Neljapäev, 26. oktoober 2017

Kolmveerandsajas Bilbo's!

Ühed, tegelikult üks, ütleb: "Ivar, sa ei jõua oma 100 maratoniga 30. juuniks valmis"!
Teine, tegelt mina, ütleb: "Kõik on kontrolli all"!
Kellele kuulub tõde, kes valetab/vassib?
74-nda finito Aegviidus, aeg 5:58.....
Igatahes on nüüd vaatamata aug-sept tagasilöökidele 75 ehk siis kolmveerandsada ehk 3/4 tehtud! Aega on jäänud veel 247 päeva, et teha ära 24 maratoni ning paadunuimast paadunud optimist minu sees ütleb, et aega on küll ja veel! Ehk siis jõuab! Parastajate ja uskmatutetoomaste kiuste! Justnimelt selline peabki olema üks väljakutse, iseenesest uskumatu, aga kuna selle tõttu on ora kõik see aeg perses, siis uskumatut pole siin midagi! Proovin ja tahan sajaeelsed viimased veerandsada maratoni oma lugejani tuua selles puhtas eheduses, nagu nad minu jaoks olid ja tundusid - ausalt ja keerutamata!
Töö paneb spordile tala - mis töö see on, kes teab?
73 ja SEB oli valus, igas mõttes. Las ta jääda! 74 ja wilderness oli ülilahe kogemus märjal Maarjamaal, elu ajaliselt pikim maraton, ilmselt distantsilt ka! Täna räägin 75-dast, oma viiendast maratonist oma teise kodumaa, Hispaania, pinnalt! EDP Bilbao Night Maraton on üks omamoodi frukt teiste Hispaania maratonide seas, kuna siin stardivad kõikide distantside osalejad koos ning start antakse laupäeva õhtul kell pool üheksa! Pimedas! Korraldus lonkab hispaaniapäraselt igast servast, aga sellega juba harjununa pole tegelt vahet! Kui veidigi ise kaasa mõelda ja veidigi sinna juurde lisada seda va mañana-koefitsienti, saab suurepäraselt hakkama! Saingi!
Kirjutan alla, millele? Baski iseseisvusdeklaratsioonile iga kell!
Euskararako askatasuna!!!
Peale oma koti pakihoidu (stardist ca 1km) panemist liikusin stardi poole. Mulle liikus vastu tuhandeid kotiga jooksjaid, kes lootsid oma kotid stardialas kusagile poetada, ilmselt jäid nad starti hiljaks! Stardipaigas oli 6 koridori, mina pidin miskipärast minema kuuendasse. Seal oli peale minu veel üks maratoonar, häbelik Svetlana, ilmselt Venemaalt. Kõik muud olid pidevalt vehkides kõnelevad ja selfisid tegevad kohalikud, enamikus 10km jooksjad. Sekka ka mõned poolmaratoonarid. Start anti, seisime, ilutulestik ja tulelondid, ikka seisime. 10min peale neegrite teele saatmist tuli ka meie kord. Esimesed paarsada meetrit oli ikka paras slaalom selfitajate vahel, mis kiskus tempo kohe alguses liiga kiireks.
Mis tan iks põdeda, panna om vajja!
Plaanisin minna 7 min/km, mis andnuks lõpuajaks sub 5h, aga plaanid on selleks, et peesse minna! Kui ikka startida koos 10km ja 21km jooksjatega, on oma tempo hoidmine praktiliselt võimatu, sest mass surub peale. Ca 6km peal, esimesel korralikul tõusul, sain oma tempoga minema hakata, sest alguse tikupõletajad hakkasid siis surema! Kuigi 10km raja mahapööre oli üsna lollikindlalt tähistatud ja ka mehitatud, leidus siiski kollase numbriga ehk 10km peale startinud euforiste, kes hakkasid ca 15km peal küsima, et kuna see finiš tuleb!?! 
Just nii ilus on Bilbao ja Guggenheim öösel! Pika säriajaga foto by Kea Kanger!
Teisel ringil jäi väga vaikseks, sest ka poolmaratoonarid läksid koju. Rajaturva hakkas ilmselgelt väsima, ühes kohas jooksis minu eest läbi grupp tiinekaid-beibesid, neist viimasele jooksin sisse ning (pool)kogemata haarasin talt rinnu(a)st kinni! Õnneks oli riistvara korralik, mis päästis mind kukkumisest! Kell oli juba üle südaöö, mis viis ka viimased pealtvaatajad raja äärest. Paaris kohas tekkis tunne, a la: "linn on minu"! Mitu kilti ei kedagi ees ega taga, dokumentideta võõras linnas!
Pilte rajalt, kes ja kus ja mis, ei tea!
Samas joosta oli hea, kraadiklaas püsis 19 kraadi piires. Juua anti suvaliselt - kui oleks tahtnud spordijooki, oli pakkumises vaid aqua, vett küsides sain mingit sinist Powerade nimelist jooki. Üldiselt korjasin ise raja äärest vajaminevat - nii pudelivett kui ka spordijooki, seda oli seal maas tuhandete pudelite kaupa. Viimastel kilomeetritel hakkasin kuulma, et teispool jõge elatakse ühe baari juures kõikidele jooksjatele eluga kaasa. See koht oli umbes poolteist kilti enne lõpujoont, minu kella järgi ca 41,5km peal. Otsustasin, et see saab olema minu selle hispaania maratoni pit-stopiks!
Maraton ei ole ainult sport! Maailmakuulsa Picasso repro juures Guernicas!
"Fuck, I need a beer", ütlesin, kui üle rajaapiirde astusin ja sellesse kaasaelavasse baari suundusin. Kostus mürisev naer, peamiselt briti turistide suust! Võtsin jooksupükste taskust viieka, panin selle letile ja ütlesin kõlava häälega - "Una cerveza, por favor!" Kohe tundsin, kuidas kellegi karvane käsi surub mu püksitaskusse tagasi sedasama viiekat ning ütleb, et: "I'll pay!". Samas kõrval on veel kümme meest, kes tahavad mulle välja teha!!! Tõmban õlle rindu ja ütlen: "I'll be back!"
Maraton ei ole ainult sport! Luis Canase veinikeldris, peale kogu
senise isikliku veiniteadmise pea peale pööramist!!!
Finiš, tehtud, kuivad riided on ikka seal, kus ma need jätsin, 1km finišist ja 1km stardist! Loivan kohale, kiirustan tagasi sinna baari, kokku üle 3,5km minna ..... aga vahepeal on kell saanud 2 ja kõik on kinni! Kurat! Ma ju lubasin tagasi tulla.....


1 kommentaar: