Kolmapäev, 1. november 2017

76 - uma ja "hää" Haanimaal!

Lubasin eelmises postituses, et võtan ennast kokku ja kirjutan kuni sajanda maratonini välja iga läbitud 42,2km kohta postituse. Ehk siis lisaks orale tagumikus neid maratone joosta lisasin sellele orale ka paar kida juurde, et neid maratone kajastada! Mida veel? Valus on ju!
Legendaarne minek pimedas kell 7! Foto siin ja edasi: Külli Leola
Tõnuke ehk igiliikur Tõnu Hendrikson täägis FB-s mind ühel pildil ja kirjutas sinna juurde nii: "Ise korraldan, ise osalen, ise naudin"! Tõnuke on küll Võrumaa kõikse segasem spordimees oma 14 Haanja100 MTB, 11 Võhandu maratoni, 8 Haanja Ultra100 ja 6 Haanja Suusa100 ehk siis kõigi seniste toimunud Võrumaa sadade läbimisega, aga tervelt kahe kolmandikuga pani ta selles FB-pildi allkirjas mööda! Jah, korraldasin! Jah, osalesin! Nautimisest aga oli asi ikka väga kaugel! Minu korraldavate sündmuste osalejate arvu kasvuga tõuseb vastutus, kasvab korralduslik koormus, mis omakorda mõjutab iseenda osalemist isekorraldatud sündmusel ning kahjuks mõjutab seda äraspidises suunas. Aasta-aastalt on minu maratoni lõpetamise aeg Haanja Ultra100-l muutunud üha pikemaks, lahkudes sel aastal ikka lausa uude mõõtkavasse...
Pikaks läinud maratoni põnev outfit -
matkasaapad ja sulejope!
Oktoobri lõpu ilmaskeene on alati olnud ootamatu ning ei olnud erandiks ka see aasta, öösel vastu neljapäeva maha sadanud lumi, Haanjas ca 7-10cm, pani meid dilemma ette - tallata või lükata? Õnneks jagus kannatust oodata reede lõunani ning siis vastavalt ilmaprognoosile tegime otsuse tallata, mis takkajärgi osutus õigeks - rada kestis 90% rajast lumisena veel ligi 8 tundi peale starti, alles siis sadama hakanud vihm muutis raja korralikuks mudaväljaks.
Tegelikult vedas! Pühapäeval oleks rada selline olnud...... :(
Kell seitse rajale minnes oli kõik OK! Sain kätte oma spetsiaalselt erikulleriga Tallinnast kohale tellitud naeltossud, pidamine oli hea. Meelis Atonen, kes mulle lõppkokkuvõttes ca 2 tunniga tuule alla tegi, ägises õla taga ja kurtis liiga kiire tempo üle. Elu oli lill! 9km peal hakkas seesama Meelis vaikselt eest ära vajuma, lasin vahe sisse, sest tundsin, et kõht tekitab probleeme, mis tahavad kiiret lahendamist. Kitsast ruumist laiale rajale saades oli meie kuuene punt kadunud, jätkasin omas tempos ca 5:40 lõpuaja poole. Kuni 25-nda kilomeetrini, ehk neljanda täisringi Kurgjärve toidupunktini läks kõik hästi, regi oli lepane ning lõpp paistis. Peale Sikamäge aga oli keegi loll raja ääres sepikoja avanud - mõni sai naela, mõni kruvika või muukviili. Mulle aga anti suurim sepavasar ja kauba peale ka alasi...
Sikamäe võtmine.......
Tuiasin oma kingitud koormaga kuidagi ringi lõpuni ja varjusin lasketiiru majja - järele mõtlema. Katkestamine ei tulnud kõne allagi, teisalt samamoodi edasiminek oleks tähendanud krahhi! Vahetasin kõik ülemised riided ning panin jalga matkasaapad, eesmärgiga 2 viimast ringi läbi matkata ja ellu jääda. Isegi 100% kõndides oli see rada raske, mulle! Teised paistsid hakkama saavat! Viienda ringi aeg oli 17 minutit aeglasem, kui viimase normaalselt läbitud ringi oma, aga ikkagi suutsin kuiva särgi uuesti märjaks teha ja keha jaoks külmaks muuta. Viimasele ringile minnes, kui lisaks pulkadele ja trummikomplektile oli kogu sümfooniaorkester koos dirigendiga juba nö "läinud", panin taas uue kuiva särgi selga ja sulejope sellele peale. Kulutasin viimasele ringile ligi poolteist tundi, kokku läks aega veidi alla 7 tunni, aga tehtud ta sai, rsk!
Ilm oli muidu OK, aga paljalt selle mehe
vaatamine sundis pidevalt riideid vahetama...
Takkajärgi tark olles saan aru küll, mis laupäeval juhtus! Nädal varem enda jaoks harjumatult kiiresti ja harjumatus kuumas läbitud Bilbao maraton, reisiväsimus, Haanja Ultra100 korraldamise pinged ning sündmuse enda eelne magamata öö lõid piisava fooni selleks, et haamer tuleks! Ja ta tuligi, ca 3,5 tunni kandis, seal kus tegelikult nö tavalisel maratonil ta ikka tuleb! Alles täna, kolmapäeval, tunnen ennast lõpuks taas inimesena - olen välja maganud, puhanud ning valmistumas juba uueks matsuks.  
Laupäevase jooksu käigus ilmusid rajale ka saladuslikud suusajäljed.
Kuna keegi suusatajat ei näinud, siis oldi üksmeelsel arvamusel,
et eks see Neeme Harri vaim oli, kes need jäljed jättis...
Laupäeva õhtul võtan Käärikul ette 3 Kekkost, pimedas! Ma olen küll ositi seda ringi varem jooksnud, tervenisti veel mitte. Suuskadega on seda ringi kunagi Suusahundi raames 8 tunniga läbitud 7 ringi ja veidi pealegi. Ajalimiit sellel võistlusel ehk Suusahullude öömaratonil on 6 tundi, loodan väga, et kohalik sepikoda on valgustamata ning ma ei näe/pea seda külastada/ma! Kirjutamiseni...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar