Esmaspäev, 11. juuli 2011

Valga plekkmees - ei tehtud!

Raud on kõva, raud ei anna paindele järele. Plekk oleks ka nagu raud, aga plekk paindub. Raudmees on see, kes ei anna paindele järele, vaid läbib täispikka triatloni. Tegelikult ei anna ka plekkmees, ehk poolpika triatloni läbija, paindele järele, aga see pole ikka see õige, see raud!!!

Ma pole hetkel kumbki, sest eile jäi mul Valgas plekkmees pooleli. Aga vähemasti talitasin õpetaja Lauri sõnade kuldsete sõnade järgi, et kui tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool, aga tee korralikult!

Et siis kõik ausalt ära rääkida, pean vist minema nädalatagusesse aega, kui peale Käärikul peetud Salomon Superman'i sai enesega nö leping tehtud. Uuest nädalast alates tuleb minna täisrežiimi peale - ainult valitud toit, no beer at all ja ainult korralikud (mõtestatud) treeningud. Organism aga ei tahtnud nö ülevalt poolt peale surutud "uue eluga" kuidagi kaasa minna, põrkis vastu. Kõige selgemalt ilmnes see öösiti, kui kolm esimest ööd ei saanud kuidagi und - tagajärjeks hommikune ja päevane väsimus, mis omakorda hakkas tekitama käegalöömise tunnet. Vaatamata kõigele ma ei andnud alla - nädalaga kaotatud kolm kilo ja neljapäevasel jooksuotsal ca pool tundi peale algust kogetud imeliselt hea jooksutunne andsid märku, et valitud tee on õige.

Laupäev algas ilusti, hommikupoolikul korraldasime vennaga kahele seltskonnale kanuusõidu Võhandul ning õhtuks oli XT-Spordi korraldajad meid kanuudega palunud Niitsikule 24h võistlusele. Nö legendi kohaselt pidid esimesed tiimid saabuma Mädajõel peetavale kanuuetapile kell 18:00 ja viimased kell 20:00. Arvestuslik viimaste kanuude kättesaamise aeg Võõpsust oli südaööl ja magama oleks ma pidanud saama kell 1:00. Arvestades pühapäevase plekkmehe stardiaega ja Valga lähedust (alla tunni sõitu) oli nagu kõik kontrolli all. 24h võistluse rajameister oli aga osalejaid tugevasti üle hinnanud, sest esimene tiim laekus kanuuetapile kell 20:30 ja viimast nelja tiimi üldse kanuudesse ei lastudki. Algselt Niitsikust Võõpsuni planeeritud kanuuetapp lühendati Käreni ja nii saime kell 2:40 viimase kanuu peale, kell 3:36 sain voodisse ja kell 8:45 voodist välja. Kokku siis 16,5 tunnine tööpäev ja 4 tundi und...... Takkajärgi tarkusena oleks võinud endale õhtuks asendaja rentida, saanuks korralikult välja puhata. Oleks on ikka hää mees küll!!!

23.06, Mulgi-Jaani triatloni stardis (paremal, ilma prillideta)
Algas poolpika triatloni päev. Kohale jõudsin nibin-nabin, kruvisin veel eraldistardi torud lenksule, tegin kohapeal endale geeli (mesi + vesi, loksutada - valmis), asjad kaasa ja vahetusalasse. Kuna veetemperatuur oli 22,5°C, siis oli kalipsode kasutamine ujumisel lubatud. Üks minu trumpe oli sellega läinud. Ise läksin ujuma ilma kalipsota (kuigi oli kaasas), sest Viljandi triatlonil saadud klaustrofoobiline kogemus selle nahaga ujumisest oli veel seni mind kummitamas. Ujuti Pedeli paisjärves kaks 950-meetrist ringi kahe väljajooksuga. Erinevalt Viljandist, kus sai ennast esimese sirgega kinni ujutud, alustasin väga rahulikult, tõmbasin ennast kohe üsna kalda äärde, et oleks lihtsam trajektoori hoida. Varases nooruses õpitud üle kolme tõmbe hingamine on avavees tegija, tavaliselt kannatab ca 50 meetrit ilma õiget suunda vaatamata krooli tõmmata ja erilist eksimist ette ei tule. Avasirgel ujusid mustad nahad mulle pidevalt paremalt sisse, nendest lahtisaamiseks tõstsin tempot. Teisel ringil läks vabamaks ja ka tunne läks paremaks. Hakkasin tasapisi teistest ujujatest mööduma. Veidi enne lõppu oli tunne kohe nii hea, et tahtsin veel ühele ringile minna?!? :)
Mulgis rattale minekul..
Vahetusalast rattale minnes kuulsin kommentaatorilt, et stardist on kulunud 32 minutit, järelikult olin ujunud etapi poole tunniga. Järgmiseks oli plaanitud rattaetapp läbida vähem kui kolme tunniga, siis jääks poolmaratoni läbimiseks aega ca 2:15, et jõuda kohale koguajaga 5:45! Ratas algas kohe sellise korraliku tõusupõksuga, mis pani planeeritud rahulikule algusele väikse põõna. Üleval Olerex'i tankla juures oli jalg juba paks ja esimene minek mööda Uulu maanteed üsna vaevaline. Vasakult vuhises pidevalt mööda aerodünaamiliseid rattureid veelgi aerodünaamilisemate pillidega. Karbonjooksud ja kettasrattad huilgasid. Endale tundus vahepeal, et ma seisan, kuigi esimese 23,6km ringi lõpuks suutsin keskmise kiiruse ajada 33,0km/h peale. Teisel ringi lõpuks oli kogu distantsi keskmine juba 33,1km/h, tunne läks järjest paremaks, vaatamata kinnitusest lahti põrunud käetoele, mis pidevalt laperdas ja tahtis kogu aeg sättimist. Lootsin kolmanda ringi lõpuks keskmist veelgi tõsta, tunne oli hea ja sain ka ise mõnest sõitjast mööda. Aga ringi lõpus näitas kell üllatuseks poolteist minutit kehvemat aega, kui ootasin. Kuidagi naljakas olukord tekkis - tunne on hea, aga spidomeeter seda ei näita. Selguse saabumiseni ei läinud kaua, viimast korda Sooru poole sõites tundsin sepikoja lähedalolekut ja üks haamer sealt mulle ka tuli. Seni taga passinud kolm tegelast vajutasid mööda, enda keskmine hakkas kukkuma ja kokku kukkus ka kogu mott.
Mulgis õnnestus triatlon lõpetada...
Otsus oli kindel - sõidan ratta lõpuni ja jooksma ei lähe. Kui ikka sein on ees, siis on raske sõita. Viimane ring viis küll keskmise alla, aga suutsin läbida 95,5km (korraldajate poolne pakkumine) või 96,7km (oma kella tulemus) siiski kolm minutit alla kolme tunni - aeg 2:57 ja keskmine 32,8km/h. Katkestamine jätab alati paha tunde hinge, aga seekord on kuidagi kergem olla. Eks tulevik näitab, kas tegin õigesti? Nii-öelda vastu seina, nui neljaks, distantsi lõpetamine oleks võinud lõppeda korraliku tüsistusega nii füüsiliselt kui vaimselt, praegusel hetkel ma seda katkestamist küll väga üle ei ela. Pigem olen näljane ja motiveeritud oma kindlat režiimi jätkama - juba nelja nädala pärast on TriStar ja kuue nädala pärast Finale Ultimo!!!

Kahjuks pidin postitust ilmestama eelmise võistluse piltidega, fotode autor on Jüri Suur! Suur aitähh ja jään ootama eilse võistluse pilte!

1 kommentaar:

  1. See ratta rada oli jah pettlik oma kerguses (ma sain kokku 96,3km) ja muidugi ilm tegi asja korreleeruvalt raskemaks! Arukas katkestamine on tervislikum kui arutu jätkamine, arvan mina. Edu edaspidi!

    Kadri

    VastaKustuta