2 korda 17. ehk valus-valus-valus nädalavahetus!

Aga ma olen seda ju varem teinud! Ja ma ei mäleta, et midagi oleks väga valesti läinud! Just sellised olid mõtted enne läinud nädalavahetuse veidi hullumeelset plaani korraldada ja joosta laupäeval Pääsküla rabas üks mõnus maraton ning pühapäeval Viljandi järvel paugutada üks terav tunnine uisusutsakas otsa. Jah, plaan oli ilus ning toetus kolmele varasemale kogemusele, milledest see teise päeva ala on seni alati olnud seotud uiskudega. 2009. aasta augustis tegin Pühajärvel plekkmeest (poolpikk triatlon ajaga 5:54) ning järgmisel päeval läksin Tartu Rulluisumaratoni sõitma - kangete jalgadega sai see tookord ära tehtud ning ca 700nda stardikoha pealt 200 sisse sõidetud! 2010. aasta veebruaris sõitsin Alutaguse klassikamaratoni ning järgmisel päeval sai Võrus laksatud 70km uisumaratoni - ei olnudki väga hull! Läinud talvel läksin järgmisel päeval peale Tamsalu suusasõitu Viljandisse uisutama ning naasin sealt neljanda kohaga (M40 I), haamri sain toona peale sõitu jalgsi järve äärest treppidest üles linna kõndides! Seekord sattusid siis järjestikku 42,2km pikkune jooks ja 30km pikkune "uisumaraton" ning hetkel on küll tunne, ja seda tunnet on kohe pidevalt tunda, et see on nüüd neist neljast seni valusaim kogemus kahel päeval järjest tõsiselt sporti teha (ma ei saa öelda "võistelda", sest maratoni joostes ma ju ei võistle)!

Läinud laupäeval Pääskülas stardi ootel. Foto: Andrei Doronin

Jaanuari alguspäevade "leitsakus" välja mõeldud Pääsküla raba talve maratoni toimumisaeg oli sätitud just nõnda, et ta ei kattuks mõne teise minu jaoks olulise sündmusega, olgu selleks siis Estoloppeti suusasõit või Mulgi uisumaraton. Aga kuna talvel oli seekord mingi oma plaan, siis läkski just nii, et samal päeval, kui mina olin plaaninud Pääskülas maratoni korraldada-joosta, toimusid kaks omavahel konkureerivat suusamaratoni ning päev hiljem leidis aset algselt 5. jaanuariks planeeritud, kuid jää puudumise tõttu edasi lükatud Mulgi uisumaraton. Eelmisel esmaspäeval nädalavahetuse ilmaprognoosi nähes ma veel korraks kõhklesin maratoni korraldamise mõttekuses, aga teisipäeval alanud registreerimistulv kummutas kõik kõhklused, sest ligi 40 jooksjat sai kahe distantsi peale kirja. Neljapäeval-reedel tegelesin jooksu ettevalmistamisega ning laupäeva hommikuks oli kõik valmis - tähistatud ja osaliselt lumest puhtaks lükatud rada, stardi-finišikaar, jootmistelk, soojendusega riietumistelk, kiipidega ajavõtt ja kõik muu üheks väikseks maratoniks vajalik! Ilmataat ka halastas, lubades meil kell 10 stardi anda vaid 10-kraadises külmas.

Kolm kihti on ilmselgelt palju! Foto: Andrei Doronin

Enda korraldatud üritustega kaasneb alati see oht, et suures ettevalmistamise tuhinas saab tavaliselt veidi üle pingutatud ning pool tundi enne starti on alati selline tühja koti tunne - kas ikka minna ise starti või mitte. Ka laupäeval küsisid paljud, et kas ise ikka ka tuled? Ja egas siis muud üle jäänudki, kui tossud jalga ajada ning jalg joonele panna. Suure rabelemisega ei pannud aga tähelegi, et temperatuur on tõusnud ning kohe esimesel kilomeetril hakkas kuum. Esimese ringi järel vestist vabanenud, jätkasin juba tavaks saanud ühtlase tempoga kuni seitsmenda (kokku 10 ringi a 4,22km) ringini, siis hakkas raske. Eelnenud pikad tööpäevad ja maratoni-eelne hommikune rabelemine hakkas mõjuma. Pulss, mis seni oli olnud valdavalt alla 150, hakkas tempot hoides tõusma sinna 160 kanti, see aga pani ajus järgmise päeva uisumaratonile mõeldes "kellad helisema"! Lasin veidi tempot järele, mida on näha ka laupäevastest ringiaegadest:
1. 25:30 - tempo 6:02 (min/km)
2. 25:26 - 6:01
3. 25:21 - 6:00
4. 25:11 - 5:58
5. 25:14 - 5:59
6. 25:26 - 6:01
7. 25:36 - 6:04
8. 25:58 - 6:09
9. 26:05 - 6:11
10. 24:42 - 5:51
Lõpuaeg aga tuli enda kohta igati korralik - 4:14:30, mis jääb oma isiklikule margile alla vaid 6 minutiga! Aga silmas pidades järgmise päeva uisusõitu sai ikkagi veidi üle pingutatud, sest peale jooksu ei saanud sokke jalast ära - üle pika aja tulid külla krambid!?!

Laupäevase jooksu 2 kiiremat - Lauri Valdmaa (vasakul) ja Rain Seepõld.
Foto: Janek Oblikas, marathon100.com

Peale jooksu sai veel veidi rabeletud, võistluskeskus maha võetud ning kokku pakitud ning nii ei saanud tegelikult arugi, et olin endale ikka natuke liiga teinud. Täie selgusega jõudis see kohale järgmisel hommikul, kui juba loobununa Viljandi sõitmast komberdasin rabasse rajatähistust maha võtma. Peale paarikilomeetrist jalutuskäiku aga sain jalad miskitpidi liikuma ning just siis helistas oma tänava mees Steve, et kas ikka Viljandisse ka läheme? Tehtud-mõeldud, peale keskpäeva olime Mulgimaa pealinnas kohal, veidi hiljem juba numbrid küljes ja uisud all, ees ootamas 30km kihutamist siledal ja kiirel järvejääl.

Ovaal ja uisurada Viljandi järvel. Foto: Ilmar Roosmaa

Tegin järvele rajatud 400m pikkusel ovaalil mõned ringid, reie tagaosad olid küll valusad, aga lubasid liigutada. Uisutamise puhul töötavad ilmselt mingid muud lihased kui jooksu puhul, sest jooksma poleks mind sel pühapäeval küll miski vägi sundinud. Kell pool kaks tuli asuda stardijoonele, kus võtsin oma stardinumbrist 3 tulenevale staatusele tuginedes sisse koha esireas. Vahetult enne stardipauku algas aga mingi siblimine ning paugu kõlades olin vist juba kolmandas reas. Tagatipuks tegi minu ette roninud konkurent paar koperdavat sammu ja nii oligi stardikiirus maas. Kui kiiruse taas üles sain, laiutasid kolmekesi kõrvuti raja peal ees Viljandi Rattaklubi kollastes riietes noormehed, taas pidin veidi pidurdama. Hokiuiskudega tegelasest kuidagi mööda saades vajutasin punni põhja, et ca 20 meetri kaugusel oleva peagrupi saba taha tuulde saada. Vajutasin täiega mingi 300 meetrit, 50 sekundit peale starti oli pulss 175!?!, aga seda ca 5-meetrist vahet kinni ei saanud.  Minust möödus Viljandi mees Jaanus Johanson, kellel vaatamata eelmisel päeval läbitud Viru suusamaratonile oli veel piisavalt jõudu, et grupile saba peale saada. Minu püssirohutünn oli aga tühi mis tühi ning lasin jala sirgu, maandudes India pundis.

Start on antud! Foto: Kenno Soo, Delfi Sport

Aga ega seal India pundiski hõlpu polnud, sest esiteks oli eelmise päeva maraton kehas korraliku laastamistöö teinud ning teiseks on just India pundis selline seltskond, kel pole piisavalt jõudu või oskusi, et peagrupis loksuda. Minu ja ilmselt ka kõigi muude "hindude" õnneks juhtus meie gruppi Art Soonets, sest suuresti tänu tema vedamistele suudeti hoida piisavalt head kiirust, mis välistas Bangladeshi meeste meile järgi jõudmise. Aga nii kui Soonets vedamast kõrvale astus, kukkus kiirus kohe mitme pügala võrra. Lisaks astuti peale vedaja vahetust grupis ka teiselt ja kolmandalt possalt lihtsalt kõrvale, hüüdes: " Ei jõua"! Üritasin ise seda kiirust paar korda peale Ardi vedamist üleval hoida, aga suutsin seda teha ca 300 meetrit tema kilomeetriste ja pikemate vedamiste vastu. Paar meest käisid veel eest läbi, aga suuremalt jaolt oodati juba viimast sirget, et saaks finišit teha....

India punt tüüpolukorras, Soonets vedamas, mina grupi peas!
Foto: moonakas, Delfi Pilt.

Kui ma sel ammusel Tartu rullimaratonil, mida ma läksin sõitma peale poolpika triatloni läbimist, läksin püha viha täis, kui nägin varasemalt mitu kilti minu taga tuules valugrimasse teinud uisutajaid endast kilomeeter enne lõpujoont möödumas, siis ei tahtnud ma seda asja niisama jätta seegi kord! Kahjuks ei tabanud ma täpselt ära Soonetsi äraminekut ca 2km enne lõpujoont, pigem olin liiga kaugel taga grupis. Art vajutas uue käigu ja läks, ise jäin kemplema ülejäänud "lõpusirgeässadega". Kui pool kilti enne finišit kihutas TÜASK-i vormis sõitnud ning ilmselt India grupi parima tehnika ja kiireimate uiskudega Siim Lepik Soonetsit püüdma, siis mina olin karbis ning talle tuulde ei saanud. Vahetult enne Siimu minekut oskas Aigar Saarnits enne finišit "Pulleritsu teha" ning grupi peast diagonaalis läbi sõita, mis pani mind pidurdama. Siis oli aga vaba tee minna ning vana mees lasi lõõrid lahti - pulsiga 185 (sic!) olin joonel India pundi kolmas, võites poole uisuga poogeldajat Saarnitsu! 30km läbitud ajaga 1:06, keskmine kiirus 27km/h! Järgnevas videos on meie grupi finiš alates 2:51-st

Aga seletaks selle postituse pealkirja ka enne ära, kui läheme tagajärgede kallale. Pühapäeval protokolle silmitsedes selgus kokkusattumus, et olen kahel eri päeval peetud kahel eri üritusel saanud mõlemal 17-nda koha. Aga keda see huvitab? Ilmselt ainult mind ja seda ka niikauaks, et postitusele pealkiri leida! 

Tahaks väga teada,
kas see maratoni nimi
tuleneb õlle nimest või
sellest kuningas Ludwigist?

Juba homme stardime väikese seltskonnaga Saksamaa poole, et nädalavahetusel osaleda taas kahel maratonil, laupäeval vabastiilis König Ludwig Lauf'il ja pühapäeval sama nimega klassikasõidul. Aga seal võtan vähemasti mina ikka mõnuga, sest Viljandi järvel välja sõidetud pulsinumbrid 165/185 paneks mulle neli aastat tagasi füsioloogiliseks maksimumiks 168 lööki määranud emeriitprofessori ilmselt kukalt sügama!!! Ja ega endal ka veel hea olla ei ole, ikka valutab siit ja sealt. Aga kuidagi ju tuleb valmistuda detsembris toimuvaks Vändra maratonifestariks, kus kahel järjestikusel päeval kavas üks ja seesama - maraton 42,2km!!!

Pääsküla raba talvemaratoni tulemused!

Mulgi Uisumaratoni tulemused!