Vastutuulega Võrust Viljandi...

... ja muidugi jalgrattaga, sest muidu ei peaks pealkirjas olema viidet vastutuulele või miks muidu sellest linnast-linna sõitmisest ikka kirjutada.

Rõuge Ööbikuoru plats, 9.06.2012, ca kell 10:30

Aga see reedene rattasõit on ilmselt nö heaks põhjuseks, et nokk taas lahti teha. Liiga palju on juba blogimispausi peetud ja endale pidevalt uusi lubadusi antud... Niiet räägiks selle reedese sõidu lahti ja siis juba kõigest muust.

Rõuge Ööbikuoru plats, 9.06.2012, kell 12:00:05

Asi oli siis nimelt selles, et kuidagi oli reedel vaja koos jalgrattaga (minu buss on remondis) Tallinna saada. Liinibussidega on nii, et kui satub hea bussijuht, siis võtab ratta peale, aga kunagi ei tea. Järele jäi rongivariant - lähim jaam Võrule on Tartu. Kuna aga pidin reedel kindlasti enne 16:00 Nõmmel olema, siis päevane Tartu rong ei sobinud, sest see jõuab liiga hilja kohale. Õigeaegselt jõudnuks Tallinna aga Viljandi rong, kuid Viljandi on Võru suhtes Tartust ca 60km kaugemal. Tehtud-mõeldud, tõmbasin reede hommikul pool kaheksa seljakoti selga ja asusin Viljandisse väntama. Arvestatud oli rahuliku sõidu, ehk 25km/h keskmise kiirusega ja ca poole tunnise varuga kohale jõudmisega. 

Rõuge Ööbikuoru plats, 9.06.2012, kell 12:15:05

Kohe linnast välja saades üllatas vastutuul, küll mitte tugev, aga liikumiskiirust ca paari km/h võrra kärpiv. Kui ikka enne Kanepit hakkas keskmine alla 25 vajuma, keerasin veidi punni peale. Aga ega enne Otepääd keskmist kõrgemale ei saanudki, sest tuulele lisandus tõus - pluss 100 meetrit ülespoole. Korraks tekkis juba hirm, et pean hakkama rongile jõudmiseks võistlustempot arendama, aga hirm kadus kiiresti kui peale Rõngut Pikasilla poole sõites keeras kuni Väikese Emajõe suudmeni tuulekese poolviltu taha ja kerisin keskmise kergelt 26,8 peale. Mustlas, 102km peal, tegin söögipausi, ostsin poest 2 banaani ja pudeli RC-d. Korraks käis enne Viljandit ketserlik mõte peast läbi, et prooviks Kõrgemäe tõusu, aga õnneks loobusin, sest isegi tavatõusust üles jõudes lõi reites veidi haamerdama. Vaksali tänavast rongile, 6 eurot ja olin kell 15:35 Liiva jaamas, sealt kodu vaid 1,5km. Kokku sai sõidetud siis 132km, aega läks 5:04 ja keskmine kiirus lõpuks 26,0km/h.

Kolmanda koha heitlus, numbrite järgi õiged mehed aktsioonis.

Aga koos rattaga oli Tallinna vaja jõuda seetõttu, et tahtsin laupäeval osaleda selle aasta esimesel brevetil - 200km pikkusel sõidul. Tervet brevetit ma muidugi kodustel põhjustel teha ei saanud, aga talitasin õpetaja Lauri sõnade järgi - tegin pool, aga korralikult. Eilne sõit siis 103km ja kesmine 30,7km/h! Kui siia ritta lisada veel neljapäeva õhtune Võru-Vastseliina-Kapera-Haanja-Võru sõit, siis tahaks nii väga öelda, et olen taas ree peal, ikka selleks, et 12. augustil Kopenhaagenis valmis olla. Valmis teistkordseks raudmeheks saamiseks.

Inglid kesapõllul, ehk saunamaa.ee/Rõuge vald TP

Nagu need kolm viimast sõitu näitavad, siis vaatamata tõsistele aukudele ettevalmistusperioodil on üldine foon hea. Ja seda põhja on nüüd vaja lihvima hakata. Edu mulle!!!

Kuus meest poodiumil, Caspari pojast rääkimata...

Veidi arve ja statistikat:

Selle aasta trennipausid - 13 päeva, 7 päeva, 2x5 päeva, 6x4 päeva, pluss veel 32 päeva.
2012 aastast on möödas 169 päeva (neist minul 83 trennipäeva ja 86 puhkepäeva) - kokku 253h trenni, keskmine päev ca 1,5h, tegelik trennipäeva keskmine 3:05!!!
MNT - 2348km

MTB - 765km

Suusk - 857km
Ujumine - 29,2km (viimane veekatsumine 22. veebruar....)

Jooks - 12,7km (mõttepaus.......)

Fotod: ProShop Rõuge rattamaratoni galeriidest, aitähh fotode tegijale!

Kaks meest ja kaks paati ehk Võhandu maraton!

Tamula

Eile sai Eestimaa kagunurgas peetud tõenäoliselt Euroopa suurim aerutamissündmus koondnimetusega Võhandu maraton. Juba seitsmendat aastat sõidetakse Võrust piki Võhandut Peipsi järveni eesmärgiga läbida 100km veeteed. Erinevatel aastatel on erinevatel põhjustel maratoni lõplik pikkus varieerunud, nii läks ka seekord. Kuna Tamula järv ei suutnud ennast sõidupäeva hommikuks jäävangist lõplikult vabastada, otsustasid korraldajad viia suure (loe: tehnilise) stardi Tamulast 4,5km allavoolu Kirumpää silla juurde, ehk siis kellaga mõõdetud ametlikuks maratoni pikkuseks jäi eile 90,5 kilomeetrit.

Tehniline start Kirumpääl

Minu maraton algas sügisel, kui hää sõber Kentaur, kes peale eelmise aasta Võrumaa Nelik100 sarjas alles üheksandaks platseerumist oli äksi täis ning soovis 2012 aastal oma tulemust parandada. Kuna tema eelmise aasta tulemuse kitsaskohaks oli just Võhandu, siis otsustasin teda aidata ja hankida selleaastase Võhandu läbimiseks kiireima võimaliku aluse, ehk kahelise merekajaki Argo. Alus sai juba sügisel broneeritud ning vaatamata varasema süstasõidu kogemuse puudumisele olime maratoniks valmis.

Eile kell seitse, kui suurem osa paatkondi olid juba vees ja suundumas stardipaiga juurde Kirumpääl, seisime meie veel oma kajaki vormistamise järjekorras. Selles väljastamise süsteemis oli midagi mäda, ei saanudki aru, kas eeltöö oli puudulik või olid väljastajad kobad. Tegelen ka ise ujuvvahendite rendiga, meie suutsime oma paadid (raftiparv ja 15 kanuud) ilma probleemideta piisava ajavaruga rentijatele kätte anda. Ja selle firma kõige suurem käkk sai ilmsiks kell 7:15!!!, kui broneeritud Argo asemel anti meile kusagil kõrvaltänavas kätte sihuke aparaat:

Meie, küna ja jää...

Kuna oli juba nii kiire, siis pressisime ennast kiiresti oma sõiduvahendisse ja andsime tuld. Paarisaja meetri järel oli selge, et ämber hakkas kolisema. Vähe sellest, et me sellesse paati ära ei mahtunud, ei allunud see paat absoluutselt meie korraldustele. Kuna paadis valitseva ruumipuuduse tõttu ei saanud ma kasutada tüüri, siis üritasime suunda hoida aerudega, aga see paat oli totaalne "Lefty", ehk siis ta sõitis ainult vasakule. Vaatamata sellele, et me mõlemad tõmbasime aeruga lausa kuus korda järjest ainult VASAKULT POOLT, läks see küna ikka VASAKULE!!! Peale paari kilomeetri läbimist oli selge, et oleme saanud totaalse tünni! Broneerid endale autorendifirmast mersu ja sulle antakse sapakas. Või siis tellid endale rattaralliks uusima Spessu mudeli ja sulle antakse Pulleritsu naise Optima..............................................

Mis asi see on, sapakas või Optima?

Stardijoonele Kirumpääl jõudsime pooletunnise hilinemisega, seal tegime esimese sirutuspausi, et kilukarbis olnud liikmeid sirutada. Järgmine paus oli juba enne kümnendat kilomeetrit. Paadis oli tekkimas revolutsiooniline situatsioon, mina olin tülis Kentauri ja künaga, Kentaur minu ja künaga. Närvilisus kasvas. Pidevate sirutuspauside tõttu sõitsime mõnedest paatkondadest lausa 4 korda mööda. Listaku sillal, raja 22-l kilomeetril sai kannatus otsa - tõmbasime küna kaldale ja otsustasime katkestada, sest nii ei saa ju rallit sõita. Kusagilt turgatas, et meie haanjamatkad.ee baas on väga lähedal ja vend Ivo seal parajasti klientidele paate kätte andmas. Kõne Ivole ja kümne minuti pärast oli kanuu kohal. Enne veeleminekut veel kõne korraldajale paadiklassi vahetuse osas ja hakkasime kütma. 

Andke mulle ruumi!!!

Esimese sunnitud peatuse tegime Paidra tammi juures, teise Leevil. Kuna hommikusöök jäigi paadipaanika tõttu söömata, pistsin Leevil kolm kaussi hernesuppi koos nelja saiakesega naha vahele. Ja ikka edasi - Leevi ja Reo vahelisel, Võhandu nö parimal, lõigul andsime kuuma ja korjasime skalpe. Tavaliselt lööb veskitammist alla sõites kanuusse korralikult vett, aga selle asemel, et teiste kanuutajate viisi peale igat tammi paati tühjendada, otsustasime kõik viis tammi ühe hooga ära sõita. Enne Süvvahavvat võis paadis olla juba pealt saja liitri vett, ega see ei seganud meid seal korralikku sõitu tegemast:

Peale Reo silda, kui Võhandu hakkab keerutama mööda luhtasid, tekitas parima emotsiooni õnnestunud "ametlik" lõikamine. Reeglite järgi ei tohi jõe lookeid üle luha sirgeks joosta, kui aga suudad ilma paadist väljumata mõne jõekääru sirgeks sõita, on asi puhas. Kusagil Pääsna kandis suutsime ühe 400-meetrise lõigu otseks teha ja ca 6-7 paatkonda selja taha jätta. Tuju tõusis ja kiirus ka. Leevakul, 24km enne finišit, tegime teise toidupeatuse, kolm kaussi seljankat, paar saiakest, pudelid vett täis ja veele. Enne Räpinat saime suurema paadipundi kätte ja kohe peale neist möödumist avastasime taas ühe salaprao - võit ca 300 meetrit. Kogu punt pani muidugi meie sabas, aga ega meil kahju polnud. Räpina tammi juures saime Red Bulli TP-st kaks purki rüübet ja see andis tiivad - viimasel üheksal kilomeetril ei olnud meile vastast, Võõpsu silla all fikseeriti meile ajaks 12h ja 13min, oma kell näitas puhtaks sõiduajaks 12:25. Ma tean, et oleks on halb mees, aga kui oleks kohe kanuuga veele läinud ja õigel ajal stardis olnud, siis eilne lõpuaeg 11h oleks olnud täiesti reaalne.

Mina, Kentaur ja kaks San Miguel'i Võõpsus...

Igatahes sai kokku lepitud, et järgmisel Võhandu maratonil oleme kanuuga stardis ja läheme võistlema!!!

PS! Kaks küsimust jäi õhku rippuma:

1. Miks peale käte abil sõidetavat aerutamismaratoni on jalalihased valusamad kui käe omad?

2. Ja miks valutavad mõlema käe kõige väiksema sõrme küünealused nagu varbad peale Tartu Suusamaratoni?

Pildid: Külli Leola

Üle mägede!

Viimasel ajal pole just eriti tihti midagi kirjutanud, aga kuna täna oli nii tähelepanuväärne päev, siis ei saa mitte vaiki olla. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et eile õhtul toimus rattalaagris järjekordne pidu. Millest peod algavad ja kus majas nad lõppevad, seda ei tea vist ka jumal taevas, aga kui pidu juba lahti läheb, siis ikka korralikult. Eile oli õnneks vabanduseks Kaja sünnipäev.

Täna hommikul taastusravikabinetis....

Jah, elu on karm, aga huvitav. Tänane hommik algas siis taastusravis, õnneks mitte intensiivis. Aga esimene remont tehtud, hakati sõitma sättima, eesmärgiga teha ca 125 kilomeetrine ja üle kahe tõusukilomeetriga ring. Pool kaksteist saime lõpuks minema, esimese 30 kilomeetriga oli 730 tõusumeetrit tehtud, sealhulgas ka kuulus nn Ticketi tõus. Endal kulus Parcent-Coll de Rates'i võtmiseks 32:30, Eesti ässad olevat siin sama tõusu võtnud 19 minutiga...

Kermoga Stopomat.eu juures Coll de Rates'i kurus.

Edasi kimasime Tarbenasse ja sealt, juba 700 meetri pealt hakkas laskumine 240m kõrgusel olevasse Galosasse. Autod said pikalt kotti ja käed karmist pidurdamisest valusaks. Edasi ronisime Guadalesti ehk siis umbes 640 meetri peale, et sealt alla kukkuda Guadalesti jõe paisjärve äärde umbes 330 meetri kõrgusel.

Paisutatud Riu Guadalest.

 Seal vaatasime kaarti ja kaardi peal oli üle mäe viiv maantee ilusti olemas, ole ainult mees ja sõida. Aga reaalsus oli see, asfalt lõppes peale esimest kurvi ja edasi läksime 4km niimoodi:

Maanteeratturid aktsioonis.....

Ehk siis paljajalu piki tõusu 4 kilti ja 400 meetrit vertikaali. Kuru ehk läbipääs teiselepoole ahelikku asus 866 meetri kõrgusel. Jätsime seal kasutamata võimaluse ära käia selles õiges tipus, sest juba 75km oli spidol ees ja kodu oli veel umbes 40 kilomeetrit (küll allamäge)!

Paremale saad tippu, vasakule surma....

Kurus panime kingad jalga ja hakkasime laskuma, esialgu piki betooni, mis lõppes 300 meetri pärast. Edasi läks 2 kilomeetrit allamäge kitsast kruusateed, mis viis meid tipust 300 meetrit allapoole. Asfaltteeni jõudes näitas kaart, et peame pöörama paremale. Väikeste kahtlustega me ka seda tegime, ega enne ei uskunud oma eksimust, kui olime jõudnud taas 760 meetri peale, ehk siis tervelt 200 meetrit kõrgemale teele jõudmise kohast. Seal otsustasime roamingu abil telefonigepsu tööle panna ja hakkasime oma asukohta tuvastama, sest õhutemperatuur oli üleval mägede vahel kukkunud 14 kraadi peale. Õnneks sattus meile vastu tulema grupp kohalikke gringo-rattureid, kes meile meie eksimuse puust ja punaseks selgeks tegid. Ehk siis, taas 200m alla Castello de Castell'i ja sealt juba piki laia autostraadat alla kodu poole. Jook oli ammu otsas, aga allamäge 46-ga kihutades pole eriti juua vaja. Siiski veidi enne Murlat hakkas kurk kuivama ja tegime peatuse.

See läks kerisele...

Kokku tuli täna 6:54 ja 120,1km.Tõusumeetreid kogunes kasinalt, ainult 2180. Kaloreid põletati 5500 ja enam, aga hetkel on kõik korras - väike väss on sees. Aga kuna Indrek tegi täna valges veinis keedetud karpe ja neid sai niipalju, et pool laagrit kogunes sööma, siis on peoalge taas loodud ja edasi ma lõpetan.punkt!

Nämm-mõmm......

PS!!! Lisan paar tundi hiljem ühe vabanduse: mul ei ole ilus kurta, et kruusateel torgivad kivid taldu ja mäe otsas kukub temperatuur ainult 14 kraadi peale, kui minu poeg samal ajal Tallinnas Nõmmel kelgutab.....

Andke mulle andeks mu kurtmised ilma teemadel....

Üks vale samm ja......

Teinekord on kohe nii, et kui kõik läheb liigagi hästi, siis ilmneb kohe mingi jama või juhtub mõttetu õnnetus. Ja selline asjade järjepidevus paneb ikka tõsiselt mõtlema, et kusagil on olemas mingi kardinatagune jõud, mis sekkub just siis, kui mõnel hallist massist ja harju keskmisest välja tahtjal hakkab see just õnnestuma.

Eelmine jama juhtus 5. novembril, kui läksin nö uut treeningaastat alustades pikemale jooksuotsale. Jooks lõppes Kalda tänava ladude juures põlve (pigem selle külje) valuga, mis lasi hädapärast kodu kõndida. Kõndimine aga ei soojendanud piisavalt keha ja märjas riietuses üle 6km liiga aeglane läbimine lõppes korraliku tatitõvega. Sealt sai alguse üle kahe kuu pikkune allakäik ja kogu see muu jama, millest siin juba aastavahetuse paiku kirjutatud.

Nüüd siis sain taas hoo üles - 43 päeva jooksul sai tehtud 87 tundi trenni, millest 800km suusatamist, 20km kepikõndi ja 30km ujumist. Kaal langes 102,1 kilogrammi pealt sinna 94 ja 95 kilo vahele (oli seal stabiilselt viimase nädala). Plaanis oli veel kaks nelja päeva pikkust treeningtsüklit teha ja siis hoog maha võtta, ees ootamas ju Suusahunt ning Haanja Suusa100.

Tegin maratonireisi Haanjasse, korjasin Tallinnast peale sõitjad ja suusad, määrisime ligi 15 paari suuski, pidamist ei pannud (ühele paarile panime, sest klient ei olnud karestatud suusaga nõus), sõitsin ka ise maratoni ajal raja erinevaid lõike:

Liidrid mõrvaritõusul 4,5km enne lõppu.

Õhtul tegime Lauga talus sauna ja siis tuligi see vale samm - läksin lavalt õue sauna kerise alla värsket õhku juhtiva toru klappi avama, kui murule langenud värske lume peal libises vasak jalg alt ja keha prantsatas jalale peale. Kohe ei saanud aru, et midagi viga on, ainult veidi valus oli. Õhtul käisime veel kohalike vaatamisväärsustega tutvumas...

Head vabariigi aastapäeva!

... ja hommikul ei saanud enam jala peale toetuda. Läbi häda sain liikuma ja sõitsin veel Tallinna. Kodust saadeti muidugi kohe traumapunkti ja seal läks asi tõsiseks. Jalg taheti kipsi panna ja kirjutati mingid hullud ained välja. Tagatipuks olime eelmisel päeval Haanja maratonil traumatoloog-ortopeed dr Leho Ripsi pidamisega kapitaalselt puusse pannud....ja minu kõnele ta ei vastanud!!!

Õnneks helistas Leho tagasi - keelas kipsi ja muu jama ning soovitas pigem jalga liigutada ja venitada. Esmast diagnoosi pole, sest röntgen midagi vale ei näidanud ja tomograafi niisama ei saa. Peab andma jalale mõõdukalt rahu ja veidi venitusi. Spordipaus 4-6 nädalat......kes kurat teab, milleks see taas hea on.....

Neljapäeval sõidan Rootsi Vasale - õnneks reisikorraldajana! Äkki järgmine jutt juba sealt?

Tartu (määrimis) Maraton!

Minu neljateistkümnes Tartu Maraton sai siis eile kell 13:05 tehtuks! Kuna ma ei soovi lugejat taaskord vaevata kuivade (seekord küll lumiste) faktidega rajal toimunust, üritan seekord kogu asja kajastada veidi teises võtmes.

Tegelikult algas minu maraton juba kaks nädalat varem, kui hakkasid paika saama esimesed kokkulepped suuskade määrimiseks Tartu Maratoniks. Nädal enne suusarahva laulupidu toimunud Alutaguse maratonile valmistasin ette 6 paari suuski. Krõbe ilm ja eelmisel aastal TM-iks soetatud külmamäärde olemasolek tegid Alutaguse määrimise lihtsaks, asi läks täkkesse ja kolm esimest suusapaari Tartu määrimiseks olid kohe kirjas. Edasi panin kuulutuse sportinfosse, kus teatasin, et teeme vähe, aga teeme korralikult. Arvutasime välja, et suudame vennaga kahepeale ette valmistada 25 paari suuski. Nädala alguses hakkas vaikselt tellimusi tulema ja kuna viimane tellimus oli korraga 7 paari peale, siis tõusis tehtavate suuskade arv 33-ni.

Reede hommikust hakkasin linna pealt suuski kokku korjama ja neid juba jooksvalt kruntima. Õhtuks oli üle 20 paari koos ja puhastatud-krunditud. Samal ajal tegi vend Võrus sealt kandist kokku kogutud paarid valmis. Laupäeval võtsin veel viimased suusad peale ja sõitsin lõuna poole. Kell 16 hakkas tõsine töö, mis lõppes kell:

Kell määrdeboksi seinal peale kahte kihti pidamist..

Teki alla pugedes äratust pannes teavitas telefon mind kuivalt - äratuseni on jäänud 3 tundi ja 23 minutit! Pidime nii vara, ehk siis 5:40 Võrust, liikuma hakkama, sest me polnud veel kindlad hommikuses ilmas, täpsemalt lumesaju algushetkes, mis ei lubanud õhtul suuski lõplikult valmis teha. Hommikul kell 6:30 määrdepukki välja võttes ja viimast kihti 66 suusa peale kandma hakates oli õues koerailm - miinus kaheksa ja tuul, mis viis määrdekorgid pidevalt laualt minema, vaatamata sellele, et tegutsesime bussi varjus.

Kaks tundi enne starti. Foto: Ilmar Saabas, Delfi.

Kui viiele-kuuele paarile sai enne starti lisakiht pidamist juurde pandud, siis sain ka ise mahti starti minna. Kui ma oleks eile maratonile tulemust tegema läinud, oleks nüüd võinud vabandada, et sõit läks nende ette võetud 33 paari suuskade määrimise nahka. Aga seda ma ei väida, sest minu eesmärk oli maraton läbida. Lisaks määrdepuki taga oldud ca 15 tunnile sai maratoninädalal koos maratoniga kirja 16 tundi ja 28 minutit sportimist. Reedel ja laupäeval suusamäärimisest tingitud ajapuudus (reedel sain suuskadel olla 2:22 ja laupäeva varahommikul 1:17) pani löögi alla minu seitsmenda 4-päevase treeningtsükli 10-tunnise plaani täis saamise. Kuna peale Tartu Maratoni haigutas tsükli plaanis veel 32 minutine puudujääk, siis klaarisin selle peale maratoni Auras tehtud 1600m pikkuse ujumisega. Ehk siis võtsin eilset Tartu Maratoni kui kõva treeningut, ühe osana ettevalmistusest suviseks peamiseks võistluseks.

Maraton on ju rõõm, mitte nüri töö!!!

Aga sõidust siis kah. Kuni Andeni andsin kuuma, vajutasin ikka mõnuga, sest olemine tundus hea. Maratoni nautida saab ka täiega pannes. Kusagil peale Kuutset tõmbasin veidi vunki maha, sest jalad tundusid all pehmete makaronidena. Peebust Paluni sõitsin säästurezhiimil, mis lubas viimasel viiel kilomeetril taas vajutada ja endale postiivset emotsiooni lubada. Meelde jääb ju alati hiljem toimunu ja positiivne. Lõppkokkuvõttes tuhande hulka jõudmine oli boonuseks ja heaks palsamiks hingele, sest pole peale 1982 aastat neljakohalist lõpukohta saanud. Eile siis lõpuaeg 4:05, esialgne koht 974.

Järgmisena paugutame juba tõelistel maratonidel, ehk siis Suusahundil ja Haanja Suusa100-l!!!

Mina ja Tartu Maraton - 30!

Jah, just täpselt 30 aastat tagasi, tol kaugel ja hallil 1982 aasta talvel, seisin ma 14-aastase tattninana Tartu Maratoni stardikoridoris ja ootasin pauku. Nahkpintsakut mul siis veel polnud, Savoy ball Linnahallis oli ka veel nägemata, alustasin oma tõeliseks nõukogude meheks saamist Matu lahinguväljal. 30 aastat on piisavalt pikk aeg, et meelest pühkida pisiasjad, nagu mis mu stardinumber oli, mis suuskadega ma sõitsin jne jne. Mäletan vaid, et startisin sealt kusagilt 4700 piirimailt ja kogu sõit oli üks hirmus trügimine, lõpukohaks kirjutati midagi 1500 kanti. TP-des pakuti ehtsat viinerit, igapäevaelus oli see kraam tavamüügis ainult Ida-Virumaal, Tallinna paremates poodides ja rajoonide partkomide puhvetites.

1983 olin juba veidi suurem ja tugevam, murdsin ennast esituhandesse (vist 958 koht). 1984 toimus järsk esiotsa osalejate kvalitatiivne hüpe. Kuigi ma sõitsin toona lausa pool tundi kiiremini, kui aasta varem, paranes minu lõpukoht ainult 30 võrra. 1984 oli see aasta, kui maratonist sai laulupidu, oma mäletamist mööda ületati esimest korda 10000 registreeruja piir. Kuna ma olin poisieas hilise kasvuga ja just aastatel 82-85 kasvasin kokku ca 30cm, siis polnud pidev tulemuste paranemine mingiks üllatuseks. 1985 aastal sõitsin välja 245-nda koha. Samas ajavahemikus toimus suusatamises ka nn uisurevolutsioon, mis oma kõige naljakamas vormis päädis sellega, et mingil aastal (kas 84 või 85) oli stardist kuni esimese TP-ni sõita klassikat, edasi võis võtta vabalt. Ehk siis mingi 15 aastat enne FIS-i skiatlom'i või double-pursuit'i (võimisiganestanimikaeiole) tehti Tartu Maratonil juba suusavahetusega sõitu. Mind ootasid esimeses TP-s madalaks käiatud ninade ja lühemaks lõigatud sabadega uisusuusad ja pikemad kepid. Olid ajad.....

1986 olin siis valmis, et murda Tartu Maratoni esisajasse. Jõudu oli, aga mõistust nappis. Kusagil rajal kellegi poolt loetud saja piires oleva koha hoidmine oli nii tähtis, et unustasin toitumise ja kusagil 10km enne lõppu väänlesin krampides, mis lõid vist igasse lihasesse, mis vähegi tööd tegi. Nö läbi häda tookord saavutatud 141. koht jääbki vist kõigi aegade parimaks. Veel aastal 2007 (lõpukoht 217.) olin välismaalasi välistades täpselt samal - 141. kohal!!!

Kokku on tänaseks läbitud 13 Tartu maratoni, tahaks veel 17 läbi sõita. Miks just 30, mitte vähem? Kunagi 5 aastat tagasi, kui olime Lobamoka ja Reedi Teeduga Vasaloppeti raja 8-ndal kilomeetril rada proovimas, palusime ühel Rootsi vanahärral meist pilti teha. Pilt tehtud, sai vanaga ka vähe lobisetud. Küsimuse peale, et kas ta ise ka Vasat sõidab, vastas mees, et minu Vasad on tehtud - 30 tükki, ja sellega nn punane number välja teenitud (punase numbriga saavad Vasal startida maratoni 30 korda läbinud)! Nägin siis mehe silmis sellist uhkuse ja kadeduse segust pilti. Uhke oma saavutuse üle ja kade meie peale, kes me toona olime veel seal 40 tuuris. Olen selle peale mõelnud ja ka endale sihi seadnud, et kunagi tahaks lapselast põlve peal hüpitada ja rääkida talle oma kolmekümnest Tartu Maratonist!!!

Nagu eelmises lõigus sai juba öeldud, on minu eesmärgiks kokku 30 Tartu Maratoni läbi sõita. Just nimelt läbi sõita, mitte võistelda. Pole isegi pühapäevase sõidu pärast oma tavalisi treeningplaane muutnud, sel nädalal on kirjas juba üle 8 treeningtunni, täna-homme teen enne pühapäevast veel paar-kolm tundi juurde.....ja võtan ka maratoni sellise kõva treeninguna. Lahinguväljal näeme, rsk!!!


PS! Kui mõnel lugejal on midagi küsida maratoni, riietuse, määrimise või muu kohta, andke kommentaarides tuld!

Mulgi III Uisumaraton!

Kuigi asun oma treeningutega hetkel põhja ladumise faasis fookusega suvisel peaüritusel ning treeningutel läheb harva pulss üle 140 löögi, siis nö teravuse loomiseks ja vaikiva organismi ergutamiseks on vaja vahepeal ka kuuma anda. Hea võimalus keha ergutada oli pühapäeval toimunud Mulgi III Uisumaraton, mille põhisõidu stardinimekirja sirvides oli õigustatud ootus heaks lõpukohaks. Eeelmise aasta esiviisikust (mina olin mullu kuues) oli kohal vaid kaks meest (kes saidki oodatult 1. ja 2. koha), ülejäänud kolmanda koha pretendente olin eelnevatel aastatel ikka võitnud. Aga aastad pole vennad ja just siis, kui mina laisklesin ja taandarenesin, on eelnevatel aastatel mulle alla jäänud konkurendid jalad kõhu alt välja võtnud ja õppinud kiiremaid liigutusi tegema.

Uisumaratoni finišisirge. Kõikide fotode autor on Kristjan Kivistik!

Aga kui sündmusest täpsemalt rääkida, siis kõik oli nagu tavaliselt. Võtsin sisse koha esireas, peale stardipauku veidi rabeleti ja paugutati, aga umbes kilomeeter peale starti loksus asi paika - esimeses pundis oli 12 meest, teises paarkümmend.

Gruppide rebenemine esimesel ringil. Rivi veab Märt Kuus!

Kuna oma jalg sel aastal eriti jäme ei olnud, siis gruppi vedama ma ei kippunud, üritasin püsida seal 7-8 koha peal, mis omakorda tähendas sattumist "kummipaela" otsa. Sirgetel püsib grupp ilusasti koos, aga kurvis liiguvad esimesed natuke eest ära ja tagumised peavad jalgadele valu andma, et taas tuulde saada. Tuulde saadud, sõidetakse suurema hoo tõttu grupile sisse - see ongi sihuke kummipaela otsas olemise tunne. Meie grupis oli ka paar noormeest, kes sõitsid 30km distantsi (kahe sõidu stardid anti koos), kelledel jagus küll jõudu, aga nappis oskusi, eriti kurvides. Nende noormeeste kurvides kobistamine aga pikendas veelgi kummipaela ning juhtuski see, mis juhtuma pidi. Kolmandal ringil ühel sirgel ma enam gruppi kätte ei saanud ja läinud nad olidki.....10 meest!

Näide liikumiskiirusest! Võitja Sulev Lokk testib grupi reaktsiooni!

100 meetrit hiljem, vahe juba korralik!

OK, grupist võib ju maha jääda, sest pole hullu midagi. Probleem oli aga selles, et tulenevalt hõredast osalejate massist ja üsna pikast ringist (4km) pidin sõitma ligi 4 ringi üksinda ja ootama, et mõnigi punt tagant järgi jõuaks. Lõpuks üks grupp tuli, aga see osutus nn India pundiks, milles sõitjatel oli küll kõvasti jõudu, aga grupis liikumise ja kurvide läbimise kursuse olid nad vist maha maganud. Ühte paremkurvi sisenesin grupi seitsmendana, kurvist väljusin aga esimesena?!? Vedasin natuke, aga see neile ei meeldinud, paarisaja meetri pärast pandi kahelt poolt mööda. Hiljem sain aru, et see punt sõitis 30km lõpukohtade peale ja nad hakkasid finiši tegemiseks paremat possat otsima! :))

India punt...

Ilmselt oli see kolme esimese ringi jooksul peagrupis toimunud kiirendusvõistlus minu ainult kuu aega treenitud kehale sügava jälje jätnud, ehk siis pudenesin ka India pundist. Lõpuni jäi viis ringi. Vähem kui 4 ringi enne lõppu sain liiderkolmiku käest ringiga, hüppasin kärmelt neile tuulde ja järgmine ring möödus mõnusalt liidrite tuules jõlkudes - neil oli korralik vahe järgnevatega sees ning tempo üsna all. Lootsin juba, et saan kuni oma eelviimase ringini priiküüti, kui järgmisel ringil Sulev äkki korraliku litri pani. Kõik käis nagu õpiku järgi - Märt vedas vastutuule sirge lõpuni, Sulev läks enne kurvi ette, kurvist väljudes kiirendas allatuult minnes järsult ja ca poole kilomeetri pärast oli vahe juba üle 100 meetri. Esikolmik pandi paika 7,5km enne lõpujoont, aga kannatajaks jäin taas mina, 3 viimast ringi üha tugevnevas tuules üksi sõites olid ikka põrgurasked. Lasin küll tempo alla, aga vastutuult ei langenud pulss kordagi alla 170 matsu. 

Peagrupis olid matkauisuga vaid noored kuked ja mina!

Kokkuvõttes siis taas kuues koht! 50km sai läbitud ajaga 2:03:15, ehk siis 2:27min/km või siis 24,5km/h. Võitja läbis raja kiirusega 2:09min/km ehk siis 27,9km/h. Nüüd ei teagi, kas teha rohkem trenni või otsida endale paremad uisud - näiteks sellised:

Äkki järgmisel uisuhooajal?

-------------------------------------------------------------

Aga mitte ainult uisutamisest ei tahtnud ma rääkida. Täpselt eile sai läbi kuu aega hetkest, kui heitsin endalt laiskuse ahelad ja purustasin motivatsioonikriisi kütked, maakeeli siis hetkest, kui sport taas massidesse jõudis ja massid dressidesse said.
31 päeva ränka tööd ja tulemused siis sellised:

- trenniaeg kokku 62:47 (keskmiselt üle 2h päevas)

- läbitud vahemaa (607,9km, millest 507,4 suusal ja 21,8 vees)

- kulutatud energia 45965 kcal

- kaotatud kaal - NB!!! 5,3kg

Hurraa, seltsimehed!

Treenimise võimalikkusest jääajal!

NB! Postitust täiendatud täna peale trenni!

Viimasel nädalal Eestimaale jõudnud siberi pakane seab tõsised treenijad probleemi ette - harjumuspärase tegevusega ei saa erinevatel põhjustel tegeleda. Põhjuseid võib olla erinevaid, mõne jaoks on õues liiga külm (loe: organism lihtsalt ei talu ekstreemset külma), mõnel pole piisavalt hääd varustust, mis aitaks külma aja üle elada. Kolmas leiab lihtsa põhjuse külma pärast trenn edasi lükata. Neljas võtab oma seitse asja ja läheb spordihalli - jooksma, võimlema, spinnima, sportmängudele jne

Minu jaoks ei ole selline 20-kraadine pakane probleemiks, olen suusatanud ka veidi külmema ilmaga. Aga suusatama ma ei saa, sest buss otsustas peale paaripäevast puhkust kohe pikema puhkuse võtta, ei aita ei ussi- ega püssirohi. Peab vist soojemat ilma ootama. Kuna viimasel ajal pole palju lund tulnud, ei saa ka ökosuusatamist teha - Nõmme tänavad on jääs ja kivikeste all. Kuna ma ei ole ka eriline spordihalli fänn (ilmselt selle kummihaisu tõttu), siis on hetkel ainsaks alternatiiviks kepikõnd ja ujumine.

Eile saigi siis see alternatiiv ära proovitud. Korralikult riidesse ja 40 minutiga jõudsin ujulasse. Kuna läksin ilma keppideta, siis paraja pulsivahemiku saavutamine nõudis korraliku kiirkõnni tegemist, mis aga omakorda mõjus liiga kurnavalt luupealsele lihasele. Basseinis sai tunnikese lihaseid leotatud, siis kuiv pesu selga ja koju tagasi. Kokku sai siis eile 2:25 jooksul läbitud jala 9,4km ja ujutud 3,5km. Trenn missugune. Kohe-kohe lähen ka tänasele tiirule, aga täna võtan kiiruse vähendamiseks ja luupealsete säästmiseks kepid kaasa - nende abil saab vähema kiirusega või siis koormusega pulsi parajaks!

Hoidke tervist ehk soe pesu selga... :))

Täiendatud kell 20:00 Täna sai siis pikemat teed ujulasse mindud, rabas oli ilus. Minu jäljed olid mõnes kohas esimesed, päike paistis ja külm ei olnud. 6,6km ujulasse, seal 3,8km ujumist ja 4,7km tagasi - kokku sai korralik 2:45 pikkune trenn, mis siis, et kolmes osas. Eks nö harrastaja treeningu raskeim osa olegi sealt diivanilt välisukseni - edasi läheb juba ludinal!

Pääsküla raba täna peale lõunat...

Takkajärgi oleks ju võinud rabani (ca 1km kodust) suusad käes astuda ja seal suusad alla panna, oleks saanud oma sõidu ära teha. Homme olen targem!!!

H100 suuskadel!

Pean kohe ära ütlema, et Haanja100 suuskadel jäi seekord tegemata - esiteks polnud meil teele asudes sihukest plaanigi ning teiseks oli eelmise nädalavahetuse ilm ikka kõike muud, kui pikaks matkaks sobiv. Aga ilmvõimatu see idee - kahe päevaga matkasuuskadel Haanja100 algupärasele rajale tiiru peale tegemine - ei tundugi, vaja on täpsemat planeerimist ehk siis ilma, varustuse ja tiimi valikut. Abiks oleks veel ka kukesammu võrra pikem päev ja kevadine lumekoorik. Aga see on juba tuleviku teema, igatahes hammas sai verele aetud ja ükskord me võidame niikuinii...

Matkalised laupäeval matka kõrgeimas punktis - 302,9 m ümp.

Eelmises postituses saime vist selle selgeks, miks sihukesele matkale minna ning sellel ei hakka enam pikemalt peatuma. Igatahes läinud laupäeval oli kella 10 paiku Kubija hotelli fuajee suuski ja matkajaid täis, sätiti varustust jalga ja selga. Kõik paigas, suundusime minu bussiga Haanja poole. Alustasime siis kaheksakesi vallavalitsuse eest suunaga Papisöödu mäe poole (kes H100 rada teab, siis see koht, kus miil ja km lahknevad), et oma matkaga pihta hakata. Laupäevaseks eesmärgiks sai ca kahekümnekraadist pakast ja erineva tasemega matkaseltskonda arvesse võttes H100 raja viimased 26km, ehk siis Papisöödu-Kubija.

Esimesed sammud puudril - Papisöödu...

Algus oli ilus - päike paistis ja tegi olemise kuumaks. Paar kilti edasi juba nii mõnus ei olnud, sest kuidagi oli vaja üle saada Vällamäest. Sai küll proovitud suuskadega seda tõusu võtta, kuid seal juurte peal, kus tõus väga teravaks läheb, vandusin alla ja marssisin jalgsi üles. Ma täpselt ei näinud, aga ilmselt said kaks matkaseltskonna liiget suusad jalas Vällaga hakkama, aga neil olid ka veidi peenemad suusad, ilmselt kusagilt 50-ndatest pärit korralikud puukad, millel tavalist matkasaabast siduv side. Minul olid all Rootsist pärinevad Eesti Kaitseväe puusuusad, millel iseenesest polnd libisemise-pidamise koha pealt suurt häda, aga side oli veidi nadi, lasi kanda liiga palju kahele poole liikuma.

Soome kummik, Rootsi side ja suusk!

Naljakaks läks siis, kui oli vaja Vällast alla saada. See on rattagagi paras pähkel, aga üsna juhitamatu matkasuusaga on see selline katsumus kuubis. Läksin esimesena ja tegin kahe laskumise peale ilmselt 10 saba- või küljepidurit, sest hoog hakkas ikka liiga suureks minema. Lisaks olid ka mõned langenud puud ees. Takkajärgi võin öelda, et veel Välla tõusu peal jalga pandud suusad võtsin ära alles hotelli ees, ehk siis kogu ülejäänud maa kannatas suuskadel läbida.

Laskumine Välla külje pealt - Sigridi stiilinäide.

Haanjamehes tegime väikese pausi ja ikka edasi, Kavadi kallasrada ning siis mööda kruusakaid ja allamäge. Meie grupi naisterahvastel olid all sellised suusad, millega oli hea ainult veidi allamäge ja paksus lumes liikuda, sest tõusu peal nad ei pidanud, liiga sileda peal (kinnisõidetud lumi) vajusid suusad laiali jne. Ühesõnaga, naiste kehv suusavalik pidurdas liikumiskiirust. Aga kuna need naised olid kogu selle matka algatajad, siis peame neile andeks andma!

Suurem söögipaus Bock'i-vana juures trepil.

Aga ilm oli ilus, külm oli ka veidi järele andnud ning me ikka liikusime - Kubija hotell ja tuttuus spaa ei olnud enam kaugel. Haanja100-l osalenud teavad, et raja lõpuosa on üsna lihtne, välja arvatud viimased 4km ja seda hakkasid osad rada teadvad matkajad juba ette põdema. Kuna aga matka eesmärgi püstitus oli, et sõidame vähem kui 100, aga sõidame mööda õiget rada, siis keerasime ikka sinna downkill'i taha metsa ja tulime ka downkill'ist alla - küll mööda seda lagedat slallinõlva, sest hämaras metsa ronimine ei tundunud mõistlikuna. Lõpus oli veel plaanis uhkelt tulede valgel mööda rullirada hotelli juurde kulgeda, aga Võro om iks üks ummamuudu liin - sealsed valitsejad nimelt arvavad, et linnakodanikud saavad nädalavahetusel oma suusatiiru ka valges ära teha ning seetõttu laupäeval-pühapäeval Kubija suusarajal õhtul tuled ei põle!!! Kummaline suhtumine või siis pigem imelik kokkuhoiukoht - mis eriti küüniline hiljutise linnajuhtide 34%-lise ehk 600-eurose palgatõusu taustal. Lõikasime siis sealt otse hotelli juurde, pimedas metsas polnud mõtet sahmida.

Rajal 10km enne finito't.

Kubija uus spaa on ikka tegija - hunnik saunu, eri temperatuuriga basseinid, välisaunad jne. Siis veel 10-eurone õhtubuffee, mõnigi taastusjook ... ja und polnud vaja taga nõuda - see tuli ise. Esimese päeva tulemiks siis 26km ja 6:10 kulunud aega. Keskmine kiirus 4,2km/h ja minu pulss oli 121/155.....

----------

Teine hommik äratas miinus 23 kraadiga, lükkasime veidi starti edasi. Kaks matkasellli olid vahepeal vahetunud, aga kokku oli meid ikka kaheksa. Alustasime ikka selle õige koha pealt.

Start Kubijalt

Teine päev tundus raskem tulevat, ikkagi ülesmäge ja vähemate teedega maastikul. Esialgne plaan jõuda välja Munamäele raja 30-ndale kilomeetrile sai õige kähku õgvendust - teeme üle Kurgjärve Haanjani. Ja õige ta oli, kui ikka peale Jaanimäge singlite peale keeras, läks liikumine vaevaliseks, näiteks viie kilomeetri peale (Jaanimäe teeületusest Kurgjärve asfaldini) kulus meil aega üle 2 tunni! Üsna paks lumi, kitsad tõusud, langenud puud, Taevatrepp jne.

Koht Haanja100 rajalt, kes pakub, kus???

Kurgjärvele me jõudsime, aga edasi suundusime piki Haanja kolmest bussi juurde, sest kokku läks meil ca 17 km läbimiseks aega üle 5 tunni, keskmine kiirus 3,3km/h, tunduvalt aeglasem kui laupäeval. Pulss 117/146.

Eelmine pilt alt võetuna, sama kõrge känd! Mis koht?

Matka kokkuvõttes pean tõdema, et suusamatk kui asi, mida ma pole varem teinud, hakkas pinget pakkuma. Kas siis on eesmärgiks selle Haanja100 suuskadel läbimine või mõne muu marsruudi valimine, igatahes panin oma kanalid tööle, et sebida haanjamatkad.ee-le mingi 10 paari neid sõjaväe matkasuuski. Eesmärgiks siis lisada haanjamatkad.ee valikusse uus teema - suusamatk!!! Ausõna - hoopis teine tunne on lihtsalt suuskadel liikuda ja loodust vaadata, ilma et kell tiksuks või Pullerits mööda kihutaks. Lihtsalt suusatada, ilma agadeta....

Ja veel, pole kehva ilma, on sitad riided - mul küll miinus 20-ga probleeme polnud. Jalas, Lorpeni heavy-sokid, kummikuvildid ja kummik, ülevalpool pesu ja mäesuusapüks, veel kõrgemal samad riided kui suusatades (higisärk, kaks pesusärki, Crafti suusajakk), aga pealmise Craft'i suusavesti asemel O'Neilli suusajope, peas kaks buffi ja suusamüts, käes suusakinnaste peal labakud- liiga kuum oli, eriti päikese käes:

Kusagil ca 12km enne finito't...

Hea matka ülevaade ka walkie-talkie'de blogis - loe kindlasti!

Esmamuljed ree pealt!

Eelmises postituses sai väidetud, et olen ree peale saanud - rahvakeeli siis, et vaikelu on lõppenud ja uus trenniperiood on hoo sisse saanud. See eestlane on ikka üks hull loom, see väljend alguse mitte vedama saamise ja hilisema mitte pidama saamise kohta on ikka sada prossa tõsi. Piisab ainult hullul eestasel peale kahekuist hookogumisperioodi taas ääri-veeri trenni tegema hakata, kui juba kümne päeva pärast (kui lisastiimulina ka kaal veidi langenud on) peab seesama kaks kuud laiselnud vorst ennast tõsiselt sundima treeningut lõpetama ettenähtud ajal. Viimased suusasõidud saidki sätitud nii, et mingi muu jõud nõudis teatud kellaajal suusarajalt lahkumist, ilma kellaaja piiranguta oleks vist juba taas tilgutite all.... :))

Kunagi vanal hallil ajal kas ütles mulle keegi või avastasin ise, et parim variant mahutreeningu tegemiseks on seda teha nelja- (õigemini viie-) päevaste tsüklitena, kus siis esimese päeva trenniaeg oleks 1,5-2h, teine päev 2-2,5h, kolmas päev 3-3,5h, neljas päev 2-2,5h ja viies päev oleks puhkepäev - kokku tuleks tsükli jooksul trenniaega keskmiselt 10h ja analoogselt tsüklisisese ajamahu tõusuga tõuseks ka tsüklite endi maht - ehk siis hea oleks teha nt 9+10+11+10 tunnised tsüklid. Ma ausõna ei tea, kas see on õige asi, aga senini olen ise niimoodi sügiseti-talviti heas usus mahutrenni teinud. Hetkel on kaks tsüklit läbitud, esimene koguajaga 9:37 ja teine ajaga 10:28. Kolmas tsükkel on hetkel käsil, aga see läheb veidi loodist välja, sest peale tänast pooleteise tunnist suusasõitu ootab homme ees hoopis midagi muud!

Lasin ennast taas nendel walkie-talkie'del ära rääkida ja lisaks 2009 sügise rattamatkale ja 2010 sügise jalgsirännakule on meid homme ees ootamas suusamatk Haanja100 radadel. Kuna aga homme algab selle talve karmima pakasega nädalavahetus, siis kärpisime algeesmärgi 100km pikkuse matka pealt õpetaja Lauri kombel sinna poole kanti - ehk siis, kui on külm ja kogu rada ei suuda läbida, siis tee pool, aga tee korralikult. Homme stardime siis esialgse plaani järgi kell 11 (kui suurem külm on läbi) Haanjast ja üritame matka- ja sõjaväesuuskadel läbida algupärast Haanja100 rada pidi vahemaa Papisöödu mäest (raja 76km, miilisõidu lahknemiskoht) kuni Kubija hotellini. Seal hotelli tuttuues spaas väike lebo ja pühapäeval on plaan jõuda H100 stardist kuni Munamäeni ehk siis läbida H100 raja esimesed 30km.

Rääkivad-kõndijad Kõrvemaal Winter X-Dreamil...

Kas ja kuidas me sellega hakkama saame, sellest juba hiljem. Küsimust MIKS pole aga mõtet küsida, sest vastus on ilmselt MIKS MITTE!!!