Finale Ultimo - takkajärgi ja põhjalikult!

Finale Ultimo ehk siis kusagil kaugel 1989. aastal (kui sai Võrust Tallinna sõites kogemata kaasa elatud tolleaegsele TransEstonia täispikale triatlonile) paika pandud eesmärk sai eile täidetud. Aega on mööda läinud 22 aastat, tolleaegsest poisikesest on saanud parimas keskeas, parajalt paks mees. Täna valitsevad hinges kaks meeleolu - suur rõõm ja suur tühjus. Rõõm sellest, et ei pea enam ennast piitsutama (mine trenni, ära söö seda, ära tee toda). Tühjus on hinges aga mitte kadunud energiast, vaid teadmatusest, kuhu edasi. Kas inimene on täitmatu, et ühe tipu vallutamise järel tuleb kohe järgmine sihikule võtta või saab ka nii, et kirjutad seinale TEHTUD, ja nii jääbki? Loodan endas lähiajal selgusele jõuda...

Finito....

Aga asjast ka! Eilne äratus kell 5:30, puder, kohvi, asjade pakkimine, 6:50 ärasõit stardipaika, asjad vahetusalasse, kalipso selga ja kella 8-ks kaldajoonele starti. Kõik kõlab loogiliselt, aga juba etteplaneerimise käigus olin suutnud paar apsakat sisse planeerida, mis hiljem valusalt ajaliselt kätte maksid. Esiteks tuleb sihukese ürituse tarbeks teha nimekiri asjadest, mis peavad kindlasti olemas olema ja olema ka oma õigetes kohtades. 

Enne starti "raudse" Tõnukesega poseerimas.

Enne ujumist oli väike kahtlus, et kas suure udu tõttu ikka poid näha on, aga veidi peale starti võimust võtnud päike hajutas udu ja ujumine võis alata.

Ees on ootamas 3,8km ujumist...

Peale starti oli minu jaoks hullem pesumasin, kui TriStaril. Võrdluseks osalejate arv 34 versus 350!!! Aga üsna kähku eraldusin terana sõkaldest ja ujusin 2.-4. kohal. Üks ujuja (Margus Tamm) oli ringi lõpuks ligi 100m ees, aga teistega käis pidev kemplemine. Esimese 1,9km pikkuse ringi lõpujooneni saabusin hetkel, kui anti teatevõistluse start, ehk siis pool maad sai ujutud poole tunniga. Teisel ringil, eriti peale 3km läbimist hakkasin väsima ja seetõttu hakkas ka tehnika lagunema. Basseinis talvel ujutud 3km pikkused trennid olid jäänud liiga kaugele, suvised mõned pikemad otsad vees olid aga liiga harvad ja lühikesed. Ujumise teine ring siis ca 33 minutiga, veest välja ja siis hakkas peale. 

Üksinda vees...

Kollanokk on ikka kollanokk, järgmise 15 minuti jooksul juhtus kolm asja, millest üks tingitud oli teadmatusest, teine lohakusest ja kolmas ebaõnnest. Nimelt olin otsustanud, et 180km ratast on liiga pikk maa, et minna seda sõitma märja triatlonikombega, lisaks on selle kombe pamper liiga õhuke ning näiteks TriStaril tekitas see sadulas veidi probleeme. Otsustasin minna ratast sõitma täis rattavormis. Kui olin riietumistelgis jalad puhtaks saanud, sokid-kingad-püksid jalga saanud, hakkasin märja selja peale rattasärki venitama. No ei lähe selga, rulli ja krussi, aga mitte selga. Lõpuks särgi selga saanud, avastasin, et püksitraksid on rebadel - taas särk maha (no ei tule) ja uuesti selga (no ei lähe). Lõpuks olin valmis, aga ratta peale minnes avastasin, et number puudu, number autos, auto aetud välja maantee peale, et kiiresti minema saaks. Ca 3 min ootasin numbrit ja alles siis rattale. Vahetusalas läks üle 8 minuti, kiire ujumise edu oli läinud. 6km sõidetud, käis väike pauk ja plinn ja ratta esikumm hakkas tühjenema. Enne Kanama viadukti keerasin tee äärde ja vahetasin kummi ära. Aega läks kaotsi tervelt 8 minutit. See eelnev sahmerdamisest tingitud ja ebaõnnest tulenev ajakadu tekitas sellise kummalise rahunemise. Olin kindel, et miinimumeesmärgiks seatud 12 tunniga lõpujooneni jõudmine on ebatõenäoline - see aga vabastas mind imekombel igasugu kohustustest-pingetest (vabandus oli ju olemas) ning lasi asja rahulikult võtta. Ja rahulikult ma seda asja võtsingi - hoidsin ratta seljas pulssi 137-140 vahel ja keskmist kiirust 32km/h juures. Sellise tempo hoidmise peaeesmärk oli jalgade hoidmine vimaseks vaatuseks, samas tekitas nii madal pulss ka probleeme. Nimelt ei suutnud ma nö ettemääratud toidukogust endale sisse ajada, samas kutsus ka loodus mind korraks bussipeatuse putka taha. Rattasõidus tähendab selline sunnitud peatus vähemasti minuti pikkust hävingut. Lõppkokkuvõttes näitaski rattaspido keskmist kiirust 32,2km/h, koos pealesunnitud pausidega aga langes tegelik kiirus 31,5km/h peale. Kokku kulus siis rattasõidu 181,8km peale aega 5:46.50.

Ratas on käest võetud, ees on ootamas maraton...

Peale ratast tegin jälle riietuse täisvahetuse, rattariietest jäi selga ainult pulsivöö. Selles vahetusalas kulus nii suure riidevahetuse peale üsna mõistlikult aega, ainult 3.06. Paar lonksu vett sisse ja jooskma.

Peale 150-ndat rattakilomeetrit maitses ainult vesi.

Peale tankimist hakkasin liikuma ja oh üllatust, kuidagi väga lihtne oli joosta, esimesed kolm 3,014 kilomeetrist ringi sai läbitud tempoga alla 6min/km. Edasi läksid ringiajad veidi pikemaks, aga see oli tingitud tankimispauside venimisest 20 sekundi pealt ca minuti peale. Vähemasti maratoni esimesed 20km sai läbitud joostes, siis hakkas ratsionaalne mõistus tööle ja asusin igal ringil olevaid kindlaid lõike kiirkõnniga võtma. Need olid just need kolm veidi ülesmäge lõiku, kus ei saanud pehmemat äärt kasutada ja pidi jooksma asfaldil. Ringiajad küll kukkusid poole minuti võrra, samas aga olin veel ikka liikumas ja alla 7min/km. 

Tark ei torma, vaid lõikab nurgad sirgeks....

Üheksas-kümnes, eriti aga 11-s ja 12-s ring olid äärmiselt rasked, osalt ka oma süül, sest varasema liiga hea tunde tõttu loobusin mingil hetkel soolakapslite manustamisest. See aga maksis kätte, elus esimest korda tekkisid krambid mõlema jala ahilka lihastesse (kas selline lihas üldse olemas on?). See on selline tunne, nagu igal sammul lööks päkapikk haamrikesega vastu ahilkat. Lisaks hakkasid tõmblema vasaku jala sääre sise-ja väliskülje lihased. Peale 10-ndat ja 11-ndat ringi aga võtsin 2 kapslit sisse ja viimased kaks ringi olid lust ja lillepidu. Juba see teadmine, et kohe-kohe saab läbi, lisas sammule pikkust. Viimase ringi jooksin kiiremini kui kaheksanda ja läbi ta oligi. FINITO!!!

Rõõmu rohkem kui euro eest!

Muust nagu ei oskagi kirjutada, huvilisi kindlasti huvitavad teatud faktid:

Eile tarbitud:

Jook: ujumise ajal kaks lonksu vett karjäärist, ratta ajal 3 liitrit dexali spordikat ja liiter vett, jooksu ajal vist kokku 3 liitrit vett ja liiter koolat

Söök: ratta ajal 2 dexali energiabatooni, üks proteiinibatoon, üks topeltvõileib(saib) ohtra merevaigu, kalkunisingi ja juustuga, 100 grammi vedeldatud mett ning 100 grammi Atleet juustu. Jooksu ajal pool keskmisest suuremat arbuusi.

Ained: kokku vist mingi 15-20 soolakapslit.

Kaal hommikul 91,9 - õhtul peale liitrit õlut 90,0!!! 23. juunil Mulgi triatlonil kaalusin 98,5kg.

Tehtud trennid alates 15. oktoobrist, kui algas nö ebasihipärane ettevalmistus IronMan'iks:

Kokku läbitud (310 päeva jooksul) 6288,7km ajaga 433h 25min

Sellest:

maanteerattal 2592,3km, aeg 95:58

MTB-l 1225km, aeg 79:23

jooks 375km ajaga 40:40

suuskadel 1529,2km ajaga 118:48

ujudes 75,6km ajaga 23:41

ülejäänud kilometraazh ja aeg siis kõik muu, ehk imikas, rullsuusk, rulluisk, matkamine, kepikõnd, rännak, uisutamine jääl, kanuutamine jne jne jne

Mis veel? Tänud kõigile kaasaelajatele, aitajatele, uskujatele, parastajatele, vingujatele!!!

Aga lõpetuseks peaks küsima, kuhu edasi - kõigepealt tuleks ära muuta selle blogi selgitus, siis tuleks välja mõelda, kas seda blogi on üldse vaja edasi pidada ja kui pidada, siis mis võtmes. Üks periood on läbi, aga lahtisi otsi jäi palju.....

AITÄHHHHH!!!