Pean alustuseks teieni tooma sügavad vabandused kaheksakümne kuuendast maratonist kõneleva postituse puudumise pärast - no ei olnud millestki eriti rääkida. Põhjusteks siis Tali Tiidu Otepää-Tartu oma "tuntud headuses" ja suur kiire siit talvevangis Eestist lahkumisega - ikka taaskord sinna, juba kaheksandat kevadet jutti, kus muru on roheline ja päike kõrgel! Persekukkunud aktsiisipoliitikast ja rotina laevalt põgenevast ministrist rääkimata......
 |
| Maantepüss teki sisse ja lõunasse.... |
28. märtsil panime Tallinnas koorma peale ja kütsime sooja otsima. Esimese hooga sinna, kus kolme riigi piirid kohtuvad, ehk Edela-Saksa linnakesse nimega
Weil am Rhein. Öökene linade vahel magamist ja siis edasi juba ammu unistet linna ühe järve kaldal, kus kunagi ühed "sügavalt purpursed" mehed nägid kasiino tulekahju ja kirjutasid sellest ühe surematu loo. Too tolleks, aga säälsamas linnas selle järve kaldal seisab üks pronkskuju, mille London kunagi ära põlgas, paras neile! Või siis pigem tänu neile oli see linn ja see kuju minu palverännaku sihtkohaks! TEHTUD!
 |
| Montreux, Šveits, 30. märts 2018! |
Edasi suundusime frantsuuside manu Alpide jalamile, et kahe päevaga ära võtta kolm kolli, ehk siis kolm kuru (siinsetes keeltes on kuru nimeks Col). Kohe esimene Col ehk siis Tourniol (1145m) tähendas minu isiklikku rekordit rattasadulas. Seejärel sai kogemata ää võetud ka järgmine Col ehk siis Limouches (1086m). Järgmisel päeval oli plaanis Col de Jerome Cavalli, aga see osutus tõsiseks pähkliks ning seda peamiselt jaheda tuule soovimatu kaasabi pärast.
 |
| Col 1 |
 |
| Col 2 |
 |
| Ja Col 3 |
Jahedatest ja järskudest Alpidest siiber, kimasime 2. aprillil Katalooniasse Sabadelli kanti, tõelise päikese alla. Samal päeval jõudis ka muu kaader kohale ning kohe sai laager hoo sisse. Esimesel päeval nuusutasime kohalikke tõuse, teisel päeval aga käisime ratastega suurlinnas. Sõpradele ei soovita, jala või autoga on Barcas piki La Ramblat või Plaza Espanat lihtsam liigelda, rääkimata Sagrada la Familia külastamisest....
 |
Siin toimus laulu "Barcelona" üks kuulsamaid live ettekandeid,
mis jäigi Freddie viimaseks avalikuks esinemiseks 8.10.1988!
3 aastat tagasi startisin sama laulu fono saatel siit Barca maratonile... |
Läinud laupäeval lendasin Barcast Roomasse, et märtsikuus unarusse jäänud "suurplaan 50/100" uuesti elule puhuda. Kodu-Eestist oleks Rooma sõit ilmselt üle-eelarveliseks kujunenud, aga siit kaugelt Hispaaniast, juba ookeani tagant, sai kogu Rooma maratonitrett ära lahendatud alla 200-eurose eelarvega! Kui Hispaaniasse maha jäi vihm ja jahedus, siis Roomas ootas ees tõeline põrgukatel, 24°C sooja ja pilvitu taevas.
 |
| Kümned tuhanded palverändurid teel maratoni starti Coloseo poole.... |
Ja just sellises kuumas ma pidasingi pidu, ehk läbisin oma 87-nda maratoni. Rada oli põnev, nägin ära mitmed sellised vaatamisväärsused, mida paar aastat tagasi Roomat külastades kolme päevaga ära vaadata ei jõudnud. Ja rajal olles oli aega vaadata, sest Rooma maratonil on harukordselt pikk kontrollaeg, lausa 7 ja pool tundi. Isegi 7:30 tempomeister, kelleks oli ca 70-aastane daam, oli neil makaroonidel olemas! Peale minu lõpetamist seal 5 ja poole tunni kandis tuli veel hulgim sulelisi ja karvaseid, üks vanem kui teine. Ehk siis, esimeseks maratoniks sobiks Rooma küll, kõik oodatakse ära!
 |
| 300 meetrit finišini, Piazza Venezia, uhke värk! |
Õhtul läks Roomas nii kuumaks, et pidasin paremaks naasta viimase lennukiga vihmasesse Barcelonasse ja tuua ka sinna veidi ilusat ilma. Õnnestus, olen nüüd kaks päeva sadulas veidi oma jalgu silunud ning kuumarabandusest üle saanud. Meie Kataloonia rattalaager jätkub veel nädala, aga järgmise maratoni jooksen Varssavis 22. aprillil!
PS! Viimaste sõitude-jooksude täpsem spetsifikatsioon saadaval
SIIT!
