laupäev, 23. juuni 2018

99 - teeme ühe väikse õlle!!!

Kõik see neli ja pool päeva, mis enne Eesti Vabariik 100 maratoni möödus 98-ndast, olin sügavas stressis või siis spordimehe keeli hullus mandrossis - läinud pühapäeval Harku metsas ettevõetud 98-s osutus kohe selliseks pähkliks, et paigutaksin ta oma raskeimate pingereas lausa kolmandale kohale, kontorimaratoni ja kõige esimese järel.
Harku metsa pikad sirged.....kõndimiseks igavad!
17. juuni õhtupoole Harku metsas peetud 15. MK maratoni 15-ndal kilomeetril keeldus parem reis jooksusammu tegemast, valu oli nii jõrm, et ka tahtejõud ei aidanud. Kõndida lubas, aga mitte normaalses kõnnitempos, vaid ca min per km aeglasemalt. Too hetk mõtlesin, et mingi vale samm või siis lihtsalt paha päev on süüdi, aga kuna järgnevad kolm päeva läks asi ainult hullemaks, siis pidin taaskord endale tunnistama, et see vanakuradi ishias, mis pole mind mitu-setu aastat kummitanud, on taas kohale jõudnud, seekord siis paremas reies. Kuna kolmapäeval ei saand enam ilma käte abita trepist alla, siis hakkasin suure eesmärgi võtmes ette võtma äärmuslikke meetmeid. Kõigepealt palusin Tori-Pärnu maratoni peakorraldajat mind tund varem rajale lubada, et kui ikka joosta ei saa, siis jõuaksin enne finito sulgemist Rüütli tänava lõppu, et saada maraton purki ja sihuke iludus kaela!


Negatiivne vastus peakorraldaja Vahur Mäelt palju optimismi ei süstinud, hakkasin ennetamaks reaalset eesootavat krahhi võimalikke tagavaravariante otsima. No näiteks MK maraton Võrus uuel nädalal vms. Samas asusin tegelema ka selle saatana reiega, et ikka Pärnus see 99-s ära teha. Veidi kreemi, kompressiooni ja mõni tablett. Kogu selle jama tagajärjeks oli see, et olin reedel kell 15 Tori kiriku juures stardis, jalg ettevalmistatud, valust teatajad tapetud ning rinnal number 99, mis oleks pidanud küll olema kellegi teise oma, vastavalt tähestikule! Tuhat tänu Pärnu 2 Silla Klubi päälikule ja Eesti Vabariik 100 maratoni peakorraldaja Vahur Mäele motiveerimast ning numbrisüsteemis muudatust tegemast - oli see 99 seal rinnanumbril ikka abiks ja kohustuseks!!!
Stardis Toril koos Indrekuga, kel 100 täis!
Stardist läksin ettevaatlikult, teisel pool Pärnu jõge tekkis usk, et jalg kannab. Lasin kiirematel minna ja leidsin ennast neljasest pundist, kelle reaalne eesmärk oli lõpetada seal 5,5 ja 6h vahel. Mulle sobis! Proovisin jala säästmiseks ca 100 meetriseid kõnnipause vahele teha, aga üsna varsti sain aru, et nii tehes jään üksi põrgutuule meelevalda, mis puhus pmst esimesed 13km otse vastu, kiirusega ca 15-20m/sek. Hiilisin pundile tuulde, passisin taga ning ühel hetkel läksin vedama. Jalg kandis ja jõudu oli. Mingil hetkel meie neljas liige jäi ning kuna kahel allesjäänul olid erinevalt minust probleemid (ühel võimalik katkestamine ning teisel pikk vigastuspaus), siis surusin neile oma taktika peale - 900m jooksu, 100m kõndi taastumiseks. Töötas, nii minu kui nende suhtes - nemad said küüti, mina seltskonda. Ja seda seltskonda sai kohe mitmes mõttes, nimelt koukis Vändra maratonide päälik Joel kusagil Paikusel põõsast välja ühe pindise Sassi - oli selle enne starti sinna sokutanud, teades ette, et pikalt vigastuspausilt tulnuna võib päev pikaks minna ning siis on Sassist abi!
Joel metsas Sassi otsimas....
Sassist oli abi ka mulle, ja teisest ka, mille ta leidis Papiniidu kandis raja äärest. Elu läks lõbusamaks ning vaikne kulgemine polnud enam igav. Jaansoni raja alguses olevas A2K TP-s meid oodati, suruti kaks lätlast pihku ning pidu jätkus. Joelil oli raskusi, 9-kuune paus ikkagi jätab oma jälje. Endal oli kerge olla, oleks ilmselt suutnud kogu maratoni alla 5h tulla, aga ükski eestlane ei jäta maha meest, kes talle välja teeb. Nimelt lubas Joel Jahtklubi baaris õlled ja praed teha ning selle ootuses ootasin teda järele....
Mis nii viga, külma ilma tõttu olid trofeed mõnusalt külmad!
Linna jõudes ei olnud jahtklubi enam kaugel, Vallikraavist läbi ja seal ta oligi - aga oh häda, väike õlu maksis 2.90, aga Joelil oli vaid viiekas. Kauplesime tugevalt happy hour'ile rõhudes ning saimegi oma, aga teist klaasi välja valades sai vaat tühjaks. Aja kokkuhoiu mõttes vahetasime teise kaasi Saku tumeda pudeli vastu ning asusime taas  teele.....ees ootamas rannapromenaad ja muu Pärnu mereäärne.
Kauple, Joel, kauple!!!
Tammsaare puiesteel jõudis tänu meie sekeldustele meile järgi raja algusosas maha jäänud pundi neljas liige ning nii me koos lõpetasimegi, tehtud! 99 maratoni purgis! Hull plaan teha oma sajas ära 30. juunil on tõeks saanud. Sel aastal on 20 maratoni tehtud, selle aasta 21-ne, ühtlasi minu sajas leiab aset järgmisel laupäeval dr Holden 50/100 maratoni raames! Welcome!
Kohal, tehtud, purgis!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar