rattaüritust tuleb neid pakendeid sealt rajalt sadade kaupa ära koristada. Olen seda seni nö vaikselt talunud ja üritanud asja muuta ametlike prügialade tegemisega Rõuge Elionil, aga asi läheb vaikselt üha hullemaks.

Kuidas nii? Ilmselt seetõttu, et kuna nt Elionis sõidetakse ka seal 800-nda koha kandis üsna veriselt iga koha eest, siis on ka seni TP-des hakkama saanud nö teine ešelon hakanud massiliselt geele tarvitama. Ja nii kui sealt eestpoolt mõni tegelane saab nö valgustatud, et tema enam loodust ei reosta, siis tuleb tagantpoolt kohe kaks uut prügistajat juurde!

Otsustasin endamisi pidada sellist vaikset, aga visa ja teadlikku võitlust prügistamise vastu kas veendes inimesi geelidest või siis vähemasti pakenditest (kasutage geelipudelit) loobuma. Aga nüüd, kui peale Tartu rattarallit toimus avalikus ruumis säärane postiivne pööre, kus valdav enamus oli selle totaalse läbu vastu, otsutasin põranda alt välja tulla ja asuda selle jõmluse vastu avalikku võitlusse!!!

Aga enne, kui ma toon välja oma juuniteesid võitluses prügistajatega, räägiks asjast veidi laiemalt. 10 aastat tagasi ei olnud probleeme, peale maratone sai radadelt korjatud ainult raputavatel laskumistel pudenenud joogipudeleid, varukumme, pumpasid jms. Prügi (kasutatud pakendeid) radadel toona ei olnud. Jama hakkas umbes 5-6 aastat tagasi, kui sport läks massidesse, massid dressidesse ja iga Juhan tahtis igal kuradi võistlustel Vellole ära teha. Alguses piirduti parema varustuse (kergem ratas jne) soetamisega, siis enam sellest ei piisanud ja appi võeti keemia! Alguses kasutas seda suuremalt jaolt platseebo-efekti pakkuvat pakikest nn Elioni esimene 200 osalejat. Nüüd pasundab iga endast lugupidav veloajakiri või muu meediakanal enne suuremaid rattaüritusi, et Oras või Püta või veel keegi isehakanu soovitavad, et iga poole tunni takka on vaja sisse imeda üks geel, siis kofeiinigeel, siis erguti jne. Vahepeal poleks paha ka endale sisse valada vedelat magneesiumi ja muud solki. Ja kogu see osalejaskond usubki neid kaupmehi ja valabki endale seda solki sisse, aga pakendi viskab metsa.

"OK, ma maksan osalustasu, selle eest võin ka raja ära prügistada." - pmst on säärastel ütlejatel omajagu õigus. On ju igaüks näinud, kuidas Girol või Vueltal või Touril lendavad pudelid kaarega üle grupi kraavi.
OK, ma saan ka need pakendid kokku korjata, aga ma ei jõua oma kahe brigaadiga korraga raja kõikidele kilomeetritele. Enne jõuavad kohale linnud, kes pakid puruks nokivad (sealt jama imevad) või näeb seda vedelevat geelipakki see maaomanik, kelle ma olen suutnud suure vaevaga ära veenda, et rada tema hoovist läbi viia. Mida see omanik sellest prügimäest arvab, et taha mõeldagi. Ja kui nö teadlik prügistaja viskab oma pahna tee peale või rippuva lindi juurde, siis täielik mats virutab selle tagantkätt metsa või teekraavi, mida kaugemale, seda uhkem. Ja sealt me ei suuda kogu prügi üles leida. Mõne pakendi saame kätte paar aastat peale viskamist, aga sadu pakendeid jääbki sinna, sest 15m laiuselt kahelt poolt teed kammida käib üle jõu!

Mis siis teha ehk juuniteesid:
1. Kõige valusam, aga ka kõige kindlam variant - iga rattaürituse juhendis on selline rida:
- prügi tahtlik rajale viskamine väljaspool selleks ettenähtud prahialasid ja toitlustuspunkte toob kaasa osaleja diskvalifitseerimise. Diskvalifitseerimise aluseks on rajakohtuniku otsus, video- või fotosalvestus.
Iseasi on see, kas iga korraldaja viitsib sellega tegeleda - mina hakkan just sellest punktist peale.
2. Pidev pasundamine meedias just enne suuremaid üritusi ja pasundamine ka ürituse kommentaatori poolt enne starti kohapeal. A la rehvikaupmehed maksavad nö mingit utiliseerimistasu, ehk siis kui nad müüvad rehvi, siis selle rehvi hinna sees on ärasõidetud rehvi hävitamise tasu. Geelimüüjad peaks siis kas pakendile lisama, et ära reosta loodust ja igale müüdud geelile kurja sõna kaasa ütlema. Lisaks peaks propageerima geelipudelite kasutamist - käed puhtad ja loodus ka puhas!
3. Mõni tõsine arst võiks teaduslikult ära põhjendada, et ca 2-2,5 tunnise võistluse ajal ei anna geel eriti suurt efekti. Oma kogemus näitab, et geeli läheb vaja võistluse 3-7 tunnil, peale seda ei taha organism enam keemiat nähagi! Ja kui teaduslikult on põhjendatud, et tavalisel harrastussportlasel (noh nt Elioni 200-1000 koht) ei ole mõtet nii lühikese võistluse ajal keemiat tarbida, äkki jääks ka risustamine väiksemaks.
4. Enne starti tuleb teadlik ja teistele eeskujuks olev rattur oma stardikoridori ja laseb sisenemisel kõik oma geelid ja tuubid oma stardinumbriga varustada (vildika abil). Sellega ta näitab kõigile ümberkaudsetele, et tema ei viska pakendit loodusesse!!! Proovime Tour de Rõuge'l seda teha!!!
5. Loon vähemalt oma võistlustele rohkem ametlikke prahialasid. Selle ala kahes otsas olevad liikluse reguleerijad korjavad kohe peale lõpu-ATV möödumist tee puhtaks ja 5 min hiljem on loodus puhas!
6. Kas kellelgi on veel häid ettepanekuid, mida teha? Pange oma ettepanekud siia kommentaari või mailiga aadressil info@haanjamatkad.ee

Kahju, et selle postituse illustreerimiseks ei ole mul fotosid. Käsi pole lihtsalt kunagi tõusnud sellest prügimäest pilti tegema. Aga hakkan pilte tegema, ka selline šokiteraapia on mõjus!

NO PARASAN! NULLTOLERANTS PRÜGISTAJATE SUHTES!!!

PS! Mul endal saab kohe aasta hetkest, kui ma tarbisin eelmise aasta Saku100-l oma elu viimase geeli. Käis selline krõks sees ja sain aru, et kui ma ei suuda ennast kiiremaks-paremaks-tugevamaks-osavamaks treenida, siis ei aita mind paremaks muuta ka see väiksesse pakikesse kontsentreeritud energia. Ja kui nö pudru ja maatoidu pealt ei jõua näiteks TRM-il esimese 500 sisse, siis ei jõua, vahet pole!!!