Aamen!

Mulle on elu ikka õpetanud, et järjekindlus viib sihile. Tilgad teevad aastatega kivisse augu, veenire uuristab endale mäe sisse läbipääsu ja muutub jõeks, jõgi viib setteid ookeani ja nö jõest tekkinud maale kerkivad linnad. 

Udune pilt lennukiaknast deltale, mille on teinud Hispaania suurim jõgi Ebro. Linnad kasvavad...

Viimaselt maratonilt Cran Canarialt Norrasse naastes vestlesin lühidalt ühe tegelasega, kes mõtleb nagu pool Eestit. Minu jutu peale, et jooksin seal kaugel lõunamaal maratoni, oli ainus temapoolne võimalik küsimus, et: "Kui pikk see oli"? Tule taevas appi, tahaks ma iga kord hüüda, kui säärane küsimus kõlab! Aga tegelikult rahulikult järele mõeldes, tuleb tõdeda, et sel tegelasel oli omamoodi õigus. Õigus küsida!!! 

Kui ikka 15 aastat raiutakse sulle pähe, et 23,6km pikkune jooks on maraton, siis....

Umbes 10 aastat tagasi, peale oma esimese maratoni (jooks 42,2km) lõpetamist, kõnelesin klubi TM pääliku Indekuga ja pakkusin välja idee toona 22,4km (hiljem 23,6km) pikkuse jooksu nime kooskõlla viimiseks asja tegeliku olemusega. Erinevate variantidena olid laual Tartu Kevadjooks, Tartu Maastikujooks vms, aga mitte mingil juhul sõna maraton. Või siis pakkusin ka välja, et kui ikka nimes on maraton, siis tehku ka 42,2km pikkune jooks.... Kelk vastas, et rahvas pole valmis. Paar aastat hiljem vist siiski oli see rahvas valmis, kui KTM hüppas veidi hilinenult maratonibuumi viimase vaguni saba peale, korraldades I Tartu Linnamaratoni. Olin toona kohal, nagu olin endale lubanud. Kevadine Otepää-Elva sutsakas aga jätkas vaatamata rahva valmisolekule "maratoniga", millel pikkust nappis. Sinna oli minul põhimõtteliselt või siis teatud pmst iseenese kiiksu tõttu tee suletud!!!

Minu vist viimane Tartu "Jooksumaraton" anno 2008!
Kohe näha, et vanad sõbrad....

Ühes selle blogi postituses aastast 2013 tõin ma välja põhjused, miks ma ei osale Tartu Jooskumaratonile enne, kui pole nimed ja tegelikud asjad paigas. Tänase SUURE UUDISE valguses aga võtan mütsi maha ja olen 13. mail Otepääl stardis, et 42,2km möödudes Elvas lõpetada! See võiks/peaks olema minu umbes 93-s maraton! C'est la vie!

Sama 2008 "TJM", aga mida ma sealt võitsin, mitte ei mäleta... :D

Kivi taganeb vee ees, raud paindub jne. Tuleb ainult piisavalt survet avaldada........

Jumal olgu kiidetud, kes lasi tõde jälle sedapidi paista! Aamen!

80 - Cajasiete Kang Canaria Maraton!

Ära ma ta tõin - üks ilusamaid medaleid minu maratonide ajaloos.

Kunagi kaugel hallil nõukaajal, vist 87-ndal, sai mu isa tuusiku Indiasse. Moskva -20° pealt õhtujahedas vist Delhisse maandudes ei saanud ta arugi, et midagi valesti oleks, aga hommikul konditsioneerõhuga hotellist välja +30° kätte astudes tundis ta, nagu oleks puuga pähe saanud. Nüüd üle 30 aasta hiljem, lendasin mina lumesajusest ja miinuskuuesest Oslost pilvisesse ja ca +20-kraadisesse Las Palmasesse, aga puuga pähe ei saanud.

Ajutine kodutänav Trianas, ehk Las Palmase vanalinnas.

Mats lihtsalt lükkus edasi, lajatades ilmselt kogu selle lühikese lõunameresaaretripi kõige ebasobivamal hetkel. Aga sündmustest etteruttamata pean ilmselt alustama sellest, et miks just Cran Canaria - senine kodust kaugeim maraton? Detsembri lõpus sain teada, et olen jaanuaris Norras komandeeringus ning juba varem olin sellele maratonile (varem kaks korda siin jooksnud Indrek Jürgensteini kaasabil) silma peale visanud. Edasi oli ainult vormistamise küsimus, (Norrast kusagile lennata on ikka sigaodav) ning eelmise neljapäeva õhtul olin Norwegiani abil Oslost Barca kaudu kohal. Järgmiseks hommikuks oli Indrek kohaliku kliimapagulase Kaspari kaasabil meile väikese saareekskursi planeerinud, mis algas Antonio Gaudi õpilase poolt ehitatud kirikust Firgases ja lõppes korraliku matkaga Azuaje orgu.

Ojad, kosed, köied, džungel - matk nagu peab!

Laupäeva hommikul maratoni expo, ilm oli pilves, isegi mõni tiba vihma tuli alla. Aga kusagil kella kahest alates hakkasid pilved hajuma ja päike särama, andes mõista, et pühapäevane kohalik ilmateade - 25 kraadi sooja ja lauspäike - võibki täide minna. Vaatasime veel üle maratonipäeva 41km extra cerveza servicio asukoha ning siis valmistuma, vedelikke tarbides.

Kui Miguel'i ei ole kodus, saab ka Mahou'ga hakkama!

Maratonipäeva hommikul olen koos kümnete teiste maratoonaritega San Telmo bussijaamas, stardini 7,2km ja 50 minutit, aga busse pole - ega tule, kuna linna põhjaosa oli juba kella 00:30-st maratoni tõttu suletud. Mingid Lanzarote klubi jooksjad suutsid ühe niisama passiva bussijuhi ära rääkida ja mees tegigi nö extra otsa, teiselt poolt linna läbi mäealuse tunneli otse stardi juurde, pool tundi enne starti. Piisavalt, et kott ära anda ja koht viimases stardireas sisse võtta. Kell 8:30 on minek, alguses läbi linna ja siis juba pikalt lõunasse ehk lennujaama poole viiva magistraali peale, mille üks suund on liiklusele suletud. Päike on mõnusa hägu taga, temperatuur ca 20°. Paar korda käib rada viaduktide pärast ka üles alla, aga tõusud on siiski lamedad. 12 ja poole kilomeetri peal tagasipööre ning linna poole tagasi. Igasugu sulelisi ja karvaseid tuleb veel vastu, ehk siis ei ole me Indrekuga mitte kõige viimased. Kusagil 15km peal on päikest varjanud hägu järsku kadunud ning grill pannakse tööle. Paar kilti hiljem ütleme üsna üheaegselt, et küll kõrvetab, kukal ja selg hõõguvad. Poolele maale, ehk 21km peale, jõudes saan selle sama puuga pähe, millega mu isa kostitati veidi enam kui 30 aastat tagasi Indias.

Catedral de Santa Ana, muidugi maratoniraja ääres.

Indrek läheb, mina jään kangi taltsutama. Lootus, et vanalinna vahelisele rajaosale jõudes saab varju, kustub ca 24km peal, kui päike paistab otse piki tänavat. Kang süveneb, igas joogipunktis joon suure topsitäie Aquariuse nimelist spordijooki ja võtan pooleliitrise pudeli kaasa. See kulub uue punktini, ehk 5 kildiga, tilgatumaks. Kastan nokatsit veevannidesse, aitab minutiks. Kuumus kasvab, mõned postid raja ääres näitavad juba 26-27 kraadist temperatuuri. Seitse kilti enne lõppu ei suuda enam joosta, jalad on pakud, tunnen talla all ville, riided hõõruvad. Ei mäletagi enam, millal viimased villid sain või kusagilt hõõrus. 39-ndal kilomeetril jõuan ookeaniäärsele promenaadile, mis on turiste täis, rannas päevitavad inimesed. Kaasaelajate toel proovin joosta - suudan, sest 41km extra TP on nii lähedal. 

Quo vadis, temperatura?

Juba tuttav fraas - una cerveza por favor ja kohe tuuaksegi, klaas on higine, külm jutt läheb kiirelt kurgust alla. Kilt lõpuni, jooksen, löön lastele patsu, ergutan kaaskannatajaid, finiš! Valus! Tehtud!

Elu tuli tagasi peale extra servicio't..... :D

20 veel.....

79 - rasvad ribadeks ehk Kubija III Jõulumaraton!

Isegi talveund ootav karu ütleks selle ajavahemiku peale, mis mul möödas viimasest maratonist, et on ikka palju mett kerre voolanud! Jah, kuidagi kehvasti on see jõulukuu läinud - kohe kuu alguses, ehk 1.dets, olin sunnitud taas ühe ettevõetud maratoni katkestama. Vändra maratonifestari esimesel päeval keeras sisemuse nii sassi, et pidin tuleviku huvides 28km pealt rajalt maha tulema, nui neljaks lõpetamine oleks heal juhul tähendanud korraliku külmetumist, kehva juhu peale ei taha mitte mõeldagi. Olin veel tahtmist täis kasvõi kolmandal päeval taas rajale minema, aga ei suutnud ega tahtnudki ennast kehva olemise pärast välja ajada. Kodus olid kõik sama viiruse küüsis, mis küll väljendus igaühel erineval moel - kõhuvalust kümme number niidini...

Sild Euraasiast Põhja-Ameerikasse...

Hakkasin valmistuma Rocca Vana-Aasta maratoniks, aga äkiline komandeering tõmbas ka sellele kriipsu peale. Tean küll, et iga sel aastal ära või pooleli jäänud maraton tõstab järgmise aasta kontekstis panuseid ja pinget, aga elu vastu ei saa - kui ikka tekib võimalus käia kohas, kus pole varem olnud, siis seljatab seiklushimu pragmatismi.

Maaküte lekib?

Kunagi pool-juhuslikult ellu kutsutud Kubija jõulumaratonist on saanud ilus traditsioon - kolmandat korda teisel jõulupühal toimuv sündmus võib seda nime vabalt kanda. "Õnneks" oli ilmataat ka sel aastal tegija, pakkudes osalejatele küll veidi ekstreemset, aga samas suusatajatevaba rada. Veel esmaspäeval käis Kubija rullirajale tehtud suusarajal vilgas liiklus, kuid õhtul alanud soojalaine ja vihm muutsid metsaaluse üleöö tavapäraseks eestimaiseks talvepildiks, kus esindatud kõik erinevad sademed - lumi, jää, vihm, pori. Ja just nendest elementidest Kubija jõulumaratoni rada koosneski, sekka ka veidi muru, asfalti, juurikaid ja mõnusat puhast metsarada.

Esmaspäeva õhtu Kubijal - ideaalne suusailm!

Teisipäeva lõuna Kubijal - sitt suusailm!

Kuna Kubija jõulumaratoni oluliseks osaks on maratonijärgne lebo Kubija spaas, siis on maratonil osalejate arv piiratud, sel aastal kauplesin hotellilt pühadeaegse täismaja ja paljude külaliste kiust välja 15 kohta ning just niipalju ka hommikul osalejaid startis. Jooksuveterani Leili saatsime teele tund aega varem, et ajavõtjate päeva kokku hoida, aga ise läksin teele veelgi varem, kell pool üheksa. Kui autorallis sõidab ässade ees julgestuspolitsei ja veel ka null-auto, siis tegin teisipäeval selle töö ise ära - esmaspäeva õhtul sai lumises ja pimedas metsas rada veidi võlssi maha märgitud, panin ise esteks mööda ja siis tulin tagasi ja tõstsin märgid õigeks!?! Lisaks oli suure sulaga raja ainus ojaületus muutunud väikseks järveks, kõne kahele sõbrale peale esimese ringi lõpetamist kell 8:58 suutis tekitada selle järve kohale 45 minuti jooksul korraliku silla, mis säästis kõikidele osalejatele kuivad jalad!

Kohalike inseneride Aare ja Juho kiirsild!!!

Vaatamata tagasihoidlikule tempole sai minu 79-s tehtud, hoidsin ennast käesoleva nädala jooksul tulevate tähtsamate sündmuste jaoks. 80-s saab ilmselt tehtud veel enne aastavahetust, aga siis läheb löömaks - 20 maratoni 6 kuuga, ehk siis 2,75 tükki kuus. TEEME ÄRA?

Jaaniajal oli samas kohas numbriks 69, ei ole eriti kaugele jõudnud, rsk!

Ilusat aastavahetust kõigile, kes viitsivad minu pajatusi lugeda! Luban teile, et uuel aastal läheb seoses saja maratoni kauntdauniga postituste arv tihedamaks ning üritan ka ise muuta oma maratonide geograafiat ikka väga mitmekesiseks. Igatahes, põnev poolaasta ootab ees!!! Kirjutamiseni!

Milking cash - ekstra põmmpeadele!

Siin-seal ehk siis tuntud peldikuseinal on Heategeva 15. Pääsküla raba maratoniga seoses üllatavat kiibitsemist märgatud, ning ka mulle sellest teada antud. Kuna ma teatud põhjustel ei taha vastata peldikuseinal, siis vastan siin, omas keskkonnas. Need, kel piisavalt huvi, leiavad minu vastuse üles!

Pääsküla 15. Heategeva raba maratoni võitja Ranno Erala. Foto: Janek Oblikas

Oma tootemi(te) pime jälgimine ja ustav kaasakoogutamine on sel korral viinud imelike tõdemusteni. Neist äärmuslikumad on arvanud, et lisades tavapärase Pääsküla maratoni osalustasule 30% ning seda ülejäävat osa ära kinkinuna teen endast "suure heategija"? Üsna tüüpiline tänapäeva "tõejärgne mõtlemine", kus oma tõde kuulutatakse enne teise omaga põhjalikult, pigem isegi piisavalt tutvumata!

Pääsküla 15. raba maratoni start, esiplaanil oma 101. maratoni jooksev
Margo Siimumäe. Foto: Indra Tupp

Kui keegi viitsiks vähegi süveneda kasvõi seadusesse, siis ta avastaks, et sääraste heategevate rahakogumiste puhul ei jäägi kogujal muud üle, kui kogu laekunud osalustasu (100% osalustasudest) üle kanda eelnevalt välja valitud mittetulundusliku organisatsiooni kontole! Ei mingit lisandunud väärtuse ülekandmist või muud, sada prossa peab üle kandma!

Pääsküla 15. raba maratoni start, esiplaanil Kristjan Kongo. Foto: Indra Tupp

Millest tekib heategevus? See ei teki laekunud osalustasude ülekandmisest, vaid kogu selle kompoti kokkupanemisest, mille tulemina see võistlus toimub ning need osalustasud üle kantakse!
Ehk siis:
- korraldaja töö ega aeg ei ole tasustatud
- ajavõtja Urmas Paejärv (Antrotsenter) teeb oma tööd ja jagab oma ressurssi tasuta
- Auhinnapood OÜ annab tasuta auhinnad nelja distantsi esikolmikutele
- Saarefood annab tasuta oma tooteid lõpetaja paketti
- A. le Coq annab samuti tasuta tooteid sinna paketti
- Enervit varustab jooksu toidutelgi, stardikaare, topside ja spordijoogiga, lisaks lisab oma tooteid lõpetaja paketti
- Võhandu maraton annab kasutamiseks oma telke, gaasipuhureid ja balloone
- haanjamatkad.ee varustab jooksu korraldamist kõige muu vajalikuga, lisaks maksab kõik muud arved - vajaliku varustuse rent, rinnanumbrid, diplomid, TP-s pakutavad joogid-söögid, transport jne

Pääsküla 15. raba maratoni start, esiplaanil ei-tea-mitmendat maratoni
jooksev Ergo Meier. Foto: Indra Tupp

Ehk siis, osalejad kingivad heategevuseks oma osalustasu, korraldajad-toetajad-abilised oma aja ja vahendid! Nii sünnib 2018 eurot, mis kanti Nõmme KJK arvele!

KAS NÜÜD ON PUUST JA PUNANE???

Milking cash - vol 5 ..... and the last time for the show!

Kunagi ammu tundus see vainamine lahe - ai oli hää ää panna! Kuna mägi pole vaatamata nõudmisele Muhamedi juurde tulnud ega ka Muhamed ise pole mäe mano läind, pole vist edasisel vaenamisel punkti! Las ta siis olla! Mina teen ikka oma, vaatamata koerte ja karavani mölale!

Seekord siis rekordsumma, üle 2K! Foto: Marie Elise Tupp

Järgmisel aastal teeme taas, sest on ju hää hääd teha!

78 - viies häätegu Pääskülas!

Olete te näinud, kuidas aeg lendab? Nõnda küsis üks sõber aastal umbes 1991 ja viskas tipi esimese ühika viienda korruse aknast oma kella välja! Postitusele pealkirja pannes ehmatasin ka ise, et kas tõesti toimus juba viies Pääsküla heategev raba maraton ehk siis justnagu eile tekkinud mõttest on möödas juba 4 aastat?

Nii mindi Pässas novembris 2013....

Tegelikult pole mõtet kiirelt kaduvat aega taga nutta, sest sellesama aja sees on ju palju ära tehtud, nähtud, kogetud ja tunnetatud! Aktiivne olles möödubki aeg kiirelt, aga tõhusalt, jättes ajalukku jäljed, mida siis vastavalt nende sügavusele või olulisusele mäletatakse või unustatakse.

.... ja nii mindi läinud laupäeval!

Pääsküla viieteistkümnenda ehk viienda heategeva maratoni ettevalmistamine algab ca kuu aega enne toimumist, mil esimesed agarad osalejad hakkavad meilboksi pommitama nõuetega regamine avada! Teen siis regamise lahti, ca 30% tavahinnast kõrgemalt. Süümekaid ei tunne, sest kogu osalustasuks makstav raha läheb otse heategevuseks, ehk siis kanname osalustasudena laekuva raha sada prossa edasi nendele, kes seda vajavad! Ca kaks nädalat ehk kümme tööpäeva enne tuleb ära teha AKIS ehk Tallinna linna avalike ürituste registreerimistaotlus, mis vaatamata üleval linnas valitsevale seakarjale, on oma loomuselt lihtne ja loogiline süsteem, muidugi kui oled eelnevalt seda teinud ja tead kuidas protsessi juhtida. Kahe tunniga asi tehtud ja ootame positiivset vastust ca kümnelt ametilt - noorsoo omast päästeni!

Rabaraja murekoht, kuu aega tagasi oli see kurv vee all!

Edasi käin tihedamini rabas tsekkamas, ega äkki taas uputust ei ole? Oktoobri alguses oli essa kilomeeetri kurvis tee peal ca 10cm vett, õnneks taandus see uputus ning rada on vaba. Kuna mul Tallinnas korraliku lao- või hoiuruumi ei ole, pean Võrumaalt varustust tooma, kokku tuleb korralik haagisetäis kraami - telgid, lauad, toolid, märgid jne. Et maratonieelne päev liiga pikaks ei läheks, teen suure osa asju - numbrid, toiduteema ja muud ettevalmistused ära juba neljapäeval. Reedel alustan Cramost, siis telgid püsti, Saarest promotooted ning enne pimedat veel rajamärgistus paika. Õhtupimedas pakin bussi igasugu kraami (toit, jook, nõud, gaas, kaablid, põletid) triiki täis ning hilisõhtul vaja veel paarsada kiluvõikut teha, siis võib magama minna!

Keskus peaaegu valmis, reede kell 15:30.

Kaksteist, pool üks, üks, pool kaks ja nii kella poole viieni välja vaatan kella - und ei tule. Seda juhtub mingi paarteist korda aastas, kui pea on enne omakorraldet sündmusi mõtteid ja muret täis, mis ei lase magada. Kell pool viis otsustan, et ise rajale ei lähe, kuna liiga hästi on meeles Haanja Ultra100 eelne magamata öö ja seejärel raja 25-ndal kilomeetril toimunud sepikoja külastus. Sellest otsusest tekib ilmselt rahunemine ning ärkan äratuse peale, saades nii tervelt 2,5 tundi und! See tundub piisav ning panen hommikul jooksuriided selga.

Teisel ringil oli veel ihhihhii-ahhahhaa. Foto: Janek Oblikas

Kell 9 lähetame teele aeglasemad jooksjad, kell 10 läheb põhimass, mina teiste seas. Sean koha alguses oma tempo paika ning ei lase ennast teistest häirida. Pool tundi 4,22km ringi kohta, eeldatav lõpuaeg siis 5h piires. Kuus ringi olen graafikus, siis läheb korraldamisega veidi aega kaotsi ning seitsmenda ringi lõpus läheb ootamatult raskeks. Kulgen kuidagi kaheksanda ära ja siis eelviimasel ringil, ehk kusagil 36km peal, saab jooksulimiit läbi. Otsas, kõik! Korraldamise koorem ja vaid 2,5h und jõudis kohale! Lonkan lõpuni, ajal pole tähtsust.

78! Krušoviče černe!

Kõik 90 osalejat on kella 16-ks kohal, võistluskeskus ja rada maha, asjad kokku. Pühapäeval kraami lahti- ja ümberpakkimine. Esmaspäeva varahommikul renditud kraam Cramosse tagasi. Eesriie!

Võistluskeskuse juures elav vanahärra imestab alati,
kuidas ma need peldikud üksi kärule saan.... :D

Pääsküla 15. Heategeva raba maratoni tulemusena kogusime kokku 2018 eurot, mis läheb Nõmme Kergejõustikuklubi vähekindlustatud noortele spordilaagrites osalemiseks.

77 - Urho rsk, ma sul teen!

Oktoobri keskel Kõnnus alanud turnee, ehk 3 nädalaga 4 maratoni, lõppakordiks sai Käärikul, kunagi ammu spetsiaalselt Soome NSV presidendi Urho Kaleva Kekkose jaoks tehtud 14km pikkuse raja kolmekordne läbimine, ehk maraton pimedas, mudas ja loodist väljas rajal!

Urho Kaleva Kekkonen 3.9.1900-31.8.1986. Autori foto.

Jooksuhullude vennad Tartumaalt, Suusahullud, on juba teist aastat korraldamas Ööjooksumaratoni, millel kavas 1, 2 või siis 3 kekkost, ehk siis arvude keeles 14, 28 või 42km. Eelmisel aastal olin ise sinna minemist plaanimas, aga samal päeval toimunud rattalaat, rääkimata Ruu metsa sõidust (kuhu ma laada tõttu minna ei saanud), pani(d) tala ja ei saand ma kuhugi peale laada. Aasta tagasi õnnistas vanajumal suusahulle lumega, niiet hää sõber ja PBP-kaaslane Rainer sai selle lausa suuskadel läbida. Sel aastal jättis aga just läinud lumi maha korraliku vete- või siis pigem porivälja, mille jaoks oli vaja valmistuda.

Porine PBP-kaaslane Rainer Käärikul!
Siit ja edasi ilma märketa korraldaja fotod.

Olen seni omanud pidevalt vahetuvaid nn asfalditosse (ainult Asics) ja ühte paari naelu nimega Icebug. Ja kuidagimoodi hakkama saanud! Aga Haanja Ultral hakkas just mäest alla jooksmisel jalg jooksma Icebugi ninasse ning 35km-ga olin teinud vasakul jala suure varba küünele 1:0 või siis hoopis vastupidi, tegi varvas mulle üks-null, mine võta kinni! Seetõttu hakkasin otsima Kääriku jaoks veidi paremat jalatsit, ning oh imet, leidsin need 48h enne starti, Järve keskuse Rademarist! Müüja lubas, et need 139 pealt 79 pealt allahinnatud tossud on pidavad ja goreteksid, ehk ka veekindlad. Tavapärase umbusklikuna uskusin müüja jutust ainult hinda...

Töö on tehtud, 42km poris ja varbad kuivad! Uskumatu! Autori foto

Aga selle müüja jutt pidas, tänud talle siitkaudu ja kui kohapeale satun, annan ise edasi nii verbaalselt kui ka moraalselt! Kohe raja esimesel kilomeetril oli palju sellist vajuvat pinnast, kus vesi lirtsus ning pori jätkus. Jalats pidas ning vett läbi ei andnud. Pure lack, mõtlesin peale esimest suuremat mülgast. Peale teist ja kolmandat mülgast, juba Pülme Suurmäele tõustes, sain aru, et jalg ongi kuiv, vaatamata püdelale porile, millest sai läbi mindud! See andis julgust vähem rada valida ning rohkem otse minna! Asics Gel Sonoma 3 - julgen soovitada!

Ennast tõestanud tegija pestuna kodus ahju servas kuivamas.... (Y) Autori foto

Peale Haanja Ultra maratoni koormat olin iseendaga ettevaatlik, sealne pauk ja pisut alla 7-tunnine maraton olid värskelt meeles. Alustasin rahulikult, eesmärgiga kulutada ringile max 2h ja jõuda 6-tunnise kontrollaja sisse. Üllatavalt kergelt läks, vaatamata tagasihoidmisele sain esimese ringiga hakkama ca 1:48-ga. Pilt selge sellest, mis veel kahel ringil rajal ees ootamas on, sukeldusin öösse. Kui teisel ringil tilkus veel siin-seal ükskuid 28km jooksjaid, siis kolmandal olin rajaga ühtes pühalikus vaikuses! Oot, rebisin oma jutuga jooksust ette! Teise ringi tegin ca 1:50-ga, täpsemalt ei tea, mäletan, et kolmandale ringile läksin 3:42 pealt!

Ringi lõputõus oli karmimast-karmim.....

... mõne venna võttis lausa käpuli.....

Lahkusin kolmandalt korda Käärikult, lambi aku oli just enne ringi lõppu vahetatud, kõht TP-s täis söödud, olemine üle keskmise. Tulevik hele! Tegelikult oli asi üsna tume, sest peale Kääriku baasi tulesid nägin järgmist korda mingitki tulukest alles Harimäel, raja 7km peal TP-s, kus Sigrit pakkus kõike hääd ja lisaks sellele veel ka kuuma musta kohvi. Seda oli vaja, sest ees oli veel 7km üksi ja pimedas! Panin hooga minema, aga peale pikka allamägejooksu tõmbas luupealsed lihased valusaks ning jooksuga oli kõik. Kilt edasi tõmbasid ka triitsepsid, mis polnud ammu keppi näinud, krampi ning jäigi vaid kõnd ilma keppideta. Enne heinamaa kaarega laskumist olin kindel, et nägi kahte rajamärki, aga üks kadus. Ilmus taas ja kadus uuesti. Sain veits hiljem aru, et rebane ootas raja ääres kustujaid, kaks põlevat rohelist silma teraselt jägimas osalejate olekut!

Harimäel, raja kõrgeimas kohas, 217 ümp.

Lõpp läks raskeks, aga olin kahe varasema ringiga kogunud niipalju varuaega, et vaatamata viimase ringi veidi üle 2h minekuni tegin need kolm kekkost ära 5:43-ga, 17 mintsa alla kontrollaja! Medalid olid otsas, õlu õnneks mitte, tehtud! 77 purgis! Kui ma järgmise aasta 30. juunil selle sajanda maratoni ära teen, hakkan ikka tõsiselt valima, milliseid maratone üleüldse edaspidi joosta!!!
Igatahes, see Suusahullude Ööjooks on üks neist, mis jääb!!! Erilisus maksab....

Tuluke öös, Harimäe TP 7km peal, elupäästjad ja-süstijad!

Aitüma, Suusahullud! Erilised tänud, Sigrit ja Tiiu! Sõidame, suusatame ja jookseme.....!!!!

76 - uma ja "hää" Haanimaal!

Lubasin eelmises postituses, et võtan ennast kokku ja kirjutan kuni sajanda maratonini välja iga läbitud 42,2km kohta postituse. Ehk siis lisaks orale tagumikus neid maratone joosta lisasin sellele orale ka paar kida juurde, et neid maratone kajastada! Mida veel? Valus on ju!

Legendaarne minek pimedas kell 7! Foto siin ja edasi: Külli Leola

Tõnuke ehk igiliikur Tõnu Hendrikson täägis FB-s mind ühel pildil ja kirjutas sinna juurde nii: "Ise korraldan, ise osalen, ise naudin"! Tõnuke on küll Võrumaa kõikse segasem spordimees oma 14 Haanja100 MTB, 11 Võhandu maratoni, 8 Haanja Ultra100 ja 6 Haanja Suusa100 ehk siis kõigi seniste toimunud Võrumaa sadade läbimisega, aga tervelt kahe kolmandikuga pani ta selles FB-pildi allkirjas mööda! Jah, korraldasin! Jah, osalesin! Nautimisest aga oli asi ikka väga kaugel! Minu korraldavate sündmuste osalejate arvu kasvuga tõuseb vastutus, kasvab korralduslik koormus, mis omakorda mõjutab iseenda osalemist isekorraldatud sündmusel ning kahjuks mõjutab seda äraspidises suunas. Aasta-aastalt on minu maratoni lõpetamise aeg Haanja Ultra100-l muutunud üha pikemaks, lahkudes sel aastal ikka lausa uude mõõtkavasse...

Pikaks läinud maratoni põnev outfit -
matkasaapad ja sulejope!

Oktoobri lõpu ilmaskeene on alati olnud ootamatu ning ei olnud erandiks ka see aasta, öösel vastu neljapäeva maha sadanud lumi, Haanjas ca 7-10cm, pani meid dilemma ette - tallata või lükata? Õnneks jagus kannatust oodata reede lõunani ning siis vastavalt ilmaprognoosile tegime otsuse tallata, mis takkajärgi osutus õigeks - rada kestis 90% rajast lumisena veel ligi 8 tundi peale starti, alles siis sadama hakanud vihm muutis raja korralikuks mudaväljaks.

Tegelikult vedas! Pühapäeval oleks rada selline olnud...... :(

Kell seitse rajale minnes oli kõik OK! Sain kätte oma spetsiaalselt erikulleriga Tallinnast kohale tellitud naeltossud, pidamine oli hea. Meelis Atonen, kes mulle lõppkokkuvõttes ca 2 tunniga tuule alla tegi, ägises õla taga ja kurtis liiga kiire tempo üle. Elu oli lill! 9km peal hakkas seesama Meelis vaikselt eest ära vajuma, lasin vahe sisse, sest tundsin, et kõht tekitab probleeme, mis tahavad kiiret lahendamist. Kitsast ruumist laiale rajale saades oli meie kuuene punt kadunud, jätkasin omas tempos ca 5:40 lõpuaja poole. Kuni 25-nda kilomeetrini, ehk neljanda täisringi Kurgjärve toidupunktini läks kõik hästi, regi oli lepane ning lõpp paistis. Peale Sikamäge aga oli keegi loll raja ääres sepikoja avanud - mõni sai naela, mõni kruvika või muukviili. Mulle aga anti suurim sepavasar ja kauba peale ka alasi...

Sikamäe võtmine.......

Tuiasin oma kingitud koormaga kuidagi ringi lõpuni ja varjusin lasketiiru majja - järele mõtlema. Katkestamine ei tulnud kõne allagi, teisalt samamoodi edasiminek oleks tähendanud krahhi! Vahetasin kõik ülemised riided ning panin jalga matkasaapad, eesmärgiga 2 viimast ringi läbi matkata ja ellu jääda. Isegi 100% kõndides oli see rada raske, mulle! Teised paistsid hakkama saavat! Viienda ringi aeg oli 17 minutit aeglasem, kui viimase normaalselt läbitud ringi oma, aga ikkagi suutsin kuiva särgi uuesti märjaks teha ja keha jaoks külmaks muuta. Viimasele ringile minnes, kui lisaks pulkadele ja trummikomplektile oli kogu sümfooniaorkester koos dirigendiga juba nö "läinud", panin taas uue kuiva särgi selga ja sulejope sellele peale. Kulutasin viimasele ringile ligi poolteist tundi, kokku läks aega veidi alla 7 tunni, aga tehtud ta sai, rsk!

Ilm oli muidu OK, aga paljalt selle mehe
vaatamine sundis pidevalt riideid vahetama...

Takkajärgi tark olles saan aru küll, mis laupäeval juhtus! Nädal varem enda jaoks harjumatult kiiresti ja harjumatus kuumas läbitud Bilbao maraton, reisiväsimus, Haanja Ultra100 korraldamise pinged ning sündmuse enda eelne magamata öö lõid piisava fooni selleks, et haamer tuleks! Ja ta tuligi, ca 3,5 tunni kandis, seal kus tegelikult nö tavalisel maratonil ta ikka tuleb! Alles täna, kolmapäeval, tunnen ennast lõpuks taas inimesena - olen välja maganud, puhanud ning valmistumas juba uueks matsuks.  

Laupäevase jooksu käigus ilmusid rajale ka saladuslikud suusajäljed.
Kuna keegi suusatajat ei näinud, siis oldi üksmeelsel arvamusel,
et eks see Neeme Harri vaim oli, kes need jäljed jättis...

Laupäeva õhtul võtan Käärikul ette 3 Kekkost, pimedas! Ma olen küll ositi seda ringi varem jooksnud, tervenisti veel mitte. Suuskadega on seda ringi kunagi Suusahundi raames 8 tunniga läbitud 7 ringi ja veidi pealegi. Ajalimiit sellel võistlusel ehk Suusahullude öömaratonil on 6 tundi, loodan väga, et kohalik sepikoda on valgustamata ning ma ei näe/pea seda külastada/ma! Kirjutamiseni...

Kolmveerandsajas Bilbo's!

Ühed, tegelikult üks, ütleb: "Ivar, sa ei jõua oma 100 maratoniga 30. juuniks valmis"!
Teine, tegelt mina, ütleb: "Kõik on kontrolli all"!
Kellele kuulub tõde, kes valetab/vassib?

74-nda finito Aegviidus, aeg 5:58.....

Igatahes on nüüd vaatamata aug-sept tagasilöökidele 75 ehk siis kolmveerandsada ehk 3/4 tehtud! Aega on jäänud veel 247 päeva, et teha ära 24 maratoni ning paadunuimast paadunud optimist minu sees ütleb, et aega on küll ja veel! Ehk siis jõuab! Parastajate ja uskmatutetoomaste kiuste! Justnimelt selline peabki olema üks väljakutse, iseenesest uskumatu, aga kuna selle tõttu on ora kõik see aeg perses, siis uskumatut pole siin midagi! Proovin ja tahan sajaeelsed viimased veerandsada maratoni oma lugejani tuua selles puhtas eheduses, nagu nad minu jaoks olid ja tundusid - ausalt ja keerutamata!

Töö paneb spordile tala - mis töö see on, kes teab?

73 ja SEB oli valus, igas mõttes. Las ta jääda! 74 ja wilderness oli ülilahe kogemus märjal Maarjamaal, elu ajaliselt pikim maraton, ilmselt distantsilt ka! Täna räägin 75-dast, oma viiendast maratonist oma teise kodumaa, Hispaania, pinnalt! EDP Bilbao Night Maraton on üks omamoodi frukt teiste Hispaania maratonide seas, kuna siin stardivad kõikide distantside osalejad koos ning start antakse laupäeva õhtul kell pool üheksa! Pimedas! Korraldus lonkab hispaaniapäraselt igast servast, aga sellega juba harjununa pole tegelt vahet! Kui veidigi ise kaasa mõelda ja veidigi sinna juurde lisada seda va mañana-koefitsienti, saab suurepäraselt hakkama! Saingi!

Kirjutan alla, millele? Baski iseseisvusdeklaratsioonile iga kell!
Euskararako askatasuna!!!

Peale oma koti pakihoidu (stardist ca 1km) panemist liikusin stardi poole. Mulle liikus vastu tuhandeid kotiga jooksjaid, kes lootsid oma kotid stardialas kusagile poetada, ilmselt jäid nad starti hiljaks! Stardipaigas oli 6 koridori, mina pidin miskipärast minema kuuendasse. Seal oli peale minu veel üks maratoonar, häbelik Svetlana, ilmselt Venemaalt. Kõik muud olid pidevalt vehkides kõnelevad ja selfisid tegevad kohalikud, enamikus 10km jooksjad. Sekka ka mõned poolmaratoonarid. Start anti, seisime, ilutulestik ja tulelondid, ikka seisime. 10min peale neegrite teele saatmist tuli ka meie kord. Esimesed paarsada meetrit oli ikka paras slaalom selfitajate vahel, mis kiskus tempo kohe alguses liiga kiireks.

Mis tan iks põdeda, panna om vajja!

Plaanisin minna 7 min/km, mis andnuks lõpuajaks sub 5h, aga plaanid on selleks, et peesse minna! Kui ikka startida koos 10km ja 21km jooksjatega, on oma tempo hoidmine praktiliselt võimatu, sest mass surub peale. Ca 6km peal, esimesel korralikul tõusul, sain oma tempoga minema hakata, sest alguse tikupõletajad hakkasid siis surema! Kuigi 10km raja mahapööre oli üsna lollikindlalt tähistatud ja ka mehitatud, leidus siiski kollase numbriga ehk 10km peale startinud euforiste, kes hakkasid ca 15km peal küsima, et kuna see finiš tuleb!?! 

Just nii ilus on Bilbao ja Guggenheim öösel! Pika säriajaga foto by Kea Kanger!

Teisel ringil jäi väga vaikseks, sest ka poolmaratoonarid läksid koju. Rajaturva hakkas ilmselgelt väsima, ühes kohas jooksis minu eest läbi grupp tiinekaid-beibesid, neist viimasele jooksin sisse ning (pool)kogemata haarasin talt rinnu(a)st kinni! Õnneks oli riistvara korralik, mis päästis mind kukkumisest! Kell oli juba üle südaöö, mis viis ka viimased pealtvaatajad raja äärest. Paaris kohas tekkis tunne, a la: "linn on minu"! Mitu kilti ei kedagi ees ega taga, dokumentideta võõras linnas!

Pilte rajalt, kes ja kus ja mis, ei tea!

Samas joosta oli hea, kraadiklaas püsis 19 kraadi piires. Juua anti suvaliselt - kui oleks tahtnud spordijooki, oli pakkumises vaid aqua, vett küsides sain mingit sinist Powerade nimelist jooki. Üldiselt korjasin ise raja äärest vajaminevat - nii pudelivett kui ka spordijooki, seda oli seal maas tuhandete pudelite kaupa. Viimastel kilomeetritel hakkasin kuulma, et teispool jõge elatakse ühe baari juures kõikidele jooksjatele eluga kaasa. See koht oli umbes poolteist kilti enne lõpujoont, minu kella järgi ca 41,5km peal. Otsustasin, et see saab olema minu selle hispaania maratoni pit-stopiks!

Maraton ei ole ainult sport! Maailmakuulsa Picasso repro juures Guernicas!

"Fuck, I need a beer", ütlesin, kui üle rajaapiirde astusin ja sellesse kaasaelavasse baari suundusin. Kostus mürisev naer, peamiselt briti turistide suust! Võtsin jooksupükste taskust viieka, panin selle letile ja ütlesin kõlava häälega - "Una cerveza, por favor!" Kohe tundsin, kuidas kellegi karvane käsi surub mu püksitaskusse tagasi sedasama viiekat ning ütleb, et: "I'll pay!". Samas kõrval on veel kümme meest, kes tahavad mulle välja teha!!! Tõmban õlle rindu ja ütlen: "I'll be back!"

Maraton ei ole ainult sport! Luis Canase veinikeldris, peale kogu
senise isikliku veiniteadmise pea peale pööramist!!!

Finiš, tehtud, kuivad riided on ikka seal, kus ma need jätsin, 1km finišist ja 1km stardist! Loivan kohale, kiirustan tagasi sinna baari, kokku üle 3,5km minna ..... aga vahepeal on kell saanud 2 ja kõik on kinni! Kurat! Ma ju lubasin tagasi tulla.....