Kuigi käisin juba 5 päeva tagasi Apes oma uue sõbra järel (sellel rattal on keskjooksu kohal üks logo kirjaga Mans Best Friend), sain alles täna ta viia sinna, kuhu ta kuulub - nimelt Haanja100 rajale. Ei saanud küll nö seda H100 õiget maiku (kord olid niidud, Vorstikas, kuusesinglid jne), aga sõitsin H100 rajast läbi viimased 7km Verijärvest Kubija hotellini ja sinnajärgi esimesed 8km hotellist Jaanimäele ja see ratas on ikka SELLE TRASSI JAOKS LOODUD!!!
H100 raja viimasel seitsmel kilomeetril olen tavaliselt tervet rada läbides kahel korral sadulast maha roninud, nii ka seekord. Andsuka taga peale euroalusega kraavi on nurk nii julm, et pole sealt ka tavakonfiga rattaga üles saanud ja Kuradimäel oli lutserni ja heina konsistents nii paks, et ei lasknud isegi jala kõndida, poos kohe kinni. Aga stardijärgne tõus Tornimäe poole oli sellele 32/20 ülekandele just paras, lahingukooli järgsel ja Kasemetsa järgsel tõusul pidi perse sadulast korraks üles tõmbama, aga läks ilusti üles. Ka Tornimäe tõus alistus, samuti ka juba üle Kasaritsa-Rõuge asfaldi olev peale põlend talu pokumaa lõik. Suur ratas sõi konarused ära ja veidi kangutades jõudsin ilusti Jaanimäele välja. Siis hakkas piin, kõigepealt kruus ja edasi asfalt - 10 kiiret vändapööret ja pikalt tirri. Ja nii 100 korda järjest, kuni Koseni välja.
Ehk siis, kui sulle ei ole oluline mitte distantsi läbimise aeg, vaid oluline on igal juhul distants läbida, siis karmi maastikuga sõidu puhul (Haanja100, TdR, Tahko) on sinu ainus võimalik sõiduvahend 29 tollise rattaga single-speed. Minu 2 hooaja jooksul murtud 4 raamikõrva, veel rohkem pooleks astutud kette, pidev jama chain-chuck'ide (imev Jane), heinaga kasseti vahel jne on nüüdsest läbi. Enam ei ole vaja käiguvahetuse pärast muret tunda, sest käiguvahetust ei ole. On ainult käik ja vabakäik. LIHTNE JU?
Aga pealkirjas püstitatud teesi tõestus peitubki eelmise lõigu esimeses lauses! Krõks suhtumises seisneb selles, et ühel hetkel enam ei olnud kiire, olgu tegu või võistlusega. Sealt kadus ära vajadus kiiremate käikude ja geelide järele. Aga pealkirja teine osa räägib traditsioonidest ja nende muutmisest - jah, 26 tolline 27-käiguline MTB tundus veel paar aastat tagasi olevat insenerimõtte tipuks - nüüd arvan teisiti. C'est la vie!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar